Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 23.04.2021 võlatunnistuse ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe. Kokkuleppe kohaselt kostja kinnitas võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustus, et võlatunnistuse andmisega kaotab võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid. Kostja nõustus, et alates võlatunnistuse andmisest saab võlausaldaja esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud summa tasumise nõude tuginedes üksnes võlatunnistusele ning võlausaldaja ei pea esitama mistahes tõendeid võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta peale käesoleva võlatunnistuse. Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku 3822,44 eurot, millest on põhisumma 3772,95 eurot, intress 49,49 eurot. Lisandub ühekordne lepingutasu 100 eurot. Kostja kohustus võla tagastama kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostja on võla katteks makseid teostanud summas 400 eurot. Kostja on tasunud lepingutasu 100 eurot ning hageja arvestab nõuet kostjale kasulikumal moel s.o hageja arvestab ülejäänud laekunud summast 300 eurot (400-100) põhiosa katteks. 17.05.2022 Harju Maakohtu kohtumäärusega mõisteti kostjalt välja AS Aktiva Portfolio kasuks võlgnevus summas 1200 eurot (2-22-111726). Hageja arvestab nõuet kostjale kasulikumal moel s.o hageja arvestab väljamõistetud summa 1200 eurot põhiosa katteks. Seega on kostja võlg hageja ees summas 2322,44 eurot (3922,44-400-1200). Hageja ja kostja on kokkuleppe punktis 1.3 kokku leppinud kohaldatava viivise määras 0,065% iga kalendripäeva eest. Hageja on arvestanud viivist põhivõla summalt 2272,95 (3772,95-300-1200) eurot alates viimasele tagasimaksele järgnevast päevast s.o 11.05.2021 kuni hagi esitamiseni 20.06.2022 kokkuleppes kokkulepitud viivisemääras s.o. 0,065%. Hageja nõuab viivist summas 599,83 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 21.06.2022 kokkuleppes kokkulepitud viivisemääras s.o 0,065%. Hageja majandus- ja kutsetegevuseks ei ole tarbijale krediidi andmine, vaid hageja majandustegevuseks on inkassoteenus ja krediidi info. Seega hageja ei nõustu kostjaga selles, et hageja on kokkuleppe sõlmimisel rikkunud VÕS § 4031 ja § 4034 tulenevat kohustust. Mh ei olnud võlatunnistuse sõlmimisel tegemist laenu väljastamisega. Asjakohatu on kostja eeldus mille kohaselt iga eraisiku ja ettevõtte vaheline võlatunnistus on automaatselt tarbijakrediidileping. Pooled on omandanud lepingu (võlatunnistuse) alusel uued õigused, mitte ei ole tegemist tasu eest maksetähtaja edasi lükkamisega, nagu seda väidab kostja. Kostja on lepingu allkirjastamisel tutvunud lepingu tingimustega ja neid aktsepteerinud. Seega kostja on teadlik asjaolust, et võlatunnistus ei kujuta endast kokkulepet võlausaldajaga maksetähtaja edasi lükkamise kohta. Kostja tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, kuna sellest tulenevalt loodi iseseisev kohustus. Hageja jääb nimetatud seisukoha juurde, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Kostja on võlatunnistust allkirjastades tunnistanud võlgnevust hageja ees summas 3822,44 eurot. Kostja asus võlatunnistust täitma, millega samuti tunnistas kokkuleppe sõlmimist.

Hageja rõhutab, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Seega tuleneb lepingust selgelt, et tegu tõlgendatakse kui aktsepti ning, et sellest hetkest loetakse leping sõlmituks ning juba väljendatud tahteavaldust ehk tehtud sooritust ei saa seega pärast enam tagasi võtta. See, et kostjale rohkem kui aasta aega hiljem leping ei sobi, ei tähenda, et lepingut, sh tahteavaldusi, saaks muuta või tagasi võtta või, et kokkulepe oleks tühine. Hageja ei nõustu kostja tasaarvestamise avaldusega ning kostja kahjunõue on täielikult tõendamata. Kostja ei ole tõendanud kahju tekkimist, suurust ega põhjusliku seost. Hageja leiab, et mõjuvaid kaalutlusi viivise vähendamiseks ei ole kostja esitanud. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited ja põhjendused

27.12.2018. Sedavõrd lühikeste ajavahedega laenutaotluse ja laenulepingu sõlmimise vahel ei ole objektiivselt võimalik täita vastutustundliku laenamise põhimõtet ja veenduda laenusaaja võimes täita laenulepingust tulenevaid kohustusi. Sellise laenuandja rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 see, et intressiks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Laenulepingu sõlmimisest kuni nende ülesütlemiseni oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär 0 %. Seega on kostja tasunud alusetult hageja õiguseelasele 3285,61 eurot intresside ja lepingutasuna. Nimetatu on hageja õiguseelase poolt kas omandatud õigusliku aluseta või on tegemist kostjale tekitatud kahjuga, mõlemal juhul kuulub vastav summa kostjale hüvitamisele. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Kohus on andnud 06.09.2022 kohtumäärusega pooltele täiendava tähtaja lõplike seisukohtade, tõendite ja taotluste esitamiseks (dtl 65-66). Lisaks on kohus 25.04.2023 kohtumäärusega rahuldanud kostja taotluse tõendite kogumiseks ning kohustanud AS-i Inbank esitama AS-i Inbank ja M R L vahel sõlmitud laenulepingud koos kõigi lisadega; M R L poolt AS-ile Inbank esitatud avaldused laenulepingute sõlmimiseks; AS-i Inbank poolt M R L kohta kogutud andmed, mille alusel on laenuandja täitnud vastutustundliku laenamise kohustuse ja teinud otsuse laenusaaja maksejõulisuse osas; info kõigi M R L laenulepingute katteks tehtud maksete kohta, näidates ära, milline makse millise nõude katteks on arvestatud (dtl 125-126).

Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

Kohus ei nõustu hagejaga, et tulenevalt asjaolust, et hageja väidab nõude aluseks olevat konstitutiivse võlatunnistuse (dtl 28-30), on tegemist konstitutiivse kokkuleppega, milline välistab muuhulgas tarbijakrediidi sätete kohaldamise võlasuhtele.

Riigikohus on 03.06.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16213, p 36; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on

tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20).

Samuti on Riigikohus eelnevalt viidatud kohtuotsuses selgitanud, et kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.

Kohus hindab maksekokkulepet, millele hageja viitab kui võlatunnistusele (dtl 28-30) ning tuvastab, et see sisaldab järgmist: 1) Selle pealkiri on: „VÕLAUSALDAJA JA VÕLGNIKU VAHEL SÕLMITUD

MAKSEKOKKULEPPE TINGIMUSED“.

2) Teksti alguses käsitletakse seda kui maksekokkulepet ning tähistatakse tekstis kui Kokkulepet. 3) Maksekokkuleppe punkti A kohaselt sõlmimise päeva seisuga on Võlgnikul Võlausaldaja ees tähtaegselt tasumata võlgnevus summas kokku 3822,44 eurot (Võlgnevus), mis koosneb tähtaegselt tasumata põhivõlast ja/või intressist, viivistest, leppetrahvist, sissenõudmiskulust vms tasumisele kuuluvatest, kuid tasumata summadest. Võlausaldaja (hageja) on teinud Võlgnevuse täpsema sisu enne Kokkuleppe sõlmimist Võlgnikule (kostjale) teatavaks ning kostja kinnitab kokkuleppe allkirjastamisega, et on Võlgnevuse sisust ja selle tekkimise alustest teadlik. 4) Maksekokkuleppe punkti B kohaselt on kostja nõustunud kinnitama Võlausaldajale Võlgnevuse olemasolu ja suurust ning on teinud Võlausaldajale ettepaneku Võlgnevuse osade kaupa tasumiseks. Oma eeldatavat maksevõimet arvestades on Võlgnik Võlausaldaja koduleheküljel kätte saadavaks tehtud rakendust kasutades koostanud maksegraafiku (Maksegraafik). 5) Maksekokkuleppe punkti C kohaselt nõustus hageja maksekokkuleppe täitmise ajal mitte nõudma sisse võlga kohtu kaudu. 6) Maksekokkuleppe teine lehekülg on pealkirjastatud kui „Võlatunnistus“. Võlatunnistusega tunnistas kostja, et võlgneb selle andmise päeva seisuga Aktiva Portfolio (Inbank)-le kokku 3822,44 eurot, millest: põhisumma 3772,95 €, intress 49,49 €. Samaaegselt võlatunnistuse andmisega sõlmitud maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr 0,065% võlgnetava põhivõla summalt päevas ning lisandub ühekordne lepingutasu 100,00 € (lepingutasu). Võlgnik kinnitab Võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustub, et käesoleva võlatunnistuse andmisega kaotab Võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem Võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada Võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid. Võlgnik on nõus, et alates käesoleva võlatunnistuse andmisest saab Võlausaldaja esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud summa tasumise nõude tuginedes üksnes käesolevale võlatunnistusele ning Võlausaldaja ei pea esitama

mistahes tõendeid Võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta peale käesoleva võlatunnistuse. Teksti kohaselt on võlatunnistus konstitutiivne võlatunnistus võlaõigusseaduse § 30 lg 1 tähenduses ning selle alusel tekib uus iseseisev kohustus. 7) Maksekokkuleppe kolmandal leheküljel, mis on pealkirjastatud kui „Maksekokkulepe“, räägitakse segamini nii maksekokkuleppest kui ka võlatunnistusest, neid ja nende õiguslikku režiimi eristamata.

Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Esitatud dokumendist ei nähtu, et pooltel oli soov luua abstraktne kokkulepe krediidilepingu kõrvale. Kokkuleppes viidatakse mitmes kohas eelnevalt sõlmitud krediidilepingule, sellest tekkinud võlale ning poolte tahtele selle võla tasumises uus maksegraafik ja sellega seotud tingimused kokku leppida. Konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist deklareeritakse vaid kokkuleppe teisel leheküljel. Dokumendi sisust selle sõlmimise soov aga ei nähtu.

Kohus osundab siinkohal veel sellele, et ilmselgelt on tegemist hageja enda koostatud tüüptingimustel dokumendiga. Dokument on koostatud mitmetimõistetavalt selliselt, et selle õiguslikest tagajärgedest arusaamine on muudetud keeruliseks ka juristile, õigusliku erihariduseta tarbijast rääkimata. Erinevates kohtades kasutatakse dokumendi kohta erinevat tähistust ning tarbija ei pruugi üldse teadvustada, et ta allkirjastab (hageja väitel) konstitutiivse võlatunnistuse, näiteks ei ole esimesel leheküljel sellest üldse juttu, viidates vaid uue maksekokkuleppe sõlmimisele. Võib ka eeldada, et enamik tarbijaid ei saa aru, mida termin „konstitutiivne võlatunnistus“ tähendab ja mis on selle õiguslikud tagajärjed.

Seega ei saa kohus eeldada, et antud juhul oli kostjal kindel soov luua dokumendi allkirjastamisega iseseisev abstraktne võlakohustus ning loobuda tarbijakrediidilepinguid reguleerivatest tarbijate õiguseid kaitsvatest imperatiivsetest sätetest. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Siinjuures tuleb arvestada, et tarbijast krediidivõtja enamasti ei orienteeru juriidilistes terminites. Võlgu jäänud tarbija eesmärgiks, võib eeldada, on eelkõige kokku ajatada võla tasumine ja mitte kanda kohtuvaidluse või täitemenetlusega tekkivaid täiendavaid kulusid.

Seega ei olnud käesoleval juhul tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, vaid deklaratiivsega. Tegemist ei olnud võlgniku ühepoolne mittetehingulise tunnistusega, vaid tehinguna õiguslikult siduva võlatunnistusega. Seega eeltoodu alusel tuvastab kohus, et maksekokkulepe (dtl 28-30) on deklaratiivne võlatunnistus. Vastavalt Riigikohtu otsuse nr 2-19-5601 p-s 16.3 antud suunistele oleks käesoleval juhul deklaratiivse võlatunnistuse tagajärg see, et võlgnik oleks loobunud vastuväidetest hageja nõudele seoses hagejal nõude olemasoluga kostja vastu, võla tekkimise asjaoludega ja selle suurusega.

Vastavalt Riigikohtu otsuse nr 2-19-5601 p-le 17 jj tuleb juhul, kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv, analüüsides ka tühisuse aluste esinemist, näiteks tüüptingimuste kasutamisel. Lisaks võlatunnistuse kehtivuse hindamisele tüüptingimuste kohta käivate sätete alusel tuleb hinnata, kas võlatunnistus (nii deklaratiivne kui ka konstitutiivne) on vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega.

Kohus arvestab käesoleval juhul võlatunnistuse tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh. seda, et võlatunnistus on ette

valmistatud hageja poolt ning puudub alus kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus (dtl 28-30) on tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses. Võlatunnistust allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus tal oli juba tähtaegselt tasumata võlgnevus summas 3822,44 eurot (dtl 29). Seega on suure tõenäosusega võlatunnistus sõlmitud olukorras, kus kostjale selgitati, et alternatiivina pöördutakse kostja vastu koheselt nõudega kohtusse ning kostja, suure tõenäosusega väheste õigusalaste teadmise tõttu, on pidanud võlatunnistuse sõlmimist soodsamaks ja mõistlikumaks lahenduseks, mõistmata võlausaldaja kavatsusi.

VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks.

Vaidlusaluse võlatunnistusega on hageja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis algselt tuleneb tarbijakrediidilepingust. Nimetatut kinnitab ka hageja korduvad vastused ja selgitused kohtule, milles hageja järjekindlalt osundab, et tulenevalt võlatunnistuse sõlmimisest ei ole hagi aluseks tarbijakrediidileping, mis moodustab tema hagi selgroo.

Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS § 421). Imperatiivselt kohalduvatest õigusnormidest ei ole võimalik vabaneda allkirjastades selleks dokumendi pealkirjaga konstitutiivne võlatunnistus või deklareerides vastavasisulise dokumendi sõlmimist. Seda ei muuda ka asjaolu, et hageja ei ole algne laenuandja, vaid on nõude (väidetavalt) omandanud.

Analoogiliselt Riigikohtu otsuse nr 2-19-5601 p-s 17.2.4 selgitatuga asub kohus käesolevas asjas seisukohale, et võlatunnistusega ei saa tarbijakrediidilepingu korral välistada selliste vastuväidete esitamist, mille välistamine ei ole VÕS § 421 kohaselt võimalik. Muu hulgas on sellisteks säteteks VÕS-i asjakohased normid, millest tuleneb selle rikkumise tagajärjel otseselt tagajärjena osaline või täielik tühisus või mille järgi ei saa tarbijakrediidilepingu pooled teisiti kui normis ette nähtud kokku leppida (nt VÕS § 4034 lg 7; § 4062 lg 1). Sellise välistamise korral on deklaratiivne võlatunnistus vastavas osas tühine.

Kohus leiab, et võlatunnistuse toime on käesoleval juhul hagejale nõude loovutamise vastuväite välistamine. VÕS-i tarbijakrediidilepingu sätted ei reguleeri nõude loovutamisega seonduvat. Kohus siinkohal märgib, et ehkki kohus 11.11.2022 määruse punktis 4.4.3 andis juhise esitada tõendid nõude loovutamise kohta hagejale (dtl 97), ei ole hageja seda teinud. Seega on nõude loovutamine tõendamata ja üldjuhul jääks hagi hagejal nõudeõiguse puudumise põhjusel rahuldamata. Kuivõrd aga kohus asus seisukohale, et hageja esitatud võlatunnistusega on kostja nõude loovutamise vastuväite esitamisest loobunud, siis käsitleb kohus hagejat hagi esitamiseks õigustatud isikuna.

Kohus märgib veel, et isegi oletades, et kui hageja oleks tõendanud konstitutiivse võlatunnistuse andmist kostja pool, siis jõuaks kohus eeltoodud põhjendustel suure

tõenäosusega järeldusele, et see oleks tühine tehing. Maakohus ei nõustu hageja käsitlusega, et selline tõlgendus muudab sisutühjaks VÕS § 30 toodud konstitutiivse võlatunnistuse kui sellise. Konstitutiivse (ega deklaratiivse) võlatunnistuse regulatsiooni eesmärk ei ole ega saanud kunagi olla välistada imperatiivsete sätete kohaldamist, kasutades ära tarbija teadmatust või nõude loovutust. Seda eesmärki toetab üheselt VÕS § 421 teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohalduvad imperatiivsed tarbijakrediidisätted ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastusega.

Seega hoolimata sellest, et võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei tuvasta kohus, et poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele suunatud. Samuti ei tulene pelgalt võlatunnistuses märgitust, et võlgnik on kõikidest tarbijakrediidiga seonduvatest vastuväidetest loobunud. Tüüptingimustega lepinguna vormistatud konstitutiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS § 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Arvestades poolte poolt kohtu ette toodud asjaolusid, ei ole kostja loobunud vastuväidetest, millised on kostjale kui tarbijale VÕS § 421 alusel tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe, mida vastuväidetest loobumine vaieldamatult on, VÕS § 421 alusel nii või teisiti tühine.

VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 164 lg 2 alusel seega hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus, kuna hageja loetakse astunuks esialgse laenuandja asemel tarbijakrediidilepingusse. Asjaolu, et maksekokkuleppe (või võlatunnistuse) alusel hageja kostjale rohkem laenu ei andnud, pole siinjuures asjakohane. Samuti ei vabane hageja (ega esialgne laenuandja) seaduses sätestatud imperatiivsetest normidest, mis tarbijakrediidilepingus tarbijat kui eeldatavalt nõrgemat osapoolt kaitsevad.

Kohus andis hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 96-101). Hageja ei ole kohtu määratud tähtajal esitanud andmeid ega tõendeid (VÕS § 4034 lg 13), mille alusel saaks järeldada, et krediidiandja oleks järginud vastustundliku laenamise põhimõtet. Nimetatu ei tulene ka kostja taotlusel välja nõutud ja AS-i Inbank poolt 11.05.2023 esitatud tõenditest (dtl 139202).

VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui

ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks siseeeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud ning toimikust nähtuvad tõendid kinnitavad, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. AS Inbank võlamenetluse spetsialist selgitas (dtl 136), et kostja taotlus oli esitatud läbi veebikeskkonna 11.06.2018 aastal, mis tähendab, et klient (s.o. kostja) on andmed veebis ise sisestanud ning ka nende õigsust seeläbi kinnitanud. Krediidivõimelisuse hindamiseks kontrollis pank konto väljavõtte alusel sissetulekut ning tegi päringu Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Kostja teine laenutaotlus oli esitatud 27.12.2018 – klient on andmed veebis ise sisestanud ning ka nende õigsust seeläbi kinnitanud (taotlus lisatud).

Hageja (ega AS Inbank) ei ole tõendanud, et 11.06.2018 ja 27.12.2018 laenutaotluste rahuldamisel ja nende alusel tarbijakrediidi väljastamisel kostjale poleks ta rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Mitte ühestki tõendist ei nähtu, et laenuandja oleks kontrollinud kostja sissetulekuid ja kulusid, mida nõuab VÕS § 403 4 lg-d 2-4 ja lg 6 ning KAVS § 49 lg-d 1-4. Samuti ei nähtu ühestki tõendist, et laenuandja oleks ka tegelikult teostanud mingit analüüsi kostja sissetulekute ja kulude vahe piisavuse kohta teenindada järjekordselt võetavat laenu. Tõendeid pole ka selle kohta, et laenuandja oleks kontrollinud maksehäirete puudumist kostja osas.

VÕS § 4034 lg 3 alusel peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Laenutaotluse kohaselt on kostja märkinud enda igakuised kohustused ja sissetulekud. Samas ei nähtu asja materjalidest, et hageja õiguseellane krediidiandjana oleks täitnud enda kohustusi (VÕS § 4034 lg-d 1 ja 2, lg 3 esimene lause ja lg 6), ning esitatud teavet kontrollinud. Krediidiandja ei saa jätta omapoolseid kohustusi täitmata, viidates vaid sellele, et laenuvõtja on esitanud mingid andmed ja ise kinnitanud nende õigsust.

Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus andis hagejale võimaluse ümber arvestada oma nõue lähtuvalt VÕS 4034 lg-s 7 sätestatust, kuid hageja ei ole kohtu määratud ajaks ümberarvestust esitanud (dtl 100).

Kohtu hinnangul ei ole nõue selge. Kohus andis 11.11.2022 kohtumääruse punktiga 4.8 (dtl 100) hagejale võimaluse täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teabe krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga. Hageja on otsustatud oma nõuet mitte ümber arvestada ega teavet esitada.

Kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saa kohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi täielikult ega osaliselt rahuldada. Ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi (ka osaliselt) rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks.

Kuivõrd hageja ei ole hoolimata saadud kohtunõudest esitanud VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevat tagasimaksete uuesti määramist, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

/allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.