Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

konkurendi juures; konkurendiks loeti iga kinnisvara arenduse, vahendmise ja hindamisega seotud äriühingut. 10.02.2022 esitas kostja lahkumisavalduse ja kostja viimaseks tööpäevaks loeti 03.03.2022. Hagejale teadaolevalt tegutseb kostja hageja konkurendi Leprofit KV OÜ juures kinnisvaramaaklerina. Sellega on kostja rikkunud lepingu p-st 6.3 tuleneva konkurentsikeeldu ja kohustub tasuma leppetrahvi 5000 eurot lepingu p 6.6 alusel. Lepingu p 3.2 järgi kohustus kostja mitte kasutama hageja andmebaasis sisalduvaid andmeid pärast lepingu lõppemist. Kostja rikkus seda punkti seoses Kivikirsi 10-3 asuva korteri vahendmisega. Nimelt sõlmis kostja hageja juures töötades maaklerlepingu selle kinnisasja müümiseks. Samas vahendas ta sama korteri müüki ka Leprofit KV OÜ juures. Maaklerlepingu p 5 järgi soovis korteriomanik müüa korterit 42 000 euro eest. Maakleritasu moodustus p 7 alusel 5% korteri hinnast, s.o 2100 eurot. Käsunduslepingu lisa 1 alusel oleks kostja teeninud sellest 50%, s.o 1050 eurot, ning sama suur on kahju, mida hageja sai kostja kohustuse rikkumise tõttu. Kahju summas 409,99 eurot moodustub kohtueelsest õigusabi kulust. Hageja leiab, et poolte vahel on kehtiv leping, kostja on lepingulist kohustust rikkunud, kostja vastutab rikkumise eest ja leppetrahvi nõudmisest on hageja mõistliku aja jooksul kostjat teavitanud. Konkurentsikeelu kokkulepe ei ole tüüptingimus, vaid on poolte vahel läbi räägitud, leppetrahv ei ole ebamõistlikus suuruses. Leppetrahvi nõudes tugineb hageja VÕS § 158 lg 1, 100, 103, 160, 158 lg 2 ja 619 lg 1. Kahju nõude osas leiab hageja, et tegemist on kostja lepingulise kohustuse rikkumisega, rikkumine ei ole vabandatav, esineb põhjuslik seos kahjuga ning kahju kujutab endast hageja saamata jäänud tulu. Hageja tugineb VÕS § 115, 103 lg 2 ja 127 lg 3,4. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja välja mõista ka menetluskulude viivis. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei vaidlusta lepingulist suhet. Hageja ei ole aga tõendanud, et on maksnud kostjale lepingu p 4.3 kohast konkurentsikeelu tasu. Samuti tuleks hinnata, kas lepingus sätestatud tasu on mõistlik. Tegemist on samuti tüüptingimusega, kuna hageja kasutab sama tingimust ka teistes lepingutes. Kuna see tingimus rikub kostja vabadust tegutseda tema poolt valitud tegevusalal, on see tingimus tühine. Kostja tugineb VÕS § 35 lg 1, 35 lg 5 ja 42 lg 1. Seetõttu leiab kostja, et hagejal puudub leppetrahvi nõue. Kahju hüvitamise nõude osas ei eita kostja, et hageja ja kostja sõbra JMlti vahel sõlmiti 19.05.2021 maaklerleping Kivikirsi 10-3 korteri müügiks. Hageja ei olnud suuteline seda objekti müüma ja JMlt lõpetas hagejaga lepingu. Seejärel sõlmis JMlt maaklerlepingu Leprofit KV OÜ-ga. Samas ei ole kasutatud hageja andmebaasi, sest tegemist oli kostja isikliku sõbraga ning kõik vajalikud andmed olid kostjal olemas ka sõltumata hagejast. Kostja leiab, et hagejal puudub kahju, sest maaklerleping hagejaga oli objekti müügi ajaks juba lõppenud ning selle lepingu alusel saamata jäänud tulu arvestada ei saa. Hageja kahju hüvitamise nõue on alusetu.

Kuna kostja ei tunnista hageja põhinõudeid, on ka kõrvalnõuded alusetud. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Hageja arvamus kostja vastusele Hageja märgib, et lepingu p 4.2 teenustasu maksti p 4.4 alusel välja kaks korda kuus. Iga kord, kui kostjale maksti teenustasu, oli 15% sellest lepingu p 6.3 sätestatud kohustuse täitmise eest. Tegemist ei ole tüüptingimusega, kuna see on läbi räägitud ning kostjal oli võimalik konkurentsikeelu tingimust mõjutada. Isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega, ei ole see tühine, sest konkurentsikeelu eest on makstud tasu ning selle suurus 15% oli mõistlik. Hageja kliendil JMltil ei olnud pretensioone hageja suhtes ning kostja väide, et hageja ei suutnud Kivikirsi 10-3 korteriomandit võõrandada jääb hagejale arusaamatuks. See ei puutu ka asjasse, sest hageja heidab kostjale ette hageja andmebaasi kasutamist. Kostja oli JMlti maakler uue tööandja juures. Hageja ei ole nõus, et kuna leping JMlti ja hageja vahel oli lõppenud, puuduks hagejal õigus kahju hüvitamist nõuda. Kostja, kasutades ära hageja andmebaasi, sõlmis Leprofit KV OÜ-s uue maaklerlepingu objekti müügiks ning sellega võttis ta hagejalt võimaluse teenida tulu. Kui kostja poleks seda lepingut sõlminud, oleks hagejal olnud võimalus tulu teenida. Selles seisneb ka kostja käitumise ka kahju vahel põhjuslik seos. Hageja esitas ka täiendava arvamuse. Hageja leiab, et töölepingu seaduse (TLS) § 23 ja 24 sätteid ei saa antud juhul kohaldada, kuna tegemist ei ole töösuhtega vaid käsundiga. Kostja sõlmis selle lepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Konkurentsikeeldu puudutavad punktid on eelnevalt läbi räägitud ning hageja on maksnud korrektselt tasu. Hageja on enda praktikas sõlminud ka lepinguid, kus konkurentsikeelu tasu puudub. Samuti ei näe TLS sätted ette seda, et konkurentsikeelu tasu tuleks maksta töölepingu kehtivuse ajal, vaid pärast seda. Antud juhul on hageja vastavat tasu maksnud juba lepingu kehtivuse ajal. Kohtu põhjendused Puudub vaidlus, et pooled on 29.04.2021 sõlminud käsunduslepingu nr 21042931, mille kohaselt kohustus kostja vahendama hagejale kolmandate isikute poolt kliendilepingu sõlmimist (t lk 6-10). Leping kehtis kuni 03.03.2022 (t lk 11-12). Kohus loeb selle asjaolu tuvastatuks. Kohus kvalifitseerib pooltevahelise õigussuhte agendilepinguks VÕS § 670 järgi. Vastavalt VÕS § 670 lg-le 1 „agendilepinguga kohustub üks isik (agent) teise isiku (käsundiandja) jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid käsundiandja nimel ja arvel sõlmima. Käsundiandja kohustub maksma talle selle eest tasu.“ Kohtu hinnangul vastab pooltevaheline leping VÕS § 670 lg 1 regulatsioonile. Tegemist on käsunduslepingu tüüpi lepinguga. Kuna hageja soovis, et kostja püsivalt osutaks hagejale vahendamisteenust – leping oli sõlmitud tähtajatult (p 9.1) – on tegemist just agendilepinguga, mitte maaklerlepinguga. Maaklerleping sõlmitakse ühekordselt, näiteks maakleri ja kliendi (ostja/müüja) vahel. Seetõttu leiab kohus, et pooltevaheline leping vastab agendilepingu tunnustele.

Hageja on esitanud leppetrahvi nõude, kahju hüvitamise nõude ja kõrvalnõuded. Esmalt vaatleb kohus leppetrahvi nõuet. Hageja nõuab leppetrahvi, kuna kostja on konkurentsikeeldu rikkunud. Pooltevahelise lepingu p 6.3 järgi ei ole kostjal lepingu kehtivuse ajal ja 6 kuu jooksul pärast lepingu lõppemist õigus osutada teenuseid ise ja/või kolmanda isiku kaudu mis tahes viisil, mis konkureeriks hageja teenuste osutamisega. Puudub vaidlus, et kostja tegutseb hageja konkurendi Leprofit KV OÜ juures maaklerina. Nii hageja kui Leprofit KV OÜ tegelevad kinnisvaraga seotud tehingutega. Lepingu p 6.4 järgi tuleb sellist kostja tegevust pidada konkurentsi osutamiseks. Kostja leiab, et viidatud lepingu punktid on kehtetud, kuna tegemist on tüüptingimusega ning hageja pole maksnud kostjale konkurentsikeelu eest mõistlikku tasu. Kohus ei nõustu kostjaga, et tegemist on tüüptingimusega. Tüüptingimuseks loetakse VÕS § 35 lg 1 järgi tingimust, mis on eelnevalt välja töötatud ja mida ei ole lepingu sõlminud poolte poolt läbi räägitud ja mida mõjutada ei saa. Tüüptingimuse kohaldamiseks ei piisa vaid sellest, et üks lepingu pool kasutab sarnast lepingut ka teiste isikutega. Tegemist peab olema sellise lepinguga, mille sisu pole läbi räägitud ning millist lepingut sõlmiv pool, antud juhul kostja, mõjutada ei saa. Kohus sellisele järeldusele jõuda ei saa. Vastupidi, antud juhul on pooled sõlminud ka lepingu lisa tasu reguleerimiseks, mis viitab sellele, et pooled rääkisid lepingu tingimused läbi. Kostja tegutses ka oma majandus- kutsetegevuses ning pidi olema teadlik, et konkurentsikeeld on maakleriga sõlmitavates lepingutes tavapärane, sest kohtupraktika on pidanud kliendi andmebaasi vastava ettevõtlusega seotud spetsiifiliseks teabeks ning kliendiandmeid koos kinnisvarakuulutustega kompleksselt ärisaladuseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-36-17). Seetõttu ei saanud konkurentsikeeld tulla kostjale üllatusena. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et hageja on keeldunud mõne lepingupunkti, eriti konkurentsikeeldu puudutava punkti, läbirääkimisest või et kostja oleks sõlminud selle lepingu oluliselt teistel tingimustel, kuid tal ei olnud see võimalik. Kostja vastav väide tundub kohtule tagantjärgi otsitud. Hageja on esitanud ka tõendi selle kohta, et on sõlminud konkurentsikeeldu puudutavalt teistsuguseid lepinguid (t lk 52-56) ning kohtul pole alust selles kahelda. Kohus leiab, et tegemist ei ole tüüptingimusega. Kostja väidab, et konkurentsikeelu eest ei ole tasu makstud või ei ole seda makstud mõistlikus ulatuses. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et konkurentsikeeld on töötaja tegevusala või töökoha vaba valiku piiramine ja selle eest makstav eritasu peab olema õiglane ning kompenseerima töökohavaliku piirangut. Tuleb arvestada, et töötaja ei pruugi saada tööd erialal, millel ta siiani töötanud on. Tegemist on isiku põhiseaduse § 29 lg 1 tuleneva põhiõiguse riivega, mis peab olema võimalikult õiglaselt kompenseeritud (vt näit Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-121-06, 3-2-1-39-11). Need lahendid on tehtud aga töösuhtes ning selle kehtivus on töölepinguseaduse (TLS) § 24 lg 1 p 3 ja lg 3 järgi seotud hüvitise (eritasu) maksmisega. Hageja on õigesti osutanud, et käesoleval juhul ei ole aga tegemist töölepinguga vaid käsundiga ning TLS vastavad sätted ei kehti. Selle asemel kehtib VÕS § 689, mis sätestab agendilepinguga seotud konkurentsipiirangule kohustuslikud nõuded: 1) kirjalik vorm (VÕS § 689 lg 1); 2) tähtaeg kuni 2 aastat, kehtivus agendilepinguga määratud piirkonnale või klientide ringile ja lepingutele, mida agent pidi vahendama (VÕS § 689 lg 2); 3) mõistlik hüvitis (VÕS § 689 lg 3); 4) ülesütlemisõigus (VÕS § 689 lg 4 ja 5). Kui mõni neist nõuetest on täitmata, on konkurentsipiirang või selle tingimus tühine (VÕS § 689 lg 5).

Pooltevaheline leping on sõlmitud kirjalikus vormis, konkurentsipiirangu kokkulepe kehtis 6 kuud pärast lepingu lõpetamist, konkurendid olid piisavalt määratletud ning tegevusvaldkond – kinnisvara vahendamine – pooltele selge. Vaidlus puudub ka piirkonna ja ülesütlemise küsimuste osas. Kohus leiab, et kokku oli lepitud ka hüvitis (p 4.2) ja välja makstud. Kohus viitab vastavatele tõenditele allpool. Hinnata tuleb aga seda, kas see hüvitis oli mõistlik. Kuigi TLS sätted agendilepingule ei kehti, saab hüvitise mõistlikkuse hindamisel seda lepingut võrrelda töölepinguga. Seda samal põhjusel mis töösuhteski - konkurentsikeeld on isiku tegevusala või töökoha vaba valiku piiramine ja selle eest makstav tasu peab olema õiglane ning kompenseerima tegevusalal tegutsemise piirangut. Tegemist on isiku põhiseaduse § 29 lg-st 1 tuleneva põhiõiguse riivega, mis peab olema võimalikult õiglaselt kompenseeritud. Kuna tegemist on hüvitisega, mis peab kompenseerima põhiõiguse riivet, ei saa selle suurus kohtu hinnangul oluliselt erineda lähtudes lepingu tüübist (kas tegemist on töö- või agendilepinguga). Seetõttu on kohtu hinnangul samad põhimõtted tasu osas, mis töölepingugi puhul, agendilgpingu puhul kohaldatavad. Konkurentsikeelu eest makstav tasu peab olema õiglane ning kompenseerima tegevusala piirangut. Pooltevahelise lepingu p-s 4.2 on kokku lepitud, et igakordsest teenustasu väljamaksest 15% on p-s 6.3 (s.o konkurentsikeelu) sätestatud kohustuse täitmise eest. P 4.4 järgi maksti teenustasu kostjale 2 korda kuus kostja esitatud arve alusel. Teenustasu suurus oli kokku lepitud käsunduslepingu lisas 1. Kohtule esitatud tõendite kohaselt esitas hagejale vastavad arved Must Invest OÜ (t lk 49, 43, 59-69). Osad esitatud arved puudutasid teenustasu, osad muid makseid nagu tiimijuhtimine ja boonustasu. Tiimijuhtimine ei olnud kohtule esitatud käsunduslepinguga hõlmatud ja see võib seetõttu puudutada muid pooltevahelisi kokkuleppeid. Boonustasu oli käsunduslepinguga hõlmatud, kuid lepingu lisa 1 järgi käsitati seda teenustasust eraldi. Teenustasu ise arvestati kostja teenuste eest hagejale laekunud netokäibest (lisa 1 p 1 (ii – iv)). Kuna lepingu p 4.2 järgi arvutati konkurentsikeelu tasu aga ainult teenustasust, siis võtab kohus arvesse vaid teenustasu puudutavad arved. Perioodil 11.08.2021 kuni 07.02.2022 maksti kostjale teenustasu kokku: 11 679 eurot, s.o 6 kuu eest keskmiselt 1946,50 eurot kuus. Konkurentsikeelu tasu oli sellest 15% ehk keskmiselt 291,98 eurot kuus või kogumis 1751,85 eurot kogu lepinguperioodi eest. Pärast lepingu kehtivust eraldi hüvitist ette nähtud ei ole. Kohus leiab, et sellises suuruses tasu konkurentsi keelu eest, mida kostja pidi järgima 6 kuud pärast lepingu lõppemist, ei ole mõistlik hüvitis. Keskmiselt 291,98 eurot ei võimalda kohtu hinnangul hüvitada kostja põhiseaduslikku riivet valida endale vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta. Selline hüvitis ei hüvita kulutusi võimalikule ümberõppele ega võimalda mõistlikku äraelamist isegi mitte 1 kuu jooksul, rääkimata tervest perioodist. Kohtupraktika on töösuhetes asunud seisukohale, et ka näiteks 17% eritasu konkurentsikeelu eest ei ole õiglane (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-39-11). Ka ei ole makstav tasu (kokku 1751,85 eurot) korrelatsioonis leppetrahvi suurusega (5000 eurot) – leppetrahv on ligi 3 korda suurem kui kostjale makstud tasu kokku. Antud juhul leiab kohus, et agendilepingus kokku lepitud tasu suurus ei ole mõistlik. Kohtu hinnangul peab konkurentsikeeld kui kostja põhiõiguste riive olema kompenseeritud enamalt kui sümboolses ulatuses. Antud juhul on tasu nii protsentuaalselt (15%) kui nominaalselt (keskmiselt 291,98 eurot kuus) sümboolne. Sümboolne kompensatsioon ei ole kooskõlas ei VÕS § 689 lg-ga 3 ega ka hea usu põhimõttega ning hageja kaotab seetõttu õiguse nõuda, et kostja konkurentsipiirangust kinni peaks. Kuna mõistlik hüvitis on konkurentsikokkuleppe oluline tingimus, mille rikkumine muudab selle VÕS § 689 lg 6 järgi tühiseks, ei saa hageja nõuda kostjalt konkurentsikeelu rikkumise eest leppetrahvi 5000 eurot. See hageja nõue jääb rahuldamata.

Hageja nõuab kostjalt kahju – saamata jäänud tulu hüvitamist summas 1050 eurot ning ka kohtueelseid õigusabikulusid. VÕS § 115 lg 1 järgi „kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.“ Vastavalt VÕS § 128 lg 2 võib kahju olla ka saamata jäänud tulu. Hageja heidab kostjale ette lepingu p 3.2 rikkumist, kuna kostja kasutas hageja andmebaasi ning osutas Kivikirsi 10-3 asuva korteri vahendamist juba hageja konkurendi juures. Seetõttu jäi hageja ilma vahendustasust 1050 eurot. Kohus nõustub kostjaga, et hagejal puudub kahju hüvitamise nõue. Eelnevalt asus kohus seisukohale, et kuna hageja ei tasunud kostjale konkurentsikeelu eest mõistlikku hüvitist, konkurentsikeeld ei kehti. Nüüd tuleb lahendada, kas kostja rikkus hageja ärisaladust kui kasutas hageja kliendiandmebaasi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-36-17 asunud seisukohale, et ärisaladuse hoidmise kohustus VÕS § 625 lg 1 järgi on konkurentsikeelust eraldiseisev kohustus. Seega ka juhul, kui konkurentsikeeld ei kehti, kehtib endiselt ärisaladuse hoidmise kohustus. Vastavalt VÕS § 625 lg-le 1 „käsundisaaja peab käsundi täitmise ajal hoidma saladuses talle seoses käsundiga teatavaks saanud asjaolusid, mille saladuses hoidmiseks on käsundiandjal õigustatud huvi, eelkõige hoidma käsundiandja tootmis- või ärisaladust. /.../„ Kuna agendileping on käsunduslepingu üks liike, on antud säte kohaldatav. Lepingus on pooled eraldi kokku leppinud, et kostja kohustub mitte kasutama hageja kliendiandmebaasist saadud andmeid pärast lepingu lõppemist (p 3.2 vi). Nagu eelpool viidatud on Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-36-17 järgi kliendi andmebaas vastava ettevõtlusega seotud spetsiifiliseks teabeks ning kliendiandmeid koos kinnisvarakuulutustega kompleksselt ärisaladuseks. Seega ei või kostja hageja kliendiandmebaasi kasutada. Antud juhul leiab kohus, et kostja ei ole lepingulist ega seadusest tulenevat kohustust ärisaladuse hoidmiseks rikkunud. Nimelt vahendas kostja oma sõbra JMlti korteri müüki. Fakti osas, et kostja ja JMlt on sõbrad, vaidlus puudub (t lk 72). Seetõttu oli kostjal teadmine antud kliendist sõltumata hageja andmebaasist. Kohus leiab, et kuigi kliendiandmebaas võib olla ärisaladuseks, ei saa sinna lülitada igat teavet, mida hageja vajalikuks peab. Ärisaladus võib tekkida hageja spetsiifilise erialase käitumisega seotud tegevuse tulemusena. Hageja ei saaks näiteks pidada ärisaladuseks avalikku teavet ega selle teabe kasutamist selliselt monopoliseerida. Kuna kostjal oli antud juhul juba hageja andmebaasist eelnevalt ja sõltumata teave selle kliendi kohta tulenevalt oma sõprussuhtest, ei saa jõuda järeldusele, et kostja on kasutanud hageja andmebaasi viidatud korteriomandi vahendamisel. Seetõttu leiab kohus, et kostja ei ole rikkunud ei lepingut ega seadust. Kuna kostja ei ole rikkunud lepingut ega seadust, puudub ka õigusvastane käitumine, mis oleks aluseks kahju nõude rahuldamiseks. Kohus jätab hageja nõude saamata jäänud tulu 1050 euro saamiseks rahuldamata. Kuna kostja ei ole õigusvastaselt käitunud, pole ta põhjustanud sellega ka hageja õigusabikulu. See nõue summas 409,99 eurot jääb samuti rahuldamata. Kuna hageja põhinõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata kõrvalnõudena esitatud viivisenõue. Kohus jätab hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud jätab kohus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Kostja palub hagejalt välja mõista lepingulise esindaja tasu 1404 eurot (koos käibemaksuga) 9 tunni eest tunnitasuga 130 eurot. TsMS § 138 lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja vaidleb kostja menetluskuludele vastu pidades neid ülemäärasteks. Hageja palub kohtul neid kontrollida. Hageja leiab, et kostja menetluskulusid ei tohiks ühelgi juhul täies ulatuses jätta hageja kanda ning neid tuleks vähendada mõistliku ja põhjendatud määrani. Kohus kontrollis kostja menetluskulusid ja peab neid vajalikuks ja põhjendatuks. Kohtu hinnangul on tegemist keskmise keerukusega asjaga, mis vajas lepingulise esindaja abi. 9 tundi on kohtu hinnangul kohane ajakulu ning tunnihind 130 eurot vastab turusituatsioonile. Hageja väited, et kostja lepingulise esindaja kulud on ülepaisutatud jäävad kohtule arusaamatuks. Hageja on ise esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt osutas hageja lepinguline esindaja hagejale õigusabi 15 tunni ja 20 minuti ulatuses, hageja on ise selgitanud, et praktikas on advokaatide tunnitasud üldjuhul vahemikus 140 – 160 eurot ning Riigikohus on aktsepteerinud ka tunnitasu 204 eurot (Riigikohtu lahend 3-2-1-159-16, 3-2-1-131-16). Lisaks sellele nõudis hageja hagis ka kohtueelseid õigusabi kulusid summas 409,99 eurot. Seega heidab hageja kostja lepingulisele esindajale ette menetluskulude ülepaisutamist samas kui hageja enda kulud on oluliselt suuremad. Selliseid seisukohti ei saa kohus muul viisil võtta kui pahauskset käitumist. Ühelt poolt heidab hageja kostjale ette õigusabikulude ülepaisutatust, samas aga tekitab ise hoopis suuremad õigusabikulud. Selline käitumine on vastuoluline ja vastuoluline käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja on esitanud ka väite, et kuna kostja menetlusdokumendid on lühikesed ja konkreetsed, ei tuleks kostja lepingulise esindaja kulusid sedavõrd suures ulatuses hüvitada. Kui hageja lepinguline esindaja leiab, et tema tööks on dokumentaalse mahu loomine, siis ei ole lepinguline esindaja oma ülesannetest siiski päris lõpuni aru saanud. Lepingulise esindaja ülesanne on info ja argumentide süstematiseerimine, olulise ebaolulisest eristamine ning õiguslik kvalifitseerimine. Sellele on kohus ka tähelepanu juhtinud 01.09.2022 menetlusse võtmise määruses märkides, et tuginedes kohtumenetluse heale tavale tuleb kõik dokumendid esitada lühidalt ja konkreetselt. Kostja on seda ka teinud. Asjaolu, et hagi jääb rahuldamata näitab, et kostja lepinguline esindaja oli õigel teel. Kohus rahuldab kostja lepingulise esindaja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja määrab kindlaks kostja menetluskulud 1404 eurot (koos käibemaksuga) TsMS § 174 lg 2 alusel. Need kulud hüvitab kostjale hageja. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.