2-23-120465/4 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

toimetatud 26.05.2023 e-toimiku menetlemise infosüsteemi kaudu. Võlgnik XX esitas 26.05.2023 nõudele vastuväite. Kohus lõpetas 13.06.2023 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis avalduse üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Avaldaja esitas 21.06.2023 avalduse, milles kinnitab, et kostja tasus 14.06.2023 põhinõude summas 90 eurot ja hageja on nõus loobuma sissenõudmiskulust summas 20 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulu summas 85 eurot, millest 65 eurot on riigilõiv ja 20 eurot menetluskulu ning märkida vastavalt TsMS § 177 lg 2 menetluskulude kindlaksmääramisel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Avaldusest nähtuvalt kaotas avaldaja huvi asja menetlemise vastu, mistõttu ei ole avaldusega võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Kohus keeldub avaldust menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2021 määruse 2-21-115991 p-s 9 on sedastatud, et maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku puhul saab eristada põhimõtteliselt kolme etappi: esiteks toimub maksekäsu kiirmenetlus kuni TsMS § 486 lg 1 järgse asja üleandmise määruse tegemiseni, teiseks jääb teatav ajavahemik sellest kuni kolmanda etapini, mis algab hagi esitamise ja menetlusse võtmisega. Kui võlgnik tasub võla neist etappidel esimesel, siis kohaldub TsMS § 4881 lg 1, mis võimaldab jätta menetluskulud võlgniku kanda. Kui võlgnik tasub võla pärast hagi esitamist, siis kohaldub TsMS § 168 lg 5, mis samuti näeb ette kulude jätmise võlgniku (kostja) kanda. Vahepealse, teise etapi kohta vastavat normi pole. Kõige üldisemalt tuleneb TsMS § 162 lg-st 1, et menetluskulud peab eelkõige kandma pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama reegel kehtib hagita asjades TsMS § 172 lg 1 järgi (vt nt Riigikohtu 12. mai 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-19-15916, p 16 teine lõik). Eelnevast järeldub kulude õiglaselt jaotamise põhimõte, mida tuleb järgida ka juhul, kui erinormi kulude jaotuse kohta pole. Öeldut kinnitab käesoleval juhul TsMS § 172 lg 9 teine lause, mille järgi tuleb selle sätte esimese lausega hõlmamata olukorras kohaldada hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb viidatud norme nende koostoimes tõlgendada nii, et võlgnik kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud TsMS §-s 4842 ette nähtud ulatuses ka juhul, kui ta tasub võla kirjeldatud teisel etapil. Juhindudes § 162 lg 1, 172 lg 1 ja 9 ja 168 lg 5 sätestatud põhimõtetest ning viidatud Ringkonnakohtu lahendist jätab kohus TsMS §-s 4842 ettenähtud kulud võlgniku kanda. Avaldaja tasus 16.05.2023 maksekäsu kiirmenetluse esitamisel riigilõivu 65 eurot, mis on riigilõivuseaduse § 59 lg 6 järgi vajalik kulu. Lisaks tuleb avaldajale hüvitada 20 eurot, kokku 85 eurot. Kuna TsMS §‐s 4842 kehtib piirang, mille kohaselt maksekäsu kiirmenetluses hüvitatakse riigilõivu rahaline suurus ja avaldaja menetluskulud 20 euro ulatuses, kuid mitte viivist, siis jätab kohus viivise taotluse rahuldamata. Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/