Hageja: Bondora AS (registrikood: 11483929; aadress: A.H. Tammsaare tee 56, Tallinn, 11316 XXX); Hageja esindajad: Sigrid Rahkema ja Ahto Järvela (OÜ Julianuse Õigusbüroo; e-post: Kostja: I.J. (isikukood: XXX; aadress: xxxxxxxxxxxxxxxxx XXX ; e-post:).
Menetluse liik
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt Bondora AS hagi I.J. vastu.
2.Välja mõista I.J.-ilt Bondora AS kasuks 5617 eurot, s.h lepingust tulenev põhinõue 5255,78 eurot ja intress summas 361,22 eurot (osamaksed perioodil 18.01.2023-20.10.2025). Välja mõista I.J.-ilt Bondora AS kasuks viivis põhinõude (5255,78 eurot) tasumata osalt määraga 16,58 % aastas alates 21.10.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
3.Välja mõista I.J.-ilt Bondora AS kasuks lepingust tulenevad sissenõutavaks muutuvad põhinõude (põhiosa) osamaksed ja intressi osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt: Maksetähtaeg
Välja mõista I.J.-ilt Bondora AS kasuks viivis käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 toodud sissenõutavaks muutunud põhinõude (põhiosa) tasumata osalt määraga 16,58 % aastas alates iga põhinõude (põhiosa) osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhinõude (põhiosa) tasumiseni.
4.Jätta rahuldamata Bondora AS hagiavaldus I.J. 4467,56 euro väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 736,60 eurot, intress 145,82 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ning viivis perioodi 22.04.2022-25.03.2025 eest 3535,14 eurot.
5.Jätte poolte menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Bondora AS (hageja) esitas 25.03.2025 kohtule hagi, milles palub kostjalt I.J.-ilt välja mõista laenulepingust nr BL2359358 tuleneva põhivõla 7286,92 eurot, intressi 507,04 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise 3535,14 eurot. Lisaks mõista välja edasiulatuv viivis põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni määras 16,58% aastas. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12.09.2021 laenulepingu nr BL2359358, mille alusel kostja sai laenu 7655 eurot. Hageja kandis kostja arvelduskontole 7200 eurot. Laenusummast oli maha arvestatud lepingutasu 455 eurot. Lepingu kohaselt pidi kostja saadud laenu tagastama 60 osamaksega (osamakse suurus 214,03 eurot) hiljemalt 18.08.2026. Intressimäär oli 16,58% aastas ning krediidi kulukuse määr 28,99% (krediidi kogukulu 12 732,52 eurot). Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Kostjal oli osaliselt tasumata 21.12.2021 osamakse ning täielikult tasumata 18.01, 18.02 ja 18.03.2022 osamaksed. Hageja saatis 21.03.2022 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja (20.04.2022) võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul ütles hageja lepingu 21.04.2022 üles. Kostjale laenu andmise otsustamisel analüüsis hageja kostja arvelduskonto väljavõtet perioodi 08.06-09.09.2021 kohta. Kostja sissetulekuks oli 566,17 eurot ning temakohustused olid 81,58 eurot kuus. Pensioniregistrist saadud andmete kohaselt olid laenutaotluse esitamise hetkel kostja sissetulekutest kinnipeetud osamaksed kus 344,14 eurot (s.o 6% kuus). Hageja tuvastas, et kostjal kehtivaid maksehäireid ei olnud. Kostja ise märkis laenutaotluses oma igakuiseks sissetulekuks 900 eurot. Kostja taotles laenu summas 3000 eurot. Analüüsi tulemusena arvestas hageja välja kostja puhul maksimaalse pakutava laenusumma, milleks oli 7200 eurot. Hageja pidas kostjat
2 (9)
krediidivõimeliseks. Leping sõlmiti laenusummale 7200 eurot, millele lisandus lepingu sõlmimise tasu 455 eurot. Põhivõla katteks on kostja tasunud 368,08 eurot, seega on põhivõla nõue 7286,92 eurot. Lepingu ülesütlemise seisuga on kostjal tasumata intressi 732,75 eurot. Intressi katteks on kostjalt laekunud 225,71 eurot. Hageja nõuab kostjalt viivist tasumata põhinõudelt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 22.04.2022 kuni hagiavalduse esitamise päevani, s.o kuni 25.03.2025 määras 16,58% aastas. Sissenõutavaks muutunud viivis hagiavalduse esitamise seisuga on 3535,14 eurot. Lisaks nõuab hageja lepingujärgses määras viivist edasiulatuvalt kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist summas 50 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hageja saatnud kostjale kolm asulist meeldetuletuskirja: 29.01.2024 (25 eurot), 30.09.2024 (5 eurot) ning 02.12.2024 (5 eurot). Muud makseviivitusega tekkinud kulud on 15 eurot.
2.Kostja vastas hagiavaldusele selliselt, et on sattunud makseraskustesse. Kostja igakuine sissetulek on ligikaudu 265 eurot, tal on osaline töövõime ning tema ülalpidamisel on raske puudega alaealine laps. Kostjal on kohustused kohtutäituri ees. Kostja toob välja, et ta ei nõustu hagiavalduses toodud summadega, kuna summad on olulisel määral kasvanud ja ei ole põhjendatud. Vähendada kohtukulusid. Kontrollitud ei ole kostja krediidivõimelisust. Igakuised osamaksed ületavad kostja sissetulekut. Kostja sai hagejalt esimese laenu ajal, mil tema arvelduskonto oli kohtutäituri poolt arestitud. Hageja ei ole kostja poole pöördunud, et leida pooli rahuldav kompromiss.
3.Hageja jääb oma seisukoha juurde, et on kogunud andmeid kostja varalise seisu kohta ning hinnanud piisava põhjalikkusega kosta krediidivõimelisust. Hageja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on lepingut allkirjastades kinnitanud, et on tutvunud ja nõustub lepingutingimustega. Hageja on 2022 pakkunud kostjale võimalust maksegraafiku sõlmimiseks. Kuivõrd kostjaga sõlmitud leping on ülesöeldud 21.04.2022, suunas hageja 2024 septembris ühendust võtma Julianus Inkasso OÜ-ga, et sõlmida maksegraafik. Kostja maksegraafikut sõlminud ei ole ega ole teinud ka ühtegi tagasimakset, et näidata üles soovi täita rahaline kohustus kasvõi osade kaupa. Lisaks on hageja täiendavalt selgitanud, et kostja maksevõime analüüsimisel lähtuti kostja sissetulekust summas 566,17 eurot. Maksimaalse laenusumma arvestamisel võeti arvesse kostja töövõimetuhüvitis ja tema töötasu. Igakuiseid elamiskulusid on arvestatud summas 250 eurot. Kostja nõustus sellise summaga. Krediidiandjale ei olnud teada, kas kostjal ülalpeetavaid on. Hageja täpsustas, et kostja sai laenu summas 7655 eurot. Välja maksti talle summa 7200 eurot, kuna kogusummast oli maha arvestatud lepingutasu 455 eurot. Lepingutasu maksmise kohustus laenusaajale tuleneb lepingu tingimustest. Hageja esitas ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks leidma, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja sai laenu 7200 eurot. Tagasimakseid on kostja teinud 649,68 eurot. Ümberarvestuse korral ei olnud kostja võlas kolme järjestikuse osamaksega ning tasutud on põhiosa summas 649,68 eurot. Seega tasumata põhiosa on 6550,32 eurot ja intressid 371,16 eurot.
3 (9)
Kui kohus leiab, et lepingut ei saa lugeda kehtivalt ülesöelduks, palub hageja hagi alternatiivselt rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel ning välja mõista 13.11.2025 sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 5255,78 eurot (s.o 18.04.2022-20.20.2025 osamaksed) ja intressid summas 361,22 eurot (s.o osamaksed 18.01.2023-20.10.2025), samuti viivis põhiosa summalt 5255,78 eurot lepingjärgses määras 16,58% aastas. Mõista välja edasiulatuv viivis põhinõudelt määras 16,58% aastas kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kostja on teinud viimase tagasimakse 04.02.2022. Seega ei ole kostja lepingust tulenevat rahalist kohustust täitnud üle kolme aasta. Kostja selline käitumine viitab hageja hinnangul võimalusele, et kostja ei täida nõuetekohaselt lepingut ka tulevikus. Hagi rahuldada.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
5.Käesolevas asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt hageja ja kostja vahel 12.09.2021 sõlmitud laenulepingust nr BL2359358 (dtl 13-22; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 42-44). Lepingu alusel sai kostja 7655 euro suuruse laenu. Kostja kohustus laenu tagastama 60 osamaksega, tasudes igakuiselt 18.kuupevaks osamakse summas 214,03 eurot (sh intress).
6.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
7.Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1, 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1, 2).
8.VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga andmetel 31.05.2021 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra näitaja 18,68%, mis tehti statistikas kättesaadavaks 29.06.2021 ning oli tarbijakrediidi kulukuse ülempiiri alusena kohaldatav alates 01.07.2021 kuni 31.12.2021. Kostjale laenulepingu alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli 28,99% aastas (dtl 13), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal kehtinud seadusest tulenevat krediidi kulukuse ülempiiri.
4 (9)
9.Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 403 4 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.
Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).
10.Hageja on hagiavalduse punktis 1.4 selgitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Hageja tõi välja, et kostjale laenu andmise otsustamisel analüüsis hageja kostja arvelduskonto väljavõtet perioodi 08.06-09.09.2021 kohta. Kostja sissetulekuks oli 566,17 eurot ning temakohustused olid 81,58 eurot kuus. Pensioniregistrist saadud andmete kohaselt olid laenutaotluse esitamise hetkel kostja sissetulekutest kinnipeetud osamaksed kus 344,14 eurot (s.o 6% kuus). Hageja tuvastas, et kostjal kehtivaid maksehäireid ei olnud. Kostja ise märkis laenutaotluses oma igakuiseks sissetulekuks 900 eurot. Kostja taotles laenu summas 3000 eurot. Analüüsi tulemusena arvestas hageja välja kostja puhul maksimaalse pakutava laenusumma, milleks oli 7200 eurot. Hageja pidas kostjat krediidivõimeliseks. Leping sõlmiti laenusummale 7200 eurot, millele lisandus lepingu sõlmimise tasu 455 eurot.
5 (9)
Hageja on 13.11.2025 seisukohas (punktis 2.1) täiendavalt selgitanud, et kostja maksevõime analüüsimisel lähtuti kostja sissetulekust summas 566,17 eurot. Maksimaalse laenusumma arvestamisel võeti arvesse kostja töövõimetuhüvitis ja tema töötasu. Igakuiseid elamiskulusid on arvestatud summas 250 eurot. Kostja nõustus sellise summaga. Krediidiandjale ei olnud teada, kas kostjal ülalpeetavaid on. Kohtu hinnangul on võlausaldaja hinnang kostja igakuiste kulude ja tulude kohta olnud pealiskaudne. Krediidiandja kasutatav kulude arvutamise mudel ei peegelda kostja tegelikke rahalisi kohustusi, vaid tugineb krediidiandja endapoolsele statistilisele üldistusele. Sellise oletusliku metoodika alusel ei ole võimalik teha konkreetset laenutaotlejat puudutavaid põhjendatud otsuseid. Seetõttu jättis krediidiandja krediidiotsust langetades arvesse võtmata kostja tegeliku igakuise kulukoormuse. Krediidiandja on kostja majapidamiskuludeks arvestanud vaid 250 eurot ning lisanud 81,58 euro suuruse puhvri ettenägematute kohustuste katteks. Samuti ei ole krediidiandja kontrollinud kostja ülalpeetavate olemasolu ega arvu. Menetluses on tuvastatud, et seisuga 12.09.2021 oli kostja alaealise lapse eestkostja. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et kostjal oli ligikaudu 566-eurose sissetuleku juures võimalik katta nii olemasolevad kohustused, hagejaga sõlmitud lepingu alusel tekkivad uued kohustused kui ka enda ja alaealise lapse igapäevased vajadused. Tähelepanuväärne on, et hageja on ise märkinud kostja igakuiseid hasartmängukulusid summas 107,37 eurot. Lisaks väidab hageja, et laenuandja tegi päringu pensioniregistrisse ja järeldas selle põhjal kostja sissetulekust kinnipeetavate osamaksete suuruseks 344,14 eurot kuus, mis moodustavat 6% kostja sissetulekutest. Viimane väide ei ole usaldusväärne, kuna eeldaks kostja ligikaudu 5735-eurost brutosissetulekut kuus, samal ajal kui hageja enda esitatud andmete kohaselt oli kostja tegelik sissetulek 566,17 eurot. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.
11.Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 403 4 lg 7 kolmanda aluse kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatudteavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks mõne olulise teabe krediidiandjale teadlikult esitamata jätnud. Samuti ei tulene esitatud materjalidest alust väita, et krediidiandja krediidivõime hindamine oleks olnud ebaõige seetõttu, et kostja jättis edastamata teavet oma varasemate kohustuste või finantsraskuste kohta.
12.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata
6 (9)
jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.
13.Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul 20.09.2021-18.08.2026 igakuiseid põhiosa makseid ja intressimakseid. Hageja avaldas, et kostja on teinud tagasimakseid summas 649,68 eurot, mis nähtub ka kohtule esitatud tõendist (dtl 51-53). Kostja tegi tagasimakseid perioodil 20.09-20.12.2021. Hageja tugineb sellele, et kostja jäi osaliselt viivitusse 20.12.2021 osamaksega ning täielikult jäid tasumata 18.01, 18.02 ja 18.03.2022 osamaksed. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja haldustasu ja lepingutasu ning arvestades, et 2021 oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 21.04.2022. Hageja on 13.11.2025 menetlusdokumendis märkinud, et kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis toimus viimane osaline tasumine 18.04.2022 osamakse katteks. Seisuga 21.04.2022 ei olnud kostja viivituses kolme osamaksega. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.
14.Lepingu viimase osamakse tähtpäev on 18.08.2026, mistõttu ei ole tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Hageja esitas kohtule ümberarvutuse ja taotleb ka tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse väljamõistmist kostjalt. Kohus peab seda põhjendatuks. TsMS § 369 võimaldab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole pärast 04.02.2022 hagejale makseid teinud, võib eeldada, et kostja ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid tähtaegselt ei tasu. Lepingust tulenevad uuesti määratud edasiulatuvad põhiosa- ja intressimaksed, mis ei ole 13.11.2025 sissenõutavaks muutunud, on (dtl 236-238): Maksetähtaeg
Osamakse kokku
Põhiosa
Intress VÕS § 94
18.11.2025
166,64
164,35
2,29
18.12.2025
168,62
166,62
2,00
19.01.2026
170,62
168,92
1,70
18.02.2026
172,66
171,26
1,40
7 (9)
18.03.2026
174,72
173,62
1,10
20.04.2026
176,81
176,02
0,79
18.05.2026
178,93
178,45
0,48
18.06.2026
95,47
95,30
0,17
Kohus rahuldab lepingust tuleneva hageja põhivõla- ja intressinõude seega osaliselt (edasiulatuvalt põhiosa 1294,54 eurot ja intressi 9,93 eurot) eeltoodud graafiku järgi. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise sissenõutavaks muutunud põhinõude tasumata osalt määraga 16,58 % aastas alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhinõude tasumiseni. Kostja pangakontole kanti üle 7200 eurot (maksekorraldus dtl 232). Kostja on teinud tagasimakseid 649,68. Kohus arvestab kostja tasutud 649,68 eurot põhivõla katteks. Seega on kostjal hageja ees põhivõlg 6550,32 eurot (7200-649,68 eurot). 13.11.2025 on põhivõlast sissenõutavaks muutunud 5255,78 eurot, arvestades, et tulevikus muutuvad sissenõutavaks osamaksed summas 1304,47 eurot perioodil 18.11.202518.06.2026. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 13.11.2025 aja seisuga sissenõutavaks muutunud ja tasumata põhivõla nõude 5255,78 eurot. Hageja ei ole kohtule selget viivisenõuet eeltoodud põhivõla osas esitanud, siis arvestades seda, et 5255,78 eurot muutus tervikuna sissenõutavaks 20.10.2025, mõistab kohus kostjalt välja viivise (5255,78 eurolt) määraga 16,58% aastas alates 21.10.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja nõuab ümberarvestuse järgselt intressi summas 361,22 eurot osamaksete eest perioodil 18.01.2023-20.10.2025. Kohus peab hageja nõuet põhjendatuks.
15.Seoses hageja viivisenõudega märgib kohus järgmist. Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõla tasumisega viivitamise eest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lepingus on viivisemääraks kokku lepitud 16,58% aastas. Kohus leiab, et seadusest tulenev kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist ei ole käsitatav muu tasuna VÕS § 4034 lg 7 teise lause tähenduses, mille nõudmise vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine välistaks. Pooltel on eraldi kokkulepe viivisemäära osas - lepingu põhitingimuste järgi on viivisemääraks 16,58% aastas. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist lepingujärgses määras.
16.Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 7286,92 eurot, kuid kohus rahuldab hageja põhinõude 6550,32 euro ulatuses (5255,78+1294,54), siis jääb hageja põhinõue rahuldamata 736,60 euro ulatuses. Hageja intressinõue 507,04 eurot jääb rahuldamata summas 145,82 eurot (507,04-361,22), viivis perioodi 22.04.2022–25.03.2025 8 (9)
eest 3535,14 eurot jääb rahuldamata täies ulatuses. Hageja sissenõudmiskulude nõue kokku 50 eurot jääb rahuldamata täies ulatuses. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-192709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja 17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16). Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus arvestab seda, et suur osa menetluskuludest tekkis seetõttu, et hageja ei olnud järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti arvestab kohus seda, et hagi jääb suures osas rahuldamata. Hagi esitamise ajal (25.03.2025) oli hagihinnaks 12 587,27 eurot, arvestades hageja esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 6488,41 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 51 % ulatuses ning jättis rahuldamata 49 % ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.