L.Z hagi T.U vastu laenulepingust tulenevas nõudes
Vaidlustatud otsus
Pärnu Maakohtu 28.02.2025 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
L.Z apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
45 970,29 €
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) L.Z (isikukood XXX), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kuldar-Jaan Torokoff ja Andreas Veeret Kostja (vastustaja) T.U (isikukood XXX), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Magnus Braun ja Kadi Saluste
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 28.02.2025 otsuse resolutsiooni p 1 tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata, ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
2.Mõista kostjalt T.U-lt hageja L.Z kasuks välja põhivõlg 36 250 €, viivis 19 729,28 € ja alates 13.12.2025 põhivõla tasumata osalt viivis VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras.
3.Tühistada p-s 1 viidatud otsuse resolutsiooni p 2 osas, milles menetluskulud jäid hageja kanda, ja jätta kõik maakohtu menetluskulud kostja kanda.
4.Ülejäänud osas jätta p-s 1 viidatud otsus muutmata.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada.
6.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,
eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast lahendi jõustumist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.L.Z (hageja) esitas 07.10.2022 Pärnu Maakohtule hagi T.U (kostja) vastu põhivõla 36 250 € ja alates 01.06.2020 viivise (VÕS § 113 lg 1 ls 2 määraga) nõudes.
1.1.Hageja tõi esile, et 2018. a kevadel sõlmisid Nordcoin Mining OÜ (ühing) lõplikud kasusaajad (lisaks pooltele A.B, C.D, E.F ja G.H – koos: kasusaajad) kokkuleppe, et nad rahastavad ühingu tegevust teatavates proportsioonides. Kostja rahastamiskohustuse ulatus oli 25%. Kasusaajatel ei olnud endil rahalise panustamise võimalust, mistõttu lepiti kokku, et hageja täidab ühingu ees nende kõigi kohustused, võttes kolmandalt isikult (laenuandja) laenu 145 000 €, mis kanti ühingu kontole. Kõik kasusaajad kohustusid oma osale vastava summa hagejale tagastama, kostja puhul on see 36 250 € (= 25 % × 145 000).
1.2.Ühingu majandustegevus ei olnud edukas ja hageja tagastas laenuandjale kogu laenatud summa. Teised kasusaajad olid oma osa laenust hagi esitamise ajaks omakorda hagejale tagastanud, aga kostja ja G.H mitte. Hageja pakkus kostjale ja G.H-le võimaluse leppida kokku pikem tagastamise tähtaeg, mida G.H ka kasutas. Kuivõrd G.H ei tasunud oma osa ka pikendatud tähtaja jooksul, pöördus hageja tema vastu kohtusse ja saavutas maakohtus hagi rahuldamise.
1.3.Hageja leiab, et pooled sõlmisid suulise tähtajatu laenulepingu, sest kostja kohustus hageja ees tagastama oma osa rahastusest, kui hageja seda nõuab. Hageja esitas laenu tagastamise nõude 13.03.2020 ja laenusumma muutus sissenõutavaks 14.05.2020. Hageja nõuab viivist sellest hilisemast ajast, alates 01.06.2020.
1.4.Teise võimalusena nõuab hageja kostjalt maksmist käsundita asjaajamise sätete alusel, sest ta täitis kostja rahastamiskohustuse ühingu ees.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Ta ei ole hagejaga sõlminud laenulepingut ega ka kohustunud ühingut hageja kirjeldatud viisil rahastama. Hageja või ühingu suhted laenuandjaga ega hageja suhted G.H-ga ei tekita kohustusi kostjale, kes ei olnud laenust ega selle tingimustest ka teadlik. Hageja nõude puudumist kinnitab pikema aja jooksul selle sissenõudmata jätmine.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis hagi 28.02.2025 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja maakohus otsustas määrata kulud rahaliselt kindlaks edaspidi.
3.1.Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoluna, et pooled olid ühingu lõplikud kasusaajad. Lisaks tuvastas kohus, et hageja ja laenuandja sõlmisid 08.06.2018 laenulepingu, mille p 1.2 järgi anti laenusumma 145 000 € ühingu kasutusse ja käsutusse ning kanti üle ühingu pangakontole. Laenulepingus viidatakse ühingu käendusele, aga sellekohast lepingut pole esitatud. Hagejal ei olnud ühingu esindamise õigust.
3.2.Hageja nõude õiguslik alus võiks olla VÕS § 396 lg 2, mis koostoimes VÕS §-ga 8 ja § 9 lg-ga 1 tähendab, et hageja pidi esile tooma ja tõendama poolte kokkuleppe selle kohta, et kostja võlgneb põhinõude summa hagejale laenuna.
hageja väitel kajastab tema ja G.H leping ainult nende vahelist suhet, mistõttu ei saa sellest teha järeldusi kostja kohustuste kohta; hageja ja laenuandja kokkulepped saavad tõendada nende õigusi ja kohustusi, mitte aga poolte kokkulepet ega seda, et kostja pidi rahastama ühingut 25% ulatuses; laenu kandmine ühingu kontole võis tuua kaasa kohustusi ühingule, mitte aga kostjale; nõudekirjad ja pankrotihoiatused kostjale ja G.H-le kajastavad hageja seisukohti, aga ei tõenda kostja kohustust hageja ees; hageja ja ühingule raamatupidamisteenust osutanud isiku kirjavahetus ei tõenda samuti poolte kokkulepet ega selle tingimusi; hageja ja G.H vestlusest WhatsAppis ei nähtu, kes on tagasimaksjate ringis ja kui palju keegi pidi panustama; WhatsAppi grupivestlus tõendab, et osalejad otsivad lahendust luhtunud ärile ja laenu tagasimaksele, kuid kostja ei olnud osalejate hulgas; mingeid konkreetseid kokkuleppeid vestluse tulemusena ei sõlmita, millest nähtuks kostja kohustuste võtmine; 2019. a toimus koosolek, kus arutati laenu tagasimaksmist ja see oli viimane koosolek, millest kostja osa võttis. Selle koosolekul esitas hageja isikliku laenulepingu projekti, mida keegi ei allkirjastanud.
3.4.Tunnistajate ütluste kohta märkis kohus järgmist: -
-
-
-
C.D ütluste põhjal tunnistaja ei tea, milliseid kokkuleppeid osanikud tegid; laenu tagasimaksmise kohustus oli ühingul, aga kuna sellel kasum ja käive puudusid, pidid osanikud ise panustama. Nii ei ole ütlustega tõendatud, milles hageja ja kostja kokku leppisid. Ütlustes on vastuolu, sest laenu tagasimaksmise kohustus oli esmalt ühingul, aga samas on tunnistaja ütlustel see füüsilistel isikutel; A.B ütluste kohaselt ei tea ta kindlalt väita, kas kostja oli kohal, kui arutati laenu võtmise tingimusi, samuti ei olnud kostja iga kord kohal, kui arutati laenu tagastamise tingimusi; eelkõige oli laenu tagasimaksmise kohustus ühingul, mistõttu ei ole tunnistaja ütlustega tõendatud poolte kokkulepe; G.H ütlustega luges kohus tõendatuks, et raha tagasimaksmise kohustus tekkis ühingul. Kui laenu tagasimaksega tekkis probleem, siis ei saanud kasusaajad kokkuleppele, kes ja millises osas peab panustama. Füüsilised isikud ei olnud nõus laenu eest vastutama; C.D ja A.B ütlustest järeldas kohus lisaks, et algselt, kui laenu võeti, ei olnud kokku lepitud, et laenu eest vastutavad füüsilised isikud.
3.5.Kokkuvõtvalt ei saa kirjalike tõendite ega tunnistajate ütluste põhjal tuvastada poolte kokkulepet või kostja kohustust hageja ees.
3.6.Hagejale ei ole ka nõuet käsundita asjaajamise sätete alusel. Hageja sõlmis laenuandjaga laenulepingu ja palus kanda laenu ühingule. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et laenu pidi tagastama ühing. Teiste kasusaajate tagasimaksed ega ühingul raha puudumine ei võimalda asuda seisukohale, et hageja on tegutsenud kostja huvides VÕS § 1018 tähenduses.
3.7.Põhinõude rahuldamata jätmise korral jääb rahuldamata ka viivise nõue.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Hageja hinnangul eksis maakohus tõendite hindamisel – nii dokumentaalsetest tõenditest kui ka tunnistajate ütlustest tulnuks tuvastada asjaolud poolte kokkuleppe või alternatiivselt käsundita asjaajamise aluste kohta. 3 (6)
5.Kostja vaidles kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse asja sisulise lahendamise kohta ja teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi ja paneb asja sisulise lahendamisega seotud menetluskulud kostja kanda (TsMS § 657 lg 1 p 2). Maakohtu otsus jääb muutmata osas, milles osa kulusid jäid juba niigi kostja kanda, samuti menetluslike otsustuste osas. Kaebus rahuldatakse.
7.Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest selle kohta, et pooled olid ühingu kasusaajad ning hageja võttis laenuandjalt ühingu huvides laenu 145 000 €, mis kanti ühingu arvele ja mille hageja laenuandjale tagastas (TsMS § 652 lg 1 p 1). Samuti ei ole vaidlust, et kasusaajate hulka kuulusid lisaks tunnistajatena üle kuulatud C.D, A.B ja G.H, aga samuti E.F. Kostja ei vaidlustanud hageja väidet, et teised kasusaajad peale tema ja G.H olid hageja väidetavatele kokkulepetele põhinevad rahastuse (laenu) tagastamise kohustused hageja ees täitnud. Samuti ei olnud maakohtus formaalselt vaidlusalune, et hageja hagi G.H vastu maakohtus rahuldati ja selles lahendis maakohus tuvastas G.H kohustuse maksta hagejale tema osalusele (samuti 25%) vastav osasumma laenust koos kokku lepitud viivisega.
8.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hageja ei tõendanud poolte kokkulepet selle kohta, et kostja hüvitab hagejale temale langeva osa vaidlusalusest rahastusest ehk laenust. Maakohus käsitles vaidlustatud otsuses dokumentaalseid tõendeid ja tunnistajate ütlusi igaühte eraldi, millega rikkus TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat tõendite igakülgse ja täieliku hindamise reeglit. Tõendeid tuleb vähemalt käesolevaga sarnasel juhul hinnata kogumina ja kontrollida mh nende omavahelisi seoseid. Nende põhimõtete eiramine tõi kaasa kokkuvõttes eksliku hinnangu ja asja valesti lahendamise. Ringkonnakohus hindab tõendeid nende kogumis maakohtust erinevalt ja põhjendab otsust järgmiselt.
9.Tunnistaja G.H ütlused 14.01.2025 istungil (III kd tl 89 jj, dtl 519 jj) tuleb jätta asja lahendamisel TsMS § 238 lg 5 ls 2 alusel arvestamata, sest need ei ole usaldusväärsed.
9.1.Vaidlustamata asjaoludel pidas hageja G.H-ga suures osas samadel asjaoludel paralleelset kohtuvaidlust, milles maakohus rahuldas hageja nõuded 09.02.2024 otsusega. Pooled ei väida, et hageja ja G.H vaheline vaidlus oleks lahenenud enne 14.01.2025 kohtuistungit. Seega oli G.H-l ilmselge huvi näidata asjaolusid talle endale soodsana mh viisil nagu poleks kasusaajad sõlminud hageja väidetavaid kokkuleppeid.
9.2.G.H ütlused on ka olulises vastuolus tema allkirjastatud laenulepinguga (I kd tl 17–19, dtl 17–19). Kuigi maakohus märkis õigesti, et viidatud lepingust ei saa järeldada kostja kohustusi, siis nähtub sellest ikkagi G.H kinnitus dokumendi preambulis loetletud asjaolude kohta. G.H arusaam kasusaajate ühisest kohustusest nähtub ka tema WhatsAppi vestlusest hagejaga 2018. a juunis (II kd tl 162–163, dtl 362–363). Oma ütlustes asus G.H samu asjaolusid eitama. Kirjeldatud olukorras ei saa G.H ütlusi pidada objektiivseks.
10.Tunnistajate C.D ja A.B ütlustest 14.01.2025 istungil (III kd tl 79 jj, dtl 508 jj) nähtub piisava selgusega, et kasusaajad otsustasid ühingu täiendava rahastamise, kusjuures pidid sellesse panustama vastavalt oma kaudse osaluse suurusele.
10.1.C.D ütles, et kõik osanikud pidid panustama kohustuse tagasi maksmisel ja igal lõplikul kasusaajal oli selles oma osa. Kostja osaluse suuruseks mäletas tunnistaja 25% (ajamärgid 00:18:21, 00:22:09). Tunnistaja kinnitas lisaks, et kasusaajate proportsionaalne panustamine oli tema investeeringu üks eeldus (00:27:13, 00:35:09).
10.2.A.B avaldas, et ühingu aktsionäridel oli suulisel kokkuleppel põhinev kohustus tagada ühingu nimel võetud kohustusi, kui ühing ei suuda neid täita, kusjuures tunnistaja mäletas, et kokkuleppe sõlmimisel olid kohal kõik kasusaajad, kostja ja G.H osalus kokku moodustas 4 (6)
50% ning kokkulepe hõlmas nõusolekut rahastamiskohustuseks laenu võtmist väljastpoolt (00:50:19). Tunnistaja kinnitas korduvalt, et kõigi kasusaajate panustamine vastas selgelt tema arusaamale ja samas suhtes oli kavas kasumi jaotamine (00:56:37, 01:04:19).
10.3.Viidatud ütlustes kasusaajate asemel osanike ja aktsionäride nimetamine ei muuda ütlusi ebaselgeks ega arusaamatuks, vaid tervikuna on neist tuvastav kasusaajate vaheline kokkulepe hageja kirjeldatud asjaoludel. Maakohus nägi ekslikult tunnistajate ütlustes vastuolu põhjusel, et laenu tagastamiseks kohustatud isikuna nimetati esmalt ühingut. Ütlusi tervikuna hinnates on aru saada, et ühing oleks maksnud hagejale laenu tagasi juhul, kui majandustegevus on edukas. Kasusaajad võtsid igaüks neile langevas osas laenu tagastamise kohustuse puhuks, kui ühing ei suuda laenu tagasi maksta – vaidlustamata asjaoludel see olukord ka realiseerus. Tunnistaja C.D kinnitas seda üheselt arusaadavalt (00:46:01).
11.Samade tunnistajate ütlustest nähtub seegi, et kostja oli kasusaajate kokkuleppe osaline.
11.1.C.D kinnitas, et laenuandjalt eespool kirjeldatud tingimustel laenu võtmine oli kõigi osanike vahel kooskõlastatud (00:16:01), ta kuulis vestlusi, kus selles kokku lepiti, (00:22:09), kostja osales kasusaajate kohtumistel ja teadis laenusaajalt laenu võtmise tingimusi (00:30:31). Kaudselt kinnitab kostja varasemat lubadust ka tunnistaja kuuldu, et kostja hiljem enam eelnevat kokkulepet ei tunnistanud (ibid). Vastuseks kostja küsimusele, kas poolte vahel toimus kohtumisi, kus arutati laenuandjalt võetud laenu tagasimakseid, vastas tunnistaja kokkuvõttes jaatavalt (00:37:42).
11.2.A.B loetles kasusaajate kokkuleppe osalised ja nimetas mh kostjat (00:50:19). Nagu märgitud eespool p-s 10.2, sõlmisid tunnistaja ütluste kohaselt kokkuleppe kõik kasusaajad. Tunnistaja arvates oli kostja kohal kontoris, kui kooskõlastati laenuandjalt laenu võtmist (00:54:26, 01:05:52), samuti mäletas ta teisi kohtumisi maksmise arutamiseks (00:56:37).
11.3.Tunnistajad ei mäletanud kuupäevi ega osanud täpselt kirjeldada konkreetseid kohtumisi, millel osales ka kostja. See ei takista tuvastamast, et kostja oli p-s 10.3 kirjeldatud kasusaajate kokkuleppe osapool. Maakohus tuvastas, et kostja ei osalenud kõigil kasusaajate kohtumistel, aga see pole kokkuleppe sõlmimiseks ka vajalik. Tervikuna on ütlustest aru saada, et kostja oli kokkuleppe sisust teadlik ja sellega nõus.
12.Tunnistajate ütluste põhjal tuvastatu on kooskõlas dokumentaalsete tõenditega.
12.1.Esmalt nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega vaidlustatud otsuse p-des 15.1.1–15.1.3, 5.1.6 ja 5.1.7, et hageja ja laenuandja lepingu dokumendid, hageja avaldused A.B neis viidatud dokumendid ei tõenda kostja osalemist kasusaajate kokkuleppes. Need kajastavad peamiselt hageja õigussuhteid ja tema arusaamu. Maakohus otsustas p-s 15.1.9 põhimõtteliselt õigesti, et kostja või temaga seotud isiku varasemad maksed ühingule (II kd tl 92–98, dtl 286–292) ei tõenda hageja väidetavat kokkulepet, aga samas ei tõenda need ka sellise kokkuleppe puudumist. Eelkõige ei välista kostja varasem rahastus ühingusse tema osalemist kasusaajate uues kokkuleppes 2018. a kevadel.
12.2.Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et G.H-ga seotud dokumendid pole täiesti asjakohatud. Tervikuna kinnitas hageja esile toodud asjaoludele vastavat ühingu rahastamist ja sellega kaasnevat kasusaajate kokkulepet nii G.H ja hageja vahelise laenulepingu dokumendi preambul kui ka nende WhatsAppi vestlus (vt eespool p 9).
12.3.Nõustuda ei saa maakohtu hinnanguga grupi NordCoin Hosting vestlusele WhatsAppi rakenduses (II kd tl 170–178, dtl 371–379). Maakohus leidis, et kostja ei olnud selle vestluse osaline. Samas nähtub tõendist, et osaliste seas oli mh „T.U“ ja kostja esitatud versioonis tema ise („You“, III kd tl 60–62, dtl 480–483). Koostoimes eelkõige tunnistaja A.B loeteluga kasusaajatest ja ka tõsiasjaga, et rohkem T.U nimelisi isikuid ei ole ühingu rahastamisega seoses märgitud, saab vestluse väljatrüki põhjal tuvastada, et kostja oli selle osaline. Seega olid kostjale teada vestluse sisu. Kostja ei toonud esile ega tõendanud, et ta oleks kõnealuse 5 (6)
vestluse ajal, st 2019. a kevadel ja suvel vaielnud vastu vestlusest nähtuvale kasusaajate arusaamale, mis vastab eespool p-s 10.3 kirjeldatud kasusaajate kokkuleppe sisule. Kostja passiivsus vestluses on seletatav p-s 11.1 tuvastatud asjaoluga, et kostja hakkas hiljem eitama varasemat kokkulepet.
12.4.Kokkuvõttes kajastavad viidatud dokumentaalsed tõendid piisavas ulatuses asjaolusid, et kinnitada p-s 10.3 kirjeldatud kasusaajate kokkuleppe sõlmimist ja selles ka kostja osalemist. Hageja väitel oli kokkulepe suuline, mistõttu pigem ei saagi olla dokumentaalset tõendit poolte tahteavalduste vahetamise kohta. Kõnealuse kohustuse võtmise avaldus ei pea olema kirjalik (TsÜS § 77 lg 1).
13.Tuvastatud asjaoludel võttis kostja endale 2018. a kevadel kohustuse hüvitada hagejale ühingu huvides laenusaajalt võetud 145 000 € suuruse laenu temale langev 25% suurune osa juhul, kui ühing ei suuda ise korraldada laenu tagasimaksmist. Pooled ei vaidle, et ühingul laenu tagastamiseks raha puudus, kuigi ta oli tasunud sellelt intresse. Kirjeldatud kokkulepe vastab VÕS § 396 lg 2 tunnustele, st pooled leppisid kokku, et kostja võlgneb talle langeva rahastuse osa (36 250 € = 145 000 × 25%) hagejale laenuna. Kuivõrd laenu tagastamise täpset aega polnud kokku lepitud, rakendub VÕS § 398 lg 1 ja laen tuli tagastada hageja nõudmisel vastava teate saamisest kahe kuu möödumisel. Kostja ei vaidlustanud hageja 13.03.2020 nõudekirja (I kd tl 20–23, dtl 22–23) kättesaamist, mistõttu on kostja kohustus muutunud sissenõutavaks ja hageja saab VÕS § 108 lg 1 alusel nõuda selle täitmist. Järelikult tuleb hagi põhinõudes rahuldada lepingulisel alusel ja pole vaja kontrollida selle eeldusi käsundita asjaajamise sätete järgi (TsMS § 442 lg 8 ls 5).
14.Hagi nõuet ei saa jätta rahuldamata põhjusel, et hageja ei esitanud seda kohe sissenõutavaks muutumisel. Aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut saab pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel. Eelkõige on selline erandlik asjaolu võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (RKTKo 20.12.2017, 2-14-25115/48, p 13.2). Kirjeldatud ega mõnda muud erandlikku asjaolu pole esile toodud. Hageja käitumisest ei saa järeldada, et ta oleks oma nõudest loobunud.
15.Põhinõude rahuldamise tõttu on edukas ka viivise nõue. Viivise arvutamise algusaega ega määra kostja ei vaidlustanud. Viivisekalkulaatori andmetel on summalt 36 250 € alates 01.06.2020 kuni otsuse tegemiseni VÕS § 113 lg 1 ls 2 määraga arvutatud viivis 19 729,28 €. Alates otsuse tegemisele järgnevast päevast tuleb viivist maksta põhivõla tasumata osalt sama määraga.
16.Maakohus otsustas, et hagi läbi vaatamata jätmise taotluse, menetluskulude katteks tagatise andmise taotluse ja protokolli parandamise taotluse lahendamisega seotud menetluskulud jäävad kostja kanda. Selles osas ei ole põhjust vaidlustatud otsust muuta, sest kõik senised menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist (TsMS § 177 lg 2).
17.Lisaks otsustas maakohus jätta rahuldamata kostja taotluse protokolli parandamiseks ja saata otsuse menetlusosalistele. Nimetatud otsustusi ei vaidlustatud ja nende osas pole alust otsust muuta, aga neid ei pea tänases otsuses kordama. Seetõttu pole vaja koostada kohtuotsuse resolutsiooni terviklikku sõnastust. (allkirjastatud digitaalselt)
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.