Hageja: OK Incure OÜ (registrikood 11542046, asukoht: Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn); Hageja volitatud esindaja: Dmitri Santašev (e-post: dmitri.santaš[email protected]); Kostja: K. J. (isikukood xxxx; elukoht xxxx); Kostja lepinguline esindaja: Inna Bodagovskaja (BIA Õigusbüroo OÜ; e-post: [email protected]).
Menetluse liik
Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata OK Incure OÜ hagi K. J. vastu võla nõudes.
2.Jätta menetluskulud hageja OK Incure OÜ kanda.
3.Mõista hagejalt OK Incure OÜ kostja K. J. kasuks välja menetluskulud summas 324 eurot. Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
1.OK Incure OÜ esitas 24.01.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult K. J. 1 186,48 euro saamiseks. Kostja vaidles makseettepanekule vastu. Pärnu Maakohus lõpetas 10.05.2023 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.OK Incure OÜ (hageja) esitas 30.05.2023 Harju Maakohtule hagi K. J. (kostja) vastu võla nõudes. Kohus võttis hagi 31.05.2023 määrusega menetlusse. Kohus menetleb käesolevat tsiviilasja 2-23-103564 lihtmenetluses (kirjalikus menetluses), mille kohta on täpsemad selgitused antud Harju Maakohtu 31.05.2023 kohtumääruses.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
3.Hagiavalduse kohaselt kostja K. J. esitas 19.12.2019 laenutaotluse Xxxx iseteeninduskeskkonnas järgides saadud juhiseid. Pärast kostja poolt esitatud andmete töötlemist ning krediidivõimelisuse kontrollimist avas krediidiandja kostjale konto. Leping sõlmiti 20.12.2019. Kostja on kasutanud laenuandja Xxxx poolt võimaldatud laenulimiiti kuni 3 000 eurot. Kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes kehtib Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 46,68% aastas ja krediidikulukuse määr 58,09% aastas.
4.Vastavalt lepingu tingimustele kohustus kostja tagastama laenu igakuiselt krediidiandja poolt edastatud arvete alusel. Arved väljastatakse läbi iseteeninduskeskkonna 15 päeva pärast algse laenu väljamaksmist laenuandaja poolt. Lepingu kehtivuse ajal ei teinud kostja ühtegi tagasimakset. Kostja jättis tagastamata kokkuleppelised augustikuu, septembrikuu ja oktoobrikuu osamaksed ning krediidiandja nõue on muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes. Krediidiandja edastas 04.11.2022 kostjale lepingu ülesütlemise teatise. Krediidiandja teavitas kostjat, et leping öeldakse üles 15 päeval kirja kuupäevast juhul, kui kostja ei tasu tekkinud võlgnevust summas 154,18 eurot. Kostja olemasolevat võlgnevust ei likvideerinud, mistõttu loetakse leping automaatselt üles öelduks 18.11.2022. Lepingu üldtingimuste punkt 12.1 näeb ette, et lepingu sõlmimisega nõustub klient sellega, et kõik asjakohased teated ja muu teave võidakse saata talle elektrooniliselt läbi konto. Eelpool mainitud teate, sh arved, edastas krediidiandja iseteeninduskeskkonnas. Seega lepingu ülesütlemise avaldus võib lugeda kostjale kätte saaduks TsÜS § 69 lg 3 alusel. Hageja teavitas kostjat 07.12.2022 nõude loovutamisest. Seega hageja hinnangul nõude loovutamine kostja suhtes on toimunud VÕS § 170 mõttes.
5.Lepingu kehtivuse ajal teostas laenuandja kostjale väljamakseid kogusummas 1 693 eurot. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja krediidisumma katteks 760,56 eurot, seejuures kostja viimane tagasimakse oli 08.07.2022 summas 103,31 eurot. Pärast lepingu lõppemist ei teinud kostja ühtegi tagasimakset võlgnevuse katteks. Kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga on 932,44 eurot (1 693 – 760,56) ning hageja palub kostjalt selle välja mõista. Vastavalt laenuandja üldtingimustele ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe tingimustele on hagejal õigus arvestada tasumata intressi 46,68% aastas krediidilimiidi kasutamise eest. Intressi arvestatakse igapäevaselt kasutusse antud laenusaldolt. Kuivõrd kostja krediidijääk oli 932,44 eurot, siis arvestatakse sellelt summalt iga päev intressi. Kostja viimane tagasimakse intressi katteks oli 08.07.2022 summas 11,12 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress alates 09.07.2022 kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o 18.11.2022, summas 158,60 eurot. Viivitusintressi aasta- ja päevamäär on võrdne intressimääraga, s.o 46,68% aastas. Hageja arvestab viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 19.11.2022 kuni hagiavalduse esitamiseni 29.05.2023 intressiga võrdses määras. Kostja võlgneb hagejale viivist 228,96 eurot.
2-23-103564
6.Kohtuvälise menetluse käigus püüdis hageja korduvalt võtta võlgnikuga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud kostjale võlateatised nii kostja kodusele aadressile kui ka e-posti aadressile (xxxx). Esimese nõudekirja saatis hageja kostjale 07.12.2022. Hageja saatis korduvalt kostjale meeldetuletusi seoses tasumata võlakohustusega – 16.12.2022, 29.12.2022, 09.01.2023, 16.01.2023. Lisaks sellele tekkisid hagejal seoses võlgnevuse sissenõudmisega täiendavad kulutused, nt võlamenetleja töö, andmebaasi haldamine, võlgniku andmete kaitsmine jne. Kõik eelpool mainitud toimingud on vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks. Need kulutused tekivad küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid on samas tingitud võlgniku makseviivitusest. Lähtudes eeltoodust kujuneb hageja sissenõudmiskulud järgmiselt: nõudekiri 07.12.2022 – 20 eurot, teade 16.12.2022 – 5 eurot, pretensioon 29.12.2022 – 5 eurot, meeldetuletus 09.01.2023 – 5 eurot, meeldetuletus 16.01.2023 – 5 eurot. Kokku 40 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista kahjuhüvitist summas 40 eurot VÕS § 115 ja 1132 lg 2 p 2 alusel.
7.Hageja 26.06.2023 täiendava seisukoha järgi on ekslik kostja seisukoht, et sissenõudmiskulude hüvitise nõudmiseks peab hageja ja kostjal vahel olema sõlmitud leping. Kuivõrd nõue oli loovutatud hagejale ning hagejale läksid üle eelmise võlausaldaja õigused ja kohustused, siis hagejal uue võlausaldajana on õigus nõuda sissenõudmiskulu hüvitist VÕS § 1132 lg 2 alusel. Tarbijakrediidi teabelehe 3 alapunktis „maksetega hilinemisega kaasnevad kulud“ on ette nähtud, et krediidiandjal on õigus nõuda hüvitist krediidiandja poolt saadetud meeldetuletuskirjade eest. VÕS § 1132 lg 2 kohaldamiseks peaksid olema täidetud järgmised eeldused – 1) leping peab olema lõpetatud; 2) võlausaldaja peab tegema toiminguid (saatma kostjale meeldetuletusi); 3) järgima seaduses sätestatud hüvitiste piirmäärasid arvestades põhisumma suurust. Hageja hinnangul eelpool mainitud eeldused on täidetud ning hagejal on õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist.
8.Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 12.1 «lepingu sõlmimisega nõustub Klient sellega, et kõik asjakohased teated ja muu teave võidakse saata talle elektrooniliselt läbi Konto või muu sellel eesmärgil kokkulepitud sidevahendit kasutades. Edastamine Konto kaudu hõlmab teate saatmist Kliendi isiklikule e-posti aadressile ja/või Kliendi kirjakasti, mis on kättesaadav Kontole sisse logides. Eespool toodud viisil saadetud teated loetakse kättesaaduks samal kuupäeval, mil nad saadeti, välja arvatud postiga saadetud teated, mis loetakse kättesaaduks 5 kalendripäeva pärast nende saatmist.» Kostja oli võlgnevuses kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, kuna kostja jättis täielikult tasumata augustikuu arve summas 49,31 eurot (maksetähtaeg oli 20.08.2022), septembrikuu arve summas 51,50 eurot (maksetähtaeg oli 20.09.2022) ja oktoobrikuu arve summas 53,37 eurot (maksetähtaeg 20.10.2022). Krediidiandja andis 04.11.2022 14-päevase tähtaja võlgnevuse tasumiseks ja olukorra reguleerimiseks. Kostja kindlaks määratud tähtajaks võlgnevust ei tasunud. Hageja hinnangul VÕS §-s 416 sätestatud nõuded lepingu ülesütlemiseks kostjaga oli krediidiandja poolt järgitud.
9.Juhul, kui kohus leiab, et lepingu ülesütlemise teatise kättetoimetamine kostjale jäi siiski hageja poolt tõendamata, siis kohtupraktika kohaselt tahteavaluse saab lugeda kättetoimetatuks ka kohtumenetluses (vt RKTKo 3-2-1-53-16). Lepingu ülesütlemise teatis koos teiste hagi materjalidega oli kätte toimetatud kostja esindajale.
10.Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et käesoleval juhul nõude loovutamise teatis peab kandma kellegi allkirja. VÕS § 11 lg 3 kohaselt, kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta, samuti lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste ülevõtmise kohta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Antud leping oli sõlmitud sidevahendi abil, mis on edastatud kostjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning ei kanna kellegi allkirja. Hageja hinnangul sama kehtib ka nõude loovutuse teatise kohta, kuivõrd loovutamine on sisuliselt esialgse kokkuleppe muutmine õigustatud isiku osas, tuleb see TsÜS § 77 lg 3 kohaselt üldjuhul sõlmida samas vormis (vt 2-123
2-23-103564 1646/60). Hageja on arvamusel, et kostja e-postile saadetud nõude loovutuse teatis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nagu leping isegi.
11.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 170 sätestab „Kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule“. Hageja teatab, et iseenesest algne võlausaldaja, s.o Xxxx (endine Xxxx) eraldi teatist nõude loovutuse kohta ei saada. Siiski meeldetuletuses lepingu lõpetamisest on välja toodud, et „võlgnevuse mittetasumise korral eeltoodud tähtajaks, s.o 17.11.2022, loovutame nõude inkassofirmasse“. Hageja hinnangul krediidiandja hoiatas kostjat, et lepingu ülesütlemise korral loovutatakse nõude uuele võlausaldajale. Tulenevalt lepingu tingimustest edastati eelpool mainitud teade kostjale elektrooniliselt krediidiandja iseteeninduskeskkonnas.
12.Poolte kokkuleppel nõude üleminekust teatas ka hageja, kes saatis 07.12.2022 kostja e-posti aadressile (xxxx) teatise, et „vastavalt OK Incure OÜ ja Xxxx vahel sõlmitud nõudeloovutuse lepingule oleme omandanud nõude Teie vastu, mis tuleneb Teie ja Xxxx vahel sõlmitud lepingust“. Kostja ei esitanud ka nõude üleminekule vastuväidet. Kuivõrd kostja pole krediidiandja poolt kindlaks määratud tähtajaks võlgnevust tasunud ning krediidiandja hoiatas kostjat nõude loovutusest võlgnevuse mittetasumise korral, siis hageja hinnangul antud juhul on piisavalt selge, milline nõue loovutati. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et nõude loovutamine kostja suhtes on toimunud. Kohtupraktikas on avaldatud seisukohta, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist (Riigikohtu lahend 3-2-1-62-07, p 12).
13.Krediidivõimelisuse analüüsimisel lähtus krediidiandja seadusest, Finantsinspektsiooni juhendist ning sise-reeglitest ja eeskirjadest. Kostja esitas 19.12.2019 laenutaotluse, mille kohaselt märkis kostja enda netosissetulekuks 1300 eurot ning kohustuseks vaid 150 eurot. VÕS § 14 lg 2 kohustab kostjat esitama tõesed andmed. Krediidiandja kontrollis, et kostjal ei olnud ühtegi kehtivat maksehäiret. Seega kostja väide, et „kontoväljavõttelt oleks krediidiandjale kostja makseraskused ja finantsprobleemid näha olnud“ ei kattu taotluses märgitud andmetega. Hageja märgib, et kui kostja tugineb krediidivõimetusele, siis tulenevalt TsMS §-st 230 lg-st 1 peab oma vastuväiteid ja asjaolusid tõendama. Hageja juhib tähelepanu sellele, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni.
14.VÕS § 4034 ega Finantsinspektsiooni soovituslik juhend ei kohusta krediidiandjat ilmtingimata nõudma potentsiaalselt laenusaajalt pangakonto väljavõtet. Nii seadus kui ka Finantsinspektsiooni juhend näevad ette, et krediidivõimelisuse hindamiseks peab krediidiandja tegema mõistlike pingutusi ning toimima nõuetekohase hoolsusega. Liiati laenu väljastamisel kehtisid vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks krediidiasutuses asjakohased sise-reeglid, millest Xxxx ka lähtus. Sisuliselt kasutas laenuandja krediidivõimelisuse hindamisel alternatiivseid vahendeid, mida lubab seadus. Otsuse tegemisel tugines laenuandja isiku enda deklareeritud sissetulekutele ja kohustustele. Arvesse tuleb võtta ka see asjaolu, et igakuise tagasimakse suurus krediidiandjale on ~50 eurot, mistõttu sissetulekute ja kohustuste vahel mahtus sisse võetava krediidi osamakse. Eeltoodust tulenevalt tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab tagastada krediiti kokkulepitud tingimustel. Seega isiku enda deklareeritud andmed ja maksehäirete puudumine viisid positiivse krediidiotsuseni. Hageja juhib tähelepanu sellele, et kostja tegi regulaarseid tagasimakseid peaaegu 3 aasta jooksul, mis kinnitab, et krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust õigesti.
2-23-103564
15.Hageja 14.07.2023 vastuse kohaselt VÕS § 4034 ega Finantsinspektsiooni soovituslik juhend ei kohusta krediidiandjat ilmtingimata nõudma potentsiaalselt laenusaajalt pangakonto väljavõtet, kui muu informatsioon on piisav ja kättesaadav. Hageja on arvamusel, et kui krediidiandja siseeeskirjadest tulenevalt puudub kohustus nõuda arvelduskonto väljavõtet, siis krediidiandja oli õigustatud tegutsema vastavalt enda sise-eeskirjades sätestatule. Hageja märgib, et laenaja poolt deklareeritud tuluandmed ja maksehäire puudus viisid positiivse krediidiotsuse tegemiseni.
16.Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja krediidiandjale kokku 2 273,20 eurot, millest 760,56 eurot läks krediidisumma katteks, 40,79 eurot läks teenustasude katteks ning 1 471,85 eurot läks intressi katteks. Juhul, kui kohus ikkagi leiab, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tagasimaksete ümberarvestamisel üksnes põhisumma katteks tuleb välja, et kostja hagejale mitte midagi ei võlgne, sest et tagasimaksete arv ületab saadud krediidi summat.
KOSTJA VASTUVÄITED
17.Kostja 09.06.2023 hagivastuses hagi ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata. Kostja esitab vastuväite seetõttu, et krediidikonto leping ei ole kehtivalt üles öeldud. Kostja ei ole lepingu ülesütlemise teadet saanud. 02.05.2012 leidis Riigikohus tsiviilasjas 3-2-1-50-12, et „kui tahteavalduse tegija soovib olla kindel oma tahteavalduse kohalejõudmises, peab ta valima sellise saatmise viisi, mis võimaldab tal avalduse kohalejõudmist tõendada. Selleks on nt võimalik kasutada tahteavalduse saatmist tähitud kirjaga (vt selle kohta nt Riigikohtu 25. aprillil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11 tehtud otsuse p 14) või panna avaldus saaja postkasti tunnistajate juuresolekul või taotleda tahteavalduse kättetoimetamist kohtutäiturilt kohtutäituri seaduse § 8 alusel.“ Hageja ei ole tõendanud, et ülesütlemisavaldus on toimetatud kostjani TsMS § 69 lg 3 tähenduses. Seetõttu ei ole leping kehtivalt üles öeldud, lepingust tulenev võlg pole täies ulatuses sissenõutavaks muutunud, ja seda ei saa hagis nõuda.
18.Hageja kirjutab hagiavalduse p-s 10, et hageja teavitas kostjat 07.12.2022 nõude loovutamisest. Kostja leiab, et ei saa esitatud teatise alusel hinnata hageja nõudeõiguse olemasolu. VÕS § 168 lõikest 2 tulenev termin „dokument“ viitab sellele, et loovutamisdokument peab olema kirjalikus vormis (VÕS § 11 lg 4), st senise võlausaldaja või tema esindaja poolt omakäeliselt allkirjastatud või kandma vastavat digitaalallkirja (vt ka VÕS I osa kommenteeritud väljaanne, 2016, § 168 komm 3.2.1). Seega loovutamisdokument ei ole allkirjastatud senise võlausaldaja või tema esindaja poolt. Kuivõrd seadusandja on kehtestanud loovutamist kinnitavale dokumendile kindlad vorminõuded, ei saa esitatud teatist käsitleda nõuetekohaste loovutusdokumendi ja tõendina VÕS § 168 lg 2 ja § 172 mõttes.
19.VÕS § 11 lg 4 kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seadusest tulenevalt loetakse kirjalik leping sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg 1 järgi kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 80 lg 1 järgi loetakse tehingu kirjaliku vormiga võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 172 järgi võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei antud või väljastatud kirjalikult dokumenti nõude loovutamise kohta. Kuna sellist dokumenti hageja kostjale ega kohtule esitanud ei ole ning hageja ei ole tõendanud, et Xxxx oleks olnud kostjat kirjalikult, st allkirjastatud teatega, teavitanud nõude loovutamisest, siis on kostjal õigus keelduda tema väidetava kohustuse täitmisest hagejale.
2-23-103564
20.Kostja on seisukohal, et 20.09.2019 sõlmitud leping on vastutustundliku laenamise põhimõttega vastuolus, kuna esialgne laenuandja ei kontrollinud kostja panga kontoväljavõtet. Kostja ei esitanud laenuandjale vajalikku teavet tema kogematuse tõttu. Kostjal ei olnud teadmisi ega arusaamist laenu võtmise ajal, et laenuandja annab laenu peale laenutaotleja krediidivõimelisuse hindamist. Laenuandja pidi täitma vastutustundliku laenamise kohustust, kuid see ei ole täidetud, kuna laenuandja ei nõudnud kostja pangakonto väljavõtet, mis võimaldaks parimal moel kostja maksevõimet hinnata. Laenuandja ei pidanud usaldama laenuvõtja poolt esitatud paljasõnalist infot, vaid pidi seda üle kontrollima pangakonto väljavõtte alusel. Vaatamata sellele, et esialgsel laenuandjal on põhjalik andmete kontrollimise, analüüsimise ja kogumise kohustus, on krediidiandaja vastutustundliku laenamise kohustust täitnud ainult formaalselt. Ta on mingid andmed kätte saanud, aga ta ei ole neid analüüsinud ega teinud neist õigeid järeldusi.
21.Kostja ei pea põhjendatuks kolmanda isiku poolt võlateatiste saatmisega seotud sissenõudmiskulude hüvitamist, sest VÕS § 1132 lg 2 näeb tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitise nõudmise alusena ette tarbijaga sõlmitud lepingu. Kohtule pole esitatud kostja ja kolmanda isiku vahelist lepingut, mis võiks olla aluseks sissenõudmiskulude hüvitamisele. Kostja ei ole nõus, et hagejal on õigus nõuda 40 eurot sissenõudmiskulude katteks VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
22.Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
23.Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 932,44 eurot, intressi 158,60 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 228,96 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot. Hageja tugineb nõuete esitamisel kostja ja Xxxx vahel 20.12.2019 sõlmitud lepingule, mille alusel sai kostja tarbijakrediiti. Kostja vastuväidete kohaselt pole krediidikonto leping kehtivalt üles öeldud, hageja pole lepingust tulenevate nõuete loovutamist tõendanud, leping on vastutustundliku laenamise põhimõttega vastuolus ja võla sissenõudmiskulude nõue on alusetu.
24.Kohus loeb hageja poolt kohtule esitatud dokumentaalse tõendi alusel tuvastatuks, et kostja ja Xxxx sõlmisid 20.12.2019 krediidikonto lepingu (dtl 36-54), mille alusel võimaldati kostjale krediidilimiiti 3 000 eurot (dtl 52). Hageja väitel lepingu kehtivuse ajal teostas laenuandja kostjale väljamakseid kogusummas 1 693 eurot. Kostja ei ole eelnimetatud väitele vastu vaielnud. Seega loeb kohus tuvastatuks, et kostja sai 1 693 eurot krediiti.
25.Hageja väitel loovutas Xxxx vaidlusalusest lepingust tulenevad nõuded hagejale. Kostja vaidleb lepingust tulenevate nõuete loovutamisele vastu. Kostja vastuväitel loovutamisdokument ei ole allkirjastatud ning hageja ei tõendanud, et kostjat oleks kirjalikult, st allkirjastatud teatega teavitatud nõuete loovutamisest.
2-23-103564
26.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamine loetakse VÕS § 170 järgi võlgniku suhtes toimunuks, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, või kui uus võlausaldaja esitab endise võlausaldaja poolt nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi. Kohtupraktikas on leitud, et nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 27; Riigikohtu 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12).
27.VÕS § 171 lg-d 1 ja 2 sätestavad vastuväited, mida võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada (vt VÕS § 170 ja § 171 lg 1 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 21. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-05, p 17). VÕS § 170 esimene lause ei välista võlgniku vastuväidet selle kohta, et nõude loovutamine ei ole kehtiv. Seega võib võlgnik VÕS § 171 lg 2 alusel esitada ka need vastuväited, mis tulenevad nõude loovutamisest (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-05, p 17). Samuti võib võlgnik VÕS § 172 kohaselt keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Hageja kui loovutusega nõude omandanud võlausaldaja ülesandeks on TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et ta on nõude omandanud loovutusega (RKTKo 3-2-1-74-15, p 18).
28.Hageja poolt esitatud tõendi kohaselt saatis P. H. OK Incure OÜ nimel 07.12.2022 xxxx aadressile nõudekirja, milles teavitati, et OK Incure OÜ omandas Xxxx ́ilt nõude loovutamise lepingu järgi kostja ja Xxxx ́i vahel sõlmitud lepingust tulenevad nõuded kostja vastu (dtl 59). Kostja vastuväite kohaselt ei ole hageja tõendanud, et Xxxx oleks olnud kostjat kirjalikult, s.t allkirjastatud teatega, teavitanud nõude loovutamisest, mistõttu on kostjal õigus keelduda tema väidetava kohustuse täitmisest hagejale. Hageja tõi täiendavalt esile, et algne võlausaldaja, so Xxxx (endine Xxxx) eraldi teatist nõude loovutuse kohta ei saada, samas meeldetuletuses lepingu lõpetamisest on välja toodud, et „võlgnevuse mittetasumise korral eeltoodud tähtajaks, loovutame nõude inkassofirmasse“.
29.Kuigi nõude loovutamise tehingule ei ole sätestatud kohustuslikku vormi, nõustub kohus kostja seisukohaga, et kuivõrd asja materjalides puuduvad tõendid, et esialgne võlausaldaja oleks kostjat nõude loovutamisest teavitanud või hageja oleks esitanud kostjale esialgse võlausaldaja poolt väljastatud nõude loovutamise dokumendi, siis ei tõenda hageja poolt esitatud hageja enda poolt 07.12.2022 saadetud e-kiri kostjale hageja poolt vaidlusalusest krediidikonto lepingust tulenevate nõuete omandamist Xxxx ́lt. Nagu kohus eelnevalt selgitas, siis vastavalt VÕS §-le 170 nõude loovutamine loetakse toimunuks, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, või kui uus võlausaldaja esitab endise võlausaldaja poolt nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi. Kumbagi eelnimetatud tõendist käesoleval juhul kohtule esitatud ei ole. Väidetava uue võlausaldaja enda poolt väljastatud teatest nõude omandamise kohta kehtiva seaduse järgi nõude loovutamiseks ei piisa ning kostja on nõude loovutamise vaidlustanud. Ka hageja viidatud meeldetuletuses lepingu lõpetamise kohta on üksnes mainitud, et võlgnevuse mittetasumise korral loovutab võlausaldaja nõuded inkassofirmale (dtl 58). Seejuures ei ole täpsustatud, millisest konkreetsest inkassofirmast jutt käib. Kohtu hinnangul pole eelviidatud teavitusega võimalik tulevikus väidetavalt toimunud nõude loovutamist tõendada. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et Xxxx ja hageja oleksid nõude loovutamise tehingut teinud. Samale järeldusele nõude loovutamise tõendamise vajaduse kohta jõudis oma lahendis
2-23-103564 Tartu Ringkonnakohus 14.02.2022 otsuse nr 2-18-109284 p-s 8. Tartu Ringkonnakohus selgitas, et kuigi tehingu võib teha iseenesest vormivabalt, peab olukorras, kus kohtumenetluses on vaidlus selle üle, kas tehing on tehtud, tehingule tuginev pool seda TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama.
30.Käesoleval juhul ei pidanud hageja vajalikuks nõude loovutamise tehingu tõendamiseks täiendavaid tõendeid esitada. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Olukorras, kus kostja vaidlustas nõude loovutamise toimumist, pidanuks hageja hoolitsema selle eest, et tsiviilasja materjalide juures oleksid piisavad tõendid hagis väidetava nõude loovutamise tehingu sõlmimise kohta hageja ja Xxxx vahel. Hageja lepinguline esindaja on õigusteadmistega isik, mistõttu saab eeldada, et tsiviilkohtumenetluses kehtivad tõendamisreeglid on hagejale teada. Kohtu hinnangul ei ole hageja nõude loovutamist tõendanud.
31.Iseenesest on õige hageja seisukoht, et kohtupraktikas on aktsepteeritud olukorda, kus nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist. Kuid selleks peab hageja nõude loovutamist kohtumenetluses tõendama, st esitama menetluses VÕS § 170 nimetatud dokumendid (tõendid), kas esialgse võlausaldaja teavitus kostjale nõude loovutamise kohta (esimene alternatiiv) või võlausaldaja poolt välja antud dokument (kinnitus) nõude loovutamise kohta. Käesoleval juhul ei ole hageja nõude loovutamist kinnitavat tõendit (sh menetluse kestel koostatud) kohtule esitanud.
32.Samuti ei ole hageja tõendanud lepingu erakorralise ülesütlemise teate edastamist ega selle kättesaamist kostja poolt. Hageja esitas kohtule meeldetuletuse lepingu lõpetamisest (dtl 58). Tegemist on elektrooniliselt koostatud dokumendiga, millest ei nähtu kuupäev ega asjaolu, kas, siis millisel viisil on see kostjale edastatud. Hagiavalduses tugines hageja Lepingu üldtingimuste punktile 12.1, mille järgi lepingu sõlmimisega nõustub klient sellega, et kõik asjakohased teated ja muu teave võidakse saata talle elektrooniliselt läbi konto (dtl 49). Hageja hinnangul lepingu ülesütlemise avaldus võib lugeda kostjale kätte saaduks TsÜS § 69 lg 3 alusel. Kohus eelnimetatud hageja seisukohaga ei nõustu. TsÜS § 69 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh lepingu ülesütlemine) muutub kehtivaks kättesaamisega. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 69 lg 3 paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning et vaidluse korral tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (RKTKo 2-15-17677, p 13). Käesoleval juhul ei ole hageja esitanud mistahes tõendit, milles nähtuks Xxxx poolne lepingu erakorralise ülesütlemise tahteavalduse (teate) saatmine kostjale, sh elektrooniliselt läbi konto. Hageja poolt esitatud meeldetuletus lepingu lõpetamisest selle saatmist kostjale ei tõenda (dtl 58).
33.Samuti on tõendamata lepingu erakorralise ülesütlemise teate saamine kostja poolt. Kohtupraktikas on leitud, et tüüptingimused, mis panevad seadusest sätestatust erinevalt teadete kättesaamise riski saajale, on tarbijat ebamõistlikult kahjustavad ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühised (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-17677, p 14; Tallinna Ringkonnakohtu 03.10.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-3415, p 62). Seega ei saa tulenevalt tarbijakrediidilepingu üldtingimustest lugeda, et kostja on saanud ülesütlemise teate kätte elektrooniliselt läbi konto. Nagu kohus eelnevalt tuvastas, pole hageja tõendanud ka ülesütlemisavalduse saatmist kostjale.
34.Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud krediidikonto lepingu ülesütlemise avalduse saatmist ega selle kättetoimetamist kostjale. Järelikult ei ole hageja tõendanud tarbijakrediidilepingu nõuetekohast ülesütlemist (formaalsed eeldused) krediidiandja poolt. Kuivõrd kohus ei
2-23-103564 tuvastanud, et krediidiandja oleks lepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kostjale saatnud ning kostja on selle hagiavalduse esitamise seisuga kätte saanud, siis ei ole lepingut kehtivalt üles öeldud. Sellisel juhul ei vasta ülesütlemine VÕS § 416 lg 1 nõuetele, ei ole antud kahenädalast tähtaega laenu tasumiseks ja pole selge laenu ülesütlemise aeg. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemine peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks arusaadav. Kuna asjas pole leidnud tuvastamist, et laenuleping oleks olnud kehtivalt üles öeldud, ei ole ka laenujäägi sissenõudmine põhjendatud. Nagu kohus eelnevalt tuvastas, siis pole hageja tõendanud ka lepingust tulenevate kostja vastu suunatud nõuete omandamist loovutamise teel.
35.Iseenesest on õige hageja viide Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-53-16, mille p-s 12 Riigikohus selgitas, et võimalik on lepingu ülesütlemise avalduse esitamine ka kohtumenetluses. Kuid hageja jättis arvestamata samas Riigikohtu lahendi p-s 13 väljendatud seisukohta, et sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Sealjuures peab tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus olema üheselt arusaadav, mh ülesütlemise kuupäeva osas (3-2-1-53-16, p 14). Praegusel juhul ei ole hageja VÕS § 416 lg 1 nõuetele vastavat ülesütlemisavaldust kohtumenetluses esitatud, mistõttu pole võimalik asuda seisukohale, et leping oleks erakorraliselt üles öeldud ka kohtumenetluse kestel.
36.Kohus leiab, et hagi ei kuuluks rahuldamisele ka siis, kui hageja oleks lepingu erakorralist ülesütlemist ja nõude omandamist loovutamise teel kohtumenetluses tõendanud. Kostja viitab õigesti, et kehtivas kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kontoväljavõtte küsimine on sisuliselt möödapääsmatult vajalik vastutustundliku laenamise kohustuse kohaseks täitmiseks. Seadusest ei tulene küll nõuet, et tarbijalt tuleb nõuda kontoväljavõtet igal juhul, kuid üldjuhul tuleks siiski laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtet küsida, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimelisust. Selle saab jätta nõudmata üksnes juhul, kui muu info on tarbija krediidivõime hindamiseks piisav. Seejuures ei saa piirduda ainult tarbijalt endalt saadud infoga. Seega ei saanud laenuandja kostja krediidivõimet hinnates tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotluses märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata ja arvestamata kostja pangakonto väljavõtetelt nähtuva teabe ja muu laenuandjale teadaoleva informatsiooniga. Seadusest ei tulene erisusi tarbija krediidivõime hindamisel seoses laenusumma suurusega (vt Tartu Ringkonnakohtu 19.05.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-142816, p 8).
37.Vaidlustamata asjaoludel sõlmiti krediidikonto leping 20.12.2019. Sõlmitud lepingu ajal kehtinud ja praegu kehtiva VÕS § 4034 lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 järgi krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
2-23-103564
38.Vastavalt VÕS § 4034 lõikele 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Hageja esitas kohtule vastutustundliku laenamise põhimõtte tõendamiseks kostja ankeedi (dtl 99-100) ja maksehäire väljavõtte (dtl 101). Kohtu hinnangul ei ole eelnimetatud andmed kostja krediidivõimelisuse hindamisel piisavad. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ei saa tuletada hageja poolt kostja maksehäirete kontrollimisest. Kostja ankeedis puudub aga info (selle esitamist pole ankeedis ka küsitud) kostja ülalpidamisel olevate isikute kohta, ankeet ei erista kohustuste lahtris kehtivaid finants- ja igakuiseid vältimatuid püsikohustusi (dtl 99). Seega ka kostja poolt laenuandjale esitatud ankeedis sisalduvad andmed on kostja krediidivõimelisuse hindamisel selgelt puudulikud.
39.Ringkonnakohus on leidnud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Kostja konto väljavõttest oleks nähtav kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. Ka ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning majapidamiseks kuluvad summad saavad nähtuda just konto väljavõttelt. Seejuures on kahtlust tekitav, et täisealise isiku keskmised kohustused ühes kuus on 150 eurot. Riigikohus on 31. jaanuari 2018. a otsuses tsiviilasjas nr 214-21710, p-s 29.3. leidnud, et laenusaajal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis laenuandjana sellest lähtuda. Samas ei tähenda see, et laenuandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel täpsustada lasta. Eeltoodust tulenevalt oli laenuandjal vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus kostja esitatud andmeid kontrollida. Pole tõendatud, et kostja oleks esitanud käesoleval juhul laenuandjale selliseid ebaõigeid andmeid, mis võisid oluliselt mõjutada laenuandjat kostja krediidivõimelisuse hindamisel. Laenuandja ei ole omapoolseid kohustusi tarbija (kostja) krediidivõimelisuse hindamisel täitnud ega täiendavaid andmeid (eelkõige pangakonto väljavõte) kostjalt küsinud. Kohus loeb seega tuvastatuks, et Xxxx ei järginud kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
40.Hageja kinnitas 14.07.2023 esitatud menetlusdokumendis, et juhul, kui kohus leiab, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tagasimaksete ümberarvestamisel üksnes põhisumma katteks tuleb välja, et kostja hagejale mitte midagi ei võlgne, sest et tagasimaksete arv ületab saadud krediidi summat. Seega jääks hagi rahuldamata ka ainuüksi laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise ning sellest tuleneva kostja võlgnevuse puudumise tõttu.
41.Kokkuvõtvalt jääb hagi täies ulatuse rahuldamata, kuivõrd tõendamist ei leidnud tarbijakrediidilepingu nõuetekohane ülesütlemine laenuandja poolt ja hageja poolne lepingust tulenevate nõuete omandamine loovutamise teel, mh on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hageja on kinnitanud, et sel juhul kostja lepingu järgi võlgu ei ole. Kohus ei hinda muid eelnevalt käsitlemata poolte väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamata jätmise osas, sh ei hinda kohus poolte väiteid ja tõendeid seoses võla sissenõudmiskulude nõudega.
42.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kostja menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja õigusabikuludest 5,25 tunni ulatuses summas 756 eurot koos käibemaksuga (dtl 106-107). Hageja ei ole kostja menetluskuludele vastuväiteid esitanud.
2-23-103564
43.Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid kostja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Kohus on seisukohal, et antud juhul on põhjendatud ajakulu maksekäsu kiirmenetluses 0,25 tunni ulatuses. Hagiavaldusega ja selle lisadega tutvumisele, analüüsile, konsultatsioonile, lisaks seisukoha kujundamisele ja hagiavaldusele vastuse koostamisele on põhjendatud ajakulu 2,5 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirja koostamisele on kohtu hinnangul põhjendatud ajakulu 0,25 tundi. Põhjendatud ajakulu kokku on 3 tundi.
44.Kostjas lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot/h ei pea kohus mõistlikuks, arvestades mh asjaolu, et kostja esindaja pole vandeadvokaat ja käesolevas asjas on tegemist võlgnevust puudutava n-ö tüüpvaidlusega. Kohus loeb lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu määraks 90 eurot (käibemaksuta), millele lisandub käibemaks summas 18 eurot. Kostja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning taotleb menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist. Eeltoodu alusel määrab kohus kostja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 324 eurot (108 x 3 tundi). Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja mõista 324 eurot. Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata hageja menetluskulude rahalist suurust.
45.Kohus ei rahulda hageja taotlust, et menetluskulud kantaks GRIFF Õigusbüroo OÜ arvelduskontole nr xxxx. Kohus ei pea vajalikuks sekkuda kohtuotsuse täitmisse ega piirata kohtuotsuse täitmist ühe konkreetse pangakontoga.
46.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.