A. P. hagi N. L. vastu 13 408,05 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
13 408,05 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: A. P. (XXX), lepinguline esindaja Olga VäinaKesler Kostja: N. L. (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul
Menetlusliik
RESOLUTSIOON
Kirjalik menetlus
Jätta hageja A. P. hagiavaldus rahuldamata.
Määrata menetluskulud hageja A. P. kanda.
Mõista hagejalt A. P.lt kostja N. L. kasuks välja menetluskulude hüvitis 930 eurot.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Asjaolud
A. P. (hageja) esitas 28.08.2024 hagi N. L. (kostja) vastu 13 408,05 euro nõudes (dtl 2-5). Hagiavalduse kohaselt oli kostja ja J. M.i vahel sõlmitud suuline laenuleping, mille alusel kostja laenas 15 000 USA dollarit. Hageja täitis 12.10.2021 kostja kohustuse hagejale summas 15 000 USA dollarit. Kostja on seeläbi alusetult rikastunud või on hageja ajanud käsundita kostja asja. Hageja nõuded kostja vastu ei ole 19.12.2023 kokkuleppega lõppenud, sest see ei käsitlenud hageja alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest tulenevaid nõudeid kostja vastu.
Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hageja ülekanne kolmandale isikule on tõendamata ja kostja on tõendina esitanud maksekorralduse, mille järgi on hageja teinud ülekande kostjale. Pooled on sõlminud 19.12.2023 kokkuleppe, mille kohaselt on kostja maksnud hagejale 59 250 eurot ja pooled on kinnitanud, et neil ei ole teineteise suhtes enam mingeid nõudeid ega pretensioone. Kostja jaoks oli arusaamatu, kuidas on hageja olnud õigustatud esitama kostjale rahalisi nõudeid olukorras, kus pooled on kinnitanud rahaliste nõuete puudumist.
Kohus palus pooltel arutada kompromissi, kuid pooled omavahel ei suhelnud (dtl 78 ja dtl 83).
Hageja esitas 14.11.2025 menetluskulude nimekirja ning palus määrata menetluskulude suuruseks 700 eurot ning välja mõista tasutud riigilõiv summas 910 eurot (dtl 186-187). Kostja esitas 14.11.2025 menetluskulude nimekirja ning palus määrata menetluskulude suuruseks 930 eurot (dtl 188-190). Pooled ei esitanud vastuväiteid teineteise menetluskulude nimekirjadele.
Kohus lahendas asja kirjalikus menetluses, seda kohtuistungil arutamata, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lõikest 1. Hageja (dtl 163) ja kostja (dtl 56) olid väljendanud oma nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kohus määras 23.10.2025 lähtudes TsMS § 403 lõikest 1 tähtaja, mille jooksul oli võimalik esitada avaldusi ja dokumente ning samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja (dtl 164-166).
Kohtuotsuse põhjendused
Kohus leiab, hinnates asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda alljärgnevaga.
Pooled ei vaidle selle üle, et nad on kehtivalt sõlminud 19.12.2023 kokkuleppele (dtl 3638; tõlge dtl 63-65).
Hageja väidab, et kostjal oli kohustus kolmanda isikule tagastada laen ning hageja on täitnud selle kohustuse. Pooled ei ole väitnud, et hagejal oleks olnud lepinguline kohustus kostja kohustuse täitmiseks. Hageja väitel on tegemist kas käsundita asjaajamise või alusetu rikastumisega.
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Määruse nr 864/2007 (Rooma II) artikkel 10 lõike 2 ja artikkel 11 lõike 2 järgi, kui alusetu rikastumine või käsundita asjaajamine pole seotud poolte olemasoleva suhtega, siis kohaldatakse õigussuhtele poolte hariliku viibimiskoha õigust. Praegusel juhul ei viita poolte omavahelises suhtes miski sellele, et nende harilik
2 (7)
viibimiskoht ei oleks olnud Eestis, sealjuures ei ole vaidluse all see, et tegemist oli elukaaslastega ehk harilik viibimiskoht võlasuhte tekkimisel oli samas riigis. Seega kohaldab kohus poolte vahelisele õigussuhtele Eesti Vabariigi õigust sõltumata sellest, milline oli hageja ja kolmanda isiku vahelisele õigussuhtele kohaldatav õigus.
10.Hageja on väitnud, et kostja ja J. M.i vahel on sõlmitud suuline laenuleping, mille alusel kostja laenas J. M.ilt 15 000 USA dollarit (dtl 4). Kostja on väitnud, et laenulepingu olemasolu on tõendamata (dtl 55), kuid sõnaselgelt ei esitanud vastuväidet, et selline võlasuhte üleüldse puudub. Hageja oli esitanud koos hagiavaldusega maksekorralduse, millest nähtub kostja poolt väidetu ehk hageja on teinud 09.11.2021 kostjale ülekande summas 15 000 eurot (dtl 6). Seega nõustub kohus kostja hagivastuses esitatud väitega, et hagiavaldusega koos esitatud maksekorraldus ei tõenda võlasuhte olemasolu. Hageja on 10.09.2025 esitanud teise maksekorralduse, millest nähtub, et kostja on 12.10.2021 teinud J. M.ile ülekande summas 15 000 USA dollarit koos selgitusega personal loan return (dtl 85). Kostja ei ole selle tõendi kohta seisukohta esitanud, sealhulgas pole kostja väitnud, et tegemist oli mõne muu kohustuse täitmisega kui hageja poolt väidetud kohustuse täitmisega. Kohus loeb tõendatuks hageja väited, et kostja ja J. M.i vahel oli võlasuhe ning hageja täitis 12.10.2021 J. M.ile kostja kohustuse summas 15 000 USA dollarit.
11.Hageja kui kolmas isik võib üldjuhul võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lõikest 1 lähtuvalt täita lepingupoole kohustuse kolmanda isikuna. Praegusel juhul ei ole pooled viidanud mistahes asjaoludele, et J. M. oleks kohustuse täitmisele esitanud vastuväiteid, sealhulgas vastuvõtmisest keeldunud. Kohus kordab, et kostja ei vaielnud hageja ja J. M.i võlasuhte olemasolule vastu, vaid esitas üksnes tõendamatuse vastuväite (dtl 55) ning pole väitnud, et tema ja J. M. vahel oleks olnud mõni võlasuhe.
12.VÕS § 78 lõike 4 järgi võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Tuvastatud asjaoludel võiks hagejal põhimõtteliselt olla VÕS § 1018 lõike 1 ja § 1023 lõike 1 või VÕS § 1041 alusel kostja vastu nõudeõigus.
13.Õiguskaitsevahendite rakendamise esmane eeldus on see, et poolte vahel on kehtiv võlasuhe. Kostja on vastustes hagile (dtl 32-35 ja dtl 53-56) tuginenud poolte vahel 19.12.2023 sõlmitud kokkuleppele (dtl 36-38; tõlge dtl 63-65). Kostja on viidanud kokkuleppe punktile 5 ning on leidnud, et selle punktiga on pooled kokku leppinud, et kõik pooltevahelised võlasuhted on lõppenud.
14.Pooled ei vaidle kokkuleppe sõlmimise ega kehtivuse üle. Hageja on väitnud, et vaidlusalune nõue ei olnud kokkuleppe esemeks, sest selle eesmärk oli kompromissiga lõpetada vaidlused, mis olid seotud perekonna vara jagamise ja elatise kohustusega (dtl 68-70). Kohus selgitas hagejale, et hageja peab täiendavalt selgitama ja tõendama enda väiteid, miks tuleks kokkulepet tõlgendada selliselt, et vaidlusalune nõue ei olnud kokkuleppega hõlmatud (dtl 76). Hageja kordas seejärel enda varasemaid seisukohti ja toonitas, et kokkulepped puudutavad üksnes vara jagamist ning rohkem väiteid asjaolude või tõendite kohta ei esitanud (dtl 84).
3 (7)
15.TsMS § 4 lõikest 2 ja § 5 lõigetest 1 ja 2 lähtuvalt määravad vaidluse eseme ja esitatavad asjaolud pooled. Pooled ei vaidle selle üle, et nad on kokkuleppe (dtl 36-38; tõlge dtl 6365) kehtivalt sõlminud. Sealjuures ei ole hageja esitanud ühtegi vastuväidet kostja esitatud tõlkele. Lepingu punktide 2 ja 3 kohaselt kohustus kostja (omanik) tasuma hagejale (kreeditor) 59 250 eurot pangaülekandega kolme päeva jooksu. Pooled ei ole välja toonud, et kostja oleks seda kohustust, kui lepingust nähtuvat põhikohustust, või mõnda muud lepingust tulenevat kohustust rikkunud ja leping võiks olla lepingu rikkumisele tuginedes õiguskaitsevahendi kasutamise järel lõppenud. Kohus juhtis sellele ka eelmenetluses tähelepanu, kuid pooled ühtegi väidet seoses kompromissi sõlmimise, kehtivuse ega tekstiga ei esitanud (dtl 75-76).
16.Kohus tuvastab, et lepingu punktides 1-1.6 on pooled kajastanud lepingu sõlmimise asjaolusid. Lepingu punktis 5 on hageja (kreeditor) kinnitanud, et pärast lepingu punktis 2 nimetatud kompromisshüvitise laekumist ei ole tal kostja (omanik) vastu mingeid rahalisi ega varalisi nõudeid ega pretensioone, sealhulgas selliseid, mis ei ole otseselt nimetatud, ning kõik poolte vahelised võlasuhted loetakse lõppenuks.
17.Kohtu jaoks ei ole siduvad poolte poolt kasutatud lepingu pealkiri ega selles kasutatud terminid. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (RKTKo 12.10.2023, 2-21-7989/94, p 17). Kohus juhtis hageja tähelepanu sellele, et hageja nõue võib olla loobumise tõttu lõppenud (dtl 75-76). Dokumendi tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige VÕS §-st 29 ja vajadusel ka tahteavalduste osas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 75.
18.Üksnes kokkuleppes selgelt nimetatud nõuete osas kompromissi sõlmimine ja vastutulekute tegemine ei välista kõigi pooltevaheliste nõuete käsutamist. Hageja on väitnud, et VÕS § 578 lõikest 2 tulenevalt hõlmab kompromiss vaid need nõuded, mis olid sõlmimise hetkel pooltele teada või mida nad pidid teadma ning mis olid lepingu esemeks (p 2.2; dtl 70). VÕS § 578 lõike 1 järgi on kompromissileping leping poolte vastastikuste järeleandmiste teel õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks. Kohus nõustub hagejaga, et kompromissilepingul nagu igal teisel lepingul, on oma ese ehk konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse ning VÕS § 578 lõike 2 järgi eeldatakse nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid (RKTKo 24.10.2018, 2-17-6579/47, p 11). Asjaolu, et kokkulepe on pealkirjastatud kompromisslepinguna, ei tähenda, et terve selle dokumendi sisustamisel peaks üksnes lähtuma VÕS § 578 lõigetest 1 ja 2. Veelgi enam, lepingu algne keel on vene keel, mistõttu võib selle sõna tähendus eesti keelest erineda. Pooled ei vaidle selle üle, kas mõni kokkuleppes nimetatud asjaolu või erimeelsus, mille pooled on vastastikuste järeleandmiste teel muutnud vaieldamatuks, on lõppenud või jäänud edasi kestma. Kostja väidabki, et pooled on sõnaselgelt kinnitanud ka kokkuleppeväliste nõuete puudumist. Selline kokkulepe on käsitatav VÕS § 207 lõike 2 järgi nõudest loobumisena. Eeltoodut ei mõjuta asjaolu, et nõudest loobumine sisaldub dokumendis, kus on käsitletud ka pooltevahelist kompromissi.
4 (7)
19.Kohus tõlgendab VÕS § 29-st lähtudes kokkuleppe punkti 5 sarnaselt kostjaga. Punkti 5 esimese lausega on hageja sisuliselt andnud TsÜS § 102 lõike 2 mõttes edasilükkava tingimusega kinnituse, et tal puuduvad lepingu punktis 2 nimetatud kohutuse täitmisel kostja vastu nõuded. Punkti 5 teise lausega on mõlemad pooled lugenud kõik poolte vahelised võlasuhted lõppenuks. Kostja on väitnud, et punktiga 5 on pooled kinnitanud, et neil ei ole teineteise suhtes enam mingeid nõudeid ega pretensioone, mis hõlmab ka selleks hetkeks tekkinud võimalikke alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest tulenevaid nõudeid. Kohus kordab, et pooled ei vaidle punktis 2 nimetatud kohustuse täitmata jätmise üle.
20.Hageja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et kokkuleppe punkt 5 oli teatud nõuetega piiratud. Ühestki kokkuleppe punktist ega ka selle eesmärgist (VÕS § 29 lg 6) ei ole see tuletatav. Hageja ei ole esitanud ka väiteid näiteks läbirääkimiste kohta (VÕS § 29 lg 5 p 1), poolte käitumise kohta (VÕS § 29 lg 5 p 3) või lepingu olemuse kohta (VÕS § 29 lg 5 p 4), mis võiksid hageja käsitlust toetada. Ka hageja väide, et kokkulepe sõlmiti ühisvara jagamise raames, on kooskõlas kostja poolt esitatud väitega, sest viitab sellele, et pooled soovisid kooselu lõpetada selliselt, et hiljem teineteise vastu enam nõudeid ei esitata.
21.Täiendavalt märgib kohus ka seda, et miski hageja esitatud käsitlusest ei viita sellele, et ta ei teadnud kokkuleppe sõlmimise ajal, et tal võiks olla hagiavalduse esemeks olev nõue. Hageja on vastupidiselt esitanud väiteid, et tal oli väidetava käsundita asjaajamise võlasuhte raames teadlik soov kostjat soodustada (dtl 84). Seega ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks loobunud nõuetest, mille olemasolust ta ei saanudki teadlik olla, kui ta enda väitel teadlikult tegutses kostja soovitamise tahtega.
22.Kohus leiab, et tegemist on kokkuleppega, et pooled kinnitavad vastastikku kokkuleppeväliste nõuete puudumist (RKTKo 13.04.2016, 3-2-1-9-16, p 26). Miski kokkuleppe tekstis ei võimalda järeldada, et kokkuleppe punkt 5 reguleeriks üksnes kokkuleppes nimetatud nõudeid, sõltumata punkti 5 sõnastusest.
23.Kohus järeldab, et hageja nõuded, mis võivad olla tekkinud 12.10.2021 ülekande tegemisest ja kostja kohustuse täitmisest kolmanda isikuna, lõppesid VÕS § 207 lõike 2 mõttes 19.12.2023 sõlmitud kokkuleppega, mille punktis 5 on hageja kinnitanud kostja vastu nõuete puudumist ning pooled lugesid kõik nende vahelised võlasuhted lõppenuks.
24.Hageja selline kinnitus toob VÕS § 207 lõike 2 järgi kaasa nõudest loobumise ehk nõude käsutamise (RKTKo 13.04.2016, 3-2-1-9-16, p 26). Eeltoodust tulenevalt on ka muude eelduste esinemisel välistatud, et hagejal kui kolmandal isikul võiks olla kostja kohustuse täitmisest ja VÕS § 78 lõikest 4 lähtuvalt olla kostja vastu sissenõutav nõue, sest ta on kostjaga sõlmitud kokkuleppega (dtl 36-38; tõlge dtl 63-65) nendest nõuetest loobunud.
25.Hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
26.Kohus jättis vastavalt 23.10.2025 kirjale (dtl 164-166) TsMS § 238 lõike 1 ja § 238 lõike 5 alusel arvestamata hageja taotluse alusel kogutud tõenditega (dtl 89-161), sest kohtu määratud tähtajaks (dtl 86-88) ei sidunud kumbki pool tõendeid tema poolt väidetud asjaoludega. Sealjuures esitas hageja määratud tähtaja jooksul menetlusdokumendi, kuid teatas selles üksnes nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses (dtl 163). Hageja on ka 07.11.2025 hilinenult ja enda 22.10.2025 avaldatud nõusolekuga vastukäivalt
5 (7)
istungi korraldamist ja isikuliste tõendite kogumist taotledes väitnud, et kogutud tõenditest ei nähtu tema väidetud asjaolusid ehk J. M.i poolt kostjale ülekande tegemist (dtl 169-171). Kohus märgib eeltooduga seoses, et jättis vastuolulise käitumise ja taotluse hilinenult esitamise tõttu hageja taotluse TsMS § 238 lg 3 punkti 3 alusel rahuldamata (dtl 172-174). Kohus saab otsuses ka kahtlusteta väita, et hageja poolt nimetatud asjaolude tõendamiseks taotletud tõendite kogumine ei oleks asja lõpplahendust muutnud. Kohus järeldas vastuvõetud tõenditest ja poolte esitatud väidetest, et hageja täitis J. M.ile kolmanda isikuna kostja kohustuse (ülal p 10). Hagi jääb rahuldamata seetõttu, et hageja võimalik nõue kostja vastu oli poolte vahel sõlmitud kokkuleppega lõppenud. Menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaksmääramine
27.Kohus määrab järgnevalt kindlaks menetluskulude jaotuse ja suuruse.
28.Kohus jätab TsMS § 162 lõike 1 alusel menetluskulud hageja kanda, sest kohus jätab hagiavalduse rahuldamata ehk teeb otsuse hageja kahjuks.
29.Lähtudes TsMS § 174 lõigetest 1 ja 2 ning § 177 lg 1 punktist 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lõike 8 järgi määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades TsMS 18. peatüki
5.jao erisusi.
30.Kostja on 14.11.2025 esitanud menetluskulude nimekirja. Kostja on taotlenud menetluskuluna hagejalt välja mõista lepingulise esindaja kulud viie tunni eest summas 930 eurot ilma käibemaksuta (dtl 188-190). Kostja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ja menetluskulud on kantud seoses käesoleva kohtuasjaga.
31.TsMS § 175 lõike 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Väljamõistetavate menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kohus ei pea üksikasjalikult igat kuluartiklit välja tooma ja eraldi hindama (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12).
32.Kostja kulud lepingulisele esindajale on 930 eurot. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada muu hulgas kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12). Kohtu hinnangul saab praegusel juhul hagejale osutatud õigusteenuse tunnitasu 150 eurot, mis ei sisalda käibemaksu, pidada tavapäraseks ja põhjendatuks ning vastab kohtuvaidluse olemusele. Kohus loeb ka õigusteenuse osutamiseks kulunud aja põhjendatuks ja vajalikuks. Seega on kostja kulud lepingulisele esindajale summas 930 eurot põhjendatud.
33.Kokkuvõttes peab hageja hüvitama kostjale menetluskulud summas 930 eurot koos käibemaksuga.
34.Tulenevalt TsMS § 178 lõikest 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik,
6 (7)
kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 177 lõike 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahend menetlusosalistele kätte. (allkirjastatud digitaalselt) Jüri-Karl Leppik kohtunik
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.