Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

EDASIKAEBAMISE KORD

1(9)

2-22-585 Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 1 sätestatud lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks. Kui hageja leiab, et maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit, on hagejal õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse tervikteksti kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotluse esitamise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hageja nõue ja hagiavalduse asjaolud Hageja palub mõista kostjalt välja hageja kasuks kahju hüvitise 1350 eurot ja edasiulatuva viivise alates hagi esitamisest 13. jaanuarist 2022 kuni nõude kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja hageja vastu kohtusse hagi tsiviilasjas nr 2-18-2128. Harju Maakohus tegi 01. märtsil 2018 tsiviilasjas nr 2-18-2128 hagi tagamise määruse, mis tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2020 kohtuotsusega, kohtuotsus jõustus 05. oktoobril 2020. Hageja väitel tekitas kostja talle hagi tagamisega kahju, kuna Tallinna kohtutäitur Kersti Seisler määras 29. märtsi 2018 otsusega Harju Maakohtu 01. märtsi 2018 hagi tagamise määruse täitemenetluses nr 011/2018/364 hagejale sunniraha 200 eurot ning 21. novembri 2019 otsusega teistkordselt sunniraha 500 eurot. Hageja esitas Harju Maakohtu 01. märtsi 2018 hagi tagamise määruse alusel alustatud täitemenetluse osas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tsiviilasjas nr 2-19-19617 ning tasus hagiavalduse esitamiselt riigilõivu 300 eurot. Tsiviilasja menetluses nõudis kostja hagejalt tagatist üle 6000 euro, mida hagejal ei olnud võimalik tasuda ning kohus lõpetas tsiviilasja nr 219-19617 menetluse ja kohustas hagejat hüvitama kostjale menetluskulud 350 eurot. Hageja leiab, et hagejale tekitati tsiviilasjas nr 2-18-2128 Harju Maakohtu 01. märtsi 2018 hagi tagamise määruse täitmisega kahju 1350 eurot, kostja rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos, hagi tagamise avalduse esitamata jätmine tsiviilasjas nr 2-18-2128 oleks hageja kahju ära hoidnud. Hageja on kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud, rikkumine ei ole vabandatav ning kostja peab hagejale tekitatud kahju hüvitama. 2(9)

2-22-585 Kostja vastus Kostja ei tunnista hagiavalduses esitatud nõuet. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on osaliselt aegunud. Hagiavalduse kohaselt määrati hagejale sunniraha 200 eurot kohtutäituri 29. märtsi 2018 otsusega. Kostja palub kohtul rahuldada nimetatud summa osas kostja vastuväide nõude aegumise kohta. Samuti on hageja ülejäänud nõue summas 1350-200=1150 eurot põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja leiab, et hageja väidetud kahju põhjustas hageja enda süstemaatiline seadusevastane tegevus. Kostja on seisukohal, et puudub põhjuslik seos valla tegevuse ja hagejale kahju tekkimise vahel. Hagi tagamine oli seaduslik ja kehtiv ning hageja oli kohustatud sellest kinni pidama. Hagejale tekkis väidetav kahju sellest, et hageja rikkus korduvalt ja teadvalt kehtivat hagi tagamise määrust ja kohtutäituri korraldusi, mille tõttu määrati hagejale sunniraha tasumise kohustus. Kostja tegevus ei ole kuidagi seostatav sellega, et hageja otsustas hagi tagamise määrust rikkuda. Kostja ise hagejale sunniraha ei määranud, kuivõrd seda tegi kohtutäitur seaduse alusel. Kostjal oli seaduslik õigus nõuda kehtiva hagi tagamise määruse täitmist. Sunniraha määrati seaduslikult, selle määramist ei ole kunagi tühistatud. Seega põhjustas hageja väidetava kahju endale ise ning see ei tekkinud kostja tegevuse tulemusel ehk põhjuslik seos kostja käitumise/tegevuse ja hagejale võimaliku kahju tekkimise vahel puudub. Hageja vastutab kahju eest üksnes ise ja seetõttu kuuluks kahjuhüvitis vähendamiseni nullini. Kostja hinnangul on hageja õiguslikult eksinud ka käsitlusega, et kuivõrd hagi tagamise määrus tühistati, oli tegemist tühistatud tehinguga, mis on algusest peale kehtetu ja mille järgi saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kostja on seisukohal, et hagi tagamise määrus ja selle tühistamine ei ole käsitletav hageja ja kostja vahelise tehinguna ja selle tühistamisena. Tegemist oli kehtiva hagi tagamise määrusega ning mitte tehinguga, kehtivat hagi tagamise määrust peab selle adressaat järgima kuni selle kehtimise lõpuni. Hageja rikkus kehtivat hagi tagamise määrust ja peab seetõttu ise kandma sellest tekkinud kahjud, sest sellise tegevuse eest kostja ei vastuta. Samuti ei nõustu kostja, et hageja poolt tsiviilasjas nr 2-19-19617 tasutud riigilõiv 300 eurot ja hagejalt Kuusalu valla kasuks välja mõistetud menetluskulud 350 eurot oleks käsitletavad hageja kahjuna, mida on võimalik kostjalt käesolevas menetluses välja mõista. Kostja märgib, et tsiviilasjas nr 2-19-19617 tehti seaduslik lahend, mis on jõustunud ja täitmiseks kohustuslik. Tsiviilasja nr 2-19-19617 algatas hageja ise ning kohtusse pöörduja peab alati arvestama riskiga, et tema nõue jääb rahuldamata vms, mis võib tuua kaasa menetluskulude ja tasutud riigilõivude jätmise hageja kanda. Hageja enda tegevus põhjustas tsiviilasjas nr 2-19-19617 hagi läbi vaatamata jätmise ja selle tulemusel ka hagejalt valla kasuks menetluskulude väljamõistmise ja riigilõivu hageja enda kanda jäämise. Seaduse järgi on õigus määrata hagejale menetluskulude tagatise tasumise kohustus, mida kohus viidatud tsiviilasjas tegi, kuid hageja jättis kohtu poolt kehtiva määruse alusel nõutud tagatise tasumata. Kostja märgib, et sealjuures püüab hageja kohut eksitada väitega, et hageja oleks pidanud tasuma tagatist 6000 eurot. Jõustunud kohtumäärusest tsiviilasjas nr 2-19-19617 tuleneb, et hagejalt nõuti tagatise tasumist summas 2000 eurot. Hageja jõustunud kohtumääruse alusel nõutavat tagatist ei tasunud, mistõttu põhjustas hagi läbi vaatamata jätmise ning seeläbi ka hagejalt valla kasuks menetluskulude väljamõistmise ja riigilõivu hageja enda kanda jätmise hageja ise.

3(9)

2-22-585 Lisaks ei saanud kostjale ka kuidagi olla ettenähtav, et hageja ei täida oma kohustusi, mistõttu talle sunniraha määratakse või et hageja algatab tsiviilasja 2-19-19617, mille raames on ta kohustatud kandma jõustunud kohtulahendi järgi kõik menetluskulud, sh kostja omad. Kuivõrd hageja põhinõude rahuldamine on eespool nimetatu tõttu kostja hinnangul välistatud, on põhjendamatu ka hageja nõue kostjalt viiviste väljamõistmiseks. Kostja viitab, et hageja nimetab oma 13. aprilli 2023 seisukohas uue faktilise asjaoluna, et talle on kahju tekitatud tema kinnisasjal asuva tee kasutamise tõttu. Kostja hinnangul on tegemist uue asjaoluga ehk hagi aluse lubamatu muutmisega. Kostja ei nõustu hagi muutmisega. Lisaks selgitab kostja, et hageja kinnisasjal asuva tee kasutamise eest mõistis Tallinna Ringkonnakohus oma 28. veebruari 2022 otsusega haldusasjas 3-19-2255 hagejale hüvitise 300 eurot, mille kostja on hagejale tasunud. Tsiviilasjas 2-18-2128 tehtud 01. märtsi 2018 hagi tagamise määrus kohustas hagejat mitte takistama liiklust hageja kinnistul asuval Kaldaaluse teelõigul. Kui see asjaolu peaks olema uus hageja poolt nimetatud kahju tekitamise asjaolu, siis selle eest on hageja juba hüvitise saanud. Seetõttu on hageja väidetav kahju juba hüvitatud. Igal juhul tuleb nimetatud kahjuhüvitis summas 300 eurot hageja nõudest maha arvata. Hageja ei ole sealjuures hagis välja toonud ega tõendanud, et missugust kahju ja mis summas talle on tekitatud tema kinnisasjal asuva tee kasutamise tõttu Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Hageja ei nõustu kostja aegumise vastuväitega. Kostja ei ole teatanud, millise sätte alusel ja millisest ajast aegumine algab, seega käesoleval juhul jääb hageja varem toodu juurde ning leiab, et aegumine algas tsiviilasjas nr 2-18-2128 tehtud kohtulahendi jõustumisest 05. oktoobrist 2020, millega tühistati Harju Maakohtu 01. märtsi 2018 kohtumäärus ning sellisel juhul ei ole ükski käesolevas hagis esitatud nõue aegunud. Hageja arvates esitas kostja 01. märtsil 2018 hagi ja hagi tagamise avalduse pahatahtlikult, eesmärgiga takistada hagejal kinnistu isiklikku kasutamist. Hageja ei nõustu, et kahju on osaliselt tekitanud hageja ise. Hageja teatas juba 21. novembril 2016 kostjale, et hageja eratee leping lõppeb 31. detsembril 2016, kuid kostja jätkas hageja kinnisasja tasuta kasutamist ning koguni nõudis tasuta valdust hageja kinnisasjale tsiviilasja nr 2-18-2128 läbi. Hageja andis kostjale aega ca 100 m alternatiivse külatee ehitamiseks üle ühe aasta enne, kui sulges eratee. Hageja viitab, et täitemenetluse seadustiku (TMS) § 42 alusel on hagejal kui võlgnikul õigus nõuda kostjalt tasutud täitekulude tagastamist, kui sundtäitmise aluseks olev täitedokument on tühistatud. Täitedokumendiks on sel juhul tühistav kohtulahend või kohtuvälise menetleja lahend ja kohtutäituri otsus kulude kohta.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõudeks on välja mõista kostjalt hageja kasuks kahju hüvitis 1350 eurot ja edasiulatuv viivis alates hagi esitamisest 13. jaanuarist 2022 kuni nõude kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras. Kostja hagi õigeks ei võta. 4(9)

2-22-585 Hageja väitel on kostja põhjustanud hagejale kahju seeläbi, et kostja esitas hageja vastu kohtusse hagi tsiviilasjas nr 2-18-2128. Harju Maakohus tegi 01. märtsil 2018 tsiviilasjas nr 2-18-2128 hagi tagamise määruse, mis tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2020 kohtuotsusega, kohtuotsus jõustus 05. oktoobril 2020. Hageja väitel põhjustas kostja talle hagi tagamisega kahju, kuna Tallinna kohtutäitur Kersti Seisler määras 29. märtsi 2018 otsusega Harju Maakohtu 01. märtsi 2018 hagi tagamise määruse täitemenetluses nr 011/2018/364 hagejale sunniraha 200 eurot ning 21. novembri 2019 otsusega teistkordselt sunniraha 500 eurot. Hageja esitas Harju Maakohtu

2-22-585 TsMS § 391 lg 1 p 1 kohaselt peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama hagi tagamisega teisele poolele ja kolmandale isikule tekitatud kahju, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 kohaselt kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Vastavalt TsÜS § 147 lg 1 ja lg 2 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsMS § 391 lg 1 p 1 sätestatud aegumistähtaja algus, kohtulahend jõustumine, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata, on erinorm TsÜS § 150 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise nõude üldise aegumise tähtaja osas. Seega ei ole põhjendatud kostja vastuväide, et hageja kahju hüvitamise nõue, mis tuleneb kohtutäituri 29. märtsi 2018 otsusega määratud sunniraha 200 euro määramisest, oleks aegunud. Harju Maakohus tegi 01. märtsil 2018 tsiviilasjas nr 2-18-2128 hagi tagamise määruse, mis tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2020 kohtuotsusega, mis jõustus 05. oktoobril 2020. Seega hakkas aegumistähtaeg kulgema kohtuotsuse jõustumisest 05. oktoobrist 2020 ning kolmeaastane aegumistähtaeg möödub 05. oktoobril 2023. Aegumine peatus TsÜS § 160 lg 1 alusel hagi esitamisega 13. jaanuaril 2022. Seega ei ole hageja nõue kohtutäituri 29. märtsi 2018 otsusega määratud sunniraha 200 euro osas veel aegunud ning kostja vastuväide aegumise kohaldamiseks kohtutäituri 29. märtsi 2018 otsusega määratud sunniraha 200 euro osas tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõue TsMS § 391 lg 1 p 1 kohaselt peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama hagi tagamisega teisele poolele ja kolmandale isikule tekitatud kahju, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata. Hagi rahuldamiseks peab hageja tõendama, et tsiviilasjas nr 2-18-2128 oli hagi tagatud ning et kostja kahjuks tehtud menetlust lõpetav kohtulahend on jõustunud. Samuti peab hageja tõendama kahju tekkimise, põhjusliku seose hagi tagamise ja kahju tekkimise vahel. Vaidlust ei ole, et Harju Maakohus tegi 01. märtsil 2018 tsiviilasjas nr 2-18-2128 hagi tagamise määruse, mis tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2020 kohtuotsusega, kohtuotsus jõustus

6(9)

2-22-585 Kostja vastuväidete kohaselt puudub põhjuslik seos hagi tagamise määruse ja hageja kahju vahel, samuti ei olnud hagejale tekkinud kahju kostjale ettenähtav. Kohus nõustub kostja väitega ja leiab, et hageja ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu kahju tekkimise ja kostja tegevuse vahel. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Vastavalt VÕS § 127 lg 4 peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Vaidlust ei ole, et kohtutäitur määras täitemenetluses nr 011/2018/364 hagejale sunniraha 200 eurot ning 21. novembri 2019 otsusega teistkordselt sunniraha 500 eurot selle tõttu, et hageja ei täitnud kohtutäituri nõuet Harju Maakohtu 01. märtsil 2018 tsiviilasjas nr 2-18-2128 tehtud hagi tagamise määruse täitmiseks. Seega on hageja põhjendamatult hoidunud täitmast hagi tagamise määrust ja oma tegevusetusega põhjustanud hagi tagamise määruse täitmise käigus sunniraha määramise. Kostja ei saanud selle juures hagejat mingil moel mõjutada ning puudub otsene põhjuslik seos sunniraha määramise ja hagi tagamise vahel. Samuti puudub otsene põhjuslik seos sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses tsiviilasjas nr 2-19-19617 kantud menetluskulude ja hagi tagamise vahel. Kohus märgib, et TsMS § 391 lg 1 märgitud normi kaitse eesmärk ei ole kolmandate isikute poolt kannatanule tekitatud kahju hüvitamine. Hagi tagamise saavutanud isik ei pea hüvitama kahju, mis tekkis selle tõttu, et hageja tegevus või tegevusetus väljus hagi tagamise piiridest. Hagi tagamise korras kohustati hagejat (tsiviilasjas nr 2-19-19617 kostja) kõrvaldama hagejale kuuluval kinnistul asuvalt Kaldaaluse teelt mistahes takistused (ketid, sõidukid jms), mis takistavad kasutamast Kaldaaluse teed sõidukitega ja jalgsi liiklemiseks hageja kinnistu ulatuses ja keelati hagejal edaspidi takistada Kaldaaluse tee kasutamist sõidukitega või jalgsi hagejale kuuluval kinnistul kuni tsiviilasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Seega saab hageja nõuda kahju hüvitamist ulatuses, mis on otseselt seotud hagi tagamise määruses märgitud kohustuse täitmisega, s.o hageja kinnistul asuvalt teelt takistuse kõrvaldamise kulud või nimetatud tee kasutamisest teele või hageja kinnistule tekitatud kahju kõrvaldamise kulu. Hagi esitamisega tsiviilasjas nr 2-19-19617 hagi tagamise määruse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks tekkinud kahju hüvitamine ei ole samuti TsMS § 391 lg 1 kaitse eesmärgiks, kuna hagi tagamise vaidlustamine väljub hagi tagamise piiridest. Kohus järeldab, et hagejale kahju tekkimist ei põhjustanud hagi tagamine, mis tähendab, et hageja ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu väidetud kahju ja kostja tegevuse vahel. Kohus leiab, et VÕS § 127 lg 4 sätestatud tingimus, isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg ehk põhjuslik seos, ei ole hageja poolt tõendatud ning seega ei pea kostja hagejale kahju hüvitama ja hageja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja esitas viivise nõude, milles palub välja mõista kostjalt viivis alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni seaduses sätestatud määras. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase 7(9)

2-22-585 täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kohus tuvastas, et hagejal puudub kahju hüvitamise nõue kostja vastu ning seega ei saa hageja nõuda viivist. Kohus jätab hageja viivise nõude rahuldamata. Kohus jätab hagi rahuldamata. Hagi hind Hageja esitas nõude välja mõista kostjalt hageja kasuks kahju hüvitise 1350 eurot ning edasiulatuva viivise seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. Lähtuvalt TsMS § 124 lg 1, § 133 lg 1 ja lg 2 ning § 134 lg 1 moodustab hagihind 1458 eurot (1350 + 108). Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, lg 2 ja lg 4 märgib kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus jättis hagi rahuldamata ja vastavalt TsMS § 162 lg 1 ja lg 2 jätab kohus hageja menetluskulud tema enda kanda ja kostja menetluskulud hageja kanda. Hageja on kohustatud hüvitama kostjale ka kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 ning § 177 lg 1 p 1 määrab kohus kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda ja seega määrab kohus kostjale hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Kostja esitas 26. aprilli 2023 avalduses kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt moodustavad kostja menetluskulud kokku 1280,40 eurot. Kostja menetluskuludeks on advokaadi poolt lepingulise esindajana osutatud õigusabi kulud. Kulude loetelu järgi jagunevad kostja õigusabi kulud järgnevalt:

2-22-585 Kostja palub määrata kostja poolt tsiviilasjas nr 2-22-585 kantud menetluskulude rahaliseks mahuks kokku 1280,40 eurot ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitis mahus 1280,40 eurot. Kostja palub määrata, et kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. Hageja esitas kostja menetluskulude osas vastuväite, et kostja menetluskulud on ülemäära suured, kostja menetluskulud on kostja enda põhjustatud ja tuleb jätta kostja enda kanda. TsMS § 175 lg 1 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus leiab, et kostja nimetatud menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud täies ulatuses. Kostja esindaja, vandeadvokaadi ühe tunni tasu on arvestuslikult 132 eurot (660:5), mis vastab kohtupraktikas kujunenud tunnitasu määrale. Kostja esindaja toimingud õigusabi esitamisel on vajalikud ja põhjendatud. Kohus rahuldab kostja taotluse ja määrab kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 1280,40 eurot. Kohus mõistab hagejalt välja kostjale hüvitatavad menetluskulud 1280,40 eurot. Kohus märgib vastavalt TsMS § 177 lg 4, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2024. a otsusega nr 2-22-585.

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.