Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja OK Incure OÜ (registrikood lepinguline esindaja Dmitri Santašev
11542046),
Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta X apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.
2.Tühistada Harju Maakohtu 31.05.2023 otsus ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
2-22-144454 Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OK Incure OÜ (hageja) esitas 15.11.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus X-lt (kostja) välja mõista 2354,84 eurot. Kuna kostja esitas maksekäsu kiirmenetluse avaldusele vastuväite, siis anti tsiviilasja menetlus üle Harju Maakohtule.
2.Hageja esitas 05.01.2023 Harju Maakohtule hagi kostja vastu põhivõlgnevuse 1630,07 euro, intresside 218,80 ja viiviste 1046,89 euro nõudes. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Ferratum Bank p.l.c (laenuandja) ja kostja 06.04.2021 lepingu, millega laenuandja võimaldas kostjal kasutada krediidilimiiti kuni 2000 eurot. Kostjale avatud krediidilimiidi suhtes kehtib Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 48,11% aastas ja krediidikulukuse määraks on 60,27% aastas. Viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o 48,11% aastas. Pooled leppisid kokku, et laenuandja väljastab kostjale arve 15 päeva pärast algse krediidi väljamaksmist laenuandja poolt ja vähemalt iga 30 päeva järel. Lepingu üldtingimuste p-st 10.2 tulenevalt näidatakse arvel miinimumsumma, laen, teenustasu, tähtpäev ja muud kliendi poolt lepingu alusel maksmisele kuuluvad summad, sealhulgas viivis. Miinimumsumma moodustab: a) 5% laenuvõtja poolt laenuandjale võlgnetavast summast (laenust ja teenustasust) või b) 10 eurot, sõltuvalt sellest kumb on suurem; tingimusel, et kui kogu krediidisumma koos teenustasudega on väiksem kui b), loetakse miinimumsummaks kogu krediidisumma koos kohaldavate tasudega. Ebapiisavate maksesummade korral on tagasimaksete jaotumise järjekord järgmine: a) maksmisele kuuluvate summade sissenõudmiskulud; b) laen; c) intress; d) leppetrahvid, teenustasu ja muud kliendi poolt võlgnetavad summad. Kuna kostja oli viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ning pärast meeldetuletuste ja hoiatuse saatmist kostja võlgnevust tähtaegselt ega ka hiljem ei likvideerinud, edastas laenuandja kostjale lepingu lõpetamise teate, teavitades kostjat, et leping lõpeb automaatselt 15. päeval teate saatmisest, kui kostja ei tasu võlgnevust hiljemalt 14 päeva jooksul alates kirja saatmisest. Kostja olemasolevat võlgnevust ei likvideerinud, mistõttu loeti leping automaatselt üles öelduks 20.10.2021. Laenuandja teavitas 18.03.2022 kostjat nõude loovutamisest hagejale. Lepingu kehtivuse ajal teostas laenuandja kostjale väljamakseid kokku summas 2100 eurot. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja 05.05.2021 krediidisumma katteks ainsa osamaksena 100 eurot. Lepingu ülesütlemise hetkel kostja põhivõlgnevus oli 2000 eurot. Pärast lepingu lõppemist tasus kostja põhivõlgnevuse katteks 419,93 eurot. Kuivõrd hagejal oli õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist seoses võlgnikult kohtuväliselt võla nõudmiseks meeldetuletuskirjade saatmisega summas 50 eurot, siis arvestas hageja kostja makset 50 eurot sissenõudmiskulude katteks ja ülejäänud 369,93 eurot põhisumma katteks. Kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga on 1630,07 eurot (2100 – 100 – 369,93). Vastavalt laenuandja üldtingimustele ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe tingimustele on hagejal õigus arvestada tasumata intressi 48,11% aastas krediidilimiidi kasutamise eest. Intressi arvestatakse igapäevaselt kasutusse antud krediidisaldolt. Kuivõrd kostja krediidisumma oli 2000 eurot, siis arvestatakse sellelt summalt iga päev intressi. Kostja viimane tagasimakse intressi katteks oli 29.07.2021. Kostja võlgneb tasumata intressi alates 30.07.2021 kuni lepingu ülesütlemiseni, so 20.10.2021 summas 218,80 eurot. Laenuandjal on õigus arvestada ning nõuda viivise maksmist ja kostjal on kohustus viivist maksta, kui ta ei tasu vähemalt minimaalset kuumakset arve
2-22-144454 tähtpäeval või kui muud tasumisele kuuluvad summad ei ole nõuetekohaselt makstud. Viivitusintressi aasta- ja päevamäär on võrdne kokku lepitud intressimääraga. Hageja arvestab viivist alates krediidilepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 21.10.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni 05.01.2023 intressiga võrdses määras, mistõttu kostja võlgneb hagejale viivist 1046,89 eurot. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Laenuandja pole hagejale nõuet kostja vastu loovutanud. Kostja on krediiti võtnud pangalt ning ei ole usutav, et pangal esineks reaalne vajadus kasutada võlanõude või hagiavalduse esitamiseks mõne teise juriidilise isiku abi. Kostja leiab, et tegemist võib olla olukorraga, kus üks juriidiline isik on nõude näiliselt loovutanud teisele juriidilisele isikule. Laenuandja, kes igapäevaselt tegutseb finantssfääris ning kelle analüüsimeetoditele esitab seadus kõrgendatud nõudmisi, peab laenusaaja kui tarbija krediidivõimelisuse hindamisel lähtuma vastutustundliku laenamise printsiipide laiemast tõlgendusest ning mitte suhtuma sellesse kohustustesse formaalselt ja pealiskaudselt, sõlmides lepinguid, mis loovad aluse tarbija makseraskuste süvendamiseks. Hageja ei ole tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Hageja intressinõue ei ole selge ega põhjendatud. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 31.05.2023 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1630,07 eurot, intressi 218,80 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 1046,89 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning määras kindlaks hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse.
5.Maakohus menetles hageja nõuet tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus).
6.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kohtule esitatud tõendite järgi kostja saanud 06.04.2021 laenuandjalt krediidilimiidi lepingu alusel laenu 2000 eurot ja 100 eurot, kuid jätnud selle tagastamata. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et 18.03.2022 on kostjat teavitatud nõude loovutamisest hagejale. Kostja on kohtu hinnangul teate kätte saanud, kuna on tasunud hagejale 30.03.2022 105 eurot, 29.04.2022 105 eurot, 30.05.2022 104,93 eurot, 29.06.2022 105 eurot. Kuivõrd nõude loovutamine ei vaja võlgniku nõusolekut ning hiljemalt 30.03.2022 on kostja nõude loovutamisest teadlikuks saanud, on nõude loovutamine toimunud ning hageja omab nõuet, mille on käesolevas menetluses kostja vastu esitanud.
7.Võlaõigusseadus (VÕS) § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad
2-22-144454 mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 13 peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral tõendama laenuandja.
8.TsMS § 405 lg 1 p 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluses hagi menetlemisel kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Hageja kinnitusel ärakuulamisel tuvastati kostja krediidivõimelisus pensioniregistri ja krediidianalüüsi väljavõtte kaudu. Vaidlusaluse lepingu p 3.5. kohaselt on laenuandjal õigus teha päringuid, mis on vajalikud lepingu sõlmimiseks ning lepingu lisaks oleva Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p 4 kohaselt on laenuandjal õigus tutvuda andmebaasidega ilma kliendi täiendava nõusolekuta. Laenuandja peab kliendile andma teada päringu tulemustest, kui päringu tulemusena otsustatakse krediiti mitte anda. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud laenuandja esitama kostjale tõendeid selle kohta, et päringud on tehtud. Kuivõrd laen väljastati, võis kostja aru saada, et päringu tulemused olid kostja jaoks positiivsed. Kohus peab hageja selgitusi laenuandja standardprotseduuride kohta laenutaotluste menetlemisel veenvateks, puudub igasugune mõistlik põhjus kahelda selles, kas laenuandja on kostja suhtes vajalikud päringud teinud. Kostja enda kinnitusel ärakuulamisel töötab ta Nordea pangas juristina viimased viis aastat. Kuivõrd kostjal oli krediidilepingut sõlmides kindel töökoht ja sissetulek, on eluliselt usutav, et kostja kohta on võimalik ametlikest registritest teavet saada ning laenuandja on päringud registritesse teinud. Vaidlusaluse lepingu p 3.4.6. kohaselt kinnitab laenusaaja, et tema majanduslik olukord võimaldab tal lepingut nõuetekohaselt täita. Käesoleval juhul on kostja hagejale tasunud 30.03.2022 105 eurot, 29.04.2022 105 eurot, 30.05.2022 104,93 eurot, 29.06.2022 105 eurot, mistõttu oli kostjal soovi korral võimalik makseid teha.
9.Laenuandja ja kostja on lepingus kokku leppinud intressimäära 48,11% aastas. Krediidilepingu eritingimuste kohaselt oli intressimäär esimesel 30 päeval 0,0000% päevas (0% aastas). Maakohtu hinnangul on laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on seda hinda aktsepteerinud, seega on hageja õigustatud nõudma intressi summas 218,80 eurot. Krediidi kulukuse määr 60,27% aastas ei ületa krediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
10.Hageja on esitanud viivisenõude perioodi eest 21.10.2021 kuni 05.01.2023 lepingu põhitingimuste ja eritingimuste alusel, mille kohaselt on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivitusintressi, mis on võrdne intressimääraga. Kohtule on esitatud viivisearvestus, millest nähtub, et kostja on viivituses alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevas, s.o alates 21.10.2021. Kuivõrd kostja on kasutatud krediidisumma tagastamisega viivituses, on hagejal õigus arvestada viivist alates 21.10.2021 kuni 05.01.2023 ja hageja viivisenõue summas 1046,89 eurot on õiguslikult põhjendatud ning maakohtu hinnangul puuduvad alused selle vähendamiseks. Laenumaksete tasumisega viivitamise korral peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Sellest tulenevalt on lubatud
2-22-144454 viivise nõudmine määras, mis on sätestatud VÕS § 113 lg-s 1. Kohtu hinnangul vastab lepingus märgitud viivis 48,11% aastas (0,131% päevas) VÕS § 415 lg-le 1, kuivõrd nimetatud sättes märgitud viite kaudu VÕS § 113 lg-le 1 (sh kolmandale lausele) võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale. Apellatsioonkaebus
11.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 31.05.2023 otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt saata asi tagasi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Maakohus on ekslikult leidnud, et tegemist oli lihtmenetlusega, kuna seda ei kinnita menetluse käik ega kohtu poolt menetluses tehtud toimingud.
13.Maakohus ei ole juhtinud hageja tähelepanu sellele, et hagejal on kohustus välja tuua asjaolud, millest nähtub, et ta on täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused, ning neid asjaolusid tõendada. Kohtule pidi olema selge, et hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Maakohus ei ole otsuses hinnanud, kas hageja on täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused. Maakohus on jätnud välja selgitamata, millise teabe laenuandja enne lepingute sõlmimist omandas, s.o kas laenuandja küsis infot kostja igakuise netosissetuleku, konto väljavõtte ja igakuiste kohustuste suuruse jms kohta. Käesoleval juhul ei ole laenuandja teinud mistahes pingutusi, et taotleja krediidivõimekust hinnata. Praeguses asjas ei ole tõendatud, et laenuandja oleks nõudnud tarbijalt mistahes täiendavat teavet. Ka kogutud andmetest ei saanud laenuandjas tekkida veendumust kostja krediidivõimelisuses. Sellises olukorras ei oleks tohtinud tarbijakrediidilepingut kostjaga sõlmida.
14.Seega rikkus maakohus nii eelmenetluse ülesandeid, jättes täitmata selgitamiskohustuse, kui ka otsuse põhjendamiskohustust, jättes kontrollimata vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise.
15.Apellant ei nõustu maakohtu argumentatsiooniga nõude loovutamise õiguspärasuse osas. Maakohus ei ole analüüsinud nõude loovutamise põhjendatust. Kostja leiab, et tal on endiselt lepinguline suhe algse laenuandjaga. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi peab laenuandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja seadusest tulenevaid kohustusi ei täitnud. Laenuandjal polnud alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kuivõrd kostja ei ole olnud hageja põhinõude osas viivituses rahalise kohustuse täitmisega, ei ole põhjendatud ka hageja viivisenõue.
16.Kuna kostja oleks menetlusnormide järgimisel ja nõude põhjendatusega veendumisel püüdnud asja kompromissiga lahendada, on põhjendatud jätta menetluskulud hageja kanda (vähemalt suuremas osas).
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17.Ringkonnakohus võtab kaebuse menetlusse. Asi tuleb lahendada TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
2-22-144454
18.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on tähtaegne ja sellelt tasuti õiges summas riigilõiv. Samuti vastab kaebus seaduses sätestatud vorminõuetele. Ringkonnakohus märgib, et käesolev asi on lihtmenetluse asi, milles maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks. TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas ei ületanud hageja põhinõue kostja vastu 3500 eurot ega koos kõrvalnõuetega 7000 eurot ning tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kuigi käesoleval juhul on maakohus otsuses märkinud, et ta ei anna luba otsuse edasikaebamiseks, siis kolleegium leiab, et maakohus on selgelt rikkunud menetlusõiguse norme ja seetõttu võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse.
19.Praegusel juhul ei ole maakohus täitnud selgitamiskohustust ega teinud ettepanekuid tõendite esitamiseks, rikkudes sellega TsMS § 392 lg 1 p-des 1–4 sätestatud nõudeid. Kohtupoolse selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse all ja neid ei ole vajalikus ulatuses esile toodud, mistõttu on maakohus rikkunud otsuse põhjendamiskohustust.
20.Hageja esitas kostja vastu hagi kostja ja laenuandja vahel 06.04.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja vastuväidete kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja peamine vastuväide on, et laenuandja on rikkunud laenulepingut sõlmides kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet.
21.Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja ja laenuandja vahel 06.04.2021 sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes. Laenuandjale on kehtestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte kohustuse järgmine (VÕS §-s 4034). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peab laenuandja koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ja tema krediidivõimelisust hindama ning mitte sõlmima lepingut tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses ta veendunud ei ole. Laenuandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas laenust võib tekkida laenutaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõtte sisust peab laenuandja suutma tõendada, et ta andis krediiti tarbijale, kelle krediidivõimelisuse hindamise aluseks olnud teabe analüüsimise põhjal oli hindamise hetkel tõenäoline, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta. Laenuandja peab suutma tõendada, et ta omandas piisava teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ja näitas tarbija krediidivõimelisuse hindamisel üles nõuetekohast hoolsust. Samuti peab laenuandja suutma näidata krediidivõimelisuse hindamise aluseks olnud andmete kogumise meetodit ja andmete analüüsi ehk seda, kuidas kujunes laenuandja hinnang tarbija krediidivõimelisuse kohta. Lisaks peab laenuandja suutma tõendada, et ta võttis tarbijalt kinnituse selle kohta, et enne lepingu sõlmimist selgitas laenuandja tarbijale lepingu olulisi tingimusi ja krediidilepingu sõlmimisega kaasnevaid ohtusid (VÕS II komm/Käerdi, Õunpuu (2019), § 4034 , p 3.5).
22.TsMS § 392 lg 1 p-de 1–4 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses eelkõige välja lisaks nõuetele menetlusosaliste seisukohad esitatud nõuete suhtes; menetlusosaliste taotlused; menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta; tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. TsMS § 329 lg-st 3 tulenevalt
2-22-144454 võib kohus eelmenetluse ülesannete täitmiseks nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja neid küsitleda. TsMS § 351 lg 1 alusel arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. TsMS § 351 lg 2 järgi võimaldab kohus pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Kohus peab selgitama pooltele, milline on hageja ja kostja tõendamiskoormus esitatud nõuetest ja vastuväidetest tulenevalt, samuti millised on nõude ja vastuväite kohaldamise eeldused. Maakohus ei ole seda teinud.
23.Maakohus, leidis, et hageja lepingulise esindaja kinnitusega on tõendatud, et kostja krediidivõimelisus tuvastati pensioniregistri ja krediidianalüüsi väljavõtte kaudu. Samuti leidis maakohus, et vaidlusaluse lepingu p 3.5 kohaselt, mille järgi on laenuandjal õigus teha päringuid, mis on vajalikud lepingu sõlmimiseks, ei tulene, et laenuandja peab kliendile andma teada päringu tulemustest, kui päringu tulemusena otsustatakse krediiti anda, mistõttu ei pidanud hageja esitama tõendeid selle kohta, et päringud on tehtud. Maakohus on õigesti märkinud VÕS § 4034 lg-le 13 tuginedes, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab vaidluse korral tõendama laenuandja. Samas on maakohus vastuoluliselt leidnud, et käesolevas vaidluses ei pidanud hageja esitama tõendeid selle kohta, missugused päringuid laenuandja kostja krediidivõime tuvastamiseks tegi ja kuidas nende päringute tulemusel kujunes krediidiandja veendumus kostja krediidivõimelisuse kohta. Maakohus leidis, et kui kostja on kinnitanud vaidlusaluse lepingu p-s 3.4.6, et tema majanduslik olukord võimaldab tal lepingut nõuetekohaselt täita, kostja töötab Nordea pangas juristina viimased viis aastat ning kostja on teinud hagejale makseid peale krediidilepingu ülesütlemist, ei ole usutav, et kostja krediidivõime hindamiseks pole päringuid tehtud või et kostja ei suudaks soovi korral laenu tagastada. Selliselt on maakohus tõdenud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab tõendama laenuandja, kuid sisuliselt maakohus hagejalt tõendite esitamist vajalikuks ei pidanudki. Ringkonnakohus selgitab, et kohtul on kohustus kontrollida laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ja teha seda ka omal algatusel (EKo 05.03.2020, C-679/18, p-d 20–23).
24.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei selgitanud maakohus eelmenetluses piisavalt pooltele vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiskoormust, rikkudes seega TsMS § 392 lg 1 p 3 ja p 41. Kuna VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama laenuandja, siis erineb tõendamiskoormus tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidluse puhul oluliselt TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud üldisest tõendamiskoormusest. Seetõttu ei saa ka lihtmenetluses lubatavad lihtsustused tõendamisel viia olukorrani, kus jäetakse vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks tõendid esitamata. Lihtmenetluses on kohtul võimlik arvestada tõendina poole seletust, mis pole antud vande all, kuid tunnustada tõendina poole lepingulise esindaja väiteid, millele maakohus otsuse tegemisel tugines, kolleegium võimalikuks ei pea. Kolleegium märgib, et ka poole seletuse, mis pole antud vande all, kasutamine tõendina peaks olema põhjendatud sarnaselt poole vande all antud seletusega TsMS § 267–2681 sätetest tulenevalt siiski vaid juhul, kui muude tõendite kogumine ei ole võimalik või kogutud muude tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik seisukohta kujundada väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu kohta. Kuna tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidluse puhul vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tuleb laenuandjal koguda andmeid ja neid analüüsida, siis on ka sellise vaidluse puhul kohaseks tõendiks krediidiandja kogutud andmed ja krediidiandja poolt kogutud andmetele tuginedes tehtud järeldused, mis suure tõenäosusega kajastuvad dokumentaalsetes tõendites.
25.Kuna maakohus ei juhtinud menetluses hageja tähelepanu kohustusele tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust,
2-22-144454 ja neid asjaolusid tõendada, ei ole maakohus ka otsuses hinnanud, kas olid täidetud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud laenuandja kohustused. Maakohus on jätnud välja selgitamata, millise teabe laenuandja enne lepingu sõlmimist omandas, s.o kas küsis infot kostja igakuise netosissetuleku, konto väljavõtte ja igakuiste kohustuste suuruse jms kohta. Seetõttu on maakohus jätnud ka välja selgitamata, millise teabe alusel ja kuidas hindas laenuandja kostja krediidivõimelisust.
26.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija laenuandjale sellisel juhul ei võlgne. Laenuandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamisel lepingujärgsete maksete uuesti määramine võib mõjutada mh laenuandja lepingute ülesütlemise tahteavalduste kehtivust, st asjaolu, kas tarbijast laenusaajal oli lepingute ülesütlemiseks vajalik võlgnevus laenuandja poolt lepingute ülesütlemise ajal.
27.Otsuse saab kohus teha TsMS § 435 lg 1 järgi pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Asi on lahendi tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
28.Kuna praeguses asjas ei olnud hagejal võimalik tuua esile ega tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike toimingute tegemist laenuandja poolt, võib maakohus olla jõudnud ebaõigesti järeldusele, et vastavat rikkumist ei toimunud ja hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele.
29.Samuti peab maakohus selgitama pooltele, millised asjaolud esitatud nõuetest tulenevalt vajavad tõendamist. Juhul kui selgub, et asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid on esitamata, peab maakohus võimaldama pooltel neid asjaolusid ja tõendeid esitada.
30.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, kuivõrd maakohus on oluliselt rikkunud nii selgitamis- kui põhjendamiskohustusi. Eeltoodud põhjendustel tuleb maakohtu otsus tühistada ja tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada hagejale tema tõendamiskoormist, anda tähtaeg tõendite esitamiseks ning hinnata, kas lepingu puhul oli järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
31.Kuivõrd asi saadetakse TsMS § 646 alusel maakohtule uueks läbi vaatamiseks üksnes kaebuse põhjal menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, siis ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1). Samuti ei pea ringkonnakohus analüüsima kaebuse põhjendusi (TsMS § 656 lg 1) (vt RKTKo 24.01.2018, 213-56825, p 11). TsMS § 646 alusel asja lahendades ei saa ringkonnakohus hinnata maakohtu otsuse faktilist ja tõenduslikku külge. Ringkonnakohus märgib seejuures, et ei saa asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saates ette kirjutada, millisele järeldusele tuleb jõuda tõendite hindamisel või asjaolude tuvastamisel, sest maakohtule on kohustuslikud vaid ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel (TsMS § 658 lg 2). Menetluskulude jaotus
32.TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel.
2-22-144454
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.