7.Väljamõistetud menetluskuludelt on X kohustatud Yle tasuma viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses
2-20-142515 sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.X esitas 19. novembril 2020 Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse Ylt 2352,39 euro saamiseks. Võlgniku poolt makseettepanekule vastuväite esitamise tõttu maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ning kohus jätkas menetlust hagimenetluses. Kohtu nõudmisel hageja esitas põhjendatud nõudega hagiavalduse ja tasus täiendava riigilõivu.
2.Hagiavalduses hageja palub kostjalt välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel põhivõla katteks 2352,39 eurot ning alates hagiavalduse esitamisest viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kostja sõlmis AS-iga SEB Liising liisingulepingu nr xxxxxxxxx (kapitalirent) endale sõiduauto xxx soetamiseks. Liisingulepingu kohaselt oli igakuiseks liisingmakseks 243,54 eurot. Hageja X sõlmis AS-iga SEB Liising käenduslepingu, millega võttis kohustuse vastutada solidaarselt põhivõlgnikuga Yga liisingulepingust nr xxxxxxxxx tulenevate kohustuste eest.
3.Liisingulepingu sissemakse tegemiseks hageja laenas kostjale 10. novembril 2017 suusõnalise lepingu alusel 1500 eurot, mille kandis kostja pangakontole selgitusega “auto sissemakseks”, laenatud summa pidi kostja hagejale tagastama pärast seda, kui hageja enam autot kasutada ei saa. Auto on kostja ja tema venna valduses. Hagejal ei ole võimalik autot kasutada alates oktoobrist 2020, nõue on muutunud sissenõutavaks, sissemakse hagejale tagastamise kohustust on kostja tunnistanud 10. septembri 2020 e-kirjas hagejale.
4.Hageja oli eksiarvamusel, et käendaja solidaarne vastutus tähendab kohustust tasuda liisingulepingust tulenevaid kohustusi samaväärselt liisinguvõtjaga. Eksiarvamuse kujunemisele aitas kaasa kostja nõudmine tasuda igakuiselt tema kätte pool liisingulepingust tulenevatest kohustustest. Perioodil märts, aprill, mai, juuni, juuli, august ning september 2020 tegi hageja kostja arvelduskontole makseid selgitusega majalaen+auto+maksud. Maksed sisaldasid liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks makseid poole liisingmakse ulatuses 7x121,77=852,39 eurot. Hageja lõpetas liisingumaksetest poole kostja pangakontole tasumise oktoobris 2020, mil ta oma eksimusest teadlikuks sai.
5.Kohtuväliste läbirääkimiste käigus kostja asus seisukohale, et kuna ka hagejal oli vahel võimalik autot kasutada, tuleb hagejale tagastada sissemaksest vaid 1232,52 eurot, hageja poolt liisingulepingust tulenevate kohustuste katteks tehtud maksed peavadki jääma hageja kanda lisaks hageja tehtud kindlustusmaksetele ja muudele auto kasutamisel tekkivatele kulutustele. Enda pakutud summat kostja kohtuväliselt hagejale ei tasunud.
6.Hageja taotleb alusetu rikastumise sätete alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista nii liisingulepingu alusel tehtud maksed 852,39 eurot, kui ka kostja kontole auto sissemakseks kantud 1500 eurot, kokku 2352,39 eurot. Hageja leiab, et on liisingumaksete tasumisel täitnud käendajana põhivõlgniku kohustust AS-i SEB Liising ees 852,39 eurot ning VÕS § 152 lg 2 alusel on talle selles ulatuses üle läinud võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Liisingulepingu sissemakseks suulise kokkuleppe alusel antud 1500 euro tagastamise tingimus on saabunud.
7.Menetluse käigus hageja täiendas hagi alust järgmiste asjaoludega: pooled elasid kooselus ühise majapidamisega. Kooselust on sündinud kolm last: xxxx a C, xxxx a kaksikud D ja F. Kooselu lõppes augustis 2020. Kooselu ajal, 2017 aastal, pooled soetasid seltsingukokkuleppe alusel sõiduauto xxx hageja, kostja ja nende ühiste laste huvides ühiseks kasutamiseks. Lepiti kokku, et kostja võtab kapitalirendikohustuse panga ees sõiduauto ostmise finantseerimiseks, hageja sõlmib nõude tagamiseks käenduslepingu. Esmasesse sissemaksu panustasid mõlemad pooled. Liisitud
2-20-142515 autot pidi kasutatama poolte ja nende ühiste laste huvides ühiselt, kulud, sh liisingumaksed ja kindlustus, kantakse pooleks. Nii see ka toimis kuni kooselu lõppemiseni septembris 2020. Erandiks periood, mil hageja oli lapsehoolduspuhkusel ja ei saanud veel emapalka. Sel ajal tasus liisingu jooksvaid makseid kostja ja hageja hoolitses poolte ühiste laste eest. Enamuse jooksvate liisingumaksete osalusest tasus hageja kostjale sularahas. Seltsinguvara moodustub: a) sõiduauto xxx turuväärtusega 17 000 eurot; b) kapitalirendi lepingu jääk (auto väljaostusumma) mai 2021 seisuga 11 049 eurot. Hageja ei esitanud seltsingusuhtele tuginevat selget nõuet ega nõude arvestust, nõude täpsustamiseks antud tähtaja jooksul hageja teatas, et loobub seltsingusuhtele tuginemast ning taotleb hagi lahendamist alusetu rikastumise nõudena.
KOSTJA VASTUS
Kostja hagi õigeks ei võta ja ei tunnista tema vastu esitatud nõudeid. Hagiavaldus on kohtule esitatud ennatlikult ja põhjendamatult. Kostja kinnitab, et sõlmis 22. novembril 2017. a kapitalirendi lepingu nr xxxxxxxxx, tegi sissemaksu summas 7084,17 eurot. Hageja kandis kostjale üle 10. novembril 2017. a selgitusega „auto sissemaksu osa“. Hageja sõlmis laenu käendamiseks käenduslepingu. Sõiduauto oli alates lepingu sõlmimisest hageja kasutada ja valduses kuni hageja lahkumiseni kostja ja hageja ühisest elukohast. Sõiduauto remondi ja sõidukulude eest tasus kostja. Hageja tasus valikuliselt tema poolt sõiduauto isikliku kasutamisega kaasnevaid kulutusi.
8.Kostja vaidleb vastu hageja nõudele tagastada hagejale 1500 eurot. Hageja väidetud kokkulepet hagejale 1500 euro tagastamise osas pooled ei ole sõlminud. Ka kokkuleppe olemasolu korral ei saaks hageja nõuda kostjalt 2352,39 euro tagastamist. Hageja 03.09.2020 e- kirjas soovis, et kostja tasub hagejale 1232,50 eurot, pooled leppisid kokku, et kostja tasub selle summa hagejale pärast sõiduauto xxx müüki (kostja 10.09.2020 e-kiri). Auto on müümata ja hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Hageja põhjustas 2020. a septembris sõiduautole mitmeid kahjustusi, mille kõrvaldamise eest tuleb tasuda kokku 1341,97 eurot selleks, et sõiduautot oleks võimalik müüa.
9.Tulenevalt TsÜS § 62 lg-st 1 saab kostja nõuda hagejalt sõiduauto xxx kasutuseelise hüvitamist. Hageja on alates liisimisest kasutanud sõiduautot xxx nii enda kui kostja ja hageja ühiste laste huvides kostjaga võrreldes ajaliselt enam. Kuni 2020. a ülemaailmse pandeemiani töötas kostja xxx graafiku alusel 2 nädalat xxxxxx ja 2 nädalat kodus (asjaolu kinnitab ka hageja 09.02.2021. a tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx toimunud kohtuistungil). Hageja sai omal valikul kasutada sõiduautot igal ajal. Hagejal oli kolme aasta jooksul sõiduauto kasutuseelis 2 nädalat kuus, mil kostja oli tööl xxx ega saanud ise sõiduautot kasutada. Kasutuseelise hüvitise suuruse arvutamiseks kostja jagas kapitalirendi ühe kuu makse kaheks võrdseks osaks, kostja arvestuste kohaselt alates 15.12.2017. a kuni 15.09.2020. a on hageja saanud kasutuseelist sõiduauto kasutamisega summas 4140,18 eurot (243,54 / 2 = 121,77; 121,77 x 34 kuud = 4140,18 eurot). Hageja on hüvitanud kostjale kasutuseelisena 852,39 eurot (7 x 121,77), siis on kostjal hageja vastu kasutuseelise hüvitamise nõue summas 3287,79 eurot. Kostja palub selle tasaarvestada hageja poolt kostja vastu esitatud nõudega.
10.Hageja tegi osalised maksed summas 852,39 eurot kolme aasta jooksul sõiduauto tavalise igapäevase kasutamise eesmärgil. Kostja poolt 22.11.2017 sõlmitud liisingulepingu alusel soetati sõiduauto hageja, kostja ja nende ühiste laste huvides selleks, et hagejal oleks võimalik oma igapäevaseid tegevusi teostada, samuti oma vanemaid külastada jne. Kostja leppis sellega, et hagejal oli võimalus sõiduautot kasutada enam, kui kostjal.
11.Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt kostja palub tasaarvestada hageja nõue kostja vastu kostja nõudega hageja vastu summas 3287,79 eurot.
KOHTU PÕHJENDUSED
2-20-142515
12.Kohus, tutvunud põhjalikult kirjalike seisukohtadega, arutanud asja kohtuistungitel suuliselt pooltega, uurinud igakülgselt tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
13.Hageja taotleb kostjalt põhinõudena 2352,39 euro väljamõistmist. Hagi alusena on kostja välja toonud järgmised faktilised asjaolud, mille üle pooltel vaidlust ei ole: -
X ja Y elasid ühise perena, kooselust sündis kolm last: xx xx xxxx C ja xx xx xxxx kaksikud D ja F;
-
Kostja töötas kooselu ajal xxxxxx, graafikuga kaks nädalat xxxxxx ja kaks nädalat Eestis;
-
Kooselu ajal, 22. novembril 2017 kostja sõlmis AS-iga SEB Liising kapitalirendi tüüpi liisingulepingu nr xxxxxxxxx sõiduki xxx, registrimärgiga xxxxxx soetamiseks (dtl 54);
-
Liisingulepingust nr xxxxxxxxx tulenevate kostja kohustuste täitmise tagamiseks sõlmis hageja X AS-iga SEB Liising käenduslepingu;
-
Liisingulepingu sissemakseks kandis hageja 10. novembril 2017 kostja pangakontole 1500 eurot, makse selgitusega „auto sissemakseks“ (dtl 32);
-
Hageja on lisaks sissemaksu osale tasunud kostjale perioodil märtsi 2020 kuni august 2020 panga ülekannetega poole auto liisingumaksetest, kokku 852,39 eurot.
-
Poolte kooselu lõppes 2020.a augustis-septembris.
-
Alates 2020. aasta oktoobrist ei ole hagejal võimalik kasutada kostja liisitud sõiduautot xxx, sõiduk on kostja valduses.
14.Asjas on kirjalike tõenditega (hageja pangakonto väljavõtted (dtl 31 – 32)) tõendatud, et hageja andis kostjale liisingu sissemakseks 1500 eurot ja liisingu osamaksete tasumiseks 852,39 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õiguslik alus nõuda kostjalt nende summade tagastamist või kas kostjal on hageja nõudega tasaarvestatav kasutuseelise hüvitamise nõue.
15.Hageja on viidanud nõude alusena laenulepingule, seltsingusuhtele ja alusetule rikastumisele.
21.mail 2021 hagi muutmise avaldusega hageja täiendas hagi aluseks olevaid asjaolusid ja märkis primaarseks nõude aluseks seltsingu likvideerimise ja seltsingu vara jagamise. 28. septembril 2021 hageja loobus nõudest lahendada asi seltsingulepingu sätteid kohaldades ning taotles hagi lahendamist alusetu rikastumise sätete järgi. Hageja uus esindaja adv Siret Saks leiab, et hagejal ei ole võimalik loobuda sellest, et kohus kvalifitseerib õigussuhte esitatud asjaolude alusel ja kohaldab õigusnorme. Samas menetlusdokumendis (27. aprill 2023) märgitakse, et hageja arvates võib tegemist olla alusetu rikastumise nõudega: hageja soovib kostja käest raha põhjusel, et maksed olid tehtud alusetult; kostja ei ole tõendanud maksetel õigusliku aluse olemasolu; kostja on rikastunud läbi hageja maksete (saanud auto omanikuks) ning hagejal on õigus raha tagasi küsida.
16.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-s 1 sätestatakse, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause järgi pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 3 näeb ette, et kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 439 keelab kohtul otsuses ületada nõude piire ja teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohus leiab, et eeltoodu võimaldab hagejal alternatiivsest nõude alusest ka loobuda, näiteks nõude aluse faktiliste asjaoludega sisustamise ja/või asjaolude tõendamise raskuse korral.
17.Kohus on pooltega arutanud hageja esile toodud asjaoludele antavaid võimalikke erinevaid kvalifikatsioone, sh seda, kas tegemist on pere huvides tehtud kulutustega, kas hageja andis
2-20-142515 kostjale laenu või on käendajana osalenud kostjale liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmisel. Hageja 2021.a mais esitatud hagi muutmise avaldus sisaldas uusi faktiväiteid poolte kooselu ja liisingulepinguga ühistes huvides sõiduki soetamise kohta, seega on tegemist hagi muutmisega, milleks TsMS § 376 lg 1 kohaselt on vajalik kostja nõusolek. Hagi muutmise avalduses märgitakse, et pooled sõlmisid suulise seltsingulepingu, kooselu lõppemisel seltsinglaste otsusega seltsing lõpetati, kuid seltsinguvara jäi likvideerimata. Seltsinguvaraks märkis hageja sõiduki XXX, turuväärtusega 17 000 eurot, ja kapitalirendi lepingu jäägi (auto väljaostusumma) mai 2021 seisuga 11 049 eurot. Hagi muutmise avaldus ei sisaldanud selget nõudesummat ega hagejale seltsingusuhtest kostja vastu tuleneva nõude arvestust. Ei olnud selge, kas hageja taotleb esialgses hagis nimetatud rahasumma seltsingu sätete alusel kostjalt väljamõistmisel peab silmas seltsingupanuse tagastamist, seltsinguvara jagamise hüvitist vms. Eeltoodut arvestades kohus arutas hagi muutmise avaldust pooltega 14. septembril 2021 eelistungil. Kostja hagi muutmisega ei nõustunud. Kohus TsMS § 376 lg 2 alusel menetlusökonoomiat silmas pidades andis hagejale nõusoleku hagi muutmiseks. Hageja esindaja istungil andis selgitusi, et seltsing lõppes 2020. a septembris ja seltsinguvara jäi jagamata. Muu hulgas ilmnes istungil, et hageja poolt seltsinguvarana nimetatud sõiduauto XXX ei kuulu kostjale, vaid liisingufirmale. Samuti hageja hagi muutmise avalduses märkis seltsinguvaraks liisingukohustuse jäägi 2021. aasta maikuu seisuga 11 049 eurot, hageja esindaja istungil ei osanud vastata, kas tegemist on seltsingu kohustusega ning milline oli seltsingu lõppemisel poolte panuste, nõuete ja varade saldo. Seetõttu kohus 14. septembri 2021 istungil andis hagejale tähtaja seltsingulepingule tuginevas osas nõude ja selle aluseks olevate asjaolude täpsustamiseks.
18.Hageja nõude ja asjaolude täpsustamise ja täiendavate selgituste asemel teatas kohtule, et loobub nõude alusena seltsingusuhtele tuginemast ning palus asja lahendada üksnes alusetu rikastumise nõudena. 16. mai 2023 kohtuistungil kostja esindaja kinnitas kohtule, et sõiduk on jätkuvalt liisingufirma omandis, leping ei ole lõppenud, vaid kostja pikendas liisingut väljaostu summa osamaksetena tasumiseks. Hageja esindaja jäi seisukohale, et hagejal ei ole võimalik seltsingust loobuda ja kohus kvalifitseerib nõude esitatud asjaolude alusel. Hageja esindaja istungil siiski taotles esimeses järjekorras vaadata nõuet alusetu rikastumise järgi. Seega on hageja sisuliselt loobunud sisustamast nõuet asjaoludega, mis võimaldaksid kohaldada seltsingulepingu sätteid. Samuti on hageja võimalikud alternatiivsed nõude alused eelistuse järgi reastanud, hageja esimene eelistus on nõude lahendamine alusetu rikastumise alusel.
19.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 näeb ette, et isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Seega hageja hagi rahuldamiseks tuleb tuvastada, et kostja on hagejalt raha saanud õigusliku aluseta (s.o kohustuse alusel, mida ei olnud või mis on ära langenud) ning selle võrra rikastunud.
20.Riigikohus on mitmetes lahendites väljendanud seisukohta, et „ ...VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13). Kolleegium on varem rõhutanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 10).“
2-20-142515 Hageja esitatud asjaoludel on hageja kostjale raha andnud pooltevahelise kokkuleppe alusel, mitte õigusliku aluseta. See alus ei ole ära langenud. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, et hageja pidas maksete tegemisel silmas kapitalirendilepingust kostjale tulenevate kohustuste täitmist kostja eest. Siin asjas ei ole hageja käendajana täitnud kostja kohustusi liisinguandja ees, vaid hageja maksis kõik summad kostjale endale. Seega ei kohaldu VÕS § 152 lg-d 1 ja 2, mis reguleerivad põhivõlgniku kohustuste täitnud käendaja tagasinõudeõigust põhivõlgniku vastu. Kohtule esitatud asjaolud kinnitavad, et hageja kostjale hagis nimetatud rahasummade tasumisega täitis poolte omavahelistest peresuhetest tulenevaid hageja enda kohustusi. Hageja ja kostja ei vormistanud oma kooselu abieluna, seega ei laiene neile automaatselt abielulisele kooselule seaduses sätestatud õigused ja kohustused. Kuid ka abieluvälises kooselus elukaaslased on kohustatud osalema pere ühistes kuludes eelduslikult võrdsetes osades, kui nad ei lepi kokku teisiti. Hageja ja kostja mõlevad kinnitavad, et kostja sõlmis liisingulepingu (kapitalirendilepingu) eesmärgiga soetada sõiduk hageja, kostja ja nende ühiste laste (lepingu sõlmimise ajal oli pooltel üks laps) vajadusteks ja ühiseks kasutamiseks. Hageja, olles kostjaga lähedastes peresuhetes, tagas käendajana kostja kohustuste täitmist liisinguandja ees.
21.Kohus leiab, et eluliselt usutavad ei ole hageja väited, et ta oli liisingu osamakseid kostjale tasudes eksimuses enda kui käendaja kohustuste osas. Kohus leiab, et hageja ei olnud eksimuses, vaid teadlikult osales pere ühistes huvides tehtud kulude katmisel võrdselt kostjaga vastavalt poolte kokkulepetele ja nende kooselus tavaks olnud majanduslikele suhetele. Hageja kirjeldatud asjaolude järgi pooled kokkuleppel soetasid pere ühistes huvides sõiduki, milleks kostja sõlmis kapitalirendilepingu ja hageja käendas seda. Esmasesse sissemaksesse (lepingu järgi 7084,17 eurot, hageja andis selleks kostjale 1500 eurot) panustasid mõlemad pooled, edasised jooksvad liisingumaksed ja kohustusliku kindlustuse maksed maksti pooleks, erandiks periood, mil hageja oli lapsehoolduspuhkusel ja ei saanud emapalka – sellel perioodil (u 10 kuu) tasus liisingumakseid kostja üksinda. Samuti on mõlemad vahetult kandnud sõiduki kasutamisega seotud kulusid (sõiduki kütus, hoolduskulud jms). Selline pere huvides võetud kohustuste ühine täitmine vastab üldisele arusaamale ja on perekonnas tavapärane.
22.Kuivõrd kostja sõlmis kapitalirendi tüüpi liisingulepingu enda nimel ning sellest tulenesid kohustused kostjale, ei olnud kostjal õiguslikku alust nõuda hagejalt kui käendajalt liisingumaksete tasumisel osalemist, kuid hageja võis peresuhete raames liisingukohustuse katteks kostjale raha anda. Hageja ei ole tõendanud, et juba raha andmise ajal oli pooltel kokkuleppe, et kostjal on kohustus sissemakse 1500 eurot ja liisingu osamakseteks saadud 852,39 eurot hagejale tagastada. Poolte kohtule antud selgituste kohaselt ei olnud hagejal ja kostjal kooselu ajal ühist raha ega muud vara. Kinnisasi, kus pooled ühise perena elasid, kuulus kaasomandina võrdsetes osades hagejale ja kostjale. Ühise majapidamisega ja ühiste kohustustega seotud kulud arvestati täpselt pooleks. Kostja esitas tema poolt kantud kulude (laen, liising, kasko, vesi ja elekter) kohta iga kuu summad hagejale ning hageja tasus kostjale nendest poole. Majandamise sellist korraldamist poolte vahel tõendavad hageja kalendermärkmiku kirjed (dtl 139 – 145), kus hageja arvestab maksetest osa perioodil märts kuni august 2020, kulude suuruse kohta kostja saadetud 08. augusti 2020 Messenger’i sõnum ning 14. septembri 2020 e-kiri hagejale. Kohus leiab, et sellest saab järeldada poolte selget tahet võrdselt jagada ka liisingulepinguga ja sõiduki kasutamisega seotud kulud. Asjas ei ole vaidlust, et hageja kuni 2020.a septembrikuuni ka ise kasutas liisingulepingu esemeks olevat sõiduautot, kostja kasutas sõiduautot Eestis olles ehk poolte kooselu ajal kasutati sõidukit eesmärgil, milleks see soetati.
23.Eeltoodust järelduvalt on hageja kostjale liisingulepinguga seotud makseteks raha andes täitnud mittetäielikku kohustust VÕS § 4 lg 1 ja lg 2 p 2 tähenduses. VÕS § 4 lg 1 järgi mittetäielik on kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. VÕS § 2 p 2 kohaselt on mittetäielik kohustus muu hulgas kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. VÕS § 4 lg 3 ja VÕS § 1028 lg 2 p 1 alusel ei saa
2-20-142515 mittetäieliku kohustuse täitmiseks üleantut saajalt tagasi nõuda. Seega alusetu rikastumise nõudena hageja hagi rahuldada ei saa.
24.Hageja 2021.a mais hagi muutmise avalduses esitatud täiendavad asjaolud ega kostja väited ei anna alust järeldada, et poolte vahel oli sõiduki kapitalirendilepinguga seonduvalt sõlmitud seltsingukokkulepe. Ka hageja esindaja 14. septembri 2021 istungil möönis, et seltsing on pooltevahelistele suhetele esindaja poolt tagantjärele antud õiguslik hinnang. Kohus leiab, et seltsingu sätteid ei saa selles asjas kohaldada ka analoogia korras. Kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt, nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist ja Riigikohtu praktikast, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582-587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded. Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta sätestatut. Seltsingu sätete laiendava või PKS analoogia alusel kohaldamise kaudu ei tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena. Abieluvälisest kooselust ei tulene seaduse alusel sarnaseid kohustusi nagu abielust. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. Eelnev ei tähenda siiski, et abieluvälises kooselus elavad isikud ei saaks seltsingulepingut üldse sõlmida (vt Riigikohtu 20.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-05, p 13).
25.Seltsingulepingu võib tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1 ja VÕS § 11 lg 1 järgi sõlmida suuliselt ning selle olemasolu peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama pool, kes sellele tugineb. Hageja on seltsingulepingule tuginemisest loobunud ega ole täitnud kohtu nõuet selles osas nõude alusasjaolusid täiendada/täpsustada. Abieluväline kooselu ei muuda iseenesest poolte omandisuhteid. Kumbki isik jääb enda asjade omanikuks. Kooselu ajal omandatud asjad omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, st kas kummagi poole ainuomandisse või kaasomandisse. Seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning kui pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Seltsinguvarana ei saa aga jaotada kolmandatele isikutele kuuluvat vara. Kui analoogiat seltsinguga jaatada ja lugeda seltsingu majanduslikuks eesmärgiks üksnes sõiduki kasutamise võimalust, siis on hageja saanud oma maksetele vastusoorituse: hageja on tasunud sõiduki kasutamise võimaluse eest. Seltsingu lõppedes ei olnud tekkinud vara, mille väärtuse arvelt oleks võimalik seltsinglaste panuseid tagastada. Poolte kooselu ei muuda asjaolu, et liisinguvõtja oli kostja ja liisingulepingust tulenesid kohustused kostjale, sh kohustus lepingu lõppedes sõiduk jääkmaksumusega välja osta. Selle kohustuse täitmiseks peab kostja aga tegema täiendava makse kokkulepitud jääkmaksumuse summas. Praeguses asjas ei ole kostja hageja arvelt alusetult rikastunud seeläbi, et saab sõiduki omanikuks osaliselt hageja tehtud panuse tõttu. Hageja ei tasunud makseid liisinguandjale ning hageja maksete tegemisega kostja otseselt ei vabanenud kohustustest liisinguandja ees. Faktiliselt kostja vara hageja tehtud maksete tõttu suurenes ning ta sai hagejalt vahendeid liisingumaksete tasumiseks, kuid silmas tuleb pidada, et hageja ja kostja kooselus kehtinud majandussuhetes ei olnud kostjal kohustust ainult oma kulul perele kasutamiseks sõidukit tagada. Hageja on saanud vastutasuks oma maksetele sõidukit kasutada. Võrreldes kooselu lõppemise ajaks tasutud liisingumaksete summaga ei ole hageja makstud summa märkimisväärne. Kohus saab arvestada ainult dokumentaalselt tõendatud makseid. Hageja
2-20-142515 väiteid kostjale sularahas makstu kohta jätab kohus tähelepanuta. Sularaha maksete osas ei ole hageja nõuet esitanud ning sellised maksed on tõendamata, kostja eitab hagejalt liisingumakseteks sularaha saamist. Eeltoodust järelduvalt on välistatud hagi rahuldamine seltsingulepingut reguleerivate sätete alusel.
26.Kohus leiab, et kohtu ette toodud asjaoludest ei saa järeldada poolte vahel 1500 euro osas laenulepingu olemasolu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist (VÕS § 398 lg 1). Hageja pangaülekandega kandis 10. novembril 2017 kostja kontole 1500 eurot makse selgitusega „auto sissemaksu osa“ (dtl 32). Hageja väidab, et pooled leppisid kokku, et kostjal tekib laenu tagastamise kohustus tingimuse saabumisega – kui hageja ei saa enam autot kasutada. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 1 tähenduses oleks see tingimuslik laenulepingu. Poolte kooselu ajal pere ühisteks vajadusteks sõiduki soetamisel laenu tagastamise tähtaja sidumine sellise umbmäärase tingimusega ei ole eluliselt usutav. Sisuliselt vastaks selline tingimus seltsingupanuste tegemise ja tagastamise kokkuleppele, mitte laenule. Hageja ei ole tõendanud, et pooled raha andmise ajal niimoodi tegelikult kokku leppisid, kostja kokkulepet eitab.
27.Pooltevahelist kokkulepet 1500 euro tagastamise kohta (s.t laenusuhet) ei tõenda hageja
03.septembri 2020.a e-kiri kostjale ega kostja 10. septembri 2020 vastus sellele. Hageja e-kirjast nähtuvalt hageja soovis poolte kooselu lõppemise järel vabaneda kapitalirendilepingu käendamise kohustusest ja enda tehtud maksete summas saada kostjalt hüvitist seetõttu, et kooselu lõppedes ei saanud hageja enam kasutada kostja liisitud sõiduautot ning pidi endale soetama teise auto. Poolte sõnumite vahetusest nähtub, et kostja on soostunud sõiduki müümise korral jagama hagejaga müügihinnast liisingumaksete jäägi tasumise järel jäävat raha proportsionaalselt kummagi poole panusega esmases sissemakses. Hageja ise arvestas, et selliselt peaks ta 15. septembri 2020 seisuga kostjalt saama 1232,52 eurot. Erinevate kompromisspakkumiste arutamisest ei saa laenusuhet tekkida tagantjärele, v.a juhul, kui pooled konkreetselt selles VÕS § 396 lg 2 kohaselt kokku ei lepi. Kostja on nõustunud 1232,52 eurot hagejale tasuma juhul, kui sõiduk on müüdud, seni tuleb autoga kaasnevad kulutused mõlemal tasuda 50/50. See tähendab, et hageja väidetud kostja nõustumus 1232,52 euro hagejale maksmise osas oli tingimuslik ning need tingimused ei ole saabunud/täidetud: auto on aga siiani müümata ja hageja ei ole sõiduauto kulude kandmises 2020.aasta oktoobrist enam osalenud. Tuleb nõustuda kostjaga, et kui poolte vahel oli kokkuleppe 1232,52 euro tagastamiseks, ei ole sellest tulenev nõue veel sissenõutavaks muutunud.
28.Kõige eeltoodu alusel kohus leiab, et õiguslikku alust hageja nõude rahuldamiseks ei ole ja jätab hagi rahuldamata. Kuna hagi jääb rahuldamata põhjusel, et hagejal puudub õiguslik alus kostjalt raha nõuda, siis ei ole vajadust analüüsida kostja tasaarvestuse vastuväidet. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
29.TsMS § 173 lg 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluses kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.
30.TsMS § 173 lg 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud (TsMS § 138 lg 2). Kohtuvälised kulud on muu hulgas menetlusosaliste lepinguliste esindajate ja nõustajate kulud (TsMS § 144 p 1).
31.TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab menetlust lõpetavas lahendis koos kulude jaotusega kindlaks ka avaldajale hüvitatavate kulude rahalise suuruse. TsMS § 175 lg 1
2-20-142515 järgi juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kostjat esindas menetluses vandeadvokaat. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust arvestades. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt mh nt Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324/42, p 17).
32.Kostja menetluskulude nimekirja järgi on tema menetluskuluks esindaja kulud 1800 eurot (sisaldab käibemaksu), esindaja ajakulu kokku 12,5 tundi. Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses selle kohtumenetlusega. ilma advokaadi poolt osutatud õigusabita ei oleks olnud võimalik oma menetlusõigusi käesolevas kohtuasjas vajalikul määral teostada, seega on hageja õigusabikulu vajalik ja põhjendatud. Kostja ei ole käibemaksukohustuslane ja taotleb kulude hüvitamist koos käibemaksuga.
33.Kohus leiab, et kostja menetluskulud on nimekirjas näidatud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Hageja ei ole kostja menetluskulude kohta vastuväiteid esitanud. Kostja esindaja ajakulu asjas materjalidega (hagiavaldus ja hagi muutmise dokumendid) tutvumisele kokku 1,25 tundi, hagi vastuse koostamisele 3 tundi, 12. oktoobri 2021 seisukoha koostamisele 2 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamisele 0,5 tundi on asja sisu ja mahtu ning esindaja koostatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu arvestades põhjendatud. Lisaks on kostja esindaja osalenud kahel asja peetud eelistungil ning kohtuistungil, ajakulu kokku 4,5 tundi on vaieldamatult vajalik, istungiteks ettevalmistamise ajakulu kokku 1,5 tundi (á 0,5 t) on mõistlik. Kostja esindaja tunnitasumäär 120 eurot + käibemaks on kohtupraktikas tunnustatud.
34.Eeltoodu alusel kohus määrab kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 1800 eurot. TsMS § 177 lg 2 ja kostja taotluse alusel kohus kohtuotsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (Allkirjastatud digitaalselt) Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.