Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.05.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-22-110256
Kohtuasi
OÜ Aktiva Finants hagi XXi vastu laenulepingutest tuleneva võlgnevuse koos viivisega väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.10.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XXi apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3882,50 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja OÜ Aktiva Finants (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema Kostja XX (isikukood xxxxxxxxx)
Menetluse liik
Kohtuistung 03.05.2023
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 20.10.2022 otsus tühistada. Saata tsiviilasi tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-22-110256 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank AS (laenuandja) ja kostja (laenusaaja) laenulepingud nr 19-033950-VL 10.04.2019 ja nr 20-010214-VV 31.01.2020. Kuna kostja lepingulisi kohustusi korrapäraselt ei täitnud, ütles laenuandja 30.08.2021 mõlemad lepingud üles ja loovutas nendest tulenevad nõuded 16.11.2021 hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Teatis nõude loovutamisest saadeti kostjale lepingutes näidatud aadressile.
2.Laenulepingu nr 19-033950VL alusel sai kostja laenu 2300 eurot ja tagastas põhiosa katteks 1912,04 eurot, seega on tasumata põhiosa 387,96 eurot. Laenulepingu nr 20-010214-VV alusel sai kostja laenu 3600 eurot ja tagastas põhiosa katteks 940,41 eurot, seega on tasumata põhiosa 2659,59 eurot. Hageja nõuab põhiosa võlgnevusena 3047,55 eurot (387,96 + 2659,59).
3.Laenulepingute põhitingimustes oli lepitud kokku, et põhisummale lisandub intress. Lepingus nr 19-033950-VL lepiti kokku intressimääraks 21% aastas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 26. osamaksest, s.o 11.06.2021–11.08.2021 summas 15,95 eurot (7,13 + 5,10 + 3,72). Lepingus nr 20-010214-VV lepiti kokku intressimääraks 18% aastas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 17. osamaksest, s.o 11.06.2021–11.08.2021 summas 125,43 eurot (43,40 + 40,80 + 41,23). Hageja nõuab intressivõlgnevusena 141,38 eurot (15,95 + 125,43).
4.Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 3047,55 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 31.08.2021 kuni hagi esitamiseni kostjale kasulikumal moel lepingus nr 20-010214VV kokkulepitud intressi aastamääraga võrdses määras 18% aastas kooskõlas laenulepingu tingimustega ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 kolmanda lausega 399,77 eurot hagiavalduse esitamise päeva seisuga. Edasiulatuvalt nõuab hageja viivist põhinõudelt 3047,55 eurot VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
5.Hageja nõuab kostjalt ka võla sissenõudmise kulude hüvitamist 50 eurot. Laenuandja ja hageja saatsid kostjale kohtuvälises menetluses korduvalt meeldetuletusi. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmise kulusid VÕS § 1132 lõike 2 alusel. Hageja kulu koosneb: ühe tasulise kirja saatmine 25 eurot, kahe tasulise kirja saatmine 5 eurot, kolme tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Muud kulud sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulu; kontaktandmete otsingu ja päringu kulu; võlgnikule vastamise kulu, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, e-maili teel; võlgnikule tehtud kõnede kulu; võlanõude avaldamise kulu. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu.
7.VÕS-is nõude loovutamist puudutavaid sätteid ei saa tõlgendada vaid grammatiliselt. Tegemist on allkirjastamata paberiga, millel puudub koostaja nimi, samuti ei ole esitatud nõude loovutamise lepingut. Hagejal ei ole õiguslikku alust kostjale nõudeid esitada.
2-22-110256
8.Arvestades hageja praktikat, ei saaks ka nõude korrektse loovutamise puhul olla hagejal kostja vastu nõudeõigus. Hagejal puudub äritegevus. Näiliste tehingute sooritamisega üritatakse luua ettekujutust, et hageja on eraldiseisev ettevõte, mis kasutab Julianus Inkasso OÜ teenuseid.
9.Kui kohus leiab, et hagi on esitatud õigustatud isiku poolt, ei nõustu kostja nõudega. Laenuandjal puudus alus ja vajadus lepingute ülesütlemiseks. Majandustegevuses on laenu andmine seotud riskidega, sh tuleb arvestada võimalusega, et võlgnikul võib tekkida ajutisi makseraskusi ning juba algselt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud lepingute täitmise osas tuleb laenuandjal üles näidata paindlikkust.
10.Laenulepingu nr 19-033950-VL alusel tasus kostja põhiosa katteks 2300 eurost 1912,04 eurot. Seega on tasutud suurem osa võlast ja võlausaldaja käitumine on ilmselgelt pahauskne. Viivisenõude lepingus kokkulepitud intressimääras esitamine ei ole mõistlik ega kehtiva õigusega kooskõlas. Sisuliselt näib olevat tegemist ärimudeliga, mis eeldab, et ebasoodsatel tingimustel laenu võtnud isik sattub varem või hiljem makseraskuste või makseviivituse tekkimisel veelgi keerulisemasse olukorda ning võlausaldaja suurendab tulu kohtumenetluse abil.
11.Hagiavalduse seisukohad ja põhjendused ei ole vastutustundliku laenamise printsiibiga kooskõlas. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ 23.04.2008 direktiiv, mis käsitab tarbijakrediidilepinguid, sätestab vaid krediidiandja kohustuse tarbija krediidivõimelisust hinnata, kuid ei ava krediidivõimelisuse mõistet ning seda ei ava ka siseriiklik õigus. Krediidivõimelisuse hindamisel peab laenuandja lähtuma eelpool nimetatud mõiste laiemast tõlgendusest ning mitte suhtuma kohustustesse pealiskaudselt, sõlmides lepinguid, mis loovad aluse makseraskuste süvendamiseks. Maakohtu otsus ja põhjendused
12.Harju Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt välja põhivõlgnevuse 3047,55 eurot, intressivõlgnevuse 141,38 eurot, võlgnevuse sissenõudmise kulu 50 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 399,77 eurot ja viivise edasiulatuvalt alates 24.05.2022 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis hageja kulud välja summas 935 eurot koos viivisega.
13.Kohus menetles tsiviilasja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lõike 1 alusel oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid. Kohus korraldas kostja taotlusel tema ärakuulamise, kuhu kostja ei ilmunud. Väidet terviseprobleemidest kostja ei põhistanud.
14.VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 164 lõike 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama sätte lõike 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 101 lõike 2 järgi võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
15.Hagiavalduse kohaselt jättis kostja Swedbank AS-le tasumata laenulepingus nr 19-033950VL kokkulepitud põhikohustusest 387,96 eurot ja laenulepingus nr 20010214-VV kokkulepitud põhikohustusest 2659,59 eurot. Swedbank AS on nõuded kostja vastu loovutanud hagejale.
2-22-110256 Teatis nõude loovutamise kohta on kostjale saadetud tema poolt lepingutes avaldatud aadressile. Lepingute punkti 12.4 alusel tuleb lugeda teatis kostjale kätte toimetatuks.
16.Kohtule esitati tõendid selle kohta, et kostja sai Swedbank AS-lt laenulepingute alusel laenu, millest 3047,55 eurot on tagastamata. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohtu hinnangul on hageja nõuet tõendanud. Lepingute ülesütlemise seisuga 30.08.2021 oli kostjal tasumata põhivõlgnevus 3047,55 eurot. Kostja vastuväite kohaselt on hageja käitumine ilmselgelt pahauskne, samas ei ole kostja esitanud ühtegi selgitust selle kohta, miks kasutatud rahasumma tagastamisele ei kuulu. Hageja on saatnud korduvaid meeldetuletusi kostja elukoha aadressil. Kostja on meeldetuletused jätnud tähelepanuta.
17.Laenulepingus nr 19-033950-VL oli kokku lepitud intressimäär 21% aastas ja lepingus nr 20-010214-VV 18% aastas. Kohtu hinnangul on laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Krediidi kulukuse määr 23,570% aastas ei ületa laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostja on seda hinda aktsepteerinud, seega on hageja kohtu hinnangul õigustatud nõudma intressi summas 141,38 eurot.
18.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-136-12 leidnud, et VÕS § 14 lõikes 1 sätestatust tulenevalt võib professionaalsel krediidiandjal olla sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Kostja väitel on tema suhtes jäänud krediidivõimekuse analüüs läbi viimata, laenuandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Väite tõendamiseks kostja tõendeid ei esitanud. Kohus kostja vastuväitega ei nõustu. Vaidlusalused lepingud on väikelaenulepingud. Kostja enda kinnitusel on tal olemas töökoht Nordea Bank ABP Eesti filiaalis. Eelduslikult saab kostja töö eest palka. Kostja ei ole viidanud ühelegi konkreetsele laenuandja tegemata jätmisele.
19.Kostja leiab, et hagiavalduses esitatud viivisenõue lepingus kokkulepitud intressimäära järgi ei ole mõistlik ega kehtiva õigusega kooskõlas. Kohus vastuväitega ei nõustu. VÕS § 113 lõige 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
20.Hageja on esitanud viivisenõude perioodi 31.08.2021–23.05.2022 eest lepingu nr 20010214-VV alusel, mille kohaselt on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist 18% aastas. Kohtule on esitatud viivisearvestus, millest nähtub, et kostja on viivituses alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 31.08.2021. Kuivõrd kostja on kasutatud krediidisumma tagastamisega viivituses, on hagejal õigus arvestada viivist 31.08.2021–23.05.2022 ning viivisenõue 399,77 eurot on õiguslikult põhjendatud. Kohtu hinnangul puuduvad alused selle vähendamiseks. Laenumaksete tasumisega viivitamise korral peab võlgnik arvestama, et järgnevad VÕS § 113 lõike 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid. VÕS § 415 lõike 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Kohtu hinnangul vastab lepingus märgitud viivis 18% aastas VÕS § 415 lõikele 1, kuivõrd sättes märgitud viite kaudu VÕS § 113 lõikele 1 (sh kolmandale lausele) võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-18-7334 asunud seisukohale, et VÕS § 415 lõike 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113 lõike
2-22-110256 1 kolmanda lausega tagab, et lepingu rikkumise alusel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis, kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada ülesütlemise korral soodsam intressimäär.
21.TsMS § 367 alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis alates 24.05.2022 kuni põhinõude kohase täitmiseni.
22.Hageja esitas võlgnevuse sissenõudmisega seonduva kahju hüvitamise nõude 50 eurot. VÕS § 1131 lõike 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40.00 eurot, ning lõike 2 järgi võib sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist nõuda, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. VÕS § 1132 lõike 1 kohaselt lepingu kehtivuse ajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse ning lõike 2 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Vastavalt VÕS § 127 lõikele 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-166-05 leidnud, et inkassoteenuse kasutamiseks tehtud mõistlikud kulutused on vaadeldavad võlausaldaja kahjuna seoses võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisega. Käesoleval juhul on võlgnevuse sissenõudmise lisakulutused tinginud kostja tegevusetus. Kostja kasutatud krediidisummat ei tagastanud ning laenuandja ja hageja olid sunnitud laenu sissenõudmiseks lisakulutusi tegema. Eeltoodust tulenevalt on hageja kahju hüvitamise nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
23.TsMS § 162 lõike 1 alusel jäävad menetluskulud kostja kanda.
24.TsMS § 174 lõike 2 alusel määrab maakohus kindlaks hagejale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja palub mõista kostjalt välja menetluskulu 935 eurot (tasutud riigilõiv 455 eurot, lepingulise esindaja tasu 480 eurot).
25.Hageja on tasunud riigilõivu kooskõlas seadusega. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv 455 eurot.
26.Riigikohus on määruses nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lõike 1 järgi hinnata ühe tööühiku hinna (tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Hageja kasutas esindaja teenust hagiavalduse koostamiseks, komplekteerimiseks ja kohtule edastamiseks, kostja vastusele seisukoha esitamiseks ning kostja taotluse alusel korraldatud ärakuulamisel osalemiseks. Toimingute ajakulu on taotluse kohaselt neli tundi. Kohtu hinnangul on nimekirjas toodud ajakulu kooskõlas asja mahu ning keerukusega. Kohtul puudub alus pidada ajakulu üle paisutatuks. Esindaja on osutanud õigusabiteenust keskmise tunnihinnaga 120 eurot
2-22-110256 (käibemaksuta). Kohus on seisukohal, et tunnitasu ei ületa õigusabituru keskmist tasu ja kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda.
28.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtule. Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja jätta hageja kanda.
29.Maakohus rikkus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sh õigust olla ära kuulatud. Riigikohus muutis otsuses nr 2-17-13391 (punktid 17-21) varasemat seisukohta poolte ärakuulamise osas. Kostja esitas taotluse enda kohtuistungil ärakuulamiseks. Kohus rahuldas taotluse ja edastas kostjale 04.10.2022 kutse, millega kutsus 10.10.2022 ärakuulamisele. On ilmne, et kohus ei andnud kostjale piisavalt aega istungiks valmistumiseks. Kostja esitas 09.10.2022 taotluse menetluse peatamiseks. Järgnevatest menetlustoimingutest järeldub, et kohus kostja taotlust sisuliselt ei menetlenud.
30.Kostja taotles menetluse peatamist kuni tema tervenemiseni. Lisaks palus kostja kuulutada menetlus kinniseks, sest ta soovib esitada tervisetõendi, millega kaasneb menetlusosalise ja kolmanda isiku terviseandmete avaldamine. Taotluse rahuldamata jätmine ei ole kehtiva õigusega kooskõlas. Kohtul ei ole pädevust isiku tervisliku seisundi hindamiseks. Praeguses asjas esines mõjuv põhjus menetluse peatamiseks ja istungi edasi lükkamiseks.
31.Ainuüksi asjaolu, et kohtuistungil tekib pooltel parem võimalus kompromissi leidmiseks, on mõjuv põhjus istungi edasi lükkamiseks ja uue istungi korraldamiseks.
32.Kostja ei nõustu maakohtuga nõude loovutamise osas. Tarbijakrediidilepingute puhul on tarbija nõrgemaks pooleks ning seadusandja on VÕS § 405 lõikes 1 avaldanud tahet, et pooled järgiks lepingute sõlmimisel vorminõudeid. Seadusandja eesmärk ega kavatsus ei olnud tarbijakrediidilepingute puhul võimaldada krediidiandjal kohustustest ühepoolselt vabaneda kirjalikku vormi järgimata. Hageja ei ole nõude loovutamist veenvalt tõendanud. Kohus ei hinnanud VÕS-i asjassepuutuvaid sätteid koostoimes ning tõlgendas seadust grammatiliselt ja kitsendavalt.
33.Hagivastusest pidi järelduma, et kostja vaidlustab nõudesumma kujunemise, sissenõutavaks muutumise ja hageja õigusliku argumentatsiooni. Hagiavaldusest ega selle lisadest ei ole võimalik jälgida intressinõude kujunemist. Olukorras, kus hageja jättis intressinõude ebaselguse kõrvaldamata, tuleb selle nõude menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 371 lõike 2 punkti 2 alusel, kuna sellise puudusega ei ole võimalik hagi rahuldada. Riigikohus on lahendis nr 2-17-75 (punkt 13) märkinud, et tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtul eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud.
34.Kostja möönab, et sõlmis Swedbank AS-iga laenulepingu nr 20-010214-VV 31.01.2020 ja laenulepingu nr 19-033950-VL. Võlausaldaja käitumine oli paindumatu ning pahatahtlik. Laenulepingu nr 19-033950-VL alusel on tasumata põhiosa jääk vaid 387,96 eurot. Seega oli kostja suurema osa laenust tagastanud ning isegi kui teoreetiliselt asuda seisukohale, et nõue
2-22-110256 loovutati, on tegemist pahauskse ning heade tavade vastase käitumisega, sooviga tekitada võlgnikule lisakulusid ja ebameeldivusi.
35.Maakohus heitis ette, et kostja ei ole mõistliku laenamise põhimõtte rikkumist põhjendanud. Samas ei ole maakohus välja toonud, milline põhjendus oleks piisav. Mõistliku laenamise põhimõtte riivamine on tuvastatav ainuüksi hagis toodud arvestuskäikude ja summadega tutvumisel.
36.Maakohus pidas põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikulu 935 eurot. Kostja vaidleb kohtu arutluskäigule vastu. Tegemist ei ole keerulise õigusvaidlusega ning kogu hagi esitamine ei oleks juristilt nõudnud enam kui 1,5 tundi. Ka tunnihind 120 eurot ei ole põhjendatud.
37.Riigikohus on märkinud, et kohtul tuleks mitme erineva kulude jaotamise võimaluse vahel valides arvestada nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga. Kuna kostja oleks menetlusnormide järgimisel ja nõude põhjendatusega veendumisel püüdnud asja kompromissiga lahendada, on põhjendatud jätta menetluskulud hageja kanda (vähemalt suuremas osas).
38.Asjaolu, et hageja ja tema lepingulise esindaja aadressid langevad kokku, peaks suunama kohut küsima, kas finantsvaldkonnas tegutseval hagejal on vajadust lepingulise esindaja teenuste kasutamiseks ning kas ei ole kohtule kunstlikult loodud muljet, et hageja ja tema esindaja ei lange kokku. Vastustaja seisukoht
39.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
40.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mille tulemusena võis jõuda ebaõigele otsusele. Ringkonnakohus saadab tsiviilasja tagasi maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis (TsMS § 657 lõike 1 punkt 3). Maakohtu otsus tuleb tühistada, kuna maakohus jättis olulises osas täitmata eelmenetluses selgitamiskohustuse, tuvastamata õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja otsuse olulises osas põhjendamata. Ringkonnakohtul ei ole võimalik maakohtu rikkumist kõrvaldada ilma, et see riivaks olulises määras poolte kaebeõigust. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jaotab maakohus asja uuel läbivaatamisel.
41.Hageja esitas kostja vastu laenulepingutest tuleneva võlgnevuse nõude. Asjas ei ole vaidlust, et maakohus tuvastas õigesti, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t et vaidlusalused laenulepingud on tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lõike 1 mõttes. Maakohus rahuldas hagi täies ulatuses, märkides otsuse põhjendustes mh, et kostja ei tõendanud väiteid selle kohta, et laenuandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja jättis läbi viimata kostja krediidivõimekuse analüüsi (vt vaidlustatud lahendi põhjenduste punkt 19). Kostja oli vastavad väited esitanud vastuses hagiavaldusele (dtl 67–68). Hageja, vastates kostja vastusele, viitas vaid kostja tõendamiskoormusele (dtl 71–75). Eelnevalt oli hageja koos laenulepingutega esitanud laenusaajale saadetud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehed (dtl 31–33, 42–44).
2-22-110256
42.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei selgitanud maakohus eelmenetluses pooltele vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiskoormust, rikkudes seega TsMS § 392 lõike 1 punkte 3 ja 41. VÕS § 4034 lõike 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Seega erineb tõendamiskoormus tarbijakrediidilepingutest tuleneva vaidluse puhul oluliselt TsMS § 230 lõikes 1 sätestatud üldisest tõendamiskoormusest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lõike 7 kohaselt, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamisel lepingujärgsete maksete uuesti määramine võib mõjutada mh laenuandja lepingute ülesütlemise tahteavalduste kehtivust, st asjaolu, kas tarbijast laenusaajal oli lepingute ülesütlemiseks vajalik võlgnevus laenuandja poolt lepingute ülesütlemise ajal. Kuna praeguses asjas ei olnud hagejal võimalik tuua esile ega tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike toimingute tegemist laenuandja poolt, võib maakohus olla jõudnud ebaõigesti järeldusele, et vastavat rikkumist ei toimunud ja hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele.
43.Ringkonnakohus selgitab, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, punktid 20–23). Selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet ega seda sisustama, nagu maakohus ekslikult leidis.
44.Kuna maakohus ei juhtinud menetluses hageja tähelepanu kohustusele välja tuua asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis mõlema lepingu puhul vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust, ja neid asjaolusid tõendada, ei ole maakohus ka otsuses hinnanud, kas mõlema lepingu puhul olid täidetud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud laenuandja kohustused. Maakohus on jätnud välja selgitamata, millise teabe laenuandja enne lepingute sõlmimist omandas, s.o kas küsis infot kostja igakuise netosissetuleku, konto väljavõtte ja igakuiste kohustuste suuruse jms kohta.
45.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, kuivõrd maakohus on oluliselt rikkunud nii selgitamis- kui põhjendamiskohustusi. Eeltoodud põhjendustel tuleb maakohtu otsus tühistada ja tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada hagejale tema tõendamiskoormist, anda tähtaeg tõendite esitamiseks ning hinnata, kas mõlema lepingu puhul oli järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
46.Vastuseks apellandi seisukohale tema ärakuulamise õiguse rikkumise kohta maakohtu poolt, selgitab kolleegium, et ei nõustu, et maakohus rikkus selles osas oluliselt menetlusõigust. Maakohus andis pooltele 20.09.2022 korraldava määrusega teada, et menetleb asja lihtmenetluses. Vastuses hagile ja 03.10.2022 menetlusdokumendis oli kostja esitanud taotlused olla kohtu poolt ära kuulatud (dtl 67–68, 82). Maakohus määras kostja ärakuulamise toimuma 10.10.2022. Kutse sai kostja kätte 05.10.2022, kuid teatas 09.10.2022, et tal on juba alates 14.01.2019 terviseprobleemid, mis takistavad tal hetkel kohtumenetluses vajalikus ulatuses ja efektiivselt osalemast (dtl 89). Menetlusdokumendist nähtuvalt taotles kostja küll menetluse peatamist kuni tema tervenemiseni, kuid ei taotlenud selgesõnaliselt ärakuulamise edasilükkamist juhul, kui kohus ei peaks tema peatamise taotlust rahuldamata. Ka ei toonud kostja 09.10.2022 taotluses esile asjaolusid ega põhistanud (TsMS § 235) neid, mille alusel oleks kohus pidanud jõudma arusaamale, et kostjal on 10.10.2022 ärakuulamisele ilmumiseks TsMS § 422 kohased mõjuvad põhjused. Taotlusest ei saanud järeldada kostja ootamatut
2-22-110256 haigestumist, mis oleks saanud olla toimingu edasilükkamise aluseks. Ka apellatsioonimenetluses ei ole kostja sellist põhjust 10.10.2022 ilmumata jätmisele esile toonud. Kaebuses on erinevalt taotlusest toodud ilmumata jäämise põhjusena esile ebapiisav ettevalmistusaeg, mis aga ei saa olla tõsiseltvõetav, kuna kostja oli enda ärakuulamist taotlenud juba 21.06.2022 esimeses vastuses hagile.
47.Ringkonnakohus ei võta seisukohta kostja vastuväidete kohta menetluse peatamata ja kinniseks kuulutamata jätmisele maakohtu poolt, kuna TsMS § 660 lõikest 1 ja § 360 lõikest 2 ning 6. peatüki sätetest tulenevalt ei saa menetluse peatamata ja kinniseks kuulutamata jätmise korral kohtumääruse peale edasikaebust esitada.
48.Vastuseks kaebuse väidetele nõude loovutamise tühisuse kohta selgitab ringkonnakohus, et need väited ei saaks olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Kostja viitab kaebuses VÕS § 405 lõikele 1, mis aga ei oma praeguse vaidlusega puutumust, kuna reguleerib tarbijakrediidilepinguid asja omandamiseks või teenuse osutamise finantseerimiseks. Nimetatud säte täidab sama eesmärki, mis VÕS § 404, milline reguleerib aga tarbija avaldust lepingu sõlmimiseks. Seega ei ole tegemist asjakohase sättega. Kaebusest ja maakohtus esitatud vastusest hagile võib aru saada, et kostja on seisukohal, et tarbijalaenulepingutest tulenevaid nõudeid saab laenuandja loovutada vaid kirjalikus vormis. Samas seostab kostja vorminõude järgimata jätmise temale laenuandja poolt edastatud allkirjastamata teatega nõude loovutamise kohta (dtl 55).
49.Sarnaselt maakohtuga ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga. Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete loovutamise käsutustehingu vormile ei ole seadusandja kehtestanud erisusi võrreldes mistahes muude nõuete loovutamisega. Tegemist on tehinguga senise ja uue võlausaldaja vahel, milles võlgnikul aktiivne roll puudub, kuna tema suhtes ei muutu muu kui võlausaldaja isik. Ainuüksi nõude loovutamine ei saa võlgnikku kahjustada. Üldise põhimõtte kohaselt on loovutustehing vormivaba ja loovutamise tõendamiseks piisab, kui algne võlausaldaja (praeguses asjas pank) kinnitab, et loovutamine on toimunud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-2-15, punkt 18) (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2016, lk 832-833). Praeguses asjas on tõendatud, et algne võlausaldaja teatas laenusaajale, et on mõlemast laenulepingust tulenevad nõuded loovutanud hagejale. VÕS § 170 esimese lause kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Seega ei ole kostja vastuväited hageja isikule praeguses asjas kohased.
50.Ringkonnakohus ei võta seisukohta kostja väite kohta, et intressi arvestus on tema jaoks ebaselge. Asja uuesti lahendaval maakohtul on võimalik küsida hageja käest eelmenetluses selgitusi (ka uue arvestuse esitamist), kui ka kohtu jaoks peaks senine arvestus olema ebaselge. Asjaolu, kas intressinõue on põhjendatud, sõltub eelkõige sellest, kas maakohus tuvastab vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimise laenuandja poolt. Menetluskulude jaotus
51.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse täies ulatuses, kuulub tühistamisele ka menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist puudutavad lahendi osad. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jaotab maakohus asja uue läbivaatamise tulemusest sõltuvalt (TsMS § 173 lõike 3 teine lause).
2-22-110256
52.Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada kostjale, et tema väited hageja poolt lepingulise esindaja teenuse kasutamise lubamatuse kohta praeguses menetluses ei ole põhjendatud. TsMS § 217 lõikest 1 tulenevalt võib iga menetlusosaline osaleda tsiviilkohtumenetluses tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu. Kostja on kohtumenetluses esile toonud, et omab juriidilist kõrgharidust. Seega ei saanud talle vastaspoole õigus osaleda kohtus lepingulise esindaja kaudu tulla üllatusena. Lepingulisele esindajale esitatavad nõuded on sätestatud TsMS § 218 lõikes 1. TsMS ei keela kohtus esindamiseks käsunduslepingu sõlmimist juriidilisest isikust menetlusosalisega seotud teise juriidilise isikuga, kui selle töötaja(te)l on TsMS § 218 lõike 1 punktis 2 sätestatud kohtus esindamiseks vajalik kvalifikatsioon.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.