6.Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-20-18624 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 17.12.2020 (täpsustatud 11.01.2021) Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 3900 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi kättetoimetamisele järgnevast kolmandast päevast kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja sealt edasi VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Samuti palus hageja kohustada kostjat andma hageja valdusesse kaks sõidukit või alternatiivselt mõista kostjalt hageja kasuks välja sõidukite harilik väärtus vastavalt 1650 eurot ja 1000 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja loobus 04.05.2021 sõidukite valduse üleandmise või nende hariliku väärtuse hüvitamise nõudest.
2.Hagiavalduse kohaselt omandas hageja 17.02.2017 kostjalt sõiduki LAND ROVER Range Rover registreerimisnumbriga XXXXXX (sõiduk 1, sinine) hinnaga 1650 eurot. Hageja tasus sõiduki eest 17.02.2017 ülekandega kostja arvelduskontole selgitusega ’’Range Rover 1986’’. Hageja omandas 15.05.2017 kohtutäituri Natalja Malahhova korraldatud avalikult enampakkumiselt sõiduki Land Rover Range Rover registreerimisnumbriga YYYYYY (sõiduk 2, must), mis oli omandamise hetkel kostja valduses.
3.Hageja ja kostja sõlmisid pärast sõiduki 1 omandamist esialgse kokkuleppe, mis puudutas valduse üleandmist ja kavatsust sõlmida remonditööde kokkulepe. Hageja andis sõiduki 1 kostja valdusesse, et kostja saaks planeerida ja kavandada sõiduki 1 remondi- ja restaureerimistööd. Hageja andis 28.02.2017 sõiduki 1 jaoks vajalike varuosade ostu finantseerimiseks kostjale 3900 eurot laenu ning ülekande selgituseks märgiti „laen“. Laenu pidi kostja kasutama sõidukile 1 vajalike varuosade omandamiseks. Summa kavatseti varuosade tarnimise järgselt ostetud varuosade maksumusega tasaarvestada. Laen kanti kostja arvelduskontole eesmärgiga anda hagejale võimalus tasaarvestada laen kostja poolt omandatavate varuosadega ja tehtavate töödega. Pooled pidasid läbirääkimisi ka sõiduki 1 remonttööde tegemiseks suulise käsunduslepingu sõlmimiseks. Samuti pidasid pooled läbirääkimisi sõiduki 2 renoveerimiseks.
4.Kostja ei kasutanud laenuks saadud raha eesmärgipäraselt ega hankinud sõidukile 1 vajalikke varuosi. Seetõttu ei sõlminud pooled ka käsunduslepingut. Kostja ei ole vaatamata hageja nõudmistele laenu tagastanud. Sellega rikkus kostja oluliselt algset kokkulepet ja laenulepingut, kuna jättis raha eesmärgipäraselt kasutamata ja omastas ettemaksu alusel saadud raha.
2-20-18624
5.Juulis 2017 lõppesid sõidukite renoveerimisega seotud läbirääkimised edutult. Kostja ei olnud valmis sõlmima konkreetset kokkulepet sõidukite tööde maksumuse ja kvaliteedi osas, samuti ei aktsepteerinud hageja ettepanekut vahetustehingu tegemiseks. Samas oli kostja omaalgatuslikult alustanud remont- ja restaureerimistöödega sõiduki 1 osas, leppimata hagejaga kokku planeeritavate tööde maksumust. Kostja keeldus tõendamast, et ta on hagejalt saadud laenu arvelt ostnud varuosasid hageja sõidukile. Isegi, kui kostja alustas sõiduki 1 remonttöödega, ei ole ta selleks eelnevalt hageja nõusolekut saanud ja seega on tegemist õigustamatu käsundita asjaajamisega, millega on hagejale põhjustatud kahju. Alates juulist 2017 on hageja proovinud kostjaga korduvalt ühendust saada.
6.Hageja esitas 26.05.2019 kuriteokaebuse, milles palus algatada kriminaalmenetluse omastamise kuriteokoosseisuga teo uurimiseks. Kriminaalasja ei algatatud.
7.Hageja ütleb laenulepingu koos hagiavalduse esitamisega erakorraliselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 399 lg 1 p 3 alusel ja nõuab laenu tagastamist.
üles
Kostja vastuväited
8.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
9.Hageja ostis kostjalt 2017 auto registreerimisnumbriga XXXXXX, mille jättis kostja teenindusse Tabasalus. Kostja pidi tegema hagejale esialgse hinnapakkumise ja alustama töödega, mis sai ka tehtud. Kokkuleppeid ja hinnapakkumisi tehti mitmeid, kuid hageja muutis neid aja möödudes. Sama kordus autoga registreerimisnumbriga YYYYYY.
10.Hageja väidetud laen oli tegelikult ettemaks esmaste tööde ja varuosade jaoks. Hageja ise soovis näidata seda maksekorraldusel laenuna. Poolte vahel oli töövõtuleping. Töid tehti ja varuosasid telliti rohkem, kui raha maksti. Sellest, et hageja andis kostjale raha, ei tulene eeldust, et poolte vahel oli laenuleping. Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli laenuleping. Maakohtu otsus
11.Maakohus võttis 25.05.2022 otsusega vastu hageja hagist loobumise sõidukite valdusest väljanõudmise või alternatiivselt sõidukite hariliku väärtuse hüvitamise nõudes ja lõpetas selles osas menetluse. Hagi võla ja viivise väljamõistmiseks jättis maakohus rahuldamata. Maakohus jättis loobutud nõude menetlemise kulud kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud hageja kanda, määras hageja menetluskulude suuruseks 645 eurot ja kostja menetluskulude suuruseks 1626 eurot ning tasaarvestuse tulemusel mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 981 eurot ja viivise.
12.Pooled vaidlesid selle üle, milline õigussuhe nende vahel oli. Maakohus leidis, et hageja laenulepingu olemasolu ei tõendanud (VÕS § 396 lg 1). Hageja andis kostjale raha selleks, et kostja soetaks hageja jaoks tema sõiduautoga tehtavate töödega seoses vajalikud varuosasid. Selle üle, et raha anti sõiduautoga tehtavate töödega seotud kulude katmiseks, pooled ei vaielnud. Hageja ei tõendanud kokkulepet, et üle antud laen kavatseti tasaarvestada varuosade maksumusega pärast nende tarnimist. Hageja esile toodud asjaoludest ei järeldu, et hageja oleks andnud kostjale laenu, s.t võimaldanud kostjal raha teatud aja jooksul kasutada, kohustusega see hiljem tagastada. Hageja enda selgituste järgi andis ta kostjale raha selleks, et kostja saaks alustada hageja sõiduki jaoks vajalike töödega ja raha pidi jääma nende töödega seotud kulude katteks. Tegemist ei ole olemuslikult laenusuhtega, kuna hageja soovis saada raha eest ennekõike sellist vastusooritust, mis ei seisnenud kostjale antud raha (ja intressi) tagastamises.
2-20-18624
13.See, et hageja märkis kostjale ülekande tegemisel selgituse reale sõna „laen“, ei ole piisav laenusuhte olemasolu tõendamiseks ka põhjusel, et sellest ei ole võimalik järeldada kostja tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja soovis kostjale auto remont- ja renoveerimistööde jaoks raha anda.
14.Laenulepingu olemasolu ei kinnita 20.02.2017–11.04.2017 peetud kirjavahetus. Kirjavahetus lükkab ümber hageja väite selle kohta, nagu ta oleks kostjale andnud laenu. 22.02.2017 e-kirjas selgitab kostja hagejale tellitavate varuosade esialgse hinna kujunemist, mis on kokku 3953 eurot ja et selle raha ta võtab alati kõik ette. Kirja lõpus palub kostja hagejal mõelda, mis ta teha tahab. Kuus päeva hiljem, 28.02.217 kandis hageja kostjale vaidlusaluse 3900 eurot. 10.04.2017 e-kirjas kirjutas hageja kostjale, et ta on juba raha auto eest sisse maksnud ja ei soovi veel kohe ette maksta. 11.04.2017 kirjas märkis kostja, et hageja on talle maksnud sinise auto eest ja oma varuosade eest. Seega kinnitas kirjavahetus seda, et raha kanti varuosade eest, mitte laenuks.
15.Asjaolud, mille alusel hageja väidab, et ta soovis anda just laenu ja mitte maksta ettemaksu põhjusel, et ta ei usaldanud kostjat ja/või tema ettevõtet, jäid tõendamata. Samuti ei muuda need väited õigussuhet olemuslikult laenusuhteks.
16.Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja ja kostja vahel ei olnud laenulepingust tulenevat võlasuhet ja hagejal ei saa seega olla kostja vastu laenulepingu ülesütlemisest tulenevat raha tagastamise nõuet. Kuna kostja ei vaidle vastu sellele, et ta on hagejalt raha saanud, ei ole välistatud, et hageja raha saamisele suunatud nõue on esile toodud asjaoludel võimalik rahuldada mõnel muul õiguslikul alusel.
17.Maakohus leidis, et esile toodud asjaoludel oli poolte tahe suunatud töövõtulepingu sõlmimisele (VÕS § 635 lg 1). Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja soovis, et kostja teeks tema poolt ostetud sõiduki (sõiduk 1, sinine) remondi- ja renoveerimistööd.
18.Pooled ei vaielnud selle üle, et nende vahel toimusid läbirääkimised töövõtulepingu sõlmimiseks. Seda kinnitab ka ülal viidatud pooltevaheline kirjavahetus, milles pooled arutavad tehtavate tööde, materjalide ja hindade üle. Vaidlust ei olnud ka selles, et kostja alustas tööde tegemisega. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et selleks ei olnud viimase nõusolekut.
19.Seda, et hageja kiitis tööle asumise heaks, kinnitab hageja 11.04.2017 e-kiri kostjale Kirjavahetusest järeldub, et hageja soovib sinise autoga tehtavate töödega edasi minna ja jätab musta auto kostjale. Seega oli hageja tehtud tööde ja tööde jätkamisega nõus. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest saaks kohus järeldada, et hageja tööde tegemist ei soovinud või et läbirääkimised oleksid nurjunud. Seega oli poolte vahel töövõtuleping.
20.Kuigi hageja eitab töövõtulepingu sõlmimist, ütles ta töövõtulepingu 04.02.2022 menetlusdokumendis alternatiivselt üles või alternatiivselt taganes sellest. Hageja leidis, et kostja rikkus lepingut oluliselt sellega, et kostja ei omandanud ettemaksu eest vajalikke varuosi ja ei viinud sõidukite remondiks vajalikke töid lõpule ega teavitanud hagejat, miks töid ei tehta.
21.Pooled tõid esile selle, millised varuosad tuli tarnida ja paigaldada, kuid esile ei toodud ega tõendatud, et need on hagejale üle antud või et need asuksid koos autoga kohas, kuhu auto teisaldati. Neid asjaolusid pidi tõendama kostja. Kostja selgitas, et tal ei ole töökojas toimunud põlengu tõttu võimalik tellimuste tegemist tõendada, samuti selgitas kostja, et tal puudub ülevaade selle kohta, kui palju tellitud osadest on sõidukiga kaasas selle uues asukohas. Kostja tunnistaja W ütluste kohaselt tellis kostja temale teadaolevalt vaid mustale (mitte kõne all
2-20-18624 olevale sinisele) autole tagumise reduktori, maksumusega umbes 700–800 eurot. Muude varuosade tellimist ta kirjeldada või kinnitada ei teadnud. Selle üle, et tööd jäid pooleli, pooled ei vaielnud. Kostja kinnitas seda ka 29.03.2022 kohtuistungil.
22.Eeltoodust tulenevalt oleks hagejal põhimõtteliselt õigus lepingust taganeda ja nõuda ette makstud summa tagasi VÕS § 189 alusel.
23.Taganemise materiaalsed eeldused olid täitmata (VÕS § 116 lg 1). Hageja esile toodud asjaolud, s.o see, et kostja varuosi ei ostnud ja tööd jäid lõpetamata, on käsitatav küll lepingurikkumisena, kuid mitte olulise rikkumisena VÕS § 116 lg 2 p 1 – 4 tähenduses. Kuna hageja viidatud rikkumised olid hõlpsasti kõrvaldatavad kostjale täitmisnõude esitamisega, oleks lepingust taganemine lubatud olnud siis, kui hageja oleks andnud kostjale võimaluse enne lepingust taganemist need kohustused täita (VÕS § 114 lg 1). Hageja kinnitas 29.03.2022 kohtuistungil, et ta ei ole kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega määranud. Lepingust taganemist ei õigusta igasugune lepingurikkumine. Samuti ei ole lepingust taganemine, andmata teisele lepingupoolele võimalust, kui see on võimalik, lepingu eesmärk siiski saavutada, proportsionaalne ega kooskõlas lepingust taganemise kui õiguskaitsevahendi mõtte ega hea usu põhimõttega. Hageja ei toonud esile selliseid asjaolusid, millest saaks kohus järeldada, et antud juhul oleks rikutud sellist kohustust, mille täpne järgimine oli tema huvi püsimise eeldus lepingu täitmise vastu. Hageja esile toodud asjaoludest järeldus, et piisanud oleks sellest, kui kostja oleks töö ära teinud. Eeltoodu alusel leidis kohus, et taganemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud.
24.Täitmata olid ka taganemise formaalsed eeldused, s.o avalduse esitamine õigel ajal. Kostja esitas hageja raha tagastamise nõudele ka aegumise vastuväite, viidates VÕS § 118 lg-le 1. Kohus selgitas, et kuna taganemise õigus on kujundusõigus, ei kohaldu selle suhtes aegumise regulatsioon.
25.VÕS § 188 lg 1 kohaselt tuleb lepingust taganemiseks esitada teisele lepingupoolele taganemisavaldus. Hageja esitas esialgse hagiavalduse 17.12.2020 ja taganemise avalduse 04.02.2022. Hageja väitel oli talle aga juba juulis 2017 selge, et ta ei soovi kostjaga koostööd jätkata, et kostja ei soeta varuosasid ja ei tee töid lõpuni. Samale asjaolule tugines hageja juba ka 26.05.2019 kostja vastu esitatud kuriteokaebuses. Seega oli mõistlik aeg taganemisavalduse esitamiseks möödunud, kuna asjaolud, mida hageja käsitas olulise lepingurikkumisena, olid talle teada juba 4,5 aastat enne taganemisavalduse esitamist. Mõistlik aeg taganemisavalduse esitamiseks oleks kohtu hinnangul olnud, soovitud töö iseloomu arvesse võttes, mitte enam kui kuus kuud. Nii hagiavalduse kui taganemisavalduse esitamise ajaks oli möödunud ka lepingust tuleneva täitmisnõude esitamise aegumistähtaeg (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 146). Seetõttu oli taganemine ja sellest tulenevate nõuete esitamine igal juhul lubamatu.
26.Kohtu järeldusi ei mõjuta hageja väide, nagu oleks ta töövõtulepingu olemasolust teada saanud alles kohtumenetluse käigus. Hageja ei selgitanud, miks ta ei esitanud nõuet (lepingu täitmiseks või raha tagastamiseks) kohtusse varem.
27.Arvestades VÕS § 188 lg 1 sätestatut, s.o et taganemine toimub avalduse tegemisega teisele poolele, ei nõustunud kohus hagejaga, nagu saaks asjaolu, et kostja kinnitusel toimus tema teeninduses 16.03.2018 tulekahju, käsitleda konkludentse lepingust taganemisena. Igal juhul ei anna ainuüksi töökojas toimunud tulekahju alust leida, et kostja ei oleks soovinud hageja sõiduauto suhtes töid lõpuni viia ja oleks soovinud lepingust taganeda. Kostja ei ole ise tuginenud sellele, et ta oleks teostanud kujundusõigust ja lepingust taganenud.
2-20-18624
28.Isegi kui käsitleda hageja avaldust taganemise aluse puudumise tõttu ülesütlemise avaldusena VÕS § 655 lg 1 tähenduses, välistavad ülal tuvastatud avalduse esitamise mõistliku aja kriteeriumit puudutavad asjaolud VÕS § 196 lg 3 tulenevalt ka ülesütlemise lubatavuse.
29.Kokkuvõttes leidis kohus, et hageja raha saamisele suunatud nõuet ei ole võimalik rahuldada ka töövõtulepingu ettemaksu tagastamise nõudena. Kuna kohus tuvastas, et poolte vahel oli lepinguline suhe, ei käsitlenud kohus hageja viiteid lepinguvälistest võlasuhetest tulenevatele võimalikele nõuetele. Apellatsioonkaebus
30.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles võla ja viivise nõue rahuldamata jäeti, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
31.Maakohus rikkus TsMS §-s 7 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kostja manipuleeris menetluses korduvalt väitega, et kuna hageja on vandeadvokaat, siis on laenu väljastamine hageja poolt kuidagi pahatahtlik või kahtlane. Maakohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud hageja esile toodud asjaolude, hageja vastuväidete ega hageja esitatud tõenditega. Maakohtu otsus rajaneb peamiselt kostja esitatud väidetel ja tõenditel.
32.Hageja on kaotanud kostjale auto varuosade ostmiseks laenatud raha (3900 eurot), varuosi ei ole ta saanud, talle kuuluva auto lammutas kostja ilma hageja loata tükkideks, kostja töökojas toimus tulekahju, juppideks lammutatud auto teisaldati ilma hagejat teavitamata teise kohta ja seejärel ei olnud kostja alates juulist 2017 kuni maini 2021 hagejale kättesaadav. Maakohus ei ole neid asjaolusid otsuse tegemisel arvestanud.
33.Maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et poolte vahel ei olnud sõlmitud laenulepingut, jättes kohaldamata VÕS § 396 lg 1 ja VÕS § 399 lg 1 p 3, ning tuvastas ebaõigesti, et poolte vahel oli töövõtuleping VÕS § 635 lg 1 tähenduses ning asus ebaõigesti analüüsima töövõtulepingu olulist rikkumist VÕS § 116 alustel. Kohus jättis seejuures ebaõigesti kohaldamata VÕS § 647, mis on erinorm töövõtja poolt töövõtulepingu olulise rikkumise korral. Maakohus rikkus menetlusnorme (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8) ja hindas ebaõigesti tõendeid.
34.Poolte vahel oli sõlmitud laenuleping.
34.1.Laenusuhe on tõendatud sellega, et 22.02.2017 e-kirjas vastavale summale (varuosade maksumus) vastav summa on üle kantud. Hageja kandis teadlikult raha üle kostjale, mitte tema äriühingule. Ka kohtuistungil rõhutas hageja, et tal puudus kostja (eelkõige tema äriühingu) vastu vähimgi usaldus. Hageja arvestas sellega, et kostja mõnele tühjale äriühingule raha ülekandmine ei võimaldaks seda tagasi nõuda.
34.2.Laenulepingu sõlmimine on lubatud mistahes vormis (sh suuliselt) ning samuti on lubatud VÕS § 396 lg 2 kohaselt muu kohustuse vormistamine laenuna. Laenulepingu sõlmimine varuosade ostu finantseerimiseks oli õiguslikult lubatav. Pooled pidasid läbirääkimisi tööde tegemiseks, kuid kokkuleppe saavutati ühes küsimuses – varuosade omandamises kostja poolt hagejale, mida kostja pidi tagama ning milleks hageja andis kostjale laenu.
34.3.VÕS §-st 29 tulenevalt pidi kostja keskmise mõistliku isikuna aru saama, et kui ta lepib hagejaga kokku varuosade tarne ja hinna 3900 eurot, hageja ei usalda kostja lubadusi oma
2-20-18624 kokkuleppeid täita ega kostja äriühinguid, hageja huvide tagamiseks lepitakse kokku, et hageja ei tee ettemaksu kostja äriühingule, vaid annab laenu kostjale, hageja tasub tema kontole raha selgitusega ’’laen’’, siis on tegemist laenusuhtega, mille saanuks vormistada varuosade müügiks pärast varuosade tarnimist. Varuosasid aga kostja kunagi ei tarninud. Hageja ei võtnud tõsiselt kostja kinnitusi selle kohta, et kostja oleks kasutanud antud laenu lubatud eesmärgil.
34.4.Asjaolu, et kostja ei kasutanud saadud rahalisi vahendeid eesmärgipäraselt, oli ka põhjuseks, miks hageja ei kinnitanud kostja saadetud hinnapakkumisi. Seetõttu ei olnud hageja tahe suunatud töövõtulepingu sõlmimisele ja töödega alustamisele pärast laenulepingu ja seonduva kokkuleppe rikkumist kostja poolt.
34.5.Kostja ei vaielnud laenu saamisele vastu enne hagi esitamist. Kui kostja väidab, et ta sai raha töövõtulepingu alusel ettemaksuks, siis peab kostja mh tõendama, et eelnevalt saavutati kokkulepe kõigis töövõtulepingu olulistes tingimustes. Kostja ei ole seda tõendanud. Kostja ei ole tarninud varuosasid ega tõendanud, et ta oleks rahalisi vahendeid lubatud viisil kasutanud.
34.6.Ebaõige on maakohtu järeldus, et raha anti sõiduautoga tehtavate töödega seotud kulude katteks ja selle üle pooled ei vaidle. Samas leidis maakohus vastuoluliselt, et poolte esitatud kirjavahetus kinnitab, et raha kanti sõiduki varuosade eest.
35.Pooled ei sõlminud töövõtulepingut.
35.1.Hageja ei vaidle, et pooled pidasid läbirääkimisi töövõtulepingu sõlmimise üle. Samas ei soovinud hageja töövõtulepingut sõlmida pärast seda, kui kostja oli jätnud tarnimata kokkulepitud varuosad ning oli kasutanud raha muuks otstarbeks. Seetõttu ei saanud hageja ja kostja jõuda ka kokkuleppele töövõtulepingu olulistes tingimustes (s.t töö maksumus, teostamise graafik, vastutus, lõpptulemus, üleandmine- ja vastuvõtmine jne), mis välistas töövõtulepingu sõlmimise. Maakohus asus ebaõigesti ja arusaamatult analüüsima lepingu olulist rikkumist VÕS § 116 lg 1 ja 2 alusel. Korrektsem oleks olnud VÕS § 647 kohaldamine – mis on erinorm töövõtja poolt töövõtulepingu olulise rikkumise korral.
35.2.Kui pooled oleks sõlminud töövõtulepingu, siis oleks maakohus pidanud tõendeid hinnates jõudma järeldusele, et kostja on töövõtulepingut oluliselt rikkunud. Töövõtulepingu oluliseks rikkumiseks oleks VÕS § 647 lg 1 tähenduses saanud lugeda iga alljärgnevatest koos esinenud kostja rikkumistest eraldivõetuna: • kostja ei ostnud hagejalt saadud raha eest varuosi ega tarninud neid hagejale; • kostja alustas ilma loata ja kokkuleppeid saavutamata töid, mida hageja ei tellinud ning põhjustas hagejale kahju, sest demonteeritud autode väärtus on väiksem kui komplekteeritud sõidukite väärtus; • kostja töökojas oli 16.03.2018 tulekahju ja kostja kinnitas, et tal pole võimalik töid (mida hageja ei tellinud) lõpetada (vaadeldav ka kostja poolse konkludentse taganemisena töövõtulepingust, millega kahjustati hageja vara); • kostja teisaldas hageja loata lammutatud sõiduki hagejale teadmata asukohta; • kostja ei olnud alates juulist 2017 kuni hagile vastamiseni 31.05.2021 hagejale kättesaadav vaatamata sellele, et hageja korduvalt palus kostjal ühendust võtta.
35.3.Maakohus tuvastas õigesti, et kostja pole tõendanud ega esile toonud, et varuosad on hagejale üle antud või et need asuksid kohas, kuhu osadeks lammutatud sõiduk kostja poolt omavoliliselt teisaldati. Maakohus rikkus VÕS § 647 lg 1 ja lg 2 sätestatut, kuna oleks pidanud juhul, kui poolte vahel olnuks sõlmitud töövõtuleping, lugema seda ja teisi hageja esile toodud
2-20-18624 rikkumisi töövõtulepingu oluliseks rikkumiseks kostja poolt. Maakohtu otsus on selles osas ebaõige ja oluliste põhjendamispuudustega.
35.4.Isegi kui töövõtuleping oleks sõlmitud, puudunuks hagejal võimalus täitmisnõude esitamiseks ja isegi kui kostja oleks olnud kättesaadav, siis oleks täitmisnõue olnud tulemusteta, sest kostja enda kinnituse kohaselt puudus tal töökoja põlengu tõttu võimalus tööde tegemiseks, s.t lepingu täitmiseks.
35.5.Seega olnuks hagejal kostja rikkumise tõttu olnud õigus töövõtulepingust taganeda.
35.6.Ebaõige on hagejale ette heita ka seda, et ta töövõtulepingu rikkumisest väidetavalt mõistliku aja jooksul ei teavitanud. Hageja andis kostjale laenu varuosade ostmiseks. Olukorras, kus kostja varuosi ei ostnud ega hagejaga ei suhelnud, ütles hageja laenulepingu üles ja nõudis raha tagasi VÕS § 399 lg 1 p 3 alusel. Kostja asus alles kohtumenetluse ajal esmakordselt väitma, et väidetavalt oli poolte vahel sõlmitud töövõtuleping ja saadud raha eest on ta väidetavalt teinud töid. Seega ei saanud hageja esitada töövõtulepingu rikkumise teadet – hageja ei teadnud, et ta oleks sõlmitud töövõtulepingu, mille rikkumisest saanuks ta kostjat teavitada. Vastustaja seisukoht
36.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
37.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muuta. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
38.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi võla ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Seega on jõustunud maakohtu otsus osas, milles maakohus võttis vastu hagist loobumise kostja valdusest sõidukite väljanõudmiseks või alternatiivselt sõidukite väärtuse hüvitamiseks ja lõpetas selles osas menetluse ning jättis selle nõudega seonduvad menetluskulud kostja kanda.
39.Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti tuvastanud, et poolte vahel ei olnud sõlmitud laenulepingut. Samuti on õige maakohtu järeldus, et pooled sõlmisid töövõtulepingu sõidukite remontimiseks ja hageja poolt kostjale tasutud 3900 eurot oli ettemaks vajalike varuosade ostmiseks ja tööde alustamiseks. Maakohus ei ole selles osas vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud ja ringkonnakohus võtab eelviidatud osas tuvastatud asjaolud TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks apellatsioonkaebuse läbivaatamisel. Ringkonnakohus nõustub osas, milles maakohus tuvastas, et poolte vahel oli töövõtuleping, maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata.
40.Tsiviilasja lahendamisel kohaldab õigust kohus ja ta ei ole seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). Maakohus on piisavalt selgitanud pooltele kohalduvat õigust ja seda, et nähtuvalt poolte poolt esile toodud asjaoludest on poolte vahel töövõtuleping, võimaldades
2-20-18624 pooltel esitada õiguslikust kvalifikatsioonist tulenevalt väiteid ja tõendeid. Samuti on kohus selgitanud tõendamiskoormust.
41.VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenulepingu sõlmimine eeldab poolte tahet just laenulepingu sõlmimiseks. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja tahteavaldus laenulepingu sõlmimiseks on väljendatud 22.02.2017 e-kirjas. Viidatud e-kirjas on kostja loetlenud auto remondiks tellitavate detailide hinnad, mis olid kokku 3953 eurot, rõhutades, et selle raha võtab ta alati ette ning loetles ka osade tööde maksumuse (tl 78). Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja sooviks oli, et hageja teeks ettemaksu töövõtulepingu täitmiseks vajalike varuosade soetamiseks ja töö alustamiseks. See, et hageja on kirjutanud 28.02.2017 ülekande selgitusse sõna „laen“, ei tõenda poolte kokkulepet laenulepingu sõlmimiseks. Hageja rõhutatud asjaolu, et ta ei usaldanud kostja äriühingut, mistõttu andis ta laenu kostjale isiklikult, ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust. Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks kostjat teavitanud sellest, et kostja äriühing ei ole usaldusväärne ja hageja soovib kostjale anda laenu eesmärgil, et kostja äriühing saaks laenu kasutades osta vajalikke varuosi hageja auto remontimiseks. Maakohus on poolte esiletoodud ja tõendatud asjaoludest õigesti järeldanud, et laenulepingu sõlmimine on tõendamata. Maakohus on hageja väiteid otsuses käsitanud põhjalikult ja jälgitavalt. Kuna hageja on apellatsioonkaebuses esitanud samad väited, mida ta esitas maakohtus, ja maakohus on neile vaidlustatud otsuses vastanud, siis ei pea ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjenduste kordamist selles osas vajalikuks.
42.VÕS § 635 lg 1 sätestab, et töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping sõiduki 1 remontimiseks ja poolte vahel on olnud läbirääkimised ka sõiduki 2 remontimise osas. Maakohus on järelduse tegemisel hinnanud pooltevahelist e-kirjavahetust ja poolte esiletoodud muid asjaolusid. Vaidlust ei ole, et pärast sõidukite omandamist jättis hageja need kostja juurde ja pooled alustasid läbirääkimist sõidukite remontimiseks. Kostja esitas hagejale kalkulatsioonid tööde hinna kohta ja hageja 10.04.2017 kirjast järeldub, et ta on kostja pakkumisega 19 000 eurot nõus (tl 79 pöördel).
43.Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitusega, et pooled pidasid küll läbirääkimisi, kuid töövõtulepingut ei sõlmitud ja läbirääkimised katkesid 11.04.2017. 11.04.2017 e-kirjas on hageja kirjutanud: „Tänud kirja eest. Ei ole tahtnud Sinu aega raisata. Vabandan selle põhjustamise pärast. Lähen sinisega edasi – saad enda omaga edasi liikuda. ...“. Maakohus on ringkonnakohtu arvates õigesti tuvastanud, et tegemist on hageja vastusega kostja kirjale, milles kostja küsis, kuidas töödega edasi minna, kuna töös olid mõlemad sõidukid ning kostjale ei olnud selge, kas hageja soovib endiselt mõlema sõiduki remontimist. Hageja 11.04.2017 ekirjast sai järeldada, et hageja soovis jätkata sõiduki 1 (sinise auto) remondiga. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega (maakohtu otsuse põhjenduste p 29).
44.Vastuses apellatsioonkaebusele väitis kostja, et töövõtuleping oli sõlmitud kostja äriühingu H OÜ ja hageja vahel, ja maakohtu järeldus pooltevahelise töövõtulepingu kohta on ebaõige. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et töövõtuleping oli sõlmitud poolte vahel. Kostja ei ole tõendanud, et leping oleks sõlmitud H OÜ-ga.
45.Kostja on maakohtule 15.02.2021 esitatud vastustes selgitanud, et hageja jättis ostetud auto reg nr XXXXXX kostjale kuuluvasse teenindusse (tl 38). 19.01.2022 kohtuistungil on kostja
2-20-18624 selgitanud, et kostja sai ettemaksu, pidi ostma varuosad ja tegema tööd (tl 64 pöördel). 01.03.2022 kostja vastusest nähtub, et kostja on hagejaga töövõtulepingu sõlminud ja asunud seda täitma (tl 72-75). 29.03.2022 istungil on kohus küsinud pooltelt, kas hageja väidetel arutati lepingu sõlmimist OÜ-ga, millele hageja vastas, et ta arvas, et kostjal oli seos ettevõttega ja kostja vastas, et töövõtuleping oli kostjaga (tl 103 pöördel). Alles 11.04.2022 menetlusdokumendis on kostja esile toonud, et töövõtuleping sõlmiti hageja ja H OÜ vahel, rõhutades, et ta võtab selle asjaolu omaks (tl 107 pöördel). TsMS § 231 lg 2 teise lause järgi on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Omaks saab võtta teise menetlusosalise selgesõnalist faktilist väidet. Hageja esitatud menetlusdokumentidest ja kohtuistungil avaldatust ei nähtu, et hageja oleks esitanud väite, et töövõtuleping sõlmiti H OÜga. Seega ei saanud kostja asjaolu omaks võtta ja kostja poolt 11.04.2022 menetlusdokumendis avaldatut tuleb käsitada vastuväitena hagile. Maakohus lõpetas eelmenetluse 18.03.2022, mistõttu oli vastuväide esitatud pärast eelmenetluse lõppu. Hageja ei ole maakohtu menetluses ega apellatsioonkaebuses kostja väidet omaks võtnud, vaid on väitnud, et töövõtuleping oli kostjaga.
46.Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses, et kostja on töövõtulepingut rikkunud, kuid lepingust taganemise materiaalsed ja formaalsed eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei olnud hageja lepingust taganemine kehtiv (VÕS § 116 ja § 188). Maakohus sedastas ka, et kui käsitada hageja taganemise avaldust lepingu ülesütlemisena (VÕS § 655 lg 1), siis oli see toimunud pärast mõistliku aja möödumist (VÕS § 196 lg 3). Seega saab ringkonnakohtu arvates maakohtu tuvastatust järeldada, et pooltevaheline töövõtuleping kehtib ka praegu ja hagejal on mh õigus kostjalt nõuda selle täitmist. Ringkonnakohtu arvates on maakohus jätnud ebaõigesti hindamata poolte esiletoodud ja tõendatud asjaolud, millest saab järeldada, et leping võis poolte kokkuleppel lõppeda.
47.VÕS § 186 p 4 järgi võib võlasuhe lõppeda kokkuleppega. Ringkonnakohus selgitas seda pooltele 15.02.2023 kohtuistungil. Kokkuleppe sõlmimine eeldab poolte vahel vastavate tahteavalduse vahetamist. Hageja on 04.02.2021 menetlusdokumendi p-s 16 alternatiivse vastuväitena esile toonud, et kostja on konkludentselt taganenud töövõtulepingust (tl 69). Hageja järeldab seda kostja vastuses hagile esitatud asjaolust, et kostja on lõpetanud pärast töökojas 16.03.2018 toimunud tulekahju tööd hageja sõidukitega. Pooled ei vaidle, et pärast tulekahju kostja autode remontimist ei jätkanud ja autod teisaldati Männikul asuvasse hoiukohta. Samuti pole pooled väitnud, et hageja oleks 2018. aastal nõudnud kostjalt töövõtulepingu täitmist. Juulis 2018 ei ole kostja vastanud hageja e-kirjadele, mis on saadetud aadressile ZZZ, mida pooled kasutasid eelnevalt omavahelises suhtluses. 18.10.2018 on hageja saatnud kostja e-maili aadressile ZZZ e-kirja, milles teatas, et tal on kostja vastu nõue summas 3900 eurot ja kostja valduses on 2 hageja nimele registreeritud autot (tl 15).
48.TsÜS § 70 sätestab, et kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Kuna lepingu sõlmimisel ja täitmisel on pooled suhelnud, kasutades kostja meiliaadressi XXX, siis saab ringkonnakohtu arvates eelviidatud aadressile saadetud e-kirja lugeda kostja poolt kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval. Kostja on tavapäraselt vastanud hageja e-kirjadele kas samal või järgneval päeval, millest saab järeldada, et ka hageja 18.10.2018 e-kirja pidi kostja kätte saama hiljemalt saatmisele järgmisel päeval ehk 19.10.2018. Kostja ei ole väitnud, et ta pole hageja kirja kätte saanud.
2-20-18624
49.TsÜS § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Ringkonnakohtu arvates on hageja 18.10.2018 e-kirjas sõnaselgelt väljendanud, et ta soovib, et kostja tagastaks talle 3900 eurot ja autod ehk selle, mis oli lepingu täitmiseks talle üle antud, ja ei soovi enam lepingu täitmist. Tunnistaja W ütluste kohaselt pandi kevadel autoomaniku soovil tööd seisma ja suve lõpul hoiustati autod Männikul (tl 123). Seega on tõendatud, et hiljemalt oktoobriks 2018 ei soovinud hageja enam kostjaga lepingut jätkata.
50.Kostja ei ole sõnaselgelt väljendanud, et ta ei soovinud lepingu täitmisega jätkata ja soovis lepingu lõpetada, kuid kohtumenetluses on ta avaldanud, et märtsis 2018 põles tema töökoda ja ta kaotas huvi ning võimaluse lepingut täita. Ringkonnakohus järeldab sellest, et kostja sooviks oli leping lõpetada. TsÜS § 68 lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib TsÜS § 68 lg 3 järgi olla kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (Riigikohtu 05.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-14, p 12). Kaudne ehk konkludentne on selline tahteavaldus, millest vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg (Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-109972/115, p 12). Ringkonnakohus leiab, et pärast 2018 toimunud põlengut oli kostja sooviks leping lõpetada, mida ta on kinnitanud ka kohtumenetluses. Nii on seda tõlgendanud ka hageja. Hageja sai järeldada, et 2018. aasta suvel, millal ta enam väidetavalt kontakti kostjaga ei saanud, on kostja lõpetanud lepingu täitmise ja soovib selle lõpetada.
51.Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et alates oktoobrist 2018 ei olnud kummalgi lepingu poolel soovi lepingu täitmist jätkata ja poolte tahteavaldustest saab järeldada, et pooled on konkludentselt kokkuleppel lepingu lõpetanud. Samas ei ole pooled esile toonud, et oleks kokku lepitud ka poolte rahaliste kohustuste osas, see tähendab selles, millises ulatuses oli kostja töövõtulepingut täitnud ja kas hagejal on õigus ettemaksuna tasutud 3900 eurot kostjalt VÕS § 1028 lg 1 järgi tagasi nõuda.
52.VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1033 lg 1 kohaselt ei pea saaja saadut tagastama ega selle väärtust hüvitama ulatuses, milles ta ei ole saadu hävimise, äratarvitamise või kahjustumise tõttu või muul põhjusel saadu või selle väärtuse võrra rikastunud.
53.Ringkonnakohus leiab, et seoses kokkuleppel lepingu lõpetamisega on hageja kohustus autode remondi eest kostjale tasuda ära langenud ja hagejal on õigus ettemaksuna lepingu täitmiseks kostjale tasutu tagasi nõuda, kuid seda ainult ulatuses, mida kostja ei kasutanud ära lepingu täitmiseks selle kehtivuse ajal. Kostja väitel on ta lepingu täitmiseks teinud osaliselt töid, sh auto demonteerinud, teinud kere- ja põhjatöid, keevitanud ja valmistanud ette värvimise. Pärast lepingu täitmise lõpetamist on ta asjad pakkinud ja autod hoiustanud. Kokku on kulude suuruseks 4180 eurot (tl 74). Oma väiteid tõendab kostja tunnistaja ütlustega. Tunnistaja W ütluste kohaselt tehti tööd 120 tundi lahtikomplekteerimisel, mis võis olla 2000 euro ringis, võib-olla ka rohkem. Tagumise veosilla reduktor maksis 700-800 eurot. Omaniku soovil pakiti autod kokku ja hoiustati Männikul, see toimus suve lõpul (tl 123). Töötunni hinnaks on kostja esitatud kalkulatsiooni põhjal 24 eurot (6000:250) (tl 78 pöördel). Tunnistaja ütluste kohaselt tehti sõidukite demontaažil (lahtikomplekteerimine) ca 120 tundi, mille maksumuseks on 2880 eurot (120x25). Kostja on lisaks esile toonud, et autosid keevitati ja tehti
2-20-18624 ettevalmistamistöid värvimiseks, mis kokku maksis kostja väidetel 1240 eurot ja pakiti asjad, milline töö maksis 560 eurot. Autode keevitamist ja värvimiseks ettevalmistamise tööde tegemist tunnistaja ütlused ei kinnita, küll aga selgitas tunnistaja, et autod pakiti kokku ja teisaldati Männikule, mistõttu on kulu 560 eurot usutav. Tunnistaja ütluste kohaselt oli olemas ka remondiks vajalik vedava tagasilla reduktor, mille hinnaks oli 700-800 eurot. Eeltoodut arvestades oli kostja kulutanud lepingu kehtivuse ajal selle täitmiseks enam kui hageja poolt tasutud 3900 eurot, mistõttu ei kuulu VÕS § 1033 lg 1 järgi hageja poolt kostjale ettemaksuna tasutu tagastamisele.
54.Eelnevalt toodud osas muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
55.Maakohus on õigesti jaotanud maakohtu menetluskulud. Maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude suurust ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud.
56.Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätta TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi (hageja) kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
57.Kostja (vastustaja) menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostja on kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid 891 eurot (käibemaksuga), mis moodustub esindajatasust 6,25 tunni töö eest tunnitasuga 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus märgib, et taotluses on märgitud kokku liidetuna ebaõige tundide arv, õige on 6,75 tundi. Tasu suurus on taotluses arvutatud õigest tundide arvust lähtudes. Kohtuistungi kulud palub kostja hüvitada vastavalt istungi kestusele. Hagejal polnud vastuväiteid kostja menetluskulude suurusele.
58.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on olnud vajalikud. Toimikust nähtuvalt on kostja esindaja koostanud põhjaliku vastuse apellatsioonkaebusele, milleks ta pidi tutvuma maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega. Kuna kõik eelviidatud dokumendid on pikad ja põhjalikud ning tsiviilasi oli keskmise keerukusega, siis saab kostja menetluskulude nimekirjas toodud ajakulu pidada põhjendatuks. Ringkonnakohtu istung kestis 1 tunni. Kokku on kostjale õigusabi osutamise põhjendatud ajakulu 7,75 tundi.
59.Ringkonnakohus peab kostja esindaja tunnitasu mõistlikuks ja TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatuks. Kostjale tuleb hüvitada menetluskulud käibemaksuga.
60.Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjale hüvitamisele menetluskulu 1023 eurot (7,75x132). Kostja on esitanud ka TsMS § 177 lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
61.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
2-20-18624
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.