Võrguteenus OÜ hagi Romāns Kaļiņinsi ja Eevi Tooreni vastu 583 200 euro ning viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 22. märtsi 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Võrguteenus OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
1 429 714 eurot 80 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant): Võrguteenus OÜ (registrikood 14176375), esindaja vandeadvokaat Anneli Aab Kostja (vastustaja):
XXXXXXXXXXX)
Romāns
Kaļiņins
(isikukood
Kostja (vastustaja): Eevi Tooren (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Ott Saame Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Tühistada Viru Maakohtu 22. märtsi 2022. a otsus osas, milles kohus jättis Romāns Kaļiņinsi vastu esitatud hagi rahuldamata, ning saata asi selles osas tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata osas, milles kohus jättis Eevi Tooreni vastu esitatud hagi rahuldamata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 1(9)
Jätta Eevi Tooreni menetluskulud mõlemas kohtuastmes Võrguteenus OÜ kanda. Muude menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Võrguteenus OÜ (hageja) esitas 9. märtsil 2021 Viru Maakohtule hagi Romāns Kaļiņinsi (kostja I) ja Eevi Tooreni (kostja II) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 583 200 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 740 080 eurot 80 senti ja viivise alates hagi esitamisele järgnevast päevast 106 434 eurolt kuni nõude rahuldamiseni 0,05% päevas tasumata põhivõlgnevuselt. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Osaühing Priimeks-Puit (müüja) ja Parimkodu Kinnisvara OÜ (ostja) 27. augustil 2012 müügilepingu 012, millega müüja võõrandas ostjale käsitööpalkmaja Nord 205 m2, koguses 8 tk, ja ostja kohustus tasuma 648 000 eurot. Müüja sõlmis 27. augustil 2012 käenduslepingud kostjatega, millega kostjad vastutasid solidaarselt ostjaga maksimumsummas 1 100 000 eurot. Ostjale tarniti kaup. Ostuhinna tasumise tähtaeg oli 28. märts 2014. Ostja ega kostjad ei täitnud rahalist kohustust ja müüja loovutas nõude hagejale. Hageja teavitas 9. veebruaril 2017 kostjaid nõude loovutamisest. Kostja II väited selle kohta, et käendusleping võib olla vastuolus heade kommetega, on oletuslikud ning tõendamata. Kostja II on nõuet tunnustanud ning nõude aegumine on katkenud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1). Müüja Osaühing Priimeks-Puit on saatnud kostjale II 4. jaanuaril 2017 e-kirja, kus palub tasuda 400 000 eurot. Kostja II vastas 6. jaanuaril 2017 e-kirjaga, milles selgitas, et "Ma katsun leida selle raha ja siis ärge enam tüüdake teisi inimesi koguaeg". TsÜS § 158 lg 1 kohaselt algas 6. jaanuaril 2017 uuesti nõude aegumine ja nõue aegus 5. jaanuaril 2020. Kostja II on tasunud hagejale ajavahemikul 7. mai 2017 – 5. oktoober 2018 neli makset, viimane makse on tehtud 5. oktoobril 2018. Kuna viimane makse teostati kostja II poolt 5. oktoobril 2018, on kostja II osas nõude aegumine TsÜS § 158 lg 1 ja 2 alusel katkenud ja uuesti alanud 5. oktoobril 2018 ning aegunud
4.oktoobril 2021. Hageja on esitanud hagi 9. märtsil 2021. Hageja nõue ei ole seega aegunud.
Kostja I vastust hagile ei esitanud. 2(9)
3.Kostja II esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks, kuna kostja II arvates on hageja nõue tema vastu aegunud. Hageja on hagiavaldusele lisanud osaühingu OÜ Priimeks-Puit arve nr 2118 summas 583 200 eurot maksetähtajaga 28. märts 2014. Arvel puudub allkiri ning hagiavalduses ei ole tõendatud, et ostja (Parimkodu Kinnisvara OÜ) oleks nimetatud arve kätte saanud. Tõendamata on ka see, et kostjat II oleks informeeritud nõude loovutamise lepingust või esitatud talle nõudeid käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Isegi juhul kui eeldada, et müügilepingu nr 012 alusel anti lepingu objektiks olevad tooted tähtaegselt üle ning arve nr 2118 esitamine oli õigustatud, oli nõue TsÜS §-dest 146 ja 147 tulenevalt hagi esitamise ajaks aegunud. Arve nr 2118 on esitatud 2014. a ja seega aegus nõue juba 2017. a lõpus. Hageja ei ole esitanud kostja 6. jaanuari 2017. a e-kirja originaali, vaid skaneeritud koopia paberkandjal olevast tekstist. Hageja esitatud tšekid ei tõenda kostja poolt võla osalist tasumist. Kostja II eestkostja selgitas, et eestkostjale teadaolevalt olid kostjal II juba enne käenduslepingu sõlmimist 2012. a tõsisemad tervisemured, mistõttu isegi kui sõlmitud käendusleping on ehtne, siis võib sõlmitud käendusleping olla vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86). Kui arvestada, et kogu väidetava tehingu maht oli 648 000 eurot, on käendussumma 1 100 000 eurot tähelepanuväärselt suur. Müügilepingu tingimused on kummalised ning väidetava lepingu osapooled pole lepingut oma majandusaasta aruannetes kajastanud, sh pole kajastatud lepingu alusel tasutud ettemaksu.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus tegi 22. märtsil 2022. a vaheotsuse lõppotsusena ja jättis hagi mõlema kostja osas rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning märkis, et menetluskulud määrab kohus kindlaks määrusega pärast otsuse jõustumist. Otsuse kohaselt on kostjate käenduslepingud tarbijakäendused võlaõigusseaduse (VÕS) § 143 lg 1 järgi, kuna need on sõlmitud kostjate kui füüsiliste isikutega ja kostjad on kaaskäendajad VÕS § 150 alusel. Kostja II on taotlenud vaheotsuse tegemist aegumise osas, kuid on esitanud ka väite selle kohta, et käendusleping võib olla vastuolus heade kommetega ja seega TsÜS § 86 alusel tühine. Seega tuleb kohtul lahendada esmalt tehingu tühisuse küsimus, kuna kohus peab hindama tehingu heade kommete vastasust (TsÜS § 86 lg 1) ka omal algatusel, sest kohus ei saa lahendada asja tühisele tehingule tuginedes. Kostjatega sõlmitud käenduslepingud on TsÜS § 86 lg 1 alusel tühised, kuna need on vastuolus heade kommetega. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust (Riigikohtu
31.jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p 49). Arvestades seda, et kostjal II olid väidetavalt juba enne lepingu sõlmimist 2012. a terviseprobleemid, kostja vanust lepingu sõlmimise ajal (70 aastat) ja asjaolu, et kostja üle on praeguseks seatud eestkoste, võib eeldada, et kostja II ei saanud lepingu sõlmimise ajal vähemalt täiel määral aru lepingu sisust ja olemusest. Asja materjalide põhjal ei ole tuvastatav, et lepingu sõlmimise põhjuseks oleks olnud asjaolu, et kostja II sai 3(9)
käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu või see oleks kostjale II olnud muul viisil kasulik. Lisaks on põhivõlgniku kohustuse 648 000 eurot ja käenduse 1 100 000 eurot vahel oluline ebaproportsionaalsus, kuna käenduse summa ületab põhikohustust peaaegu kaks korda. Kostja II oli lepingu sõlmimise ajal pensionär ning hageja pidi aru saama, et kostja II ei ole võimeline elu lõpuni sellises ulatuses kohustust täitma. Käenduslepingud on ka tulenevalt ainuüksi vastutuse maksimumsumma suurusest heade kommete vastased, kuna käenduste summa ületab põhivõlgniku kohustuse summat peaaegu kahekordselt. Käenduslepingud on heade kommete vastasuse tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel tühised. Maakohus leidis, et hageja nõuded kostjate vastu on ka aegunud. Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu, aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Käenduslepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Hagiavaldusest tuleneb, et põhivõlgniku kohustuse täitmise tähtaeg oli 28. märts 2014. Seega algas nõude aegumine
29.märtsil 2014 ja lõppes 29. märtsil 2017 kell 24.00. Hageja väitel on aegumistähtaeg katkenud ja alanud uuesti 6. jaanuaril 2017, kui kostja II saatis hagejale e-kirja. Kohtu hinnangul ei ole võimalik esitatud e-kirjavahetust seostada hageja ega kostjaga II ja konkreetse kohustusega. Kirjad on allkirjastamata. Asja materjalides puudub teave selle kohta, et pooled oleksid oma e-posti aadressi üksteisele kirjalikult teatanud käenduslepingu p 5 järgi ja pooled oleksid kokku leppinud sellise suhtlusviisi. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et hageja esitatud kaks sularahaarvet ja kaks müügitšekki ei tõenda kostja poolt osalist võla tasumist. Dokumentidest ei ole võimalik järeldada, et seal toodud summad on kostja II hagejale sularahas tasunud. Hageja või kellegi kolmanda isiku poolt allkirjastatud dokumendid ei seostu kostjaga II ning lisaks ei ole esitatud arvetega võimalik raha maksmist tõendada. Eeltoodu alusel ei ole tuvastatav nõude aegumise katkemine. Kuna nõude aegumine lõppes 29. märtsil 2017 kell 24.00 ja hageja on hagi esitanud
9.märtsil 2021, siis on hageja nõue aegunud. Maakohus tegi lõppotsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja palub 21. aprillil 2022 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, jätta aegumine kohaldamata ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega uue tõendi – Malakaaria OÜ (endise ärinimega osaühing PriimeksPuit) äriregistri väljavõtte. Kostjad ei ole kaaskostjad (kostjad osalevad menetluses TsMS § 207 lg 2 mõttes iseseisvalt) ja kohus oleks pidanud kostja I ning kostja II vastu esitatud nõudeid eraldi analüüsima. Kostja I ei ole aegumise kohaldamist taotlenud (TsÜS § 143 lg 1) ega vastuväiteid esitanud. Kohus ei või aegumist kohaldada omal algatusel. Puuduvad põhjendused, miks kohus on hagi kostja I suhtes jätnud rahuldamata. Kohus rikkus vaheotsuse tegemisel menetlusnorme, kuna ei võimaldanud hagejal kostja II
21.märtsil 2022 esitatud vaheotsuse taotluse ja seisukohtade kohta oma seisukohta esitada. Maakohus on rikkunud TsMS § 5 lg-t 2. Seeläbi on kohus rikkunud hageja suhtes TsMS § 199 lg 1 p-s 6 sätestatud õigusliku ärakuulamise põhimõtet, mis toob kaasa otsuse tühistamise.
4(9)
Otsus on vastuoluline ja sellest ei selgu, mis põhjusel jättis kohus hagi rahuldamata. Kui kohus leidis, et käenduslepingud on tühised, siis TsÜS § 84 lg 1 kohaselt pole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Nõude aegumine eeldab kehtivat tehingut. Seega ei saa hagi jätta samaaegselt rahuldamata põhjusel, et tehingud on tühised ja nõuded on aegunud. Kohus on menetlusõigusnorme rikkudes ja materiaalõigust vääralt kohaldades tuvastanud, et kostjaga II sõlmitud käendusleping on heade kommetega vastuolus. Maakohus oleks pidanud vaheotsuse tegema TsMS § 449 lg 3 kohaselt üksnes aegumise kohta. Kohus on tehingu vastuolu heade kommetega hinnates rikkunud TsMS § 449 lg-t 3. Hageja hinnangul ei esine TsÜS § 86 lg-s 2 toodud aluseid. Isiku tervislik seisund või vanus ei ole TsÜS § 8 lg 2 järgi piiratud teovõime aluseks. Kohus ei ole tuvastanud kostjal II TsÜS § 8 lg 2 kohase asjaolu esinemist. Kostja II ei ole seda ka tõendanud. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes kohus järeldab, et kostjal II esines lepingu sõlmimisel terviseprobleem, mille tõttu ei saanud ta aru käenduslepingu sisust ja sellega kaasnevatest kohustustest. Üksnes asjaolu, et kostja II oli lepingu sõlmimisel pensionär, ei tähenda vähimalgi määral, et hageja pidi eeldama, et kostja II lepingut täita ei suuda. Isiku majanduslik võimekus lepingut täita ei oma lepingu sõlmimisel ja lepingu kehtivuse hindamisel tähtsust. Hageja seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika. Võlausaldaja (hageja) ei pea käenduslepingu sõlmimisel käendaja (kostja II) krediidivõimekust kontrollima. TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 eeldused on tuvastamata. Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja väited. Hageja on selgitanud, et kui kostja II oleks juba 2012. a olnud piiratud teovõimega, oleks talle juba oluliselt varem eeskoste seatud. Kostja II ei ole välja toonud, millises ulatuses on eestkoste talle 2021. a-l seatud. Kohus on rikkunud TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat põhjendamiskohustust. Hageja nõue kostja II vastu ei ole aegunud. Kostja II on e-posti aadressilt XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX edastanud hagejale selgitused, milles kostja II otseselt tunnustab tema vastu esitatud nõuet. E-posti aadress kuulub kostjale II. Samuti on võimalik tuvastada hageja seost poolte kirjavahetusest nähtuva e-posti aadressiga [email protected], kuivõrd äriregistri ajalooliste andmete kohaselt kuulus viidatud e-posti aadress müüjale, kes loovutas vaidluse nõude hagejale. Esitatud e-kirja koopia ei anna vähimalgi määral alust väita, et hageja ning kostja II vahel selline e-kirjavahetus aset ei leidnud. Arvetelmüügitšekkidel on selgelt välja toodud, et kostja II poolt tasutud summad on tasutud seonduvalt käenduslepinguga K8, samuti nähtub kostja II isik. Maakohus ei ole hageja tõendeid hinnanud. Riigikohtu praktikas on korduvalt leitud, et kviitung-arvet raha saamise kohta võib tuvastatud asjaoludel hinnata täitmise kviitungina VÕS § 95 lg 1 mõttes. Hageja on arve-müügitšekkide esitamisega tõendanud, et kostja II on käenduslepingust tuleneva nõude osaliselt tasunud. Vastupidise tõendamise osas lasub tõendamiskoormis kostjal II. Kostja II poolt on viimane makse teostatud 5. oktoobril 2018 ning kostja II on sellega nõuet tunnustanud, seega on nõude aegumine sellest kuupäevast katkenud ning uuesti alanud. TsÜS § 146 lg 1 järgi on nõude aegumistähtaeg 3 aastat, millest tulenevalt aegub käenduslepingust tulenev nõue 4. oktoobril 2021. Hagi esitati 9. märtsil 2021, nõue ei ole kostja II suhtes aegunud.
6.Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II ei võta seisukohta maakohtu otsuse õiguspärasuse osas kostja I suhtes. Kostjad ei ole vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Kostja II esitas sisuliselt täiesti arusaadava vaheotsuse taotluse aegumise kohaldamiseks juba oma vastuses. Maakohus palus hagejalt seisukohta aegumise osas 14. veebruari 2022 kirjaga, hageja esitas vastava seisukoha (koos tõenditega) 28. veebruaril 2022. 21. märtsi 2022. a menetlusdokumendiga 5(9)
kostja II täpsustas ja kinnitas oma soovi aegumise kohaldamiseks vaheotsuse tegemiseks. Hagejale ei saanud menetluslik olukord olla üllatuslik. Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Maakohus on otsuse küll rajanud asjaolule, et käendusleping on heade kommete vastasusest tulenevalt tühine, kuid samas on maakohus leidnud, et kui leping ei oleks heade kommetega vastuolus, siis oleks hageja nõue aegunud. Sisulist vastuolu maakohtu otsuses ei ole. Otsuse resolutsiooni õiguspärasust tekstiline ebatäpsus ei mõjuta. Maakohus ei ole lepingu tühisust tuvastanud menetlus- või materiaalõigust rikkudes. Kostja II on vastuses juhtinud kohtu tähelepanu heade kommete vastasusele. Kohus hindab tehingu heade kommetega vastavust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 16. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-9822/101, p 15). Kostja II ei nõustu hageja arutluskäikudega kostja II terviseprobleemide, kohustuste ebaproportsionaalsuse jmt osas. Maakohus on nõude aegumise tuvastanud korrektselt, tuginedes tõendatud asjaoludele. E-kirja originaali esitamine on võimalik ja kohtumenetluses igapäevane tegevus. Hageja esitatud sularahaarved ja tšekid ei tõenda hageja väidetut. Kostja II ei pea tõendama väidet, et ta ei ole raha maksnud.
7.Kostja I ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-st 3 lähtudes tühistada osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi kostja I vastu ning saata asi selles osas maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Osas, milles maakohus jättis kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata, tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Kaevatavast otsusest ja asja materjalidest nähtub, et maakohus on teinud mõlema kostja suhtes TsMS § 449 lg 3 kolmanda lause kohase lõppotsuse. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 449 lg 1 kohaselt võib kohus samas lõikes nimetatud tingimustel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. TsMS § 449 lg 3 järgi võib kohus poole taotluse alusel teha vaheotsuse, et lahendada aegumise kohaldamise taotlus (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9803, p 11). TsMS § 449 lg-st 3 tuleneb, et kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Eelmärgitust nähtuvalt on vaheotsuse (sh TsMS § 449 lg 3 kohase vaheotsuse) tegemise eelduseks see, et pool on taotlenud kohtult vaheotsuse tegemist. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja I oleks taotlenud kohtult vaheotsuse tegemist. Vaheotsuse tegemist hageja nõude aegumise kohta on taotlenud ainult kostja II (tl 73). TsMS § 207 lg-st 2 tulenevalt osaleb iga kostja menetluses hageja suhtes iseseisvalt ning ühe kostja toimingust ei tulene kaaskostjale üldjuhul õiguslikke tagajärgi. Kostjad ei ole praegusel juhul vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 tähenduses.
10.Seega ei saanud maakohus kostja II taotluse alusel teha vaheotsust ega vaheotsust lõppotsusega kostja I suhtes ning on rikkunud otsuse tegemisel kostja I suhtes oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 449 lg-d 1 ja 3), mis toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise kostja I osas. 6(9)
Lisaks ei ole maakohus kostja I puhul järginud TsÜS §-s 143 sätestatut, mille järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja I ei ole senises menetluses hageja nõude aegumisele tuginenud ega aegumise kohaldamist taotlenud.
11.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata kostja I vastu suunatud nõude aegumist, juhul kui kostja I edasises menetluses aegumise arvesse võtmist taotleb. Aegumise küsimus on kohtul võimalik lahendada ka lõppotsuses. Iseenesest ei ole välistatud kostja I taotluse alusel uue vaheotsuse tegemine, kuid see oleks põhjendatud siiski üksnes olukorras, kus vaheotsuse tegemine aitaks eelduslikult kaasa asja lahendamisele kiiremini või väiksemate kuludega.
12.Kostja II suhtes sai maakohus TsMS § 449 lg 3 kohase vaheotsuse teha ning kohus on jätnud kokkuvõttes hagi õigesti rahuldamata. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et TsMS § 449 lg 3 kohases saab otsuses kontrollida vaid seda, kas kohustuse sissenõudmine ei ole aegumise tõttu välistatud. Kohus saab hinnata ainult neid asjaolusid ja tõendeid, millel on tähtsus nõude aegumise seisukohalt. Nõudeõiguse olemasolu sellises otsuses tuvastada ei saa, kuna üksikute hagi rahuldamise eelduseks olevate õiguslike elementide või vastuväidete kontroll ei ole TsMS § 449 lg 1 (kui üldnormi) järgi vaheotsuses lubatud. Lisaks ei saa kohus senist kohtupraktikat arvestades minna poole taotluseta ühelt vaheotsuse liigilt üle teisele (vt nt Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-122-13, p 17). Seega olukorras, kus kostja II oli taotlenud vaheotsuse tegemist ainult nõude aegumise kohta (TsMS § 449 lg 3), ei saanud kohus asuda tegema vaheotsust nõude põhjendatuse kohta (TsMS § 449 lg 1). Ülalmärgitut arvestades tuleb jätta maakohtu otsusest välja põhjendused (p-des 6–8), milles kohus on hinnanud kostjaga II sõlmitud käenduslepingu võimalikku tühisust heade kommete vastasuse tõttu (TsÜS § 86 lg 1). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohtu kõnealused järeldused on ka vajalikul määral põhjendamata (TsMS § 436 lg-d 1 ja 2, § 442 lg 8). TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 eeldusi ei ole kohus nõuetekohaselt tuvastanud. Eelkõige ei nähtu otsustest, milliste tõendite alusel on maakohus tuvastanud käendajate (sh kostja II) majandusliku olukorra ja maksevõime. Need minetused otsuse põhjendamisel ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldusi kostja II osas, kuna kohus on otsuses analüüsinud ka nõude aegumise küsimust ning leidnud, et hageja nõue kostja II vastu oleks (ka käenduslepingu kehtivuse korral) aegunud.
13.Seonduvalt nõude aegumisega on maakohus õigesti märkinud, et käenduslepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud 3aastane aegumistähtaeg. Võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu ning üldjuhul aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu samal ajal.
14.Maakohus on hagiavalduses märgitu põhjal põhjendatult järeldanud, et põhivõlgniku kohustuse täitmise tähtaeg oli 28. märts 2014. Seda kohtu järeldust ei ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustatud. Maakohus asus järgnevalt seisukohale, et TsÜS § 146 lg 1 kohane 3-aastane aegumistähtaeg algas 29. märtsil 2014 ning lõppes 29. märtsil 2017 kl 24.00. Ringkonnakohtu hinnangul algas aegumistähtaeg 28. märtsil 2014 ning lõppes TsÜS § 136 lg 2 järgi 28. märtsil 2017 (vt ka Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 29). Kokkuvõttes ei mõjuta see siiski maakohtu lõppjäreldust, et hagi esitamise ajaks 9. märtsil 2021 oli nõue aegunud. Maakohus ei pidanud põhjendatuks hageja väiteid, et nõude aegumine on TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 alusel korduvalt katkenud, mistõttu ei olnud nõuded 9. märtsi 2021. a seisuga aegunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, kuid peab vajalikuks muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
7(9)
14.1.Hageja väitel on aegumistähtaeg katkenud ja alanud uuesti esmalt siis, kui kostja II saatis 6. jaanuaril 2017 hagejale õiguseellasele e-kirja, milles selgitas, et "Ma katsun leida selle raha ja siis ärge enam tüüdake teisi inimesi koguaeg". Lisaks on kostja II võlga osaliselt tasunud, viimase makse on kostja II hageja väitel teinud 5. oktoobril 2018. Seda arvestades oleks nõuded aegunud 4. oktoobril 2021. TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib sama paragrahvi teise lõike järgi seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Nõude tunnustamisena võivad olla käsitletavad kõik faktilised teod, millest tuleneb võlgniku võla tunnustamise tahe.
14.2.Maakohus on leidnud, et kostja II poolt 6. jaanuaril 2017 hagejale saadetud e-kirja (tl 60) ei ole võimalik seostada hageja ega kostjaga II ega ka konkreetse kohustusega. Ringkonnakohus võttis 6. jaanuari 2023. a määrusega asja materjalide juurde hageja poolt apellatsioonimenetluses esitatud Malakaaria OÜ (endise ärinimega osaühing PriimeksPuit) äriregistri väljavõtte (tl-d 110–112). Selle põhjal on võimalik tuvastada, et hageja seos kõnealusest kirjavahetusest nähtuva e-posti aadressiga [email protected]. Äriregistri ajalooliste andmete kohaselt kuulus viidatud e-posti aadress algsele võlausaldajale (müüjale). Seega on võimalik seostada 6. jaanuari 2017. a e-kirja hagejaga. Samuti nähtub kirjavahetusest, et selle pooled mõistavad ühte moodi, millisest kohustustest on jutt. Vastavas osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Samas on ka ringkonnakohtu hinnangul eluliselt ebausutav, et e-postiaadressilt XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX on saatnud e-kirju kostja II. Kostjale II määratud eestkostja poolt 6. aprillil 2021 avaldatust võib järeldada, et kostjal II puuduvad arvuti ja e-posti kastutamiseks oskused. Lisaks viibib kostja II alates 28. detsembrist 2020 Karaski Pansionaadis ning tal puudub ligipääs arvutile ja seega ka e-postile (tl 29). Selles valguses suurendab viidatud e-postiaadressilt 12. märtsil 2021 kostja II nimel kohtule saadetud ekiri (tl 23) pigem kahtlust, et e-postiaadressi XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX on ka varem tegelikult kasutanud mõni kolmas isik (mitte kostja II). Vaidlusaluse 6. jaanuari 2017. a e-kirja kui tõendi usaldusväärsust kahandab ka asjaolu, et menetluses on hageja esitatud tõendist vaid skaneeritud koopia (pdf-faili kujul). E-kirjavahetust selle originaalsel elektroonilisel kujul esitatud ei ole.
14.3.Ringkonnakohus rõhutab samas, et isegi kui asuda seisukohale, et kostja II tunnistas
6.jaanuari 2017. a e-kirjaga nõudeid (TsÜS § 158 lg 1) ning aegumine algas seetõttu uuesti, olnuks nõuded hagi esitamise ajaks ikkagi aegunud. Aegumistähtaeg oleks sellisel juhul TsÜS § 135 lg-te 1 ja 2 ning § 136 lg 2 järgi lõppenud 6. jaanuaril 2020 (kl 24.00).
14.4.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja II oleks võla osaliselt tasunud (ning sellega hageja nõudeid tunnustanud). Ringkonnakohus nõustub kostjaga II ja maakohtuga, et hageja esitatud kaks sularaha arvet ning kaks müügitšekki (tl-d 61, 62, 63 ja 64) ei tõenda kostja II poolt võla osalist tasumist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Ülalviidatud tõenditest ei nähtu kostja II mistahes tegu ega tahteavaldust (millest võiks järeldada võlgniku võla tunnustamise tahet). Hageja poolt apellatsioonkaebuses viidatud kohtupraktika ei ole asjakohane. Kostjal II ei ole kohustust tõendada oma väidet, et ta ei ole võlga tasunud. Hageja peab nõude aegumise kontekstis tõendama, et kostja II on võla osaliselt tasunud. Ringkonnakohus märgib, et aegumistähtaeg võib TsÜS § 158 lg 1 alusel katkeda ka siis, kui kolmas isik tasub võlgnevuse võlgniku eest VÕS § 78 lg 1 kohaselt. Seda siiski üksnes
8(9)
juhul, kui võlgnik on avaldanud tahet, et kolmas isik täidaks võlausaldaja ees tema kohustuse. Praeguses asjas ei ole hageja väitnud, et makse võlgniku eest tegi kolmas isik.
15.Seega nõustub ringkonnakohus kokkuvõttes maakohtuga, et hageja põhinõue oli
9.märtsi 2021. a seisuga TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegus vastavalt TsÜS §-le 144 ka kõrvalkohustusest tulenev nõue.
16.Ringkonnakohus iseenesest nõustub hagejaga, et maakohus rikkus vaheotsuse tegemisel menetlusõigusnorme, kuna ei võimaldanud hagejal vaheotsuse kohaldamise taotluse kohta seisukohta esitada. TsMS § 328 lg 2 järgi peab kohus üldjuhul tagama poolele võimaluse vastaspoole taotlustele ja faktilistele väidetele vastata. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks praegusel juhul andnud hagejale võimaluse kostja vaheotsuse tegemise taotlusele vastata, vaid on teinud järgmisel päeval pärast taotluse saamist vaidlustatud otsuse. Samuti ei ole maakohus nõude aegumisega seonduvat pooltega menetluses faktilisest ega õiguslikust küljest arutanud (TsMS § 351 lg-d 1 ja 2 ning § 392 lg 1). Samas ei nähtu apellatsioonkaebuse põhjendustest, et nende minetuste tõttu oleks maakohus kostja II osas nõuete aegumist ebaõigesti hinnanud. Kaebusest järelduvalt jäi hagejal esitamata üksnes ülalkäsitletud äriregistri väljavõte müüja kontaktandmete kohta. Selle tõendi on ringkonnakohus võtnud apellatsioonimenetluses vastu ning sellega asja lahendamisel arvestanud.
17.Kostja II menetluskulud jäävad mõlemas kohtuastmes TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Muude menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.
18.Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses kostja II hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks kostja II apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
19.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja
(allkirjastatud digitaalselt) Margit Vutt
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.