03.10.2025 hagist loobumine ning lõpetada tsiviilasja nr 2-24-
Jätta menetluskulud E.K
Mõista E.K-lt
kanda.
Z.S-i kasuks välja menetluskulud 180 eurot.
Rahuldada E.K 03.10.2025 riigilõivu tagastamise taotlus. Kanda E.K arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX 315 eurot selgitusega „riigilõivu tagastamine tsiviilasjas nr 22416181“.
Toimetada määrus kätte Maia Ploomile ja Z.S-ile .
4.E.K
määruskaebus rahuldada osaliselt.
5.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 178 lg 2 ja § 696). Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada vandeadvokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.E.K (hageja) esitas 23. oktoobril 2024 hagi R. Z.S-i (kostja I) ja Z.S-i (kostja II) vastu 6006,32 euro saamiseks. Hagiavalduse kohaselt tulenes hageja nõue 6. septembril 2022 sõlmitud kinnisasja müügilepingust. Hageja heitis kostjatele ette lepingu rikkumist, kuivõrd kostjad jätsid osa kinnisasja müügihinnast tasumata.
2.Tartu Maakohus võttis 22. novembri 2024 määrusega hagi menetlusse ja andis kostjatele hagile vastamise tähtaja. Kostjad esitasid 27. detsembril 2024 ühise maksejõuetusavalduse. Tartu Maakohus võttis 27. jaanuari 2025 määrusega tsiviilasjas nr 2-24-19575 kostjate ühise maksejõuetusavalduse menetlusse ja peatas sama määrusega teised kohtumenetlused, milles on kostjate vastu esitatud rahaline nõue ja mille kohta ei ole veel otsust tehtud.
3.Tartu Maakohus kuulutas 11. märtsi 2025 määrusega tsiviilasjas nr 2-24-19575 välja kostja I pankroti ja algatas kostja I kohustustest vabastamise menetluse pankrotiseaduse (PankrS) § 31 ja füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 45 kohaselt. Kohus jättis kostja II maksejõuetusavalduse läbi vaatamata ja tühistas kostja II vastu algatatud täitemenetluste ja teiste kohtumenetluste peatamise seoses sellega, et kostja II võttis maksejõuetusavalduse tagasi. Määrus jõustus 27. märtsil 2025.
4.Tartu Maakohus jättis 2. aprilli 2025 määrusega hagi kostja I vastu läbi vaatamata, sest Tartu Maakohus oli 11. märtsi 2025 määrusega tsiviilasjas nr 2-24-19575 välja kuulutanud kostja I pankroti ja algatanud tema pankrotimenetluse. Kohus uuendas tsiviilasja menetluse kostja II vastu, sest kostja II loobus maksejõuetusavaldusest.
5.Hageja esitas 3. oktoobril 2025 maakohtule hagist loobumise avalduse ning palus menetluse tsiviilasjas nr 2-24-16181 lõpetada. Hageja märkis, et on teadlik menetluse lõpetamise tagajärgedest ning esitas ühtlasi taotluse tagastada pool tasutud riigilõivust ehk 315 eurot. Kostja II menetluskulude nimekirja osas leidis hageja, et see ei ole TsMS § 176 nõuetele vastav ning kuna kostja II ei kasutanud kohtumenetluses esindajat, puudub alus kostja II lepingulise esindaja kulusid hagejalt välja mõista. Esimese dokumendi esitas menetluses kostja II ise 23. aprillil 2025 ning kirjutas vastuses, et tal puudub esindaja ja ta esindab antud menetluses ennast ise. Seega ei saa kostja II taotlusele lisatud arve olla seotud tsiviilasjaga nr 2-24-16181. Lisaks on tegemist 2
ettemaksu arvega, kuid kostja II teate järgi ta õigusabi ei saanud, seega arvet ei ole tasutud. Kostja II esindas ennast kohtuistungil ise. Kostjad võisid õigusabi kasutada seoses samal ajal toimunud pankrotimenetlusega.
MAAKOHTU MÄÄRUS
6.Maakohus võttis 16. oktoobri 2025 määrusega vastu hageja hagist loobumise, lõpetas tsiviilasja menetluse ja jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulud 600 eurot. Maakohus leidis, et arvestades asja keskmist keerukust ning senist kohtumenetluse käiku, vastab menetluskulu 600 eurot tervikuna mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kostja II on TsMS § 176 lg 5 mõttes kinnitanud, et soovib antud menetluse raames tekkinud menetluskulude hüvitamist ning selgitas, et kasutas kohtumenetluse alguses õigusteenuste büroo abi nõustamise saamiseks antud menetluse raames. Asjakohatu on seda arvestades hageja väide, et kostjale II ei peaks menetluskulusid hüvitamata, sest ta ei ole neid kandnud, menetluskulude kandmine ei oleks nii või teisiti menetluskulude hüvitamist välistav asjaolu. Lisaks ei välista TsMS § 174 lg 9 järgi menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Riigikohus on leidnud, et isegi olukorras, kus kostjale osutas õigusabi tema poeg, kes ei nõudnud kostjalt arve maksmist, ei tähenda, et kostjal ei ole nimetatud õigusabikulu tekkinud või et kohus pidi nõudma kostjalt arve tasumist tõendavaid dokumente. Menetluskulu tõendavaks dokumendiks TsMS § 174 mõttes on lisaks kulu kandmist tõendavale dokumendile ka menetlusosalisele esitatud arve (RKTKm 14.10.2013, 3-2-1-98-13, p 13). Kostja II esitas kohtule õigusteenuse osutamise eest väljastatud arve ja selgitas, et selle tasus tema vanaema.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Hageja esitas 24. oktoobril 2025 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osas, millega maakohus leidis, et kostjal II olid asjas menetluskulud, ning väljamõistetud menetluskulu suuruse osas. Kostja II esitas 23. aprillil 2025 vastuse hagile, milles korduvalt kinnitas, et tal puudub lepinguline esindaja ja ta esindab ennast ise. Vastuse koostas ja allkirjastas kostja II ise. Vastus ei ole professionaali koostatud ja kui professionaal oleks kostjat vastuse koostamiseks konsulteerinud, siis ei oleks vastuses asjasse mittepuutuvaid asjaolusid käsitletud. Kostjal II ei olnud esindajat ka kohtuistungil. Asja materjalidest nähtub, et kohtule on esitatud kahe esindaja kohta volikirjad. Esindaja on kohtule esitanud ainult kaks lühikest dokumenti: taotlus vastamise tähtaja pikendamiseks ja teade kostjate poolt pankrotiavalduse esitamise kohta. Mitte ühtegi sisulist dokumenti esindajad kohtule esitanud ei ole. Kostja II saatis 23. aprillil 2025 ise kohtule teate tõenditest. Hageja esitas 3. oktoobril 2025 taotluse menetlus asjas lõpetada, millele kostja II 13. oktoobril 2025 ise vastas. Vaatamata sellel esitati kohtule 15. oktoobril 2025 uue esindaja volikiri. See esindaja ei teinud mitte mingisugust tööd selles tsiviilasjas.
8.Kostja II leidis, et maakohtu määrus on põhjendatud ja määruskaebuses esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Menetluskulude hüvitamise seisukohalt ei ole olulist tähendust asjaolul, kas kostja kasutas õigusabi kogu menetluse vältel või ainult osaliselt. Oluline on, et õigusabi osutati, tasu arve alusel kanti üle ning teenuse seos menetlusega on tõendatud. 3
Kostja lepinguline esindaja osutas kostjale juriidilise nõustamise teenust, tutvus kostja saadetud dokumentidega ning koostas kostja jaoks 4. detsembri 2024 ja 10. jaanuari 2025 dokumendid. Esitatud arve ei ole seotud kostja uue esindajaga, kes osaleb menetluses alates 15. oktoobrist 2025. Maakohus on menetluskulude põhjendatuse hindamisel kooskõlas seaduse ja Riigikohtu praktikaga andnud hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna, kaaludes, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnatasemele. Riigikohtu praktika järgi ei nõua menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata (RKTKo 21.06.2017, 3-2-1-64-17). Kui menetlusosaline esitab menetluskulude nimekirja ise, võivad selles esineda vormilised vead või ebatäpsused, mis aga ei mõjuta menetluskulude sisulist põhjendatust ega nende hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid. Oluline on, et kulud on tegelikult kantud ning need on seotud käesoleva vaidluse menetlemisega TsMS § 175 lg 1 mõttes. Arvel märgitud „1“ ei tähenda, et õigusteenust oleks osutatud koguses 1 tund ebamõistlikult kõrge tunnitasuga. Arvel märgitud kogus „1“ tähistab poolte vahelist ühekordset tasukokkulepet, mis tuleneb õigusteenuse osutamise lepingu punktist 2.1. Kostja II esitas koos vastusega määruskaebusele uue tõendina kostja II ja XX OÜ vahel 29. augustil 2024 sõlmitud õigusteenuse lepingu nr 240829/1. Arvel on selgelt märgitud, et see on ettemaks õigusteenuse eest tsiviilasjas nr 2-24-16181, st praeguses asjas.
9.Maakohus leidis, et avaldaja määruskaebuses esitatud põhjendused ei anna maakohtule alust määruskaebust rahuldada ja edastas 4. novembril 2025 määruskaebuse TsMS § 663 lg 5 alusel ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu 16. oktoobri 2025 määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel tühistada osaliselt. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab kostja II menetluskulude nõude 420 euro ulatuses rahuldamata ja mõistab hagejalt kostja II kasuks välja 180 eurot. Ülejäänud osas jääb maakohtu määrus muutmata. Hageja määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
11.TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud teiselt menetlusosaliselt välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohtu praktika kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 05.02.2020, 2-14-14536/153, p 15).
12.Ringkonnakohus nõustub määruskaebusega, et praeguses asjas on maakohus kostja II lepingulise esindaja tasu suuruse kindlaksmääramisel ületanud diskretsioonipiire ja jätnud kaalutluskohustuse nõuetekohaselt täitmata.
13.Maakohus leidis iseenesest põhjendatult, et menetluskulude hüvitamist ei välista asjaolu, et menetlusosaline ei ole tõendanud arve tasumist ega see, et tema eest kandis kulu muu isik. Samuti on seaduse ja Riigikohtu praktikaga kooskõlas maakohtu seisukoht, et kohus ei pea menetluskulude kindlaksmääramisel üksikasjalikult välja tooma konkreetseid tegevusi ja kulusid menetluskulude nimekirjast ega hindama iga kuluartiklit eraldi, vaid peab menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel andma eelkõige hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase 4
õigusteenuse hinnale. Kohus arvestab kohtuvaidluse asjaolusid, kohtuasjale kulunud aega, asja liiki, keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu, samuti kontrollib, ega lepingulise esindaja tunnitasu ei ületa sarnase õigusteenuse keskmist hinda (RKTKm 17.04.2024 2-17124505/94, p 12 jj; RKTKm 29.01.2024 2-21-9796/80, p 17 jj).
14.Kohtute infosüsteemi kohaselt teatas kostja II esimene esindaja Irina Vassiljeva maakohtule oma esindusõigusest 4. detsembril 2024 ning on esitanud maakohtule kostja II esindajana kaks dokumenti: 27. detsembril 2024 taotluse hagiavaldusele vastamise tähtaja pikendamiseks ja 10. jaanuaril 2025 teate selle kohta, et kostjad on esitanud kohtule pankrotiavalduse. Ka kostja II on vastuses määruskaebusele kinnitanud, et lepinguline esindaja koostas just need dokumendid (p 5, dtl 214). Kostja II leiab, et lisaks nende dokumentide koostamiseks kulunud ajale tuleb vajalikuks ja põhjendatuks lugeda esindaja ajakulu asja materjalidega tutvumiseks.
15.Ringkonnakohus nõustub määruskaebusega, et kostja II lepingulise esindaja kulu ei saa kogu ulatuses lugeda põhjendatud ja vajalikuks kuluks TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Arvestades kostja II esindaja esitatud dokumentide mahtu ja keerukust (130 tähemärki taotluses tähtaja pikendamiseks (dtl 70) ja 443 tähemärki teates pankrotiavalduse esitamise kohta (dtl 74)) ning asjaolu, et kostja II ei ole esitanud menetluskulude nimekirja toimingute ajakulu kohta, loeb ringkonnakohus nende toimingute ajakuluks kokku 1,5 tundi.
16.Määruskaebemenetluses kostja II esitatud õigusteenuse lepingu kohaselt oli juristi töötunni hind talle õigusteenuse osutamisel 120 eurot (dtl 224). Eelnevast tulenevalt loeb ringkonnakohus kostja II põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks 180 eurot (1,5 x 120).
17.TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole hagejal sellises olukorras ka õigust taotleda riigilt riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel (RKTKm 31.05.2011, 3-2-1-18-11, p 26). Eelnevast tulenevalt jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.