Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja põhjendused

18=46,92) läks 3 osamakse põhiosa katteks summas 18,24 eurot ja osaliselt 3 osamakse intressi katteks summas 39,30 eurot.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Kohus tuvastab esitatud tõendite alusel järgmised asjaolud:

Ü OÜ ja kostja vahel on sõlmitud 05.04.2022 laenuleping nr XXX, mille alusel sai kostja laenu summas 2000 eurot (dtl 121-131);

Laenusumma 1900 eurot on kostja kontole nr. xxx välja makstud 05.04.2021 (dtl 22). Laenulepingu summast 2000 eurot (dtl 129, p 1.1.) peeti väljamaksmisel kinni lepingu sõlmimise tasu 100 eurot (dtl 129, p 1.7) vastavalt tarbija standardteabe lehele (dtl 123, p 3).

lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määr 50,39% aastas (dtl 129, p 1.11);

Ü OÜ on loovutanud oma nõude hagejale (dtl 133) ning on sellest kostjat teavitanud 30.12.2022 teates (dtl 45);

kostja on tagastanud laenuandjale kokku 190 eurot (dtl 4, hagiavalduse p 5, millele kostja ei ole vastuväiteid esitanud);

kostja rikkus lepingut ning ei teostanud laenu tagasimakseid ega tasunud igakuist intressi alates 05.08.2022;

28.11.2022 on Ü OÜ edastanud kostjale teatise laenulepingu nr XXX ülesütlemise kohta, milles teatas, et kõik lepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks ning nõudis kogu laenulepingu alusel võlgnetava summa tasumist 14 kalendripäeva jooksul (dtl 43).

Pooled ei vaidle ka selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t. et vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

Kohus tuvastas, et tarbijakrediidilepingust tulenev nõue on loovutatud hagejale (dtl 45; 133).

VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.

Seega on hageja õigustatud esitama tarbijakrediidilepingu alusel nõude kostja vastu.

Kohus tuvastas, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Kohus tuvastas, et 20.09.2022 on Ü OÜ edastatud kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, millise kohaselt on kostja kohustatud tasuma võlgnevuse 14 kalendripäeva jooksul. Võlgnevuse tasumata jätmisel ütleb Ü OÜ vastavalt võlaõigusseaduse §-le 416 sõlmitud lepingu üles (dtl 41).

Laenuandja on edastanud 28.11.2022 kostjale lepingu ülesütlemise teatise (dtl 43), millega ütles Ü OÜ kostjaga sõlmitud laenulepingu üles. Ü OÜ palub kanda võlgnevus summas 2799,17 eurot (millest laenusumma on 1964,59 eurot, intress 224,19 eurot, viivis 20,84 eurot ja muud kulud) Ü OÜ-le 14 (neliteist) kalendripäeva jooksul.

Laenuandja on edastanud 28.11.2022 kostjale lepingu ülesütlemise teatise (dtl 43), millega ütles Ü OÜ laenulepingu üles. Ü OÜ palub kanda võlgnevus summas 2799,17 eurot (millest laenusumma on 1964,59 eurot, intress 224,19 eurot, viivis 20,84 eurot ja muud kulud) Ü OÜ-le 14 (neliteist) kalendripäeva jooksul.

Puudub vaidlus selle üle, et kostja oli krediidilepingu ülesütlemise hetkel viivituses enam kui kahe osa tagastamisega ja ka ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. Seega oli hageja õiguseellasel õigus kostjaga sõlmitud tarbijakrediidileping üles öelda.

Lepingu sõlmimise ajal (s.o. 05.04.2022) oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95% aastas. Kolmekordne määr oleks seega 50,85% aastas. Tulenevalt eeltoodust ei ületa lepingu krediidi kulukuse määr rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping tühine VÕS § 4062 lõike 1 alusel.

Kostjaga sõlmitud laenulepingu nr XXX kohaselt on intressimäär 24% aastas (dtl 12, p 1.10) ning hageja nõuab kostjalt intressi tasumist summas 192,75 eurot perioodi eest alates 05.07.2022 kuni 28.11.2022 kohta (dtl 6, p 15).

VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐169‐13, p 21).

Hageja hinnangul (vt dtl 8-9 hageja seisukoht) laenuandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. Andmete kogumis hindamise tulemusel tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita lepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel.

Hageja tõi hagiavalduses välja järgmised asjaolud, mida vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise raames tegi (dtl 8):

1)

Küsis kostjalt viimase poolt krediidi taotlemisel esitatud taotluses (dtl 137) andmed kostja kuu netosissetulekute, igakuiste väljaminekute ja igakuiste elamiskulude kohta. Hageja õiguseellane tuvastas kostja esitatud taotluse alusel, et kostja oli oma töötasuks märkinud 1500 eurot ning toonud välja, et tal on majapidamiskulud 400 eurot. Laenuandja kontrollis maksehäireregistrist, mille andmete kohaselt kostjal laenu väljastamise ajal maksehäireid ei olnud. Samuti on kostja esitanud laenuandjale oma pangakontode xxx ja xxx väljavõtted (dtl 135-182). Laenuandja teostas kontoväljavõtete analüüsid (dtl 51-53). Konto väljavõtetest nähtub, et tegelikkuses olid kostja sissetulekud summas 816,75 eurot. Kostja pangakonto väljavõtte järgi olid kostja kehtivad finantskohustused summas 0,00 eurot ja majapidamiskulud 350 eurot. Pangakonto väljavõttes oli nähtav, et kostja sai märtsis 2022 B AS-ist 6500 eurot ning tagastas antud summas B AS-ile tagasi samal päeval. Muid finantskohustused ei olnud. Krediidivõime hindamisel on tuginetud isiku enda esitatud andmetele ning maksehäirete puudumisele. Kõik kogutud andmed kostja kohta olid piisava selgusega ja võimaldasid laenulepingu sõlmimist.

2)

3) 4)

5)

laenuandja

Kohtul on eeltoodud hageja poolt välja toodud asjaolude ja esitatud tõendite pinnalt võimalik tuvastada, et laenuandja (hageja õiguseellane) on täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hageja on tuginenud pangakontode väljavõttele kostja kohta (dtl 135-182) ning nende analüüsi tulemusena (dtl 51-53) on laenuandja jõudnud järeldusele, et kostja igakuine netosissetulek on piisav laenutaotluse rahuldamiseks ning samuti on igakuised kohustused väiksemad, kui kliendi sissetulekud. Laenulepingu järgne igakuine makse oleks olnud 75,54 eurot. Kohus kontrollis hageja esitatud andmeid ning ei tuvastanud kontoväljavõtetest andmeid, et sellise makse tasumine oleks

kostjale suure tõenäosusega üle jõu käinud. Selline laenukohustus oli kooskõlas kostja sissetulekutega, mis võimaldasid selle jooksvat teenindamist ja laenu tagasimaksmist.

Tuvastatud asjaolude pinnalt on kohtul võimalik asuda seisukohale, et laenuandja on üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Hagiavalduses on esile toodud, et laenuandja on tarbija esitatud andmeid sissetulekute, kohustuste ja väljaminekute suuruse kohta kontrollinud. Seaduses on tarbija kaitseks kehtestatud laenuandjale kohustus tarbija esitatud andmeid kontrollida. Hagiavalduse asjaolude pinnalt on hageja teinud mõistlikke pingutusi, et kostja esitatud andmeid kontrollida.

Hageja arusaam, et kõik kogutud andmed kostja kohta olid piisava selgusega ja võimaldasid järelmaksulepingu sõlmimist, vastab seaduses kehtestatud nõuetele.

Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja õiguseellaseks olev laenuandja on järginud VÕS § 4034 lg 2 ja lg 4; KAVS § 50 lg 3 ja lg 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Hagejal oli tulenevalt VÕS § 4034 lg 13 järgi tõendamiskoormist tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Kohus leiab, et hageja on seda teinud. Seega on laenuandja järginud VÕS § 406 lg-s sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel saab teha järelduse, et laenuandja on tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis piisava analüüsi teostanud.

Seega on kohus seisukohal, et laenuandja on veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta ei ole rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Pooled on laenulepingus leppinud kokku intressis määraga 24% aastas (dtl 12, p 1.10). Seega on põhjendatud hageja intressinõue summas 192,75 eurot perioodi 05.07.2022 kuni 28.11.2022 eest.

VÕS § 415 lg 2 kohaselt kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks.

VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissnõudmise kulu summas 35 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista hooldustasu summas 103,80 eurot.

Arvestades eeltoodut ning asja materjale, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele võlgnevus summas 1946,35 eurot, intress 192,75 eurot, viivis 597,27 eurot seisuga 31.10.2023, sissenõudmise kulu summas 35 eurot, hooldustasu summas 103,80 eurot. Samuti kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis 24% aastas põhinõudelt, s.o 1946,35 eurolt, alates 01.11.2023 kuni põhinõude täitmiseni, kuid viiviste kogusumma ei tohi ületada põhinõude summat.

Kohus leiab, et kostja vastuväited selles osas, et viimane on kannatanu kriminaalasjas nr xxx, kuna tema isikuandmeid on kasutatud ebaseaduslikult ilma tema loata ja teadmiseta, ei ole aluseks hagiavalduse rahuldamata jätmiseks. Kostja esitas kohtule Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri, Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse varavastaste süütegude menetlusgrupp eriasjade uurija 18.04.2023 kinnituse, et kostja „on langenud kelmuse ohvriks so. kannatanu kriminaalasjas. Tema isikuandmeid on kasutatud kelmuse toimepanemiseks krediidiasutuste suhtes, sh. OÜ Revensen hagi aluseks oleva summa väljapetmiseks.“ (dtl 84).

TsMS § 442 lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lg 1, § 123 ja § 133 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 2911 eurot.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine

Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 385 eurot ja esindajakulu summas 690 eurot (dtl 192-193). Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud ei ole.

Eelnevast tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele menetluskulu kokku summas 835 eurot, millest riigilõiv 385 eurot ja esindajakulu summas 450 eurot.

Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb rahuldada hageja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.