Muud

FiMS § 14 lg 1 p 1 sätestab, et kohus ei võta maksejõuetusavaldust menetlusse, kui esinevad käesolevas seaduses või tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused, muu hulgas on tasumata riigilõiv. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. FiMS § 4 lg 2 sätestab, et kohus peab omal algatusel maksejõuetusavalduse esitamisest kuni avalduse läbivaatamiseni ning võlgade ümberkujundamise ja kohustustest vabastamise menetluses võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on menetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise, kui seadusest ei tulene teisiti. Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eesmärk on võimaldada makseraskustes füüsilisele isikule (võlgnik) maksejõuetusavalduse kaudu tema võlgade ümberkujundamine või kohustustest vabastamine, tagades ühtlasi võlausaldajate kaitse (FiMS § 2 lg 1). Maksejõuetusavalduse alusel kuulutatakse välja võlgniku pankrot või kuulutatakse välja võlgniku pankrot ja algatatakse kohustustest vabastamise menetlus või algatatakse võlgade ümberkujundamise menetlus (FiMS § 2 lg 2). Kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on vabastada füüsilisest isikust võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest (FiMS § 2 lg 4). Pankrotimenetluse eesmärgid on sätestatud PankrS §-s 2. Nimetatud paragrahvi kohaselt rahuldatakse pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel pankrotiseaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu. Füüsilisest isikust võlgnikule, sõltumata sellest, kas tegemist on ettevõtjaga, antakse pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest. Kuivõrd pankrotiavaldusest nähtuvalt puudub võlgnikul vara, mille arvelt oleks võimalik võlausaldajate nõudeid kasvõi osaliselt rahuldada ja ühtlasi ei saa pidada tõenäoliseks, et võlgnikul on võimalik lähitulevikus saada töötasu või muud tulu ulatuses, mis võimaldaks asuda võlausaldajate nõudeid kasvõi osade kaupa tasuma, siis puudub kohtu hinnangul käesolevalt võimalus PankrS §-s 2 sätestatud pankrotimenetluse eesmärgi täitmiseks - võlausaldajate nõuete rahuldamiseks võlgniku vara arvel. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et antud avaldus pankroti väljakuulutamiseks on perspektiivitu ning avalduse menetlemisest keeldumiseks esineb TsMS § 371 lg 2 p 2 alus. PankrS § 29 lg 1 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda. Esitatud avaldusest nähtuvalt puudub võlgnikul vara, mille arvelt saaks katta pankrotimenetluse kulusid. Kohtu hinnangul on tegemist seega pankrotimenetluse raugemise olukorraga, kui pankrotiavaldus menetlusse võtta. FiMS § 45 lg 2 kohaselt, kui esineb PankrS § 29 lõikes 1 või 2 nimetatud alus menetluse raugemiseks ja võlgnik on taotlenud kohustustest vabastamise menetluse algatamist, kuulutab kohus pankroti välja üksnes siis, kui ta otsustab ühtlasi algatada kohustustest vabastamise menetluse, mistõttu saab pankroti väljakuulutamise eelduseks olla antud juhul võlgniku poolt kohustustest vabastamise avaldus ja selle avalduse perspektiivikus. Kohus on seisukohal, et kohustustest vabanemine ei ole iga võlgniku õigus ega menetluse lõppemise automaatne tulemus. Kohustustest vabastamise menetlus eeldab võlgniku aktiivset osavõttu menetlusest, mitte üksnes kolmeaastase tähtaja möödumise ootamist. Kohus, vaadanud E. V. u maksejõuetusavalduse läbi, jätab võlgniku maksejõuetusavalduse rahuldamata (FiMS § 18 lg 2 p 4). FiMS § 45 lg 3 p 4 kohaselt võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamata, kui võlgnik on viimase kolme aasta jooksul enne usaldusisiku nimetamist või pärast seda tahtliku või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Kohus leiab, et antud juhul esineb alus FiMS § 45 lg 3 p 4 järgi võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks põhjusel, et võlgnik ei ole üles näidanud soovi panustada võlausaldajate nõuete rahuldamisse ja on jätnud tahtlikult maksmata oma võlgnevused. Kohus selgitab, et võlgnevuste tasumiseks tuleb tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Kuivõrd avaldajal ei ole võimalik pankrotiseaduses sätesatud kohustusi nõuetekohaselt täita ega võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses rahuldada, siis ei ole kohtu hinnangul perspektiivi kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. Eeltoodu alusel leiab kohus, et võlgniku avalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. TsMS § 372 lg 6 kohaselt, kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses. Kohus selgitas avaldajale 13.11.2023 ärakuulamisel, et avaldajal on TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel avalduse menetlusse võtmata jätmise korral õigus taotleda avalduse eest tasutud riigilõivu tagastamist. Avaldaja esitas ärakuulamisel taotluse riigilõivu tagastamiseks, sellest tulenevalt määrab kohus tagastada E. V. u poolt tasutud riigilõiv 10 eurot E. V. u kontole nr XXX. /allkirjastatud digitaalselt/ Zakaria Nemsitsveridze Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.