T R hagi R Ku (K) vastu 64 000 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
69 120 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja T R (isikukood xxx), vandeadvokaat Marje Mängel
lepinguline
esindaja
Kostja R K (isikukood xxx), vandeadvokaat Äili Rodi
lepinguline
esindaja
Viimase kohtuistungi aeg
27.02.2023
RESOLUTSIOON
1.Mitte võtta vastu ja tagastada K K poolt 05.04.2023 esitatud e-kiri koos piltidega.
2.Jätta rahuldamata T R hagi R Ku vastu 64 000 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks.
3.Jätta menetluskulud T R kanda. Välja mõista T Rlt R Ku kasuks menetluskulud 8228 eurot. Käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb T Rl tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (24.04.2023). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel
juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja poolte seisukohad
1.T R (hageja) esitas 27.05.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse R Ku (kostja) vastu kaasomandi lõpetamiseks ja kostjalt 64 000 euro väljamõistmiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hageja esitas 24.11.2021 nõude (täpsustatud 14.12.2021) välja mõista kostjalt viivis põhinõudelt 64 000 eurot alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni seaduses sätestatud määras. Kohus võttis 18.01.2022 määrusega hageja uue nõude menetlusse ja liitis selle asjaga nr 2-21-8548.
3.Hageja esitas 24.11.2021 avalduse (täpsustatud 14.12.2021), kus ta võttis tagasi kaasomandi lõpetamise nõude. Kohus jättis 06.01.2022 määrusega läbi vaatamata hageja nõude lõpetada kaasomand.
4.Hagiavalduse kohaselt oli kostja ja tema abikaasa H B omandis kinnistu aadressil xxx. 29.05.2013 sõlmisid pooled notariaalse lepingu, mille alusel kinkisid kostja ja H B hagejale 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnisasjast. H B suri xxx ja tema järel jäänud vara päris kostja, kellest sai kinnistu teise 1⁄2 suuruse mõttelise osa ainuomanik. Hageja ja kostja sõlmisid suulise kokkuleppe, et hageja maksab kostjale 64 000 eurot selle eest, et pärast kostja surma läheb kostjale kuuluva kinnisasja mõttelise osa omandiõigus üle hagejale ning selle tagamiseks teeb kostja hageja kasuks testamendi. Kokkuleppe kohaselt maksis hageja kostjale alates 10.04.2012 mitme aasta jooksul kokku 64 000 eurot. Kostja tegi 08.11.2016 testamendi, millega pärandas kogu oma vara hagejale. 2020. a tekkis hagejal kahtlus, kas kostja peab enda lubadust pärandada hagejale pool kinnistu mõttelisest osast. Hagejale sai teatavaks ka see, et kostja tühistas 11.09.2018 testamendiga hageja kasuks tehtud testamendi. Seetõttu tekkis hagejal soov sõlmida kostjaga pärimisleping, millega kostja nimetaks hageja enda pärijaks. Hageja palus notaril koostada lepingu projekt ja 2020. a augusti lõpus viis ta selle kostjale tutvumiseks. Kostja tagastas lepinguprojekti hagejale, teatades, et ta ei soovi pärimislepingut sõlmida. Hageja maksis kostjale 64 000 eurot selle eest, et kostja pärandaks testamendi alusel enda 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnisasjast hagejale. Kostja, olles saanud hagejalt 64 000 eurot, ei ole täitnud enda kohustust. Hageja maksis kostjale raha ilma õigusliku aluseta. Hageja palus välja mõista kostjalt 64 000 eurot alusetu rikastumise alusel. Hageja palus välja mõista kostjalt viivise põhinõudelt hagi esitamisele järgnevast päevast alates kuni põhinõude täitmiseni. Ebaõige on kostja väide, et hageja, kostja ja H Bi vahel xxx sõlmitud kinkeleping on näilik tehing, sest sellega soovisid pooled varjata kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa võõrandamist hagejale müügilepingu alusel. Leping vormistati kinkijate algatusel. Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja sai alusetu rikastumise aluseks olevates asjaoludest teada 2020. a augusti lõpus, kui kostja keeldus pärimislepingut sõlmimast. Hagi on esitatud tähtaegselt. Lisaks väljastas kostja 04.05.2021 „allkirjana“ pealkirjastatud dokumendi, milles ta tunnistas 64 000 euro saamist. Märgitud dokument on hinnatav deklaratiivse võlatunnistusena. Sellega tunnistas kostja hageja nõuet. Dokumendi allkirjastamine kostja poolt katkestas hageja nõude
aegumise. Ebaõige on kostja väide, et hageja survestas kostjat dokumenti allkirjastama. Hageja tõi alternatiivselt välja, et kostja ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt aegumisele tugineda. Kostja, võttes hagejalt raha ning jättes hagejale mulje, et xxx testament tagab kostja surmajärgselt kinnisasja mõttelise osa ülemineku hagejale, lõi talle usaldusel põhineva ettekujutuse õigusest, mida kostja tegelikult hagejale anda ei kavatsenud.
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja selgitas, et tema ja tema abikaasa H B ostsid 1995. a ühisvarasse vaidlusaluse kinnisasja koos sellel asunud majaga ning asusid hoonet renoveerima. 2007. a alustasid abikaasad maja teise uue osa väljaehitamist. Kostja õde K R palus 2011. a kostjal aidata tema poega ehk hagejat, sest hagejal ja tema uuel perel polnud kuskil elada. Kuna kostjal ja H Bil oli rahaliste vahendite lõppemise tõttu jäänud ehitustegevus maja uues osas pooleli, olid nad nõus müüma hagejale 1 000 000 Eesti krooni ehk 63 900 euro eest poole elamust ja leppima kokku, et pärast maja uue osa ehituse lõpetamist läheb hageja ja tema pere käsutusse seni kostja ja tema abikaasa kasutuses olnud elamu nn vana pool. Kostja abikaasaga pidid asuma elama maja uude ossa. Pooled sõlmisidki 2011. a suvel sellise kokkuleppe ning hageja maksis aastatel 2011-2012 raha osade kaupa selliselt, et 2012. a suveks oli suurem osa summast tasutud. Kostja soovis juba 2011. a sõlmida hagejaga notariaalse lepingu kinnistu mõttelise osa müügi kohta, kuid lepingu sõlmimine jäi hagejast tuleneval põhjusel ära. Hagejal oli sel ajal käsil lahutusprotsess esimesest abikaasast ja ühisvara jagamine, mistõttu ei soovinud hageja teha ostutehingut, et uus vara ei läheks abikaasade ühisomandisse. Hageja soovis saada kinnistu mõttelise osa omanikuks mitte müügilepingu, vaid kinkelepingu alusel. 29.05.2013 sõlmisid pooled notariaalse kinkelepingu, millega kostja ja H B kinkisid hagejale 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnisasjast. Kinkeleping on näilik tehing, kuna tegelikkuses leppisid lepingu pooled juba 2011. a kokku 1⁄2 mõttelise osa võõrandamises hagejale 63 900 euro eest ja hageja oli kinkelepingu sõlmimise ajaks lubatud raha maksnud. Kinkelepinguga varjati müügilepingut. Varjatud tehing on kehtiv. Kostja sai hagejalt raha müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt saadu tagastamist alusetu rikastumise alusel. Tõele ei vasta hageja väide, et kostja ja tema abikaasa kinkisid hagejale tasuta 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnisasjast ning seejärel pidid kostja koos abikaasaga pärandama tulevikus tehtava testamendi alusel hagejale ülejäänud mõttelise osa kinnisasjast 64 000 euro vastu. H Bi surma järel päris kostja enda abikaasa järel jäänud vara, sh mõttelise osa kinnistust. Hageja ja kostja vahel puudus igasugune kokkulepe selle kohta, et kostja peaks enda mõttelise osa kinnisasjast hagejale raha vastu üle andma. Hiljem oli juttu testamendi tegemisest, kuid tingimusel, et kostja pärandaks enda mõttelise osa kinnisasjast hageja perele, kuhu kuuluvad lapsed ja nende ema K K. Mingit kokkulepet, et see toimuks juba saadud raha vastu, ei ole olnud. Kuivõrd hageja suhted K Kga halvenesid, ei soovinud kostja enam hagejale testamenti teha. Kostja soovis juba 2016. a teha testamendi hageja lastele, kelle ema on K K. Vaatamata sellele tegi kostja hageja survel 08.11.2016 testamendi hageja kasuks. Hageja viis kostja notarisse ja lasi teha testamendi endale väitega, et tema on õiglane ja jagab ise laste vahel pärast kostja surma avaneva pärandi. Kostja tahteks ei olnud pärandada hagejale mõttelist osa kinnistust ja ta teadis, et soovi korral on tal võimalik teha uus testament. Seda kostja ka tegi. Hageja nõue on aegunud. Aegumistähtaeg lõppes hiljemalt 31.12.2015. Kostja poolt 04.05.2021 allkirjastatud dokument ei ole hageja nõude tunnustus ega alusetu rikastumise aegumistähtaja pikendamise kokkulepe ega vastuväitest loobumise kokkulepe. Hageja pressis kostjalt välja allkirja eelnevalt ettevalmistatud ja hagejale kasulikult sõnastatud 04.05.2021 dokumendile.
Kostja ei saanud dokumendi tähendusest ja selle allkirjastamise tagajärgedest aru. Tal puudus tahe dokument allkirjastada. Samas puudus kostjal võimalus jätta dokument allkirjastamata, sest hageja ei lahkunud ilma allkirjata kostja juurest. Hageja väide, et 04.05.2021 dokument on deklaratiivne võlatunnistus, ei ole õige. Tegemist ei saa olla võlatunnistusega, sest dokumendil puudub tehinguline alus. Kohtu põhjendused
6.Vaidluses tunnistajana ülekuulatud K K esitas 05.04.2023 e-kirja koos piltidega. Kohus toob välja, et K K ei ole menetlusosaline. Lisaks esitas ta uued dokumendid pärast asja sisulise arutamise lõpetamist. Viidatud põhjustel ei võta kohus nimetatud dokumente vastu ja tagastab K K poolt esitatud kirja koos piltidega. Dokumendid on esitatud elektrooniliselt, mistõttu puudub vajadus tagastada neid paberkandjal.
7.Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
8.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt 64 000 eurot. Pooltel on ka erinev arusaam tegelikkuses aset leidnud sündmustest, mis võivad olla hageja nõude aluseks.
8.1.Hageja versioon sündmustest, mis annavad talle õiguse nõuda kostjalt raha, on kokkuvõtlikult järgmine: hagejast on saanud vaidlusaluse kinnisasja 1⁄2 suuruse mõttelise osa omanik tänu tema, kostja ja viimase abikaasa H Bi vahel 29.05.2013 sõlmitud kinkelepingule (I kd, tl 133–135); hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja, kellest sai H Bi surma järel kinnistu teise 1⁄2 suuruse mõttelise osa ainuomanik, teeb kõik endast sõltuva selleks, et kostja surma järel läheks talle kuuluva mõttelise osa omandiõigus üle hagejale ehk hagejast pidi saama kinnisasja ainuomanik. Poolte kokkuleppe järgi pidi omandi üleminek hagejale toimuma selliselt, et kostja teeks testamendi hageja kasuks; hageja kohustus tasuma kostjale 64 000 eurot selle eest, et kostja teeks võimalikuks talle kuuluva kinnisasja mõttelise osa omandiõiguse ülemineku hagejale; kostja tegi 08.11.2016 testamendi, kuid ta tühistas selle hilisema testamendiga.
Kostja nägemus sündmustest on kokkuvõtlikult järgmine:
kostja ja tema abikaasa H B omandasid 1995. a ühisvarasse vaidlusaluse kinnisasja, millel asus elamu. Abikaasad asusid elamut renoveerima ja maja uut osa ehitama; 2011. a sõlmisid hageja, kostja ja H B kokkuleppe, mille järgi müüsid kostja ja H B hagejale 1 000 000 Eesti krooni ehk 63 900 euro eest poole elamust. Pooled ei sõlminud notariaalset müügilepingut. Alles siis, kui hageja oli kokkulepitud rahasumma tasunud, vormistasid nad omandiõiguse ülemineku 29.05.2013 sõlmitud kinkelepinguga, mille alusel kinkisid kostja ja H B hagejale 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnisasjast (I kd, tl 133–135); kostja ja H B koos ega kostja ainuisikuliselt ei ole sõlminud hagejaga kokkulepet kinnisasja teise 1⁄2 suuruse mõttelise osa omandiõiguse üleandmise kohta hagejale, sh kostja poolt hageja kasuks tehtava testamendi alusel, juba tasutud või tulevikus makstava raha vastu.
9.Kohus leiab, et kohtu ette toodud asjaolud toetavad kostja versiooni, mille järgi müüsid kostja ja H B hagejale poole elamust; omandiõiguse üleminek hagejale oli vormistatud kinkelepinguna ning puudus kokkulepe, et kostja peaks pärandama hagejale tema kasuks tehtud testamendi alusel
kinnisasja teise 1⁄2 suuruse mõttelise osa rahalise hüvitise vastu. Kohus põhjendab enda seisukohta järgmiselt.
10.Pooltevaheliste suhete kvalifitseerimisel tuleks käsitleda poolte käitumist kogumis.
10.1.Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kostja ja tema abikaasa H B omandasid ühisvarasse 1995. a kinnistul asunud poolelioleva elamu. Seda kinnitavad kostja poolt esitatud 22.09.1995 õiend koos 16.11.1995 teatisega (I kd, tl 103–105). Kostja ja tema abikaasa asusid maja renoveerima. 2007. a alustasid nad elamu teise osa väljaehitamist. Elamu erinevad ehitus- ja renoveerimistööd kestsid perioodil 2007–2012, mida kinnitavad kostja poolt esitatud märkmed materjalide ostmise, tehtud tööde ja kantud kulude kohta (I kd, tl 120–131).
10.2.Hageja esitas vaidlusaluse kinnisasjaga piirneva kinnistu omaniku R R seletuse, millega on tõendatud, et xxx maja oli 2011. a müügis; kostja ja tema abikaasa teavitasid oma naabrit soovist maja müüa; maja müüdi päris kaua kinnisvarabüroo kaudu, kindlasti üle poole aasta (I kd, tl 176177). Kostja ja tema abikaasa soovi võõrandada 2011. a kinnisasi tõendab ka hageja poolt esitatud V R seletus, mille järgi selgus 2011. a, et kostja ja tema abikaasa H on otsustanud maja avalikult müüki panna (I kd, tl 174-175). Kohtu hinnangul on kostja ja tema abikaasa soov müüa kinnisasi seletatav selliselt, et neil ei olnud vahendeid planeeritud ehitustööde lõpuni viimiseks. Seda käsitlust toetab ka kostja 06.10.2021 hagivastuse lehekülje 7 punkt 1.11, kus tuuakse välja, et kostjal ja tema abikaasal oli rahaliste vahendite lõppemise tõttu jäänud ehitustegevus elamu uues osas pooleli (I kd, tl 74–80).
10.3.Aastal 2011. a tekkis pooltel soov, et hageja maksab kostjale ja tema abikaasale 1 000 000 Eesti krooni ehk 63 900 eurot, saades endale poole majast. Kostjale ja tema abikaasale pidi jääma maja teine osa. Seda versiooni kinnitavad 27.05.2021 hagiavalduse punktid 3 ja 4 (I kd, tl 1–7), kostja 06.10.2021 hagivastuse lehekülje 7 punkt 1.11 (I kd, tl 74–80), 24.11.2021 täpsustatud hagiavalduse punktid 2 ja 3 (II kd, tl 4–7). Asjaolu, et kostjale ja tema abikaasale pidi jääma õigus kasutada poolt elamut, kinnitavad hageja esitatud A Si ja R R seletused. A S avaldas, et neile mõlemale (kostjale ja tema abikaasale) pidi jääma eluaegne enda poole kasutusõigus (I kd, tl 150-151). R R selgitas, et kostjalt ja tema abikaasalt laekunud teabe kohaselt saavad nad hoone ühes osas elada oma elupäevade lõpuni (I kd, tl 176-177). Seda, et lõigu esimeses lauses viidatud poolte soov tekkis aastal 2011, nagu väidab kostja ja mitte aastal 2012, nagu väidab hageja, kinnitavad kostja poolt esitatud märkmed kinnistul toimunud ehitustööde kohta. Märkmete järgi tehakse esimesi kandeid hageja, temalt laekunud raha ja selle eest tehtud tööde kohta juulis 2011 (I kd, tl 127–131).
10.4.Pooltel on küll erinev arusaam, kellest tulenes initsiatiiv lasta hagejal elamus elada raha maksmise vastu – hageja väitel tegid kostja ja tema abikaasa hagejale vastava ettepaneku; kostja väitel palus hageja ema (kostja õde) hagejat elukohaga aidata, sest hagejal ja tema uuel perel ei olnud abielulahutuse tõttu kuskil elada –, kuid kohtu hinnangul ei ole sellel asjaolul praegu tähtsust. Vaidluse lahendus ei sõltu sellest, kelle algatusel asus hageja elamusse elama.
10.5.Hageja maksis lubatud raha osamaksetena aastatel 2011-2012. Seda kinnitavad 27.05.2021 hagiavalduse punkt 4 (I kd, tl 1–7); hageja poolt esitatud kostja kiri, kus on välja toodud hageja maksed kostjale ja tema abikaasale (1 000 000 Eesti krooni) ja võlgnevus 10.04.2012 seisuga (I kd tl 11); kostja 06.10.2021 hagivastuse lehekülje 5 punkt 1.16, lehekülje 7 punktid 1.13 ja 1.14 (I kd, tl 74–80); kostja poolt esitatud märkmed hagejalt saadud raha kohta (II kd, tl 127–131). Kostja 11.07.2022 menetlusdokumendi punkt 1.6 (II kd, tl 35–38) ja kostja poolt esitatud märkmed (II kd, tl 127–131) kogumis tõendavad, et hageja maksis perioodil 2011-2012 vähemalt 62 093 eurot.
10.6.Hagejalt saadud raha eest toimus 2011-2012. a ulatuslik elamu rekonstrueerimine. Ehitustöid tegi nii hageja ise, kui ka kostja koos abikaasaga. Seda kinnitavad 27.05.2021 hagiavalduse punktis 10 välja toodud tööd aastatel 2011-2012 (I kd, tl 1–7) ning kostja 06.10.2021 hagivastuse leheküljel 7 punktides 1.11 ja 1.13 esitatud asjaolud, mille järgi pidi hageja pere käsutusse minema pärast kostja poolt uue osa ehituse lõpetamist seni kostja ja tema abikaasa kasutuses olnud elamu pool ning et kostja koos abikaasaga kulutas osa hagejalt saadud rahast uue osa ehitustöödeks (I kd, tl 74–80). Seda, et hagejalt saadud raha kasutasid kostja ja tema abikaasa kinnistul ehitustööde tegemiseks, kinnitavad kostja poolt esitatud märkmed 2011. a tööde kohta (I kd, tl 127–131) ja raport, kus on välja toodud erinevad tööd (I kd, tl 132). Viidatud dokumentides kajastatud tööd kattuvad osaliselt 27.05.2021 hagiavalduse punktis 10 loetletud hageja töödega (I kd, tl 1–7), mis näitab, et nii hageja kui ka kostja abikaasaga tegelesid kinnisasja renoveerimisega. Osa hagejalt saadud rahast kulutasid kostja ja tema abikaasa reisile Taisse, mida kinnitavad kostja märkmed (I kd, tl 131). Asjaolu, et hageja võttis osa ehitustöödest, tõendab ka A Si kinnitus, mille järgi hakkas hageja Hi juures peatuma 2010-2011. a ja nad said rohkem tuttavaks kostjale ja Hile kuuluva suvila ümberehituse käigus, mille käigus ehitas hageja hoone põhjalikult ümber (I kd, tl 150-151).
10.7.Tulles hageja käsitluse juurde pooltevahelise kokkuleppe kohta (otsuse p 8.1) märgib kohus järgmist. Hageja väide, et tema ja kostja sõlmisid kokkuleppe, mille järgi pidi kostja pärandama testamendi alusel hagejale mõttelise osa kinnisasjast rahalise hüvitise vastu, ei ole usutav. Hageja versiooni kahjuks räägib see, et ta ei ole välja toonud kokkuleppe sõlmimise aega, kuigi kinnisasja omandamine on sündmus, mis jääb reeglina hästi meelde. 27.05.2021 hagiavalduses (I kd, tl 1–7) ja 24.11.2021 täpsustatud hagiavalduses (II kd, tl 4–7) tõi hageja välja, et kostja ja H B tegid 2012. a talle ettepaneku, et kui too maksab 64 000 eurot ja laseb neil kuni surmani elamus elada, siis kostja teeb hageja kasuks testamendi ning kogu kinnistu jääb hagejale. Kui kokkulepe oli sõlmitud aastal 2012, pidi see hõlmama ka H Bi, sest vaidlustamata asjaolu järgi oli ta abielus kostjaga ja vara käsutamine võis toimuda nende poolt ühiselt. Ka see, et 29.05.2013 kinkeleping oli sõlmitud nende kolme poolt (st hageja, kostja ja H B) näitab, et pooltel oli ühine arusaam, et igasugustesse kinnisasja puudutavatesse kokkulepetesse pidi olema kaasatud ka kostja abikaasa. Seega, kui kokkulepe, et hagejast saab millalgi tulevikus kinnisasja ainuomanik, oli sõlmitud aastatel 2011–2015, pidi sellest osa võtma ka H B. Hageja ei ole aga enda käsitluses puudutanud H Bit, mis seab hageja versiooni kahtluse alla. Kostja abikaasa mitteosalemine kokkuleppe sõlmimisel 2011–2015. a ei ole seletatav H Bi haigusega. Hageja selgituse järgi haigestus kostja abikaasa vähki alles 2014. a ja suri XXX. Enne viidatud kuupäeva sõlmitud võimalikud kokkulepped kinnisasja osas pidid paratamatult hõlmama ka H Bi.
10.8.Hageja väidet kostjaga sõlmitud kokkuleppe kohta ei kinnita ka hageja poolt esitatud A Si, V R, R R, H-R R ja H R seletused. A S avaldas küll, et H, R ja T rääkisid talle korduvalt, et T finantseerib neid ja selle eest saab T maja endale (I kd, tl 150-151). V R selgitas, et T ema K tegi Rle ettepaneku, et müügu nad maja Tle. Nii sündiski kokkulepe T ja R vahel, mis ka pärimislepinguga ametlikult kinnitati (I kd, tl 174-175). R R avaldas, et kui tehing tehtud sai, siis R ja Higa oli sellest juttu ning nad informeerisid ka teda, et tehing tehti Tga, kes on R sugulane. R R sai nendest aru, et tehing tehti selliselt, et Hil ja Rl on võimalus ühes hoone osas elada oma elupäevade lõpuni. Nende sõnul said nad müügiga täita oma soovi: kasutada müügist saadud vahendid muretuks elamiseks ja reisimiseks ning lisaks on ka kokkulepe, et ühes hoone osas saavad nad elada oma elupäevade lõpuni (I kd, tl 176-177). H-R R seletuse järgi ostis tema isa (hageja) vanatädi Rlt maja ja hakkas seda renoveerima (I kd tl 176-177). H R sõnul oli ta teadlik sellest, et R Ku (T ema õe) ja tema elukaaslane H kingivad Tle pool suvilat R (xxx) ja T renoveerib selle. Samuti oli ta teadlik sellest, et pärast seda kui R ja Higa peaks midagi juhtuma, saab T endale ka tädi ja Hi majaosa (II kd, tl 51). Eeltoodud seletused näitavad küll, et teatud ajal oli hagejal ja kostjal arusaam, et hagejast võib saada kinnisasja ainuomanik, kuid seletused on äärmiselt ebamäärased selles osas, kas ja millistel tingimustel võisid hageja ja kostja sõlmida kokkulepped
kostjale kuuluva kinnistu mõttelise osa üleandmise kohta hagejale. Viidatud dokumentidest ei saa tuletada hageja väidetud kokkulepet, mille järgi pärandab kostja hagejale testamendi alusel 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnistust rahalise hüvitise vastu.
10.9.Hageja esitas kostja poolt 04.05.2021 allkirjastatud dokumendi, milles kostja avaldas, et ta on saanud hagejalt 64 000 eurot selle eest, et xxx asuv kinnistu ja aiamaja jääb peale tema ja tema elukaaslase H Bi surma T Rle (I kd, tl 12). Kostja on juba 06.10.2021 hagivastuses avaldanud, et hageja pressis kostjalt 04.05.2021 dokumendile välja allkirja. Kostjal puudus hageja agressiivse käitumise tõttu võimalus keelduda allkirja andmisest (I kd, tl 74–80). 11.07.2022 menetlusdokumendi punktis 9 selgitas kostja, et ta ei saanud aru, mida selline allkiri tema jaoks tähendab (II kd, tl 35–38). Eeltoodust nähtuvalt avaldas kostja sisuliselt seda, et tal puudus tahe olla seotud dokumendis esitatud kinnitustega. Hageja ei ole tõendanud, et kostjal oli tahe olla seotud dokumendis sisalduvate kinnitustega ja et kostja andis allkirja enda vabal tahtel. Arvestades kostja vastuväiteid tuleb suhtuda 04.05.2021 dokumendisse kriitiliselt. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud muid tõendeid, mis kinnitaksid hageja väidet pooltevahelise kokkuleppe kohta, leiab kohus, et ka käsitletav dokument ei tõenda kostja tahet pärandada hagejale testamendi alusel 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnisajast juba makstud raha eest.
10.10.Kohtu hinnangul on eluliselt usutav kostja käsitlus poolte kokkuleppest. Kostja on kogu menetluse jooksul olnud seisukohal, et hageja, tema ja H Bi vahel oli kokkulepe, et hageja maksab 1 000 000 Eesti krooni ehk 63 900 eurot ning kostja koos abikaasaga annavad hagejale elamiseks üle poole elamust ja ise jäävad kasutama maja teist poolt. Kostja väitel oli raha vajalik selleks, et viia lõpuni elamu renoveerimistööd ja kostja seisukoht on kooskõlas kohtu poolt eelnevalt tuvastatud asjaoluga, et hageja poolt laekunud raha kasutati ehitusööde finantseerimiseks (otsuse punkt 10.6). Sellega, et kostja ja H B pidid hagejale osa elamust üle andma rahalise hüvitise vastu riimub ka see, et just 2011. a, kui pooltel tekkis soov osa majast hagejale üle anda, oli kinnisasi müügis (otsuse punktid 10.2 ja 10.3). Ka hageja poolt esitatud A Si seletus viitab sellele, et kõigil osapooltel oli arusaam, et kostja ja H B käsutavad kinnisasja tasu vastu. Nii avaldas A S, et H, samuti R ja T, rääkisid korduvalt, et T finantseerib neid ja selle eest saab T maja endale (I kd, tl 150-151). Ka R R seletusest nähtub, et kostjal ja H Bil oli soov käsutada kinnistut tasu eest. Ta avaldas selgituses, et kostja ja tema abikaasa soovisid maja müüa ning seejärel sai ta aru, et tehing sai tehtud hagejaga ning müügiga said kostja ja H B täita oma soovi kasutada müügist saadud vahendeid muretuks elamiseks ja reisimiseks ning lisaks on ka kokkulepe, et ühes hoone osas saavad nad elada oma elupäevade lõpuni (I kd, tl 176-177). R R viitas oma seletuses otseselt müügitehingule. Hageja esitatud H R seletusest nähtub ka, et kostja ja H B olid valmis hagejale kinnistu üle andma eeldusel, et hageja panustab neile rahaliselt (II kd, tl 51-52). Hageja ise möönis oma menetlusdokumentides, et kostja ja H B pidid kinnisasja hagejale üle andma temalt saadava rahalise hüvitise vastu. 27.05.2021 hagiavalduse p-s 3 ja 24.11.2021 täpsustatud hagiavalduse punktis 2 tõi hageja välja, et kostja ja tema abikaasa tegid talle järgmise ettepaneku: kui hageja maksab neile 64 000 eurot ja laseb majas surmani elada, teeb kostja hageja kasuks testamendi ning kogu kinnistu jääb hagejale. Sama dokumendi punktis 4 tõi hageja välja, et ta pidi elama samas aiamajas (I kd, tl 1–7, II kd, tl 4–7). Eeltoodud asjaolud kogumis näitavad, et hagejal oli tahe anda kostjale ja tema abikaasale üle raha, saades vastu vähemalt poole elamust. Kostjal ja H Bil oli aga tahe anda pool majast hagejale rahalise hüvitise vastu.
10.11.Kostja nägemust poolte kokkuleppest (otsuse punkt 8.2) toetavad K K poolt 27.02.2023 istungil tunnistajana antud ütlused. K K selgitas, et tema ja hageja olid 2011. a suhetes, kui hageja emal tekkis mõte, et nad võiksid kostja ja H Bi kinnistule elama minna selliselt, et kostja ja tema abikaasa elavad maja ühes osas ning hageja ja K K elavad maja teises osas. Hageja ja K K otsustasidki sinna elama minna ning kinnistul algas kiire ja intensiivne ehitus. Aastal 2011 sõlmisid hageja, kostja ja H B kokkuleppe, et maja osa, kus käis ehitamine, saab hageja nimele. Hageja pidi aga maksma osade kaupa kostjale ja tema abikaasale maja poole eest veidi alla 64 000
euro. Makstud raha eest omandas hageja maja selle poole, mis tal täna on. Kostja sooviks oli vormistada kokkulepe paberil. Aastal 2013 sai see vormistatud notaris kinkelepinguna. Lepingu sisuks oligi see, et oli müügitehing. Hageja maksis raha, aga asja nimeks sai kinkeleping, sest see tundus mõistlik tol ajal, kuna hagejal oli pooleli abielulahutus. Ühestki tulevasest testamendist kostjaga raha maksmise hetkel juttu ei olnud. Tunnistaja teadis hageja, kostja ja H Bi kaudu, et hageja poolt makstud raha, peaaegu 64 000 eurot, oli poole maja eest, xxx kinnistu eest (II kd, tl 64-65).
10.12.Kohus ei nõustu hageja väitega, et tunnistaja ütlused on ebausaldusväärne tõendiallikas. Hageja põhjendab enda väidet A Si seletusega, et ta nägi K Kt xxx (2011–2015) alla kümne korra (I kd, tl 150-151). Kohus leiab, et A Si selgitus ei anna alust kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. A Si seletusest nähtub, et ta nägi K Kt aeg-ajalt xxx koos hagejaga. Lisaks kolis A S Viimsist ära 2003. a ja ta üksnes käis xxx (I kd, tl 150-151). Seega ei elanud ta 2011–2015. a vaidlusaluse kinnisasja lähedal ja A Sil ei pruugi olla täielikku ülevaadet sellest, kas ja kui kaua elas tunnistaja kinnistul asuvas majas. Ka K K 27.09.2013 e-kiri hagejale, millest nähtuvalt võis tal olla 2013. a uus suhe (I kd, tl 149), ei anna alust kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. K K andis istungil ütlusi, et tema ja hageja suhe kestis kaua. Seejuures on suhe olnud selline, et nad olid vahepeal koos ja vahepeal lahus. Tunnistaja ja hageja elasid vaidlusalusel kinnisasjal alates 2011. a kuni 2012. a lõpuni. Neil sündis kaks last – esimene aastal xxx ja teine aastal xxx. Suhe hagejaga lõppes 2016. a. (II kd, tl 64–67). Seega puudub kohtul alus kahelda, et tunnistaja ei andnud tõeseid ütlusi. Tunnistaja ülekuulamine toimus kohtuistungil, kus ta andis selgitusi järjekindlalt, kirjeldades asjaolusid veenvalt ja eluliselt usutavalt. Kohtul ei tekkinud kahtlust, et tunnistaja võinuks erapoolik olla. Kohus leiab, et K K vande all antud seletused on usaldusväärne tõend, mida kohus saab kasutada.
10.13.Asjaolu, et kostja tegi hageja kasuks 08.11.2016 testamendi, millega ta pärandas oma vara hagejale (I kd, tl 13–15), ei kinnita, et pooled sõlmisid hageja väidetud kokkuleppe. Hageja käsitluse lükkavad ümber K K ütlused selle kohta, et ühestki tulevasest testamendist kostjaga raha maksmise hetkel juttu ei olnud (II kd, tl 64-65). Kostja on menetluses avaldanud ka seisukohta, et ta oli nõus pärandama enda vara, sh 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnisasjast, hageja perele, kuhu kuuluvad hageja ja K K ühised lapsed (nt kostja 06.10.2021 hagivastuse lehekülje 4 punkt 1.13 ja sama dokumendi lehekülje 8 punkt 1.25 (I kd, tl 74–80) ning kostja 11.07.2022 menetlusdokumendi punkt 4 (II kd, tl 35–38). Kostja selgitas, et ta tegi 2016. a testamendi hageja kasuks viimase surve all, kuigi tema tegelik tahe oli pärandada oma vara hageja ja K K lastele (kostja 06.10.2021 hagivastuse lehekülje 4 punkt 1.10 (I kd, tl 74–80); kostja 11.07.2022 menetlusdokumendi punkt 4 (II kd, tl 35–38). Kostja versiooni toetavad K K ütlused, kus ta selgitas, et kui nende kooselu hagejaga lõppes 2016. a, tuli kostjaga teemaks see, et kostja tahaks aidata tunnistajat lastega, et nad ei jääks kuuse alla. Siis tuli testamendi teema esile, et kostja pool teha lastele. Kostja arutas seda ka hagejaga, kes viis kostja kiiresti notarisse ja kostja 2016. a testament sai vormistatud hageja nimele. Kostja avaldas tunnistajale, et ta usaldas hagejat, et hageja oli lubanud, et tal on neli last ja ta ise otsustab ja vaatab. Kostja sõnul väitis T, et ta ise jagab enda vara nelja lapse vahel. Kostja uskus hagejat. Kostjalt saadud teabe kohaselt oli tal alguses küll mõte teha testament tunnistajale koos lastega, siis ta arutas seda hagejaga ja sealt pöördus see jutt selliseks, et see sai hageja nimele (II kd, tl 64-65). Viidatud tõendid kinnitavad, et kostja ei teinud hageja kasuks testamenti selleks, et pärandada talle mõttelise osa kinnisasjast juba saadud raha vastu. Kostja tegi 2016. a testamendi hageja nimele viimase algatusel, kuigi kostja tegelik tahe oli jätta enda vara, sh kinnisasja mõtteline osa, hageja ja K K lastele. Sellega on usutavalt seletatav ka see, et hageja tellitud pärimislepingu projekti järgi tegi kostja 11.09.2018 uue testamendi (I kd, tl 16-17). Uue testamendi tegemine tühistas varasema hageja kasuks tehtud testamendi (pärimisseaduse (PärS) § 88 lg 1).
10.14.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja, kostja ja H B leppisid hiljemalt 2011. a kokku, et hageja maksab kostjale koos tema abikaasaga 1 000 000 Eesti krooni ehk 63 900 eurot selle eest, et ta saab endale poole elamust. Kohtule esitatud asjaolude järgi oli kokkulepe sõlmitud suuliselt. Kokkuleppe sõlmimise aega kinnitavad otsuse punktides 10.2 ja 10.3 esitatud asjaolud. Seda, et kostja ja H B pidid andma hagejale üle poole majast tasu eest tõendavad otsuse punktis 10.10 välja toodud asjaolud ja tunnistaja K K ütlused (otsuse punkt 10.11). Hageja maksis kokkulepitud raha osamaksetena aastatel 2011–2012. Seda kinnitavad otsuse punktis 10.5 esitatud asjaolud. Hageja raha eest ehitasid kostja ja tema abikaasa elamu aktiivselt ümber ning lisaks käisid nad reisil xxx. Ka hageja osales renoveerimistöödes. Märgitud asjaolu kinnitavad otsuse punktis 10.6 välja toodud dokumendid. Kui hageja oli 2012. a tasunud vähemalt 62 093 eurot (otsuse punkt 10.5), sõlmisid hageja, kostja ja H B 29.05.2013 lepingu, millega viimased kinkisid hagejale 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnisajast (I kd, tl 133–135). Hageja ei ole tõendanud, et tema ja kostja vahel oleks olnud kokkulepe, mille järgi pidanuks kostja pärandama hagejale testamendi alusel teise 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnistust hageja poolt juba makstud raha või tulevikus makstava raha vastu.
11.Kohtu hinnangul ei ole vaidluse lahendamise seisukohalt tähtis see, mis põhjusel vormistasid pooled hagejale omandiõiguse ülemineku kinkelepinguna. Kohus peab hindama lepingu kehtivust sõltumata sellest, mis ajendas pooli lepingu sõlmima. Seetõttu ei ole olulised poolte väited selle kohta, kas soov sõlmida kinkeleping oli tingitud sellest, et hagejal oli pooleli abielulahutus ja kinkelepingu abil soovis ta vältida omandatava vara sattumist ühisvarasse. Samal põhjusel ei arvesta kohus hageja poolt esitatud hageja ja H R 16.08.2012 abieluvaralepingut, millega nad kui abikaasad lõpetasid varaühisuse varasuhe ja kehtestasid varalahususe varasuhte (II kd, tl 42– 48).
12.Järgnevalt hindab kohus 29.05.2013 kinkelepingu kehtivust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 järgi kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kohtupraktikas tuuakse välja, et kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada (Riigikohtu 01.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-16, p 13.1). Kinkelepingut iseloomustab kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta saab selle eest vastusoorituse, ei ole tegemist kinkelepinguga (Riigikohtu 09.12.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 13; 28.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-17756 p 21).
13.Kohtule esitatud 29.05.2013 lepingu punkti 4.1 järgi kingivad kostja ja H B hagejale 1⁄2 suuruse mõttelise osa lepingu esemest koos selle oluliste osadega ja ühes kõigi õiguste ja kohustustega ning kingisaaja võtab nimetatud kingi käesoleva lepingu alusel vastu (I kd, tl 133–135). Viidatud lepingu osa on hinnatav kohustustehinguna. Lepingu punktis 5 sisaldub ka käsutustehing (asjaõigusleping), millega pooled leppisid kokku hagejale 1⁄2 suuruse mõttelise osa üleandmises ning nad avaldasid soovi kanda vastav õigusmuudatus kinnistusraamatusse (I kd, tl 133–135). Kohtule esitatud kinnisraamatu väljavõte kinnitab, et mainitud muudatus on tehtud (I kd, tl 8). Puudub vaidlus selles, et kostjal ja H Bil oli õigus käsutada mõttelist osa kinnisasjast.
14.29.05.2013 lepingust nähtuvalt vähenes kostja ja tema abikaasa vara (nende kinnisasja omandiõigus vähenes poole mõttelise osa võrra) ning samaaegselt suurenes hageja vara (ta sai 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnisasjast). Kohus on aga eelnevalt tuvastanud, et juba 2011. a oli pooltel kokkulepe, et kostja ja tema abikaasa annavad hagejale üle poole elamust ja hageja maksab neile 1 000 000 Eesti krooni ehk 63 900 eurot. Hageja maksiski 2012. a vähemalt
62 093 eurot. Seega ei rikastanud kostja ja H B hagejat 29.05.2013 lepinguga tasuta, vaid hagejalt juba saadud vastusoorituse (62 092 eurot) vastu.
15.Ka see, et hageja, asudes kinnistule elama, hakkas maja renoveerima ning et kostja ja H B kasutasid osa hagejalt saadud rahast kinnisasjal ehitustööde tegemiseks, viitab sellele, et vara ülendamine toimus tasu eest. Senises kohtupraktikas on asutud seisukohale, et eluruumist mõttelise osa võõrandamist isikule, kes on tööjõu ja materjalidega panustanud sama kinnistu ümberehitamisse eluruumiks, saab tõlgendada ühise tegutsemise lepinguks ehk võõrandamiseks tasu eest (Riigikohtu 09.12.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 14).
16.Kohtu hinnangul ei olnud kostjal ja tema abikaasal 29.05.2013 lepingu sõlmimisel kinkelepingule omast tahet rikastada hagejat tasuta. Asja materjalide järgi oli pooltel tahe vormistada hagejale omandiõiguse üleminek, mille saamise õigus oli tal 2011. a kokkuleppe alusel. 29.05.2013 tehingu tegemise ajaks oli hageja juba tasunud suurema osa kokkulepitud rahast poole elamu eest. Käsitletava tehingu tegemisel oli kohtu hinnangul pooltel tahe varjata 2011. a kokkulepet, mille järgi pidid kostja koos abikaasaga andma hagejale üle poole elamust ja viimane kohustus maksma selle eest raha. Seega on kinkelepingus sisalduv kohustustehing näilik tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 alusel ja see on tühine TsÜS § 89 lg 2 järgi. Käsitletavas lepingus sisalduvat käsutustehingut (asjaõiguslepingut) ei saa lugeda TsÜS § 89 alusel tühiseks näiliku tehinguna (Riigikohtu 05.06.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-16, p 19). Seega on käsutustehing kehtiv.
17.Kuna kinkelepinguga varjati 2011. a kokkulepet, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut (TsÜS § 89 lg 3). Kohtu hinnangul vastab 2011. a kokkulepe müügilepingu (VÕS § 208 lg 1) tunnustele, mille järgi pidid kostja koos abikaasaga andma hagejale üle poole elamust ja viimane kohustus maksma selle eest raha. Asjaõigusseaduse (AÕS) AÕS § 119 lg 1 sätestab, et tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Praegu ei ole pooled sõlminud 2011. a lepingut notariaalses vormis ja see võiks olla vormi järgimata jätmise tõttu tühine TsÜS § 83 lg 1 alusel, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Erandi sellest, et notariaalset vorminõuet järgimata sõlmitud kinnisasja omandamise või võõrandamise tehing on tühine, näeb ette AÕS § 119 lg 2. Viidatud norm sätestab, et käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et juba 2011. a kokkulepe sõlmimisel oli kostjal ja tema abikaasal tahe anda pool elamust üle hagejale tasu vastu. Hagejal oli tahe pool elamut vastu võtta. Poolte vastav tahe oli neil olemas ka 29.05.2013 lepingu sõlmimisel ning selles lepingus sisaldub kehtiv käsutustehing, mille alusel on tehtud ka kanne kinnistusraamatusse, mille järgi on hageja kinnisasja 1⁄2 suuruse mõttelise osa omanik. Kohus leiab, et 29.05.2013 asjaõiguslepingu (mille alusel on tehtud kanne kinnistusraamatusse) sõlmimise järel on AÕS § 119 lg 2 alusel muutunud kehtivaks hageja, kostja ja H Bi vahel 2011. a vorminõuet järgimata sõlmitud müügileping, mille alusel otsustasid kostja ja H B anda hagejale üle 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnisajast ning teha võimalikuks omandi üleminek hagejale. Hageja aga kohustus tasuma ostuhinna 1 000 000 Eesti krooni ehk 63 900 euro. Seega on hageja andnud raha üle õiguslikul alusel ja tal puudub õigus nõuda kostjalt üleantu tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel.
18.Hageja on esitanud nõude välja mõista kostjalt 64 000 eurot. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et 2011. a kokkulepe järgi pidi hageja andma üle 63 900 eurot ning et hagejal puudub õigus nõuda viidatud summa tagasi. Hageja ei ole tõendanud, et ta oli maksnud kostjale koos tema abikaasaga või kostjale ainuisikuliselt õigusliku aluseta veel 100 eurot. Seega ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt 100 euro tagastamist alusetu rikastumise alusel.
19.Kohtu hinnangul ei anna alust hageja nõude rahuldamiseks kostja poolt 04.05.2021 allkirjastatud dokument, milles kostja avaldas, et ta on saanud hagejalt 64 000 eurot selle eest, et xxx asuv kinnistu ja aiamaja jääb peale tema ja tema elukaaslase H Bi surma T Rle (I kd, tl 12). Hageja leidis, et viidatud dokument on hinnatav deklaratiivse võlatunnistusena, milles kostja tunnistas võla olemasolu.
19.1.Võlatunnistus on tehing ja oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe kokkuleppe sõlmimisel (Riigikohtu 03.06.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.2). Kostja on juba 06.10.2021 hagivastuses avaldanud, et hageja pressis temalt 04.05.2021 dokumendile välja allkirja. Kostjal puudus hageja agressiivse käitumise tõttu võimalus keelduda allkirja andmisest (I kd, tl 74–80). 11.07.2022 menetlusdokumendi punktis 9 selgitas kostja, et ta ei saanud aru, mida selline allkiri tema jaoks tähendab (II kd, tl 35–38). Kostja avaldas sisuliselt seda, et tal puudus tahe olla seotud dokumendis esitatud kinnitustega. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud kostja tahet olla seotud dokumendis sisalduvate kinnitustega. Dokument ei ole kostjale siduv, mistõttu ei saa hageja nõuda kostjalt raha tagastamist viidatud dokumendi alusel.
20.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hagi rahuldamata jätmise tõttu puudub vajadus käsitleda poolte väiteid hageja nõude aegumise kohta.
21.Kuna hagi jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud hageja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel.
22.Kostja esitas käesolevas menetluses oma menetluskulude nimekirja 03.04.2023. Kostja menetluskuludeks on õigusabikulud summas 11 016 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt osutati kostjale õigusabiteenust tunnihinnaga 170 eurot (käibemaksuta), s.o 204 eurot koos käibemaksuga, kokku 54 tunni ulatuses. Kostja on kinnitanud, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi.
23.Kohus, tutvunud kostja poolt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjaga, on seisukohal, et kostja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
24.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
25.Käesolevas tsiviilasjas on kostjat esindanud vandeadvokaat Äili Rodi. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt osutati kostjale käesolevas tsiviilasjas õigusabiteenust tunnihinnaga 170 eurot (käibemaksuta). Kohus hageja vastuväidetega kostja esindaja liiga kõrge tunnitasumäära osas ei nõustu. Kohus leiab, et arvestades käesoleva vaidluse sisu, mahtu ja keerukust, on kostjale õigusabi osutamisel rakendatud lepingulise esindaja tunnitasumäär 170 eurot (käibemaksuta) tasuna mõistlik.
26.Kostjale on menetluses ostutatud õigusabi teenust kokku 54 tunni ulatuses. Hinnates ja analüüsides kostja menetluskulude nimekirjas välja toodud kostja lepingulise esindaja menetlustoiminguid ja neile kulunud aega, samuti arvestades kõikide tsiviilasjas tehtud menetlustoimingutega ja esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahuga, asub kohus seisukohale, et kostja menetluskulude nimekirjas kajastuvad menetlustoimingud ning neile kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik osaliselt.
27.Kohus leiab, et osaliselt ei ole põhjendatud menetluskulude nimekirjas välja toodud kostja lepingulise esindaja poolt perioodil 16.09.2021 kuni 06.10.2021 tehtud menetlustoimingutele kulunud aeg. Arvestades käesolevas tsiviilasjas esitatud hagiavalduse koos lisadega, samuti kostja 06.10.2021 vastuse koos lisadega sisu ja mahtu, tuleb kostja lepingulise esindaja poolt perioodil 16.09.2021 kuni 06.10.2021 tehtud menetlustoiminguid lugeda põhjendatuks ja vajalikuks kokku mahus 15 tundi. Kohus arvestab seejuures ka tsiviilasja keerukust.
28.Kohus leiab, et põhjendatuks ja vajalikuks ei saa pidada kostja lepingulise esindaja ajakulu 1 tund ja 30 minutit 13.10.2021 menetlustoimingule. Kohus selgitab, et hageja poolt 13.10.2021 esitatud menetlusdokumentide osas kostjalt eraldi seisukohta ei küsitud. Kohtul ei ole võimalik nimetatud menetlustoimingu põhjendatust, vajalikkust ja kestust kontrollida. Kohus möönab, et lepingulise esindaja suhtlus kliendiga on vajalik, kuid vastaspoolelt nimetatud menetlustoimingutega seotud kulude väljamõistmisel peab suhtluse ajakulu olema mõistlik. Eelduslikult hõlmab kohtuistungiks ettevalmistumine kõikide menetluses esitatud dokumentide ülevaatamist ning vajalikes küsimustes kliendiga suhtlus, arvestab kohus kostja ja tema esindaja vahelist suhtlust seoses 13.10.2021 esitatud menetlusdokumentidega 06.06.2022 kohtuistungiks ettevalmistumisele kulunud aja hulka.
29.Lisaks eeltoodule leiab kohus, et osaliselt ei ole põhjendatud kostja menetluskulude nimekirjas välja toodud 26.02.2023 menetlustoimingule kulunud aeg 4 tundi. Arvestades käesoleva tsiviilasja sisu, mahtu ja õiguslikku keerukust, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 27.02.2023 kohtuistungiks ettevalmistumiseks kokku 3 tundi. Kohus arvestab seejuures ka ajakulu, mis lepingulisel esindajal võis kuluda menetluskulude nimekirja täiendamiseks.
30.Hinnates ja analüüsides kostja menetluskulude nimekirjas välja toodud kostja lepingulise esindaja ülejäänud menetlustoiminguid ja neile kulunud aega, samuti arvestades kõikide tsiviilasjas tehtud menetlustoimingutega ja esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahuga (sh tsiviilasjas toiminud istungite kestust), asub kohus seisukohale, et menetluskulude nimekirjas kajastuvad ülejäänud menetlustoimingud ning neile kulunud aeg on välja toodud mahus põhjendatud ja vajalik.
31.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja lepingulise esindaja menetlustoimingud on põhjendatud ja vajalikud mahus kokku 40 tundi ja 20 minutit.
32.Kostja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning juhindudes TsMS § 174 lg-st 10 peab kohus menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga põhjendatuks.
33.Kohus on eelnevalt leidnud, et peab põhjendatuks ja vajalikuks kostja lepingulise esindaja menetlustoiminguid mahus 40 tundi ja 20 minutit. Arvestades, et kohus on käesolevas tsiviilasjas pidanud mõistlikuks, põhjendatuks ja vajalikuks õigusabiteenuse osutamist tunnihinnaga 170 eurot (käibemaksuta), s.o 204 eurot koos käibemaksuga, määrab kohus käesolevas tsiviilasjas kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 8228 eurot (40 tundi ja 20 minutit x 204 eurot (koos käibemaksuga), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
34.Kostja taotlusel märgib kohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda tema poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
35.Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.