Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. november 2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-14665
Kohtuasi
Viljaekspert OÜ hagi Osaühingu BJ TOOTMISE vastu kahjuhüvitise, leppetrahvi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21. juuli 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Viljaekspert OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
41 687,62 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Viljaekspert OÜ (registrikood 12015231), lepinguline esindaja advokaat Joonas Põder
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Kostja Osaühing BJ TOOTMISE (registrikood 10871546), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margit Lahevee
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viljaekspert OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Harju Maakohtu 21. juuli 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-14665 osas, millega maakohus jättis Viljaekspert OÜ hagi Osaühingu BJ TOOTMISE vastu rahuldamata kahjuhüvitise 15 856 euro, sellelt arvutatud viivise 15 856 euro ning ostuhinnalt arvutatud viivise 2269,08 euro saamiseks, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi käesoleva punkti esimeses lauses nimetatud osas rahuldada ning jaotada ja määrata kindlaks menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule.
3.Jätta muus osas, s.o hagi rahuldamata jätmine kahjuhüvitise 4584 euro, sellelt arvutatava viivise ja põhinõuet ületava viivise saamiseks, maakohtu otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
4.Harju Maakohtu 21. juuli 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-14665 on jõustunud osas, millega maakohus mõistis Osaühingult BJ TOOTMISE Viljaekspert OÜ kasuks välja leppetrahvi 4584 eurot ja sellelt arvutatava viivise, kuid mitte suuremas ulatuses kui
5.2.Välja mõista Osaühingult BJ TOOTMISE Viljaekspert OÜ kasuks 6818,70 eurot ja viivis põhinõudelt 4584 eurot määras 0,15% päevas alates 18. septembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui 2349,30 eurot.
5.3.Välja mõista Osaühingult BJ TOOTMISE Viljaekspert OÜ kasuks kahjuhüvitis 15 856 eurot ja sellelt arvutatud viivis 15 856 eurot.
5.4.Välja mõista Osaühingult BJ TOOTMISE Viljaekspert OÜ kasuks ostuhinnalt arvutatud viivis 2269,08 eurot.
5.5.Jätta Harju Maakohtu 28. septembri 2021. a määrusega rakendatud hagi tagamine jõusse osas, millega maakohus hagi tagamise abinõuna seadis kohtuliku hüpoteegi Osaühingule BJ TOOTMISE kuuluvale hoonestusõigusele, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriossa nr 13055702.
5.6.Tühistada Harju Maakohtu 28. septembri 2021. a määrusega rakendatud hagi tagamine osas, millega maakohus hagi tagamise abinõuna seadis kohtuliku hüpoteegi Osaühingule BJ TOOTMISE kuuluvale hoonestusõigusele, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriossa nr 13146802.
5.7.Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud Viljaekspert OÜ menetluskuludest 80% Osaühingu BJ TOOTMISE kanda ja Osaühingu BJ TOOTMISE menetluskuludest 20% Viljaekspert OÜ kanda.
5.8.Määrata kindlaks Viljaekspert OÜ menetluskulud. Välja mõista Osaühingult BJ TOOTMISE Viljaekspert OÜ kasuks 5712,80 eurot menetluskulude katteks.
5.9.Määrata kindlaks Osaühingu BJ TOOTMISE menetluskulud. Välja mõista Viljaekspert OÜ-lt Osaühingu BJ TOOTMISE kasuks 838 eurot menetluskulude katteks.
5.10.Tasaarvestada poolte vastastikused menetluskulude nõuded (tervikresolutsiooni pd 5.8 ja 5.9) ning mõista selle tulemusena Osaühingult BJ TOOTMISE Viljaekspert OÜ kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 4874,80 eurot, samuti viivis nendelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Viljaekspert OÜ (hageja) esitas 17. septembril 2021 (täpsustatud 27. septembril 2021) Harju Maakohtule hagi Osaühingu BJ TOOTMISE (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks
välja mõista kahjuhüvitise 20 440 eurot, leppetrahvi 4584 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 12 291,42 eurot ning viivise kahjuhüvitise ja leppetrahvi nõuetelt viivisemääraga 0,15% päevas alates hagi esitamisest kuni nõuete tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Koos hagiga esitas hageja taotluse hagi tagamiseks.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 15. augustil 2020 müügilepingu (edaspidi ka leping), millega hageja müüs kostjale kasutatud 2015. a lägatankhaagise Annaburger HTS29K27 (edaspidi ka haagis) hinnaga 38 200 eurot, koos käibemaksuga 45 840 eurot. Pooled leppisid lepingu p-s 3 kokku, et kostja tarnib hiljemalt 10. septembril 2020 hagejale haagise müügihinna väärtuses teravilja, mis tasaarvestatakse haagise hinnaga. Lepingu p 5 kohaselt tuli haagis kostjale üle anda pärast 100 tonni teravilja üleandmist ja tasaarvestuse vormistamist. Vastavalt lepingu p-le 6 olid lepingu lahutamatuks osaks „Jatiina Tehnika OÜ müügilepingute üldtingimused“ (edaspidi ka üldtingimused ja Lisa 1).
1.2.Kostja ei andnud hagejale lepingujärgseks tähtajaks üle teravilja ega tasunud haagise eest muul viisil. Hageja esitas 5. oktoobril 2020 kostjale avalduse, milles andis kostjale täiendava tähtaja 12. oktoobrini 2020 haagise eest tasumiseks teraviljas või rahas. Hageja teavitas kostjat, et kohustuste täitmata jätmise korral taganeb hageja lepingust. Ka teatas hageja kavatsusest nõuda kostjalt leppetrahvi tasumist vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 6.4. Kuivõrd kostja ei täitnud ka täiendava tähtaja jooksul oma kohustusi, taganes hageja 13. oktoobril 2020 võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 1 alusel lepingust.
1.3.Kostja lepingurikkumise tõttu oli hageja sunnitud haagise müüma enampakkumisel Saksamaal. Hageja sai enampakkumisel haagise eest 30 000 eurot. Lisaks pidi hageja tasuma haagise transpordikulu 2200 eurot ning oksjonipidajale teenustasu 2400 eurot. Seega tekkis hagejale kostja lepingurikkumise tõttu kokku kahju 20 440 eurot.
1.4.Hageja esitas 6. jaanuaril 2021 kostjale nõudekirja, millega nõudis kostjalt lepingurikkumisest tingitud kahju hüvitamist. Kostja hageja nõudeid ei rahuldanud. Hageja leiab, et ta saab kostjalt nõuda VÕS § 135 lg 1 ja § 127 lg 1 alusel asendustehingu hinnavahe hüvitamist. Asendustehinguga seotud lisakulutused tuleb kostjal hagejale hüvitada VÕS § 135 lg 3 ja § 127 lg 4 alusel. Kuna hageja taganes kostja lepingurikkumise tõttu lepingust, saab hageja kostjalt nõuda lepingu üldtingimuste p 6.4 alusel leppetrahvi 10% ostuhinnast, s.o 4584 eurot. Hagejal on kostja vastu ka sissenõutavaks muutunud viivisenõue järgmiselt: viivis 2269,08 eurot ostuhinna tasumisega viivitamise eest perioodi 11. september 2020 kuni 13. oktoober 2020 eest ning viivis 2234,70 eurot leppetrahvi tasumisega viivitamise eest perioodi 28. oktoober 2020 kuni 17. september 2021 eest. Viivisemäär on lepingu üldtingimuste p 5.1 järgi 0,15% päevas. Hageja hinnangul kahjuhüvitise, leppetrahvi ja viiviste vähendamise asjaolusid praegusel juhul ei esine.
1.5.Väär on kostja seisukoht, et pooled sõlmisid broneerimislepingu või vahetuslepingu. Samuti on väär kostja väide nagu eeldaks omandireservatsiooniga müügileping asja valduse üleandmist. Seejuures ei ole hageja nõue esitatud võlasuhte tagasitäitmise nõudena, vaid kahju hüvitamise nõudena, mistõttu ei ole VÕS § 189 asjakohane. Poolte vahel puudus kokkulepe ka selles osas, et kostja tasub haagise eest teraviljas. Kostja pidi tarnima hagejale ostuhinna väärtuses teravilja, mille suhtes pidid pooled sõlmima eraldi lepingud ning millest tulenevad nõuded pidid pooled tasaarvestama.
1.6.Juhul, kui kohus asub seisukohale, et pooled sõlmisid vahetuslepingu, tekkis hagejale kahju seetõttu, et kostja ei tarninud hagejale kokkulepitud väärtuses teravilja, mille viimane oleks saanud maha müüa ja seeläbi tulu teenida. Kui kostja oleks hagejale kokkulepitud väärtuses
teravilja tarninud, oleks hageja selle müünud kokkuleppelise turuhinna eest maha ja seeläbi teeninud 45 840 eurot. Kuivõrd kostja lepingut rikkus, sai hageja lepingueseme eest vaid 30 000 eurot ja kandis kulusid kokku 4600 eurot. Kostja rikkumise ja hageja asendustehingu sõlmimise vahel on põhjuslik seos.
1.7.Kostja esitatud dokumendi pealkirjaga „Lisa nr 2 lepingule nr. 168890 Ostu – müügileping nr L5-1/-168890/1“ (edaspidi ka Lisa 2) on allkirjastanud vaid kostja, mistõttu ei kuulu see lepingu juurde. Isegi, kui pooled oleksid kostja poolt esitatud Lisas 2 sätestatud tingimustes kokku leppinud, kinnitaks see hageja väidet, et pooltevaheline leping on käsitatav müügilepinguna. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Pärast omandireservatsiooniga müügilepingust taganemist tekib müüjal õigus nõuda üksnes asja tagastamist vastavalt VÕS §-le 189, millele võib lisanduda kahjunõue, kui ostja ei tagasta asja valdust müüjale. Haagise valdus oli hagejal, mistõttu ei saanud tal lepingust taganemisega tekkida nõudeid kostja vastu.
2.2.Täiendalt märkis kostja, et haagist ei antud kostjale üle põhjusel, et sellel oli vajalik seade. Poolte kokkuleppe kohaselt pidi kostja püüdma lisadetaili ise hankida. Detaili hankimine ei olnud aga võimalik. Teravilja ei õnnestunud kostjal kokkulepitud kuupäevaks tarnida, sest ebasobivate ilmastikutingimuste tõttu ei valminud vili eeldatud ajaks. Kostja ei saanud mõjutada looduslikke nähtusi (ilm) ega vilja valmimist kiirendada või muul moel mõjutada.
2.3.Kostja leidis, et haagist puudutava lepingu näol ei ole tegemist müügilepinguga, vaid see vastab broneerimislepingu tingimustele. Hageja broneeris haagise kostjale teatud perioodiks ja lubas müüa haagise kostjale eeldusel, et kostja saab lepingus sätestatud kuupäevaks hagejale lubatud teravilja üle anda. Ka on lepingul vahetuslepingu tunnused, sest lepingus ei sisaldu kokkulepet ostuhinna rahas tasumise kohta. Kuna kostja ei tarninud hagejale kokkulepitud kuupäevaks teravilja, siis ei tekkinud hagejal omakorda kohustust anda üle haagise omandit ega valdust. Nii ei tekkinud kostjal ka kohustust võtta vastu haagise omand, kuna selle eelduseks oleks olnud vastusoorituse tegemine (teravilja tarnimine). Seejuures ei leppinud pooled kokku, et kostja peaks haagise eest tasuma rahas, mistõttu ei saanud kostja sellist kohustust ka rikkuda. Seega on hageja alusetult lepingust taganenud.
2.4.Oksjonil haagise müümine ei olnud asendustehing, mille puhul oleks õigustatud hinnavahe hüvitamise nõudmine. Hageja on teinud tehingu tingimustel, mis erineb märkimisväärselt esialgses tehingus kokkulepitust. Teravilja tarne ebaõnnestumise tõttu ei saa teha asendustehingut haagise osas. Pooled leppisid Lisas 2 kokku teravilja puudutava asendustehingu lubatavuses.
2.5.Hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost lepingu rikkumise ja kahju vahel. Hagejale tekkinud kahju ei ole seotud teravilja tarnimata jätmisega. Seejuures ei olnud kostjal mõistlikult võimalik ette näha, et hageja teeb haagisega kahjuliku tehingu ning võtab omale lisakohustusi ja -riske. Hageja eesmärgiks on kostja arvel rikastuda. Hageja viidatud üldtingimused ei ole lepingu osaks. Vilja müügi kohustust reguleerib Lisa 2, milles ei ole leppetrahvi ega viivise kokkulepet. Juhul, kui kohus leiab, et leppetrahvi- ja viivisenõuded on õigustatud, palus kostja neid oluliselt vähendada. Leppetrahvi vähendamine on õiglane ja põhjendatud ka seetõttu, et kostja majanduslik seisund on kehv ja tal on tekkinud makseraskused.
Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 21. juuli 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 6818,70 eurot ning viivise 0,15% päevas põhinõudest 4584 eurot alates 18. septembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui 2349,30 eurot. Maakohus jättis hagi rahuldamata kahjuhüvitise 20 440 euro saamiseks ning ostuhinnalt ja kahjuhüvitiselt viivise saamiseks. Maakohus jättis Harju Maakohtu 28. septembri 2021. a määrusega rakendatud hagi tagamise jõusse osas, milles kohus hagi tagamise abinõuna seadis kohtuliku hüpoteegi kostjale kuuluvale hoonestusõigusele (registriossa nr 13055702). Maakohus tühistas Harju Maakohtu 28. septembri 2021. a määrusega rakendatud hagi tagamise osas, milles kohus hagi tagamise abinõuna seadis kohtuliku hüpoteegi kostjale kuuluvale hoonestusõigusele (registriossa nr 13146802). Menetluskulud jättis maakohus 4/5 ulatuses hageja kanda ja 1/5 ulatuses kostja kanda. Maakohus määras poolte menetluskulud rahaliselt kindlaks ning pärast tasaarvestuse tegemist mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1132,80 eurot ning neilt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.1.Maakohus hindas tõendeid ja asus seisukohale, et Lisa 2 tuleb lugeda lepingu osaks, kuivõrd pooled on Lisale 2 kui lepinguosale selgelt viidanud. Kuna üldtingimustele on lepingu p-s 6 selgelt viidatud ning need on lepingudokumendi digikonteineris, on need VÕS § 37 lg 1 järgi lepingu osaks. Maakohus asus seisukohale, et pooltevaheline leping ei vasta broneerimislepingu tunnustele. Maakohus hindas pooltevahelise lepingu sisu ja asus seisukohale, et lepingul on nii vahetuslepingu (VÕS § 254 lg ) kui ka müügilepingu (VÕS § 208 lg 1) tunnused.
3.2.Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja ei andnud kokkulepitud ega ka täiendava tähtaja jooksul hagejale lepingujärgses väärtuses teravilja üle. Seega rikkus kostja lepingu p-s 3 sätestatud kohustust anda hagejale hiljemalt 10. septembril 2020 üle teravili väärtuses 38 200 eurot, millele lisandub käibemaks. Maakohus asus seisukohale, et teravilja hilisemat valmimist põhjustavad ilmastikutingimused ei ole VÕS § 103 lg 2 mõistes vääramatuks jõuks, kui ilmastikutingimused ei ole erandlikud. Ka on teravili liigitunnustega asi, mistõttu oli kostjal võimalik kohustus täita ka muu turul saadava teraviljaga. Seega ei olnud kostja kohustuse rikkumine vabandatav ning kostja vastutab kohustuse rikkumise eest. Maakohus leidis, et hageja taganes õiguspäraselt lepingust.
3.3.Maakohus leidis, et haagise müümine enampakkumisel ei olnud lepingu asendustehinguks, sest lepingu tulemusel ei antud hagejale üle kostjaga kokkulepitud väärtuses teravilja. Pooltevahelisele lepingulise kahju hüvitamise võlasuhtele ei kohaldu VÕS § 135 lg 1, mistõttu ei saa hageja kostjalt nõuda hinna vahe tasumist. Ka ei saa hageja väidetud kahju lugeda saamata jäänud tuluks. Asendustehinguga seotud lisakulude näol ei ole tegemist kahjuga, mida kostja nägi või pidanuks ette nägema lepingu sõlmimise ajal (VÕS § 127 lg 4).
3.4.Maakohus leidis, et hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi tasumist vastavalt lepingu lisa 1 p-le 6.4. Ka on täidetud leppetrahvi nõudmise eeldused. Seejuures ei ole leppetrahv pooltevaheliste kohustuste mahtu arvestades ebamõistlikult suur. Samuti ei ole praegusel juhul alust leppetrahvi vähendamiseks. Põhjendatud on ka leppetrahvilt sissnõutavaks muutunud viivise nõue. Viivis ei ole ebamõistlikult suur ning selle vähendamiseks alust ei ole. TsMS § 367 alusel tuleb rahuldada hageja edasiulatuva viivise nõue, kuid mitte põhinõuet ületavas osas, sest hageja ei ole tõendanud hagejale kahju tekkimist põhinõude summat ületavas osas. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
4.1.Maakohus on vaidlustatud otsuses tõendeid vääralt hinnanud. Nii on maakohus vääralt leidnud, et lepingu osaks on ka dokument pealkirjaga „Lisa nr 2 lepingule nr. 168890 Ostu – müügileping nr L5-1/-168890/1“ ja selles sisalduvad tingimused. Kohus ei ole selgitanud, millest järeldub, et poolte vahel sõlmitud lepingu p-s 6 viidatakse just kostja esitatud dokumendile.
4.2.Ka on maakohus vääralt piiritlenud poolte vahel sõlmitud lepingu eesmärgi. Nii on maakohus ebaõigesti leidnud, et vaidlusalune leping vastab kahe lepinguliigi tunnustele. Ka ei ole maakohus selgitanud, kuidas lepingust järeldub, et hageja eesmärki müügilepingu sõlmimisel tuleb tõlgendada just vastavalt vahetuslepingu sätetele, välistades seejuures müügilepingu sätete kohaldatavuse. Väide, et lepingutingimused ei näe ette haagise eest rahas tasumist, on väär. Pooled leppisid lepingu p-s 1 selgelt kokku haagise hinnas. Seejuures ei ole vahetuslepingu sõlmimisel kohustuse täitmise ühe osana tasaarvestus võimalik, kui vahetatakse eriliigilisi esemeid, nagu praegusel juhul.
4.3.Hageja leiab jätkuvalt, et haagise müümine oksjonil oli asendustehing VÕS § 135 lg 1 tähenduses. Samuti leiab hageja jätkuvalt, et kostja rikkumisega on talle tekkinud kahju, mille kostja peab hagejale hüvitama. Maakohtu põhjendus, et kahju ja rikkumine on põhjuslikus seoses, kuid kahju hüvitamist ei saa siiski nõuda, on vastuoluline. Isegi, kui leida, et lepingu vastusooritus pidi just teravilja üleandmisega aset leidma, ei ole vaidluse all asjaolu, et üleantava teravilja väärtus oli rahaliselt määratletud. Nii on ka hagejale tekkiv kahju rahaliselt määratletav ja tuvastatav otsese varalise kahjuna. Väär on maakohtu järeldus, et kostja ei pidanud hagejale tekkinud kahju ette nägema. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata kahjuhüvitise 15 856 euro, sellelt arvutatud viivise 15 856 euro ning ostuhinnalt arvutatud viivise 2269,08 euro saamiseks, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, millega hagi vastavas osas rahuldab ning jaotab ja määrab kindlaks menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Muus osas, s.o hagi rahuldamata jätmine kahjuhüvitise 4584 euro, sellelt arvutatava viivise ja põhinõuet ületava viivise saamiseks, jääb maakohtu otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi kostja vastu kahjuhüvitise 20 440 euro, viivise 10 056,72 euro ja lisanduva viivise saamiseks (dtl 204). Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus hagi kostjalt leppetrahvi 4584 euro ja sellelt arvutatud viivise saamiseks rahuldas. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4
teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
8.Pooled ei vaielnud selle üle, et nad sõlmisid 10. augusti 2020. a kuupäeva kandva lepingu (müügileping nr 168890). Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled ka selle üle, et lepingu lahutamatuks osaks on üldtingimused (Lisa 1). Samas vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas müügilepingu lisana sõlmisid pooled kostja poolt esitatud 10. augusti 2020. a kuupäeva kandva lepingu „Lisa nr 2 lepingule nr. 168890 Ostu-müügileping nr L5-1/-168890/1“ (Lisa 2; dtl 79).
8.1.Maakohus tuvastas oma otsuse p-s 5, et pooled on Lisa 2 sõlminud. Kolleegiumi hinnangul rikkus maakohus eelnimetatud asjaolu tuvastamisel menetlusõiguse norme, kuid vaatamata sellele ei muuda see maakohtu järeldust valeks. Ringkonnakohus kõrvaldab rikkumise, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega (dtl-d 240–242).
8.2.Kolleegium nõustub maakohtuga, et lepingu p 6 järgi on lepingu lahutamatuteks osadeks Lisa 1 (üldtingimused) ja Lisa 2 (teravilja müügileping) (vt maakohtu otsuse p 5). Lisa 2 sõlmimist hageja eitab, täpsustades oma vastuväidet sellega, et pooltel oli sellise lepingu sõlmimise kavatsus, kuid hageja ei pidanud vajalikuks täpsustada, kas ja millise sisuga lepingu pooled vilja müümiseks sõlmisid (dtl 233). Kohtule tõendina esitatud Lisa 2 on sarnaselt lepingule allkirjastatud üksnes kostja juhatuse liikme poolt. Mõlemad dokumendid on allkirjastatud kahe minuti jooksul, millest maakohus järeldas, et kostja juhatuse liige B. Engel pidas neid dokumente omavahel seotuks. Lisa 2 pealkirjas on viidatud lepingu numbrile, s.o 168890. Lisa 2 sõlmimisele ja siduvusele viitavad lepingu p-d 3 ja 6. Eeltoodud maakohtu põhjendustele lisab ringkonnakohus, et poolte esindajate e-kirjavahetuse sisust nähtub, et hageja esindaja saatis 7. augustil 2020 e-kirjaga kostja esindajale mitu dokumenti („Saadan nüüd lepingud millest juttu oli, üle vaatamiseks“) (dtl 219). Sellele vastuseks kirjeldas kostja esindaja omakorda vilja tarnimise kokkuleppe täpsemaid asjaolusid, millele hageja esindaja omakorda vastas, et tegi lepingu ringi. Seejärel saatis kostja esindaja 15. augustil 2020 hageja esindajale allkirjastatud lepingud. Ka lepingu taganemise avalduses on hageja viidanud Lisale 2, mis viitab, et selline leping peab olema poolte vahel sõlmitud. Ühestki eelnimetatud tõendist ei saa teha hageja soovitud järeldust, et lepingu p-des 3 ja 6 kirjeldatud teravilja müügileping jäi poolte vahel sõlmimata.
8.3.Kuigi poolte e-kirjavahetusest ei nähtu teisele lepingupoolele e-kirjaga saadetud manuseid, siis tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates saab lugeda kostja esitatud väite kohtule tõendina esitatud Lisa 2 sõlmimise kohta tõendatuks. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kohtule esitatud tõendite põhjal ei saa tuvastada, et pooled on vahetanud tahteavaldusi Lisa 2 sõlmimiseks (VÕS § 9 lg 1). Vastuseks hageja väitele märgib kolleegium, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai (VÕS § 9 lg 2 esimene lause). Pakkumus ja nõustumus kui tahteavaldused võivad olla väljendatud otseselt, kaudselt või vaikimisega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg-d 1–4). Hageja esindaja saatis 10. augustil 2020 kostja esindajale e-kirja teemaga „RE: lägatankhaagise lepingud“. Kostja esindaja vastas sellele e-kirjale 15. augustil 2020, et „Lõpuks jõudsin lepingud allkirjastada. Vt manus“ (dtl 218) ning pooled asusid kokkulepitut täitma. Kuna kostja esitas tõendid asjaolu tõendamiseks, siis oli ka hagejal TsMS § 230 lg 1 järgi kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada. Hageja ei ole oma väidet, et teravilja müügi kohta jäi leping sõlmimata või see sõlmiti teistsugustel tingimustel kui Lisa 2, tõendanud.
9.Maakohus tõlgendas poolte vahel sõlmitud lepingut ja selle lisasid ning leidis, et sellel on nii müügi- kui ka vahetuslepingu tunnused (vt maakohtu otsuse p 6). Hageja hinnangul on
maakohus lepingu eesmärki ebaõigesti piiritlenud, leides valesti, et pooltel ei olnud kokkulepet haagise ostuhinna rahas tasumise kohta.
9.1.Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus valesti, et hageja täitmise huviks ei olnud ostuhinna tasumine rahas, vaid teravilja üleandmine. Lepingu tõlgendamisel rikkus maakohus VÕS §-s 29 sätestatud reegleid. Samuti ei ole maakohtu põhjendused, kuidas maakohus sellisele järelduseni jõudis, jälgitavad. Nii on maakohus otsuse p-s 6 leidnud, et pooled on kokku leppinud vastastikuste kohustuste rahalises väärtuses ja nende täitmises tasaarvestuse teel, viidates VÕS § 208 lg-le 1 kui müügilepingu sättele, kuid seejärel asunud seisukohale, et lepingu rikkumise korral tuleb õiguskaitsevahendite kasutamisel lähtuda vahetuslepingu regulatsioonist ja Lisas 2 sätestatud sanktsioonidest (vt maakohtu otsuse p 11).
9.2.VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Vahetusleping on tasuline võõrandamisleping, kus tasu lepingu objekti võõrandamise eest ei maksta rahas, vaid asendatakse teatava muu asja üleandmisega teisele lepingupoolele. VÕS § 254 lg-st 2 tuleneb, et vahetuslepingut käsitatakse eritüübilise müügilepinguna, milles lepingu esemeks oleva asja üleandmise eest vastutasuna makstava ostuhinna tasumise kohustus on asendatud asja üleandmise kohustusega. Iseenesest on võimalik, et kui leping vastab kahe või enama seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele, kohaldatakse nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatut üheaegselt (VÕS § 1 lg 2), kuid praegusel juhul on seadusega ette nähtud, et vahetuslepingule kohaldatakse vastavalt müügilepingu kohta sätestatut (VÕS § 254 lg 2).
9.3.Kuigi vaidlusaluse lepingu pealkirjaks on müügileping, ei võimalda seadus tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega (vt RKTKo 20.05.2020 2-18-6908/47, p 13). Hageja väidab, et lepingu eesmärk oli saada haagise müümisest rahaline nõue kostja kui ostja vastu, mitte vahetustehing teravilja vastu. Kolleegium nõustub hagejaga, leides, et VÕS §-s 29 sisalduvaid tõlgendamisreegleid rakendades saab järeldada, et poolte ühiseks tahteks oli sõlmida kaks müügilepingut – üks haagise ja teine teravilja müümiseks. Kolleegiumi hinnangul annab leping ja selle lisad lünkadeta edasi poolte sellekohase tahte. Pooled leppisid kokku haagise hinnas ja üleandmise tingimustes (lepingu p-d 1 ja 5). Kostja pidi haagise ostuhinna tasuma rahas, kuid selliselt, et pooled sõlmivad veel ka teravilja müügilepingu, millest tulenev kostja rahaline nõue hageja vastu tasaarvestatakse haagise ostuhinnaga (lepingu p 4). Lepingu üldtingimused vastavad samuti müügilepingu olemusele ja eesmärgile, nähes ette õiguskaitsevahendid raha maksmise kohustuse rikkumise korral – viivis ja ostuhinnast arvutatav leppetrahv (vt üldtingimuste p-d 5.1 ja 6.4). Veel märgib kolleegium, et täiendava tähtaja määramisel nõudis hageja kostjalt ostuhinna tasumist või vilja tarnimist. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et lepingut ja Lisa 2 tuleb vaadelda müügilepingutena ning nende seos seisneb selles, et müügilepingutest tulenevad ostuhinna nõuded kuuluvad vastavalt poolte kokkuleppele VÕS § 197 lg 1 järgi tasaarvestamisele.
9.4.Samas märgib kolleegium, et asja lahendamisel ei pruugi olla määravat tähtsust sellel, kas kvalifitseerida pooltevaheline suhe müügi- või vahetuslepinguks. Müügilepingu sõlmimisel tuleb müüjal tasuda ostuhind (VÕS § 208 lg 1), vahetuslepingu sõlmimisel antakse vastastikku teineteisele üle ese (VÕS § 254 lg 1) ning eelduslikult on vahetatavate esemete hind võrdne (VÕS § 255). VÕS § 254 lg 2 järgi kohaldatakse vahetuslepingule vastavalt müügilepingu kohta sätestatut. Kumbagi lepingupoolt vaadeldakse tema poolt üleandmisele kuuluva eseme suhtes müüjana ja talle üleandmisele kuuluva eseme suhtes ostjana.
10.Maakohus tuvastas, et kostja rikkus lepingut ning lepingust taganemise eeldused olid täidetud (vt maakohtu otsuse p-d 7 ja 8). Samuti rahuldas maakohus hagi leppetrahvi ja sellelt arvutatava viivise saamiseks. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Apellatsiooni piirid hõlmavad lisaks maakohtu otsuse resolutsiooni vaidlustamisele ka maakohtu poolt asjaolude tuvastamise vaidlustamist. Seega saab ringkonnakohus asjaolude tuvastamist kontrollida üksnes siis, kui seda on vaidlustatud (vt ka TsMS III komm (2018), § 651, p-d 3.2.d ja f). Praegusel juhul on hageja vaidlustanud maakohtu asjaolude tuvastamise osas, milles maakohus leidis, et tulenevalt vahetuslepingu olemusest ja eesmärgist sai hageja huviks olla kostja poolt teravilja üleandmine. Kuna ringkonnakohus leiab, et tegemist on müügilepingulise suhtega, tuleb lepingu rikkumise tuvastamise osas maakohtu otsuse põhjendusi täiendada järgnevaga. Lepingu p-s 3 on pooled kokku leppinud, et kostja tarnib hagejale haagise ostuhinna väärtuses vilja, millest tulenevad nõuded pooled omavahel vastavalt lepingu p-le 4 tasaarvestavad. Hageja määras kostjale täiendava tähtaja haagise ostuhinna tasumiseks või vilja tarnimiseks. Vilja tarnimise kohustuse täitmise puhul nägi leping ette, et ostuhinnad VÕS § 197 lg 1 kohaselt tasaarvestatakse (lepingu sõnastuse kohaselt „tasaarvelduse vormistamine“). Muude lepingust taganemise ja leppetrahvi nõudmise eelduste kohta tuvastatud asjaolude tuvastamist ei ole pooled apellatsioonimenetluses vaidlustanud.
11.Maakohus jättis hagi kahjuhüvitise 20 440 euro ja sellelt arvutatud viivise saamiseks rahuldamata. Kuna ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus valesti, et õiguskaitsevahendite kasutamisel tuli lähtuda vahetuslepingu regulatsioonist ja sisustada täitmishuvi Lisa 2 järgi, tuleb maakohtu otsus vastavas osas tühistada. Kolleegium leiab, et hageja kahjuhüvitise nõude eeldused on täidetud, kuid kostjal tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei kata.
12.Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas haagise müümine enampakkumisel saab olla lepingu asendustehinguks. Hageja on tõendanud, et lepingujärgse ja asendustehingust tuleneva hinna vahe on 15 840 eurot, mille hüvitamist ta kostjalt nõuab (dtl 15).
12.1.VÕS § 135 lg 1 järgi, kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil tehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti (asendustehing), võib kahjustatud lepingupool kohustust rikkunud lepingupoolelt kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe tasumist. Kolleegiumi hinnangul ei välista Lisas 2 kokku lepitud õiguskaitsevahendid (sanktsioonid) seda, et haagise müügilepingu rikkumise korral saab pool kasutada ka VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. Nagu ringkonnakohus eelnevalt leidis, sõlmisid pooled kaks müügilepingut – üks haagise ja teine teravilja müümiseks. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei
tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kostja ei ole tuginenud sellele, et seadusest tulenevate õiguskaitsevahendite kasutamine oli poolte kokkuleppel piiratud või välistatud. Kuna kostja rikkus haagise ostuhinna tasumise kohustust, võis hageja kasutada nii lepingus kui ka seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid.
12.2.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et haagise müümine enampakkumisel ei saanud olla lepingu asendustehinguks. Kahjustatud poolel on lepingust taganemise korral õigus nõuda võlgnikult VÕS § 115 alusel VÕS § 135 lg-s 1 nimetatud kahju hüvitamist (s.o poolte sõlmitud ja kahjustatud poole tehtud asendustehingu hinnavahe). Hageja on tõendanud, et ta müüs haagise oksjonil pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul (dtl-d 14–15). Oksjonil haagise müümise eesmärgiks oli samuti hageja täitmishuvi rahuldamine. Kuigi kahjustatud pool ei pea teist poolt teavitama asendustehingu tegemise kavatsusest, siis täiendava tähtaja määramisel hageja informeeris kostjat, et otsib haagisele uue ostja (dtl 19). Kostja vastuväite kohaselt oli oksjonil müük märkimisväärselt erinev, kuid samas ei ole kostja olulisi erisusi esile toonud. Vastava vastuväite esitamisel oli kostja kohustus TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et oksjonil müümise viis oli ebamõistlik või et haagis müüdi liiga madala hinnaga. Kolleegium märgib, et asendustehingu puhul ei pea selle tingimused olema identsed algse lepinguga. Samuti ei välista asendustehingu hinnavahe hüvitamist kostja väide, et tehingu tegemine ei olnud kostja mõjusfääris. Asendustehingu tingimustes ei saagi kostja kaasa rääkida, sest see sõlmitakse kahjustatud poole ja kolmanda isiku vahel. Asja materjalidest ei nähtu erakorraliste asjaolude esinemist, mis annaksid kahjuhüvitisena hinnavahe hüvitamise puhul aluse VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 kohaldamiseks.
13.Müügiga seotud kulude osas leidis maakohus otsuse p-s 13, et tegemist on VÕS § 128 lg 3 järgi otsese varalise kahjuga, kuid selliste kulude kandmist ei pidanud kostja ette nägema, samuti, et sellised kulud ei olnud eesmärgi saavutamise vajadusest kantud (VÕS § 127 lg-d 2 ja 3) ning jättis hagi kahjuhüvitise 4600 euro ja sellelt arvutatud viivise saamiseks rahuldamata. Kolleegium ei nõustu maakohtuga ka selles osas.
13.1.VÕS § 135 lg 1 ei välista ega piira hinnavahet ületava kahju hüvitamise nõude esitamise õigust (VÕS § 135 lg 3). Seega saab hageja nõuda kostjalt lisaks hinnavahe hüvitamisele ka oksjonitasu 2400 eurot ja transpordikulu 2200 eurot (dtl 16). Hageja on selgitanud, et nii Eestis kui ka välismaal kaasnevad haagise müügiga täiendavad kulud, samuti oleksid transpordikulud kaasnenud ka siis, kui hageja oleks tarninud haagise põllumajandusega tegelevale isikule. Kostja vastuväite kohaselt ei saanud ta oksjonitasu ja transpordikulu ette näha. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Tulenevalt apellatsioonkaebuse väidetest tuleb kolleegiumil hinnata, kas müügiga seotud kulu oli ettenähtav (VÕS § 127 lg 3) ja kas sellise kahju ärahoidmine oli rikutud kohustuse eesmärgiks (VÕS § 127 lg 2). Kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks, ei tähenda see seadusest tulenevalt alati seda, et põhjusliku seose olemasolul tuleks hüvitisnõue rahuldada. VÕS § 127 lg-d 2 ja 3 võimaldavad jätta tähelepanuta lepingulise kohustuse rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohalt vaadates erakordsed (vt RKTKo 26.09.2006 3-2-1-53-06, p 13). Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 127 lg 3 mõtteks on piirata kohustust rikkunud lepingupoole vastutust vastavalt sellele, milliseid riske pidi lepingupool lepingut sõlmides ette nägema ja millega arvestama. Kui üldjuhul tuleb kahju ettenähtavust tuvastades arvestada seda, kas lepingut rikkunud pool nägi või pidi asjas esile toodud asjaoludel kahju ette nägema, siis majandus- ja kutsetegevuses lepingut rikkunud poole puhul saab lähtuda ka sellest, mida pidi
ette nägema sellel majandus- või kutsealal tegutsev keskmine mõistlik isik (RKTKo 13.02.2014 3-2-1-178-13, p 12). Seejuures ei ole oluline see, kas võlgnik nägi lepingu sõlmimisel lepingurikkumist ette või pidi seda ette nägema, vaid see, kas ta oleks pidanud arvestama lepingurikkumise selliste tagajärgedega (ehk sellise kahju tekkimisega) (VÕS I komm (2016), § 127, p 4.7). Võlgnik peab ette nägema kahju liiki ja seda, mis asjaoludel võib tekkida lepingu rikkumise tagajärjel kahju. Kahju ettenähtavuse korral vastutab võlgnik kogu kahju eest, ehkki ta ei pidanud ette nägema, kui suur kahju võis tekkida (RKTKo 13.12.2011 3-2-1-124-11, p 16).
13.2.Kolleegiumi hinnangul ei esine kohustust rikkunud lepingupoole vastutust piiravaid asjaolusid. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt on hageja tõendanud kahju olemasolu, selle suurust, samuti seost kahju tekitaja käitumise ja kahju tekkimise vahel. Müügilepingu sõlmimisel pidi kostja arvestama, et temapoolse olulise rikkumise ja seetõttu lepingust taganemise korral peab hageja otsima haagisele uue ostja, millega kaasnevad täiendavad kulud. Samuti ei esine kahjuhüvitise piiramise asjaolusid VÕS § 127 lg 2 alusel, sest hagejal oli huvi haagis müüa ja saada selle eest kokkulepitud suuruses ostuhind rahas (VÕS § 208 lg 1).
14.Eelnevalt on ringkonnakohus tuvastanud, et kostja rikkumise tagajärjel on hagejale tekkinud kahju 20 440 eurot, mille hüvitamist võib hageja kostjalt nõuda. Kostja on taotlenud VÕS §-de 139 ja 140 alusel kahju hüvitamise vähendamist. Kolleegiumi hinnangul ei esine VÕS § 127 lg 5 kohaldamise eeldusi. Kostja ei ole esile toonud, millist kasu hageja kahju tekitamise tagajärjel sai või kulusid säästis. Samuti ei anna kostja esitatud asjaolud alust kahju hüvitamise vähendamiseks. Mõlemad lepingupooled sõlmisid lepingu oma majandus- ja kutsetegevuses ning lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudmine ei ole kostja suhtes ebaõiglane.
15.Maakohus rahuldas hagi leppetrahvi 4584 euro ja sellelt arvutatud viivise saamiseks (vt maakohtu otsuse p-d 15–17). Kuna maakohus jättis hageja kahjuhüvitise nõude rahuldamata, ei pidanud maakohus otsuse tegemisel arvestama, et hageja nõuab kostjalt leppetrahvi ja kahjuhüvitist samal ajal. Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse avaldada arvamust VÕS § 161 lg 2 kohaldamise kohta (dtl-d 240–242). VÕS § 161 lg 1 järgi võib lepingu rikkumise korral kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. VÕS § 161 lg 2 järgi, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Seega, kuigi kõnealune säte lubab nõuda leppetrahvi sõltumata tegelikust kahjust, siis tuleb arvestada, et leppetrahv on n-ö miinimumkahju ning kahjustatud lepingupool võib nõuda lisaks leppetrahvile tekitatud kahju osas, mida leppetrahv ei katnud. VÕS § 161 lg 2 järgi on tegemist nn tasendusliku leppetrahvi arvestamise põhimõttega, mis tuleneb leppetrahvi kahju hüvitamise funktsioonist, ning kahju saab nõuda osas, mida leppetrahv ei kata (vt RKTKo 27.10.2016 3-2-1-76-16, p 17). Tulenevalt lepingu üldtingimuste p-st 6.4 leiab kolleegium, et leppetrahvi ja kahju hüvitamise eesmärgiks on hüvitada sama kahju. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse asuda vastupidisele seisukohale. Seega tuleb hageja kahjuhüvitisest arvestada maha leppetrahv (20 440 – 4584) ja rahuldada hageja kahjuhüvitise nõue kostja vastu summas 15 856 eurot. Hagi jääb rahuldamata kahjuhüvitise 4584 euro ja sellelt arvutatava viivise saamise osas. Seega on vastavas osas maakohtu lõppjäreldus hagi rahuldamata jätmise kohta õige, kuid maakohtu otsuse põhjendused tuleb asendada käesoleva otsuse põhjendustega.
16.Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja nõude täiendava kahjuhüvitise 15 856 eurot saamiseks, tuleb sellelt summalt mõista VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 järgi välja ka viivis. Hageja teavitas kostjat hüvitisnõudest 6. jaanuaril 2021 (dtl 17). Hageja nõuab viivist alates
7.jaanuarist 2021 kuni kohustuse täitmiseni. TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt saab kohus mõista otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja kindla summana ning viivise, mis ei ole veel sissenõutav, saab välja mõista otsuse tegemisest edasi protsendina põhinõudest. Perioodi 7. jaanuar 2021 kuni 15. november 2023 eest põhinõudelt 15 856 eurot arvutatud viivis on 24 806,71 eurot, mis ületab põhinõuet. Kostja on VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt taotlenud viivise vähendamist. Kolleegium leiab, et kuna hageja ei ole tõendanud, et tal tekkis põhinõudest suurem kahju, tuleb vähendada kostjalt väljamõistetud viivist põhinõude suuruseni (vt RKTKo 26.10.2010 3-2-1-87-10, p 12). Põhinõuet ületavas osas jääb hageja viivisenõue rahuldamata. Viivise vähendamise kohta alla põhinõude märgib kolleegium, et kostja üldised väited kostja halva majandusliku seisundi kohta ei anna alust VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 järgi viivist vähendada.
17.Maakohus jättis hagi 45 840 euro suuruselt ostuhinnalt arvutatud viivise 2269,08 euro saamiseks rahuldamata. Hageja ei nõustu maakohtuga ja palub maakohtu otsuse vastavas osas tühistada ning uue otsusega hagi viivise 2269,08 euro saamiseks rahuldada. Maakohus jättis viivisenõude rahuldamata, sest leidis, et lepingu näol on tegemist vahetuslepinguga ning kostjal ei olnud ostuhinna rahas tasumise kohustust. Kolleegium maakohtuga ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul on lepingu näol tegemist müügilepinguga, millest tulenevalt saab ostuhinna 45 840 euro tasumise tähtpäevaks lepingu p-s 3 järgi pidada 10. september 2020. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 järgi saab võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Üldtingimuste p 5.1 järgi on lepingus nimetatud rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral kahjustatud poolel õigus nõuda lepingut rikkunud poolelt viivist 0,15% tasumisega hilinetud summas päevas. Maakohus tuvastas, et üldtingimused on VÕS § 37 lg 1 järgi lepingu osaks. Hageja nõuab kostjalt viivist 11. septembrist 2020 kuni lepingust taganemiseni, s.o 13. oktoober 2020 summas 2269,08 eurot. Kostja on esitanud oma vastuses hagile üldise väite, et kohus peab viivise õigustatuse hindamisel, sh selle vähendamisel, hindama üldisi VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõtteid (dtl 76, p 3.27). Kuna praegusel juhul ei ületa viivisenõue põhinõuet (haagise ostuhinda), on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus kostjal (vt RKTKo 12.12.2012 3-2-1-162-12, p 20). Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja üldised väited kostja halva majandusliku seisundi kohta alust VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 järgi viivist vähendada. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ostuhinnalt viivise 2269,08 euro rahuldamata jätmise osas ja uue otsusega rahuldab vastavas osas hagi.
18.Kuigi ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt tühistab, ei ole alust muuta maakohtu otsustust hagi tagamise abinõude osas (vt maakohtu otsuse p 21). Kohtuotsuse täitmist jääb tagama kostjale kuuluvale hoonestusõigusele seatud hüpoteek hageja kasuks summas 45 000 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
19.Maakohus jättis menetluskuludest 4/5 (80%) hageja kanda ja 1/5 (20%) kostja kanda. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-tes 1 ja 3
sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.
20.Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-st 1. Nimetatud sätte kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi 80% ulatuses rahuldatakse, jäävad hageja menetluskuludest 80% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 20% hageja kanda.
21.Kuivõrd maakohus on oma otsuses mõlema poole menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kolleegiumil ei ole alust asuda menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel maakohtust erinevale seisukohale, samuti ei ole apellatsioonkaebuses kulude kohta sisulisi väiteid esitatud. Maakohus määras hageja menetluskulude suuruseks 4376 eurot ja kostja menetluskulude suuruseks 2510 eurot. Vastavalt käesoleva otsuse p-s 20 märgitud menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hagejale 3500,80 eurot ja hagejal hüvitada kostjale 502 eurot.
22.Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja tasunud riigilõivu 1400 eurot ning lepinguline esindaja on osutanud hagejale apellatsiooniastmes õigusabi 16,7 tundi tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta). Kokku palub hageja kostjalt välja mõista apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks 3571 eurot.
23.Kolleegiumi hinnangul on esindaja tunnihind vajalik ja põhjendatud. Hageja lepingulise esindaja ajakulu apellatsiooniastmes ei ole kolleegiumi hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes täies ulatuses põhjendatud ega vajalik. Võttes arvesse, et tegemist oli asja materjalidega kursis olnud advokaadist esindajaga ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on toimingute põhjendatud ajakulu menetluskulude nimekirjas esitatud 16,7 tunni asemel 10,5 tundi (apellatsioonkaebuse koostamine 7 tundi ja kahe menetlusdokumendi koostamine kokku 3,5 tundi). Eeltoodut arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu apellatsiooniastmes (10,5 tundi x 130 eurot) 1365 eurot (käibemaksuta), millele lisandub riigilõiv 1400 eurot, s.o kokku 2765 eurot. Menetluskulude jaotuse kohaselt tuleb kostjal hüvitada hagejale 2212 eurot.
24.Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja osutanud kostjale apellatsiooniastmes õigusabi 10,5 tundi tunnihinnaga 160 eurot (käibemaksuta). Kokku palub kostja hagejalt välja mõista apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks 1680 eurot.
25.Kolleegiumi hinnangul on esindaja tunnihind vajalik ja põhjendatud. Kostja lepingulise esindaja ajakulu apellatsiooniastmes on kolleegiumi hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes täies ulatuses põhjendatud ja vajalik. Eeltoodut arvestades on kostja põhjendatud ja vajalik menetluskulu apellatsiooniastmes (10,5 x 160) 1680 eurot. Menetluskulude jaotuse kohaselt tuleb hagejal hüvitada kostjale 336 eurot (käibemaksuta).
26.TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi tuleb poolte vastastikused menetluskulude nõuded tasaarvestada. Selle tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis (5712,80 – 838) 4874,80 eurot.
27.Pooled
on
taotlenud
vastaspoolelt
väljamõistetavatelt
menetluskuludelt
viivise
väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi. Et tasaarvestuse tulemusena lõppevad poolte vastastikused nõuded kattuvas osas, tuleb viivis kostjalt hageja kasuks välja mõista tasaarvestuse tulemusena hüvitamata jäävalt menetluskulude osalt, s.o 4874,80 eurot.
28.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.