Swedbank AS-i hagi X vastu võlgnevuse välja mõistmiseks ning X vastuhagi Swedbank AS-i vastu nõuete tasaarvestamiseks ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2014/980
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19. oktoobri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X 18. novembri 2021. a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
49 632.19 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Swedbank 10060701), lepinguline esindaja BJ
AS
(registrikood
Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev Menetluse liik
Asja läbivaatamine 14. detsembri 2022. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 19. oktoobri 2021. a otsus ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus.
3.Jätta rahuldamata X taotlus esitada EL Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ tõlgendamiseks Euroopa Liidu Kohtule eelotsusetaotlus järgmise küsimusega: kas direktiivi saab tõlgendada selliselt, et sellega ei ole vastuolus lepingu tingimus ja siseriiklik norm, mille tulemusel saab nõuda tarbijalt intressi ja viivist õigusvastase täitemenetluse aja sees, millal tarbija lepingu objekti käsutamine oli keelatud ja selle põhjustas krediidiandja?
4.Jätta rahuldamata X 27. detsembri 2022. a taotlus 14. detsembri 2022. a kohtuistungi protokolli parandamiseks.
2-16-16913
5.Jätta rahuldamata X 6. märtsi 2023. a vastuväide kohtu tegevusele.
6.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Swedbank AS (hageja) esitas X (kostja) vastu hagi, milles nõudis kostjalt võla summas 49 632.19 eurot tasumist tulenevalt pooltevahelistest laenulepingutest nr 04-599935-EV ja 06221609-EV. Samuti palus hageja peatada menetluse kuni hageja on realiseerinud nõuete tagatiseks oleva hüpoteegi.
2.Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja vahel sõlmitud kaks laenulepingut: laenuleping nr 04-599935-EV ja laenuleping nr 06-221609-EV.
3.Laenulepingu nr 04-599935-EV sõlmisid hageja ja kostja 29. novembril 2004. a ning selle alusel sai kostja hagejalt laenu summas 57 557 eurot tagasimaksmise tähtajaga kuni 15. november 2019. 9. oktoobril 2007. a sõlmisid pooled laenulepingu nr 04-599935-EV lisa, mille alusel suurendati kostja laenulimiiti 71 187.66 euroni tagasimaksmise tähtajaga 15. september 2027. a. 8. aprillil 2008. a suurendati kostja laenulimiiti 92 490.14 euroni tagasimaksmise tähtajaga 15. märts 2028. a, mis vormistati vastava lepingu lisana. 18. augustil 2008. a suurendati lepingu lisaga laenulimiiti kuni 104 870.82 eurot ja viimase, 24. märtsi 2009. a, lepingu lisaga fikseeriti lõplikuks laenulimiidiks 111 530.29 eurot. Lisaks laenusummale kohustus kostja tasuma igakuist intressi, mis viimase lepingu lisa kohaselt oli 6 kuu euribor + 7.500% aastas. 24. märtsil 2009. a sõlmitud lepingu lisa punkti 3.15 järgi pidi kostja tasuma hagejale annuiteetmakseid. Laenusumma tagasimaksmine pidi toimuma hagejapoolse kostja konto debiteerimise teel, mis tähendas, et kostja kohustus aegsasti tagama tasumisele kuuluva summa olemasolu oma arvelduskontol (lepingu p 4.4). Laenulepingus reguleerimata suhetele kohaldusid laenulepingu tüüptingimused (seisuga 17. märts 2009. a), mida poolte kokkuleppel eraldi ei allkirjastatud (lepingu p 4.1) ning mis on kättesaadavad hageja koduleheküljel. Seega on laenulepingust nr 04-599935-EV tulenev nõue kokku 181 728.04 eurot (põhivõlg 111 530.29 eurot, intress 41 688.74 eurot, lepingutasu 85.39 eurot, varakindlustus 1277.43 eurot, menetlustasu 44.74 eurot, põhiosa viivis 26 837.41 eurot, lepingutasu viivis 20.76 eurot ja varakindlustuse viivis 243.28 eurot).
4.Laenulepingu nr 06-221609-EV sõlmisid hageja ja kostja 27. novembril 2006. a ning selle alusel laenas hageja kostjale 31 976 eurot intressiga 6 kuu euribor + 6.000% aastas,
2-16-16913 tagasimaksmise tähtajaga 15. november 2026. a. Seega on laenulepingust nr 06-221609-EV tulenev nõue kokku summas 44 683.76 eurot (põhivõlg 28 614.53 eurot, intress 9141.91 eurot, varakindlustus 390.51 eurot, menetlustasu 57.52 eurot, põhiosa viivis 6382.58 eurot ja varakindlustuse viivis 96.71 eurot).
5.Hageja kogunõue, mis tuleneb kahest laenulepingust, on 226 411.80 eurot. Pooled leppisid laenulepingu nr 04-599935-EV punktis 2.15 kokku, et lepingust tulenevad hageja nõuded on tagatud kinnistule asukohaga XXX, Tallinn (registriosa nr 493701) seatud hüpoteegiga kogusummas 176 779.61 eurot. Kuna hageja nõuded on tagatud üksnes 176 779.61 euro ulatuses, ei ole hageja nõue täies ulatuses hüpoteegiga tagatud. Täitemenetluse algatamise korral jääks hüpoteegi realiseerimisel summa 49 632.19 hagejal saamata. Haginõue 49 632.19 eurot sisaldab laenulepingust nr 06-221609-EV tulenevat põhiosa viivisenõuet (6382.58 eurot) ja laenulepingust nr 04-599935-EV tulenevat põhiosa viivisenõuet (26 837.41 eurot) ja osalist intressinõuet (summas 16 412.20 eurot).
6.Kostja ei ole üle nelja aasta kumbagi lepingut nõuetekohaselt täitnud, mille tulemusena saatis hageja 30. septembril 2013. a kostjale kirjaliku teatise ning palus kogunenud võla (65 512.58 eurot) tasuda hiljemalt 15. oktoobril 2013. a. 22. oktoobril 2013. a saatis hageja kostjale korduvteatise, milliseks ajahetkeks oli võlg suurenenud summani 66 809.44 eurot. Nimetatud kiri sisaldas ühtlasi ka lepingu ülesütlemise tahteavaldust, milles hageja hoiatas kostjat, et juhul, kui viimane jätab võlgnevuse täiendavalt antud tähtajaks tasumata, loeb hageja lepingud ennetähtaegselt üles öelduks. Kiri toimetati kostjale kätte kohtutäituri kaudu 5. novembril 2013. a.
7.Kostja jättis kogu võla tasumata ja saatis 15. novembril 2013. a hagejale vastuse koos taotlusega kogu võlgnevuse tasaarvestamiseks, millele hageja esitas vastuväite 5. detsembril 2013. a. Hageja ja kostja vahel oli laenulepingute ülesütlemise tühisuse tuvastamise vaidlus (tsiviilasi nr 2-10-6145), kus tuvastati, et laenulepingute ennetähtaegne ülesütlemine oli tühine, mille tulemusena hageja taastas pooltevahelised lepingulised suhted. Hageja ütles laenulepingud üles 19. novembril 2013. a, kuid andis kostjale veel täiendava tähtaja kogu sissenõutavaks muutunud võlgnevuse tasumiseks kuni 9. jaanuarini 2014. a. Kostja sai hageja poolt tähitult saadetud kirja kätte 23. detsembril 2013. a. Kostja ei ole hagejale ühtegi makset teostanud.
8.Hageja ja kostja vahel on käimasolevad kohtumenetlused. Tsiviilasjas nr 2-15-2155, milles kostja hages hagejat määratlemata kahju nõudega. Asjas on nii maakohus kui ka ringkonnakohus jätnud kostja hagi rahuldamata. Asi on kaevatud Riigikohtusse. Tsiviilasjas nr 2-14-9691 esitas hageja ise sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kostja vastu. Hagi on tänaseks rahuldatud maakohtu poolt. Maakohtu otsus jäi jõusse ka ringkonnakohtus. Asi on hetkel kaevatud kostja poolt Riigikohtusse. Eeltoodust tulenevalt palus hageja võtta käesoleva hagiavaldus menetlusse ja peatada menetlus TsMS § 355 alusel seni, kuni hageja lõplik nõue kostja vastu on peale hüpoteegi realiseerimist täielikult selgunud. Kostja vastuväited
9.Kostja leidis, et hagiavaldus tuleb jätta TsMS § 423 lg 1 p 4 ja lg 2 p-de 1 ja 2 alusel läbi vaatamata, kuivõrd poolte vahel on tsiviilasjas 2-15-2155 menetluses asi sama nõude kohta samal alusel. Lisaks on hageja nõude suurus ebaselge ning hageja taotlus menetluse peatamiseks TsMS § 355 alusel on esitatud valel õiguslikul alusel, millega taotletavat eesmärki
2-16-16913 ei ole võimalik objektiivselt saavutada. Alternatiivselt palus kostja jätta hagiavaldus rahuldamata ning peatada asjas menetlus TsMS § 356 lg 1 alusel kuni tsiviilasjas nr 2-15-2155 õiguskindluse saavutamiseni.
10.Kostja taotles ka aegumise kohaldamist hageja nõuetele. Alternatiivselt taotles kostja laenulepingust nr 06-221609-EV tuleneva põhiosa viivise summas 6382.58 eurot ja laenulepingust nr 04-599935-EV tuleneva põhiosa viivise summas 26 837.41 eurot ning osalise intressi summas 16 412.20 eurot vähendamist 0 euroni või alandamist mõistliku piirini.
11.Kostja on seisukohal, et hageja nõude aluseks olevad laenulepingud on tühised, sest on vastuolus vastutustundliku laenamise põhimõttega ning rajatud tühistele tüüptingimustele, mis on tarbijast kostjaga eraldi läbi rääkimata (allkirjastamata). Ajavahemikul 31. detsember 2009. a kuni 20. detsember 2013. a puudus kostja ja hageja vahel lepinguline suhe. Samuti ei pidanud hageja laenulepingute alusel lepinguliste maksete osas arvestust perioodi 31. detsember 2009. a kuni 30. september 2013. a kohta ega edastanud sellel perioodil ühtegi maksegraafikut või muud teatist vastavalt laenulepingu tingimustele. Kostja ei saanud sel perioodil teha ka hageja pangakontorites mingeid toiminguid. Samuti oli blokeeritud internetipank laenulepingute osas ning kostjal puudusid arveldusarved. Lepingusuhte jätkamiseks, taastamiseks oleks pidanud alustama lepingu tingimuste üle läbirääkimisi, millest AS Swedbank keeldus. Ka tsiviilasjas nr 2-10-6145 ei tunnistanud kohus resolutsioonis laenulepinguid kehtivateks.
12.Hageja nõue on aegunud seisuga 31. detsember 2013. a pärast kella 00.00. Puudub vaidlus, et sissenõudja avalduse alusel lõpetas kohtutäitur 22. oktoobri 2013. a otsusega 2010. a alustatud täitemenetluse nr 022/2010/1098. Kostja ei ole nõustunud hageja intressi ja viivisenõuetega. Hüpoteek ulatub vaid laenulepingutest ja selle lisadest tulenevatele nõuetele ning tulevikus kokku lepitud nõuetele, kuid hüpoteegiga ei ole tagatud nõue alusetule rikastumisele ja viivisele, millele oleks pidanud vastustaja esitama nõude enne 31. detsembrit 2013. a. Tsiviilasja nr 2-10-6145 raames ei peatunud aegumine alusetu rikastumise ja viiviste nõuetele, sest need nõuded ei olnud selle kohtuasja esemeks. Vahepealsed hageja tahteavaldused ja nende õiguslik alus ning nendest tuletatud nõuded on vaidlustatud tsiviilasjas nr 2-15-2155.
13.Hageja nõude suurus kogumis ületab kostjale käsutusse antud summat kordades arvestades mh kostja poolt varasemalt hagejale tehtud maksetega. Hageja ei ole tõendanud, et on saanud raha mitte väljalaenamisest kahju hüpoteegiga tagamata summas 49 632.19 euro ulatuses. Kostja on tagastanud laenulepingute alusel hagejale põhiosamakseid, intressi, viivist, lepingutasu ja kindlustuse tasu ning sellest arvestatud viivist kokku 53 516.16 eurot, mis moodustab rohkem kui 1/3 laenulepingute alusel kasutusse antud rahast. Puudub vaidlus, et hageja nõuded on hüpoteegiga tagatud summas 176 779.61 eurot. Hageja on oma ebamäärase nõude 49 632.19 eurot lisanud lisaks hüpoteegiga tagatud nõudele summas 176 779.61 eurot, märkides võlgnevuseks hagiavalduses kokku 226 411.80 eurot, mis ületab hageja poolt kostjale laenulepingute alusel käsutusse antud summat, arvestades kostja poolt hagejale tagastatud summadega.
14.Hageja ei ole tõendanud, et oleks saanud kahju summas 49 632.19 eurot, mis ületab hüpoteegiga tagatud nõudeid või, et raha mitte väljalaenamisest oleks tekkinud kahju.
2-16-16913
15.Kostja laenulepingute tagatis Tallinn, XXX kinnistu oli kohtutäituri poolt arestitud alates
15.veebruarist 2010. a kuni 31. oktoobrist 2013. a. Seega ei saanud kostja oma vara realiseerida ega sel ajal laenusummat tagastada. Kostja vastuhagi
16.Kostja esitas 9. novembril 2017. a vastuhagi, milles palus, et hageja tunnustaks tsiviilasjas nr 2-10-6145 menetluskulude kindlaksmääramise 2. detsembri 2013. a kohtumääruse alusel välja mõistetud summa 1636 eurot laenulepingu nr 06-221609-EV põhiosa tagasimaksete tasaarvelduse päevaks 20. detsembri 2013. a lugedes tahteavalduse kohtuotsusega asendatuks. Lisaks palus kostja hagejal tunnustada tsiviilasjas nr 2-10-6145 menetluskulude kindlaksmääramise 2. detsembri 2013. a kohtumääruse alusel välja mõistetud viivised summas 776.78 eurot, mis lugeda laenulepingu nr 06-221609 põhiosa tagasimakseks seisuga 15. detsember 2015. a tasaarvelduse alusel lugedes tahteavalduse kohtuotsusega asendatuks. Kostja palus tuvastada laenulepingute nr 04-599935-EV ja nr 06-221609-EV alusel hüpoteegiga tagatud ulatuses nõutud viivise, intressi, menetlustasu, kahjuhüvitise, põhiosa viivise ja varakindlustuse viivise ebamõistlik suurus ning vähendada viivist, intressi, menetlustasu, kahjuhüvitist, põhiosa viivist ja varakindlustuse viivist 0 euroni või mõistliku piirini ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2014/980 lubamatuks või osaliselt lubamatuks.
17.Laenulepingu nr 06-221609-EV alusel kasutusse antud 31 976 eurost on kostja tagastanud intresside, põhiosamaksete ja viivisega kokku 12 105.27 eurot. Samas nõuab hageja täiendavalt hüpoteegiga tagatud nõude alusel kokku selle laenulepingu alusel 4683.76 eurot, mis ületab kasutusse antud summat üle kahe korra ja sellest üle summas 24 812.76 eurot. Laenulepingu nr 06-221609-EV tagatiseks on seatud notar Reeli Eelmetsa poolt 29. novembril 2006. a tõestatud hüpoteegi seadmise leping, millega seati esimesele vabale järjekohale hüpoteek summas 573 000 krooni hageja kasuks. Laenulepingust nr 04-599935-EV tulenev nõue ületab kasutusse antud summa tagasimaksete vahet rohkem kui kaks korda.
18.Kostja on tagastanud laenulepingute alusel hagejale põhiosamakseid, intressi, viivist, lepingutasu ja kindlustuse tasu ning sellest arvestatud viiviseid kokku 55 152.16 eurot. Puudub vaidlus, et AS-i Swedbank nõuded on hüpoteegiga tagatud summas 176 779.61 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et on saanud raha laenamisest või mitte väljalaenamisest kahju, mis ületab hüpoteegiga tagamata summat 176 779.61 eurot. Kostjal on õigus VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel taotleda kohtul viivise vähendamist mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit.
19.Laenulepingu nr 04-599935-EV ja selle lisade alusel hüpoteekidega tagatud ulatuses nõutud viivise, intressi, menetlustasu, kahjuhüvitise, põhiosa viivise ja varakindlustuse viivise vähendamisel 0 euroni jääb hageja nõude suuruseks 111 530.30 eurot, kui laenuleping ja selle lisad ei ole tühised. Tühise laenulepingu ja selle lisade puhul jääb nõude suuruseks 75 26611 eurot. Laenulepingu nr 06-221609-EV alusel hüpoteegiga tagatud ulatuses nõutud viivise, intressi, menetlustasu, kahjuhüvitise, põhiosa viivise ja varakindlustuse viivise vähendamisel 0 euroni jääb hageja nõude suuruseks 28 614.53 eurot juhul, kui laenuleping ei ole tühine. Tühise laenulepingu puhul jääb nõude suuruseks 19 870.73 eurot.
20.Tsiviilasjas nr 2-14-9691 on hageja esitanud 15. detsembril 2015. a kohtule dokumendid, millest on tõdetav, et seisuga 15. detsember 2015. a ei olnud AS Swedbank teinud tasaarvestust tulenevalt tsiviilasjas nr 2-10-6145 menetluskulude kindlaksmääramise määrusest. Käesolevas
2-16-16913 asjas on AS Swedbank esitanud lepingu nr 06-221609-EV sooritatud operatsioonid, milles on tasaarvestus tehtud tagasiulatuvalt seisuga 21. veebruar 2014. a, mis on väär tasaarvestamise tähtpäev. Menetluskulude kindlaksmääramise määrus tsiviilasjas nr 2-10-6145 jõustus 20. detsembril 2013. a. Tsiviilasjas nr 2-14-9691 nõudis hageja sundtäitmise lõpetamist, kuna leidis, et on olemas tasaarvestamise alused. Maakohus rahuldas nõude ja tunnistas sundtäitmise lubamatuks. Samas seisuga 15. detsember 2015. a ei olnud hageja tasaarvestust teinud ja ei ole tasaarvestanud samast määrusest tulenevaid viiviseid. Kuna kostja ei saa sama eseme osas teist korda pöörduda täitmisavaldusega kohtutäituri poole, siis saab käesolevas asjas nõuda soorituse tegemist, milles kohustada hagejat tunnustada tsiviilasjas nr 2-10-6145 menetluskulude kindlaksmääramise 2. detsembri 2013. a kohtumääruse alusel välja mõistetud viivised summas 776.78 eurot ning lugeda laenulepingu nr 06-221609 põhiosa tagasimakseks seisuga 15. detsember 2015. a tasaarvelduse alusel. Lisaks tuleb menetluskulude kindlaksmääramise kohtumääruse alusel välja mõistetud summa 1636 eurot lugeda laenulepingu nr 06-221609-EV põhiosa tagasimaksete tasaarvelduse päevaks 20. detsember 2013. a, mis toob kaasa ka laenulepingu nr 06-221609-EV põhiosa viivise summa 542.88 ümber arvestamise kohustuse kostja kasuks.
21.Kostja arvates on hageja nõude aluseks olevad laenulepingud tühised, sest on vastuolus vastutustundliku laenamise põhimõttega. Hageja on korduvalt andnud laenu kostjale kontrollimata tema krediidivõimelisust ning tasaarveldanud 24. märtsi 2009. a laenulepingu nr 04-599935-EV lisa alusel varasemaid võlgnevusi. Tüüptingimuste osas ei ole kostjaga eraldi läbi räägitud, tüüptingimused on tarbija poolt allkirjastamata. Ajavahemikul 31. detsember 2009. a kuni 30. september 2013. a ei esitanud hageja kostjale laenulepingute nr 04-599935EV ja nr 06-221609-EV kohta ühtegi maksegraafikut või tahteavaldust võlgnevuste kohta. Samuti ei pidanud hageja intressi ja põhiosa maksete kohta arvestust. Arveldusarve arvepidamises on tühimik ajavahemikul 30. detsember 2009. a kuni 18. november 2013. a. Samuti oli blokeeritud internetipank laenulepingute osas, mis andis vastuse, et kostjal puuduvad arveldusarved.
22.Kostja on seisukohal, et intressi ja viivise nõue on aegunud seisuga 31. detsember 2013. a.
23.Lisaks asus kostja seisukohale, et viiviste vähendamata jätmine toob kaasa kostja toimetulekusuutlikkuse olulise vähenemise. Kostja on täiskoormusega õppiv üliõpilane ning tema igakuiseks sissetulekuks on toimetulekutoetus Kristiine Linnaosa Valitsuselt. Kostja püsivaks sissetulekuks on taotluse kohaselt 130 eurot kuus. Taotleja märgib, et talle kuulub kinnisasi Tallinnas, ligikaudse väärtusega 268 428 eurot. Samas on hageja pööranud oma nõude sundtäitmisele kostja eluaseme arvelt, milles kohtutäitur on hinnanud kostja eluaseme alghinnaks 215 000 eurot. Viivise, intressi ja teiste kõrvalnõuete vähendamine on põhjendatud hüpoteegiga tagatud nõuete ulatuses eesmärgiga tagada kostjale võimalus inimväärse elu jätkamiseks pärast sundtäitmise lõpetamist täiteasjas nr 022/2014/980, eelkõige jättes alles eluaseme või vahendid eluaseme soetamiseks. Hageja vastuväited kostja vastuhagile
24.Hageja asus seisukohale, et vastuhagi tuleb TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel jätta menetlusse võtmata või alternatiivselt rahuldamata.
2-16-16913
25.Poolte vahel on olnud sama eseme kohta samadel alustel kohtuvaidlused, milles mõlema puhul on jõustunud kohtuotsused (tsiviilasi nr 2-15-2155 ja 2-14-9691), mistõttu tuleb vastuhagi jätta TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel menetlusse võtmata.
26.Hageja leidis, et puudub alus täiendavaks nõuete tasaarvestuseks. Hageja tegi kostjale kirjaliku tasaarvestuse avalduse, milles märkis, et hagejal on õigus Harju Maakohtu määrusega väljamõistetud menetluskulud tasaarvestada kostja võlgnevusega. Hageja saatis kõnealuse kirja kostjale lihtkirjana, tähitult, e-posti vahendusel ning kohtutäituri kaudu. Hageja esitatud hagiavalduse lisast nr 20 (laenulepingu nr 06- 221609-EV väljavõte) nähtub, et 21. veebruaril 2014. a on tasaarvestatud 1636 eurot ning nõue võlgniku vastu on selle võrra vähenenud.
27.Hageja hinnangul puudub alus viivise, intressi ja kõrvalnõuete vähendamiseks. Alusetu on kostja väide, et hageja ei ole tõendanud, et on saanud kahju, mis ületab hüpoteegiga tagamata summat 176 779.61 eurot. Hageja nõue kostja vastu ületab hüpoteegiga tagatud summat, mistõttu on selles osas ka tõendatud kahju suurus. Kostja on olnud teadlik võlgnevuse tasumise kohustustest, kuid sellele vaatamata pole 2009. a lõpust tänaseni ühtegi makset teinud ning on takistanud täitemenetluse läbiviimist.
28.Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, et kuna 31. detsembrist 2009. a kuni 18. novembrini 2013. a puudusid laenulepingute kohta arveldusarvel laenu intressi, põhiosa maksete ning viiviste võlgnevuse kohta arvestus, siis ei saanud neid arvestusi ka olla sel ajal olemas ega ka sellega, et laenulepingud ei ole kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega.
29.Põhiosa võlgnevus, mis tuleneb laenulepingust nr 04-599935-EV on 111 530.29 eurot. Viivisenõue on samast lepingust tulenevalt 26 837.41 eurot ehk kordades väiksem kui põhinõue. Viivisenõuet ei saa pidada ebamõistlikult suureks. Põhiosa võlgnevus, mis tuleneb laenulepingust nr 06-221609-EV on 28 614.53 eurot. Viivisenõue on samast lepingust tulenevalt summas 6382.58 eurot, mistõttu on viivised kordades väiksemad kui põhiosa nõue.
30.Hageja leidis, et intressi ja viivise nõuded ei ole aegunud. Vastavalt maakohtu 19. märtsi 2012. a tsiviilasjas nr 2-10-6145 tehtud otsusele tuli kostjal likvideerida võlgnevus ja asuda täitma laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Kostja ei ole võlgnevuste katteks hagejale tänaseni midagi tasunud. Hageja ütles laenulepingud üles 20. novembri 2013. a seisuga, mistõttu ei ole nõuded aegunud. Arvestades, et poolte vahel on olnud sama eseme kohta vaidlused (2-14-9691, 2-15-2155), oli hageja nõue menetluste jooksul peatunud. Maakohtu otsus
31.Harju Maakohus rahuldas 19. oktoobri 2021. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 49 632.19 eurot, jättis rahuldamata hageja taotluse menetluse peatamiseks ning jättis rahuldamata kostja vastuhagi ja taotluse menetluse peatamiseks. Maakohus otsustas tühistada otsuse jõustumisel 17. novembri 2017. a määrusega kohaldatud vastuhagi tagamise abinõu, s.o milles kohus peatas täitemenetluse täiteasjas nr 022/2014/980. Menetluskulud jättis maakohus hagi ja vastuhagi osas kostja kanda, v.a 6. detsembri 2017. a määruskaebuselt tasutud riigilõiv 50 eurot, mis jäid hageja kanda. Maakohus määras hagejale hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 1000 eurot, mille mõistis kostjalt hageja kasuks välja. Lisaks mõistis maakohus kostjalt riigituludesse välja 550 eurot (summa, mille tasumisest oli kostja menetlusabi taotluse raames vastuhagi ning selle tagamise taotluse esitamisel vabastatud).
2-16-16913
32.Maakohus leidis, et hageja nõuded ei ole aegunud hagiavalduse esitamise seisuga TsÜS § 146 lg 1 kohaselt, sest nõuded muutusid sissenõutavaks pärast lepingute ülesütlemist 20. novembril 2013. a. Seega muutusid hageja nõuded sissenõutavaks 21. novembril 2013. a mil algas nõuete aegumistähtaeg. Aegumistähtaeg lõppes TsÜS § 146 lg-t 1 arvestades 20. novembril 2016. a kell 24.00, kuid hageja esitas hagiavalduse 9. novembril 2016. a.
33.Seejärel lahendas maakohus nii hageja kui ka kostja menetluse peatamise taotlused ning jättis mõlemad taotlused rahuldamata.
34.Maakohtu hinnangul ei kattu hageja esitatud nõue esemeliselt intresside ja viiviste osas tsiviilasja nr 2-15-2155 esemega, kuna tsiviilasjas nr 2-15-2155 on kostja esitanud hageja vastu hagiavalduse ning nõudnud muuhulgas lepingute nr 04-599935-EV ja 06-221609-EV 22. oktoobri 2013. a ülesütlemise tühisuse tuvastamist. Käesolev hagiavaldus on esitatud hageja poolt 44 683.76 euro nõudes, mis tuleneb asjaolust, et hageja nõue kostja vastu ei ole täies ulatuses hüpoteegiga tagatud ning hagejal jääks hüpoteegi realiseerimise korral saamata 44 683.76 eurot. Käesolevas tsiviilasjas on tegemist erineva hagi eseme ning alusega.
35.Maakohus leidis, et kuivõrd laenuleping nr 04-599935-EV sõlmiti poolte vahel 2004. a ja laenuleping nr 06-221609-EV sõlmiti 2006. a ning kostjal tekkisid tagasimaksetega raskused alles 2009. a, võib eeldada, et kostja oli lepingute sõlmimise hetkel maksevõimeline. Lisaks on tarbijakrediidilepingute osas vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 2011. a kehtivas VÕS §-s 4032 (alates 21. märtsist 2016. a VÕS §-s 4034). Maakohus märkis, et jääb arusaamatuks, milliseid tüüptingimusi peab kostja tühiseks ning millisel põhjusel, mistõttu leidis maakohus, et ka selles osas on kostja väited põhjendamata ja tõendamata.
36.Tuginedes mh tsiviilasjades nr 2-10-6145 ja 2-15-2155 tehtud otsustele asus maakohus seisukohale, et kuivõrd hagejapoolne laenulepingute ülesütlemine alates 30. detsembrist 2009. a oli tühine, oli poolte vahel kuni 20. novembrini 2013. a kehtivad lepingulised suhted. Hageja poolt tehtud kirjaliku avaldusega 22. oktoobrist 2013. a laenulepingute ülesütlemiseks, on laenulepingud nr 04- 599935-EV ja 06-221609 20. novembril 2013. a üles öeldud. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et ajal, mil pooled vaidlesid laenulepingute ülesütlemise üle, ei olnudki poolte vahel laenulepinguid, mistõttu kostja ei peakski lepingutest tulenevaid kohustusi täitma.
37.Kuivõrd vaidlusalused laenulepingud olid kehtivad, puudub ka alus täitemenetluse õigusvastasuse tuvastamiseks. Seoses kostja väitega, et ta ei saanud oma vara realiseerida ega laenusummat tagastada, kuna kinnistu oli 15. veebruarist 2010. a kuni 31. oktoobrini 2013. a arestitud, märkis maakohus, et kostja varal lasus paralleelselt hageja ja kohtutäituri kasuks seatud keelumärkega ka kohtulik hüpoteek, mis oli seatud kolmanda isiku kasuks ning mille realiseerimiseks koheselt pärast hageja ja kohtutäituri kasuks seatud keelumärke eemaldamist seati uus keelumärge. Seega ei saanud hageja kasuks seatud keelumärke olemasolu iseenesest kostjale kahju tekitada, kuna oma vara ei oleks ta sellises olukorras saanud realiseerida. Maakohus leidis, et kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks kohus tunnistada sundtäitmise täiteasjas nr 022/2014/980 lubamatuks. Lisaks on kohus juba tsiviilasjas nr 2-152155 lahendanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vaidluse ning jätnud kostja hagi rahuldamata.
2-16-16913
38.Maakohus, tutvunud tsiviilasjaga nr 2-14-9691, leidis, et kostja vastuhagis esitatud tasaarvestamise nõue on põhjendamatu.
39.Tsiviilasjas nr 2-14-9691 oli vaidlus selle üle, kas hagejal oli õigus tema vastu suunatud menetluskulude nõue (tuleneb tsiviilasjast nr 2-10-6145) tasaarvestada kostja vastu oleva nõudega. Kohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-14-9691, et tasaarvestus oli õiguspärane ning hagejal oli laenulepingutest tulenev nõue kostja vastu. Seega leidis maakohus, et käesoleval juhul puudub alus täiendavaks nõuete tasaarvestuseks. Lisaks nähtub hagi lisast nr 20 (laenulepingu nr 06- 221609-EV väljavõte), et 21. veebruaril 2014. a on tasaarvestatud 1636 eurot ning nõue võlgniku vastu on selle võrra vähenenud.
40.Seoses kostja viivise, intresside jm kõrvalnõuete vähendamise nõudega leidis maakohus, et hageja kõrvalnõuete puhul ei ole tegemist ebamõistlikult suurte summadega. Lisaks pole kostja põhjendanud kõrvalnõuete vähendamist või miks on need kostja hinnangul ebamõistlikult suured. Apellatsioonkaebus
41.Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, millega palus tühistada maakohtu otsuse, teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi või saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Lisaks taotles kostja ELTL artikli 267 alusel Euroopa Liidu direktiivi 93/13 tõlgendamist küsides, kas direktiivi saab tõlgendada selliselt, et sellega ei ole vastuolus lepingu tingimus ja siseriiklik norm, mille tulemusel saab nõuda tarbijalt intressi ja viivist õigusvastase täitemenetluse aja sees, millal tarbija lepingu objekti käsutamine oli keelatud ja selle põhjustas krediidiandja.
42.Kostja jäi enda maakohtus väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt oleks maakohus pidanud jätma hagi läbi vaatamata, sest võlgnevus ei saa eksisteerida tingimuslikult, hagejal on ebaselgus nõude suuruse üle. Nõue on esitatud tuvastusnõudena, kuigi pigem oleks hageja pidanud nõudma täiendava hüpoteegi seadmist või kohtuliku hüpoteegi seadmist või nõudma lisatagatist.
43.Hageja ei ole hagis välja toonud ega põhistanud, milles seisneb kahju tekkimine hüpoteegiga tagamata summas 49 632.19 eurot, mis oleks kostjast põhjuslikus seoses selliselt, mida kohus saaks kindlaks määrata juhul, kui kahju täpne suurus ei ole teada. Lisaks heitis kostja maakohtule ette, et maakohus on vaidlustatud otsuse põhjendused rajanud teiste kohtuotsuste põhjendustele tsiviilasjades nr 2-14-9691 ja 2-15-2155, kuid pooled ei ole selliseid tõendeid kohtule esitanud. Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel jätta teistest tsiviilasjadest tulenevad asjaolud tähelepanuta, sest need on tõendamata ja lähtuda poolte esitatud tõenditest. Kostja leidis, et maakohus on hinnanud valesti tõendeid, mh teinud vale järelduse otsuse punktis 46 laenulepingute ülesütlemise aja tuvastamisel. Nõuded aegusid pärast 31. detsembrit 2013. a kella 00:00.
44.Kostja arvates kohaldas maakohus otsuse punktis 52 valesti TsÜS § 86 ja alates 2011. a kehtivat VÕS §-s 4032 (alates 21. märtsist 2016. a VÕS §-s 4034 ), kui leidis, et enne 2011. a või 2016. a nimetatud normide kehtimist ei olnud krediidiasutustel tarbijakrediitide puhul selget vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamise kohustust. Kostja juhtis tähelepanu direktiivile 93/13 EMÜ ning leidis, et maakohtu otsus on vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, kui leidis, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet leides, et
2-16-16913 tõendamiskoormis on kostjal. Euroopa Liidu kohtupraktika kohaselt on ebaõiglase tingimuse või heade kommetega vastuolu korral laenuleping nr 04-599935 ja laenuleping nr 06-221609EV algusest peale tühine ning kohus oleks pidanud kontrollima, kas ebaõiglase tingimuse ärajätmise korral on võimalik laenulepingut täita.
45.Kostja asus seisukohale, et maakohus on valesti tõendeid hinnanud ja valesti kohaldanud materiaalõigust, kui leidis, et kostja vara realiseerimine ja laenusumma tagastamine ei olnud takistatud kinnistu laenusumma tagatise realiseerimise käigus seoses täiteasjas nr 022/2010/1098 täitemenetluses õigusvastase kinnistu arestiga. Maakohus oleks pidanud andma pooltele tähtaja seisukohtade või vastuväidete esitamiseks ja oleks pidanud küsima seisukohta kolmandalt osapoolelt, kellele viitas. Lisaks on viidatud hüpoteegi suurus ainult 3302 eurot. Kostja jäi seisukohale, et sundtäitmine kõnealuses täiteasjas on lubamatu.
46.Kostja heitis maakohtule ette, et maakohus ei kontrollinud kostja nõuete aluseks olevaid eeldusi või tugines asjas esitamata tõenditele. Kostja jäi enda vastuhagis esitatud seisukohtade juurde. Lisaks on maakohtule etteheidetav see, et maakohus ei võtnud seisukohta selle kohta, et hageja nõue ületab kostja käsutusse antud summat. Kostja arvates on viivise vähendamine põhjendatud, kuid maakohus ei teinud seda.
47.Viimaks tõi kostja esile, et maakohus ei arutanud vastuhagi kohtuistungil, kuigi tegemist oli asja arutamisega suulises menetluses – sellega rikkus maakohus menetlusõigust, kuid ringkonnakohus saab puuduse kõrvaldada. Vastustaja seisukoht
48.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Hageja jäi kõigi enda maakohtus väljendatud seisukohtade juurde ning leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
49.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel rahuldada ja maakohtu otsus menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on jätnud vaidlust lahendades selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud valdavas osas välja selgitamata ning otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
50.Esmalt lahendab ringkonnakohus kostja kohtuistungi protokolli parandamise taotluse. Kostja esitas 27. detsembril 2022. a taotluse 14. detsembril 2022. a toimunud kohtuistungi protokolli parandamiseks, täpsemalt selle täiendamiseks mitme ajamärgi juures kostja soovitud viisil. Kolleegium märgib, et TsMS § 50 lg 1 järgi peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Seejuures ei pea istungiprotokoll olema stenogramm ega kajastama poolte avaldatud seisukohti sõna-sõnalt. TsMS § 53 lg 2 esimene lause võimaldab menetlusosalisel esitada taotluse protokolli parandamiseks. Sama paragrahvi 4. lõikest tuleneb, et protokolli parandamise taotlusega nõustumise korral teeb kohus protokollis parandused.
2-16-16913 Ringkonnakohus märgib, et kuigi kostja taotleb protokolli parandamist, ei ole kostja põhjendanud, mis tähtsust omab protokolli parandamine kostja soovitud viisil. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja on palunud protokolli täiendada muuhulgas lausetega, mida kohtuistungi helisalvestisest ei kuuldu, mistõttu ei ole alust protokolli nende võrra ka täiendada. Arvestades, et lisaks kohtuistungi protokollis olevatele kostja seisukohtadele esitas kostja 13. detsembril 2022. a enda kohtukõne kirjalikud seisukohad, on kostja menetluslik positsioon kolleegiumi hinnangul ammendavalt kohtu ette toodud ning arusaadav. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus kostja taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata.
51.Hageja nõuab kostjalt võlgnevuse summas 49 632.19 euro väljamõistmist tulenevalt pooltevahelistest laenulepingutest nr 04-599935-EV ja 06-221609-EV, mis sisaldab laenulepingust nr 06-221609-EV tulenevat põhiosa viivisenõuet (6382.58 eurot) ja laenulepingust nr 04-599935-EV tulenevat põhiosa viivisenõuet (26 837.41 eurot), samuti laenulepingust nr 04-599935-EV tulenevat osalist intressinõuet (16 412.20 eurot).
52.Kolleegium märgib, et TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest lepingute sõlmimise ja nende muutmise kohta. Kuigi maakohus ei ole üheselt panga ja kostja vahelist suhet õiguslikult kvalifitseerinud, saab järeldada, et maakohus on käsitanud poolte vahelist suhet õigesti laenulepinguna, millele kohalduvad tarbijakrediidi sätted.
53.Hagiavalduse asjaolude kohaselt on kostja laenulepingutest tulenev võlg hageja ees
8.novembri 2016. a seisuga laenulepingu nr 04-599935-EV alusel 181 728.04 eurot ja laenulepingu nr 06-221609-EV alusel 44 683.76 eurot, kokku 226 411.80 eurot. Vaidlust ei ole, et laenukohustust tagab hüpoteek kogusummas 176 779.61 eurot. Hageja nõue ei ole hüpoteegiga täies ulatuses tagatud, kuna 49 632.19 eurot võlgnevusest jääks hüpoteegi realiseerimiseks alustatud täitemenetluses hagejal saamata. Arvestades, et hagejal on TMS § 2 lg 1 p 19 järgne täitedokument hüpoteegisumma 176 779.61 euro ulatuses ning hageja nõuab vaidlusaluste laenulepingute alusel võlga, mis seda ületab, on kolleegiumi arvates tegemist sooritushagiga laenulepingu täitmise nõudes, mida ei ole alust pidada tingimuslikuks ega sel või muul põhjusel perspektiivituks. Samuti ei ole alust käsitada hagi kahju hüvitamise nõudena, nagu leiab kostja, mistõttu ringkonnakohus vastavaid kaebuse väiteid ei käsitle. Arvestades, et TMS § 2 lg 1 p 19 kohane täitedokument (nn kohese sundtäitmise kokkulepe) võimaldab müügiõigust ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud, ei ole välistatud hüpoteegipidaja nõue osas, millele hüpoteek ei ulatu ja milleks on vajalik võla sissenõudmise kohta täitedokument kinnisasja omaniku vastu.
54.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus jättis aegumise põhjendamatult kohaldamata. Maakohus eksis küll aegumise algusaja määramisel, mis aga ei muuda ebaõigeks maakohtu järeldust, et esitatud asjaoludel ei ole hageja nõue enne hagi esitamist aegunud. Tehingulise nõude aegumise algusaja arvutamise juures on oluline üksnes nõude tekkimine, mis tähendab VÕS § 82 lg 7 järgi selle sissenõutavaks muutumist. Vaidlust ei ole selles, et hageja esitas käesolevas asjas nõude kostja vastu lepingulisel alusel. Maakohus leidis, et antud asjas muutusid nõuded sissenõutavaks pärast lepingute ülesütlemist 21. novembril 2013. a, mil algas hageja nõuete aegumistähtaeg. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et hageja andis kogu sissenõutavaks muutunud võla tasumiseks täiendava tähtaja 9. jaanuarini 2014. a (I kd, tl 4547). Seega muutus nõue sissenõutavaks alles pärast täiendava tähtaja möödumist. Seda arvestades tuli laen tagasi maksta hiljemalt 9. jaanuaril 2014. a ning aegumistähtaeg möödub 9. jaanuaril kolme aasta möödudes s.o 9. jaanuaril 2017. a. Seega oli kostjal aega kohustusi täita
2-16-16913
9.jaanuarini 2014. a ja 9. novembril 2016. a esitatud haginõuded ei olnud aegunud, nagu leidis õigesti maakohus. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hageja nõuded muutusid sissenõutavaks
30.detsembril 2009. a ning aegusid 31. detsembril 2013. a pärast kella 00:00. 8. juunil 2013. a jõustunud, kostja hagi lahendamiseks tsiviilasjas nr 2-10-6145 tehtud Harju Maakohtu 19. märtsi 2012. a otsuse resolutiivosa p-is 2 tuvastas kohus, et Swedbank AS poolt 14. detsembri 2009. a teate alusel Swedbank AS ja X vahel sõlmitud laenulepingute nr 04-599935-EV ja nr 06-221609-EV ennetähtaegne ülesütlemine alates 30. detsembrist 2009. a, on tühine (I kd, tl 198-203). Kuigi ülesütlemise aluse puudumise korral on ülesütlemine tagajärjetu (toimetu), mitte tühine (RKTKo 30. aprill 2013, nr 3-2-1-5-13, p 18; RKTKo 3. oktoober 2012, nr 3-2-1-94-12, p 47), on maakohtu otsuse resolutsiooni tõlgendades võimalik mõista, et 14. detsembri 2009. a ülesütlemisavalduse alusel laenulepingud ei lõppenud ning hageja nõuded ei muutunud 30. detsembril 2009. a ka sissenõutavaks.
55.Lisaks hagivastusele ka vastuhagides ja nende täiendustes esitatud erinevatele vastuväidetele hagile, on kostja esitanud vastuhagis ka mitmeid nõudeid. Vaatamata sellele, et
3.novembri 2017. a määrusega kohustati kostjat esitama vastuhagi terviktekst, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul konkreetselt välja selgitanud, millised ajaolud soovis kostja välja tuua vastuhagi alusena ja millele tugineda vastuväitena hageja nõuetele. Sellest tulenevalt ei ole maakohus üheselt mõistnud, millised nõuded ja millisel alusel kostja esitas. Eelkõige puudutab see kostja nõudeid tunnustada Harju Maakohtu 2. detsembri 2013. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-10-6145 välja mõistetud menetluskulude 1636 euro laenulepingu nr 06-221609-EV põhiosa tagasimaksete tasaarvestuse päevaks 20. detsember 2013. a lugedes tahteavalduse kohtuotsusega asendatuks ning tunnustada Harju Maakohtu 2. detsembri 2013. a kohtumäärusega välja mõistetud menetluskuludelt viivist 776.78 eurot, mis lugeda laenulepingu nr 06-221609-EV põhiosa tagasimakseks seisuga 15. detsember 2015. a tasaarvestuse alusel, lugedes tahteavalduse kohtuotsusega asendatuks.
56.Ringkonnakohus möönab, et kostja ei ole esitanud oma vastuväiteid hagile, nõudeid ja nende aluseks olevaid asjaolusid kohtumenetluses päris selgelt, kuid olukorras, kus kostja nõue ei olnud selge, pidi maakohus TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi eelmenetluses esmalt selgitama välja kostja nõuded ja iga nõude aluseks olevad asjaolud ning TsMS § 392 lg 1 p 41 järgi igale nõudele kohalduva õiguse, sh ka kostja nõuded kvalifitseerima ja selgitama pooltele, millest sõltub kostja nõude rahuldamine. Toimikumaterjalidest ei nähtu, et maakohus oleks seda teinud. Kuna maakohus ei mõistnud tasaarvestusega seotud nõudeid (9. novembri 2017. a dateeringuga terviktekstina esitatud vastuhagiavalduse resolutiivosa p-id 1 ja 2 [II kd tl 123128]), jättis maakohus kostja nõude aluseks olevad asjaolud välja selgitamata ja nõude õiguslikult kvalifitseerimata. Selliselt on maakohus oluliselt eksinud menetlusõiguse normide vastu. Kostja avalduste alusel mõistab kolleegium, et kostja tasaarvestusega seotud nõuete puhul võib olla tegemist sisuliselt vastuväitega hageja laenulepingutest tulenevale nõudearvestusele tulenevalt asjaolust, et kostja väitel sai hageja tasaarvestada oma laenulepingutest tuleneva nõude kostja menetluskulude nõudega 20. detsembril 2013. a, mistõttu on hageja arvestanud ebaõigesti viivist summas 542.88 eurot ning hageja hilisema (15. detsember 2015. a) nõude tasaarvestamise tõttu on kostjal hageja vastu menetluskulude hüvitiselt väljamõistetud viivise nõue 776.78 eurot (vt III kd, tl 104-105).
57.Kolleegium märgib, et maakohus jättis tasaarvestusega seotud nõuded rahuldamata tuginedes tsiviilasjale nr 2-14-9691. Maakohus viitas tsiviilasjas nr 2-14-9691 tuvastatule, et tasaarvestus oli õiguspärane ning Swedbank AS-il oli laenulepingutest tulenev nõue X vastu ning leidis, et käesoleval juhul puudub alus täiendavaks nõuete tasaarvestuseks. Seejuures maakohus ei viita, millis(t)e tsiviilasjas nr 2-14-9691 esitatud tõendite alusel kohus antud järeldusele jõudis, märkides vaid, et tutvunud tsiviilasjaga nr 2-14-9691, peab kohus kostja
2-16-16913 nõuet põhjendamatuks. Kolleegium leiab, et sellega on maakohus TsMS § 436 lg-t 2 rikkudes tuginenud tsiviilasjas esitamata tõenditele. Tsiviilasjas nr 2-14-9691 tehtud kohtulahendit või muid asjakohaseid dokumente dokumentaalsete tõenditena teiste tõendite hulgas ei sisaldu. Hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (TsMS § 272 jj) sisu hindamist (RKTKm 13. november 2013. a, nr 3-2-1-121-13, p 8). Vastavat kohtuotsust kui tõendit hindamata ei saanud maakohus ka selgeks teha, millistel asjaoludel hagi lahendati. Olukorras, kus kohtule ei ole tõendit üldse esitatud, ei saanud maakohus tugineda sellele, et jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud tasaarvestuse õiguspärasus ning puudub alus täiendavaks nõuete tasaarvestuseks. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kostja oleks hageja sellekohased väited TsMS § 231 lg 2 mõttes omaks võtnud.
58.Kolleegium märgib, et nagu kõigi kujundusõiguste puhul, on ka tasaarvestuse teostamiseks lisaks vastava subjektiivse õiguse tekkimisele (mille eelduseks on tasaarvestuse olukorra tekkimine) ka õigustatud isiku poolt vastavasisulise tahteavalduse tegemine teisele poolele (VÕS § 198). Tasaarvestuse avaldus on teisele poolele suunatud tahteavaldus, mis TsÜS-i § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kehtivaks selle kättesaamisega teise poole poolt. Paragrahvi 197 lg-s 2 sätestatud tasaarvestuse õiguslikud tagajärjed tekivad seega alates tasaarvestava poole tasaarvestuse avalduse kättesaamisest teise poole poolt. Seega ei toimu tasaarvestus seaduse kohaselt automaatselt, vaid nõuab eraldi tasaarvestada sooviva isiku toimingut (tasaarvestuse avaldust). Kolleegiumi hinnangul ei pidanud kostja praegusel juhul tõendama, et tema nõue ei ole lõppenud, vaid hagejal lasus kohustus tõendada, et kostja nõue on lõppenud, st et tal oli kostja vastu samaliigiline vastastikune nõue, mille täitmist hageja võis nõuda (VÕS § 197 lg 1), ja ta on teinud kostjale tasaarvestuse avalduse (VÕS § 198) (vt RKTKo 14. detsember 2009. a, nr 3-2-1-136-09, p 22). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus põhjendanud, kuidas saab nimetatud asjaolud lugeda tuvastatuks ainuüksi hageja esitatud laenulepingul nr 06- 221609-EV sooritatud operatsioonide väljavõttega (I kd, tl 68-75). Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas ja millal esitas hageja kostjale tasaarvestusavalduse, millal see kostjale kätte toimetati ja millises ulatuses tõi tasaarvestus kaasa kostja nõude lõppemise (sh, kas kostja menetluskulude nõudele tuleb juurde lisandunud viivis [kostja väitel 776.78 eurot]) tingimusel, et tasaarvestuse materiaalõiguslikud eeldused on täidetud. Kolleegium märgib täiendavalt, et seda, kas ja mil määral tsiviilasjas nr 2-14-9691 tuvastatud asjaolud mõjutavad kostja hagi rahuldamist või vastuväite edukust, peab maakohus hindama asja sisulise läbivaatamise järel võimaldades eelnevalt esitada menetlusosalistel selle kohta oma väited ja taotlused.
59.Kolleegium lisab, et sageli on tasaarvestuse puhul oluline määrata täpne ajahetk, mil tasaarvestuse poolte vastastikused nõuded lõpevad. See on oluline eelkõige juhul, kui nõuetelt arvestatakse intressi või viivist ja tekib küsimus, millise ajavahemiku eest seda pärast tasaarvestust nõuda saab. Seejuures tuleb arvestada, et tasaarvestatavad nõuded ei lõpe mitte tasaarvestuse avalduse kättesaamise hetke seisuga, vaid tasaarvestus omab tagasiulatuvat toimet. VÕS § 197 lg 2 esimese lause kohaselt lõpevad tasaarvestatavad nõuded tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse õiguse tekkimise hetkest e tagasiulatuvalt alates ajahetkest, mil tekkis tasaarvestuse olukord. Nimetatud asjaolu omab eelkõige tähendust tasaarvestatud nõuetega seotud kõrvalkohustustega, mis lõpevad nõude lõppemise korral nagu nt intressinõue ja viivisenõue. Kuna tasaarvestuse toimumise korral lõpevad tasaarvestatavad nõuded tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse olukorra tekkimise hetkest, lõpeb sama ajahetke seisuga ka intressi- ja viivisearvestus. Intresse (muu hulgas viiviseid), mis seonduvad ajavahemikuga pärast tasaarvestuse olukorra tekkimist, nõuda ei saa. Nimetatud üldpõhimõttest sätestab erandi lg 2 teine lause, mille kohaselt juhul, kui ühe või mõlema tasaarvestuses osalenud nõude
2-16-16913 eest on juba makstud intressi (k.a viivist e viivitusintressi), ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti. Sellisel juhul loetakse intressikohustus lõppenuks alates ajavahemiku lõppemisest, milleni intress tegelikult makstud on. Kuni selle hetkeni juba tegelikult makstud intressi, muu hulgas viiviseintressi seega tagasi nõuda ei saa (Varul, P, Käerdi, M jt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn Juura 2016, lk 977-978).
60.Kostja on palunud 9. novembri 2017. a dateeringuga terviktekstina esitatud vastuhagiavalduse resolutiivosa p-is 3 tuvastada AS-i Swedbank poolt laenulepingute nr 04599935-EV ja nr 06-221609-EV alusel hüpoteegiga tagatud ulatuses nõutud viivise, intressi, menetlustasu, kahjuhüvitise, põhiosa viivise ja varakindlustuse viivise ebamõistlik suurus ning vähendada viivist, intressi, menetlustasu, kahjuhüvitist, põhiosa viivist ja varakindlustuse viivist null (0) euroni või mõistliku piirini ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2014/980 lubamatuks või osaliselt lubamatuks. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus ka antud juhul eelmenetluses üheselt välja selgitanud kostja nõuet ja selle aluseks olevaid asjaolusid (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3). Maakohus palus küll kostja asjaolusid ja nõuet täpsustada (II kd, tl 119-120) pärast mida saab piisavalt järeldada hagieset, milleks on kostja vastu alustatud täiteasjas nr 022/2014/980 sundtäitmise osaliselt või täielikult lubamatuks tunnistamine, kuid välja on selgitamata (tuvastamata), millise täitedokumendi alusel ja kui suures summas vaidlusaluses täiteasjas sundtäitmist kostja suhtes on alustatud ning millistel konkreetsetel asjaoludel ja ulatuses kostja sundtäitmist lubamatuks peab.
60.1.Maakohus selgitas iseenesest õigesti, et vastavalt TMS § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama paragrahvi lg 11 sätestab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Praegusel juhul tugines kostja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis mh väitele, et pank ei ole järginud laenulepingu sõlmimisel ja muutmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ning nimetatud põhimõtte rikkumise tõttu tuleb kostjalt nõutavat intressi, viivist ja muid tasusid vähendada nullini.
60.2.Iseenesest on õige, et erinevalt kehtivast VÕS § 4034 lg-st 7 ei sätestanud laenulepingute sõlmimisel ja muutmisel alates 29. novembrist 2004. a kuni 24. märtsini 2009. a kehtinud võlaõigusseadus selget vastutustundliku laenamise põhimõtet ega selle krediidiandja poolt rikkumise tagajärge. Riigikohtu varasemalt kujundatud praktika kohaselt on aga tegemist lepingueelsete läbirääkimiste kohustusega, mille rikkumisel tekib tasaarvestatav kahjunõue. Riigikohus on leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt RKTKo 15. jaanuar 2007. a, nr 3‐2‐1‐89‐06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka RKTKo 27. november 2012. a, nr 3‐2‐1‐136‐12, p 25). Kuigi kostja on praegusel juhul leidnud, et väidetav panga poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine annab aluse
2-16-16913 viivise ja muude kõrvalnõuete vähendamiseks nullini, võib aru saada, et kostja hinnangul on tal panga väidetava rikkumise tõttu tekkinud vastavas ulatuses kahju, mida saab tasaarvestada.
60.3.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kuna hagiavalduse lisadest nr 20 ja 21 nähtub, et kostjal tekkisid tagasimaksetega raskused alles 2009. aastal, võib eeldada, et isik oli lepingute sõlmimise hetkel maksevõimeline. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud lähtuda vastutustundliku laenamise põhimõtte hindamisel võlgniku maksevõime eeldusest, vaid hagejal tulnuks näidata ja tõendada, et pank järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet, st et pank on kogunud andmeid kostja krediidivõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel välja selgitada ja võimaldada hagejal tõendada, kas ja millised dokumente pank kostjalt krediidivõime hindamiseks küsis või tegi vähemalt ettepaneku neid esitada ning milliseid muid toiminguid tehti krediidivõime hindamiseks.
61.Maakohtu põhjendustest nähtuvalt puudub alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, kuivõrd mitmetest kohtuasjadest on ilmnenud, et hagejal on kahest laenulepingust tulenev nõue kostja vastu. Maakohus viitab ka sellele justkui nähtuks asja materjalidest, et kohus on tsiviilasjas nr 2-15-2155 lahendanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vaidluse ning jätnud X hagi rahuldamata, taas täpsustamata, millisele tõendile kohus tugines. Tsiviilasjas nr 2-15-2155 tehtud kohtulahendit ringkonnakohus teiste tõendite hulgas ei tuvastanud. Seega on maakohus taas TsMS § 436 lg-t 2 rikkudes tuginenud tsiviilasjas esitamata tõenditele.
62.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et muu kui kohtulahendi alusel toimuva täitemenetluse puhul täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata jätmise korral saab võlgnik esitada uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi üksnes TMS § 221 lg 2 tingimustel, st uues hagis on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Tasaarvestusavaldusele tuginemine võiks selleks olla siis, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt RKTKm 21. veebruar 2018, nr 2-14-7385, p 15.2).
63.TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Selle sätte üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Hageja on menetluses tuginenud mh asjaolule, et poolte vahel on olnud sama eseme kohta samal alusel kohtuvaidlus asjas nr tsiviilasi nr 2-15-2155, milles on jõustunud kohtuotsus ja leidnud, et seetõttu tuleb vastuhagi jätta TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel menetlusse võtmata. Kolleegium märgib, et kohus peab hagi menetlusse võtmisel omal algatusel hindama, kas samade poolte vahel on lahendatud sama vaidlus (vrdl RKTKm 13. november 2013, nr 3-2-1-121-12 p 8). Sama vaidluse kohta lahendi olemasolul peab kohus keelduma hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p-de 4 või 7 järgi. Kuigi ringkonnakohus ei tähelda toimiku materjalist, et maakohus oleks seda vastuhagi menetlusse võtmisel hinnanud, tuleks kolleegiumi hinnangul TsMS § 457 lg 1 eesmärgist tulenevalt poolte väiteid arvestades hinnata, kas kostja on vastuhagis tuginenud samadele argumentidele, millele tuginedes üritas ta varasemas menetluses sundtäitmist lubamatuks tunnistada. Ka juhul kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamine puudutab üksnes hageja hüpoteegist tulenevat asjaõiguslikku täitmisnõuet, laieneb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asjades tehtud otsuste õigusjõud ka materiaalõiguslikele vastuväidetele laenulepingust tulenevatele nõuetele. Seega tuleb kontrollida, kas need on käesoleva vaidluse esemeks ning osas, milles kohus on juba pooltevahelises vaidluses otsusega hageja nõudeid tunnustanud, ei saa nende üle
2-16-16913 enam sisulist vaidlust avada ning sooritushagi kord juba tunnustatud nõuete sissenõudmiseks tuleb rahuldada (vrdl RKTKo 16. mai 2018, nr 2-16-11056 p 20).
64.Arvestades ülalmärgitud põhjendusi tuleb asi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, et selgitada nõuetekohaselt välja kostja nõuded ja tuvastada vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud järgides mh TsMS § 436 lg-t 2 ja 3. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul mh arvestada kõiki kostja esitatud vastuväiteid ja asjaolusid ning nende kinnitamiseks esitatud tõendeid ja tagada poolte võrdne kohtlemine kohtumenetluses.
65.Kostja on esitanud apellatsioonkaebuses Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 alusel taotluse esitada Euroopa Liidu Kohtule eelotsusetaotlus EL Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ tõlgendamiseks (edaspidi direktiiv nr 93/13) järgmise küsimusega: kas direktiivi saab tõlgendada selliselt, et sellega ei ole vastuolus lepingu tingimus ja siseriiklik norm, mille tulemusel saab nõuda tarbijalt intressi ja viivist õigusvastase täitemenetluse aja sees, millal tarbija lepingu objekti käsutamine oli keelatud ja selle põhjustas krediidiandja?. Kostja viitab direktiivi nr 93/13 art 6 lg-le 1, art 7 lg-le 1 ja direktiivi nr 93/13 lisa p-is 1 loetletud art 3 lg 3 viidatud tingimustele. Artikkel 6
1.Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on oma siseriiklike õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning leping on kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi. Artikkel 7
1.Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad. Lisa
1.Tingimused, mille eesmärk või tagajärg on [...] e) ülemäära suure hüvitussumma nõudmine tarbijalt, kes ei täida oma kohustust; Kolleegium leiab, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei ole esile toonud ja kohus tuvastanud, et kostja ja panga vahelistes laenulepingutes sisalduks eraldi tüüptingimus, mis ütleb, et viivist arvestatakse õigusvastase täitemenetluse eest, mistõttu ei oma küsimusele vastamine asja lahendamiseks tähtsust. Ringkonnakohus ei näe alust, miks peaks lepingu säte viivise nõudmise aluse kohta tühine olema, sest hageja hinnangul alusetult alustatud täitemenetlus ei seondu otseselt intressi ja viivise tasumise kohustusega ning ei muuda tingimust iseenesest ebamõistlikult kahjustavaks. Kui kostjale tekitas alusetu täitemenetluse käigus kinnisasja arestimine kahju, saab ta nõuda selle hüvitamist. Sel põhjendusel ei ole ringkonnakohtu arvates vajalik küsida kaebuse lahendamiseks eelotsust Euroopa Liidu Kohtult.
66.Kostja esitas 6. märtsil 2023. a TsMS § 333 lg 1 alusel vastuväite kohtu tegevusele seoses sellega, et ringkonnakohus ei olnud lahendanud veel tema taotlusi (eelotsuse küsimiseks ja protokolli parandamiseks [III kd, tl 151]). Ringkonnakohus lahendab taotlused käesoleva otsusega. Kostjal ei olnud vajadust esitada vastuväidet kohtu tegevuse suhtes, kus ringkonnakohus ei olnud veel otsustust kostja taotluste suhtes teinudki. Seetõttu tuleb jätta kostja vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata. Arvestades, et ringkonnakohus on lahendanud
2-16-16913 kostja taotlused käesoleva otsusega, saab kostja ringkonnakohtu otsustustega mittenõustumise korral võimalikule rikkumisele tugineda kassatsioonkaebuses (vt RKTKo 31. märts 2020. a, 216-14152, p 12.2). Menetluskulud
67.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.