Määruse tegemise aeg ja koht 30.11.2023, Tallinn Kohtuasja number
2-23-5159
Kohtuasi
Revensen OÜ hagi X vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.10.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind
2911 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Revensen OÜ (registrikood lepinguline esindaja Irina Vassiljeva
16625699),
Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda menetlusse võtmast X apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 31.10.2023 otsuse peale.
2.Jätta kaebuse esitamisega seotud menetluskulud X kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Revensen OÜ (hageja) esitas 04.04.2023 Harju Maakohtule X (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 1946,35 eurot, intressi 192,75 eurot, lepingu hooldustasu 103,80 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot, viivise 165,98 eurot ja viivise põhivõlalt 24% aastas kuni kohustuse kohase täitmiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Ühisraha OÜ (laenuandja) 05.04.2022 laenulepingu nr Y220405004, mille alusel sai kostja laenu 2000 eurot intressiga 24% aastas tagasimakseperioodiga 60 kuud, kohustusega tasuda alates 05.05.2022 annuiteetgraafiku alusel iga kuu 5. kuupäevaks laenu põhiosast, intressist ja lepingu hooldustasust koosnevaid makseid kokku 75,54 eurot. Laenulepingu alusel kohustus kostja laenu tagastama hiljemalt 05.04.2027. Kokku kohustus kostja tasuma 4632,40 eurot. Laen maksti kostjale välja 05.04.2022.
2.1.Pärast laenulepingu sõlmimist on kostjalt laenuandjale laekunud kokku 190 eurot.
2.2.Laenuandja saatis võla tasumise kohta perioodil 09.05.2022–25.11.2022 kostjale 20 korral tasuta meeldetuletusi ning tasulisi meeldetuletusi 13.05.2022, 13.06.2022, 13.07.2022, 13.08.2022 ja 13.09.2022.
2.3.Laenuandja saatis 20.09.2022 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse ja 28.11.2022 teatise laenulepingu ülesütlemise kohta, milles teatas, et kõik lepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks ning nõudis kogu laenulepingu alusel võlgnetava summa tasumist 14 kalendripäeva jooksul.
2.4.Kostja ei reageerinud laenuandja nõuetele, misjärel laenuandja loovutas 30.12.2022 talle kuuluva nõude kostja vastu hagejale. Nõude loovutamise kohta edastas laenuandja kostjale 30.12.2022 teatised.
2.5.Hageja on seisukohal, et laenuandja juhindus vastutustundliku laenamise põhimõttest. Kostja esitas 05.04.2022 laenutaotluse 2000 euro saamiseks. Kostja märkis taotluses, et tema sissetulekud on 1500 eurot, majapidamiskulud 400 eurot ja kehtivaid finantskohustusi ei ole. Kostja esitas oma pangakontode väljavõtte, mille analüüsi tulemusel leidis laenuandja, et kostja sissetulekud ja majapidamiskulud on väiksemad kui olid märgitud kostja taotluses. Tegelikult olid kostja sissetulekud 816,75 eurot ja majapidamiskulud 350 eurot. Väljavõttest nähtus, et kostja sai märtsis 2022 Bondora AS-ist 6500 eurot ja tagastas selle Bondora AS-ile samal päeval. Muid finantskohustusi ei olnud. Enne laenu väljastamist kontrollis laenuandja kostja andmeid ka maksehäireregistrist ja veendus, et kostjal ei olnud laenu väljastamise ajal maksehäireid. Pärast laenu väljastamist oli kostja igakuine kohustus koos laenuandja kuumaksega 425,54 eurot (kostja finantskohustused 0 + majapidamiskulud 350 + väljastatud laen 75,54). Vaba reserv oli 391,21 eurot. Kostja vastuväited
3.Kostja avaldas, et ta on kannatanu kriminaalasjas nr 22231503004. Tema isikuandmeid on kasutatud ebaseaduslikult ilma hageja loata ja teadmiseta.
2-23-5159 Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas 31.10.2023 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1946,35 eurot, intressi 192,75 eurot, lepingu hooldustasu 103,80 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot, viivise 597,27 eurot seisuga 31.10.2023 ja viivise 24% aastas põhinõudelt, s.o 1946,35 eurolt, alates 01.11.2023 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 1946,35 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 835 eurot ja viivise.
5.Pooled ei vaielnud selle üle, et vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping (VÕS § 402 lg 1). Tegemist on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes. Maakohus tuvastas, et nõue on loovutatud hagejale ning hageja õiguseellasel oli õigus kostjaga sõlmitud tarbijakrediidileping üles öelda. Leping ei ole tühine VÕS § 4062 lg 1 alusel.
6.Laenuandja (hageja õiguseellane) oli täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt. Hagiavalduse asjaolude pinnalt on laenuandja teinud mõistlikke pingutusi, et kostja esitatud andmeid kontrollida. Laenuandja veendus kostja krediidivõimelisuses ega rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Maakohus kontrollis hageja esitatud andmeid ning ei tuvastanud kontoväljavõtetest andmeid, et laenumakse tasumine oleks kostjale suure tõenäosusega üle jõu käinud. Selline laenukohustus oli kooskõlas kostja sissetulekutega, mis võimaldasid kohustuse täitmist.
7.Maakohus leidis, et hagiavalduses esitatud nõuded olid põhjendatud ja arvestus õige.
8.Kostja vastuväide, et ta on kannatanu kriminaalasjas nr 22231503004, kuna tema isikuandmeid on kasutatud ebaseaduslikult ilma tema loata ja teadmiseta, ei olnud maakohtu hinnangul aluseks hagi rahuldamata jätmiseks. Kostja esitatud kriminaalmenetluse alustamise tõendist ei nähtu, et ka konkreetse laenulepingu ja -suhte osas on kriminaalmenetlus alustatud. Käesolevas menetluses esitatud Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) teatis ei tõenda, et leping sõlmiti kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades kolmandate isikute poolt. Kostja ei tõendanud, et kriminaalmenetluse raames oleks leidnud tuvastamist, et vaidlusaluse lepingu allkirjastasid kolmandad isikud kostja eest kostja ID-kaarti ja PIN-koodi kasutades. Seega tuleb eeldada, et tahteavalduse lepingu sõlmimiseks andis kostja ise. Apellatsioonkaebus
9.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Kostja palub lõpetada kohtutäituri Elin Vilippuse poolt 02.11.2023 algatatud täiteasi nr 022/2023/7722.
10.Maakohus jättis tähelepanuta kostja esitatud tõendid ega arvestanud asjaolu, et kostja on langenud kuriteo ohvriks ja kostja ei sõlminud ise laenulepingut. Maakohus ei saanud eluliste asjaolude tõttu asuda seisukohale, et kostja ise taotles ja sai laenu. Küsimus, kas kostja laenu taotles ja on võla eest vastutav, lahendatakse kriminaalmenetluses. Maakohus ei saanud eeldada, et kostja isikuandmeid ei ole kasutatud ebaseaduslikult ilma tema loata ja teadmiseta. Kostja esitas PPA 18.04.2023 kinnituse, et kostja on langenud kelmuse ohvriks ja tema isikuandmeid ja ID-kaarti on kasutatud kelmuse toimepanemiseks ehk tema tahte vastaselt
11.Asja õigeks lahendamiseks oleks maakohus pidanud korraldama kostja ülekuulamise TsMS § 2681 alusel. Maakohus oleks pidanud omal algatusel tõendeid koguma (TsMS § 405 lg 1 p 8).
2-23-5159 Maakohus oleks pidanud TsMS § 546 alusel rakendama kostja suhtes esialgset õiguskaitset kuni laenulepinguga seotud kriminaalasi lahenduse saab.
12.Maakohus asus ebaõigele seisukohale, et laenu andmisel järgiti hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Vaatamata sellele, et laenutaotluses olid esitatud ebaõiged andmed, ei tekitanud see kahtlust ja kostjaga ei võetud kontakti. Laenuandjal pidi tekkima kostja konto väljavõtte analüüsimisel kahtlus kostja laenuvõimelisuses. Kostja oli laenu taotlemise ajal covid-viiruses ja tegeles vältimatute rahaasjadega. Laen maksti välja taotlemise päeval ja täiendavat infot ei küsitud.
13.Maakohus jättis tuvastamata, kas kostja sai laenuandja saadetud laenulepingu ülesütlemise hoiatused kätte.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub kaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
15.Kolleegium märgib, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva redaktsiooni järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas oli hagi esitamisel hagihinnaks 2911 eurot. Seega on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).
16.Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel välistatud.
17.Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise
2-23-5159 kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 27.08.2018, 2-17-13363, p 15). Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (RKTKm 27.02.2017, nr 3-2-1-159-16, p 13).
18.Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse. Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
19.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjalikult hinnanud kõiki olulisi aspekte: lepingu sõlmimise asjaolusid, laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmist, nõude kujunemist (sh viivist ja sissenõudmisega seotud kulu), laenulepingu ülesütlemist ja nõude loovutamist.
19.1.Esile toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel jõudis maakohus põhjendatud järeldusele, et tõendamata oli kostja väide, et ta ei ole laenulepingut sõlminud. Maakohus selgitas kostjale tõendamiskoormust, sh märkis, et üksnes kriminaalmenetluse algatamise teatisest ei piisa, et tõendada, et kostja laenulepingu sõlmimiseks tahteavaldust ei andnud (dtl 97). Vastupidiselt kostja arusaamale sai maakohus asja materjalide alusel eeldada, et laenulepingu sõlmis kostja, kuna kostja ei tõendanud, et tema isikuandmeid oleks kasutatud 05.04.2022 hagejaga laenulepingu sõlmimisel ebaseaduslikult ilma tema loata ja teadmiseta. Laenulepingu sõlmimist kinnitavad muu hulgas maakohtu tuvastatud asjaolud, et taotletud laen kanti kostja arvelduskontole ja kostja maksis ka osaliselt laenu tagasi. Seega oli kostja laenu väljamaksmisest teadlik. Kostja ei ole vastupidist tõendanud.
19.2.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus oleks pidanud ise tõendeid koguma. TsMS § 405 lg 1 p 8 annab küll õiguse kohtule tõendeid koguda, aga ei kohusta selleks. Praegusel juhul ei olnud see vajalik, kuna kohus juhtis poolte tähelepanu asjaoludele, mida pooled pidid käesolevas vaidluses tõendama (dtl-d 97 ja 112–114). Kostjal pidi olema arusaam asjaoludest, mida ta pidanuks oma väidete kinnituseks täiendavalt tõendama.
19.3.TsMS § 2681 reguleerib poole ülekuulamist kohtu algatusel ja selle kohaselt võib kohus sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlemad pooled, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (RKTKo 10.12.2017, 2-15-3430, p 19.3). Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks maakohtu diskretsiooniotsustusse sekkuda.
19.4.Mis puudutab apellatsioonkaebuses vaidlustatud krediidivõime kontrolli, siis on maakohus tuvastanud, et laenuandja kontrollis ja analüüsis enne laenu andmist kostja majanduslikku seisundit ja see oli piisav taotletud laenu andmiseks.
2-23-5159
19.5.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ka selles, et maakohus oleks pidanud TsMS § 546 alusel rakendama kostja suhtes esialgset õiguskaitset kuni kostja viidatud kriminaalasi lahenduse saab. Juhul, kui kriminaalmenetluses tuvastatakse, et kolmas isik võttis kostja nimel laenu ilma seadusliku aluseta, saab kostja nõuda kohustuse täitmist kolmandalt isikult.
19.6.Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et ta ei saanud laenuandja saadetud laenulepingu ülesütlemise hoiatusi kätte. Kõik dokumendid saatis laenuandja kostja märgitud e-posti aadressile. Kostja ei ole tõendanud, et ta teavitas laenuandjat kontaktandmete muutmisest.
19.7.Seoses apellatsioonkaebuse taotlusega lõpetada kohtutäituri Elin Vilippuse poolt 02.11.2023 algatatud täiteasi nr 022/2023/7722 selgitab ringkonnakohus, et kohtutäitur on täitemenetluse 09.11.2023 lõpetanud, kuivõrd täitemenetluse algatamise eeldused ei olnud täidetud ja seega alustatud põhjendamatult (dtl-d 264–265).
20.Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.
21.Kostja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, s.h menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, kuid sellekohaseid sisulisi põhjendusi kaebuses ei ole esitanud. Kuna hagi rahuldati, siis jättis maakohus menetluskulud õigesti kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel.
22.Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (s.t osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga kaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka kulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2 sätestatuga, s.t peab menetlema kaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud kulude väljamõistmist rohkem kui 280 euro suuruses summas (RKTKm 15.03.2023, 2-21-9335, p 14).
23.Seega ei võimalda TsMS § 637 lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast kostja apellatsioonkaebust osas, milles kostja vaidlustab maakohtu poolt menetluskulude kindlaksmääramist.
24.Ringkonnakohus leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu poolt menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid.
25.TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, s.t kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 23.03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Ilmselgete eksimuste puudumisel jääb kohtulik kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud
2-23-5159 hageja lepingulise esindaja töö mahtu ja mõistnud välja põhjendatud ja vajaliku õigusabikulu ning hageja tasutud riigilõivu. Ringkonnakohtul puuduvad alused maakohtu kaalutlusotsustusse sekkumiseks. Kuivõrd kostja ei ole põhjendanud maakohtu otsuse vaidlustamist menetluskulude kindlasksmääramise osas, ei näe ka ringkonnakohus vajadust pikemalt põhjendada menetluskulude rahalist suurust.
26.Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik kostja kaebust maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Seega on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu.
27.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
28.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o kostja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud kaebust hagejale vastamiseks, ei saanud hagejale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.
29.Kostja ei esitanud koos kaebusega andmeid riigilõivu tasumise kohta ja neid ei nähtu kohtule ka kohtute infosüsteemist. Seega ei teki lõivu tagastamise küsimust (TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4).
30.TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada määruskaebuse Riigikohtule.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.