Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest. Hagiavaldus Hageja palub kostjalt välja mõista põhinõue 2062,61 eurot, viivis 2062,61 eurot ja kohtuvälised õigusabikulud 432 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid EW Skincare Institute OÜ ja kostja 05.10.2020 realisatsioonimüügi lepingu nr 200510-1, mille kohaselt sai kostja enda valdusesse ilutooted nende edasimüügi eesmärgil ilusalongis. Kostja pidi toodete eest tasuma lepingus sätestatud korras. Vastavalt lepingule tegi kostja oma tellimusi e-keskkonna kaudu. Saadud kaupade eest jättis kostja tasumata. Kostja soovis arveid saada käibemaksuga. Kuna EW Skincare Institute OÜ ei olnud käibemaksukohustuslane, lepiti kokku, et tema eest esitab kostjale arved hageja. See kokkulepe oli suuline. Kostjal on tasumata 4 arvet summas 2062,61 eurot. Kuna kohtueelsed läbirääkimised ei olnud viljakad, pöördus hageja õigusabi saamiseks juristi poole. Need kulud moodustavad 432 eurot kolme töötunni eest. Hageja nõuab ka viivist Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel ja vähendab seda kuni põhinõude ulatuseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ja välja mõista ka menetluskulude viivis.

Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista. Kostja ei ole saanud ei hagejalt ega EW Skindcare Institute OÜ-lt ilutooteid. Hagi on selles osas tõendamata. Kostja ei ole hagejaga sõlminud ka mingeid lepinguid. Arved hageja asjaolusid ei tõenda. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kohtu põhjendused Hageja nõue tuleneb neljast arvest: 21.12.2020 arvest nr 120279 summas 408 eurot, 21.12.2020 arvest nr 120280 summas 1277,98 eurot, 21.12.2020 arvest nr 120281 summas 40,97 eurot ja 21.12.2020 arvest nr 120282 summas 335,66 eurot, kogusummas 2062,61 eurot. Kostja eitab lepingulist suhet. Kohus nõustub kostjaga, et pelgalt arve ei tõenda lepingulist suhet. Vastavalt Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 2 on leping mitmepoolne tehing, s.o selline tehing, kus on kahe isiku tahteavaldus. Arve on koostatud vaid ühe poole poolt, seetõttu ei saa arvega tõendada lepingut. Seetõttu tuleb lepingut tõendada teiste tõenditega. Hageja väitel oli kostjaga sõlmitud leping suuline. Suuline leping on TsÜS § 77 lg 1 järgi lubatud, sest seadus ei sätesta sellisele lepingule kohustuslikku vormi. Kohus leiab, et hageja on suutnud kohtule tõendada suulise lepingu olemasolu. Leping sisuks oli hageja väitel hageja kaupade kostjale müügile andmine, mille eest tuli kostjal hagejale tasuda. Hageja tunnistaja P V andis ütlusi, mille järgi nägi tema kostja juures vitriinis hageja kosmeetikatooteid, näiteks puhastustooteid, näokoorijaid ja -kreeme. Tunnistaja kinnitas, et kostja

oli hageja klient ning kaupa telliti kostja poolt rohkem kui 5 korda. Tunnistaja M M andis ütlusi, mille järgi aitas ta pakkida hageja juures kostja jaoks kaupa. Tunnistaja kinnitas, et kostja oli hageja klient. Tunnistaja on näinud ka kostja seaduslikku esindajat hageja juures kaupa võtmas. Mõlema poole seaduslikud esindajad andsid vande all ütlusi. Hageja seaduslik esindaja S K kinnitas tunnistajate öeldut, et kostja oli hageja klient ja sai kaupa; kostja seaduslik esindaja T M eitas hagejaga lepingulist suhet ja toodete saamist. T M andis seletuse, mille kohaselt oli kostjal pikem suhe EW Skincare Institute OÜ-ga, kellelt sai vitriinis olnud kaubad ja kellele nende eest maksis. Kohus leiab, et asjas kogutud tõendite enamus viitab sellele, et kostja sai hageja käest arvetes märgitud kaupa, s.o kosmeetikatooteid. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 ja 2 „kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.“ Erialakirjanduses märgitakse, et tõendite hindamine on protsess, mille käigus üksikute olemasolevate infokildude põhjal tehakse järeldus tuvastatavate asjaolude kohta. Tõendamise standard on tõendamise määr, mille kohaselt peab tõendamiskoormust kandev pool esitama tõendeid selleks, et kohus saaks tema väiteid tõendatuks lugeda. Tõendamisstandard on seotud ka kohtuniku siseveendumusega. Seadus ei nõua, et kohtuniku siseveendumus peaks olema igasugustest kahtlustest vaba. Tsiviilasjades piisab, kui ühe poole esitatu tundub kohtule teise poole väidetest tõenäolisem (vt Kõve, V. jt Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn, 2017, lk 1268-1271). Kohus leiab, et kostja väited on hageja väidetest tõenäolisemad. Ühelt poolt on hageja esitatud tõendid ülekaalus ja toetavad hageja väiteid. Teisest küljest, mis on aga veelgi olulisem, on kostja väited vastuolulised. Kostja väidab vastuses, et ei ole kaupa saanud ei hagejalt ega ka EW Skincare Institute OÜ-lt. Samas andis kostja seaduslik esindaja seletuse, mille kohaselt ta viimaselt on kaupa siiski saanud. Kostja seaduslik esindaja ei mäletanud, et oleks pöördunud kauba müüja poole palvega vormistada arved ümber selliselt, et need sisaldaksid käibemaksu. Samas on tõendina selline kostja seadusliku esindaja 27.07.2021 ekiri esitatud. Sellest e-kirjast järeldub ka see, et kostja ei vaidlusta kauba saamist, kauba koosseisu arvel ja hinda. Kuna kostja seadusliku esindaja väited on vastuolulised, on nad kohtu jaoks ka vähem usaldusväärsemad kui hageja tõendid. Kauba saamise fakt on kohtu jaoks ka määrava tähendusega, sest kui üks isik on saanud teiselt isikult kaupa, tuleb selle eest tasuda. Kinkelepingut ei saa eeldada, sest Võlaõigusseaduse (VÕS) § 28 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need on tasulised. Käesolevas vaidluses pole keegi ja väitnud, et tegemist võiks olla kinkega. Samuti puudub vaidlus kauba hinnas. Seetõttu leiab kohus, et hageja on suutnud kohtule tõendada, et andis kostjale müügiks kaubad ja kostja kohustus nende eest tasuma. Kohus leiab, et hageja on suutnud tõendada, et poolte vahel on lepinguline suhe. Kohtu siseveendumus pole küll kõikidest kahtlustest vaba. Nimelt on hageja väitnud, et realisatsioonileping sõlmiti algselt kolmanda isikuga – EW Skincare Institute OÜ-ga. Seoses arvete ümbervormistamise vajadusega esitas arved aga hageja. Seda väitis ka kostja seaduslik esindaja, märkides, et päris täpselt ta aru ei saanud, kelle koolitusel ta müügieelselt käis. Eelviidatud kostja seadusliku esindaja 27.07.2021 e-kiri on saadetud järelikult EW Skincare Institute OÜ-le, kuid aadressil xxx Beaty Institute on aga kaubamärk, mida kasutab ka hageja ja on seda oma arvetel kajastanud. Kohus märgib, et saab anda hinnangu vaid hageja ja kostja omavahelisele õigussuhtele, kuid mitte poole ja kolmanda isiku vahelisele õigussuhtele (näiteks, kas nende vahel võib olla tegemist nõude loovutamise vms-ga). Kohus saab antud vaidluses hinnata vaid seda, kas poolte vahel on tõendatud õigussuhe. Eelnevalt on kohus sellele küsimusele vastanud jaatavalt. Sellise järelduse juures on kohtu jaoks olulised kaks aspekti: 1) maksta tuleb kauba eest, kui see on saadud; 2) kostja ei pea maksma kahekordselt. Viimane tähendab, et antud hagi rahuldamine peab välistama EW Skincare Institute OÜ samasisulise nõude. See probleem on

kohtu hinnangul lahendatav kooskõlas VÕS § 79 lg-ga 1. Nimelt saab kostja lugeda hagejale vaidlusaluste arvetes märgitud kauba tasumisel kohustuse täidetuks ka EW Skincare Institue OÜ ees, sest VÕS § 79 lg 1 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus on täidetud ka õigustamata isikule vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul. Arvete nn ümbervormistamisel on EW Skincare Institute OÜ isegi juhul kui tal võis olla nõue kostja vastu andnud nõusoleku, et kohustuse täitmine toimub hagejale. Seetõttu on kohtu hinnangul välistatud olukord, kus kostja peaks mingil põhjusel olema veel kohustatud EW Skincare Institute OÜ ees. Seetõttu peab kohus võimalikuks antud hagi rahuldamise. Seega leiab kohus, et poolte vahel on õigussuhe ning kostjal on hageja ees tasumata kohustus, mis tuleneb 21.12.2020 arvest nr 120279 summas 408 eurot, 21.12.2020 arvest nr 120280 summas 1277,98 eurot, 21.12.2020 arvest nr 120281 summas 40,97 eurot ja 21.12.2020 arvest nr 120282 summas 335,66 eurot, kogusummas 2062,61 eurot. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus kostjal täita ja VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohus rahuldab hageja nõude ja mõistab kostjalt välja põhivõla summas 2062,61 eurot. Hageja nõuab seadusest tulenevat viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 „rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ Kohus leiab, et hagejal on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja 113 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kostjalt viivist. Kostja viivise arvestusele matemaatilises mõttes vastu ei vaidle. Hageja on vähendanud viivise suurust põhinõude ulatuseni. Kohtu hinnangul vastab see kohtupraktikale. Kohus mõistab kostjalt välja viivise summas 2062,61 eurot ja rahuldab ka selle hageja nõude. Hageja nõuab ka kahju hüvitamist summas 432 eurot, mis seisneb kohtuvälises õigusabi kulus. Kohus leiab, et hagejal on see nõudeõigus VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi. Kostja poolt kohustuse mittetäitmine on viinud olukorrani, kus hageja oli sunnitud pöörduma kohustuse täitmiseks õigusnõustaja poole. Kohus peab seda kulu põhjendatud kuluks, sest lepingu mittetäitmisel on alati mõistlik eelnevalt püüda leida kohtuväline lahendus. Kohtuväliselt on koostatud võlanõue ja hoiatus ning suheldud kostjaga e-kirja teel. Kohtuvälise nõustamise aeg 3 tundi vastab vaidluse keerukusele ja mahule ning 120 eurot on turusituatsioonile vastav hind. Võlgnik on kohustuse mittetäitmise eest vastutav ning puudub seadusest tulenev põhjus, miks kahju ei kuuluks hagejale hüvitamisele. VÕS § 127 lg 3 järgi pidi võimalik kohtuväline õigusabi kui lepinguväline kahju olema ka kostjale lepingu rikkumisel ettenähtav, sest tegemist on tavapärase kohtuvälise vaidluse lahendamise olukorraga. Kohus leiab, et hageja nõue kahju hüvitamiseks summas 432 eurot on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Seega rahuldab kohus hagi tervikuna ja mõistab kostjalt välja põhinõude summas 2062,61 eurot, viivise summas 2062,61 eurot ja kahjuhüvitise summas 432 eurot, kogusummas 4557,22 eurot. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskulud koosnevad riigilõivust summas 560 eurot ja lepingulise esindaja kuludest summas 1273,75 eurot (ilma käibemaksuta) tunnihinnaga 120 ja 125 eurot.

TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. Kohus peab riigilõivu kohaseks kohtukuluks ning kostja peab selle hagejale hüvitama. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Hageja lepinguline esindaja osutas õigusabi tunnihinnaga 120 ja 125 eurot. Kohus leiab, et see tunnihind on põhjendatud ja vastab turusituatsioonile. Riigikohus on lahendis nr 2-16-3785 pidanud põhjendatud lepingulise esindaja kuluks ka 200 eurot tunnis. Hageja esindaja on osutanud käesolevas menetluses õigusabi 10,35 tunni ulatuses. Kohus peab seda suurust vastavaks asja mahule ja keerukusele. Hageja menetluskulud on võrreldavad ka kostja menetluskuludega, kus kostja lepinguline esindaja on osutanud õigusabi 15,25 tunni ulatuses (samas osutas hageja lepinguline esindaja 3 tunni ulatuses ka kohtuväliselt õigusabi) hinnaga 140 eurot. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja kulud on vajalikud ning põhjendatud ja mõistab need summas 1273,75 eurot kostjalt välja. Seega määrab kohus rahaliselt kindlaks hageja menetluskulud summas (560 + 1273,75) 1833,75 eurot (ilma käibemaksuta) tuginedes TsMS § 177 lg 1 p 1. Kuna kostja kanda jäävad menetluskulud, tuleb see summa kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja palub menetluskuludelt välja mõista ka viivis. Vastavalt TsMS § 144 lg 4 „kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.“ Vastavalt hageja taotlusele mõistab kohus kostjalt välja ka menetluskulude viivise. /digitaalselt allkirjastatud/ Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.