aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
4858.63 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
hageja aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806); hageja lepinguline esindaja Jekaterina Lumiste (PlusPlus Legal osaühing, e-post: xxx); kostja X (isikukood XXX).
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista kostjalt X’lt (isikukood XXX) hageja aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood 11919806) kasuks välja põhivõlg 2970 eurot ja viivised 256.13 eurot.
3.Mõista kostjalt X’lt (isikukood XXX) hageja aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood 11919806) kasuks välja viivis põhinõudelt 2970 eurolt alates 04.07.2023 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.
4.Jätta aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood 11919806) hagi X (isikukood XXX) vastu rahuldamata põhivõla 30 eurot, intressi 236.96 eurot, kuutasu 22.03 eurot, viivise 531.51 eurot ja sissenõudmiskulude 35 eurot osas.
5.Jätta menetluskulud 21% ulatuses aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood 11919806) kanda ja 79% ulatuses X (isikukood XXX) kanda.
2-23-9426
6.Mõista kostjalt X’lt (isikukood XXX) hageja aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood 11919806) kasuks välja menetluskulud 79% ulatuses, s.o summas 774.20 eurot.
7.Hüvitamisele kuuluvatelt hageja menetluskuludelt tuleb kostjal X’l (isikukood XXX) tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. I Hageja nõue ja seisukohad
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital esitas hagiavalduse X vastu võlgnevuse nõudes, millega hageja palub kostjalt välja mõista väikelaenulepingust nr. 4234270 tuleneva põhivõla 3000 eurot, intressi 236.96 eurot, kuutasu 22.03 eurot, viivise 787.64 eurot, sissenõudekulud 35 eurot, viivis põhinõudelt 3000 eurolt alates 04.07.2023 kuni põhinõude täitmiseni 25,90% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses, riigilõivu 560 eurot, õigusabikulu 420 eurot ning viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast päevast kuni menetluskulude täies ulatuses hüvitamiseni VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras. Hagiavalduse kohaselt on nõude aluseks kostja ja AS LHV Finance vahel 07.03.2022 sõlmitud väikelaenuleping nr. 4234270. Kuna kostja oma lepingulisi kohustusi korrapäraselt ei täitnud, ütles Tele2 Eesti AS lepingu üles 29.06.2022 ning loovutas 30.06.2022 kostja vastase nõude aktsiaseltsile PlusPlus Capital. Kostja väidab, et sai pettuse ohvriks ja tema ID-kaarti ja selle PIN-koode kuritarvitas kolmas isik. Hageja selgitab, et hagi aluseks olev leping on sõlmitud kostja Smart-ID-d ja PINkoode kasutades. Hageja juhib tähelepanu, et kostja Smart-ID, millega on allkirjastatud nõude aluseks olev leping on kehtiv alates 07.03.2022 kuni 07.03.2025. Seega ei ole kostja oma Smart-ID sertifikaate tühistanud ei pärast nõude aluseks oleva lepingu sõlmimist 07.03.2022 ega pärast 23.02.2023 kriminaalmenetluse alustamist. Hageja selgitab täiendavalt, et Smart-ID kontot saab luua pangakontoris või ID-kaardi või Mobiil-ID abil ja selleks on vaja nende PIN-koode. Riigikohus on ID-kaardi kasutamist õigustamata isiku poolt käsitlenud otsuses tsiviilasjas nr 2-16-124450 (p 22, 23). Riigikohus jõudis seisukohale, et juhul, kui isiku nimel antakse 2
2-23-9426 tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Riigikohus selgitas samas tsiviilasjas, et tsiviilõigus võimaldab anda teisele isikule esindusõigust (volitust) kas kõikide tehingute tegemiseks või väga laiaulatusliku tehingute ringi jaoks ja andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil IDkaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Tallinna Ringkonnakohus on 26.05.2023 kohtuotsuse nr 2-22-101364 punktis 12 selgitanud, et kohtupraktikas on rõhutatud, et ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Eelnev on kohaldatav ka Smart-ID puhul, mis on isikutuvastuse, dokumentide allkirjastamise ja tehingute internetis kinnitamise osas samaväärne ID-kaardiga (Tallinna RgKKm 23.03.2022, 2-21-102005, p 11.1). Kui isik ei näita üles kohast hoolsust enda ID-kaardi või Smart-ID paroolide hoidmisel, vastutab ta samamoodi, nagu isik, kes annab paroolid vabatahtlikult kellegi kolmanda kätte (nagu juhtumi asjaolud kohtuasjas nr 2-16-124450). Tallinna Ringkonnakohtu kolleegium nõustus nimetatud kohtuotsuses maakohtuga, et juhul, kui isik ei näita oma ID-kaardi või Smart-ID paroolide hoidmisel üles kohast hoolsust, vastutab ta samamoodi, nagu isik, kes annab paroolid vabatahtlikult kellegi kolmanda kätte. Eesti Vabariigi isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide kasutustingimuste punkt 8.1 kohaselt vastutab klient ainuisikuliselt oma isikliku võtme haldamise eest; p 8.2 kohaselt vastutab klient ainuisikuliselt ja täielikult autentimise ja kvalifitseeritud elektroonilise allkirja andmisega kaasnevate tagajärgede eest sertifikaatide kehtivuse ajal kui ka pärast seda; p 8.3 kohaselt vastutab klient ainuisikuliselt igasuguse kahju eest, mis tulenes kasutustingimustest ja/või Eesti Vabariigi seadustes sätestatud kohustuste täitmata jätmisest või nende sobimatust täitmisest. Hageja rõhutab, et kostja tunnistas oma 11.09.2023 hagivastuses, et hoidis enda ID-kaardi ja selle PIN-koodid koos. Eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud, et hagi aluseks olev leping on sõlmitud kostja Smart-ID-d ja selle PIN- koode kasutades, mistõttu puudus AS-il LHV Finance mõistlik alus kahelda, et tahteavalduse krediidi väljamaksmiseks tegi kostja ise. Täiendavalt on tõendatud, et AS LHV Finance on krediiti välja maksnud kostja isiklikule arvelduskontole. Seega vastutab kostja tehingute eest, millised on sõlmitud tema Smart-ID-d kasutades ning mis on tema poolt PIN-koodiga kinnitatud. Kostja on kõnesolevas tsiviilasjas tunnistanud, et hoidis enda ID-kaardi ja selle PIN-koodid koos, mis võimaldas luua nende abil tema Smart-ID konto. Seega ei näidanud kostja üles kohast hoolsust ID-kaardi ja selle PIN-koodide hoidmisel ning vastutab kõigi tagajärgede eest, mis tulenesid ID-kaardi ja selle PIN-koodide sobimatust hoidmisest. Hageja rõhutab täiendavalt, et ID-kaardi Politsei- ja Piirivalveametist kättesaamisel väljastatakse isikute ID-kaardi kasutaja meelespea, kus on selgelt kirjas "Ära anna oma dokumenti kellegi teise kätte" ja "Hoia PIN-koode salajas ja turvalises kohas" (vt https://www.politsei.ee/et/juhend/id-kaardi-taotlemine-taeiskasvanule/id-kaardi-kasutajameelespea). Seega pidi Kostja olema ID-kaardi ja selle PIN-koodide hoidmise reeglitest teadlik. Kuna hagi aluseks olev leping on sõlmitud kostja Smart-ID-d ja selle PIN-koode kasutades, siis puudus AS-il LHV Finance mõistlik alus kahelda, et tahteavalduse krediidi väljamaksmiseks tegi kostja ise.
3
2-23-9426 II Kostja vastuväited ja seisukohad
2.Kostja hagi ei tunnista, kuna tema ei ole laene võtnud. Kostja selgitab, et 07.03.2022 toimus tema korteris ID-kaardi vargus koos paroolidega. Kostja esitas avalduse politseisse ning on algatatud kriminaalmenetlus nr 23231700724. Kui kostja avastas ID kaardi kadumise pöördus ta koheselt politsei poole ja palus kaardi sulgeda. Kuid nagu näha, jäi kostja sulgemisega hiljaks. Kostja tunnistab, et viga seisnes selles, et ta hoidis paroole ja kaarti koos. Kahjuks ei jää kostjale koodid meelde ja kostja kasutab neid nii vähe kui võimalik. Need summad ei ole tulnud kostja arvele, samuti on tehtud kostja nimega täiesti uus meili aadress, kuhu läksid teavitused võlgnevuse kohta. Kriminaalasjas on leitud üles inimene, kes kostja ID-kaarti ja paroole kuritarvitas. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja mõista võlgnevus välja isikult kes tegelikult neid laene võttis. Kõigele eelnevale lisaks, uuris kostja, kas oleks võimalik saada ligi sellele e-maili postkastile, mis on kõigil järelmaksu lepingutel ja laenulepingutel lisatud. Õnnestus sinna ligipääs saada 02.10.2023. LHV pank on väikeste vahedega saatnud, et pakuvad järelmaksu 1500 eurot ulatuses 2 korda ja ühe korra 3000 euro ulatuses. Kõik on toimunud 07.03.2022 väikeste vahedega. Coop pank sai aru, et tegemist on pettusega ja ei lasknud võtta laene ja ei kandnud ka Bondorast kostja nimele võetud laenu edasi. LHV pank ja kõik teised järelmaksu pakkujad ei teinud selleks mingeid takistusi, et kontrollida kas nende asjade taga on õige inimene või mitte. Kostja toob välja, et pankadel ja teistel järelmaksu pakkuvatel finantsasutustel on kohustus kontrollida isikut. Seda ei teinud neist kahjuks mitte keegi! Eesti Vabariigis on teise inimese nimele finantsasutustes liiga lihtne teha kontosid ja neid kuritarvitada. Kostja toob välja, et tal puudub LHV arvelduskontole igasugune ligipääs, kuna pank sulges selle konto kahtlustades identiteedivargust. Kostja toob välja, et LHV ei ole lepingu sõlmimisel kontrollinud kostja krediidivõimelisust. Pöördudes LHV enda poole, pole sealt tänase päevani tulnud vastust, kuidas nad väljastasid krediidi aga ei nõudnud/soovinud maksevõimet tõestavat dokumenti. Krediidi väljastamise üheks aluseks on krediiti väljastades tutvuda kliendi suutlikkusega soovitav krediit tagasi maksta, aga LHV seda ei teinud. Lepingu lisa 1 on allkirjastatud 10.03.2022, kuid kostja on teinud id-kaardi kadumise kohta teatise 08.03.2022 kohe kui avastas kadumise. Smart ID-ga allkirjastades on telefoni numbriks on pandud xxxx, mis ei ole kunagi kostjale kuulunud. Lisaks on pandud meili aadressiks xxx, mis ei kuulu samuti kostjale. Kostja telefoni nr on xxxx ja tema meiliaadress on xxx. Seoses ID-kaardiga selgitab kostja täiendavalt, et otsis lisatööd, kuna lasteaed, kus kostja käis abiks ei olnud kindla sissetulekuga. Kostja pani 2022 a. veebruaris Facebooki töö otsingu kuulutuse. Kostjaga võttis ühendust Y ja pakkus tööd, kuid ta ei rääkinud töö sisust. Y hakkas kostjale tihedamini helistama ja lõpuks rääkis, et kostja peab andma ID kaardi koos koodidega, et nii saab raha teenida. Kristiine keskuse juurde tuli Q ja kostja pidi andma asjad tema kätte. Q proovis võtta järelmaksu Klicist. Kuna sooviti osta Apple tooteid ja toodete maksumus oli kokku pea 6000 eurot, siis helistati kostjale järelmaksu osakonnast. Õnneks said nad aru, et tegemist on identiteedi vargusega. Klick sulges taotluse. Q avas igale poole kuhu sai konto kostja nimele. Peale Klicki kõne sulges kostja kohe dokumendid aga paljud asutused ei kontrollinud, et tegemist oli kehtetu dokumendiga.
4
2-23-9426 III Kohtu põhjendused
3.Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: võlaõigusseadus (VÕS) § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 kohaselt kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 444 lg 1 kohaselt võib kohus otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. TsMS § 444 lg-s 2 on sätestatud, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
4.Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg-le 1. TsMS § 444 lg 4 järgi võib kohus TsMS § 444 lg-s 3 nimetamata otsusest kirjeldava ja põhjendava osa välja jätta, kui menetlusosalised on andnud selleks nõusoleku või kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses. Sel juhul tuleb otsuses märkida, et kohus täiendab otsust TsMS § 448 lg-s 41 sätestatu kohaselt, kui menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Kohus selgitab otsuses apellatsioonkaebuse esitamise soovist teatamata jätmise tagajärgi. Vastavalt TsMS § 637 lg-le 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
5.Harju Maakohtu menetluses on aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt on hagi aluseks kostja ja AS LHV Finance vahel 07.03.2022 sõlmitud väikelaenuleping nr. 4234270. Hageja juhib tähelepanu, et kostja Smart-ID, millega on allkirjastatud nõude aluseks olev leping on kehtiv alates 07.03.2022 kuni 07.03.2025. Seega ei ole kostja oma Smart-ID sertifikaate tühistanud ei pärast nõude aluseks oleva lepingu sõlmimist 07.03.2022 ega pärast 23.02.2023 kriminaalmenetluse alustamist. Hageja selgitab täiendavalt, et Smart-ID kontot 5
2-23-9426 saab luua pangakontoris või ID-kaardi või Mobiil-ID abil ja selleks on vaja nende PINkoode. Hageja on seisukohal, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PINkoode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PINkoodid väljastatud (RKTKo 2-16-124450 (p 22, 23). Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Kostja on kõnesolevas tsiviilasjas tunnistanud, et hoidis enda ID-kaardi ja selle PIN-koodid koos, mis võimaldas luua nende abil tema Smart-ID konto. Seega ei näidanud kostja üles kohast hoolsust ID-kaardi ja selle PIN-koodide hoidmisel ning vastutab kõigi tagajärgede eest, mis tulenesid ID-kaardi ja selle PIN-koodide sobimatust hoidmisest. Hageja on tõendanud, et hagi aluseks olev leping on sõlmitud kostja Smart-ID-d ja selle PIN- koode kasutades, mistõttu puudus AS-il LHV Finance mõistlik alus kahelda, et tahteavalduse krediidi väljamaksmiseks tegi kostja ise. Täiendavalt on tõendatud, et AS LHV Finance on krediiti välja maksnud kostja isiklikule arvelduskontole. Seega vastutab kostja tehingute eest, millised on sõlmitud tema Smart-ID-d kasutades ning mis on tema poolt PIN-koodiga kinnitatud.
6.Kostja hagi ei tunnista, kuna tema ei ole laene võtnud. Kostja on esitanud peale ID kaardi kadumist avalduse politseisse ning on algatatud kriminaalmenetlus nr 23231700724. Hagivastuses on kostja kinnitanud, et hoidis paroole ja kaarti koos. Kostja toob välja, et tema kontole ei ole laenu kantud ning tal puudub LHV arvelduskontole igasugune ligipääs, kuna pank sulges selle konto kahtlustades identiteedivargust. Kostja nimele tehti täiesti uus meili aadress xxx, kuhu läksid teavitused võlgnevuse kohta. Smart ID-ga allkirjastades on telefoni numbriks on pandud xxxx. Seoses ID-kaardiga selgitab kostja täiendavalt, et andis oma ID-kaardi ja paroolid Y juhistel raha teenimise eesmärgil Q’ile. Kostja on seisukohal, et LHV pank ei ole krediiti väljastades kontrollinud kostja krediidivõimelisust.
7.Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ja esitatud tõenditega, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
8.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on rikkunud digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel ettenähtud hoolsuskohustust ning vastutab seetõttu väikelaenulepingust nr 4234270 tulenevate kohustuste eest.
9.Esmalt analüüsib kohus, kas kostja on rikkunud digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel ettenähtud hoolsuskohustust ning on seetõttu lepingu pooleks. Seejärel hindab kohus, kas tarbijakrediidisuhtele kohalduvad nõuded on täidetud. I
10.Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostja on väikelaenulepingu nr. 4234270 pooleks.
11.Hagiavalduse kohaselt on hagi aluseks kostja ja AS LHV Finance vahel 07.03.2022 sõlmitud väikelaenuleping nr 4234270.
6
2-23-9426 Hageja selgituste kohaselt on leping sõlmitud kostja Smart-ID-d ja PIN-koode kasutades. Hageja juhib tähelepanu, et kostja Smart-ID, millega on allkirjastatud nõude aluseks olev leping on kehtiv alates 07.03.2022 kuni 07.03.2025. Seega ei ole kostja oma Smart-ID sertifikaati tühistanud ei pärast nõude aluseks oleva lepingu sõlmimist 07.03.2022 ega pärast 23.02.2023 kriminaalmenetluse alustamist. Laen kanti kostja arvelduskontole. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-16-124450 16.12.2019 tehtud otsuse punktis 22 selgitanud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaardi, pangakaardi ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaardi, pangakaardi ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et AS LHV Finance’il puudus mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse väikelaenulepingu 4234270 sõlmimiseks tegi Smart-ID omanik ehk kostja.
12.Riigikohus on asunud seisukohale, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22 jj). Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Juhul, kui hagejalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vrd RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450/77, p-d 23 ja 24). Eeltoodut arvestades on vajalik tuvastada, kas kostjalt peteti välja ID kaart ja selle koodid mida kasutades kolmas isik algatas kostja identiteeti kasutades laenutaotluse protsessi ning autentis kostja. Juhul, kui kostjalt peteti ID kaart ja selle koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus kostja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud (vrd RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450/77, p-d 23 ja 24).
13.Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kostja esitas politseisse avalduse põhjendusega, et 07.03.2022 toimus tema korteris ID-kaardi vargus koos paroolidega (Hagivastuse lisa Vastus-2-23-9426). 22.04.2025 on kostja aga selgitanud, et otsis lisatööd, kuna töö lasteaias, kus kostja käis abiks, ei olnud kindla sissetulekuga. Kostja pani 2022. a veebruaris Facebooki tööotsingu kuulutuse. Kostja selgituse kohaselt võttis temaga ühendust Y, kes pakkus tööd, kuid ei rääkinud töö sisust. Y hakkas kostjale tihemini helistama ja lõpuks rääkis, et kostja peab andma ID-kaardi koos koodidega, et nii saab raha teenida. Kristiine keskuse juurde tuli Q ja kostja pidi andma asjad tema kätte. Q proovis võtta järelmaksu Klicist. Kuna sooviti osta Apple tooteid ja toodete maksumus oli kokku pea 6000 eurot, siis helistati kostjale järelmaksu osakonnast. Õnneks said nad aru, et tegemist on identiteedi vargusega. Klick sulges taotluse. Q avas igale poole kuhu sai konto kostja nimele. Peale Klicki kõne sulges kostja kohe ID-kaardi, kuid kostja on seisukohal, et paljud asutused ei kontrollinud, et tegemist oli kehtetu dokumendiga. 7
2-23-9426 TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus on kostjale 02.10.2023 ja 09.04.2025 selgitanud, et kostja võib tõendada, et talle väljastatud IDkaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Kohus märkis, et üksnes kriminaalmenetluse algatamine antud asjaolu ei tõenda. Kostja on mail.ee kirjavahetuse ja mail.ee kasutaja profiiliga tõendanud, et laenulepingu sõlmimiseks tehti tema nimele eraldi e-posti aadress ning kasutati kostjale mitte kuuluvat telefoninumbrit (dtl 129-131 - mail.ee; dtl 132 - Kasutajaprofiili ülevaade - Mail.ee sing in; dtl 135 - Juurdepääsu ajalugu - Mail.ee sing in). Kostja väitel kanti laen edasi W’le. Nimetatud asjaolu nähtub kohtule esitatud teatisest kriminaalmenetluse alustamiseks, kus on kirjas kostja selgitus uurijale toimunu kohta (dtl 49 - Teatis kriminaalmenetluse alustamises nr 23231700724) ja W vestluse audiofailist (dtl 133 - W vestlus). Kohtule ei ole esitatud kostja LHV konto väljavõtet, kust nähtuks ülekanne W’le. Kostja esitas kohtule taotluse LHV kontoväljavõtte saamiseks, mille kohus jättis rahuldamata tulenevalt asjaolust, et kostjal on endal võimalik need andmed välja nõuda. Kostja ei ole tõendanud, et tal ei ole võimalik välja nõuda enda konto väljavõtet. Kohus järeldab, et W’le ülekande tegemine ei ole tõendatud. Kostja ei ole tõendanud ehk esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta andis ID-kaardi koos paroolidega üle seoses Yilt saadud tööpakkumisega. Kostja on kohtule esitanud pildi vestlusest Yiga, kuid sealt ei nähtu hageja välja toodud asjaolusid (dtl 134 - Unknown1). Hageja on viidanud, et Smart-ID sertifikaat, millega on allkirjastatud nõude aluseks olev leping on kehtiv alates 07.03.2022 kuni 07.03.2025 ehk kostja ei ole sertifikaati tühistanud. Kostja on e-kirjaga PPA-le palunud vana ID kaardi setifikaadi sulgeda (tühistada) (dtl 137 Gmail - ID-kaart kadunud). Käesolevas tsiviilasjas kostja poolt esitatud tõenditest nähtub, et sertifikaat kehtib alates 24.04.2023-24.04.2028 (nt dtl 48, kostja allkirjastatud vastus hagile pealkirjaga - Teatis kriminaalmenetluse alustamises nr 23231700724.asice). Eeltoodust järeldub, et kostja on vana ID-kaardi sulgenud ja taotlenud ise uue ID-kaardi. Kohtule esitatud asjaoludest ja tõenditest ei nähtu, et kostjalt peteti välja ID-kaart ja selle koodid. Kohtu hinnangul ei ole kohtu ette toodud tõendeid selle kohta, et kostjale väljastatud ID-kaart koos paroolidega läks tema valdusest välja kostja süüta, kostja tahte vastaselt. Kostja on ise avaldanud, et andis ID-kaardi koos paroolidega Kristiine keskuse juures Q’ile eesmärgiga teenida raha. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid Q’ile, pidi kostja aru saama, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes kostja asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavaldust ei teinud ID-kaardi omanik. Pealegi on kostja ise esile toonud väite, et Y on talle avaldanud, et ID-kaardi kasutamisega on võimalik raha teenida, millest tulenevalt kostja pidi oma ID-kaarti kolmandale isikule andes aru saama, et seda võidakse kuritarvitada. Samuti on kostja seletused ja asjas esitatud tõendid vastukäivad, kuna kostja esitas politseisse avalduse, milles selgitas, et 07.03.2022 toimus tema korteris ID-kaardi ja selle paroolide vargus (kostja vastus hagiavaldusele dtl 50), kuid hilisemates kohtule esitatud avaldustes on ta selgitanud, et andis dokumendi ja paroolid üle Q’ile (dtl 127).
8
2-23-9426
14.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et on tõendatud väikelaenulepingu nr. 4234270 sõlmimine kostja ja AS LHV Finance vahel. Kohus selgitab kostjale, et juhul, kui kriminaalmenetluses tuvastatakse, et kolmas isik võttis kostja nimel laenu ilma seadusliku aluseta, saab kostja nõuda kohustuse täitmist kolmandalt isikult. II
15.Järgnevalt analüüsib kohus, kas tarbijakrediidisuhtele kohalduvad nõuded on täidetud.
16.Kohus on tuvastanud, et hagiavalduses ja selle täienduses on välja toodud faktilised asjaolud järgmiste eelduste osas: krediit on võetud tarbija poolt (VÕS § 402 lg 1); krediidiandja tegutseb majandus- ja kutsetegevuses (VÕS § 402 lg 1); leping on vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis; tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ei ületa krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda (VÕS § 4062); tarbija sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama (VÕS § 408 lg 1 ja 2) ja lepingus on toodud kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused (VÕS § 404 lg 21); lepingus on andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta; lepingus on andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta (kui neid nõutakse või on võlaarvestuses arvestatud); krediidikulukuse määr on lepingus õigesti märgitud; viivis on lepingus väljendatud aasta- ja päevamäärana; kui nõuded on loovutatud, on tarbijat sellest teavitatud (VÕS § 412 lg 1); kohustused on õiges järjekorras täidetuks loetud (VÕS § 415 lg 2): esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks, neljandas järjekorras muude kohustuste katteks; lepingus kasutatud tüüptingimused on kehtivad; tehing ei ole heade kommetega vastuolus (TsÜS § 86); krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja veendunud krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6 ja 7).
17.Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja veendunud krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6 ja 7). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohta selgitab hageja, et hindas kostja krediidivõimelisust laenutaotluses esitatud andmete ja pensioniregistri päringu alusel. Samuti kasutas pank kostja krediidivõimelisuse analüüsimisel nii sisemisi kui ka pangale kättesaadavaid avalikke andmebaase (sh Creditinfo Eesti AS maksehäireregistrit). Pank kinnitas, et kontrollis kostja sissetulekut, olemasolevaid kohustusi, olemasolevat krediidiajalugu, kostja vanust krediidi taotlemisel ja soovitud laenuperioodi lõpus, residentsust, isikut tõendava dokumendi kehtivust, teostas Creditinfo Eesti AS-i 9
2-23-9426 maksehäireregistri päringut, kontrollis ametlike teadaandeid ja karistusregistrit. Kostjal puudusid varasemad ja kehtivad maksehäired, ametlikud teadaanded ja karistused. Kostja kuue kuu keskmine igakuine töötasu oli 654.31 eurot neto. Pank tuvastas nimetatud andmete õigust pensioniregistri päringu alusel. Pank arvestas, et kostja igakuised finantskohustused moodustasid 30 eurot. Kogutud andmeid analüüsides jõudis pank järelduseni, et kostja koondreiting on aktsepteeritav, kostja on krediidivõimeline ja suuteline tasuma oma igakuisest sissetulekust kuumakseid 96.81 eurot. Hagiavalduse kohaselt on kostja kohustuste kontrollimisel võetud aluseks vaid kostja esitatud andmed laenutaotlusel ning on tehtud päringud maksehäireregistritesse. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Kohus on esialgsel seisukohal, et ka avalikesse registritesse tehtud päringutest (Krediidiregister, Politsei Finantssanktsioonid, Krediidiinfo, Ametlikud Teadaanded, Eesti Väärtpaberi Keskregistri Pensionikontolt, Rahvastikuregister, Riikliku taustaga isikud) ei piisa, kuna ühestki neist ei nähtu kostja kohustuste ega väljaminekute suurus. Krediidiandja kogutud teave ei võimalda teha kohustuste ja sissetulekute kohta objektiivseid järeldusi. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 403 4 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel loetakse lepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud määr. Muid tasusid tarbija ei võlgne. Sellisel juhul peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama.
18.Asja materjalidest nähtub, et kostjale on väljastatud laen summas 2970 eurot ning tagasimakseid lepingu alusel tehtud ei ole. Võttes arvesse, et laenu katteks ei tehtud ühtegi tagasimakset, on täidetud VÕS § 416 sätestatud lepingu ülesütlemise tingimused. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hageja intressinõue on põhjendatud VÕS §-s 94 sätestatud määras, kuid hageja ei ole esitanud kohtule seadusjärgset intressiarvestust, mistõttu ei ole põhjendatud hageja intressi nõue. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel ei võlgne kostja muid tasusid, mistõttu ei ole põhjendatud hageja kuutasu nõue 22.03 eurot. VÕS § 4034 lg 6 ja 7 alusel ei võlgne kostja lepingu alusel muid tasusid, sh ka lepingus kokkulepitud sissenõudmiskulu tasu. VÕS § 1132 lg 2 ei ole iseseisev nõude alus, nimetatud sättega on kehtestatud piirmäärad sissenõudmiskulu suurusele. Kohtu hinnangul ei ole hageja toonud välja ega tõendanud võla sissenõudmisel kantud reaalseid kulusid, mistõttu ei ole hageja sissenõudmiskulu 35 eurot põhjendatud.
19.Hageja toob välja, et vastavalt lepingu eritingimustele on viivisemäär võrdne lepingujärgse intressimääraga. Seega viivisemäär on 25,90% aastas või 0,0655% päevas. Ringkonnakohtu praktikas on selgitatud, et vaatamata VÕS § 403 4 lg 7 teises lauses sätestatule on laenuandjal siiski õigus nõuda seadusjärgset viivist, kui vastava nõude 10
2-23-9426 eeldused on täidetud (TlnRnKo nr 2-18-134930, p 10; TrtRnKo nr 2-21-125271, p 9; TrtRnKo nr 2-18-12417, p 11 ja TlnRnKo nr 2-23-147731, p 42). Kooskõlas VÕS § 4034 lõikega 7 ja § 415 lõikega 1 ei saa viivisemäär vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel jääda kehtima suuremas ulatuses, kui seaduses sätestatud määras ja võlasuhtele tuleb kohaldada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära (TlnRnKo nr 2-23147731, p 40). Kuivõrd kohus tuvastas, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, on kohtu hinnangul põhjendatud arvestada viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja viivis on lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni ehk perioodi 29.06.202203.07.2023 eest põhjendatud summas 256.13 eurot, vastavalt järgnevale arvestusele: - Summa 2970, periood 29.06.2022-30.06.2022, viivisemäär 8% aastas, 1.20 eurot; - Summa 2970, periood 01.07.2022-31.12.2022, viivisemäär 8% aastas, 110.10 eurot; - Summa 2970, periood 01.01.2023-30.06.2023, viivisemäär 10.5 % aastas, 142.14 eurot; - Summa 2970, periood 01.07.2023-03.07.2023, viivisemäär 12% aastas, 2.69 eurot;
20.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 2970 eurot, viivised 256.13 eurot ja viivis põhinõudelt 2970 eurolt alates 04.07.2023 kuni põhinõude täitmiseni 25,90% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Kohus jätab rahuldamata hageja põhivõla 30 eurot, intressi 236.96 eurot, kuutasu 22.03 eurot, viivised 531.51 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot. IV. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
21.Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: TsMS § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2).
22.Hageja nõude suurus kokku oli 4081.63 eurot. Kohus mõistis kostjalt välja 3226.13 eurot. Seega rahuldas kohus hageja nõuetest ligi 79%. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 21% ulatuses hageja kanda ning 79% ulatuses kostja kanda. 11
2-23-9426 Hageja menetluskulude suuruseks hagiavalduse kohaselt on tasutud riigilõiv 560 eurot ja õigusabikulud summas 420 eurot (koos käibemaksuga). Hageja esindaja on osutanud õigusteenust tunnihinnaga 100 eurot tunnis (koos käibemaksuga). TsMS § 174 lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja palub menetluskulude väljamõistmisel võtta arvesse, et hageja on piiratud käibemaksukohuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv (TsMS § 138 lg 2). Kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (TsMS § 144 p 1). Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 560 eurot. Nimetatud summas tasutud riigilõiv on seotud käesoleva tsiviilasjaga. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud kohtukuluga, mis tuleb kostjalt välja mõista. Juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu, hageja esindaja reaalselt tehtud tööd ning asjaolu, et asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust ega istungeid. Kohus peab lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks 3,5 tunni ulatuses, seega on põhjendatud esindaja kulu (3,5 x 120) 420 eurot käibemaksuga. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega (560+420) 980 eurot, millest kostja kanda jääb 79% ehk 774.20 eurot. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.