Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt
Määruse tegemise aeg ja koht 09.01.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-22-144454
Kohtuasi
OK Incure OÜ hagi X vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.12.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: OK Incure OÜ (registrikood lepinguline esindaja Dmitri Santašev
11542046),
Kostja: X (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X 04.01.2024 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 04.12.2023 otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. OK Incure OÜ-l ei ole apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.OK Incure OÜ (hageja) esitas 15.11.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus Xlt (kostja) välja mõista 2354,84 eurot. Kuna kostja esitas maksekäsu kiirmenetluse avaldusele vastuväite, siis anti tsiviilasja menetlus üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 05.01.2023 Harju Maakohtule hagi kostja vastu põhivõlgnevuse 1630,07 euro, intressi 218,80 euro ja viivise 1046,89 euro nõudes.
2.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Ferratum Bank p.l.c (laenuandja/krediidiandja) ja kostja 06.04.2021 lepingu, millega laenuandja võimaldas kostjal kasutada krediidilimiiti kuni 2000 eurot. 14.05.2021 suurendati krediidilimiiti 100 euro võrra. Kostjale avatud krediidilimiidi suhtes kehtis Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 48,11% aastas ja krediidikulukuse määraks oli 60,27% aastas. Viivisemäär oli võrdne intressimääraga, s.o 48,11% aastas. Pooled leppisid kokku, et laenuandja väljastab kostjale arve 15 päeva pärast algse krediidi väljamaksmist laenuandja poolt ja vähemalt iga 30 päeva järel.
2.2.Lepingu kehtivuse ajal tegi laenuandja kostjale väljamakseid kokku 2100 euro ulatuses. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja 05.05.2021 krediidisumma katteks ainsa osamaksena 100 eurot. Kuna kostja oli viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ega likvideerinud võlgnevust pärast meeldetuletuste ja hoiatuse saatmist ega hiljem, edastas laenuandja kostjale 05.10.2021 lepingu lõpetamise teate, teavitades kostjat, et leping lõppeb automaatselt 15. päeval teate saatmisest, kui kostja ei tasu võlgnevust hiljemalt 14 päeva jooksul alates kirja saatmisest. Kostja võlgnevust ei likvideerinud, mistõttu loeti leping automaatselt üles öelduks 20.10.2021. Lepingu ülesütlemise hetkel oli kostja põhivõlgnevus 2000 eurot. 18.03.2022 teavitas laenuandja kostjat nõude loovutamisest hagejale. Pärast lepingu lõppemist tasus kostja põhivõlgnevuse katteks 419,93 eurot. Kuivõrd hagejal oli õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist seoses võlgnikult kohtuväliselt võla nõudmiseks meeldetuletuskirjade saatmisega summas 50 eurot, siis arvestas hageja kostja maksest 50 eurot sissenõudmiskulude katteks ja ülejäänud 369,93 eurot põhisumma katteks.
2.3.Kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga on 1630,07 eurot (2100 – 100 – 369,93). Vastavalt laenuandja üldtingimustele ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe tingimustele on hagejal õigus arvestada tasumata intressi 48,11% aastas krediidilimiidi kasutamise eest. Intressi arvestatakse igapäevaselt kasutusse antud krediidisaldolt. Kuivõrd kostja krediidisumma oli 2000 eurot, siis arvestatakse sellelt summalt iga päev intressi. Kostja viimane tagasimakse intressi katteks oli 29.07.2021. Kostja võlgneb tasumata intressi alates 30.07.2021 kuni lepingu ülesütlemiseni 20.10.2021 summas 218,80 eurot. Laenuandjal on õigus arvestada ning nõuda viivise maksmist, kui kostja ei tasu vähemalt minimaalset kuumakset arve tähtpäeval või kui muud tasumisele kuuluvad summad ei ole nõuetekohaselt makstud. Viivitusintressi aasta- ja päevamäär on võrdne kokku lepitud intressimääraga. Hageja arvestab viivist alates krediidilepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 21.10.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni 05.01.2023 intressiga võrdses määras, st kostja võlgneb hagejale viivist 1046,89 eurot. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-22-144454
3.1.Laenuandja ei ole nõuet kostja vastu hagejale loovutanud. Kostja on krediiti võtnud pangalt ning ei ole usutav, et pangal esineks reaalne vajadus kasutada võlanõude või hagiavalduse esitamiseks mõne teise juriidilise isiku abi. Kostja leiab, et tegemist võib olla olukorraga, kus üks juriidiline isik on nõude näiliselt loovutanud teisele juriidilisele isikule.
3.2.Laenuandja, kes igapäevaselt tegutseb finantssfääris ning kelle analüüsimeetoditele esitab seadus kõrgendatud nõudmisi, peab laenusaaja kui tarbija krediidivõimelisuse hindamisel lähtuma vastutustundliku laenamise printsiipide laiemast tõlgendusest ning mitte suhtuma sellesse kohustusse formaalselt ja pealiskaudselt, sõlmides lepinguid, mis loovad aluse tarbija makseraskuste süvendamiseks. Hageja ei ole tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Hageja intressinõue ei ole selge ega põhjendatud. Menetluse edasine käik
4.31.05.2023 kohtuotsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1630,07 eurot, intressi 218,80 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 1046,89 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning määras kindlaks hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse.
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu 31.05.2023 otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
6.06.09.2023 kohtuotsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 31.05.2023 otsuse ja saatis asja apellatsioonkaebuse alusel uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis (tsiviilkohtumenetluse seadustik, TsMS § 646). Ringkonnakohus leidis, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse normi olulisel määral, kuna ei täitnud selgitamiskohustust ega teinud ettepanekuid tõendite esitamiseks. Kohtupoolse selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse all ja neid ei ole vajalikus ulatuses esile toodud, mistõttu on maakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust. Täpsemalt oli maakohus jätnud pooltele selgitamata vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiskoormuse, rikkudes nii TsMS § 392 lg 1 p 3 ja p 41. Maakohus jättis välja selgitamata, millise teabe laenuandja enne lepingu sõlmimist omandas, s.t kas ta küsis infot kostja igakuise netosissetuleku, konto väljavõtte ja igakuiste kohustuste suuruse jms kohta. Seetõttu on maakohus jätnud välja selgitamata, millise teabe alusel ja kuidas hindas laenuandja kostja krediidivõimelisust. Ringkonnakohus täpsustas, et asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada hagejale tema tõendamiskoormist, anda tähtaeg tõendite esitamiseks ning hinnata, kas lepingu puhul oli järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Asja uus läbivaatamine Harju Maakohtus
7.13.10.2023 selgitas maakohus pooltele, et hageja peab välja tooma ja tõendama asjaolud, millest nähtub, et laenuandja on täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused. Kohus selgitas, et hagejal tuleb kohtule selgitada ja tõendada, millise teabe laenuandja enne lepingute sõlmimist omandas. Samuti tuleb hagejal selgitada oma nõude kujunemist ja esitada selle kohta täpsed arvestused.
8.30.10.2023 menetlusdokumendis selgitas hageja maakohtule, et krediidiandja kontrollis teabe õigsust ning taotluse esitamise ajal 03.04.2021 ei olnud kostja kohta avaldatud ühtegi aktiivset maksehäiret. Lisaks sellele kontrollis krediidiandja kostja arvelduskonto väljavõtet.
2-22-144454 Krediidiandja tegi kindlaks, et kostja netosissetulek on 1026,78 eurot ja finantskohustused 200 eurot. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel. Hageja täpsustas, et kostja sai krediiti kokku 2100 eurot ning tegi laenulepingu kehtivuse ajal tagasimakseid kokku 312,59 eurot, millest 100 eurot arvestati põhisumma, 13 eurot teenustasu ja 199,59 eurot intressi katteks. Pärast lepingu lõppemist tasus kostja hagejale veel 419,93 eurot. Kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, on kostja hagejale jätkuvalt võlgu 1367,48 eurot (2100 – 312,59 – 419,93). Hageja asjaomase kalkulatsiooni kohaselt on kõik kostja tagasimaksed arvestatud põhivõla katteks.
9.14.11.2023 vastuses väitis kostja, et hageja ei ole kohaselt selgitanud, kuidas hindas laenuandja kostja krediidivõimelisust. 22.11.2023 kohtu poolt ärakuulamisel taotles kostja hagi läbi vaatamata jätmist. Alternatiivselt taotles kostja, et kohus ei arvestaks hagi lisa 7.
MAAKOHTU OTSUS
10.04.12.2023 rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1367,48 eurot. Muus osas jäi hagi rahuldamata (st põhivõlgnevus 262,59 eurot, intressi- ja viivisenõue).
11.Maakohus selgitas esmalt, et kuna kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis võib kohus TsMS § 405 lg 5 kohaselt kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all.
12.Maakohus selgitas edasi, et kostja taotluse jätta tähelepanuta hagiavalduse lisa 7, kuna see ei ole tõlgitud eesti keelde, rahuldamiseks ei ole alust. Hagiavalduse lisa 7 kujutab endast laenu väljamakse ja tagasimakse arvestust Exceli tabeli kujul. Käesoleval juhul ei ole kostja väitnud, et ta ei saa dokumendi sisust aru. Samuti ei vaielnud kostja vastu asjaolule, et ta sai laenu 2100 eurot ning tegi lepingu kehtivuse ajal tagasimakseid kogusummas 312,59 eurot. TsMS § 405 lg 1 p 6 kohaselt ei pea kohus lihtmenetluses järgima kindlaksmääratud vorminõudeid. Hagi lisa 7 tähelepanuta jätmine ei mõjutaks ka käesoleva asja lõpptulemust. Tulenevalt eeltoodust ei ole eeldused hagi lisa 7 tähelepanuta jätmiseks täidetud ja kohus jätab kostja taotluse rahuldamata.
13.Samuti jättis maakohus rahuldamata hageja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks. Maakohus selgitas, et hagi läbi vaatamata jätmist reguleerib TsMS § 423. Sätte eesmärk on lõpetada menetlus asjades, mis selles reguleeritud kriteeriumite alusel on menetlust välistava puudusega. Kostja ei ole ühelegi konkreetsele alusele viidanud. Asjaolu, et kostja hinnangul on hageja nõue arusaamatu, ei võimalda jätta hagi läbi vaatamata. Hageja on oma nõude kujunemist piisavalt selgitanud. Hageja 30.10.2023 menetlusdokumendis esitatud alternatiivne nõue ei ole uus nõue, mida kohus ei ole eelnevalt menetlenud, vaid tegemist on korrigeeritud nõudega juhuks, kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Ka võõrkeelne tõend (hagi lisa 7) ei ole aluseks hagi läbi vaatamata jätmiseks.
14.Edasi kontrollis maakohus nõude loovutamise kehtivust ega nõustunud kostja väitega, et nõuete loovutamisel ei ole järgitud vorminõudeid.
2-22-144454
14.1.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamine loetakse VÕS § 170 järgi võlgniku suhtes toimunuks, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, või kui uus võlausaldaja esitab endise võlausaldaja poolt nõude loovutamise kohta välja antud dokumendi. Kohtupraktikas on leitud, et nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt RKTKo 15.01.2014, 3-2-1-149-13, p 27; RKTKo 06.06.2007, 3-2-1-62-07, p 12). VÕS § 171 lg-d 1 ja 2 sätestavad vastuväited, mida võlgnik võib uue võlausaldaja nõude vastu esitada (vt ka RKTKo 21.04.2005, 3-2-1-35-05, p 17). VÕS § 170 esimene lause ei välista võlgniku vastuväidet selle kohta, et nõude loovutamine ei ole kehtiv. Seega võib võlgnik VÕS § 171 lg 2 alusel esitada ka need vastuväited, mis tulenevad nõude loovutamisest (RKTKo 21.04.2005, 3-2-1-35-05, p 17). Samuti võib võlgnik VÕS § 172 kohaselt keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud (RKTKo 3-2-1-74-15, p 18).
14.2.Edasi tuvastas maakohus, et kostja ja Ferratum Bank p.l.c sõlmisid 06.04.2021 lepingu, millega laenuandja võimaldas kostjal kasutada krediidilimiiti kuni 2000 eurot (14.05.2021 anti veel täiendavalt 100 eurot). Kostja oli viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ega tasunud võlgnevust ka pärast meeldetuletuste ja hoiatuste saatmist. 05.10.2021 edastas laenuandja kostjale lepingu lõpetamise teate, mille kohaselt lõpeb leping automaatselt 15. päeval teate saatmisest, kui kostja ei tasu võlgnevust hiljemalt 14 päeva jooksul (dtl 62). Kostja võlgnevust ei likvideerinud, mistõttu loeti leping automaatselt üles öelduks 20.10.2021. 18.03.2022 teavitas laenuandja 18.03.2022 kostjat nõude loovutamisest hagejale (dtl 42). Maakohus asus seisukohale, et Ferratum Bank p.l.c loovutas nõude 18.03.2022 hagejale vastavuses VÕS §-ga 164. Teatises on märgitud ka see, et kõik asjaomasest laenulepingust tulenevad maksed tuleb edaspidi teha OK Incure OÜ arveldusarvele EE452200221066697508 (Swedbank) (dtl 42). Kostja ei ole selle teate kättesaamist vaidlustanud ning on pärast nõude loovutamist teostanud laenu tagasimakseid otse hagejale kogusummas 419,93 eurot (dtl 45). Kostja tõi ka ise apellatsioonkaebuses esile (viitega dtl 45), et tagastas hagejale 30.03.2022 – 105 eurot, 29.04.2022 – 105 eurot, 30.05.2022 – 104,93 eurot, 29.06.2022 – 105 eurot. Olukorras, kus kostja ei vaidlustanud laenuandja nõude loovutamise teate kättesaamist, aktsepteeris kohtueelselt nõude loovutamist ja tegi makseid uuele võlausaldajale (hagejale) ning nõude loovutamise teatele ei ole kohustuslikku vorminõuet seadusega ette nähtud, loeb kohus tuvastatuks, et esialgne võlausaldaja Ferratum Bank p.l.c on loovutanud hagejale vaidlusalusest 06.04.2021 krediidilimiidi lepingust tulenevad nõuded kostja vastu. Sellega on hageja astunud võlasuhtes senise võlausaldaja Ferratum Bank p.l.c asemele.
15.Edasi kontrollis maakohus, kas hageja on järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
15.1.06.04.2021 krediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud ja praegu kehtiva VÕS § 4034 lg 1 pde 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas
2-22-144454 tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 järgi krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
15.2.Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Hageja esitas kohtule laenutaotlused (dtl 26-27), maksehäireregistri väljavõtte (dtl 232) ja kostja konto väljavõtte (dtl 234). Kostja laenutaotlusest ei nähtu, et kostjalt oleks küsitud andmeid tema regulaarse sissetuleku, varaliste kohustuse, ülalpeetavate arvu, vara olemasolu (sh kinnisvara), majapidamiskulude jmt kohta. Kostja laenutaotlused sisaldavad üksnes taotluse esitamise kuupäeva, laenulepingu numbrit, laenusummat jmt vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise valguses mitteasjakohast infot. Kostja pangakonto väljavõte puudutab perioodi 29.03.2021 – 03.04.2021 ehk kuut päeva. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tarbijakrediidi puhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks krediidiandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku krediidivõimekuse kohta (vt TlnRnKo 2-18-9977, p 12; TlnRnKo 2-18-977, p 43; TlnRnKo 220-106661, p 55; TlnRnKo 2-20-3933, p 67). Kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 18).
15.3.Maakohtu hinnangul ei ole hageja käesoleval juhul tõendanud, et krediidiandja oleks kogunud piisavalt tõendeid kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Asja materjalidest ei nähtu tõendeid, mis kinnitaksid hageja väidet, et krediidiandja tegi kindlaks, et kostja regulaarne netosissetulek on 1026,78 eurot ja finantskohustused on 200 eurot. Üheainsa konto väljavõttest nähtuva ülekande järgi ei ole võimalik asuda seisukohale, et kostja regulaarne sissetulek on 1026,78 eurot (dtl 234), samuti ei saa eelnevast järeldada, et muude andmete kogumine ei ole vajalik. Kostja konto väljavõttest nähtub kohtule, et kostja on tasunud 581 eurot selgitusega „üür ja veebruarikuu kommunaalid“ (dtl 234). Kohtule ei nähtu hageja seisukohast ega kohtule esitatud tõenditest, et krediidiandja oleks eelnimetatud kulu arvesse võtnud. Kohtule ei ole esitatud tõendit, et krediidiandja oleks üldse krediidianalüüsi teinud. Kostja pangakonto väljavõte kuue päeva kohta pidanuks tekitama mõistlikus krediidiandjas kahtluse, kas isik on võimeline väidetava 1026,78 euro suuruse sissetulekuga täitma kehtivaid finantskohustusi, kandma igapäevaseid kulusid toidule, transpordile jmt ning võtma täiendavaid finantskohustusi. Kohtule esitatud maksehäireregistri väljavõttest (dtl 232) ei piisa järeldamaks, et kostja oli 06.04.2021 lepingu sõlmimisel krediidivõimeline.
15.4.Seega ei nõustu kohus hageja seisukohaga, et laenuandja on juhindunud vastutustundliku laenamise põhimõttest. Käesoleval juhul ei ole laenuandja teinud piisavaid pingutusi, et kostja
2-22-144454 krediidivõimekust nõuetekohaselt hinnata. Ka kogutud andmetel ei saanud krediidiandjas tekkida veendumust kostja krediidivõimelisuses. Sellises olukorras ei oleks tohtinud tarbijakrediidilepingut kostjaga sõlmida (VÕS § 4034 lõige 6).
16.Vaidlusaluse lepingu sõlmimisel kehtinud VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. VÕS §-st 94 tulenev Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär alates 01.01.2021 laenulepingute sõlmimisest on 0,00%, seega tuleb 06.04.2021 sõlmitud lepingule kohaldada intressimäära 0,00%, mistõttu ei saa kostjalt intressi välja mõista. Kohus jätab hageja intressinõude summas 218,80 eurot rahuldamata.
17.VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 24). Kuigi hageja esitas 30.10.2023 võlgnevuse ümberarvestuse, ei nähtunud sellest uut maksegraafikut, milles oleks kajastatu VÕS § 94 järgne intressimäär. Seega võttis maakohus aluseks 06.04.2021 krediidilepingu tingimused. Laenulimiidi lepingu eritingimuste p F(c) kohaselt makstakse laenulimiit tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest (dtl 191). Kostjale maksti 06.04.2021 välja 2000 eurot ja 14.05.2021 täiendavalt 100 eurot (dtl 207), seega lepingu eritingimuste järgi algas 2000 euro osas tagasimaksmise periood 2021. a mais ja 100 euro osas 2021. a juunis. Käesoleva otsuse tegemise seisuga 04.12.2023 on laenu tagastamise tähtaeg mõlemal juhul möödunud. Seega on laenulimiidi leping tähtaja möödumise tõttu lõppenud ning kohus ei analüüsi kostja vastuväidet, et krediidiandjal puudus õigus lepingu ülesütlemiseks.
18.Kuivõrd hageja sai vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuvastas maakohus edasi, kui suure summa krediidiandja kostjale vaidlusaluse laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja tagasi maksnud. Maakohus tuvastas, et vaidlus puudub, et kostja sai laenu 2100 eurot ning tegi lepingu täitmiseks tagasimakseid kogusummas 732,52 eurot (lepingu kehtivuse ajal 312,59 eurot, mis tuleb arvestada põhinõude täimiseks, ja pärast nõude loovutamist hagejale täiendavalt 419,93 eurot, mis samuti tuleb arvestada põhinõude täitmiseks). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista laenu põhiosa võlgnevus 1367,48 eurot.
19.Edasi märkis maakohus, et hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 21.10.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni 05.01.2023 intressiga võrdses määras. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu puudub hageja viivisenõudel intressiga võrdses määras õiguslik alus. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt TlnRnKo 27.01.2023, 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Alternatiivses (30.10.2023) võlaarvestuses ei ole hageja viivisenõudele ka tuginenud. Seega jääb hageja viivisenõue rahuldamata.
2-22-144454
20.Kokkuvõttes mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva põhivõlgnevuse summas 1367,48 eurot ning jättis hagi rahuldamata põhivõlgnevuse nõude osas 262,59 euro ulatuses ning intressinõudes (218,80 eurot) ja viivisenõudes (1046,89 eurot). Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Apellatsioonkaebus
21.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 1, 2 ja 4 täielikku tühistamist ja p 3 osalist tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Samuti taotles kostja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist. Menetluskulude jaotust kostja ei vaidlustanud.
21.1.Kostja leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ning tal on õigus kohtuotsus edasi kaevata. Maakohus on rikkunud kaalutlusõiguse põhimõtet ega ole kohtuotsust põhjendanud.
21.2.Maakohus ei oleks tohtinud arvestada hagi lisa 7, kuna see ei olnud tõlgitud eesti keelde.
21.3.Maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et hageja 30.10.2023 menetlusdokumendis on esitatud sisuliselt uus hagi. Hageja nõuab selles kostjalt 3167,48 eurot. Maakohus oleks pidanud andma kostjale võimaluse vastuhagi esitamiseks. Ka ei ole maakohus suunanud pooli kompromissi sõlmimisele pärast hageja 30.10.2023 menetlusdokumendi saamist.
21.4.Maakohus ei ole tuvastanud, kas hagejal oli õigus laenuleping üles öelda. Kuigi maakohus on järginud ringkonnakohtu suuniseid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimisel, on maakohus jätnud kõik muud kostja vastuväited analüüsimata. Kostja tagastas hagejale 30.03.2022 105 eurot, 29.04.2022 105 eurot, 30.05.2022 104,93 eurot ning 29.06.2022 105 eurot. Seega ei olnud krediidiandjal alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.
21.5.Maakohus on valesti tuvastanud nõude loovutamise kehtivuse. Kostjal on jätkuvalt õigussuhe laenuandja ehk Ferratum Bank p.l.c-ga.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
22.Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades muu hulgas ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
23.Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva redaktsiooni järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus).
23.1.Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus leidis ekslikult, et tegemist on lihtmenetlusega. Praeguses asjas palus hageja kostjalt algselt välja mõista põhivõlgnevuse
2-22-144454 1630,07 eurot, intressi 218,80 eurot ja viivise 1046,89 eurot. Seega ei ületanud hageja põhinõue kostja vastu 3500 eurot ega koos kõrvalnõuetega 7000 eurot ning tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Käesolevas asjas on maakohus pooli teavitanud, et menetleb asja lihtmenetluses (dtl 77–78; 236–237) ning ka ringkonnakohus lähtub sellest, et tegemist on lihtmenetluse asjaga.
23.2.Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Käesoleval juhul on Harju Maakohus 04.12.2023 kohtuotsuses selgelt märkinud, et ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi ega hinnanud tõendeid ebaõigesti viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse, mistõttu ei ole alust kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.
24.Käesolevas asjas nõudis hageja (kes oli omandanud nõude laenuandjalt) kostjalt tagasi tarbijakrediidina saadud laenu, sellega seonduvat intressi ja viivist. Maakohus tuvastas 04.12.2023 otsuses, tulenevalt ringkonnakohtu juhistest samas asjas, et hageja oli rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust, mistõttu kuulus kostjalt väljamõistmisele üksnes põhivõlgnevus. Hageja intressi- ja viivisenõude jättis maakohus rahuldamata. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada, milles see osaliselt rahuldati, ning jätta hagi täies ulatuses rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4). Samuti on kostja vaidlustanud maakohtu otsustused jätta rahuldamata kostja taotlus hagi läbivaatamata jätmiseks ning kostja taotlus jätta tähelepanuta hagiavalduse lisa 7 (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2).
25.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjalikult – kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu 06.09.2023 suunistega ja Riigikohtu praktikaga – hinnanud käesolevas asjas kõiki olulisi aspekte. Kuna maakohus tuvastas vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise ja jättis intressi ja viivise välja mõistmata, ei ole neid asjaolusid põhjust uuesti käsitleda. Neid aspekte ei ole kostja apellatsioonkaebuses ka vaidlustanud.
26.Mis puudutab kostja väidet, et nõude loovutamine hagejale ei ole tõendatud, leiab ringkonnakohus, et maakohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, et nõue on kehtivalt loovutatud. Seejuures on kostja kohtueelselt ka ise teinud (pärast nõude loovutamise teate saamist) neli makset otse hagejale (vt eespool p 14.1 ja 14.2, vt ka kostja apellatsioonkaebustes toodud sellekohased kinnitused dtl 102 ja dtl 257, viitega dtl 45). Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid pikemalt (TsMS § 654 lg 6).
27.Kostja väited selle kohta, et hageja esitas asja teistkordsel menetlemisel maakohtus sisuliselt uue hagi, ei ole põhjendatud. Hageja esitas 30.10.2023 menetlusdokumendis alternatiivse arvutuse juhuks, kui maakohus nõustub kostjaga, et laenuandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja tõi välja, et kostja sai krediiti kogusummas 2100 eurot ning tegi lepingu kehtivuse ajal tagasimakseid 312,59 eurot (millest 100,00 eurot oli arvestatud põhisumma katteks, 13,00 eurot teenustasu katteks ja 199,59 eurot intressi katteks). Pärast lepingu lõppemist tasus kostja hagejale 419,93 eurot. Hageja arvutuse kohaselt, kui arvestada kõik maksed põhivõlgnevuse katteks, on kostja hagejale jätkuvalt võlgu 1367,48 eurot (2100 – 312,59 – 419,93). Kostja ei ole vaidlustanud laenu kogusummas 2100 saamist
2-22-144454 ega seda, et ta on teinud tagasimakseid eelnevalt toodud ulatuses. Seega rahuldas maakohus õigesti hagi põhivõlgnevuse 1367,48 ulatuses.
28.Maakohus on korrektselt lähtunud sellest, et kuna laenu tagasimakse tähtajad olid maakohtu otsuse tegemise ajaks möödunud (vt eespool p 17), ei pidanud kohus hindama kostja vastuväidet, kas algsel laenuandjal oli õigus lepingu ülesütlemiseks. Riigikohus on selgitanud, et kuigi VÕS § 403.4 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema, siis ei ole sellise arvestuse esitamise kohustust, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Kuna käesoleval juhul oli kõigi osamaksete tegemise tähtaeg saabunud, siis ei omanud laenulepingu ülesütlemise küsimus enam tähtsust. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja üksnes põhivõlgnevuse, mis oli tervikuna sissenõutavaks muutunud 2000 euro ulatuses 12 kuu möödumisel 2021. a maist ning 100 euro ulatuses 2021. a juunist.
29.Mis puudutab kostja menetluslikke etteheiteid maakohtule, siis nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et maakohtul oli õigus võtta tõendina arvesse hagiavalduse lisa 7, st Exceli tabelina esitatud laenu väljamakse ja tagasimakse arvestus, kuigi selles sisalduv sõnaline osa ei olnud tõlgitud eesti keelde. Maakohus menetles asja lihtmenetluse korras ning võis kalduda kõrvale menetlusdokumentidele esitatud vorminõuetele seaduses sätestatust (TsMS § 405 lg 1 p 6). Kostja ei ole väitnud, et ta ei saanud arvestustest aru, ega ole vaidlustanud ka Exceli tabelist nähtuvaid laenu- ja tagasimaksesummasid, mis on välja toodud hageja erinevates menetlusdokumentides eesti keeles. Tegemist on tõendiga, mis kinnitab eelkõige kostja makseid laenuandjale ega ole selliselt ka kuidagi kostjat kahjustav.
30.Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 ja 2 hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada põhivõlgnevuse osas. See, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt RKTKm 27.02.2017, 3-2-1-159-16, p 13). Eeltoodut arvestades ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mistõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse võtmata.
31.Kuna hageja ei ole menetluskulude jaotust vaidlustanud, siis ringkonnakohus seda küsimust ei käsitle.
32.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi (käesoleval juhul kostja) kanda. Hagejal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Kaebuse menetlusse võtmise korral tekiksid apellandil kaebuse rahuldamata jätmise tõttu täiendavad kulud.
33.Kuigi üldjuhul on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv, siis kuna käesolevas asjas ei ole kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasunud, puudub kostjal alus riigilõivu tagasi nõuda.
2-22-144454
34.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.