Ramirent Baltic AS-i hagiavaldus NEOTERIC OÜ ja X vastu kasutuslepingutest ja käenduslepingust tulenevates raha tasumise nõuetes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.10.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
NEOTERIC OÜ ja X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
29 639,71 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Ramirent Baltic AS (registrikood 10199349), lepinguline esindaja Reelika Tuisk Kostja I NEOTERIC OÜ (registrikood 12705020), seaduslik esindaja X Kostja II X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Ramirent Baltic AS-i apellatsioonkaebuse vastusele lisatud NEOTERIC OÜ 07.12.2017 volikiri.
2.Tühistada Harju Maakohtu 28.10.2022 otsus osas, millega maakohus mõistis solidaarselt NEOTERIC OÜ-lt ja Xlt Ramirent Baltic AS-i kasuks välja põhivõla 19 696,70 eurot ja viivise 9848,35 eurot ületavas osas ning jätta hagi põhivõla 9,77 eurot ja viivise 4,89 eurot osas rahuldamata. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada selle põhjendusi, välja arvatud osas, milles maakohtu otsus on jõustunud (resolutsiooni p-d 3 ja 6).
Tühistada Harju Maakohtu 28.10.2022 otsus menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni p 7) ning jaotada maa- ja apellatsioonimenetluse kulud vastavalt resolutsiooni p-s 5.8 märgitule.
4.Rahuldada NEOTERIC OÜ ja X apellatsioonkaebus osaliselt.
5.2.Mõista solidaarselt NEOTERIC OÜ-lt ja X-lt Ramirent Baltic AS-i kasuks välja 29 545,05 eurot (s.o põhivõlg 19 696,70 eurot ja viivised 9848,35 eurot).
5.3.Jätta rahuldamata Ramirent Baltic AS-i hagiavaldus NEOTERIC OÜ ja X vastu solidaarselt põhivõla 9,77 eurot nõudes.
5.4.Jätta rahuldamata Ramirent Baltic AS-i hagiavaldus NEOTERIC OÜ ja X vastu solidaarselt viivise 9858,12 eurot nõudes.
5.5.Välja mõista NEOTERIC OÜ-lt Ramirent Baltic AS-i kasuks sissenõudmiskulu 40 eurot.
5.6.Välja mõista X-lt Ramirent Baltic AS-i kasuks sissenõudmiskulu 40 eurot.
5.7.Jätta rahuldamata Ramirent Baltic AS-i hagiavaldus X vastu sissenõudmiskulude 10 eurot nõudes.
5.8.Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest 25,04% Ramirent Baltic AS-i kanda ja 74,96% solidaarselt NEOTERIC OÜ ja X kanda.
5.9.Määrata menetluskulud kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Ramirent Baltic AS (hageja) esitas 14.12.2020 Harju Maakohtule NEOTERIC OÜ (kostja I) ja X (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõlg 19 706,47 eurot ja viivis 19 706,47 eurot, kostjalt I sissenõudmiskulu 40 eurot ja kostjalt II sissenõudmiskulu 50 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 11.03.2016 kliendilepingu nr 100688 (kliendileping). Hageja ja kostja I leppisid kliendilepingus kokku seadmete rendilepingute sõlmimise korras ja tingimustes.
1.2.Hageja ja kostja I sõlmisid 21 rendilepingut. Kostja I on jätnud rendilepingute alusel hagejale tasumata 19 706,47 eurot, mille maksmiseks on hageja väljastanud järgmised arved: 15.01.2020 arve nr 20002423, 31.01.2020 arve nr 20005428, 31.01.2020 arve nr 20005752, 31.01.2020 arve nr 20005762, 31.01.2020 arv nr 20005774, 31.01.2020 arve nr 20006425, 31.01.2020 nr 20006523, 15.02.2020 nr 20008119, 15.02.2020 nr 20009268, 15.02.2020 arve nr 20009278, 15.02.2020 arve nr 20010379, 15.05.2020 arve nr 20010459, 29.02.2020 arve
2-20-18411 nr 20011640, 29.02.2020 arve nr 20013387, 29.02.2020 arve nr 20013396, 29.02.2020 arve nr 20013832, 29.02.2020 arve nr 20013920, 15.03.2020 arve nr 20015421, 15.03.2020 arve nr 20016562, 15.03.2020 arve nr 20016572, 15.03.2020 arve nr 20017450, 15.03.2020 arve nr 20017521, 31.03.2020 arve nr 20019699, 31.03.2020 arve nr 20020015, 31.03.2020 arve nr 20020023, 31.03.2020 arve nr 20021656, 31.03.2020 arve nr 20021731, 15.04.2020 arve nr 20024484, 15.04.2020 arve nr 20024492, 15.04.2020 arve nr 20024868, 15.04.2020 arve nr 20024926, 15.04.2020 arve nr 20025697, 30.04.2020 arve nr 20028824, 30.04.2020 arve nr 20029245, 30.04.2020 arve nr 20029253, 30.04.2020 arve nr 20031285, 30.04.2020 arve nr 20031348, 15.05.2020 arve nr 20035332, 15.05.2020 arve nr 20035340, 15.05.2020 arve nr 20035530, 15.05.2020 arve nr 20036395, 15.05.2020 arve nr 20036441, 31.05.2020 arve nr 20040455, 31.05.2020 arve nr 20041008, 31.05.2020 arve nr 20041018, 31.05.2020 arve nr 20041856 ja 15.06.2020 arve nr 20045792.
1.3.Hagejal ei ole kõiki allkirjastatud rendilepinguid säilinud, kuid kostja II kostja I juhatuse liikmena on 07.07.2020 e-kirjas lubanud rendilepingute alusel väljastatud enamiku arvete tasumist.
1.4.Hageja on arvestanud kliendilepingu p 5.11 alusel rendilepingute järgi maksmata tasult viivist määraga 0,5% päevas ajavahemikus 14.02.2020–14.12.2020 kogusummas 25 725,60 eurot, mille tasumist hageja nõuab 19 706,47 euro ulatuses.
1.5.Hageja ja kostja II sõlmisid 25.09.2019 käenduslepingu (käendusleping), milles kostja II kui käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma oli 50 000 eurot. Kostja II käendas käenduslepingu p-s 1 loetletud kostja I kohustusi, mis tulenesid hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendilepingu nr 100698 alusel sõlmitavast igast seadme rendilepingust. Kostja II on kostja I juhatuse liige.
1.6.Hageja on kostjatele korduvalt esitanud kohtuväliseid nõudekirju, mistõttu nõuab hageja kostjalt I võlaõigusseaduse (VÕS) § 1131 lg 1 alusel sissenõudmiskulu 40 eurot ja kostjalt II VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel sissenõudmiskulu 50 eurot. Kostjate vastuväited
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Hageja ei ole tõendanud kliendilepingu alusel konkreetsete rendilepingute sõlmimist ning asjade (seadmete) kostjale I üleandmist. Samuti ei ole hageja tõendanud, et hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepinguga on tagatud hagis esitatud nõuded. Käenduslepingu p 1 kohaselt on tagatud kliendilepingu nr 100698 alusel sõlmitud rendilepingutest tulenevad nõuded, kuid kliendilepingu number on 160229-03.
2.2.Kostjad taotlevad viivise vähendamist. Arvestades hageja käibe suurust 2020. a IV kvartalis, ei mõjuta viivisenõude vähendamine hagejat negatiivselt. Viivise väljamõistmine mõjutab aga negatiivselt kostja I toimetulekut. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 28.10.2022 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks põhivõla ja viivisena välja 29 559,71 eurot, kostjalt I sissenõudmiskuluna 40 eurot ja kostjalt II sissenõudmiskuluna 40 eurot. Hageja viivise nõue kostjate vastu jäi rahuldamata 9853,23 euro ulatuses ja sissenõudmiskulude nõue kostja II vastu jäi rahuldamata
2-20-18411 10 euro ulatuses. Menetluskulud jäid 24,89% ulatuses hageja kanda ja 75,11% ulatuses solidaarselt kostjate kanda.
3.1.Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja I sõlmisid 29.02.2016 kliendilepingu nr 160229-03, milles hageja ja kostja I leppisid kokku seadmete üürilepingute sõlmimise korras ning lepingutingimustes, mida kohaldatakse igale hageja ja kostja I vahel sõlmitud seadmete üürilepingule. Kliendilepingu p 4.3 kohaselt tuli seadmete üürilepingud sõlmida kirjalikus vormis. Maakohus tuvastas, et lepingudokumentidega on tõendatud järgmiste lepingute sõlmimine, mille kostja I juhatuse liige X on digitaalselt allkirjastanud: 05.07.2019 rendileping RL892875, 05.08.2019 rendileping RL891535, 28.08.2019 rendileping RL911552, 16.09.2019 rendileping RL917512, 21.10.2019 rendileping RL927523, 29.10.2019 rendileping RL930512, 31.10.2019 rendileping RL931339, 11.11.2019 rendileping RL932023, 14.11.2019 rendileping RL935500 ja 19.02.2020 rendileping RL955420. Pooled ei ole tõendanud asjaolusid, millest nähtuks hageja ja kostja I vahel lisaks 29.02.2016 kliendilepingule nr 160229-03 muude kliendilepingute sõlmimine. Osundatud rendilepingutest ei nähtu poolte kokkulepet välistada lepingutele 29.02.2016 kliendilepingu nr 160229-03 kohaldamine.
3.2.Hageja ei ole tõendanud 14.08.2019 rendilepingu RL906896 sõlmimist, sest lepingul ei ole juhatuse liikme X allkirja.
3.3.Hageja ei ole tõendanud ka järgmiste lepingute sõlmimist kostja I poolt: 07.01.2019 rendileping RL848694 on allkirjastatud C poolt, 18.07.2019 rendileping RL897613 on allkirjastatud Y poolt, 26.07.2019 rendileping RL900548 on allkirjastatud C poolt ning 16.09.2019 rendileping RL917530 on allkirjastatud C poolt. Kliendilepingu p 4.3 kohaselt pidid kostja I volitatud isikud olema eraldi lepingu lisas fikseeritud. Hageja on esitanud tõendina 07.12.2018 kuupäeva kandva volikirja, kuid volikiri on allkirjastamata. Hageja ei ole esitanud 09.05.2019 rendilepingu RL874765, 16.05.2019 rendilepingu RL877434, 01.07.2019 rendilepingu RL891412, 13.09.2019 rendilepingu RL916847 ja 15.10.2019 rendilepingu RL929111 allkirjastatud lepingudokumente.
3.4.Vaatamata kokkulepitud kirjaliku vormi järgimata jätmisele nähtub poolte käitumisest, et pooled on lugenud lepingud endale siduvaks. Hageja on kostjale I väljastanud lepingute alusel arveid, mida kostja on tasunud. Arvete tasumine nähtub väljastatud arvetest ja maksekorraldustest nende tasumise kohta. Lepingute siduvaks lugemine nähtub sellest, et kostja I on hageja 10.06.2020 võlateatisele vastuseks 07.07.2020 e-kirjas pakkunud võlateatises märgitud võla 24 111,35 euro tagasimakseks graafikut ning 15.07.2020 tasunud hagejale 5000 eurot. Kostja I andis majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuna 07.07.2020 e-kirjaga VÕS § 30 lg 1 ja 3 mõistes võlatunnistuse, millega tunnistas lepingutest tulenevate kohustuste olemasolu. Kostja I avaldas e-kirjas tahet võlgnevus tasuda ja tasus selle osaliselt.
3.5.Hageja ja kostja I vahelises käitumises tekkis tava, mille kohaselt ei pidanud järgima rendilepingute sõlmimisel kliendilepingu p-s 4.3 sätestatud kirjaliku vormi nõuet ning lepingud võis sõlmida vormivabalt. Tava olemasolu nähtub mh sellest, et pooled on lugenud endile siduvaks ka lepinguid, mille sõlmimine ei vasta kliendilepingu p-s 4.3 kokkulepitud tingimustele. Pooled ei pidanud lepingute vorminõuet oluliseks, mida tõendab 05.07.2019 rendilepingu RL892875, 05.08.2019 rendilepingu RL891535, 28.08.2019 rendilepingu RL911552, 16.09.2019 rendilepingu RL917512, 21.10.2019 rendilepingu RL927523, 29.10.2019 rendilepingu RL930512, 31.10.2019 rendilepingu RL931339, 11.11.2019 rendilepingu RL932023, 14.11.2019 rendilepingu RL935500 allkirjastamine hageja esindaja poolt alles 09.01.2020 ning kostja I juhatuse liikme poolt alles 14.01.2020. Kirjalikust
2-20-18411 vorminõudest loobumist tõendab ka see, et kostja I on lepingutest tulenevaid võlgnevusi tunnistanud sõltumata lepingute vormist.
3.6.Hageja arvetel märgitud tasude suurus on kooskõlas rendilepingutes märgitud tasudega. Kostjad ei ole tõendanud, et nad on arvetel märgitud tasunõuded tervikuna täitnud. Seetõttu on hagejal õigus kliendilepingu p 5.2 ja VÕS § 108 lg 1 järgi nõuda kostjalt I 19 706,47 euro tasumist. Kliendilepingust ei nähtu poolte kokkulepet, mille kohaselt peab rendilepingul viitama pooltevahelisele kliendilepingule.
3.7.Hageja viivisenõue kostjate vastu põhineb kehtival lepingutingimusel. Hageja ja kostja I vaheline kliendileping ning rendilepingud on sõlmitud mõlema lepingupoole majandustegevuses. Kuigi kliendilepingus kokkulepitud viivisemäär on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, rakendavad hagejaga samal tegevusalal tegutsevad ettevõtjad klientide suhtes samasugust viivisemäära. Viivisemäär ei ole seadusega vastuolus. Kokkulepet viivisemäära kohta ei saa lugeda VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühiseks isegi siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega. Kostjad ei ole vastu vaielnud hageja esitatud viivisearvestuse õigsusele. Hageja viivisearvestus ei sisalda arvutusvigu ning põhineb kokkulepitud viivisemääral, tasu maksmisega viivitatud päevade arvul ning võlgnetavate tasude suurusel, mille maksmisega on viivitatud.
3.8.Maakohus nõustus kostjate väitega, et viivisearvestuse perioodi arvestades on sissenõutavaks muutunud viivise summa objektiivselt väga suur summa. Kostja I osakapitali suurust (2500 eurot) arvestades mõjutab viivisenõude rahuldamine kostja toimetulekusuutlikkust. Hageja käibe suurust 2020. a IV kvartalis arvestades ei mõjuta viivisenõude vähendamine hagejat negatiivselt, kuid tagab hagejale tekkinud võimaliku kahju hüvitamise viivise vähendatud viivise arvel. Arvestades kostja poolt nõude rahuldamise ulatust, poolte õigustatud huve ja majanduslikku seisundit on põhjendatud vähendada viivist mõistliku ulatuseni, s.o 9853,24 euroni, mis vastab poolele võlgnetavale põhinõudele.
3.9.Käenduslepingu sõlmimise ajal oli hageja ja kostja I vahel lepinguline suhe, mille raames sõlmitud rendilepingutel märgiti kostja I kliendinumbriks 100698. 29.02.2016 kliendilepingust nr 160229-03 tulenevat võlasuhet tähistati pooltevahelises praktikas kliendinumbriga 100698. Pooled ei vaielnud selle üle, et tegemist on kostja I kliendinumbriga. Pooled ei ole tõendanud, et hageja ja kostja I vahel oli käenduslepingu sõlmimise ajal sõlmitud muid kliendilepinguid peale 29.02.2016 kliendilepingu nr 160229-03. Samuti ei ole pooled tõendanud, et hageja ja kostja I vahel oli käenduslepingu sõlmimise ajal sõlmitud kliendileping, mille number oli 100698. Hageja ja kostja II ühine tahe käenduslepingu sõlmimisel oli tagada kostja I 29.02.2016 kliendilepingust nr 160229-03 tulenevaid kohustusi. Hageja krediidikontroller Helena Adamson on selgitanud kliendinumbri lepingunumbriks muutumist uue kliendihaldusprogrammi kasutuselevõtmise ja andmete transportimisega sellesse programmi. Käenduslepingust tuleneb kostja II kohustus vastutada kostja I kohustuste täitmise eest, mis tulenevad hageja ja kostja I 29.02.2016 kliendilepingu nr 160229-03 alusel sõlmitud rendilepingutest. Kostja II vastutab nii teenustasu, viivise kui ka sissenõudmiskulude tasumise eest.
3.10.Kostja II sõlmis tarbijakäenduslepingu enda majandus- või kutsetegevuses kostja I juhatuse liikmena. Seetõttu ei ole hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping VÕS § 1132 lg 2 p 3 mõistes tarbijaga sõlmitud lepinguks. Hagejal on õigus nõuda kostjalt II sissenõudmiskulude 40 eurot hüvitamist VÕS § 1131 lg 1 alusel.
2-20-18411 Apellatsioonkaebus
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus hagi rahuldas (resolutsiooni p-d 2, 4 ja 5), samuti menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni p 7). Kostjad palusid jätta hagi tervikuna rahuldamata, alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus otsuse tegemisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-id 1 ja 3, kui leidis VÕS § 25 lg-le 1 tuginedes, et hageja ja kostja I vahelises käitumises tekkis tava, mille kohaselt ei pidanud järgima rendilepingute sõlmimisel kliendilepingu p-s 4.3 sätestatud kirjaliku vormi nõuet ning rendilepingud võis sõlmida vormivabalt. Samuti et kirjalikust vorminõudest loobumist tõendab mh see, et kostja I on lepingutest tulenevaid võlgnevusi tunnistanud sõltumata lepingute vormist. Maakohus tegi üllatusliku otsuse, kui tugines pooltevahelisele praktikale. Seda ei ole menetluses arutatud, samuti ei ole pooled sellele tuginenud. Puuduvad tõendid, mis viitavad järjepidevas suhtlemises väljakujunenud käitumisele, ja et pooled teavad ja tunnustavad seda käitumist ja saavad sellest ühtemoodi aru.
4.2.Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 30 lg-id 1 ja 3. Võlatunnistusel peavad olema lepingu tunnused (VÕS § 30 lg 1). Kirjavahetusel puuduvad võlatunnistuse kui lepingu tunnused. Kostja I on kompromissina pakkunud nõude tasumist osade kaupa, kuid ei tunnistanud võlgnevust. Samuti ei selgu e-kirjavahetusest, millise nõude, s.o milliste konkreetsete rendilepingute üle pooled arutavad.
4.3.Maakohus jättis kostja II osas ebaõigesti kohaldamata VÕS § 142 lg 2 ja § 145 lg 4, ning kostja II asjaomased vastuväited hindamata. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Isegi kui asuda seisukohale, et hagejal on kostja vastu kehtiv ja sissenõutavaks muutunud kliendilepingust nr 160229-03 tulenev nõue, siis alates 01.01.2020, s.o pärast käenduslepingu sõlmimist (15.10.2019) on hageja ja kostja I suurendanud viimase kohustusi hagi esemeks oleva nõude võrra. Kostja I ja hageja vahel alates 01.01.2020 väidetavalt tehtud tehingud ei laienda kostja II kui käendaja vastutust. Kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks kõrvale VÕS 8. peatükis sätestatust, on tühine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (VÕS § 142 lg 6). Tagatavad kohustused ei ole piisavalt määratletavad, et saaks rääkida kostja II vastutusest. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et kostjate apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldamise ulatuse osas tühistada. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hageja hagi osaliselt, kuid väiksemas ulatuses, kui seda tegi maakohus. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid selle põhjendusi tuleb muuta ja täiendada (TsMS § 657 lg 1 p 21).
2-20-18411
7.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust, on otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud osas, milles hagi jäi osaliselt rahuldamata mõlema kostja vastu viivisenõude osas (resolutsiooni p 3) ja kostja II vastu sissenõudmiskulude osas 10 euro ulatuses (resolutsiooni p 6).
8.Hageja väitel sõlmisid hageja ja kostja I 21 rendilepingut, mille alusel väljastatud arved jättis kostja I osaliselt maksmata. Rendilepingud tuli kliendilepingu kohaselt sõlmida kirjalikus vormis (tl 6 pöördel, p 4.3). Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja kostja I on sõlminud rendilepingud, millest tuleneb kostjale I tasu maksmise kohustus hageja ees, ning kas kostja I on X 07.07.2020 e-kirjaga andnud hagejale võlatunnistuse. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostja II on käenduslepinguga taganud kostja I kohustuste täitmise hageja ees.
9.Kostjad on maakohtu otsuse küll vaidlustanud tervikuna, kuid apellatsioonkaebuses on esitatud vastuväited, mis puudutavad üksnes järgmisi rendilepinguid: 07.01.2019 rendileping RL848694, 09.05.2019 rendileping RL874765, 16.05.2019 rendileping RL877434, 01.07.2019 rendileping RL891412 18.07.2019 rendileping RL897613, 26.07.2019 rendileping RL900548, 14.08.2019 rendileping RL906896, 13.09.2019 rendileping RL916847, 16.09.2019 rendileping RL917530 ja 15.10.2019 rendileping RL929111. Maakohus tuvastas lepingudokumentide alusel muu hulgas järgmiste rendilepingute sõlmimise, mida apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu otsuse tegemisel aluseks: 05.07.2019 rendileping RL892875 (tl 103–103 pöördel ja 113), 05.08.2019 rendileping RL891535 (tl 102– 102 pöördel ja 113), 28.08.2019 rendilepingu nr RL911552 (tl 104–104 pöördel ja 113), 16.09.2019 rendileping RL917512 (tl 105–105 pöördel ja 113), 21.10.2019 rendileping RL927523 (tl 106 ja 113), 29.10.2019 rendileping RL930512 (tl 108–108 pöördel), 31.10.2019 rendileping RL931339 (tl 109–109 pöördel ja 113), 11.11.2019 rendileping RL932023 (tl 110– 111 ja 113), 14.11.2019 rendileping RL935500 (tl 112–112 pöördel ja 113) ja 19.02.2020 rendileping RL955420 (tl 124–126).
10.Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus ebaõigesti, et C-l ja Y-l ei olnud õigust kostja I nimel sõlmida 07.01.2019 rendilepingut RL848694, 18.07.2019 rendilepingut RL897613, 26.07.2019 rendilepingut RL900548 ja 16.09.2019 rendilepingut RL917530, ning muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
10.1.Hageja esitas maakohtule 19.08.2022 e-kirjaga kostja I volikirja, mis oli digikonteineris, kuid sellelt oli puudu kostja I juhatuse liikme X digiallkiri (tl 157–158). Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme sellega, et ta ei määranud hagejale TsMS § 3401 lg 1 alusel tähtaega allkirjastatud volikirja esitamiseks ning tuvastas vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8 ebaõigesti asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ja andis vastuolus TsMS § 232 lg-ga 1 tõendile (volikiri) ebaõige hinnangu. Hageja 19.08.2022 e-kirjast ja samal kuupäeval esitatud menetlusdokumentist oli aru saada, et hageja soovis esitada volikirja, mis on allkirjastatud. Ringkonnakohus saab maakohtu osundatud minetused kõrvaldada, võttes TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel asja materjalide juurde hageja apellatsioonkaebuse vastusele lisatud kostja I 07.12.2017 volikirja (tl 196–197), ning tuvastades asja lahendamiseks vajalikud asjaolud.
10.2.Hageja soovis volikirjaga tõendada oma väidet, et Y, Qja C olid perioodil 07.12.2018– 31.12.2019 kostja I nimel volitatud hagejalt rentima tööriistu ja seadmeid (tl 86 pöördel, p 3.1). Ringkonnakohus tuvastab kostja I digiallkirjastatud volikirja alusel, et Y-l ja C-l oli perioodil 07.12.2018–31.12.2019 õigus kostja I nimel rentida hagejalt tööriistu ja seadmeid (tl 196–197). Volikiri digiallkirjastati 07.12.2018 ja see kehtis kuni 31.12.2019. Maakohus tuvastas õigesti, et 07.01.2019 rendilepingu RL848694 on allkirjastatud C (tl 98–98 pöördel), 18.07.2019
2-20-18411 rendilepingu RL897613 Y (tl 114), 26.07.2019 rendilepingu RL900548 C (tl 115) ning 16.09.2019 rendilepingu RL917530 C (tl 118). Kuna hageja on tõendanud, et Y-l ja C-l oli perioodil 07.12.2018–31.12.2019 õigus kostja I nimel rentida hagejalt tööriistu ja seadmeid, on 07.01.2019 rendilepingu RL848694, 18.07.2019 rendilepingu RL897613, 26.07.2019 rendilepingu RL900548 ja 16.09.2019 rendilepingu RL917530 sõlmimine kostja I poolt tõendatud. See, kas Q-l oli õigus kostja I nimel hagejalt tööriistu ja seadmeid rentida, ei oma tähtsust, sest hageja nõude aluseks olevaid lepinguid ei ole Q kostja I eest sõlminud.
10.3.Kliendilepingu kohaselt pidid kostja I volitatud isikud olema eraldi lepingu lisas fikseeritud (tl 6 pöördel, p 4.3). Kuigi hageja ja kostja I ei fikseerinud kostja I volitatud isikuid kliendilepingu lisas (tl 8), ei välistanud ega piiranud see Y-le ja C-le volikirjaga antud õigust esindada kostjat I hagejalt tööriistade ja seadmete rentimisel. Volikirjaga antud õigused kehtivad sõltumata sellest, kas volikirjast tulenev on kliendilepingus fikseeritud.
10.4.Eelnevast tulenevalt ei ole alust maakohtu otsuse resolutsiooni osundatud rendilepingute alusel väljamõistetud summa osas muuta, vaatamata sellele, et maakohus eksis ka selle tuvastamisel, et poolte vahel oli tava, mille kohaselt ei pidanud rendilepingute sõlmimisel järgima kirjalikku vorminõuet ning et kostja I andis hagejale võlatunnistuse (vt otsuse järgnevad punktid).
11.Maakohtu otsus on põhjendamata osas, milles maakohus leidis, et kostja I andis X 07.07.2020 e-kirjaga hagejale võlatunnistuse VÕS § 30 lg-te 1 ja 3 tähenduses (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8) ning see on viinud VÕS § 30 ebaõige kohaldamiseni. Ringkonnakohus muudab ja täiendab ka selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
11.1.VÕS § 30 lg 1 tähenduses on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Kui hageja esitab kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Maakohus ei ole seda teinud.
11.2.Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist. Juhul kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne) (vt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601, p-d 16.1 ja 16.2). Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Kui hageja ei tõenda, et pooltel oli tahe luua iseseisev kohustus, eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt Riigikohtu 02.05.2018, 2-13-34922, p 12.2 ja 03.06.2021, 2-19-5601, p 16.2).
11.3.07.07.2020 e-kirjas märkis X kostja I juhatuse liikmena, et ootab rahade laekumist ja akteerimist teistelt objektidelt, ning saab pakkuda hagejale võlgade tagasimaksegraafikut nelja osamaksena, viidates hageja 10.06.2020 võlateatisele (tõlge tl 146 pöördel). Kostja I
2-20-18411 tahteavalduse tõlgendamisel tuleb TsÜS § 75 lg 1 järgi tuvastada tahteavalduse tegija tahe ja hageja teadmine sellest. Juhul, kui hageja kostja I tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.
11.4.Hageja ei ole väitnud, et tegemist võiks olla konstitutiivse võlatunnistusega, ega toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et pooled soovisid luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustuse (tl 88, p-d 4.10 ja 4.11). Kuigi X lubas 07.07.2020 e-kirjas kostja I poolt hagejale võlgnevuse tasumist, ei ole e-kiri käsitatav ka deklaratiivse võlatunnistusena. Mitte igasugune võlgnikupoolne lubadus tasuda võlgnevus ei ole hinnatav deklaratiivse võlatunnistusena. Hageja on hagi ja 19.08.2022 menetlusdokumendi esitamisel ise lähtunud sellest, et tal tuleb esile tuua ja tõendada võla tekkimise asjaolud. Kostja I lubas 07.07.2020 e-kirjas võlateatises märgitud võla tasumist osamaksetena, tehes faktilise sisuga avalduse. Ekirjast ei nähtu, et kostja I oleks võlgnevust hageja ees kinnitanud võla sissenõudmise lihtsustamiseks. Ka hageja nõudis kostjalt I üksnes võlgnevuse tasumist (tl 145–145 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul on 07.07.2020 e-kiri käsitatav võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusena. E-kirja tagajärjeks saaks olla aegumise katkemine (TsÜS § 158), millele ka hageja ise on e-kirjale viidates osundanud (tl 88 pöördel, p 4.12). Samuti saab e-kirja kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude kohta, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse.
11.5.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et X pakkus 07.07.2020 e-kirjas hageja 10.06.2020 võlateatises märgitud võlgnevuse tasumist üksnes kompromissina. Pooled ei ole esile toonud, et 07.07.2020 e-kirja saatmisel oleks olnud hageja ja kostja I vahel vaidlus võla suuruse või selle tasumise kohustuse üle. Järelikult ei ole tegemist kompromissina tehtud ettepanekuga.
12.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus tegi üllatusliku otsuse, kui leidis, et hageja ja kostja I käitumises tekkis tava, mille kohaselt ei pidanud järgima rendilepingute sõlmimisel kliendilepingu p-s 4.3 sätestatud kirjalikku vorminõuet, lepingud võis sõlmida vormivabalt ning et pooled ei pidanud lepingute vorminõuet oluliseks (TsMS § 436 lg 4). Ka selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta ja täiendada.
12.1.Hageja tõi esile, et osad allkirjastatud rendilepingud ei ole säilinud – s.o 09.05.2019 rendileping RL874765, 16.05.2019 rendileping RL877434, 01.07.2019 rendileping RL891412, 13.09.2019 rendileping RL916847 ja 15.10.2019 rendileping RL929111 (vt tl 87, p-d 3.2 ja 3.3). Seega ei ole hageja väitnud, et lepinguid ei pidanud sõlmima kirjalikku vorminõuet järgides või et pooled ei pidanud lepingute vorminõuet oluliseks.
12.2.Kuigi osundatud rendilepingud ei ole säilinud, on kostja I juhatuse liige X 07.07.2020 kell 14.08 saadetud e-kirjas lubanud hagejale 10.06.2020 võlateatises nimetatud arvete tasumist (tl 146 pöördel koostoimes tl 145–145 pöördel). Arved, mille tasumist kostja I 07.07.2020 ekirjas hagejale lubas, on mh väljastatud nende rendilepingute alusel, mida hagejal ei ole säilinud. Ringkonnakohtu hinnangul on X 07.07.2020 e-kiri kaudne tõend selle kohta, et hageja ja kostja I sõlmisid nõuetekohases vormis mh 09.05.2019 rendilepingu RL874765, 16.05.2019 rendilepingu RL877434, 01.07.2019 rendilepingu RL891412, 13.09.2019 rendilepingu RL916847 ja 15.10.2019 rendilepingu RL929111, ning et hageja on need rendilepingud täitnud. Vastasel korral ei oleks kostja I lubanud lepingute alusel väljastatud arvete tasumist. Tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või
2-20-18411 nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud (vt RKTKo 17.06.2021, 2-16-17491/80, p 15.3).
13.Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi ka 14.08.2019 rendilepingu nr RL9068960 osas. Kuigi hageja soovis 19.08.2022 e-kirjaga esitada maakohtule 14.08.2019 sõlmitud rendilepingu RL906896 allkirjastatud kujul, ei ole toimikus sellist allkirjastatud lepingut. Maakohus on teinud toimikusse märke, et „lisa 14 ei ole võimalik avada“ (tl 156). Hageja ei ole apellatsioonkaebuse vastuses 14.08.2019 rendilepinguga nr RL9068960 seonduvalt maakohtu otsusele vastuväiteid esitanud ega rendilepingut (s.o avataval kujul) esitanud. Seega ei ole hageja tõendanud, et hageja ja kostja I sõlmisid 14.08.2019 rendilepingu nr RL9068960, mille sisuks oli arvetel nr 20035530 ja 20040455 märgitud seadmete rentimine. Seetõttu tuleb hageja hagi jätta rahuldamata osas, milles maakohus mõistis kostjatelt hageja kasuks 14.08.2019 rendilepingu nr RL9068960 alusel arve nr 20035530 järgi välja 4,73 eurot (tl 44) ja arve nr 20040455 järgi välja 5,04 eurot (tl 45 pöördel), s.o kokku põhinõude 9,77 euro ulatuses. Nende arvete tasumist ei ole kostja I ka 07.07.2020 e-kirjas lubanud (tl 146 pöördel koostoimes tl 145–145 pöördel). Ainuüksi sellest, et hageja on sama rendilepingu alusel väljastatud teisi arveid tasunud, ei järeldu, et rendilepingu esemeks olid seadmed, mis on kajastatud arvetel nr 20035530 ja 20040455, või et kostja I oleks tunnistanud hageja osundatud arvetega seotud nõudeid.
14.Kuigi kostja I ei ole 07.07.2020 e-kirjas lubanud järgmiste arvete tasumist: 07.01.2019 rendilepingu RL848694 alusel väljastatud arved nr 20035332 ja 20041008 (tl 42 pöördel ja 46), 09.05.2019 rendilepingu RL874765 alusel väljastatud arve nr 20035340 (tl 43–43 pöördel), 13.09.2019 rendilepingu RL916847 alusel väljastatud arve nr 20036441 (tl 45), 16.05.2019 rendilepingu RL877434 alusel väljastatud arved nr 20041018 ja 20045792 (tl 46 pöördel ja 47 pöördel) ja 13.09.2019 rendilepingu RL916847 alusel väljastatud arve nr 20041856 (tl 47), tuvastas ringkonnakohus nende osas eelnevalt, et kostja I oli väljastanud volikirja rendilepingute sõlmimiseks ja need on kehtivalt sõlmitud. Seega ei ole nende rendilepingute osas alust maakohtu otsuse resolutsiooni muuta.
15.Ringkonnakohus muudab ja täiendab maakohtu otsuse põhjendusi ka osas, mis puudutab kostja II vastutust käenduslepingu alusel. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu otsus ei ole kostja II vastutuse osas piisavalt põhjendatud (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Maakohus on üksnes märkinud, et käenduslepingust tuleneb kostja II kohustus vastutada kostja I kohustuste täitmise eest, mis tulenevad hageja ja kostja I kliendilepingu alusel sõlmitud rendilepingutest. Maakohus on jätnud vastamata kostja II VÕS § 142 lg 2 ja § 145 lg 4 kohaldamist puudutavatele väidetele. Samuti on maakohus ebaõigesti tuvastanud õigussuhte, millest tulenevaid kohustusi kostja II hageja ees tagas.
15.1.Käenduslepingu p 1 kohaselt tagas kostja II kostja I kohustusi, mis tulenevad hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendilepingu alusel sõlmitavast igast konkreetsest seadme rendilepingust. VÕS § 142 lg 2 teise lause kohaselt võib tulevast kohustust käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Kohustused, mille täitmist hageja kostjalt I hagiga nõudis, on VÕS § 142 lg 2 teise lause tähenduses tulevased kohustused. Seega ei ole kostja I pärast käenduslepingu sõlmimist kostja II kohustusi käendajana laiendanud (VÕS § 145 lg 4). Kostja II kui käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma oli 50 000 eurot (tl 10, p 1). Hagi esemeks olevad nõuded ei ületa kostja II vastutuse rahalist maksimumsummat. Eelnevast tulenevalt ei ole asjakohane kostja II viide VÕS § 142 lg-le 6 – pooled ei ole sõlminud kokkulepet, millega oleks VÕS § 145 lg-s 4 sätestatust kõrvale kaldutud.
2-20-18411
15.2.Ringkonnakohtu hinnangul on kostja II käendatavad kohustused käenduslepingu p-s 1 piisavalt määratletud. Käendatav kohustus on määratletav nii võlgniku, võlausaldaja kui ka sisu osas – kostja II käendas hageja ja kostja I vahel igast sõlmitavatest seadme rendilepingust tulenevaid kohustusi. Käenduslepinguga on tagatud mitte kliendilepingust tulenevad, vaid kliendilepingu alusel sõlmitavast igast seadme rendilepingust tulenevad kostja I rahalised kohustused, sh renditasud, renditud seadmetele kasutamise käigus tekkinud kahju, teenuste ja vara müük, teenustasud, viivised ja leppetrahvid. Hageja nõuab kostjalt I rendilepingute alusel renditasu, müügihinda (tellingukile, kolmnurkliist), teenustasu (transport ja diisel) ning viivist (rendilepingud tl 98–126 ja arved tl 14–47 pöördel). Seega on tegemist kohustustega, mille täitmist kostja II käenduslepinguga hageja ees tagas. Maakohus tuvastas õigesti, et käenduslepingu p-s 1 viidanud kliendileping nr 100698 on sama leping, mille hageja ja kostja I tähistasid numbriga 160229-03 (tl 6–9).
15.3.Eelnevast tulenevalt vastutab kostja II käendajana kostja I kohustuste eest hageja ees kostjaga I solidaarselt (VÕS § 145 lg 1 ja tl 10, p 2.4).
16.Kokkuvõtvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ja jätab hagi ka põhinõude 9,77 euro osas rahuldamata. Kuna maakohus vähendas kostja I taotlusel viivist ulatuses, mis vastab poolele põhivõlast (tl 175 pöördel, viies lõik), siis tuleb maakohtu otsus tühistada ka osas, milles maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja viivise 9848,35 eurot ületavas osas, s.o poolt põhivõlasummat ületavas ulatuses (s.o põhivõlg 19 696,70 ÷ 2 = 9848,35 eurot). Viivise vähendamise osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Ülejäänud osas on hageja tõendanud, et kostjal I on raha maksmise kohustus ning kostja I on seda rikkunud. Kostjad ei ole väitnud, et nad ei vastuta rikkumise eest VÕS § 103 tähenduses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
17.Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust.
18.Hageja esitas kostjate vastu solidaarselt nõudeid kokku 39 462,94 eurot. Hagi rahuldati kostjate vastu solidaarselt 29 545,04 euro ehk 74,96% ulatuses (29 545,05 ÷ 39 412,94 × 100 = 74,96%). Seega jäävad maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 163 lg 1, § 165 lg 3 ja § 171 lg 1 alusel 25,04% ulatuses hageja kanda ja 74,96% ulatuses solidaarselt kostjate kanda.
19.Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.