Kohus Kohtunik Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised esindajad
ja
Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Janek Väli 16. detsember 2025.a, Tallinn
2-24-16728 M. M. hagi R. M. vastu võlgnevuse 4000 euro, intressi 910 euro, viivise 1376,52 euro ja täiendava viivise saamiseks 6776,31 eurot nende Hageja: M. M. (isikukood xxx, elukoht xxx) Hageja lepinguline esindaja T. R. (e-post [email protected])
Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalesid
Kostja: R. M. (isikukood xxx) Kostja lepinguline esindaja J. U. (e-post xxx) 01.10.2025.a, Tallinn, edasi kirjalik menetlus Hageja lepinguline esindaja T. R. Kostja R. M. Kostja lepinguline esindaja J. U.
Resolutsioon
Eelnev menetlus
Vastavalt poolte suulises vormis sõlmitud kokkuleppele kohustus kostja tagastama laenusumma hagejale 1 (ühe) aasta jooksul, s.o hiljemalt 31.05.2021.a. Muuhulgas kohustus kostja tasuma hagejale intressi 3,5% laenusummalt kuus, s.o 140 eurot kuus. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi kohaselt täitnud. Kostja on tasunud hagejale laenulepingu katteks kokku 770 eurot. Nimetatud summast 470 eurot on kostja eest ja nimel tasunud kolmas isik (kostja abikaasa). Nimetatud summast 300 eurot on kostja tasunud hagejale 03.08.2020.a sularahas, mis on tõendatav kostja enda ütlustega. Laenulepingu katteks toimunud laekumised on arvestatud tervikuna kokkuleppeliste intresside katteks. Laenusumma ja intressid on muutunud sissenõutavaks seoses makse tähtpäevade möödumisega. Hageja nõuab laenusumma tagastamist koos lisandunud ning seni tasumata kõrvalnõuetega. Hageja nõuab kostjalt põhikohustuse täitmist ehk laenusumma 4000 euro tagastamist, intressivõla tasumist kogusummas 910 eurot ja viiviste tasumist summas 1376,52 eurot. Edasiulatuvalt nõuab hageja kostjalt viiviste tasumist hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni põhikohustuse täieliku tasumiseni lähtuvalt TsMS § 367 sätestatud põhimõttest. Tegemist ei ole ka narkootilise aine müügist tekkinud võlaga. Isegi, kui kostjale andis algselt raha kolmas isik, sätestab VÕS § 80 lg 1, et lepingus võib ette näha või võlasuhte olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule. Ehk hageja nõude sisu ei muudaks ka asjaolu, kui hageja ei oleks kostjale raha andnud. Kostja enda kriminaalasjas antud ütlustest ning ka kostja hagivastusest nähtub, et kostja tunnistab võlgnevuse olemasolu. Kostja on võlgnevust tagastanud ka hagejale. Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja viitab, et hageja esitas täpselt sama nõude Harju maakohtusse ka tsiviilasjas X-XX-XXX. Menetlus lõpetati seoses kostja suhtes alanud pankrotimenetlusega. Pankrotimenetlus lõppes 2024 suvel ning kostja kohustustest vabastamise menetluse algatamist ei taotlenud mistõttu teda kohustustest ei vabastatud. Sellest kantuna pole ainsatki formaalõiguslikku takistust hagejal uuesti oma nõue hagiavaldusena esitada. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.
Kostja vastuväited ja põhjendused
Kostja ei ole kunagi hagejalt mingit raha saanud. Tegelikkuses ostis kostja 2020.a T. G.lt narkootilist ainet, kokaiini. Kuna kostjal aine eest tasumiseks raha ei olnud, siis jäi ta T. G.le võlgu. Kui suur oli võlgnetav summa, kostja ei tea. Vastavalt M. M. sõnadele oli võlgnevus T. G. käest saadud kauba eest üle 3000 euro 2
ja raha tuleb maksta talle. Sellise nõude esitas M. M. 2021.a. Võla mittetasumise korral ähvardas M. M. kostjat füüsilise vägivallaga. Ähvardamise juures viibis ka kostja abikaasa A. M. . Kostja tasuski hagejale, keda pidas T. G. esindajaks, raha erinevatel aegadel kokku umbes 1000 eurot. Osa sellest tasus kostja sularahas, osa tasus kostja abikaasa oma pangaarvelt. Raha tasuti T. G.lt saadud kauba eest. Mingit laenu ei ole kostja hagejalt kunagi saanud. Kuna kostja ei ole M. M.lt kunagi raha saanud, siis peaks see raha (kokaiini eest) mis on tasutud hagejale, kuuluma nähtavasti hoopis T. G.le. Ning isegi kui kohus peaks leidma, et hoolimata vastuväidetest peaks asja menetlema, siis taotleb kostja, et hageja nõude osaks kohaldataks aegumist. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda.
Kohtu seisukoht ja põhjendused
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
Pooltel on vaidlus selle üle, kas hageja ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping ning kas kostjal on hageja ees võlgnevus. Samuti on vaidlus selle üle, kas hageja poolt esitatud nõue on aegunud. Kohus analüüsib esmalt, kas poolte vahel on laenusuhe ning kui on, siis mis tingimustel, misjärel saab võtta seisukoha nõude aegumise osas.
Hageja on hagiavalduses asunud seisukohale, et poolte vahel on sõlmitud 2020.a maikuus suuline laenuleping, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 4000 eurot. Laenusumma on antud kostja kasutusse sularahas. Kostja on vastavale hageja väitele vaielnud vastu.
Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja on 02.10.2025 toimunud kohtuistungil selgitanud, et pooltevahelist laenulepingu olemasolu tõendab kriminaalasja nr 1-20-9399 kohtuistungi protokollis kostja kui tunnistaja ütlused (dtl 8-9, dtl 113, 00:07:50).
Nimetatud protokoll asub dtl 8-9. Tegemist on üldmenetluse kriminaalasja 05.02.2021 kohtuistungi protokolliga hageja süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, millel on kostja kuulatud üle tunnistajana. Kohus tuvastab, et kostja on tunnistajana andnud järgmiseid ütluseid, mis käesoleva asja lahendamisel võivad asjakohased olla. Kostja tundis hagejat paar aastat, paar korda olid 3
nad kohtunud ja siis jäi kostja ühele tuttavale raha võlgu ja siis on kostja hagejaga suhelnud. Tutvus sai alguse läbi ühise tuttava, otseselt nad ei teadnudki üksteist ja ei suhelnudki peale seda. Hageja ja kostja on ainult tuttavad, sest kostja jäi ühele hageja tuttavale raha võlgu. Kostja ei tea, kelle raha seal oli, kas see oli otseselt hageja raha või hageja tuttava raha, kostja ei tea seda täpselt. Kostja saab aru, et see oli hageja raha ja siis kostja jäi hagejale võlgu selle raha. Hageja pärast küsis seda raha, aga kostja hageja käest ei saanud seda raha, kostja jäi ta sõbrale võlgu. Kostja ei tea selle nime, kellele ta võlgu jäi. Võlasumma oli 3000-4000 eurot. Leppisid kokku, et kostja maksab iga nädal paarsada eurot. Arvatavasti kuskil 1000 eurot on kostja tagasi maksnud.
Kohtuistungil protokollitud kostja poolt tunnistaja antud ütlused ei ole käsitletavad hageja ja kostja vahelise lepinguna. Kohus on hagejale selgitanud, et kriminaalasja kohtuistungi protokolli näol ei ole tegemist kahe poole vahel sõlmitud tehingulise võlatunnistusega. Tegemist saab olla ühepoolse mittetehingulise võlatunnistusega. Ainult sellisele võlatunnistusele ei ole võimalik kohtul tugineda, kui kostja vaidleb sellele vastu. Hageja peab tõendama kogu selle võla aluseks oleva võlasuhte (dtl 113, 00:11:19). Riigikohtu määruses nr 2-22-139256/27, p-s 13 on selgitatud, et „[e]smalt tuleb kohtul vastata küsimusele, kas võlausaldaja esitatud dokument on võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus või õiguslikult siduv tehinguline võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega ei soovita õigussuhet lepinguga reguleerida, vaid sellega võlgnik üksnes nendib võla või muude asjaolude olemasolu, soovimata õiguslikku siduvust. Võlatunnistuse kui lepingu puhul peab olema tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud. Seega tuleb esmalt selgitada välja poolte tegelik tahe väidetava võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Selle lähtekohaks on eelkõige dokumendi sisu ja sõnastus, samuti selle koostamise põhjused ja eesmärk. Poolte tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75, VÕS § 29). Kuivõrd lähtuda tuleb eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega, peab võlausaldaja tõendama, et poolte tahe oli sõlmida tehinguline võlatunnistus (TsMS § 230 lg 1). Alles pärast seda, kui kohus on poolte tahteavalduste ja lepingu tõlgendamise reegleid kohaldades ning poolte tõendamiskoormust arvestades teinud kindlaks, et võlausaldaja nõude alus on õiguslikult siduv võlatunnistus, tuleb hinnata, kas võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p-d 11-13 ning seal viidatud kohtupraktika).“ Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega ei taotle pooled õigustehingulist reguleerimist, vaid sellega võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Tegemist on seega võlgniku faktilise teadmis-, mitte tehingulise tahteavaldusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 jj mõttes). Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist.
Hageja ei ole asjas kirjalikku laenulepingut tõendina esitanud. Kostja on kohtumenetluses eitanud, et ta on hagejalt laenu saanud. Hageja ei ole vaatamata kohtupoolsele selgitusele esitanud tõendeid, mis kinnitaksid pooltevahelist laenulepingut või ka sularaha üleandmist kostjale. Hageja on küll esitanud taotluse hageja poolt vande all ütluste andmiseks, kuid kuna kostja vaidles sellele vastu, siis jättis kohus selle taotluse rahuldamata (TsMS § 268, dtl 113, 00:03:57-00:04:52). TsMS § 267 lg 1 alusel kostja 4
vande all ülekuulamist hageja ei taotlenud. Kohus ei pidanud vajalikuks kohtu algatusel pooli vande all üle kuulata. Kohtu hinnangul ei ole kostja ka tunnistaja ütluste protokollis kajastatu kohaselt ühemõtteliselt kinnitanud, et ta on hagejalt laenu saanud. Protokollitud ütlustest nähtub pigem, et kostja hagejalt raha ei saanud. Kostja ütlustest nähtub, et ta (vist) jäi hageja ja kostja tuttavale raha võlgu, mida kostjalt hakkas sisse nõudma hageja, mille tulemusel tekkis kostjal mulje, et ta on hagejale võlgu. Kostja ka ütlustes eitab, et ta oleks hagejalt otse raha (laenu) saanud. Tunnistaja ütluste protokollis ei ole hageja ja kostja vahelise väidetava laenusuhte kohta midagi kirjas. Seega ei tulene hageja viidatud sellest tõendist, et hageja oleks kostjale laenu või sularaha üle andnud ja kostja oleks kinnitanud pooltevahelist laenusuhet.
Protokollitud ütlustest võib küll jääda mulje, et kostja millegi eest peab end võlgu olevaks, aga sealt jääb selgusetuks, kelle ees, mis summas ja mis alusel. Hageja ei ole kohtu ette toonud ega sisustanud ega tõendanud, et kostja võiks hagejale muul, kui laenulepingu alusel võlgu olla.
Hageja poolt on kohtule esitatud arvelduskonto väljavõte, millise kohaselt on A. M. teinud hagejale järgmised ülekanded: 19.10.2021 summas 130 eurot, 14.09.2021 summas 150 eurot, 16.08.2021 summas 140 eurot ja 12.05.2021 summas 50 eurot. Maksekorralduse selgitusse on kõikidel juhtudel märgitud „Yk“. Kokku on tehtud hagejale ülekandeid summas 470 eurot (dtl 7). Kohus leiab, et nimetatud ülekannetest ei ole võimalik järeldada, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping ning sellele ei viita maksekorraldusse märgitud selgitus.
5
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.