Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

KREDIIDIKONTO LEPINGU NR. xxxx PÕHITINGIMUSED Nimetatud dokumendis puudub kostja allkiri. Pole mõistlik, kui laenusaaja peab kolme aasta jooksul tagastama 3 korda enam kui ta oli saanud. Placet Group OÜ üldtingimused (Krediidikonto leping). Nimetatud dokumendis puudub kostja allkiri. Puudub alus tunnistada, et kostja oleks andnud vabatahtlikult oma nõusoleku nimetatud tingimusteks. Teade laenulepingu nr xxxx ülesütlemise kohta. Puudub kinnitus, et kostja selle teade kätte sai. Puudub kinnitus, et kostja sai teatise nõude loovutamise kohta kätte. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindaja ning tutvunud tsiviilasjas kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele. TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2123-16, p 16). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 1 järgi võivad tsiviilõigused ja -kohustused ühelt isikult teisele üle minna (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. Isiku surma korral läheb surnud isiku vara (pärand) pärimisseaduse (PärS) § 1 lg 1, § 3 lg 1 ja § 4 lg 1 järgi üle pärijale. Pärand hõlmab PärS § 2 ja § 130 lg 1 kohaselt pärandaja vara ehk tema õigusi ja kohustusi, välja arvatud neid, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga ega saa pärijatele üle minna (nt vanema ja lapse sugulussuhe). Pärandi avanemisel läheb pärand PärS § 4 lg 1 ja § 130 lg 1 kohaselt pärijale üle tervikuna. Pärija saab pärandaja üldõigusjärglaseks tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. Kui pärija tahab välistada pärandaja võlgnetavate kohustuste täitmise tema enda vara arvel, peaks ta taotlema pärandvara inventuuri (PärS § 143). TsMS § 428 lg 1 p 5 kohaselt kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui asjas pooleks oleva füüsilise isiku surma korral vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust või juriidiline isik on lõppenud õigusjärgluseta. Õiguskirjanduses on leitud, et rahalised nõuded (sh mittevaralise kahju hüvitamise nõuded) ei ole üldjuhul lahutamatult seotud võlgniku ega võlausaldaja isikuga ning õigusjärglus peaks seega võimalik olema (vt ka Parrest, I. TsMS § 428, komm 3.4.1, alapunkt b. – Kõve, V jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne). TsMS § 353 lg 1 kohaselt füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korral peatub üldõigusjärgluse puhul menetlus, kuni seda jätkab poole üldõigusjärglane või menetluse jätkamiseks õigustatud muu isik. Pärija ei ole kohustatud menetlust jätkama enne pärandi vastuvõtmist või vastuvõtmisest loobumiseks ettenähtud tähtaja möödumist. TsMS § 358 lg 3 kohaselt menetluse peatumine pärast asja arutamise lõpetamist ei takista menetluses otsuse avalikult teatavakstegemist. Riigikohus on tsiviilasjas 2-18-15391 7.04.2021. a tehtud lahendis asunud seisukohale, et menetlusoslaise surm tsiviilasja menetlust ei lõpeta. Samuti ei ole see asjaolu menetluse peatumise alus juhul, kui surnud menetlusosalist esindas kohtumenetluses tehinguline esindaja (TsMS § 353 lg 2).

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 101 lg 2 järgi võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 170 esimene lause sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. VÕS § 170 teine lause sätestab, et sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 164 lg 2 järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 165 kohaselt võib loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletud. VÕS § 166 lg-s 1 sätestatakse nõude loovutamise piirangud. Riigikohus on selgitanud, et nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 18). Samuti on kolleegium osutanud sellele, et nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 27; Riigikohtu 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12). Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et kostjale on loovutusest teatatud ning loovutusdokument kostjale edastatud lepingus märgitud aadressile. Kohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et laenuandja on kehtivalt oma krediidilimiidilepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale loovutanud. Hagiavalduse kohaselt on kostja jätnud tasumata Placet Group OÜ-le 4.01.2019. a sõlmitud krediidilepingus nr XXXX kokkulepitud põhikohustuse eest 2 975,36 eurot, intressid 298,28 eurot ja viivised summas 763,19 eurot. Lisaks on hagejal tekkinud võlgnevuse sissenõudmiskulu 50 eurot. Placet Group OÜ on oma nõuded kostja vastu loovutanud hagejale (dtl 38). Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud kostjaga kirjaliku lepingu sõlmimist, laenu ülekandmist kostjale. Nõude loovutamisest ei ole kostjat teavitatud. Hageja ei käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja sai laenu 4 130 eurot ja tagastas laenuandjale 2022. a jaanuariks 5 318,32 eurot. Võlaõigusseadus (VÕS) § 76 lg 1 alusel kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt

kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohtu hinnangul on hageja ja kostja lepingu sõlminud vaatamata asjaolule, et kirjalikku lepingudokumenti kostja allkirjastanud ei ole, sidevahendi abil lepingu sõlmimiseks ei pea see olema allkirjastatud. Kohus leiab, et tegemist on sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga, juhindudes VÕS § 52 lg 3. Vastavalt VÕS § 410 lg 1 sätestatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil. Seega ei kohaldu sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingutele §-st 404 tulenev nõue, et tarbija tahteavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. VÕS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on raha kostjale väljamaksmise kohta esitanud laenuandja või hageja enda poolt koostatud tabeli, mis kohtu hinnangul ei ole usaldusväärne tõend. Sellise tõendi loomine ei ole tänapäevaseid tekstitöötluse võimalusi kasutades kuigi keeruline. Konto väljavõtet, millelt nähtuks laenu väljamaksmine kostja kontole kohtule esitatud ei ole. Kuivõrd kostja on laenuandjale tagasimakseid teinud ja kostja otsesõnu laenu saamisele vastu ei ole vaielnud lähtub kohus sellest, et kostja võis 4 130 eurot laenuandjalt saada. Kohtule on esitatud vaidlusaluse krediidikonto põhitingimused, millelt nähtub, et kostjaga sõlmiti leping, millega kostja sai tähtajatult laenu 3 900 eurot, intressiga 40,01% aastas (0,11% päevas), krediidikulukuse aastamääraga 49,00% (dtl 25). Laenuandja esitas kostjale 15.04.2022. a teate laenulepingu ülesütlemise kohta põhjusel, et kostja oli viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega (dtl 37). Teatise kohaselt oli kostja põhiosa võlgnevus 162,49 eurot ja intressi võlgnevus 298,28 eurot. Kostja võlgnevust ei tasunud ja laenuandja ütles lepingu alates 30.04.2022. a üles. Hageja saatis kostjale 12.05.2022. a, 20.06.2022. a ja 5.08.2022. a võlateatised, mille kohaselt on kostja põhivõlgnevus 2 985,36 eurot, viivisevõlgnevus summas 28,06 eurot, muude kulude võlgnevus summas 407,40 eurot, võla sissenõudmiskulud 40 eurot (dtl 47-52, 5360, 61-64). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka omal algatusel (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). VÕS § 4034 lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 järgi krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lõike 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Kostja märkis laenutaotluses enda sissetulekuks 800 eurot, finantskohustused summas 200 eurot, majapidamiskuludeks 300 eurot (dtl 99-100). Hageja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks kohtule kostja suhtes tehtud päringute kokkuvõtte, konto väljavõtte (dtl 320-344), Finantsinspektsiooni soovitusliku juhendi (dtl 293-309) ning Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (dtl 101-102, 110-111). Kohus on seisukohal, et Finantsinspektsiooni soovitusliku juhend ning Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht ei tõenda seda, et konkreetne laenuandja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Finantsinspektsiooni soovituslik juhend annab ülevaate reeglitest, mille järgimist Finantsinspektsioon turuosalistelt (krediidiasutused ja krediidiandjad) nõuab. Laenuandja jõudis kostja taustauuringut tehes järeldusele, et kostja on võimeline tasuma krediidilimiidilepingus ettenähtud makseid (dtl 282). VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-20-10661 8.11.2021. a tehtud otsuses leidnud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Hageja poolt kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja on enda igakuiseks keskmiseks sissetulekuks märkinud 800 eurot ja väljaminekuteks 500 eurot (dtl 310). Laenuandja on aga laenu väljastamise otsustuse aluseks võtnud sissetuleku 1 038,03 eurot ja väljaminekud 456,30 eurot (dtl 282, 312) ning jõudnud järeldusele, et laenusaaja taustakontroll on korras ning kostjal on reserv 286,94 eurot (dtl 313). Hageja on esitanud vastustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks kostja konto väljavõtte (dtl 320-344). Kohus on seisukohal, et laenuandja ei käitunud vastutustundlikult kui omaalgatuslikult lähtus kostja krediidivõimelisusele hinnangu andmisel igakuisest sissetulekust 1 038,03 eurot. Kostja töötasu ei ole konto väljavõttelt nähtuvalt stabiilne, vaid jäänud vahemikku 700 – 900 eurot. Kostja ülalpidamisel oli taotluse esitamise hetkel kaks alaealist last. Juhul kui kostja enda soov oli see, et laenuandja lähtuks väiksemast sissetulekust (s.o. 800 eurot) ning ei arvestaks sotsiaaltoetusi sissetuleku hulka, oleks laenuandja pidanud kohtu hinnangul sellistest andmetest ka lähtuma ja mitte kunstlikult nö reservi looma. Laenuandjale pidi kostja

konto väljavõttelt nähtav olema, et kostja ülalpidamisel on alaealised lapsed ning tegelikkuses mingit reservi, mille arvelt jätkusuutlikult laenumakseid tagastada tegelikkuses ei olnud. Lisaks nähtub konto väljavõttelt, et kostja teostas makseid enda teistele kontodele. Nende arvelduskontode analüüsi laenuandja teostanud ei ole. Konto väljavõttelt nähtuvad nii krediitkaardi tagasimaksed (xxxx) kui erinevate lepingunumbritega väikelaenude tagasimaksed (xxxx, xxxx). Kuivõrd kostjal laenuandja poolt märgitud reservi laenumaksete tasumiseks tegelikkuses ei olnud ning kõik kostja kohustused ei olnud arvesse võetud ei oleks laenuandja VÕS § 4034 lg 6 kohaselt tohtinud kostjaga 4.01.2019. a sõlmitud krediidilepingut nr XXXX sõlmida. Hageja on kostja vastu esitanud intressinõude summas 298,28 eurot. VÕS §-st 94 tulenev Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär alates 01.01.2019 laenulepingute sõlmimisest on 0,00%, seega tuleb kohtu hinnangul vaidlusalusele krediidilimiidilepingule kohaldada intressimäära 0,00%. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu hageja intressinõue kostja vastu rahuldamisele. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-14-21710 31.01.2018. a tehtud otsuses asunud seisukohale, et VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et krediidileping nr XXXX on lõppenud 30.04.2022. a. Hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist. Hageja selgituste kohaselt on kostja saanud 4.01.2019-21.02.2019 perioodil krediiti summas 3 900 eurot. Peale seda on kostja teostanud mõned tagasimaksed ja seejärel sai krediiti summas 230 eurot perioodil 26.09.2019-6.01.2020. Seega kogu perioodi jooksul sai kostja kokku krediiti summas 4 130 eurot. Kostja on teinud laenuandjale tagasimakseid kokku summas 5 302,44 eurot, millest laenuandja luges põhiosa katteks 1 154,64 eurot ja intressi katteks 4 147,80 eurot (dtl 281). Kohus on seisukohal, et kostja on tasunud laenuandjale 1 172,44 eurot rohkem (5 302,44 – 4 130) kui laenuandja oleks õigustatud saama. Kostjal oleks õigus enamtasutud summad VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel tagasi nõuda. Hageja on esitanud kostja vastu viivisenõude summas 763,19 eurot. Hageja arvestab viivist lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. 01.05.2022. a kuni hagiavalduse esitamiseni 20.12.2022. a. Tallinna Rongkonnakohus on tsiviilasjas 2-18-124589 27.01.2023. a tehtud otsuses asunud seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse. Puudub vaidlus, et kostjale ei ole laenuandja poolt teatavaks tehtud uuesti määratud tagasimaksed. Kostja ei saanud eeltoodust tulenevalt ka maksetega viivitusse sattuda. Kohus jätab viivisenõude rahuldamata. Kostja on tasunud laenuandjale rohkem kui laenuandja oli õigustatud saama, mistõttu puudub hagejal viivisenõue TsMS § 367 alusel.

Hageja on esitanud kostja vastu ka võlgnevuse sissenõudmiskulu nõude summas 50 eurot. Kuivõrd laenuandja kostjale uut tagasimaksete arvestust ei ole esitanud, kostja ei ole viivitusse sattunud, ei ole hageja nõue 50 euro väljamõistmiseks ka õiguslikult põhjendatud. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kostjat esindas menetluses tema poeg. TsMS § 225 lg 3 kohaselt volitus ei lõpe volitaja surmaga, tsiviilkohtumenetlusteovõimetuks muutumisega ega tema seadusliku esindaja muutumisega. Kostja esindaja ei ole maakohtule menetluskulude nimekirja esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.