Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 21. november 2025
Tsiviilasja number
2-22-5667
Tsiviilasi
O.K hagi XXXXX AS-i vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 24. märtsi 2025. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XXXXX AS-i apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
7813 eurot 62 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja O.K (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Grete Kirsimaa Kostja XXXXX AS (endine ärinimi XXXX Aktsiaselts) (registrikood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Karl Kask
Kohtuistungi toimumise aeg
28. oktoober 2025
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 24. märtsi 2025. a otsus muutmata.
3.Määrata kindlaks O.K apellatsiooniastme hüvitatavate menetluskulude suurus ning mõista XXXXX AS-ilt O.K kasuks menetluskulude katteks välja 6021 eurot 44 senti (sh käibemaks).
Välja mõistetud menetluskuludelt (6021 eurot 44 senti) tuleb XXXXX AS-il tasuda O.K-le viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.O.K (hageja) esitas 18. aprillil 2022 Tartu Maakohtule XXXXX AS (kostja) vastu hagiavalduse. Hageja palus, arvestades nõude hilisemaid täpsustusi, mõista kostjalt hageja kasuks välja:
1.kahjuhüvitise 7. detsembri 2020 kuni 31. detsembri 2024 eest 39 134 eurot 78 senti;
2.igakuise kahjuhüvitise alates 1. jaanuarist 2025, mille aluseks võetakse hüvitise baasmäär (31. detsembri 2024. a seisuga indekseerituna 1395 eurot 22 senti), mis vastab hagejal tuvastatud kutsehaigusest tingitud töövõimekao protsendimäärale (hetkel 60%). Baasmäära tuleb iga-aastaselt indekseerida tegevusalal "Taime- ja loomakasvatus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad" Statistikaameti poolt avaldatava keskmise brutokuupalga muutust kajastava indeksiga, ning sellest tuleb maha arvestada sama perioodi eest saadud töövõimetoetus;
3.viivise hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud hüvitiselt 9166 eurolt 31 sendilt määras 8% aastas alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni;
5.mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel. Hageja palus kohustada kostjat tasuma igakuine hüvitis hageja pangakontole hiljemalt iga kuu 6. kuupäevaks ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja alates 7. novembrist 2005 kuni 31. maini 2019 kostja juures XXXXX. Hageja töökohustused olid järgmised: põrsaste ajamine ja sorteerimine, mille käigus tuli avada raskeid suluväravaid, sigade koormate komplekteerimine, mille käigus tuli sead tätoveerimisrauaga tätoveerida ja avada raskeid suluväravaid, farmitöö kontrollimine, kontoritöö, sh kuvariga ning farmi töötajatele lõunasöögi valmistamine. Hagejal diagnoositi 7. detsembril 2020 kutsehaigus, s.o ülekoormushaigus - rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede muud haigusseisundid, vasaku käe 2
müöfastsiaalne valu, lateraalse epikondüliidi nähud, karpaaltunneli sündroom mõlemapoolselt, õlavarre pöörajalihaste kõõluskätiste sündroom vasakul, õlabursiit vasakul. Kutsehaiguse põhjustasid järgmised ohutegurid: koormus kätele, enam vasakule käele, juhtivalt vasaku käe korduvad liigutused jõu rakendamisega loomade tätoveerimisel ja käte sundasendid. Hageja töövõime kaotus loeti 40% ulatuses tingituks kutsehaigusest.
21.juunist 2022 hinnati, et hageja töövõime kaotus on 60% ulatuses tingitud kutsehaigusest. Hageja väitel rikkus kostja töösuhte kestel mitmeid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Kostja rikkumised olid järgmised: kostja ei taganud ohutut töökeskkonda; kostja ei hinnanud töökeskkonna riskianalüüsides kutsehaiguse põhjustanud ohutegureid; kostja ei kujundanud raskustega (suluväravad kaalusid 15 kg) tööd nii, et see oleks olnud hagejale võimalikult ohutu; kostja ei juhendanud hagejat kuvariga töötamisel, kostja ei võimaldanud hagejal kasutada puhkust, kuna ei määranud talle kontoritööks asendajat. Hagejal tekkis seetõttu kutsehaigus. Kutsehaiguse tagajärjel ei saa hageja tööd teha ja sissetulekut teenida. Hageja soovib seetõttu kostjalt saamata jäänud tulu hüvitamist. Hageja soovib lisaks kutsehaigusest tingitud ravimite kulu ja mittevaralise kahju hüvitamist. Kahjuhüvituse vähendamiseks ei ole alust. Hagejal ei ole olnud enesekahjustamise tahtlust. Hageja nõuded ei ole aegunud. Hagejal tekkis kahju, mille hüvitamist ta nõuab, alates 1. juunist 2019. Hageja sai kohustatud isikust teada ajal, mil tal kutsehaigus diagnoositi.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Nõuded on aegunud. Nõuete aegumistähtaeg algab ajast, mil isik sai teada varalisest kahjust, mille kutsehaigus põhjustas. Hagejal diagnoositi õlavöötme ülekoormushaigus esimest korda 2. oktoobril 2006. Hageja seostas 2012. a tervisekontrollis tööülesannete täitmisega selja-; jala- ja õlavöötme valu. Hageja tegi 2014. ja 2016. a enda kutsehaiguse tõttu kulutusi ravivahenditele ja ravimitele. Hagi esitati 18. aprillil 2022, s.o pärast nõuete aegumist. Hagejal diagnoositi õlavöötme ülekoormushaigus hiljemalt 2. oktoobril 2006. Hageja kutsehaigus ei tekkinud seega kostja juures töötamise ajal. Hagejal oli enne kostjat mitmeid tööandjaid. Kutsehaiguse diagnoosimisel ei arvestatud nende juures olnud ohutegureid. Kostja ei rikkunud töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Kostja riskianalüüsides on farmijuhataja töö sisuna välja toodud nii kontoritöö kui ka koormate komplekteerimine. Kostja tagas farmis piisava tööjõu. See oli olulisim meede, millega vähendati hageja kätele mõjuvaid terviseriske. Iga töötaja pidi normaalse tööjaotuse korral tätoveerima ca 1,5 autokoormat sigu kuus, milleks kulus maksimaalselt 2 tundi. Sigade tätoveerimine ei olnud seega riskitegur, mis oleks pidanud olema riskianalüüsis kajastatud. Kostja puudulike riskianalüüside ja hageja kutsehaiguse vahel ei ole põhjuslikku seost. Kuvariga töö on riskianalüüsis ohutegurina välja toodud ning ohtu maandati tervisekontrollidega, mille hageja on regulaarselt läbinud. Raskuste käsitsi teisaldamine on riskianalüüsides ja ohutusjuhendites välja toodud. Hageja käsutuses oli raskuste käsitsi teisaldamiseks piisav tööjõud. Hageja kasutas puhkusi. Talle olid määratud asendajad. Kostja kohaldas terviseriskide ennetamiseks ja maandamiseks kõiki mõistlikult võimalikke meetmeid. Kostja ei ole hageja tervisekahjus süüdi. Hageja varjas oma terviseprobleeme kostja eest ning soodustas seeläbi endal kutsehaiguse teket või selle süvenemist. Kostja ei vastuta seega hagejale kutsehaiguse tagajärjel tekkinud kahju eest. Alternatiivselt tuleks kostja vastutuse määra hageja käitumise tõttu vähendada. Hageja nõuded on vastuolus hea usu
3
põhimõttega, kuna need on tekkinud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) ja töölepingu (farmi töö organiseerimata jätmine) rikkumisega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 24. märtsi 2025. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise perioodi 7. detsember 2020 kuni 31. detsember 2024 eest 39 040 eurot 69 senti ning alates 1. jaanuarist 2025 järgmiselt:
1.hüvitise baasmäär on 31. detsembri 2024. a seisuga 2325 eurot 37 senti;
2.hüvitise baasmäära tuleb iga aasta 1. jaanuaril (esimest korda 1. jaanuaril 2025) indekseerida Statistikaameti avaldatava keskmise brutokuupalga muutust kajastava indeksiga tegevusalal „Taime- ja loomakasvatus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad“. Indekseerimine tuleb läbi viia koheselt Statistikaameti andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta 1. maiks. Indekseerimisel arvestatakse ümber alates indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja tehakse vähem tasutud osas ühekordne väljamakse või enamtasutud osas tasaarvestus järgmise maksega;
3.indekseeritud hüvitise baasmäär tuleb korrutada hagejal diagnoositud kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse ulatusega, mis on kohtuotsuse tegemisega seisuga 60%;
4.hagejale lõplikult tasumisele kuuluva igakuise kahjuhüvitise suuruse saamiseks tuleb p-s 3.3. märgitud arvutuse tulemusel saadud korrutisest maha lahutada hageja sama perioodi eest makstud töövõimetoetuse osa, mille suuruse saamiseks tuleb hagejale makstud töövõimetoetuse päevamäär korrutada arvestusaluse kuu päevade arvuga ning saadud tulemus tuleb korrutada hagejal diagnoositud kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse ulatusega, mis on kohtuotsuse tegemisega seisuga 60%. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 9166 eurolt 31 sendilt määras 8% aastas alates 18. aprillist 2022 kuni põhinõude täitmiseni; mittevaralise kahju hüvitise 2000 eurot; jättis hageja nõude kutsehaigusest tingitud ravimite kulude perioodilise maksena hüvitamiseks rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 8881 eurot 49 senti koos viivisega ning märkis, et kostja peab tasuma perioodilise kahjuhüvitise iga kuu 6. kuupäevaks hageja pangakontole. Hageja nõuab talle kutsehaigusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju väljamõistmist. Hageja tugineb nõude alusena VÕS §-le 1043 jj. Hageja nõuded ei ole aegunud. Hageja sai teada, et tema terviseprobleemidest tekkiv kahju – nii kulud ravimitele kui ka saamata jääv töötasu - on põhjustatud kutsehaigusest alles siis, kui hagejal diagnoositi kutsehaigus, s.o 7. detsembril 2020. Hageja kutsehaigusest tulenevate kahjunõuete aegumine algas seega 7. detsembrist 2020. Hageja nõuded oleksid tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1 alusel aegunud 7. detsembril 2023. Hageja esitas hagi 18. aprillil 2022, s.o enne nõuete aegumist. Hageja nõudeid ei saaks lugeda aegunuks isegi, kui lugeda nõuete aegumistähtaja alguseks töölepingu lõpetamise päev, s.o 31. mai 2019 või hagejal puuduva töövõime tuvastamise päev, s.o 3. august 2020. Hagejal tuvastati alates 11. juunist 2020 kuni 10. juunini 2026 puuduv töövõime, s.o töövõime kaotus 100%. Hagejal diagnoositi 7. detsembril 2020 kutsehaigusena ülekoormushaigus. Hageja töövõime kaotus oli perioodil 7. detsember 2020 kuni 20. juuni 2022 tingitud kutsehaigusest 40% ulatuses ning alates 21. juunist 2022 on see tingitud kutsehaigusest 60% ulatuses. Hageja kutsehaigus kujunes välja aastatel 2005 kuni 2019, 4
mil hageja töötas kostja juures. Kostja väide, et hagejal võis kutsehaigus tekkida enne kostja juurde tööle asumist, ei ole põhjendatud. Hageja töötas enne kostja juurde tööle asumist müügikonsultandi ja koolituse asjaajajana, st tegi kontoritööd. Tõenäoline ei ole, et hagejal 7. detsembril 2020 kutsehaigusena diagnoositud ülekoormushaigus, mille põhjustasid ohuteguritena koormus kätele, enam vasakule käele ning vasaku käe korduvad liigutused jõu rakendamisega, on seostatav hageja (kontori)tööga aastatel 1997 - 2005. Õlavöötme ülekoormushaigus (märgitud 2006. a tervisekontrolli kaardil) ja käte (juhtivalt vasaku käe) ülekoormushaigus (2020. a diagnoositud kutsehaigus) ei ole samad. Tegemist on erinevate kehapiirkondade ülekoormushaigustega, mille tekkepõhjused on erinevad. Hagejale pärast 2006. a tehtud töötervisekontrollide tulemustes ei mainita (õlavöötme) ülekoormushaigust. Hagejal ei diagnoositud 2006. aastal seega ülekoormushaigust. Hageja ei ole pärast kostjaga töösuhte lõppemist 31. mail 2019 töötanud ega sissetulekut teeninud. Hagejal tekkis kutsehaiguse tagajärjel kahju, kuivõrd hageja ei ole saanud (osaliselt) kutsehaigusest tingitud puuduva töövõime tõttu sissetulekut teenida. Kuna hagejal diagnoositud kutsehaigus kujunes välja kostja juures töötades, on hagejale kutsehaiguse tagajärjel tekkinud kahju ja kostja tegevus(etus)e vahel põhjuslik seos. Kostja rikkus TTOS § 13 lg 1 p-de 12 ja 13. Hageja töötas alates 7. novembrist 2005 kuni
31.maini 2019 kostja juures XXXXX. Kostja ei täitnud ajal, mil hageja asus kostja juures tööle, hageja juhandamise kohtustust nõuetekohaselt. Kostja juhend oli liiga üldsõnaline. See ei olnud piisav, et hagejal kutsehaiguse tekkimist ära hoida. Kostja tutvustas hagejale täpsemat juhendit alles üheksa aastat pärast seda, kui hageja asus kostja juures tööle. Tõenäoline on, et hageja kutsehaiguse väljakujunemine algas juba ajal, mil hageja kostja juurde tööle läks. Kostja rikkumine on hagejal tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses ja õigusvastane. Kostja rikkus TTOS § 13 lg 1 p-de 1, 3, 4, 6, 6 1. Kostja koostas ja kinnitas esimese töökeskkonna riskianalüüsi alles 2014. aastal. Hagejale tutvustati seda 1. oktoobril 2014. Kostja jättis ligemale üheksa aasta jooksul pärast hageja tööle asumist tegematatöökeskkonna riskianalüüsi, mille tulemused oleks pidanud olema aluseks töökeskkonna sisekontrollile. Sisekontrolli käigus välja selgitatavate töökeskkonna ohutegurite alusel oleks saanud hinnata nende võimalikku mõju hageja tervisele ning koostada tegevuskava, milles oleks saanud ette näha abinõud töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks. Kuna kostja töökeskkonna kohta ei olnud 2014. aastani riskianalüüsi, ei saanud kostja teavitada hagejat töökeskkonna ohuteguritest ja tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest ega neid rakendada. Need rikkumised võisid omada olulist rolli hagejal kutsehaigusena väljakujunemisel. Kostja ei hinnatud 2014. ja 2017. a töökeskkonna riskianalüüsides hageja kutsehaigestumist põhjustanud ohutegureid, milleks on koormus kätele, enam vasakule käele, juhtivalt vasaku käe korduvad liigutused jõu rakendamisega loomade tätoveerimisel, käte sundasendid. Hageja täitis muuhulgas järgmisi tööülesandeid: sigade sorteerimine; koormate komplekteerimine, mis sisaldas sigade tätoveerimist, 15 kg kaaluvate suluväravate avamist ja sulgemist. Ehkki ametijuhendi kohaselt allusid hagejale farmi operaatorid, ei saanud hageja oma alluvaid alati eelnimetatud tööülesannete täitmisel rakendada, kuna see ei olnud tihtipeale võimalik. Tööülesannete rohkuse ja tööjõu nappusese tõttu ei olnud mõeldav, et selliste tööde tegemine venitatakse mitmele tööpäevale. Tööülesannete maht ei vastanud töötajate arvule ja tööajale. Riskianalüüside tegemine või tegemata jätmine ei ole hagejale tekitatud tervisekahjuga siiski niivõrd põhjuslikus seoses. Põhjuslik seos on hagejale tekkinud kutsehaiguse ja selle vahel, et kostja ei edastanud tervisekontrolli tegijale täielike ja kõiki ohutegureid hõlmavaid riskianalüüse. See võis aidata kaasa hagejal kutsehaiguse tekkimisele ja selle süvenemisele. 5
Kui selliste tervisekontrollide tegijad oleksid ohutegurite kohta teavet omanud, oleksid nad saanud nendest lähtuvatele terviseriskidele enam tähelepanu pöörata ja rakendada ennetavaid või leevendavaid meetmeid. Arstide järelduses, et hageja tööülesannete käigus koormate komplekteerimisel sigade tätoveerimisel ja suluväravate avamisel-sulgemisel tehtud käeliigutused põhjustasid hagejal käte ülekoormushaigusena diagnoositud kutsehaiguse, ei ole põhjust kahelda. Kostja rikkus TTOS § 9 lg 4 alusel kehtestatud sotsiaalministri 27. veebruari 2001. a määruse nr 26 "Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" (määrus nr 26) § 3 lõikeid 1-4. Raskuste käsitsi teisaldamisest lähtuvaid terviseriske ei saa maandada ainult nii, et jagada raskuste käsitsi teisaldamisega seotud tööd võimalikult paljude töötajate vahel. Kostja pidi kujundama raskuste teisaldamisega seotud töökohad nii, et muuta need töötajale ohutuks. Kostja rikkus Vabariigi Valitsuse määruse nr 362 "Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" § 3 lõiget 3 (määrus 362). Kostja ei viinud läbi hageja juhendamist kuvariga töötamisel. Kuvariga töötades ei ole käed puhkeasendis. Kätele tekib sundasendist tingitud pinged. Käed on pidevalt ja süstemaatiliselt koormatud ja käte tervislik seisund võib muutuda halvemaks. Kuna ei ole tuvastatav, et hageja suhtes oleks kostja poolt läbi viidud kuvariga töötamise juhendamist, võis kuvariga töötamisel valede töövõtete kasutamine koosmõjus sigade tätoveerimisega kätele kaasneva koormusega põhjustada hagejal kutsehaiguse. See rikkumine aitas seega kaasa hagejal kutsehaiguse kujunemisele. Kostja oli vähemalt raskelt hooletu ja on hagejale kahju tekkimises seega süüdi. Kostja jättis käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata olukorras, kus kostja tööandjana kinnitas esimese detailsema ohutusjuhendi ja esimese riskianalüüsi enda töökeskkonnas alles 2014. aastal, ehkki vastav kohustus kehtis tööandjatele TTOS § 13 lg 1 p-dest 3, 12 ja 13 tulenevalt alates TTOS-i jõustumisest 1. juunil 2002. Kostja rikkus vastavaid kohustusi ligemale üheksa aasta vältel alates hetkest, mil hageja kostja juurde tööle asus. Kostjat jättis käibes vajalikku hoole järgimata olukorras, kus ta jättis esitamata hageja suhtes läbi viinud tervisekontrolli tegijatele kõiki hageja tööülesannetega seotud ohutegureid hõlmava teabe, jättis järgimata raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ning jättis hagejale tutvustamata kuvariga töötamise juhendi ja tegemata vastava väljaõppe. VÕS § 139 lg 1 ja 3 alusel kahjuhüvitise vähendamine ei ole põhjendatud. Hageja ei aidanud tahtlikult või raskelt hooletuna kaasa endal kutsehaiguse kujunemisele ja seeläbi kahju tekitamisele. Hageja ei rikkunud TTOS § 14 lg 1 p-st 6 ja töölepingu seaduse (TLS) § 15 lg 2 p-st 5 lähtuvat kohustust teavitada tööandjat oma tööülesannete täitmist takistavast tervisehäirest. Hagejal on VÕS § 130 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu hüvitamist. Hageja keskmise kuusissetuleku arvestamisel tuleb lähtuda alates 1. mai 2018 kuni 30. aprill 2019 teenitud sissetulekust. Hageja keskmine sissetulek on seega 1700 eurot 2 senti kuus. Hagejal diagnoositud kutsehaigusest tingitud töövõimekaost tulenev kahjuhüvitis on alates hagejal kutsehaiguse diagnoosimisest 7. detsembril 2020 kuni 31. detsembrini 2024 kokku 39 040 eurot 69 senti. Igakuise hüvitise summa on arvestatud järgmiselt: hageja keskmine kuusissetulek on korrutatud hagejal diagnoositud kutsehaigusest tuleneva töövõimekao ulatusega; saadud summast on maha arvatud hagejale makstava töövõimetoetuse osa, mis vastab kutsehaigusest tuleneva töövõimekao protsendile. Kahjuhüvitise arvutamise aluseks olevat hageja keskmist sissetulekut on iga aasta alguses indekseerinud hageja hagejaga samal tegevusalal ("Taimeja loomakasvatus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad") töötavate isikute keskmise 6
brutotöötasu muutust kajastava indeksiga. Igakuise hüvitise summa on korrutatud kuude arvuga eelnimetatud ajavahemikul. Hagejal diagnoositud kutsehaigusest tingitud töövõimekaost tulenev kahjuhüvitis on alates 1. jaanuarist 2025 arvutatav samadel põhimõtetel, nagu varasema perioodi eest arvestatav hüvitis. Kohus võttis kahjuhüvitise baasmääraks hageja lisatud tabelis märgitud hageja 2024. a keskmise indekseeritud sissetuleku, s.o 2325 eurot 37 senti. Hageja taotlus kahjuhüvitiselt hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise määras 8% aastas väljamõistmiseks on põhjendatud. Nõue mõista kostjalt välja kutsehaigusest tingitud ravimite kulud perioodilise maksena on tõendamata. Hagejale kutsehaiguse tagajärjel tekkinud mittevaraline kahju on maakohtu hinnangul põhjendatud hüvitada summas 2000 eurot. Hageja igapäevaelu kvaliteet on kutsehaiguse tõttu oluliselt halvenenud. Hageja peab kätele puhkuse andmiseks tegema koduste toimetuste vahel mitmeid pause. Hageja on pidanud loobuma teatud tegevustest või oluliselt vähendama tegevuste mahtu. Hageja on oluliselt vähendanud koduse aiamaa suurust, sest valud kätes ja seljas ei võimalda suure aiamaa eest hoolt kanda. Hageja ei saa enam ise kaevata, kanda kastekannusid ega ämbreid ning rohida. Hageja ei saa enam läbida jalgsi pikemaid vahemaid ja peab seetõttu kasutama igapäevasteks toiminguteks autot. Hageja saab istuda järjest vaid kaks tundi, pärast mida ta peab pikali viskama. Hageja väljavaated uue töökoha leidmisel on piiratud. Kostja oli enda väitel valmis lahendama asja kompromissiga, ent ei teinud ühtegi mõistlikku kompromissettepanekut. Kostja ei avaldanud menetluse jooksul hageja suhtes empaatiat ega kaastunnet, vaid pidas hageja kannatusi hageja enda süüks.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata või alternatiivselt vähendada hageja nõudeid 80% ulatuses. Hageja peamine töökohustus oli XXXXX seatud eesmärkide täitmine ja farmi töö laabumise tagamine. Hageja oli juhtivtöötaja. Tal ei olnud kohustust teha kõiki töid üksi. Hagejal oli 7–8 alluvat, kelle tööülesanneteks oli põrsaste sorteerimine ja koormate komplekteerimine, sh nuumikute tätoveerimine. Maakohus leidis põhjendamatult, et hageja täitis pidevalt ametijuhendist tulenevat kohustust asendada alluvaid sigade sorteerimisel ja koormate komplekteerimisel, kuna alluvad pidid tegema muid töid. Hageja ei tõendanud seda ega selgitanud ka, milliseid muid töid hageja alluvad tegid. Koormate komplekteerimisele sai kuluda maksimaalselt 14 tundi kuus. Arvestades seda tööd tegevate kostja teiste töötajate arvu, sai igal töötajal kuluda koormate komplekteerimiseks poolteist tundi. See ei ole tervist kahjustav koormus. Kostja lõi tingimused, et hageja saaks täita farmijuhataja ülesandeid nii, et tema tervis ei saaks kahjustada. Sigade tätoveerimine ja suluväravate tõstmine ei olnud piisava tööjõu tõttu terviserisk, mida kostja pidanuks kajastama töötervishoiu dokumentides. Hageja rajas XXXXX farmi kinnisasjale oma aiamaa, mis võis hageja koormust suurendada, kuid kohus selles osas seisukohta ei võtnud. Maakohus määras hageja nõuete aegumistähtaja kulgemise alguse ja lõpu valesti. Hagejal oli ülekoormusest tingitud kutsehaigusele viitav terviseseisund juba 2. oktoobril 2006. Hageja kahjuna ei saa käsitada üksnes sissetuleku vähenemist. Hageja kahjuks on ka kulutused, mida hageja tegi oma terviseseisundi tõttu, nt visiiditasud. Selgusetu on, millise tõendi alusel kohus tuvastas, et hageja ei olnud alates 7. detsembrist 2020 võimeline
7
kutsehaiguse tõttu sissetulekut teenima. Kostja jääb nõuete aegumise osas maakohtus esitatu juurde. Hageja nõuete aluseks olev diagnoos, mille kohaselt kujunes ülekoormushaigus välja kostja juures aastatel 2005 – 2019, ei ole õige. Hagejal oli õlavöötme ülekoormushaigus juba 2006. aastal. Hageja ei töötanud enne kostja juurde tööle asumist üksnes aastatel 1997–2005, nagu kohus märkis, vaid alates 1989. aastast. Kohus tuvastas valesti, et asjaolu, et hagejal ei ole sissetulekut, on tingitud kutsehaigusest. Hageja ei tööta, kuna tal on vaimsed probleemid ja ta tarvitab palju alkoholi. Kostja 10. oktoobri 2004. a ohutusjuhend seakasvatusettevõtte töötajale oli piisav, et ülekoormushaigust ära hoida. Hageja pidi töös esinevaid ohtusid seega teadvustama ja ohutute töövõtete mittetundmise korral tööd mitte tegema. Raskuste käsitsi teisaldamine ei ole ohutegur, mis põhjustas hagejal kusehaiguse. Kohus leidis ekslikult, et tõenäoliselt sai kutsehaigusena diagnoositud ülekoormushaiguse kujunemine alguse hageja kostja juurde tööle asumisest. See on vastuolus hageja väitega, et tal tekkisid esimesed kaebused alles 2015. See oli pärast 2014. a, mil hagejale tutvustati ohutusjuhendit "Ülekoormustraumade vältimine" ja riskianalüüsi. Kohus sidus hagejal kutsehaiguse tekkimise piisava ohutusjuhendi ja riskianalüüsi puudumisega aastani 2014. Kohus leidis seega sisuliselt, et hageja kutsehaigus kujunes välja aastatel 2005–2014, mitte kutsehaiguse teatises märgitud aastatel 2005–2019. Arvestades hageja väiteid enda kaebuste kohta, tuvastas kohus põhjusliku seose seega valesti. Kohtu seisukoht, et hageja tervisekahjuga on põhjuslikus seoses riskianalüüside tervisekontrolli tegijale esitamata jätmine, on vastuolus Riigikohtu praktikaga ja üllatav. Kohus ei arutanud seda pooltega ega võimaldanud esitada täiendavaid tõendeid. Hageja tervisekontrolli suunamisel võeti aluseks kõik vajalikud ohud. Kostja ei rikkunud Sotsiaalministri 27. veebruari 2001. a määrust nr 26 "Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded". Raskuste käsitsi teisaldamist ja sellega seotud ohutegureid ei toodud kutsehaiguse teatises välja. Kostjale ei ole arusaadav, kuidas saab suluväravaid kujundada ja kohandada nii, et need muutuksid töötajale võimalikult ohutuks. Kostja ei rikkunud Vabariigi Valitsuse määrust nr 362 "Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded". Kutsehaiguse teatises ei toodud kuvariga töötamist ohutegurina välja. See ei ole seega hageja kutsehaiguse põhjus. Kuvariga töötamine oli ohutegurina kostja riskianalüüsides ja tervisekontrollides välja toodud. Hageja sai oma tööülesandeid vahetada. Kostja kohaldas hageja terviseriskide ennetamiseks ja maandamiseks kõiki mõistlikult võimalikke meetmeid. Kahjuhüvitise vähendamine on põhjendatud. Hageja läbis regulaarselt tervisekontrolle. Kostja arvestas töötervishoiuarstide soovitustega ja tagas hagejale terviseriskide maandamise võimalused, massaaži ja ujumise. Hageja varjas kostja eest oma terviseprobleeme ja süvendas neid. Kuna hageja rikkus TTOS § 14 lg 1 p 2 ja p 6 ja TLS § 15 lg 2 p 5 sätestatud kohustusi ning süvendas aastast 2006 järjepidevalt oma terviseprobleeme, ei ole tal õigust nõuda kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja tekitas endale ise mittevaralise kahju. Töötervishoiuarst ei diagnoosinud hagejal selja- või jalaprobleeme ega toonud välja sellega seoses ühtegi ohutegurit. Asjaolu, et hageja ei saa pikalt jaga käia, ei ole seega põhjuslikus seoses hageja kutsehaigusega. Hageja vaimne ei seondu hageja tööga kostja juures.
8
Kostjale ei saa ette heita, et ta vaidleb hagile vastu. See ei ole mittevaralise kahju väljamõistmise alus. TTOS-i ja TLS-i rikkumisega saadud varaliste- ja mittevaraliste nõuete saamine ja kostja vastu esitamine on hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus jättis selle tähelepanuta. Kohus ei oleks tohtinud hageja asemel sõnastada perioodilise kahjuhüvitise nõuet. Maakohtu otsuse regulatsioon ei vasta sellele, mida hageja nõudis. Hageja lepingulise esindaja õigusabikulud tuleb jätta tervikuna hageja kanda, kuna hageja varjas kostja eest oma terviseprobleeme.
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja tööülesanneteks olid mh sigade komplekteerimine ja koormate laadimine. Kostja ei vaidlustanud maakohus, et hageja tegi seda tööd. Hageja ei pidanud seega vastavat asjaolu tõendama. Kostja ei saa sellega seoses uusi väiteid esitada. Kostja ei tõendanud, et hageja kõigi alluvate töökohustuste hulka kuulus sigade komplekteerimine ja koormate laadimine ja selle töö tegemiseks oli piisavalt teisi töötajaid. Isegi, kui see nii oli, oli kostjal kohustus tööst tulenevaid riske kaardistada ning neist tulenevaid ohte ennetada. Kostja ei tõendanud, et hageja aiamaa harimine mõjutas kutsehaiguse tekkimist. Hageja 2. oktoobri 2006. a tervisekontrolli kaardil märgitud diagnoos ei oma sellist tähtsust, nagu kostja väidab. Hagejale lisandus 2019. aastaks mitmeid terviseprobleeme, mis loeti kutsehaiguseks. Nõuded ei ole aegunud. Hageja nõustub maakohtu põhjendustega. Maakohus tuvastas kostja tegevusetuse ja hageja kahju vahel põhjendatult põhjusliku seose. Hageja kutsehaigus kujunes välja kostja juures töötades. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja tegevusetus oli õigusvastane. Kostja on kohustuste rikkumises süüdi. Kostja kaebuses esitatud väited ei muuda seda. Kahjuhüvitise vähendamine ei ole põhjendatud. Hagejal ei olnud kohustust kostjat enda tervisemuredest teavitada. Hageja eesmärk ei olnud kahjustada enda tervist. Hageja järgis töötervishoiuarsti soovitusi, ta käis arsti juures. Maakohtu otsus on mittevaralise kahju hüvitist puudutavas osas põhjendatud. Hageja poolt välja toodud terviseprobleemid on kutsehaigusega seotud. See, et hagejal on täiendavalt vaimse tervise probleeme, ei muuda hageja teisi tervisemuresid olematuks. Nõude esitamine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohutu poolt hageja nõude ümbersõnastamine ei muutnud seda sisuliselt. Menetluskulude jaotus on põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, milles kohus hagi rahuldas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Osas, milles maakohus hageja nõudeid ei rahuldanud, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Vaidlustamata ulatuses on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. 9
8.Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu arvestades mõjutada otsust. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
9.Maakohtu järeldused hageja nõuete aegumistähtaja kulgemise alguse ja lõpu osas on põhjendatud ning kooskõlas senise kohtupraktikaga (nt RKTKo 26.06.2024, 2-20-7210/87, p 11; RKTKo 27.04.2018, 2-16-16328/28, p 11 ja seal viidatud kohtulahendid). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas tuleb hagiavalduses esitatud nõuete aegumise algust arvestada 7. detsembrist 2020, s.o kuupäevast, mil hagejal diagnoositi kutsehaigus ja ta sai seeläbi teada, et tema terviseprobleemidest lähtuv kahju (saamata jääv töötasu ja kulutused meditsiinilistele abivahenditele) on põhjustatud just kutsehaigusest. Hageja nõuded oleks TsÜS § 153 lg 1 alusel aegunud 7. detsembril 2023. Hageja esitas hagi seega aegumistähtaja jooksul. Maakohus on ka põhjendatult lisanud, et hageja nõuded ei oleks aegunud ka juhul, kui lugeda aegumistähtaja alguseks töölepingu lõpetamise kuupäeva (31. mai 2019) või hagejal puuduva töövõime tuvastamise kuupäeva (3. august 2020). Samuti leidis maakohus põhjendatult, et TsÜS § 153 lõikest 1 lähtuvalt ei ole hageja nõude aegumise seisukohalt oluline, kas, kuidas ja millal hakkasid hagejal (kutsehaigusele viitavad) haigusnähud välja kujunema, vaid see, millal hageja kahjust (s.o oma sissetuleku vähenemisest) ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai. Hageja ei saanud enne 7. detsembrit 2020 teada enda võimalikust kahjunõudest kostja vastu ega sellise kahju hagemiseks kosta vastu kohtusse pöörduda. Hageja 2. oktoobri 2006. a tervisekontrolli kaardil (II kd, tl 4 pöördel) märgitud "õlavöötme ülekoormushaigus" ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul seostatav hagejal 2020. aastal diagnoositud kutsehaigusega, mh põhjusel, et mitmete järgnevate hageja tervisekontrollide tulemustest õlavöötmega seotud probleeme ei nähtu. Hagejale 2. oktoobril 2006 pandud diagnoosiga ja selle taga olevate võimalike terviseprobleemidega ei kaasnenud hageja töövõime vähenemist või kaotust ega sissetuleku vähenemist.
10.Maakohtu järeldus, et hagejale on tekkinud kahju ning see on põhjuslikus seoses kostja tegevusega, on ringkonnakohtu hinnangul samuti kooskõlas asja materjalidest nähtuvaga.
1.Kostja arvates tuvastas maakohus valesti, et hageja sissetuleku puudumine on tingitud kutsehaigusest. Samuti on kostjale selgusetu, millise tõendi alusel kohus tuvastas, et hageja ei olnud alates 7. detsembrist 2020 võimeline kutsehaiguse tõttu sissetulekut teenima. Kostja väidab, et hagejal ei ole sissetulekut mitte kutsehaiguse, vaid vaimse tervise probleemide tõttu. Ringkonnakohus kostja etteheidetega maakohtule ei nõustu ning leiab, et kostja väited hagejal sissetuleku puudumise muude põhjuste kohta ei ole tõendatud.
1.Pooled ei ole menetluses vaielnud selle üle, et hagejal diagnoositi 7. detsembril 2020 kutsehaigusena ülekoormushaigus (s.o rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede muud haigusseisundid). Lisaks on ülekoormushaiguse diagnoosimine tuvastatav maakohtu otsuse p-s 5 nimetatud tõendite põhjal. Hageja puuduva töövõime (kuni 10. juunini 2026) tuvastas maakohus Eesti Töötukassa 3. augusti 2020. a ja 1. juuni 2021. a otsuste (I kd, tl 15–16, 17–18) alusel. Selle, et hageja üldine töövõime kaotus (100%) oli alates 7. detsembrist 2020 kuni 20. juunini 2022 tingitud 40% ulatuses kutsehaigusest ja on alates 21. juunist 2022 tingitud 60% ulatuses kutsehaigusest, tuvastas maakohus Sotsiaalkindlustusameti 28. jaanuari 2021. a ja 21. juuni 2022. a teatiste (I kd, tl 20, 127) alusel (vt maakohtu otsuse p 7). 10
2.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud eeldada, et puuduva töövõimega (100% töövõimetu) inimene on võimeline tööga sissetulekut teenima. Kostja ei ole tõendanud, et hageja puuduvale töövõimele vaatamata tööl käib ja sissetulekut teenib. Vastupidi, hageja on esitanud oma nende väidete kinnituseks TSD-deklaratsioonide kokkuvõtted aastate 2019–2022 kohta (I kd, tl 122–125) ning maakohtu menetluses kostja ka ei vaidlustanud hageja väidet, et hageja ei ole pärast kostjaga töösuhte lõppemist 31. mail 2019 töötanud ega sissetulekut teeninud.
3.Seda, et sissetuleku puudumine on 60% ulatuses (varem 40% ulatuses) tingitud kostja juures töötamisel välja kujunenud kusehaigusest, kinnitavad eelkõige ülalviidatud Eesti Töötukassa otsused ja SKA teatised koos kutsehaiguse teatisega (I kd, tl 19). Kuigi asja materjalide hulgas olevates meditsiinidokumentidest nähtuvad ka hageja vaimse tervise probleemid (ärevus, depressioon jm), ei saa lugeda tõendatuks kostja väidet, et hagejal puudub sissetulek üksnes nende tõttu. Kostja poolt mittetöötamise seostamine hageja võimaliku alkoholi liigtarvitamisega, on meelevaldne.
2.Kostja leiab, et hageja sai täita farmijuhataja ülesandeid selliselt, et tema tervis ei saaks kahjustada. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kostja need väited alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on kostja nendele väidetele otsuses valdavalt ka juba vastanud. Emalt rõhutab ringkonnakohus, et kostja ise on juba 8. mai 2022. a hagivastuses kinnitanud (TsMS § 231 lg 2), et riskianalüüsides toodud töö sisu kirjelduse järgi oli koormate komplekteerimine, mis hõlmas ka sigade tätoveerimist, nii farmijuhataja, brigadiroperaatori (brigadiri), kui ka operaatorite töö. Maakohtu menetluses ei ole kostja seega vaidlustanud asjaolu, et hageja nimetatud tööülesandeid täitis. See, et kostja tööks oli mh koormate komplekteerimine, ka nähtub kostjat tehtud riskianalüüsidest (I kd, tl 81, 181). Seega oli ka hageja tööülesandeks mh koormate komplekteerimine. See, kas hageja ametijuhendite järgi selliseid tööülesandeid täitma pidi, ei ole asjas määrav. Kostja ise on menetluses samuti rõhutanud, tuleb lähtuda hageja tegelikest tööülesannetest. Eelmärgitust lähtuvalt ei saa nõustuda kostja väidetuga, et hageja pidi koormate komplekteerimisega tegelema ainult siis, kui ta enda alluvaid asendas. Üksnes oletuslikud on kostja väited, et sigade tätoveerimiseks ja suluväravate tõstmiseks (mida tuli töötajatel koormate komplekteerimisel teha) oli farmis piisavalt tööjõudu ning sellest lähtuvalt puudus terviserisk. Liiatigi nähtub asja materjalidest, et enne 2014. aastat kostja XXXXX farmis riskianalüüse läbi ei viinudki. Asjaolu, et koormate komplekteerimisega tegelesid ka farmi teised töötajad, ei välista kostja tegevusetuse õigusvastasust ohutute töötingimuste tagamisel. Apellatsioonkaebuses (p-des 11 ja 12) esitatud arvutuskäik, mille kohaselt pidi üks töötaja farmis koormate komplekteerimisega tegelema keskmiselt 1,5 tundi kuus, on hüpoteetiline ning see ei põhine asjas esitatud ja kogutud tõenditel.
3.Hageja väide ja maakohtu järeldus, et hageja ülekoormushaigus (kutsehaigusena) kujunes välja kostja juures töötades aastatel 2005–2019, on kooskõlas asja materjalidest nähtuvaga. Eelkõige saab sellise järelduse teha 11. detsembri 2020. a kutsehaiguse teatisest (I kd, tl 19). Hagejale kutsehaiguse põhjustanud ohuteguritena on kutsehaiguse teatises välja toodud koormus kätele, enam vasakule käele, juhtivalt vasaku käe korduvad liigutused jõu rakendamisega loomade tätoveerimisel ja käte sundasendid. Teatise kohaselt kujunes hageja kutsehaigus välja aastatel 2005 kuni 2019, mil hageja töötas kostja juures. Maakohtu poolt otsuse (p-des 10.2 ja 13.4) välja toodud asjaolud ja tõendid ei võimalda pidada usutavaks, et hagejal 2020. aastal diagnoositud kutsehaiguse põhjuseks olev ülekoormushaigus oli diagnoositud ja välja kujunenud juba enne kostja juurde tööle asumist. 2. oktoobri 2006. a tervisekontrolli kaardil märgitust ka ei selgu, milliste 11
objektiivsete leidude põhjal tervisekontrolli läbi viinud arst õlavöötme ülekoormushaigust diagnoosis.
4.Kostja märgib iseenesest õigesti, et maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et hageja oli kostja loal rajanud XXXXX farmi kinnistule aiamaa, mida ta töö kõrvalt haris ja kasutas isiklikul otstarbel. Samuti saab põhimõtteliselt nõustuda kostjaga selles, et aiamaa harimise käigus hageja seljale, kätele ja õlgadele langeva koormuse eest kostja vastutama ei pea. Samas ei ole alust arvata, et see maakohtu minetus võinuks mõjutada kohtu lõppjäreldusi. TsMS § 436 lg 2 esimese lause kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, kas üldse ja millisel määral kõnealuse aiamaa harimine hageja tervist mõjutas. Kostja ei esitanud maakohtule aiamaa harimist puudutavalt ka ühtegi detailsemat selgitust.
11.Maakohus leidis ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult, et kostja rikkus hageja suhtes TTOS § 13 lg 1 p-des 1, 3, 4, 6, 61, 12 ja 13 ning TTOS § 9 lg 4 alusel kehtestatud sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 "Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" § 3 lõigetes 1–5 ja 8 ning Vabariigi Valitsuse määruse nr 362 "Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" § 3 lõikes 3 sätestatud tööohutuse ja töötervishoiuga seotud kohustusi, mille tagajärjel on hagejal kostja juures töötamise ajal välja kujunenud kutsehaigusena ülekoormushaigus. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.
1.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja materjalide põhjal ei ole tuvastatav, kas ja millises ulatuses täitis kostja hageja tööle asudes tema juhendamise kohustust vastavalt (hageja tööle asumise hetkel kehtinud) TTOS § 13 lg 1 p-dele 12 ja 13. Hageja on võtnud menetluses omaks, et ta tutvus 10. oktoobri 2004. a ohutusjuhendiga seakasvatusettevõtte töötajale (I kd, tl 66–68). Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et viidatud ohutusjuhend oli piisav, et ülekoormushaigust ära hoida. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et osutatud ohutusjuhend oli liiga üldine, et hageja oleks selle järgmisel saanud ära hoida talle eelviidatud ohutegurite tagajärjel tekkinud ülekoormushaigust, mh pole teada, kas juhendi p-s 4.6 viidatud raskuste käsitsi teisaldamise kord oli kostja juures üldse kehtestatud või kas seda hagejale tutvustati. Hageja poolt tema töös esinevate ohtude teadvustamine ei olnud kindlasti ülekoormushaiguse vältimiseks piisav, kuna sellisest teadvustamisest ei teki töötajal veel teadmist ohutute töövõtete kohta. Kostja seisukoht, et töötajal on võimalus jätta ohutute töövõtete mittetundmisel töö tegemata, muudaks kogu tööohutust ja -tervishoidu puudutava regulatsiooni mõttetuks ning vabastaks tööandja üldjuhul alati vastutusest ohutute töötingimuste tagamisel. Tööandjal on kohustus korraldada töötajale tööohutuse alane juhendamine ja väljaõpe, mida kostja ei ole praegusel juhul piisavalt teinud.
2.Kostja üks keskseid vastuväiteid on olnud see, et hagejal oli farmis alati piisavalt tööjõudu ning ta ei olnud kohustatud tegema farmitööd üksinda. Ringkonnakohus nende väidetega ei nõustu ning peab põhjendatuks maakohtu seisukohta, et raskuste käsitsi teisaldamisest lähtuvaid terviseriske ei saa maandada ainult selliselt, et jagada raskuste käsitsi teisaldamisega seotud tööd võimalikult paljude töötajate vahel. Maakohus on otsuses ka selgitanud tööandjale määrusest nr 26 tulenevaid kohustusi, mh kohustust hinnata riski töötaja tervisele, arvestades sama määruse §-s 5 loetletud ohutegureid, ning teavitama töötajat kõigist teisaldustööga seotud ohtudest, töötajaid enne tööle lubamist juhendama jne (vt maakohtu otsuse p 11.11). Maakohus ei saanud anda otsuses kostjale juhiseid, kuidas muuta suluväravaid töötajale võimalikult ohutuks.
3.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et ohutusjuhendis nimetatud raskuste käisitsi teisaldamise kord ei ole asjas oluline, kuna kutsehaiguse teatises on ohutegurina välja 12
toodud loomade tätoveerimine, mitte raskuste käsitsi teisaldamine (suluväravate edasitagasi tõstmine). Koormate komplekteerimine, millega hageja farmis töötades mh tegeles, sisaldas endas sigade tätoveerimist, mille käigus tuli hagejal avada ja sulgeda ca 15 kg kaaluvaid suluväravaid. Selliselt on hageja tööd kirjeldatud ka Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte (I kd, tl 7–11) p-s IV. Kostja ei ole ka vaidlustanud, et hageja neid töid tegi, kuid leiab, et hageja oleks võinud need tööd vähemalt osaliselt delegeerida oma alluvatele, et ühtlasemalt jaotada töökoormust.
4.Sarnaselt ei ole põhjendatud kostja väide, et kuna kutsehaiguse teatises ei ole kuvariga töötamist ohutegurina märgitud, polnud see hageja kutsehaiguse põhjus. Kutsehaiguse teatises on ohuteguritena mh välja toodud koormus kätele ja käte sundasendid. Maakohus on tuginenud Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttele, milles on märgitud, et kuvariga töötades ei ole töötaja käed samuti puhkeasendis ning ka sellist tööd tehes langevad kätele sundasendist tingitud pinged. Arvestades ka koormate komplekteerimise käigus loomade tätoveerimisega kaasneva koormusega kätele, said hageja käed kokkuvõttes pidevalt ja süstemaatiliselt koormatud.
5.Kuna ei ole tuvastatav, et hageja suhtes oleks kostja poolt läbi viidud kuvariga töötamise juhendamist, siis valede töövõtete kasutamine kuvariga töötamisel koosmõjus sigade komplekteerimise käigus loomade tätoveerimisega kaasneva koormusega kätele (enam vasakule käele) võisidki tõenäoliselt põhjustada hagejal kutsehaigusena diagnoositud (käte) ülekoormushaiguse. Seetõttu luges maakohus ka kuvariga töötamise juhendamise ja väljaõppe kohustuse täitmata jätmise oluliseks kostjapoolseks rikkumiseks, mis aitas kaasa hagejal kutsehaiguse kujunemisele.
6.Kutsehaigus kujuneb üldjuhul välja ajapikku, pikaajalise töötamise käigus. Kuigi hageja on väitnud, et esimesed kaebused tekkisid tal 2015. aastal, ei saa sellest järeldada, et ülekoormushaigus ei hakanud enne välja kujunema.
7.Maakohus leidis menetlusnorme rikkumata, et põhjuslikus seoses hagejale tekkinud tervisekahjuga ei ole mitte niivõrd riskianalüüside tegemine või tegemata jätmine, vaid see, et kostja ei esitanud hageja suhtes läbi viinud tervisekontrolli tegijatele täielikku ja kõiki ohutegureid hõlmavat infot, sh infot hageja tööülesannetega seotud selliste ohutegurite kohta, mis leidsid kajastamist kutsehaiguse teatises hagejal ülekoormushaiguse põhjustajatena. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, nagu oleks maakohus sidunud kutsehaiguse tekkimise üksnes piisava ohutusjuhendi ja riskianalüüsi puudumisega aastani 2014, leides sisuliselt, et hageja kutsehaigus kujunes välja aastatel 2005–2014. Selliseid kohtu järeldusi maakohtu otsusest ei nähtu.
8.Maakohtu seisukoht, et hageja tervisekahjuga on põhjuslikus seoses riskianalüüside tervisekontrolli tegijale esitamata jätmine, ei saanud olla kostja jaoks üllatav. Liiatigi ei ole kostja kohtu selle järeldusega seoses apellatsioonimenetluses uusi seisukohti, taotlusi ega tõendeid esitanud. Asjas esitatud ja kogutud tõendid ei toeta kostja väidet, et hageja tervisekontrolli suunamisel võeti aluseks kõik vajalikud ohud.
12.Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud maakohtu järeldus, et kostja ei esitanud kahjuhüvitise suuruse kohta (iseseisvaid) vastuväited (vt nt I kd, tl 132). Maakohus on ringkonnakohtule arusaadavalt otsuses silmas pidanud eelkõige hüvitise arvutamise aluseks olevaid algandmeid. Kostja on küll palunud hageja nõudeid 80% ulatuses vähendada ning nendele väidetele on maakohus otsuses vastanud. Maakohtu otsuse põhjendustes märgitu, et kohus lähtub saamata jäänud töötasu hüvitise arvutamisel Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kehtestatud ajutise korra punktist 11, võib olla mitmeti mõistetav, kuid ei saanud mõjutada kohtu lõppjäreldusi. Viidatud ajutine kord on küll alates 1. juulist 2002 õigusaktina kehtetu, kuid kohtupraktikas on peetud lubatavaks 13
arvestada ajutise korra põhimõtetega ka pärast 1. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju hüvitise väljamõistmisel, eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise (nt RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-15-16, p-d 26 ja 32). Maakohus on asjakohasele kohtupraktikale otsuses ka osutanud.
13.Maakohus sõnastas hagi rahuldamisel ümber hageja perioodilise kahjuhüvitise nõude ning selle arvutuskäigu. Otsuse p-s 21 on maakohus põhjendanud seda eelkõige õigusselguse tagamise vajadusega. Põhjendatud ei ole kostja väide, et maakohus sõnastas hageja perioodilise kahjuhüvitise nõude ja selle arvutuskäigu hageja asemel ise. Ringkonnakohus leiab, et kuigi hageja peaks sõnastama oma nõude selliselt, nagu ta soovib, et kohus selle rahuldaks, võib kohus nõuet rahuldades seda ennekõike õigusselguse ja lahendi täidetavuse huvides ümber sõnastada, lähtudes hagi piiridest (TsMS § 439) ja hageja poolt hagiga silmas peetud eesmärkidest. Praegusel juhul on maakohus nõuet ümber sõnastades eelmärgitust lähtunud ning ei ole rikkunud ka menetluse võistlevuse ega poolte võrdsuse põhimõtteid (nagu väidab kostja). Samuti jääb apellatsioonkaebuse põhjendustest ebaselgeks, kuidas nõude ümbersõnastamine kostja positsiooni menetluses kahjustas.
14.Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus jättis hüvitise VÕS § 139 sätete alusel ebaõigesti vähendamata. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostja pole tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid VÕS § 139 normide alusel hüvitist vähendada. Ringkonnakohus rõhutab, et VÕS § 139 lg 3 kohaselt saab isiku tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus.
1.Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et tõenditest nähtuvalt ei olnud hagejal kostja juurde tööle asudes või kostja juures töötades selliseid tervisehäired, mis oleks takistanud tal tööülesannete täitmist ja millest ta oleks pidanud kostjat teavitama. Seda kinnitab ka kostja enda poolt välja toodu, et hageja läbis regulaarselt tervisekontrolle ning kõik tervisekontrolli otsused kinnitasid, et hageja on sobiv oma ametikohal töötama. Juhul kui töötervishoiu kontrollide otsused olid puudulikud või ekslikud, siis ei saa vastutust selle eest panna hagejale kui töötajale, nagu on õigesti märkinud ka maakohus. Maakohtu seisukoht, et hoolsa tööandjana oleks kostja ise pidanud töötervishoiu arstide soovituste põhjal hagejalt üle täpsustama hageja vaevuste olemuse ja vajadusel saatma hageja täiendavasse tervisekontrolli, võib olla vaieldav, kuid see pole VÕS § 139 kohaldamise seisukohalt määrava tähtsusega.
2.Hageja võis kostja juures töötades käituda viisil, mis soodustas tal terviseprobleemide teket või nende süvenemist (ei järginud tööandja kehtestatud töö- ja puhkeaja korraldust (TTOS § 14 lg 1 p 2)), mida on möönnud otsuses (p-s 13.7) ka maakohus, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda esitatud ja kogutud tõendid järeldada, et hageja oleks rikkunud TTOS § 14 lg 1 p-st 6 ja TLS § 15 lg 2 p-st 5 lähtuvaid kohustusi ning tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel kaasa aidanud endale kahju tekitamisele. Selliselt käitudes võis hageja olla hooletu (VÕS § 104 lg 3), kuid ei käitunud raskelt hooletult või tahtlikult VÕS § 139 lg 3 tähenduses.
15.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust ka osas, milles kohus rahuldas hageja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hüvitise suuruse määramisel ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud. Muu hulgas ei ole maakohus heitnud kostjale ette hagile vastuvaidlemist, vaid on arvestanud kooskõlas VÕS § 130 lg-ga 5 kostja suhtumist hagejasse kohtumenetluse ajal.
16.Hageja nõudeid ei ole põhjendatud rahuldamata jätta ka üldisest hea usu põhimõttest (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 lg 2) lähtudes. Tõenditest ei nähtu, et hageja oleks 14
käitunud kostja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt. Liiatigi väljendub ka kahjuhüvitise vähendamist võimaldavates sätetes, sh ülalkäsitletud VÕS §-s 139, hea usu põhimõte.
17.Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellatsioonkaebuse esitaja) kanda.
18.Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse.
1.Hageja 28. oktoobril 2025 ringkonnakohtule esitatud nimekirja kohaselt on tema menetluskulud apellatsiooniastmes esindajakulud kokku 6021 eurot 44 senti (sh käibemaks). Õigusabi on hagejale osutanud kokku 30 tunni 21 minuti ulatuses järgmiselt: maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs, apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega tutvumine, apellatsioonkaebuse analüüs ja sellele vastuse koostamine, kohtukutse ja ringkonnakohtu määrusega tutvumine, hageja esindaja taotluse ja kohtunõudega tutvumine ning taotlusele seisukoha esitamine, kohtuga suhtlemine, Etoimiku läbitöötamine ja analüüs, ettevalmistus ringkonnakohtu istungiks, menetluskulude nimekirja koostamine ning esindamine ringkonnakohtu istungil. Nimekirjas on kajastatud ka hageja eelmise esindaja advokaat P. Margna tehtud toimingud. Mõlemad esindajad on osutanud õigusabi tunnihinnaga 160 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja kinnitab, et kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5) ning et hageja ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10).
Kostja ei ole hageja menetluskulude nimekirja osas seisukohta esitanud.
3.TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel arvestab kohus mh kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt RKTKm 29.09.2021, 2-14-63261/149, p 14 ja selles viidatud kohtupraktika). Ringkonnakohus leiab, et hageja esindajate nimekirjas märgitud toimingud (kokku 30 t 21 min) on asja mahtu ning keerukust arvestades apellatsioonimenetluses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud. Esindajate tunnitasu 160 eurot (käibemaksuta) ei ületa oluliselt sarnase õigusteenuse eest makstavat keskmist tasu.
4.Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus hageja hüvitatavate menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 6021 eurot 44 senti (30 t 21 min × 160 × 1,24) ning mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja.
5.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt)
15
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.