2-21-17980/51 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

lahend.ee

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 633 lg 7 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD, NÕUDED, MENETLUSE KÄIK, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1.A S (endine perekonnanimi P, hageja) esitas 15. novembril 2021 Harju Maakohtule hagi Tallinna kohtutäituri Elin Vilippus (kostja) vastu täiteasjas nr 022/2017/3175 tekitatud kahju hüvitamise nõudes (tsiviilasi nr 2-2-17980) (dtl 1-9). Hageja nõuab kostjalt täiteasjas nr 022/2017/3175 toimunud hageja omandis oleva korterimandi asukohaga XXX enampakkumisega tekitatud kahju hüvitamist summas 100 000 eurot. Juhul kui kohus asub seisukohale, et eelnimetatud summa ei ole hagejale tekkinud kahju, siis palub hageja kohtul endal tekkinud kahju määrata. Samuti nõuab hageja hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.11.2018 kuni 15.11.2021 summas 24 328,77 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesolevas asjas kohtulahendi jõustumisest kuni nõude rahuldamiseni, kuid mitte enam kui põhinõue. Poolte menetluskulud palutakse jätta kostja kanda. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt esitas R OÜ 21.06.2017 Tallinna kohtutäitur Elin Vilippusele täitmisavalduse hageja omandis oleva korteriomandi asukohaga XXX suhtes kinnistusraamatu IV jakku 2. ja 3. järjekohale seatud hüpoteekide realiseerimiseks. Täitmisavalduse esitamise hetkel oli sissenõudjal nõue hageja vastu summas 30 110,79 eurot. R OÜ esitas täitmisavalduse lisadena hüpoteegi seadmise lepingu nr 3659 (hüpoteegid omandati laenuandjalt A AS ja PõhjaEesti Hoiu-laenuühistult). Kohtutäitur algatas täitemenetlus nr 022/2017/3175. Kohtutäituri poolt 17.08.2017 koostatud kinnisasja arestimisakti kohaselt määras kohtutäitur hagejale kuulunud korteriomandi algseks väärtuseks 60 000 eurot. Hageja suhtles täituriga eelnimetatud teemal korduvalt, kuid kohtutäitur oli seisukohal, et tema poolt määratud hind on kooskõlas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 74 lõikest 5 kohtutäiturile tulenevate hinna määramise põhimõtetega, sh arvestades ajsaolu, et kinnistusraamatu IV jakku esimesele vabale järjekohale S AS kasuks seatud hüpoteek jääb pärast edukat enampakkumist kehtima. Hüpoteegi aluseks oleva S AS ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu 06-031483-EL rahaline jääksumma (laenujääk) oli kohtutäituri poolt kinnistusraamatusse 17.08.2017 kantud keelumärke hetkel, s.o 2017. a septembris, 66 437,44 eurot. Sõltumata eeltoodust märkis aga kohtutäitur enda poolt 17.08.2017 koostatud arestimisaktis (lk 4 lõpus), et /.../Hinna määramisel on kohtutäitur arvestanud asjaoluga, et kinnisasja koormab ja pärast edukat enampakkumist jääb kinnisasja koormama esimese järjekoha hüpoteek summas 91 110 eurot S AS (registrikood XXX) kasuks. Hüpoteegipidajalt saadud informatsiooni kohaselt on 17.08.2017 hüpoteegiga tagatud nõude suuruseks 86 720 eurot. Nõude suurus võib hüpoteegi ulatuses nii suureneda kui ka väheneda./.../. 2(19)

Hagejale ei ole teada, milisest allikast kohtutäitur eelnimetatud märkusena lisatud info sai, kuid ilmselgelt oli tegemist ebaõige infoga, millisest teavitas hageja täiturit oma 15.12.2017. a kirjaga. Kohtutäitur jättis hageja kirjas toodud info tähelepanuta ja ei muutnud ka arestimisaktis märgitud vara väärtust, mis oli aluseks enampakkumise alghinnana. Kohtutäitur alustas vara võõrandamist algse hinnaga 60 000 eurot. Enampakkumise nurjumise järgselt alandas täitur hinda ja vara enampakkumise alghinnaks oli 45 000 eurot. Hageja oli tellinud 2015. aasta aprillis eksperthinnangu, mille kohaselt oli hageja omandis oleva korteriomandi väärtus koos esimese järjekoha, s.o S AS hüpoteegiga, 42 000 eurot. Hageja pöördus oma korteriomandi hariliku väärtuse määramiseks seisuga 2018. a september kinnisvarabüroo A OÜ poole. Kinnisvarabüroo poolt saadetud info kohaselt oli hageja korteriomandi harilik väärtus, s.h arvestades korteriomandil lasuvaid hüpoteeke, 160 000 eurot. 2018. aasta septembris toimus enampakkumine, mis nurjus pakkujate puudumise tõttu. Esimene enampakkumine toimus praktiliselt aasta möödumisel kohtutäituri poolsest arestimisest ja sõltumata eeltoodust ja hageja poolt esitatud korduvatest sellekohastest tähelepanekutest s.h asjaolust, et aasta on Tallinnas ja Harju maakonnas asuvale kinnisvarale vähemalt 5% mõjuga (rahaliselt oli selleks summaks siis vähemalt 7000 eurot), alustas kohtutäitur enampakkumist alghinnaga, mis oli määratud 17.08.2017 koostatud arestimisaktis s.o alghinnaga 60 000 eurot. Sõltumata asjaolust, et kohtutäituri poolsest arestimisest oli möödunud aasta, ei pidanud kohtutäitur vajalikuks enampakkumise hetkel alghinda muuta ja seda sõltumata ka sellest, et hageja viitas ebamõistlikult madalale alghinnale juba oma 15.12.2017 kohtutäiturile edastatud kirjas. 2018. a septmebris enampakkumine nurjus ja kohtutäitur alandas hageja omandis oleva korteriomandi hinda 25% võrra ja seega kujunes uueks hinnaks 45 000 eurot. Enampakkumise hetkel oli S AS ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu 06-031483-EL rahaline jääksumma (laenujääk) 63 179,84 eurot. Kohtutäitur alandas kinnisasja hinda selle seadusega lubatud maksimaalse summa ulatuses s.o 25%. Kordusenampakkumine toimub esimese enampakkumise jaoks ettenähtud korras. Kohtutäitur võib asjad alla hinnata, kuid mitte rohkem kui 25 protsenti eelmise enampakkumise alghinnaga võrreldes, küsides allahindamise kohta eelnevalt võlgniku ja sissenõudja seisukohta. Asju ei või alla hinnata rohkem kui 70 protsenti esimese enampakkumise alghinnast (TMS § 100 lg 5). 04.10.2018 toimus hageja omandis oleva kinnistu enampakkumine, kus osutus edukaks pakkujaks S OÜ (täna kehtiva ärinimega A OÜ), kes omandas korteriomandi hinnaga 45 200 eurot ehk siis ainult 200 eurot enampakumise alghinnast kõrgema hinnaga. S AS kanti kinnistusraamatusse hagejale kuulunud kinnistu omanikuna 10.10.2018. Enampakkumiselt kinnisasja omandanud äriühing on seotud laenuandjaks oleva äriühinguga A AS ja on sisuliselt alati osalenud äriühingutega A AS, Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistu poolt finantseeritud ja R OÜ`le (tänase kehtiva ärinimega R OÜ) loovutatud ehk siis võlgnevuse tõttu ennetähtaegselt ülesöeldud laenulepingute tagatiseks olevate hüpoteekide realiseerimisega seonduvate kinnisasjade enampakkumisel pakkujana, olles sageli ka enampakkumistel edukas pakkuja. Ka antud juhul oli S OÜ-le tegelikult eelnevalt teada, milline on laenu tegelik rahaline jääksumma ja seega osutus antud juhul enampakkumisel kinnisasja, mille harilik väärtus oli vähemalt 160 000 eurot, nende jaoks äärmiselt kasulikuks tehinguks, kus oli võimalik omandada korter enampakkumiselt hinnaga 45 200 eurot. Enampakkumise järgselt oli hüpoteegipidaja nõue 37 847,79 eurot. Hageja esitas kohtutäiturile 18.10.20218 kaebuse, milles vaidlustas enampakkumise aluseks oleva kohtutäituri poolt määratud hinna. Kohtutäitur jättis oma 12.11.2018 täiteasjas nr 3(19)

022/2017/3175 tehtud otsusega hageja kaebuse rahuldamata. Otsuses selgitas kohtutäitur muuhulgas, et juhul kui võimalik uus omanik hüpoteegiga tagatud nõude tasub ja esitab võlgniku vastu nõude, siis on võlgnikul võimalik esitada antud nõude osas vastuväide, viitega sellele, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja müüdi enampakkumisel hüpoteegi võrra odavamalt. 05.11.2018 teatas S AS A OÜ-le järgnevad kuus kuumakset ja seda, et seisuga 05.11.2018 oli laenulepingust nr 06-031483 tulenev põhiosa jääk 62 633,66 eurot, millelt arvestati ka intressi. Pärast korteriomandi omandi üleminekut hagejale kostja enam pangaga sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, jättes igakuised maksed tasumata. 07.01.2019 teatas pank, et lepingu alusel oli sel ajal võlgnevus 553 eurot. Kinnisasja omandanud äriühing A OÜ (kehtetu ärinimega S OÜ) esitas hageja vastu Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale hagiavalduse, milles nõudis kohtu kaudu hageja ja S AS vahelisest laenulepingust tulenevate maksete tasumist ja seda sõltumata asjaolust, et A OÜ omandas kinnisasja enampakkumiselt hüpoteegi võrra soodsamalt. Hageja viitas AÕS § 349 lõikele 3, VÕS §-le 1027 ja §-le 1037. Harju Maakohus asus seisukohale, et (käesolevas asjas hagejal) ei ole kehtivat õiguslikku alust esitada olukorras, kus hageja, kes omandas kinnisasja kohtutäituri poolt korraldatud enampakkumiselt, vastuhagi hageja vastu alusetu rikastumise sätete alusel. Kohus 30.09.2021. a lahendis 2-20-7825 asus seisukohale, et hagiavaldus on põhjendatud ja rahuldas hagi täielikult ja mõistis käesolevas asjas hagejalt A OÜ kasuks välja 4947,62 eurot, millest 4468,32 eurot on põhinõue ja 479,30 eurot on kohtulahendi tegemise päevaks sissenõutavaks muutunud viivis ja viivis põhinõude summalt 4468,32 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi tegemisele järgnevast päevast 01.10.2021 kuni põhinõude tasumiseni ning mõistis (käesolevas asjas hagejalt A OÜ (registrikood XXX) kasuks menetluskuludena välja 1960 eurot, millest 400 eurot on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv ja 1560 eurot on hageja lepingulise esindaja kulud ning mõista menetluskuludelt so 1960 eurolt alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seega realiseerus hageja poolt täitemenetluses kohtutäiturile selgitatud tagajärg, mis kaasneb võlgnikule olukorras, kus korter müüakse kehtiva hüpoteegiga ja enampakkumise hind on oluliselt madalam vara tegelikust hinnast. Kohtutäituri poolt antud soovitus kohtumenetluses ei toiminud st kohtutäituri 12.11.2018 otsuses täiteasjas nr 022/2017/3175 antud soovitus kohtumenetluses ei olnud realiseeritav st tegemist oli nõuandega, mida ei olnud õiguslikult võimaik kohaldada ja seega oli tegemist õiguslikult kõlbmatu soovitusega. Kohus asus 30.09.2021. a lahendi nr 2-20-7825 p-s 36 seisukohale, et AÕS § 349 lg 3 sätestab, et kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. Erinevalt kostja väidetest ei tulene õigusaktidest, et täitemenetluse korral hüpoteegiga koormatud kinnisasja võõrandamisel antud säte ei kohaldu. Käesolevas asjas hageja taotluse tuvastada AÕS § 349 lg 1 põhiseadusega vastuolu koosmõjus täitemenetluses vara võõrandamisega, jättis kohus rahuldamata. Lisaks eeltoodule jättis kohus rahuldamata ka hageja taotluse kaasata menetlusse kohtutäitur kolmanda isikuna. Juhul kui kohtutäitur oleks alustanud enampakkumist alghinnalt so 160 000 eurot ja vähendanud kordusenampakkumisel hinda 25% võrra siis oleks alghind olnud 120 000 eurot. Sellise hinnaga võõrandamisel oleks võlgnik olnud olukorras, kus oleks saanud tasuda nii kehtivad hüpoteegid ja oleks raha ka lisaks üle jäänud. Käesoleval juhul aga tekkis olukord, kus kohtutäituril oli arusaamatult kiire vara lihtsalt ükskõik milise hinnaga äramüümisel ja seda sõltumata asjaolust, et täitemenetluse järgselt jäi hagejast võlgnik veelgi keerulisemasse olukorda, kui seda oli enne täitemenetlust. Hetkel on tekkinud olukord, kus hageja vara on võõrandatud täiesti ebamõistlikult 4(19)

madala hinnaga ja lisaks on hagejale veel ka esitatud nõue, mis kuulub samuti tasumisele. Arvestades asjaolu, et esimene hagi oli A OÜ-l edukas, tähendab see seda, et ilmselgelt esitab hageja ka varsti järgmised hagid ja seega saab hagejast võlgnik tasuda lisaks veel ka S AS laenu kuni selle täieliku tasumiseni, mis on siis tänasel päeval veel kogusummas ca 55 000 eurot (võlgnevuse jääk). Hageja ei viibinud arestimise juures. Kohtutäitur ei arvestanud arestimise hetkel koostatud ja hageja poolt esitatud E OÜ ekspertarvamuses kajastatud vara väärtust, hüpoteegi aluseks oleva S AS ja hageja vahelise laenulepingu tegelikku rahalist jääki ehk rahalisi kohustusi enampakkumise hetkel ning jättis rahuldamata ka hageja poolt 18.10.2018 esitatud kaebuse, millega tekitas kohtutäitur olukorda, kus hageja omandis olev korteriomand müüdi ebamõistlikult madala hinnaga, ja tekitades hagejale varalise kahju. Käesoleval juhul jättis kohtutäitur võlgniku ehk hageja huvid täielikult tähelepanuta. Kohtutäitur vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Kohtutäitur vastutab ka tema büroo töötajate poolt süüliselt tekitatud kahju eest (KTS § 9 lg 1). Tuginedes eeltoodule on kohtutäitur tekkinud olukorras eest vastutav KTS § 9 lg 1 alusel. Hageja hinnangul on kostja poolt hagejale tekitatud varalise kahju suuruseks korteriomandi arestimise ajal kohtutäituri poolt määratud hariliku väärtuse ja enampakkumise alghinna so 60 000 euro vahe ehk siis 100 000 eurot. Juhul kui kohus asub teistsugusele seisukohale ja leiab, et eelnimetatud summa ei ole hageja kahju suuruseks õige summa, siis palub hageja tekitatud kahju suuruse määrata kohtul. Hageja palub kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates enampakkumise toimumisest kuni nõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Eeltoodust tulenevalt on sissenõutavaks muutunud viivis alates 01.11.2018 kuni 15.11.2021 8% aastas, mis teeb viivise nõudeks 24 328,77 eurot. 2.Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu esimehe ja Tartu Ringkonnakohtu esimehe 7. juuli 2021. a käskkirjale jagati tsiviilasi Viru Maakohtu kohtunikule. Asja arutab Viru Maakohtu kohtunik Tamara Šabarova. 3.Kohus 17. novembri 2021. a määrusega (dtl 10-13) jättis hagi käiguta ja määras hagejale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Hagejal tuli tasuda riigilõiv 1500 eurot ning esitada hagiavalduses nimetatud tõendid.

Lisaks sellele on hagi kostja arvates esitatud aegunult. Kostja taotleb seetõttu aegumise kohaldamist ja ühtlasi vaheotsuse tegemist TsMS § 449 lg 3 alusel. Hagi aegumise korral kaob ära vajadus menetleda õiguslikus mõttes mahukat vaidlust ja menetlus on võimalik lõpetada ainuüksi põhjusel, et hageja on kahjunõude kohtule esitatud hilinenult. KTS § 9 lg 1 esimese lause kohaselt vastutab kohtutäitur oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. RVastS § 7 lg-s 4 sätestatu järgi kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaselt peab hageja kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Antud juhul on need eeldused (vähemalt osaliselt) täitmata. Puudub kostja käitumise õigusvastasus. Kostja viis hageja suhtes täitedokumendi alusel läbi täitemenetlust, mis on kostja ametitegevus kohtutäiturina. TMS § 74 lg 5 kohaselt peab kohtutäitur kohustatud asja hindamisel lähtuma selle harilikust väärtusest, arvestades muu hulgas asja koormavaid kolmandate isikute õigusi ja nende võimalikku lõppemist. Seega pidi kostja vara väärtuse määramisel arvestama kehtiva 1. järjekoha hüpoteegiga, mille suuruseks oli kinnistusraamatust nähtuvalt 91 110 eurot. Hagejale ei ole kahju tekkinud. Vara väärtuse määramisel tuli hüpoteegi olemasoluga vältimatult arvestada. Tegemist oli 1. järjekoha hüpoteegiga, millega tagatud nõuet oli selle ajani ka täidetud, mistõttu ei olnud S AS-il mingit põhjust ise sama korteriomandit realiseerima hakata ja/või täitemenetlusega ühineda. Hüpoteegi olemasolu aga mõjutab otseselt kinnisasja väärtust. Seega ei tähenda vara müük täitemenetluses odavama hinnaga veel automaatselt kahju tekkimist hagejale. Käesoleval juhul oli 1. järjekohal olev hüpoteegi summa, mis enampakkumise järgselt kehtima jäi, 91 100 eurot. Kostja tegi ka augustis 2017 päringu AS-le S, kes teatas, et hüpoteegiga tagatud nõude/nõuete summa on 17.08.2017 seisuga 86 720 eurot. Seega, kui lähtuda hageja enda väitest, et vara väärtus oli hindamisakti kohaselt 142 000 eurot, siis arvestades sellel olevat hüpoteeki ning hüpoteegiga tagatud nõude suurust oligi vara harilikuks väärtuseks algselt kohtutäituri poolt vara arestimise hetkel märgitud 60 000 eurot. Seega ei ole kostja määranud alghinda ebaõigesti, vaid arvestas hüpoteegiga tagatud nõuet. Kuna selle hinnaga aga ühtki ostjat varale ei leidunud, siis kasutas kostja TMS § 100 lg 5 sätestatud võimalust täitemenetluses arestitud vara ümber hinnata 25 % ulatuses võrreldes algse enampakkumise hinnaga ja teha kordusenampakkumine hinnaga 45 000 eurot. Vara müüdi hinnaga 45 200 eurot. Hüpoteegisumma ning laenujäägiga arvestamine alghinna määramisel ei ole õiguslikus mõttes kahju tekitamine. Teisisõnu, hüpoteegiga koormatud vara müümisega täitemenetluses ei ole hagejale kahju tekkinud. Kolmandate isikute õigustega arvestamise kohustus tulenes TMS § 74 lg-st 5. Kostja pidi vara alghinna määramisel arvestama varal lasuvat 1. järjekoha hüpoteeki, millest tulenevalt oli selle väärtus väiksem vähemalt hüpoteegiga tagatud nõude võrra. Kahju legaaldefinitsiooni VÕS ei sisalda. Kahju olemust tuleb eelkõige sisustada kahju hüvitamise eesmärgi kaudu. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Antud säte 6(19)

sisaldab endas nn diferentsihüpoteesi, mis tähendab, et tuleb võrrelda isikul pärast kahju tekitanud sündmust olevat varalist olukorda selle hüpoteetilise olukorraga, mis oleks eksisteerinud juhul, kui kahju tekitanud sündmust või asjaolu ei oleks toimunud. Diferentsihüpoteesi kohaselt loetakse tekkinud kahju suuruseks nimetatud kahe varalise olukorra vahe. Hageja korteriomand müüdi 2. ja 3. järjekoha hüpoteegiga tagatud nõude katteks ja kostja pidi vara väärtuse määramisel õvältimatult arvesse võtma 1. järjekoha hüpoteeki ja sellega tagatud nõude suurust. Seega ei ole ka diferentsihüpoteesi järgi hagejale õiguslikus mõttes kahju tekkinud. Hageja on jätnud oma õigused täitemenetluses kohasel viisil kaitsmata. TMS § 217 lg 6 sätestab, kui menetlusosaline ei esita kohtutäiturile selleks ettenähtud tähtaja jooksul kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Esiteks küsis kostja enne vara arestimist 04.08.2017 e-kirjaga mh hagejalt arvamust vara võimaliku turuväärtuse osas. Hageja kostjale selles osas mingit arvamust enne korteriomandi arestimist ei avaldanud. Teiseks, pärast vara arestimist hageja vaidlustas TMS § 74 lg 7 alusel vara arestimise hinna ja esitas Harju Maakohtule kaebuse, mida kohus menetlus hagita menetluses tsiviilasja nr 2-1713731 raames. Selle hagita menetluse raamides taotles kostja hageja kulul kooskõlas TMS § 74 lg 8 ekspertiisi määramist hagejale kuuluva kinnisasja uue hindamise korraldamiseks. Harju Maakohtu 26.09.2017. a määrusega kohustati hagejat tasuma ekspertiisitasu 390 eurot. Kohus hoiatas võlgnikku, et tasu maksmata jätmisel loetakse, et hindamist ei ole vaidlustatud (TMS § 74 lg 9, viimane lause). Hageja sai määruse kätte, kuid ei esitanud kohtule tähtaegselt andmeid, et ekspertiisitasu oleks ette tasutud. Ekspertiisitasu tasumine ei nähtunud ka kohtu poolsel elektroonilisel kontrollimisel. Kuivõrd hindamise vaidlustaja ei maksnud ekspertiisitasu, siis tuleb lugeda, et ta ei ole hindamist vaidlustanud. Sellest tulenevalt jättis Harju Maakohus 30.10.2017. a määrusega hageja avalduse hinna vaidlustamiseks läbi vaatamata. Hageja seda määrust ei vaidlustanud ja tegemist on seega jõustunud kohtulahendiga. Praegusel juhul tähendab eelnev seda, et hageja on TMS § 217 lg 6 alusel minetanud õiguse tugineda samadele asjaoludele, millele ta tugines Harju Maakohtule esitatud avalduses seoses hinna määramisega, kuid millises osas jättis kohus avalduse läbi vaatamata tulenevalt hagejast endast tingitud asjaolust, et ta jättis ekspertiisitasu ette maksmata. Seega on jõus ja kehtiv Harju Maakohtu 30.10.2017. a määrus, millega kohus tuvastas, et TMS § 74 lg 9 järgi loetakse, et võlgnik ei ole hindamist vaidlustanud. Hagejal näib olevat etteheide kostjale selles, et pärast korteriomandi müümist jäi tal jätkuvalt täitmata laenukohustus S AS ees. Kostja kohtutäiturina ei oleks mitte kuidagi saanud hagejat vabastada tema laenukohustuste täitmisest S AS ees. Kohtutäitur ei ole hageja ja panga vahelise laenulepingu pooleks. Kostja selgitas, et S AS ei soovinud täitemenetlusega ühineda ja tema kasuks seatud hüpoteek tagas laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Hüpoteek jäi kehtima ka pärast vara võõrandamist, mistõttu on laenuandjal õigus nõuda hüpoteegi realiseerimist, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Nii hageja kui kostja seda takistada ei saa. Eeltoodust tulenevalt puudub ka põhjuslik seos väidetava kahju ja kostja väidetava kohustuse rikkumise vahel. Olgugi, et hagejale ei ole kahju õiguslikus mõttes tekkinud ja kohtutäitur pidi konkreetsel juhul vara hinna määramisel (maha) arvestama nõude suuruse, mis oli hüpoteegiga tagatud, oleks hageja varaline seisund jäänud samaks. 7(19)

1.järjekoha hüpoteeki kustutada. Samuti ei saa kohtutäitur sekkuda laenusaaja- laenuandja vahelisse laenusuhtesse. Vara müük hüpoteegiga tagatud nõude suuruse võrra madalama hinnaga ei ole põhjustanud hagejale varalist kahju. Hageja vara müüdi hoopis teise sissenõudja nõuete katteks ja sellele varale olid notariaalsete lepingute alusel juba varasemalt seatud 2. ja 3. järjekoha hüpoteegid. Nagu kostja eelnevalt selgitas, siis 1. järjekoha hüpoteek jäi pärast müüki kehtima. Õiguslikus mõttes kahjuna ei kuulu hüvitamisele kõik õigusvastase teoga põhjuslikus seoses olevad negatiivsed tagajärjed, vaid üksnes selline kahju, mille ärahoidmine oli normi eesmärgiks. See nn rikutava kohustuse eesmärgi teooria põhimõte sisaldub VÕS § 127 lg 2. Rikutud kohustuse eesmärgi kindlakstegemisel tuleb mh arvestada sellega, kui ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule. Hinnangu andmine VÕS § 127 lg 2 järgi on õiguse kohaldamise, mitte asjaolude tuvastamise küsimus ja kohus ei ole otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. Seda normi kohaldab kohus omal algatusel. Puudub kostja süü KTS § 9 lg 1 tähenduses, millest tulenevalt on kohtutäituri vastutus süüline vastutus. Tsiviilõiguslikus mõttes on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Kostja tegevus ei olnud hooletu, raskelt hooletu ega tahtlik VÕS § 104 lg 2 mõttes. Täitemenetluse algatamine formaalsetele nõuetele vastava täitedokumendi alusel on kohtutäituri tavaline ametialane tegevus. Täitemenetluse peamine eesmärk on rahuldada võlausaldajate nõudeid. Hagejal puudub kostja vastu ka viivisenõue VÕS § 113 lg 1 tähenduses. RvastS otseselt viiviste nõudeõigust ette ei näe. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt saab isik nõuda RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 113 lg 1 alusel viivist näiteks avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest välja mõistetud hüvitise maksmisega viivitamise eest. Eelnevast järeldub, et vähemalt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest saaks RvastS § 7 lg 4 ja VÕS § 113 alusel nõuda viivist välja mõistetud hüvitise maksmisega viivitamise eest. Praegu ei ole kohtutäituri suhtes jõustunud kohtulahendit, millega temalt oleks midagi välja mõistetud ja millega tasumisega oleks kohtutäitur viivituses. Hageja nõue on ka ainuüksi asjaolude mõttes ebaselge ega võimalda hagi rahuldamist ka seetõttu, et hageja poolt hagi alusena esile toodud asjaolud ei võimalda aru saada, mis täpsemalt on kostjale konkreetselt etteheidetav õigusvastane käitumine või tegevus, st milles seisneb kohtutäituri poolt kohustuse rikkumine. Kehtiva täitedokumendi täitmine kohtutäituri poolt ei ole õigusvastane, vaid kohtutäituri ametikohustuse täitmine. Õigusvastane ei ole ka alghinna määramine varale, arvestades sellel lasuvaid kohustusi (konkreetselt hüpoteeki). Hageja on esile toonud tema suhtes läbiviidud täitemenetlusega seotud faktilised asjaolud, kuid nendest ei ole võimalik teha õiguslikke järeldusi selles, et kohtutäituri tegevus oleks olnud õigusvastane ja/või süüline KTS § 9 lg 1 mõttes. Seejuures ei ole KTS § 9 lg 1 ise nõuet sisustavaks normiks, vaid see sätestab üksnes kohtutäituri põhimõttelise vastutuse süüliselt tekitatud kahju eest. Kahjunõue tervikuna tuleb aga sisustada riigivastutuse seaduse alusel ja sellest tulenevalt lähtuda ka asjakohastest eraõiguslikest normidest (kuna ka RvastS ise ei reguleeri kahju hüvitamise nõuetega seonduvaid küsimusi ammendavalt, vaid viitab võlaõiguslikele sätetele). Riigikohtu praktika on olnud pikaajaline ja järjekindel. Kohtutäituri vastu kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks on KTS § 9 lg 1 ja RVastS § 7 lg 1 alusel primaarsete õiguskaitsevahendite kasutamine. . 8(19)

17.03.2021. a lahendis nr 2-19-6362 on Riigikohus viidetega varasemale praktikale detailselt analüüsinud küsimust, millised on isiku võimalused täitemenetluses oma õiguste kaitseks. Riigikohus selgitab, et täitemenetluse võlgnik saab oma õigusi kaitsta kas kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamisega TsMS § 217 lg 1 alusel või sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga TMS § 221 alusel. Puudub põhjus senisest Riigikohtu praktikast kõrvale kalduda. Kuid esmalt tuleks lahendada küsimus, kas hagi on esitatud selleks ettenähtud tähtaja jooksul. Kostja on seisukohal, et hagi on esitatud aegunult. Kostja taotleb aegumise kohaldamist ning selles küsimuses vaheotsuse tegemist TsMS § 449 lg 3 alusel. Kõikide kostja võimalike vastuväidete esitamine käesolevas vastuses ei ole vajalik, kui kohus nõustub aegumise kohaldamisega ja teeb asjas otsuse aegumise kohaldamise taotluse suhtes. See oleks ka menetlusökonoomiliselt otstarbekas. Aegumine. Hageja esitas kahjunõude kohtutäituri vastu KTS-i ja RvastS alusel. Hageja nõude aegumist reguleerib kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 lg 1 ja 9. Sarnane on ka TsÜS-i aegumise regulatsioon lepinguväliste kahjunõuete kohta. Riigivastutuse seaduse § 17 lg 3 ütleb samuti, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Praegu ei ole asjas kahtlust, et hageja arvates on väidetavalt kahju põhjustanud isikuks kohtutäitur. Seega taandub küsimus sellele, mis ajahetkest arvates saab lugeda, et hageja sai teada või pidi teada saama talle tekkinud kahjust. Praegu saab väita, et kui vara arestimise aktis märgitud hind 60 000 eurot (või hiljem uus hind 45 000 eurot) ja hindamisakti järgne hinnavahe on õiguslikus mõttes käsitletav kahjuna, siis pidi selle kandmine olema kindel juba arestimise hetkel. Hageja ei saanud eeldada, et kostja asub vara müüma muu (kõrgema) hinnaga, kui ta ise vara arestimise aktis määras. Kahjunõude puhul tuleb lisaks lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist, s.t niipea kui saab kahju hüvitamist mingis osas sooritushagiga nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva ja ettenähtava kahju hüvitamise nõue. Kuivõrd KTS § 9 lg 9 on sisu mõttes identne nii RvastS § 17 lg 3 kui TsÜS § 150 lg 1, siis on aegumise alguse määratlemisele ja kulgemisele võimalik kohaldada sama praktikat. Praegu peab hageja enda kahjuks kostja arusaamise kohaselt kas: a) 17.08.2017 vara arestimisaktis märgitud hinna (60 000 eurot) või b) 07.12.2017 vara ümberhindamisaktis märgitud hinna (45 000 eurot) vahet võrreldes vara 2015 hindamisaktis märgitud hinnaga (142 000 eurot). Kahjunõude aegumise kontekstis on aga oluline, et mõlemad vara arestimise aktid olid koostatud 2017 aastal. Seega sai hageja juba hiljemalt 2017 teada sellest, et kostja kavatseb müüa vara arestimisaktis märgitud hinnaga 60 000 eurot või ümberhindamisaktis märgitud hinnaga 45 000 eurot. Sellest omakorda järeldub, et kui hageja enda varasematel 2015 andmetel oli korteriomandi hindamisakti järgseks väärtuseks 142 000 eurot, siis pidi ta väidetavast kahju tekkimisest teada saama hiljemalt 2017 aasta lõpus. Hageja teadmist või vähemalt teada saama pidamist võimalikust kahjust kinnitavad ka hagis endas esile toodud asjaolud ja tõendid ja muud asjakohased tõendid, mille kohaselt: 1) Hageja teatas kostjale 15.12.2017 e-kirjaga (pealkirjaga kaebus kohtutäituri tegevusele enampakkumise müügihinna määramisel hagi), et tema arvates vara müügihind summas 45 000 eurot on liiga madal ja peaks olema suurusjärgus 140 000- 150 000 eurot. 2) Hageja teadmist või teadma pidamist kinnitab ka tema poolt varem samas menetluses esitatud kaebus kohtutäituri tegevusele. Nimelt esitas hageja ka 30.08.2017 pärast esimest alghinna 9(19)

määramist kostjale kaebuse, milles väljendab oma õmittenõustumist kostja määratud alghinnaga ja teatab, et tema arvates on sarnaste korteriomandite hind alates 150 000 eurot. 3) Hageja teadmist või teadma pidamist kinnitavad ka kostja poolt eelnevalt viidatud Harju Maakohtu 26.09.2017. a ja 30.10.2017. a määrused kohtuasjas nr 2-17-13731, millest nähtuvalt vaidlustas hageja kohtus kaebusega 17.08.2017 koostatud kinnisasja arestimisaktis määratud alghinna 60 000 eurot, kuid jättis tasumata kohtu poolt nõutud ekspertiisi tasu summas 390 eurot. Sellest tulenevalt lõpetas kohus menetluse lugedes, et hindamisakti ei ole vaidlustatud. Aegumise kontekstis pidid ka need lahendid andma hagejale vähemalt 2017. a aasta lõpus teadmise, et kui vara müüakse hinnaga 60 000 eurot (mitte tema arvates mõistliku hinnaga 150 000 eurot), siis tema enda käsitluse kohaselt tekib talle varaline kahju. Hageja heidab kostjale ette just vara arestimisaktis märgitud hinna 60 000 eurot ja/või ümberhindamisaktis märgitud hinna 45 000 eurot määramist. Mõlemad toimingud leidsid aset 2017 ning neid kohtutäituri toiminguid peab hageja talle väidetavalt tekkinud kahju põhjuseks, kuna ta võrdleb neid hindu 2015 vara hindamisaktis märgitud hinnaga 142 000 eurot. Kostja küll osundab, et vara hindaja ei ole veebruaris 2015 arvestanud 1. järjekoha õSwedbank AS kasuks seatud hüpoteegiga, seda põhjusel, et see hindamisakt koostatigi panga tarbeks enne laenuvõtmist ja hüpoteegi seadmist. Hindamise momendil sellises suuruses hüpoteeki ega sellega tagatud nõuet lihtsalt ei eksisteerinud. Hageja esitatud hindamisakti lk 4 on hüpoteegiga seonduvalt selge välistus: Tellimuses püstitatud eeldused I Hindamisel ei ole arvestatud hüpoteegiga. Samas mõjutab hüpoteek otseselt vara väärtust ning tuligi kohtutäituri poolt vara turuhinna määramisel maha arvestada, mida kostja selgitas eespool. KTS § 9 lg 9, aga ka RvastS § 17 lg 3 ja TsÜS § 150 lg 1 määrab kahjunõude aegumise tähtajaks 3 aastat kahjust teadasaamisest või teada saama pidamisest. Seega oleks hagi esitamise lõplikuks tähtajaks pidanud olema kas 17.08.2020 või 07.12.2020. Hagi esitati 15.11.2021, seega kas üle aasta või ligi aasta hiljem pärast tähtaega. Kostja taotles aegumise kohaldamist ja TsMS § 449 lg-st 3 tulenevalt teha vaheotsust taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes. Hageja ei ole hagis esile toonud ühtki põhjendust, miks ta ei ole hagi varem kohtule esitanud, kui ta leiab, et talle on tekkinud kahju tulenevalt varale ebaõigest alghinna määramisest 2017.

Käesoleval juhul algas kolmeaastase aegumisperioodi tähtaeg kulgema alates 14.11.2018 ja saabus 13.11.2021. 13.11.2021 oli laupäev, mis on nädalavahetuse päev. TsÜS § 136 lg 8 kohaselt saabus tähtpäev 15.11.2021 kell 24.00. Hageja esitas hagiavalduse Harju Maakohtusse 15.11.2021 kell 23.56 ehk siis 4 minutit enne südaööd so 24.00. Tuginedes eeltoodule on hagiavaldus esitatud tähtaegselt ja aegumine antud juhul ei kohaldu. Kuid kuna kohtutäitur rikkus täitemenetluse seadustikust tulenevaid kohustusi ning on tekkinud kahju eest süüliselt vastutav, siis kohaldub antud juhul 10 aastane aegumistähtaeg TsÜS § 149 alusel. Hageja hinnangul esines kostja tegevuses raskele hooletusele omaseid tegevusi. Lisaks eelnimetatud kolmeaastasele aegumistähtajale kohaldub hageja hinnangul antud juhul ka TsÜS § 146 lg 3 sätestatud aegumise eriregulatsioon, mille kohaselt TsÜS § 146 lõigetes 1–3 (sh lõikes 1 nimetatud tehingu) nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Hageja hinnangul on kohtutäitur oma tegevusega teadlikult ja tahtlikult rikkunud talle kehtivast täitemenetluse seadustikust tulenevaid kohustusi ning jätnud järgimata hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte, mille tagajärjel on tekkinud hagejale varaline kahju. Hageja hinnangul olukorras, kus hageja oli korduvalt kohtutäituri tähelepanu juhtinud asjaolule, et arestimise aktis nimetatud kinnisasja arestimise rahaline number ei kajasta asja harilikku väärtust ning olukorras, kus kohtutäitur ei kasutanud võimalust 2018. a sügisel pärast täitemenetluse uuendamist kinnisasja hariliku väärtuse määramist oli kohtutäitur tekkinud kahju eest vastutav. Kohtutäituril oli võimalik ka tekkivat võimalikku kahju vähendada läbi selle, et ei oleks vähendanud pärast nurjunud enampakkumist vara väärtust maksimaalses so 25% ulatuses, kuid kohtutäitur alandas kinnisasja hinda 25% võrra veelgi ja seega sai võimalikuks, et enampakkumiselt omandas kinnisasja isik, kes oli teadlik nii laenulepingu jäägist kui ka korteriomandi olukorrast. Lisaks eeltoodule oli kohtutäituril võimalus ka suurendada enampakkumise sammu, kuid ka seda võimalust kohtutäitur tekkiva kahju vähendamiseks ei kasutanud ja seega olukorras, kus enampakkumise samm oli 100 eurot, sai võimalikuks olukord, kus hageja korteriomand võõrandati summaga 45 200 eurot ehk siis kattis laekunud summa sisuliselt täitemenetluse raames esitatud nõuded ja kohtutäituri tasu. Hageja jaoks realiseerus kohtutäituri poolne kahju tekkimine alates hetkest, kui ta sai teada, et kohtutäitur jättis tema poolt esitatud kaebuse oma 12.11.2018. a (dtl 93) otsusega rahuldamata. Kohtutäituri kohustuste rikkumine Hageja hinnangul jättis kohtutäitur konkreetses täitemenetluses tavapärase hoolsuskohustuse järgimata. Kohtutäitur arestis hageja kinnisasja 17.08.2017 (dtl 23, kinnistusraamatu III jakku tehtud kanne nr 4), mille raames määras kinnisasja hinnaks 60 000 eurot, juba 2017. aasta augustis, jättes tähelepanuta asjaolu, et olukorras, kus esimene enampakkumine toimus enam kui aasta hiljem so 2018. aasta septembris (nurjus) ja kordusenampakkumine 2018. aasta oktoobris, oleks pidanud kohtutäitur hiljemalt 2018. aasta augustis, kui menetlus täiteasjas 022/2017/3175 uuendati, koostama ja üle vaatama ka juba koostatud arestimisaktis enda poolt määratud hinna. Hinna ümbervaatamise kohustus lasus kohtutäituril seetõttu, et täitemenetlus oli vahepeal peatunud ja täitemenetlus uuendati 04.09.2018 ning vahepealse so aastase perioodi jooksul oli kinnisvaraturul toimunud kinnisvara hinnatõus ja seega oli ka arestitud ning hageja omandis oleva korteri harilik hind selle tõttu samuti tõusnud. 11(19)

Juba algselt, s.o 2017. aasta augustis, oli kohtutäituri poolt määratud ja arestimisaktis kajastatud hind ebaõige, sest hageja poolt esitatud eksperthinnangust (dtl 41) nähtub, et hageja korteriomandi väärtus oli juba kaks ja pool aastat varem, s.o 2015. aasta aprillis, summas 142 000 eurot ehk siis suurusjärgus, millise numbri kohtutäitur märkis korteriomandi arestimisakti 2017. aasta augustis (dtl 24). Antud juhul jättis aga kohtutäitur eelnimetatud asjaolu arvesse võtmata ja lähtus enampakkumise läbiviimisel arestimisel määratud hinnast, mille ta ise oli meelevaldselt, ilma vastava valdkonna eriteadmisi omamata, määranud. Eeltoodust tuleneb, et kohtutäituri soov oli võimalik kiiresti, ja ükskõik mis hinnaga hageja vara võõrandada ja täitemenetlus lõpetada. Eeltoodud soovi kinnitab omakorda ka kohtutäituri tegevus 04.09.2018, kus ühel ja samal päeval koostati täitemenetluse uuendamise otsus, täitetoimingust teatamine ja täitemenetluses kinnisasja enampakkumise teade. Antud juhul jättis kohtutäitur hageja kui võlgniku mõistlikud huvid käesolevas täiteasjas täielikult tähelepanuta, jättes põhjendamatult rahuldamata võlgniku ehk siis hageja poolt esitatud korduvad kaebused ja väited S AS laenulepingu tegeliku jäägi kohta, lähtudes eeldusest, et kinnistusraamatusse kantud hüpoteek on suurusjärk, mille võrra võib kinnisasja harilikku väärtust arestimisakti koostamisel vähendada. Hagejale jääb ka selgusetuks, et kuidas kostja hinnangul mõjutab asja harilikku väärtust hüpoteek olukorras, kus hüpoteek võib olla näiteks ka rahaliselt sisustamata või hüpoteegi aluseks olev laenuleping on tegelikult tasutud, kuid hüpoteek on kustutamata või nagu käesoleval juhul, kus hüpoteek on suurem, kui hüpoteegi aluseks oleva laenulepingu rahalised kohustused. Hageja hinnangul oleks kohtutäitur pidama arvesse võtma kinnisasja hariliku hinna määramisel reaalset laenulepingu rahaliste kohustuste jääki, aga mitte kinnistusraamatusse märgitud hüpoteegisummat. Hageja peab vajalikuks täpsustada, et kostja vastuse lisa 1 koosseisus on S AS esindaja selgitanud, et hüpoteegiga tagatud nõuete summa on 17.08.2017 seisuga 86 720 eurot, kuid eeltoodut tuleb mõista selliselt, et antud juhul ületas hüpoteegisumma so 86 720 eurot reaalsest hüpoteegi aluseks olevast laenulepingust 06-031483-EL tulenevat kohustuste rahalist jääki 30% võrra ja seda võimalike täitemenetluse kulude katteks jms olukorras juhuks kui hüpoteegipidaja realiseerib enda laenulepingust tulenevat nõuet täitemenetluses. Antud juhul S AS ei soovinud täitemenetlusega ühineda ja seega oleks pidanud võtma korteriomandi hariliku hinna määramisel aluseks korteriomandi hariliku väärtuse, mis oli kajastatud eksperthinnangus. Eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Lisaks arestimisaktis märgitud ebaõigele hinnale oli ebaõige ka kohtutäituri poolt arestimisaktis märgitud kommentaar (dtl 24), mille kohaselt jääb pärast enampakkumist kinnisasja koormama hüpoteek summas 91 110 eurot, millest hüpoteegiga tagatud nõude suuruseks on 86 720 eurot. Kostja poolt esitatud vastuse lisast 1 nähtub, et hageja on teatanud kohtutäiturile, et nõude suurus oli oluliselt väiksem ja dtl 71 nähtub, et 05.09.2017 ehk siis ca 2 nädalat pärast arestimistoimingu tegemist oli laenulepingu nr 06-031483-EL kohustuste jääk tegelikult 66 437,22 eurot. Kohtutäituri töötaja S V jättis eelnimetatud asjaolu tähelepanuta ka 27.11.2017. a vastuses hageja sama päeva hommikul edastatud kirjale vastates, et sama nõude suurus on kajastatud nii arestimisaktis, kui esimeses enampakkumise teates kui ka nüüd. Kohtutäitur ei soovinud enda tegevuse sh otsustes antud soovituste eest vastutust kanda. Hageja hinnangul ei ole mõistlik olukord, kus võlgnik peab sisuliselt igat kohtutäituri poolt koostatud otsust vaidlustama. Arvestades asjaoluga, et kohtutäitur tegutseb siiski iseenda nimel, kuid lähtuvalt avalikest huvidest, siis lasub kohtutäituril ka suurem vastutus ning kohustus tagada, et tema tegevus on õiguspärane. Antud juhul oli aga tegemist olukorraga, kus kohtutäitur 12(19)

10.Kostja on seisukohal (dtl 444-464), et hagis esile toodud asjaolusid arvestades pidi hageja kahjust teada saama hiljemalt 2017 lõpus. Hageja ise on hakanud aegumist lugema alates 14.11.2018 ja ta seostab seda kohtutäituri otsuse tegemisega tema kaebuse rahuldamata jätmise kohta. Teise käsitlusena leiab hageja, et kohtutäituri vastutus seadusest tuleneva kohustuse rikkumise korral on 10 aastat. Hageja tugineb selles osas TsÜS §-le 149. Kolmandaks tugineb hageja veel TsÜS § 146 lg 1-3 sisalduvale eriregulatsioonile, mis näeb ette aegumistähtaja 10 aastat, kui tegemist on kohustatud isiku poolt tahtlikult toime pandud rikkumisega. Kostja on seisukohal, et mitte ükski hageja kolmest erinevast käsitlusest ei ole õige ja toob välja oma põhjendused, s.h kahjunõude aegumise alguse osas. Otsuse kirjeldavas osas ei too kohus välja mitte neid kõiki, vaid osaliselt. Kui hageja peab enda kahjuks 2015 määratud ja 2017 ümber hinnatud kinnistu maksumuse vahet, siis pidigi ta kahjust vältimatult teada saama 2017 lõpus. Hagi esitamise lõplikuks tähtajaks pidanud olema kas 17.08.2020 või 07.12.2020. Hagi esitati 15.11.2021, seega kas üle aasta või ligi aasta hiljem pärast tähtaega. Kostja taotleb jätkuvalt aegumise kohaldamist. Kostja lisas täiendavalt (alternatiivselt), et hagi oleks aegunud ka hageja enda käsitluse kohaselt. Nimelt, hageja kinnitusel müüdi vara täitemenetluses 02.10.2018 toimunud enampakkumisel hinnaga 45 200 eurot. Kuna hageja peab enda kahjuks müügihinna ja väidetava turuväärtuse vahet, siis pidi hageja vähemalt müügihetkel teada saama talle tekkivast kahjust. Seega tulnuks hagi esitada kolme aasta jooksul hiljemalt müügihetkest. Sellisel juhul tulnuks hagi esitada hiljemalt 02.11.2021. Hagi on aga esitatud 15.11.2021. Ühelgi juhul ei hakka kahjunõude aegumistähtaeg kulgema kohtutäituri otsuse tegemisest 12.11.2018 võlgniku kaebuse rahuldamata jätmise kohta. Sellist võimalust seadusest ei tulene (ei kohtutäituri seadusest, riigivastutuse seadusest ega ka TsÜS-ist). TSÜS §-s 149 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg ei kohaldu. Asjas ei ole rakendatav ka TsÜS §-s 146 sisalduv eriregulatsioon. 13(19)

Kohtutäituri seaduse (KTS) § 2 lg 1 järgi peab kohtutäitur avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena. KTS § 9 lg 1 esimese lause (nii enne 01.01.2021 kui hetkel kehtivas redaktsioonis) sätestab, et kohtutäitur vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 4 järgi kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. KTS § 9 lg 9 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikest 1 tulenev nõue aegub kolme aasta möödumisel päevast, millal kannatanu sai teada kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust, ning hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju tekitamisest arvates. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega tuleb kindlaks teha, millal hageja sai teada kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust või pidi sellest teada saama. Sätted ei nõua kahju hüvitamise nõude aegumiseks hageja positiivset teadmist asjaoludest, vaid piisab sellest, kui hageja pidi neist asjaoludest teadlik olema. Hageja peab kahju hüvitama kohustatud isikuks kohtutäiturit (kostja). Seega, kohtul tuleb tuvastada, millal hageja sai teada või pidi teada saama talle tekkinud kahjust ehk määratleda aegumise alguse. Poolte vahel puudub vaidlus, et: kostja määras 17.08.2017. a arestimisaktis (dtl 33-35) hagejale kuulunud korteriomandi väärtuseks 60 000 eurot; 02.11.2017 avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded täitemenetluses kinnisasja enampakkumise teade (dtl 44-45), kus märgiti alghinnaks 60 000 eurot ning et 1. järjekoha hüpoteek S AS kasuks jääb kinnisasja koormama; 29.11.2017 kuulutati enampakkumine nurjunuks (dtl 46-47) osalejate mitteilmumise tõttu. Elektroonilisele enampakkumisele registreerimise tähtaeg lõppes 28.11.2017. Registreerimistaotlusi ei esitatud; 05.12.2017 hinnati vara ümber (dtl 48) ja vara uueks hinnaks määrati 45 000 eurot; 05.12.2017 avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded täitemenetluses kinnisasja enampakkumise teade (dtl 76-77), kus märgiti alghinnaks 45 000 eurot ning et 1. järjekoha hüpoteek S AS kasuks jääb kinnisasja koormama; 04.09.2018 avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded täitemenetluses kinnisasja enampakkumise teade (dtl 78-79), kus märgiti alghinnaks 45 000 eurot ning et 1. järjekoha hüpoteek; 04.10.2018 kordusenampakkumisel (dtl 87-90, korduvalt dtl 92-95) oli hagejale kuulunud korteriomand müüdud S OÜ-le (registrikood 14092508) hinnaga 45 200 eurot; S OÜ kanti kinnistusraamatusse omanikuna 19.10.2018 (dtl 96-97). Kohus on seisukohal, et nii asja materjalidest kui hageja enda väidetest nähtub üheselt, et juba alates 17.08.2017. a arestimisaktist pidi hageja teada saama talle tekkinud väidetavast kahjust, kuna hageja arvates oli tema vara väärtus 15.02.2015. a eksperthinnangu (dtl 49-75) kohaselt 142 000 eurot, aga aktis oli temale kuulunud korteriomandi väärtuseks määratud 60 000 eurot. Kohus nõustub kostja käsitlusega, et õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuete esitamisel kehtib kahju ühtsuse printsiip. See tähendab, et niipea, kui kahju hüvitamist saab mingis osas sooritushagiga nõuda (st selles osas on kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud), muutub 16(19)

24.00.TsÜS § 136 lg 8 järgi kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et hageja nõue hakkas aeguma alles pärast hageja poolt kohtutäituri 12.11.2018. a otsuse (dtl 103-105) kättesaamist ning arvestades TsÜS § 136 lg-s 8 sätestatuga alates 15.11.2018 ja tähtpäev saabus 15.11.2021 kell 24.00, siis sellelgi juhul on hageja nõue aegunud. Hagi esitati küll 15. novembril 2021, kuid esinenud puuduste tõttu jäeti see 17. novembri 2021. a kohtumäärusega (dtl 10-13) käiguta ja hagejale anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Hagejal tuli tasuda riigilõiv 1500 eurot ning esitada hagiavalduses nimetatud tõendid. Hageja kõrvaldas puudused 21. detsembril 2021 esitatud menetlusdokumendis (dtl 14-116). Samuti esitas hageja taotluse menetlusabi korras võimaldamiseks tal tasuda riigilõiv igakuiste võrdsete osamaksetega summas 300 eurot kuus, maksetähtajaga 6. kuupäev (dtl 117-123). Kohus võttis hagi menetlusse .8. veebruari 2022. a määrusega (dtl 201-204). Hagi kohtusse jõudmise aega loetakse TsMS § 362 järgi hagi esitamise ajaks üksnes tingimusel, et hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud. Mittenõuetekohase hagi kohtusse saabumine ei too üldjuhul kaasa sellega soovitud tagajärge. Hagiavalduse kostjale kättetoimetamine on keskse tähtsusega, kuna just selle tulemusena saab kostja tema vastu nõude esitamisest teadlikuks (vt Kõve, V. jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. VI-X osa (§-d 306-474). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2017. TsMS § 362 kommentaarid 3.1.3.1 ja 3.2). Kuna hageja esitas parandatud hagiavalduse, mille maakohus menetlusse võttis 8. veebruari 2022. a määrusega (dtl 201-204), 21. detsembril 2021, oli selleks ajaks hageja kahju hüvitamisele suunatud nõue aegunud ka siis, kui lugeda aegumise algusajaks 15. november 2018. Hageja tugines muuhulgas sellele, et TsÜS §-st 149 tulenevalt on kohtutäituri vastutus seadusest tuleneva kohustuse rikkumise korral 10 aastat. Lisaks tugines hageja TsÜS § 146 lg 1-3 sisalduvale eriregulatsioonile, mis näeb ette aegumistähtaja 10 aastat, kui tegemist on kohustatud isiku poolt tahtlikult toime pandud rikkumisega. 17(19)

TsMS § 173 lg 1 ja 4 järgi märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid, menetluskulude rahalise suuruse. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et hagi on jäetud rahuldamata, seega on tehtud hageja kahjuks, siis jätab kohus tulenevalt TsMS 162 lg-st 1 kõik menetluskulud hageja kanda. Hageja kanda jäävad tema enda menetluskulud ja kostja menetluskulud. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause alusel, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab kostja menetluskulude suuruse kindlaks määrusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist. 18(19)

Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Lahendi andmed

Seotud ettevõtted

Lahendi tekst

HARJU MAAKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

NOVE,

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

MENETLUSKULUD