3.Menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise otsustab maakohus asja uuel arutamisel.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Osaühing STARFELD (hageja) esitas 4. veebruaril 2022 Tartu maakohtule hagi (tl 1-3) Nord Garlic OÜ (kostja) vastu, milles palus mõsta kostjalt hageja kasuks välja 17. augustil 2016 sõlmitud lepingu alusel 8599 eurot 27 senti (tasumata intress alates 18. augustist 2016 kuni
26.maini 2021), 2. oktoobril 2016 sõlmitud lepingu alusel 24 600 eurot, intressi alates
3.oktoobrist 2016 kuni 31. oktoobrini 2021 20 198 eurot 37 senti ja viivise alates 1. novembrist 2021 kuni 4. veebruarini 2022 summas 3505 eurot 50 senti. Hageja taotles kostjalt viivise väljamõistmist summalt 25 000 eurot määras 0,15% päevas kuni nõude tasumiseni. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17. augustil 2016 laenulepingu, mille alusel sai kostja hagejalt laenu 20 000 eurot laovarude soetamiseks. Kostja kohustus laenu tagastama
31.detsembriks 2016. Lisaks sõlmisid pooled 2. oktoobril 2016 teise laenulepingu, mille alusel sai kostja hagejalt laenu 25 000 eurot laovarude soetamiseks. Lepingu kohaselt tuli laen tagastada 28. veebruariks 2017. Kostja ei tagastanud kumbagi laenu tähtaegselt ning taotles majandusraskustele viidates laenude tagastamise tähtaja pikendamist. Kostja alustas 15. novembril 2018 laenude tagastamisega, tasudes ebaregulaarseid makseid 200-2000 eurot kuus. Kostja tegi viimase makse 26. mail 2021 tasudes hagejale 1000 eurot. Selleks ajaks oli kostja tagastanud saadud laenu kokku 20 400 eurot. 2. oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingust tulenevast kohustusest on kostja täitnud üksnes 400 eurot. Hageja leidis, et kostja väide nõude aegumise kohta on põhjendamatu, kuna kostja on korduvalt taotlenud kohustuse täitmiseks määratud tähtaja pikendamist. Samuti on kostja nõudeid erineval viisil tunnustanud. Nii on kostja ajavahemikul 2018. a kuni 2021. a tasunud hageja nõuetest kokku 20 400 eurot, tunnustanud oma kohustust hagejale saadetud dokumentides ning majandusaasta aruannetes jms.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja märkis, et tal ei ole hageja ees täitmata kohustusi. Tõendamata on väide, et kostja palus majandusraskustele viidates laenu tagastamise tähtaja pikendamist ning et hageja nõustus laenu tagastamise tähtaja pikendamisega. Samuti on tõendamata, et kostja juhatuse liige kinnitas hagejale, et kogu võlgnevus saab kindlasti makstud ning kostja on nõudeid erineval viisil tunnustanud. Kostja hinnangul on arusaamatu hageja väide, et mõlemaid laenulepinguid on poolte kokkuleppel pikendatud. 17. august 2016. a lepingu punktis 9.1 on pooled kokku leppinud, et lepingut võib muuta poolte kirjaliku kokkuleppega. Kirjaliku vormi järgimata jätmisel on
lepingu muudatus tühine. Hageja ei ole tõendanud, et selline kokkulepe oleks poolte vahel kirjalikult vormistatud. Kostja hinnangul on hageja nõue aegunud. Kostja esitas aegumise vastuväite, viidates seejuures tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-le 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kostja leidis, et kolm aastat on käesolevaga möödunud.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus jättis 14. oktoobri 2022. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus võttis vastu nii hageja kui kostja lõppseisukohtadega esitatud tõendid. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1175 eurot ja viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja on esitanud nõudele aegumise vastuväite. Käesoleval juhul tuleneb poolte vahel 17. augusti 2016. a sõlmitud lepingu punktist 9.1 (tl 7) ja
2.oktoobri 2016. a lepingu punktist 10.1 (tl 10 pöördel), et lepingut võib muuta poolte kirjaliku kokkuleppega. Kirjaliku vormi järgimata jätmisel on lepingu muudatus tühine. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et pooled on kokku leppinud laenulepingute muutmise kirjalikus vormis. VÕS § 13 lg 3 sätestab, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Lepingu muutmise esmane eeldus on lepingut muuta sooviva poole selge tahteavaldus, milles väljendub soov õigusliku tagajärjena kaasa tuua lepingu muutmine tahteavalduses välja toodud viisil. Kuna lepingu muutmist väidab praeguses asjas hageja, peab eelnimetatud asjaolude esinemist tõendama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi hageja. Kostja poolt hagejale 2019. a lõpus ja 2020. a alguses saadetud e-kirjades (tl 15-16 pöördel) annab kostja hagejale lühiülevaateid oma majandustegevusest. Samas ei nähtu ühestki e-kirjast lepingu täitmise pikendamisega seonduvaid asjaolusid ning kostja sõnaselget taotlust ega nõustumust lepingu tähtaja pikendamisega. Kostja märgib 23. detsembri 2019. a e-kirjas hagejale (tl 15 pöördel), et „Ettevõte on töötav ja plaanime 2020 laenu tagastama hakata“, kuid e-kirjast ei nähtu samuti lepingu täitmise pikendamisega seonduvaid asjaolusid. Ka ei ole arusaadav, millise laenu (mille alusel ja kellelt saadud, millises summas) tagastamisest käib jutt. Samuti ei ole arusaadav, millise tähtaja jooksul ja kui suurte osamaksetega hakatakse laenu tagastama. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka kohtule esitatud 18. mai 2017. a ega ka 2021. juuni e-kirjavahetusest (tl 52-53; 56). Nõustuda saab asjaoluga, et kostja on saadetud e-kirjades andnud hagejale ülevaateid oma majandustegevusest, samas ei nähtu ühestki sellisest e-kirjast, et ettevõtte majandustegevusest põgusa ülevaate andmise eesmärk oleks olnud seotud poolte vahel sõlmitud lepingute tähtaegade pikendamisega. Hageja on tõendina esitanud kostjale 3. septembril 2021 saadetud teatise (tl 17), milles teeb hagejale pakkumise tasuda osamaksetena 30 000 eurot 31. oktoobriks 2021, mille tähtaegsel täitmisel loetakse täidetuks mõlemad laenulepingud ja nendest tulenevad kohustused. Seejuures tuleb kostjal tasuda hagejale 2021. a septembris vähemalt 10 000 eurot ja ülejäänud 20 000 eurot tasuda hiljemalt 31. oktoobriks 2021. a. Laenuandja ootab tagasisidet hiljemalt
8.septembriks 2021. Hagiavaldusel on lisatud kostja vastused (tl 19; 21-22), milles kostja on hageja nõude vaidlustanud ning leidnud, et nõudel puudub õiguslik alus. Seega ei saa ka seda
pooltevahelist kirjavahetust käsitelda lepingu muutmisena, kuna kostja on selgelt väljendanud, et ei pea nõuet põhjendatuks. Hageja hinnangul on muu hulgas 19. mai 2017. a maksekorraldusega (tl 42) tõendatud lepingu muutmine. Kohus sellise käsitlusega ei nõustunud. Kohus leidis, et selles, et kostja jätkas intressi maksmist pärast laenu tagastamise tähtaja saabumist, ei sisaldu tahteavaldus muuta laenulepingut tähtajatuks. Hageja 18. mai 2017. a e-kirjast (tl 52), milles hageja otsustas jätta intressi suurendamise kohaldamata, puuduvad igasugused selgitused, mis viitaksid tema tahtele muuta laenuleping tähtajatuks. Kohus leidis, et mõistlik laenuandja ei mõistaks kostja poolt intressi tasumist pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist tahteavaldusena muuta laenuleping tähtajatuks. Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et pooled muutsid 2. oktoobri 2016. a laenulepingu tähtajatuks. Kohus oli seisukohal, et laenulepingu tähtaja pikendamist ei tõenda ka asjaolu, et kostja on 2019. a majandusaasta aruandes (tl 54-55; 74-77) kajastanud laenu äriühingult summas 38 600 eurot intressiga 12% aastas. Tegemist on tehingu raamatupidamisliku kajastamisega, mille järgi ei ole võimlik õigussuhet kvalifitseerida. Sellist seisukohta on Riigikohus lahendis nr 2-17-17217 (p 13) väljendanud. Laenulepingute tähtajad olid 31. detsember 2016 ja 28. veebruar 2017. Hageja oli seisukohal, et võlgnik on hageja nõuet 23. detsembri 2019. a e-kirjas (tl 15 pöördel) tunnustanud, mistõttu on aegumine katkenud TsÜS § 158 tähenduses. Kohus tõi veelkord välja, et viidatud e-kirjast ei nähtu, millise laenu (mille alusel ja kellelt saadud, millises summas) tagasi maksmise kavatsusest käib jutt. Samuti ei ole arusaadav, millise tähtaja jooksul ja kui suurte osamaksetega hakatakse laenu tagastama. Kohus oli seisukohal, et võlgniku ja võlausaldaja poolt vahetatud e-kirju (allkirjastamata) ei saa pidada võlgniku tahteavalduseks tunnustada võlgnevust ning katkestada sellega aegumine TsÜS § 158 tähenduses või pikendada tähtaegasid. Nõude tunnustamiseks peab võlgnik oma käitumisega teadmise võlast võlausaldajale selgelt esile tooma. Käesolevas asjas võlgnik seda teinud ei ole. Järelikult muutus hageja 17. augusti 2016. a lepingust tulenev nõue sissenõutavaks
31.detsembril 2016 ning 2. oktoobri 2016. a lepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks
28.veebruarist 2017. Kuna nõuded on tehingust tulenevad nõuded, mis aeguvad TsÜS § 146 lg 1 järgi kolme aastaga, algas aegumine vastavalt 1. jaanuaril 2017 kell 00.00 ning lõppes
31.detsembril 2019 kell 24.00 ning 1. märtsil 2017 kell 00.00 ja 28. veebruaril 2020 kell 24.00. Samal ajal aegus TsÜS § 144 alusel ka viivisenõue. Maakohus nõustus kostjaga selles, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse. Tulenevalt asjaolust, et laenulepinguid pikendatud ei ole, tuleb jätta hageja intressinõuded rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega uue tõendi – e-kirja koos lisadega.
2.oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingu p 3.1. nägi ette laenusummalt tasutava intressi suurendamise alates 2017. a märtsist. Seega nägid pooled juba lepingut sõlmides ette laenu
tagastamise tähtaja võimaliku pikendamise ning leppisid kokku sellisel juhul kohaldatava intressi suuruse. 18. mai 2017. a e-kirja puhul on tegemist ettepanekuga muuta 2. oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingut laenusaajale soodsamas suunas selliselt, et laenu tagastamise tähtaeg jääb kindlaks määramata ning laenu saajal tuleb tasuda intressi 12% laenu summalt aastas. Kostja aktsepteeris 19. mail 2017 arve tasumisega võlausaldaja ettepanekut, mistõttu on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et pooled ei ole lepingut muutnud. Kostja saatis 23. detsembril 2019 T. Starkele e-kirja, milles kinnitab, et kostja kavatseb alustada 2020. a laenu tagastamist. Eeltoodust nähtuvalt on kostja viidanud oma täitmata kohustusele ning lubanud alustada selle tasumist 2020. a. Kohus on jätnud tähelepanuta, et nii enne kui ka pärast nimetatud e-kirja saatmist on võlgnik võlausaldajaga regulaarselt suhelnud, täitnud
17.augusti 2016. a laenulepingust tulenevaid kohustusi, esitanud andmeid oma majandustegevuse kohta ning püüdnud sellega jätta võlausaldajale muljet, et kavatseb oma kohustusi tulevikus täita. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et TsÜS § 158 lg-s 2 sätestatud nõude tunnustamine muu teoga peaks seisnema allkirjastatud võlatunnistuses.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Hageja käitumine on vastuoluline. Hageja on ise 3. septembri 2021. a nõudes selgitanud, et lepingud on lepingus sätestatud tingimustel lõppenud – vastasel juhul ei oleks saanud viivisenõuet tekkida.
17.augusti 2016. a laenuleping lõppes tähtaja saabumisega 31. detsembril 2016. Tõendatud ei ole, et pooled oleksid laenulepingut kirjalikus vormis pikendanud. 2. oktoobri 2016. a laenulepingu tähtajatuks muutumine ei ole tõendatud. Mõlemas laenulepingus on pooled leppinud kokku, et lepingut võib muuta poolte kirjaliku kokkuleppega. Sellist kirjalikku kokkulepet sõlmitud ei ole. Kostja ei nõustu hageja tõlgendusega, et 2. oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingu punkti 3.1 alusel oleks võimalik tõlgendada poolte soovi muuta leping tähtajatuks. Aegumine ei ole katkenud TsÜS § 158 mõttes. Kohus oli põhjendatult seisukohal, et võlgniku ja võlausaldaja poolt vahetatud e-kirju (allkirjastamata) ei saa pidada võlgniku tahteavalduseks tunnustada võlgnevust ning katkestada sellega aegumine TsÜS § 158 tähenduses või pikendada tähtaegasid. 23. detsembri 2019. a e-kirja seostamine vaidlusaluste laenulepingutega ei ole tõendatud.
6.Tartu Ringkonnakohus keeldus 7. septembri 2023. a määrusega apellatsioonkaebusele lisatud tõendi vastuvõtmisest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks (TsMS § 657 lg 1 p 3) eelmenetluse staadiumis. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
8.Vaidlust ei ole selles, et hageja ja kostja vahel sõlmiti 17. augustil 2016 laenuleping, mille p 1.4 kohaselt pidi kostja maksma hagejale laenu tagasi hiljemalt 31. detsembriks 2016. Pooled sõlmisid 2. oktoobril 2016 teise laenulepingu, mille p 2.1 kohaselt pidi kostja maksma hagejale laenu tagasi hiljemalt 28. veebruariks 2017. Mõlemad laenulepingud sisaldasid punkti, mille kohaselt võib lepingut muuta poolte kirjaliku kokkuleppega ning kirjaliku vormi järgimata jätmisel on lepingu muudatus tühine.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et poolte esitatud kirjavahetusest ei tulene, et pooled oleksid laenulepinguid muutnud või pikendanud nagu väidab hageja.
Maakohus on õigesti tuvastanud, et pooled leppisid kokku laenulepingute muutmise kirjalikus vormis. Samas ei tulene seadusest keeldu, et lepingupooled ei võiks lepingu kehtivuse ajal muuta senist kokkulepet lepingu muutmise vormi osas. VÕS § 13 lg 2 ja TsÜS § 77 lg 3 teise lause mõtte kohaselt saavad pooled ise kujundada omavahelist suhet ka lepingu muutmise vormi osas. Seetõttu ei saa lepingu kirjaliku vormi kokkuleppest järeldada, et hiljem pole võimalik lepingu muutmine või pikendamine muus vormis, sh suuliselt. Poolte esitatud kirjavahetusest ega muudest tõenditest ei nähtu, et pooled oleksid selgesõnaliselt leppinud kokku lepingu muutmises või pikendamises. 2. oktoobri 2016. a laenulepingu p-s 3.1 kokkulepitu, mis nägi ette laenusummalt tasutava intressi suurendamise alates 2017. a märtsist, ei tõenda, et pooled leppisid hilisemalt kokku laenulepingute muutmises või pikendamises. Maakohus on põhjendatult leidnud, et intressi tasumine pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist ei ole tahteavaldus laenulepingu muutmiseks.
10.Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus ekslikult seisukohale, et hageja nõuded on TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg-te 1 ja 2 järgi aegunud. Hageja on seisukohal, et aegumine katkes TsÜS § 158 lg 1 järgi 23. detsembri 2019. a e-kirjaga (tl 15 pöördel), mil kostja tunnustas hageja nõuet. Hageja on 12. septembri 2022. a menetlusdokumendis (tl 71) leidnud, et kostja on tunnustanud hageja nõuet TsÜS § 158 lg 2 tähenduses ka võla tasumisega.
10.1.TsÜS § 158 lg-te 1–2 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnevuse osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Nõude tunnustamine selle sätte tähenduses väljendub eeskätt võlgniku tahteavalduses (TsÜS § 68), millest järeldub sõnaselgelt tahe nõude olemasolu tunnistada. Seega katkestab aegumise esmalt nõude tunnustamine tehinguga, eelkõige konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse (Riigikohtu
1.oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 15), veksli või tšekiga. Lisaks tehingutele hõlmab TsÜS § 158 lg 2 aga ka muid tegusid või toiminguid (käitumist), millega võlgnik väljendab võlausaldajale oma teadlikkust võla olemasolust. Võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus toob kaasa aegumise katkemise TsÜS § 158 järgi (vt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.1). Riigikohus on selgitanud, et kui kohustatud isik ei tunnusta nõuet tehingule omase tahteavaldusega (TsÜS § 67 ), vaid muu käitumise või teoga, toob TsÜS § 158 järgi aegumise katkemise kaasa siiski vaid niisugune tegu (avaldus), mis vähemalt avalduse tegija tahte vaba kujundamise, sh teovõime ja esindusõiguse, osas vastaks kehtiva tehingu tunnustele (vt Riigikohtu 16. veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-8699, p 16). Katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24; 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 10). Kohtule esitatud 23. detsembri 2019. a e-kirjas on kostja muuhulgas kinnitanud, et ta plaanib hakata laenu tagastama 2020. a. Maakohus on leidnud, et 23. detsembri 2019. a e-kirja ei ole võimalik seostada konkreetse laenusuhtega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus
23.detsembri 2019. a e-kirja sisu hinnanud ebaõigesti. Kuigi 23. detsembri 2019. a e-kirjas ei ole selgelt märgitud, millisest laenu tagastamisest on juttu, siis saab ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul järeldada, et pooled räägivad e-kirjavahetuses vaidlusalustest laenulepingutest. 2019. a detsembri kirjavahetus peeti hageja ja kostja seaduslike esindajate vahel. Hageja ega kostja ei ole esile toonud, et poolte vahel oli veel teisi võlasuhteid. Kostja ei ole kohtumenetluses esitanud vastuväiteid sellele, et 2019. a e-kirjavahetuses räägiti vaidlusalustest laenulepingutest. Kui vaadata asjas esitatud e-kirjavahetust, siis teatab kostja 22.oktoobril 2019,
et tema majanduslik kasumlikkus viimased neli aastat olnud problemaatiline (tl 16 pöördel); detsembris 2019 annab teada, et plaanib 2020 hakata laenu tagastama jaanuaris 2020 ja selgitab, et ei saa detsembri bilanssi ja kasumiaruannet saata, kuna raamatupidaja ei nõustunud saatmisega (tl 15). Poolte kirjavahetus tõendab, et pooled mõistavad ühte moodi, millisest kohustustest on jutt. Ringkonnakohus leiab, et kostja 23. detsembri 2019. a e-kirjas avaldatut saab õiguslikult käsitada nõude tunnustamisena TsÜS § 158 mõistes. Kostja on 23. detsembri 2019. a e-kirjas avaldanud tahet tagastada laen ning tunnustanud sellega hageja nõuet mõlema laenulepingu osas. Järelikult katkes hageja nõude aegumine 23. detsembril 2019.
10.2.Lisaks on kostja võlga osaliselt tasunud. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kostja tegi alates novembrist 2018 kuni maini 2021 ebaregulaarseid makseid laenulepingutest tuleneva võlgnevuse katteks, kokku 20 400 eurot. Kostja ei ole esitanud hageja väidetele võla tasumise osas vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb võla osalisest tasumisest võlgniku võla tunnustamise tahe. Kui võlgnik ei aktsepteerinud hageja laenulepingutest tulenevaid nõudeid, siis poleks ta tõenäoliselt võlga ka tasunud. Seega katkesid lepingute aegumistähtajad ka kostja igakordse makse tegemisega. Kuna kostja tegi hagejale viimase makse 2021. a, siis seda arvestades oleks nõuded TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud 2024. a. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et hageja nõuded ei ole aegunud. Tsiviilasi tuleb saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
11.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu otsus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
/digitaalselt allkirjastatud/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.