5.Mõista Sergejs Sandrigailolt Natalja Argiropulo kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 1574 eurot 40 senti.
Edasikaebamise kord
6.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Sergejs Sandrigailo (hageja) esitas 11. mail 2020 Tartu Maakohtule hagi Natalja Argiropulo (kostja) vastu, milles hageja palus kohtul kohustada kostjat andma nõusolek kinnisasja registriosa numbriga XXXXXXXX, aadressil XXXXXXXXXXX, omandi üleandmiseks hagejale 9/10 suuruses mõttelises osas ning omanikukande muutmiseks järgmiselt: kinnisasja Tartu maakohtu kinnistusosakonna registriosa numbriga XXXXXXXX, aadressil XXXXXXXXXXX, omanikuna kustutatakse kinnistusraamatust kostja; uute omanikena kantakse kinnistusraamatuse kinnisasja kaasomanikena 9/10 suuruse mõttelise osa omanikuna hageja ning 1/10 suuruse mõttelise osa omanikuna kostja. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda, mõista kostjalt hüvitatavatelt menetluskuludelt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates lahendi jõustumisest kuni täieliku täitmiseni. Alternatiivinõudes (täpsustatud 22. märtsil 2023) palus hageja kohtul kostjalt hageja kasuks
välja mõista 272 721 eurot 47 senti ja viivise alates hagi esitamisest kuni nõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud suuruses. Hagiavalduse kohaselt elasid pooled koos ühise perekonnana alates 1996. aastast korteris aadressil XXXXX, X, mille pooled omandasid 2000. aastal. Kinnistusraamatusse kanti omanikuna kostja, kuid kogu korteri ostuhinna tasus hageja. Alates poolte ühise lapse sünnist 1999. aastal kostja enam tööl ei käinud ega sissetulekut teeninud, mistõttu tal puudusid vahendid korteri ostmiseks. Aastal 2001 soetasid pooled 30 000 krooni (1917 euro) eest hoonestamata kinnistu asukohaga XXXXXXXXXXX X. Ka selle kinnistu omanikuna kanti kinnisturaamatusse kostja, kuid ostuhinna tasus hageja. Poolte eesmärk oli maatükile elamu ehitamine ja ühise kodu rajamine. Pooled sõlmisid seltsingulepingu. Elamu ehitus algas aastal 2002. Kogu tegevust finantseeris hageja, kostja ja poolte ühine laps olid täielikult hageja ülalpidamisel kuni hageja ja kostja kooselu lõppemiseni 2019. aasta augustis. Hageja kandis lisaks ehitustöödele ka kõik muud kostja ja poolte ühise lapse ülalpidamisega seotud kulud. Esialgu toimus elamu ehitus hageja enda vahenditest – jooksvatest sissetulekutest ja säästudest. Aastal 2007 võttis hageja ehituse lõpetamiseks pangalaenu 63 911 eurot 65 senti. Kostja oli laenu kaastaotleja. Ehituse finantseerimiseks müüdi poolte elukohaks olnud korter. Elamu valmis aastal 2008 ning oli kuni poolte kooselu lõppemiseni poolte ühiseks koduks. Kõiki ehitamisega seotud otsuseid võttis vastu hageja ainuisikuliselt, kostja selles ei osalenud. Pärast poolte kooselu lõppemist kolis hageja XXXXXXXXXXX kinnistult ära. Pooled leppisid kokku, et XXXXXXXXXXX kinnistu omandiõigus jagatakse kolmeks ja nii hageja, kostja kui ka nende poeg saab 1/3. Kostja aga on sellest hiljem keeldunud. Seltsingu likvideerimisel tuleb jagada seltsinglaste vara ja tagastada panused vastavalt osalusele. Kuna hageja on seltsingusse panustanud nii rahaga kui tööga ning kostja üksnes tööga, on hageja panuseks 9/10 ning kostja panuseks 1/10. Maja ehituskuluks on 284 600 eurot lähtuvalt maja ehitamise ajal (aastatel 2002–2008) kehtinud üldistest ruutmeetrihindadest ehitussektoris. Hagejal ei ole kulusid tõendavaid dokumente, sest need asuvad majas, kuhu juurdepääs hagejal puudub, sest kostja ei luba hagejat kinnisasjale. Osa ehitamise kulust on finantseeritud ka pangalaenuga, mille on tasunud hageja ainuisikuliselt, mistõttu tuleb ehitushinnale lisada ka laenukulud (intress ja lepingutasu) ning krundi ostuhind. Seega on hageja panustanud seltsingusse 312 303 eurot 86 senti. Arvestades kinnistu väärtust, hageja panust ning asjaolu, et kostja panuse rahaline hindamine on võimatu, on õiglane, et kostjale jäävaks osaks kinnistust on u 10% kinnisasja väärtusest. Kui kohus leiab, et poolte vahel ei ole tegemist seltsinguga, tuleb kaaluda võimalust kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid osaliselt analoogia korras. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel hageja kasuks välja 272 721 eurot 47 senti ning sellelt viivis seadusjärgses määras alates
11.maist 2020 kuni nõude rahuldamiseni. Nõue on kujunenud alljärgnevalt: hageja kulutused 285 797 eurot 80 senti (ekspertiisiakti alusel ehitise maksumus 256 978 eurot; maatüki maksumus 3515 eurot; laenulepingu tasu 320 eurot; hageja poolt vahemikus mai 2007 kuni märts 2021 tasutud eluasemelaenu intressid 24 984 eurot 80 senti) – 13 076 eurot 33 senti
mahaarvamised kulutustest (alates aprillist 2021 kostja tasutav laenukohustuse jääk 11 319 eurot 33 senti; XXXXXXXXXXX kinnistu müügist saadud 1757 eurot) = 272 721 eurot 47 senti. Hageja rahaline nõue ei ole aegunud, kuna kostja on tunnistanud rahalist kohustust hageja ees, nõustudes kokkuleppega tasuda hagejale kinnisasja müügist saadav raha 1/3 ulatuses. Koos hagiavaldusega esitas hageja ka hagi tagamise taotluse. Maakohus rahuldas hagi tagamise taotluse 11. mai 2020. a määrusega.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja väited ühise perekonnana elamise ja ühise majapidamise kohta ei vasta tõele. Hageja töötas Ukrainas ja Venemaal ning viibis Eestis tunduvalt vähem aega kui välismaal. Ajal, mil hageja viibis Eestis, lubas kostja hagejal enda juures peatuda. Kostja võõrandas temale kuulunud korteri, mis algselt oli kuulunud Peipsi Kaluri kolhoosile ja kostja poolt 2001. aastal ainuomandisse soetatud, 2008. aasta juunis 780 000 krooni eest. Hageja on eksinud nii korteri aadressi, selle ostuhinna kui tasumise osas. Kostja ostis korteri 110 000 krooni eest aadressiga XXXXX. Korteri müügist saadud 780 000 eurost läks 350 000 pangalaenu tagastamiseks, ülejäänud summa elamu ehitamiseks, koduse vara soetamiseks. XXXXXXXXXXX ja X kinnistud soetas kostja ainuisikuliselt 55 000 krooni eest esialgu investeerimise eesmärgil. Kostja müüs XXXXXXXXXXX kinnistu edasi 27 500 krooni eest ja
10.mail 2004 müüs kostja kinnistu, mis oli tekkinud XXXXXXXXXXX jagamise tulemusena, 10 000 krooni eest. Mingisugust soovi hagejaga ühise kodu rajamiseks või ühise perena tegutsemiseks ei ole kostjal olnud. Kinnistule elamu ehitamist finantseeris kostja oma säästudest, samuti kostja vanaemale kuulunud Venemaal asunud maja müügist saadud vahenditest. Ühtegi kokkulepet kinnisasja omandiõiguse osas ei ole kostja hagejaga sõlminud. Kui kohus peaks siiski leidma, et poolte vahel on seltsinguleping, siis see leping on tühine vorminõuete rikkumise tõttu. Tõele ei vasta, et pärast lapse sündi ei ole kostja sissetulekut teeninud. Kostjal on olnud sissetulekud ja arvestatavad säästud. Hagejal ei olnud võimekust ehituse finantseerimiseks, kuivõrd tal oli lisaks kostjaga ühisele lapsele veel kolm last, kellele hageja pidi elatist tasuma. Samuti olid hagejal võlgnevused kunagisest äritegevusest. Pangalaenu võtmise ajaks 2007. a-l oli elamu 90% ulatuses valmis ja 2006. aastal väljastati kasutusluba. Seega kulus laenust tühine osa elamu ehitamiseks. Valdavas osas kulus raha hageja isiklike kulude katmiseks, nt autoliising, laste ülalpidamiskohustus. Ka külastas hageja kasiinosid ja tarvitas alkoholi. Kuna tegemist oli hüpoteeklaenuga, siis ei oma tähtsust kas laen oli sihtotstarbeline või mitte, sest panga kontrolli polnud. Alates 31. märtsist 2021 on hageja loobunud laenu tagasimaksmisest. Laenuleping on ümber vormistatud kostja nimele. Kostja ei ole nõus hüvitama hagejale laenuosa, mille hageja kasutas oma isiklike kulude katmiseks. Hageja alternatiivnõude osas märkis kostja, et hageja ei ole märkinud, millal muutusid hageja rahalised nõuded sissenõutavaks. Oluline pole see, millal ehitis valmis, vaid see, millal hageja iga väidetava kulutuse kostja eest tegi. Hageja pidi juba väidetavate kostja kohustuste täitmise ajal teadma, et tal võib olla kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, sest kinnistu
kuulus ainuisikuliselt kostjale ning pooltel puudusid igasugused asjaõiguslikud kokkulepped. Sellisel juhul on hageja rahaline nõue aegunud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 7. juuni 2023. a otsusega hagi rahuldamata ja tühistas 11. mai 2020. a määrusega kohaldatud hagi tagamise. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja määras kostja menetluskulude suuruseks 10 391 eurot 4 senti. Hageja peab hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma viivist kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja tugineb asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud suuline seltsinguleping. Seltsingu eesmärk oli XXXXXXXXXXX kinnisasjale poolte ühise kodu ja majapidamise rajamine. Poolte kooselu lõppemise tõttu on lõppenud ka seltsing ning seltsingu vara tuleb poolte vahel jagada ja seltsinglaste panused tagastada. Alternatiivselt palub hageja tuvastada, et hageja on kostja kinnisasjale teinud kulutusi, mille hüvitamist hageja soovib. Kostja hagiga ei nõustu ja on seisukohal, et poolte vahel ei ole seltsingulepingut olnud. XXXXXXXXXXX kinnisasja ainuomanik on kostja, kes on kinnisasja oma vahendite eest soetanud, samuti on kinnisasjale elamu ehitatud valdavalt kostja vahenditest. Hageja mistahes rahalised nõuded on aegunud. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et enne XXXXXXXXXXX kinnistule elama asumist elasid pooled koos Tartus. Vaidlust ei ole ka selles, et pooltel on ühine laps. Eeltoodu annab kohtu hinnangul aluse väita, et pooled on ühise perena koos elanud, seda ka XXXXXXXXXXX elamus. Väide, et hageja viibis töö tõttu suure osa ajast välisriikides, ei muuda sellist järeldust. Hageja ei ole tõendanud, et pooled leppisid kinnistut soetades või kinnistule elamut ehitades kokku, et neil on ühine tahe ühisvara kestvaks loomiseks. Poolte väidetest ei saa järeldada, et hageja ja kostja oleksid avaldanud vastastikust tahet olla seltsingulepingule iseloomulikus võlasuhtes. Maakohus leidis, et pooled ei sõlminud kinnisasja ostmise ajal ega ka hiljem VÕS §-de 580–609 tunnustele vastavat seltsingulepingut, maakohus jättis seetõttu ka väited seltsingulepingu tühisuse kohta tähelepanuta. Hageja on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et nii XXXXXXXXXXX asuv maatükk kui ka sinna ehitatud elamu on finantseeritud hageja vahenditest. Tõendeid selle kohta kohtule esitatud ei ole. Hageja taotletud tunnistajate ütlused hageja väiteid ei kinnita. Kui kogu ehitustegevuse raames arveldati üksnes sularahaga, on tegelikku maksjat äärmiselt raske kindlaks teha. Tunnistajad, kellele tasuti tööde eest sularahas, ei saanud teada seda, kelle raha see oli, mis neile üle anti. Tunnistajad said üksnes eeldada, et raha andja on ka raha omanik. Hageja ei ole esitanud usutavaid tõendeid selle kohta, et tema tasus oma vahenditest kinnisasja eest ning seejärel ehitustööde tegemiseks. Peaaegu kõik tunnistajad on kinnitanud sõbrasuhete olemasolu hagejaga ega ole seetõttu ilmselt objektiivsed. Ka ei osanud tunnistajad öelda midagi hageja ja kostja võimalike kokkulepete kohta. XXXXXXXXXXX ja X kinnistute ostu-müügilepingust nähtub, et kinnisasjad on ostnud kostja, kummagi kinnisasja hinnaks 27 500 krooni, kokku 55 000 krooni. Lepingust nähtuvalt on kostja ostuhinna müüjale tasunud enne lepingu sõlmimist. Samuti nähtub XXXXXXXXXXX asuva kinnistu müügilepingust, et kinnisasja müüs kostja edasi ning tasu
selle eest sai samuti kostja. Kui poolte vahel olnuks kokkulepe majanduslikult ühise väärtuse kestvaks loomiseks ja hageja panustas sellesse arvestatavalt, on selgusetu, miks vormistati kõik kinnisasjad kostja ainuomandina. Hageja panuseid ei tõenda ka kohtule esitatud laenuleping. Vaidlust ei ole, et pooled oli laenu kaastaotlejad. Laenulepingus on mh märgitud laenu võtmise eesmärgiks XXXXXXXXXXX kinnisasja ehitustööd. Kas ja kui palju laenuraha eest ehitustöid tehti, on aga tõendamata. Üksnes asjaolu, et lepingu kohaselt tulnuks raha kasutada vaid XXXXXXXXXXX kinnistul elamu ehitamiseks, ei tõenda kuidagi seda, et laenuraha tegelikult selliselt ka kasutati. Hageja ei ole vaidlustanud väidet, et laenu väljastamise ajaks oli antud majale kasutusluba ning maja oli kostja hinnangul praktiliselt valmis. Jääb selgusetuks, milliseid ehitustöid hageja hinnangul laenuraha eest XXXXXXXXXXX kinnistul tehti. Maakohtu hinnangul on esitatud asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates usutav, et elamu ehitamise lõpuleviimiseks saadud laenu kasutati muuks otstarbeks. Eeltoodust tulenevalt oli maakohus seisukohal, et asjas ei ole leidnud tuvastamist, et mõlemad pooled oleksid teinud võrreldavaid rahaliselt hinnatavaid panuseid XXXXXXXXXXX kinnisasja soetamiseks või parendamiseks VÕS § 581 mõttes, mistõttu ei saa kohus ka analoogia alusel seltsingu likvideerimise sätteid kohaldada. Hageja väited, justkui oleks kinnisasi soetatud ja sellele elamu ehitatud hageja raha eest, ei ole tõendamist leidnud. Ka ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit enda varalise seisundi kohta, millest saaks üldse teha järeldusi hageja majandusliku võimekuse kohta. Küll aga on kostja esitanud pangakonto väljavõtte aastast 2008, millest nähtub, et kostja on hagejale teinud ülekande pangalaenu tagastamiseks. Samuti nähtub kostja esitatud tõenditest, et ka XXXXX asunud korteri on ostnud kostja. Selle korteri on kostja 2008. aastal võõrandanud kolmandale isikule ning selle eest saadu on laekunud kostja kontole. Ka hageja tunnistajate ütlustest ei selgu, kes finantseeris tegelikult ehitustegevust, tunnistajatel ei olnud teavet, kust pärines tööde eest tasumiseks kasutatud raha. Hageja käsikirjalised märkmed ehitustööde maksumuse osas on hinnangulised, ei seostu vaidlusaluse kinnisasjaga ega tõenda kuidagi asjaolu, et just hageja on XXXXXXXXXXX kinnisasjale teinud kulutusi või milline on olnud kulutuste maht. Esitatud märkmetest ei selgu, kes ja millal on need koostanud ning millistele andmetele tuginedes on arvestustes toodud summad saadud. Kuivõrd asjas ei ole tõendamist leidnud hageja poolt kulutuste tegemine, ei analüüsi kohus seda, kas hageja rahaline nõue kostja vastu saab tugineda käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätetele ning kas hageja nõutava rahasumma arvestus on olnud õige. Samuti jättis maakohus tähelepanuta poolte seisukohad seoses rahalise nõude aegumisega, kuna hageja ei ole rahalise nõude olemasolu tõendanud. Maakohus tühistas hagi tagamise ja jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 10 391 eurot 4 senti ning mõistis selle hagejalt välja.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning kohustada kostjat andma nõusolek
kinnisasja Tartu maakohtu kinnistusosakonna registriosa numbriga XXXXXXXX, aadressil XXXXXXXXXXX, omandi üleandmiseks hagejale 9/10 suuruses mõttelises osas ning omanikukande muutmiseks kinnistusraamatus järgmiselt: kinnisasja Tartu maakohtu kinnistusosakonna registriosa numbriga XXXXXXXX, aadressil XXXXXXXXXXX, omanikuna kustutatakse kinnistusraamatust kostja; uute omanikena kantakse kinnistusraamatuse kinnisasja Tartu maakohtu kinnistusosakonna registriosa numbriga XXXXXXXX, aadressil XXXXXXXXXXX, kaasomanikena 9/10 suuruse mõttelise osa omanikuna hageja ning 1/10 suuruse mõttelise osa omanikuna kostja. Hageja palub asendada kohtuotsusega kostja tahteavaldused kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Alternatiivse nõudena palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks 272 721 eurot 47 senti; viivise hageja kasuks nõudelt alates hagi esitamisest 11. maist 2020 kuni nõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud suuruses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täieliku täitmiseni. Apellatsioonkaebuse põhjenduse kohaselt on tunnistajate ütlustega tõendatud, et elamu ehitamises sisaldunud ehitustööde eest on tasunud hageja. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja oleks pidanud lisaks ehitajatele enda poolt raha üleandmise faktile tõendama ka seda, et üleantud raha kuulus hagejale. Asjaolu, et ehitajatele tasuti või ehitusmaterjal osteti kostja vahenditest, oleks pidanud tõendama kostja. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta tegi kulutusi vaidlusalusele kinnisasjale ning seega ei ole kohus järginud Riigikohtu (Riigikohtu seisukoht lahendi 2-16-12328 p-s 15.1) juhist, mille kohaselt tuleb ka kostjal enda panuste suurust tõendada. Hagejale jääb selgusetuks, miks on maakohus leidnud, et ilma kostja sisulise vastuväiteta tuli hagejal tõendada ka seda, et raha, mis ehitusele kulutati, kuulus hagejale. See on eelduslik, et raha, mille hageja ehitajatele andis või ehitusmaterjalidele kulutas, kuulus temale. Kui kostja leiab, et see kuulus kostjale, oleks kostjal tulnud esitada esmalt sellekohane vastuväide (mida kostja ei ole esitanud) ning seejärel tulnud oma väidet tõendada. Maakohus on ekslikult leidnud, et lisaks kulude kandmise tõendamisele oleks hagejal tulnud veel tõendada ka seda, et tal olid sellel perioodil sellises ulatuses regulaarsed sissetulekud, mis võimaldaksid tal selliseid kulutusi usutavalt kanda. Tegemist on topelt tõendamiskoormisega, mis ei tulene seadusest. Hageja sissetulekute täpne suurus ei ole tõendamisesemesse puutuv asjaolu, kuna hageja tõendas kulude kandmise fakti. Lisaks on tunnistajad menetluses andnud ütluseid ka selle kohta, et hageja töötas vaidlusalusel perioodil koos nendega ehitusel, s.h Venemaal, kus sissetulekud olid väga head. Kostja ei ole enda panust ega osalemist üldse eramu ehitamisel tõendanud. Seejuures ei ole kostja seisukohtadest võimalik vähimalgi määral järeldada, et kostja eramu ehitamise detailidega üldse kursis oli. Kostja on tõendina esitanud oma tööraamatu koopia, millest nähtub, et kostja töötas viimati 2002. a oktoobris. Sellest tõendist ei ole võimalik järeldada, et kostja vahemikus 2002 kuni 2008. a oli üldse suuteline tegema panuseid eramu ehitamiseks ekspertiisiga tuvastatud ulatuses ning kindlasti ei ole võimalik selle tõendi alusel tuvastada kostja panuste suurust.
Maakohus on leidnud, et hageja ei ole esitanud tõendeid enda varalise seisundi kohta, kuid loeb asjakohaseks tõendiks kostja pangakonto väljavõtte 2008. aastast, millest nähtub, et kostja on hagejale teinud ülekande pangalaenu tagastamiseks. E-toimikust sellise tõendi olemasolu ei nähtu ning sellise tõendi esitamine ei ole hagejale teada. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks 2008. aastal pangalaenu tagastanud. Leping on sõlmitud hageja poolt, milles kostja on üksnes kaastaotleja ning lepingus on otsesõnu sedastatud, et laenu ennetähtaegne osaline tagastamine toimub laenusaaja (ehk hageja) poolt. Maakohus on tõendamiskoormise ebaõigesti jaganud laenulepingu (XXXXXXXXXXXX) alusel saadud laenu kasutamise osas. Laenu kasutamine sihtotstarbeliselt on eelduslik, seda täiendavalt tõendada ei ole vaja. Laenu mittesihtotstarbeliselt kasutamist tuleb väite esitaja (kostja) poolt tõendada. Pank hindas hageja krediidivõimekust heaks, kui väljastas hagejale laenu. Seejuures on kohus jätnud tähelepanuta, et tunnistajad on andnud kattuvaid ütluseid selle kohta, et hageja tegi samal perioodil (eramu ehitamise ajal) tasuvat ehitustööd Venemaal. Hageja soovis, et kohtuotsusega asendatakse kostja tahteavaldused kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Maakohus jättis 8. veebruari 2023. a määrusega hageja taotluse rahuldamata ning määras lugeda esitatud nõude täpsustus hagi muutmiseks. Hageja hinnangul jättis maakohus ebaõigesti nõude täpsustuse arvesse võtmata.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõista need hagejalt välja viivise tasumisega seaduses sätestatud määras. Kostja arvates on maakohus tuvastanud kostja panuse läbi kostja majandusliku võimekuse ja seda menetlusõiguse norme rikkumata. Kostja on tõendanud pangakonto väljavõttega, et hagejal puudus raha ja kogu raha pärines kostjalt, sh kinnistute soetamine 2001. aastal ja edaspidine ehitustegevuse finantseerimine. Asjakohane ei ole hageja väide ümberpööratud tõendamiskoormisest ja kostja väidetavast tõendamise kohustusest. Kostja on menetluses tuginenud sellele, et raha kinnistu ostmiseks ja eramu ehituseks tulid kostja vahenditest. Kostja ei ole kordagi väitnud, et tema isiklikult andis eramu ehitajatele tööde tegemise eest raha. Tunnistajad said üksnes eeldada, et raha andja on ka raha omanik. Hageja pidi arvestama sellega, et lisaks raha üleandmisele oli tema kohustus tõendada ära ka selle päritolu, kuivõrd eramu ehitusööde eest maksmine toimus sularahas. Maakohus ei ole tõendamiskoormist ebaõigesti jaganud laenulepingu (XXXXXXXXXXXX) alusel saadu kasutamise osas. Puudub materiaalõiguslik säte, mis näeb ette eelduse laenu kasutamise eesmärgi osas. Puudub vajadus hea usu põhimõtte kohaselt pöörata ümber tõendamiskoormis, hagejal oli võimalik menetluses esitada tõendeid selle kohta, kuhu ja mille tarbeks laenu kasutati. Üksnes väide, et dokumendid on kostja valduses, ei ole piisav. Tegemist on elektrooniliste tõenditega. Kostja on selgitanud menetluses, et laenu võtmise ajaks oli eramu praktiliselt valmis. Kostja on tõendanud väiteid selle kohta, et pangalaenu kasutas hageja oma autoliisingu ja muude enda jooksvate kulutuste katmiseks ehk siis mittesihtotstarbeliselt.
Hagejale ei saanud tulla üllatusena maakohtu seisukoht rahaliselt hinnatavate panuste osas. Maakohtu järeldus on igati kooskõlas kohtupraktikaga ning olukorras, kus hageja ei ole suutnud tõendada enda panust, ei saa rääkida panuste võrdlemisest ega panuste tagastamisest hagejale. Hageja ei ole kordagi välja toonud, mis põhjustas vajaduse kinnistute kostja ainuomandisse soetamise. Hageja on ise möönnud, et ta oli heal järjel, laenukõlbulik ning omas ettevõtmist Venemaal. Seega puudusid igasugused objektiivsed takistused selleks, et hageja oleks vajadusel saanud vormistada vastavalt enda panusele ka vaidlusaluse kinnistu kaasomanikuks. Maakohus jättis õigustatult hageja ilma hagi muutmise võimalusest, kuivõrd selleks puudus vajadus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus jätab ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgnevat.
7.Hageja leiab, et maakohus on seltsingulepingu olemasolu tuvastamisel jaganud valesti tõendamiskoormise, kui leidis, et hageja pidi tõendama, et ta tegi kinnisasjale kulutusi enda vahenditest. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ekslik on hageja väide, mille kohaselt peaks hoopis kostja oma panuste suurust tõendama (I kd, tl 115 pöördel ja apellatsioonkaebuse p 11, kd II, tl 80). Hageja toetub oma väite juures Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt peab kostja seltsingu likvideerimisel tõendama oma panuse suuruse ka juhul, kui hageja ei suuda tõendada, millises ulatuses ta seltsingusse panustas (RKTKo 24.09.2019 2-16-12328/138, p 15.1). Hageja on jätnud tähelepanuta, et viidatud lahendis oli tuvastatud seltsingu olemasolu ja kassatsiooniastmes vaidlustas hageja kostjalt välja mõistetud hüvitise suurust. Praegusel juhul aga ei ole hageja suutnud tõendada seltsingu olemasolu, mistõttu ei ole ka põhjendatud see, et kostja peaks tõendama väidetavasse seltsingusse tehtud panuste suurust.
8.Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus jaganud valesti tõendamiskoormist, kui selgitas, et seltsingulepingu olemasolu peab tõendama pool, kes sellele tugineb (maakohtu otsuse p 20). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitatud tõenditest ei saa teha järeldust, justkui oleks poolte vahel seltsinguleping. Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu seisukohale, mille järgi üksnes koos elamisest ja ühisest majapidamisest ei saa järeldada soovi olla seltsingulepingu tunnustele vastavas võlasuhtes (RKTKo 03.12.2014 3-2-1-109-14, p-d 14– 15).
9.Hageja leiab, et seltsingu likvideerimise sätteid tuleks praegu kohaldada analoogia korras. Riigikohus on abieluvälise kooselu jooksul omandatud kinnisasja jaotamise puhul sellist võimalust jaatanud, kuid selle eelduseks on see, et mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad)
panused (VÕS § 581 mõttes) ja pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (RKTKo 24.09.2019 216-12328/138, p 12; RKTKo 21.12.2016 3-2-1-129-16, p 22). Maakohus on sellele ka otsuse p-s 24 viidanud. See aga ei tähenda, et seltsingu likvideerimise sätete kohaldamiseks analoogia korras piisaks üksnes hageja väitest, et eelmainitud eeldused on täidetud. Hageja ei ole suutnud tõendada, et ta on teinud kinnisasja parendamiseks (elamu ehitamiseks) kostjaga võrreldavaid majanduslikke panuseid ega ka seda, millised need panused olid.
10.Hageja soovis oma majanduslikku panust elamu ehitamisse tõendada tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga, et tunnistajate ütlused ei tõenda hageja panust kinnisasja parendamiseks. Tunnistajatel, kes väitsid end töötamast ehitusel ning kellele hageja väidetavalt tasus tööde eest sularahas, ei olnud võimalik objektiivselt teada, kas neile tasuti hageja või kostja raha eest. Üksnes see, et raha andis neile üle hageja, ei tõenda, et tegemist oli hageja rahaga, olukorras, kus hageja ja kostja elasid perena koos. Lisaks ei ole tunnistaja ütlustel ülemäära suurt tõendusväärtust selle osas, kui palju raha hageja tunnistajatele väidetavalt ehitustööde eest tasus. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles osas, et tunnistajate ütlustele tuleb omistada väiksem tõendusväärtus seetõttu, et kõik tunnistajad olid hageja sõbrad ning võivad seetõttu olla huvitatud asja lahendamisest hageja huvides.
11.Hageja soovib enda panust elamu ehitusse tõendada ka 30. aprilli 2007. a AS-ga Sampo Pank sõlmitud laenulepinguga, millega hageja laenusaajana ja kostja kaastaotlejana said miljon krooni (63 911 eurot 65 senti) laenu. Laenu kasutamise eesmärgiks on märgitud „elamu kinnistul, asukohaga XXXXXXXXXXX, X, ehitustööde finantseerimine“ (kd I, tl 17jj). Hageja väitel kasutati laenuraha elamu ehituse lõpetamiseks. Kostja väitel kasutati selle laenulepingu alusel saadud raha mittesihtotstarbeliselt ehk elamu ehituseks seda raha ei kasutatud (kd I, tl 68 pöördel, p 9; kd I, tl 122, p 9). Kostja on oma väidet tõendanud sellega, et laenulepingu sõlmimise hetkel oli elamule antud juba kasutusluba, mis väljastati 8. oktoobril 2006 (kd I, tl 128). Hageja ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Asjaoludest tulenevalt elasid pooled nii enne elamu ehitamist kui pärast seda (kuni 2019. a juulini) ühise perekonnana koos ja neil oli ka ühine laps. Seetõttu ei ole välistatud, et kostja väide laenuraha mitteotstarbelise kasutamise kohta on tõene. Ringkonnakohtu hinnangul oli sellises olukorras hagejal kohustus tõendada, et laenuraha kasutati elamu ehitamiseks. Maakohus on seda ka hagejale 26. oktoobri 2021. a määruse p-s 9 (kd I, tl 113) selgitanud. Hageja tugines sellele, et elamu ehituse eest tasuti sularahas. See ei ole iseenesest välistatud, kuid eelduslikult ei makstud laenuraha hagejale sularahas, vaid hageja pangakontole ja hageja oleks saanud tõendada oma väidet laenuraha sihtotstarbelise kasutamise kohta nt pangakonto väljavõttega, millest nähtub, et hageja on võtnud enne väidetavaid sularahatehinguid pangakontolt välja sularaha. Hageja ei ole menetluses esitanud mistahes tõendeid selle kohta, kas ja millises ulatuses on ta elamu ehitusse oma raha panustanud. TsMS § 5 lg 2 järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Sellises olukorras võib usutavaks pidada kostja väidet, et laenuraha kasutati mh pere igapäevase elukorraldusega seotud kulutuste katmiseks.
12.Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheitega, et maakohus on valesti jätnud vastu võtmata hageja esitatud nõude täpsustuse, millega hageja täpsustas oma nõuet selliselt, et hagi rahuldamise korral asendataks kostja tahteavaldus kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kui hageja on esitanud nõude kostja kohustamiseks mingi tahteavalduse tegemiseks, siis ei pea eraldi nõudma selle tahteavalduse asendamist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 järgi asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma (RKTKo 16.06.2021 2-17-9822/101, p 16). Kui hageja aga siiski sellise nõude menetluse jooksul esitab, on sisuliselt tegemist uue (ebavajaliku) nõudega, mis ei ole käsitatav TsMS § 376 lg-s 4 nimetatud erandina. Seetõttu ei olnud hagejal vajadust sellist nõuet eraldi esitada ega kohtul seda taotlust rahuldada.
13.Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja rahalist suurust. Maakohus ei ole diskretsiooniõigust ületanud. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
14.Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg 3 alusel kindlaks kostja apellatsiooniastme menetluskulud. Kostja menetluskuludeks apellatsiooniastmes on lepingulise esindaja tasu kokku 1646 eurot 40 senti, mille põhjustas 11 tunni 26 minutit õigusabi tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust (RKTKm 14.04.2021 2-19-10324, p 19). Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule. Kohus ei pea iga menetlusosalise esindaja tegevust analüüsima minutilise täpsusega, vaid piisab sellest, kui määratud menetluskulude suurus vastab osutatud õigusteenuse kvaliteedile, tsiviilasja keerukusele ning esitatud materjali mahukusele. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja ajakulu mõistlik kõigi menetlustoimingute jaoks, v.a menetluskulude nimekirja koostamine. Selles osas nõustub ringkonnakohus hagejaga, et ühetunnine ajakulu menetluskulude nimekirja koostamisele on ülemäärane. Ringkonnakohus peab menetluskulude nimekirja koostamise põhjendatud ajakuluks 30 minutit. Samas ei nõustu ringkonnakohus hagejaga selles, et apellatsioonkaebuse vastus üksnes konstateerib, et maakohtu otsus on õige ja seetõttu ei ole selle koostamisel tekkinud ajakulu põhjendatud. Kostja vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on põhjendatud. Seega on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu
apellatsioonimenetluses 1574 eurot 40 senti (10 tundi 56 minutit*144 eurot), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse apellatsioonimenetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludelt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.