Y pärandvara (pankrotis) pankrotihalduri Kristjan Aava hagi X vastu alusetu rikastumise nõudes
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 15. detsembri 2022 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Y pärandvara (pankrotis) pankrotihaldur Kristjan Aava Kostja (määruskaebuse esitaja): X, lepinguline esindaja Liina Karlson
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 15. detsembri 2022 määrus jätta hagist loobumise vastuvõtmise ja menetluskulude jaotuse osas muutmata.
2.Sama määrus on ülejäänud osas jõustunud edasi kaebamata.
3.Määruskaebus jätta rahuldamata.
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Määruskaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
1.Y (võlgnik) pärandvara (pankrotis) pankrotihaldur Kristjan Aava (hageja) esitas
26.veebruaril 2020 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu alusetu rikastumise või alternatiivselt kahju hüvitamise nõudes. Hageja palus mõista kostjalt pankrotivarasse välja 98 210,54 eurot. Hageja tõi esile järgmist: -
-
-
maakohtu 8. jaanuari 2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-18844 (edaspidi: pankrotiasi) kuulutati välja võlgniku pankrot ja nimetati halduriks kostja; maakohtu 17. septembri 2018 määrusega (jõustunud 11. veebruaril 2019) vabastas kohus kostja pankrotihalduri kohustustest ja nimetas uueks pankrotihalduriks hageja; võlgnik suri 7. augustil 2019 ja tema pärija esitas 13. veebruaril 2020 pärandvara pankrotiavalduse, mis maakohtu 21. veebruari 2020 määrusega liideti pankotiasjaga; kostja esitas pankrotiasjas 20. septembril 2013 maakohtule kinnitamiseks lõpparuande, mille maakohus 11. veebruari 2014 määrusega kinnitas; sama määrusega lõpetas maakohus pankrotiasja menetluse ning määras kindlaks pankrotihalduri (kostja) tasu 92 944,47 eurot ja kulutused 5 327,40 eurot; Riigikohus tühistas maakohtu määruse
4.novembril 2015; kostja tegi 14. ja 20. veebruaril 2014 võlgniku pankrotivara arvel pankrotihalduri tasu ja kulude summas (kokku 98 210,54 eurot) ülekanded vastavalt 11. veebruari 2014 määrusele, kuigi see ei olnud siis veel jõustunud; hagi esitamise ajaks ei olnud jõustunud ükski kohtumäärus kostjale tasu määramise ja tema kulutuste hüvitamise kohta, seega on ta saanud nõudesumma õigusliku aluseta ja väljamaksete tegemisel rikkunud oma kohustusi pankrotihaldurina.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Ta ei nõustunud, et vaidlusalused 14. ja 20. veebruari 2014 väljamaksed tehti õigusliku aluseta. Toimkond oli kinnitanud halduri tasumäära ja maakohus teinud vastava määruse. Kostja haldurina ei rikkunud oma kohustusi. Nõue on aegunud.
3.Hageja esitas 21. novembril 2022 hagist loobumise avalduse, milles selgitas mh järgmist: -
-
-
21.aprillil 2022, st peale käesolevas asjas hagi menetlusse võtmist, esitas kostja taotluse pankrotiasjas vabastatud pankrotihaldurina enda tasu kindlaksmääramiseks summas 92 883,14 eurot koos sotsiaalmaksuga ning kulude kindlaksmääramiseks summas 8 537,04 eurot; maakohtu 31. augusti 2021 määrusega rahuldati taotlus osaliselt ja määrati kostja tasu 14 413,87 eurot, millele lisandus sotsiaalmaks 4756,58 eurot – kokku 19 170,45 eurot; kulude hüvitamise taotlus jäi rahuldamata; maakohtu määrus jõustus ringkonnakohtu
4.oktoobri 2022 määrusega; kostja tagastas 1. novembril 2022 pärandvara hulka 82 249,73 eurot, st enammakstud pankrotihalduri tasu ja kohtu poolt kinnitamata jäänud menetluskulud.
Hageja palus menetluskulud panna kostja kanda, sest kostja täitis nõude pärast hagi esitamist.
4.Kostja esitas seisukoha, milles leidis, et hagi tuleks jätta pigem läbi vaatamata ja menetluskulud panna hageja kanda. Asi lahenes pankrotiasjas tehtud kohtumääruse alusel.
MAAKOHTU MÄÄRUS
5.Maakohus tegi 15. detsembril 2022 määruse (vaidlustatud määrus), millega võttis vastu hagist loobumise (resolutsiooni p 1), lõpetas tsiviilasja menetluse (p 2), jättis menetluskulud kostja kanda (p 3) ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi (p 4). Lisaks rahuldas kohus hageja taotlused riigilõivu ja tagatise tagastamiseks (p-d 5 ja 6). 2 (4)
5.1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 ning § 429 lg-d 1 ja 4 kohaldades leidis maakohus, et hagist loobumine tuleb vastu võtta ja tsiviilasja menetlus lõpetada.
5.2.Maakohus ei nõustunud kostjaga, et hagi tuleks jätta läbi vaatamata või rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 4 lg-st 2, § 5 lg-st 1 ja §-st 429 on hagejal igal ajal õigus hagist loobuda. Kostja ei nimetanud loobumise vastu võtmisest keeldumise aluseks olevaid asjaolusid. Hagejal on õigust hagist loobuda ka siis, kui kostja hinnangul tuleks hagi jätta läbi vaatamata. Hageja pöördus kohtusse oma seadusega ettenähtud õiguste kaitseks ja kohus ei täheldanud kaks aastat kestnud menetluse jooksul ühtegi hagi läbi vaatamata jätmise alust.
5.3.Hageja loobus hagist põhjusel, et kostja tagastas enammakstud pankrotihalduri tasu ja kohtu poolt kinnitamata jäänud menetluskulud kohtuväliselt. Seega kostja rahuldas hageja nõude pärast hagi esitamist ja menetluskulud tuleb jätta tervikuna TsMS § 168 lg 5 alusel kostja kanda. Maakohus ei nõustunud kostja arusaamaga, nagu oleks asi lahenenud pankrotiasjas tehtud kohtumääruse alusel.
5.4.Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 1200 eurot, millest maakohus tagastas TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel pool ehk 600 eurot.
5.5.Hageja esitas koos hagiavaldusega taotluse hagi tagamiseks ja tasus hagi tagamise tagatisena 4910,53 eurot, mille maakohus nüüd tagastas TsMS § 195 lg 1 esimese lause alusel.
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
6.Kostja esitas 30. detsembril 2022 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada hagist loobumise vastuvõtmise ja menetluskulude jaotuse osas. Kostja leiab, et hagi tulnuks jätta läbi vaatamata ja menetluskulud panna hageja kanda. Teise võimalusena palub kostja muuta menetluskulude jaotust nii, et 16,25% neist jääb hageja ja 83,75% kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
esiteks oli kostjal õigus 11. veebruari 2014 määruse alusel ülekanded teha, sest hagita asja määrus on kohe täidetav. Pankrotiseaduse (PankrS) § 3 lg 2 ja TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt on pankrotimenetluses lõpparuande kinnitamine hagita menetlus, kus kohalduvad hagita menetluse põhimõtted. Hagita menetluses tehtud kohtumäärus hakkab TsMS § 478 lg 4 järgi kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus vastavalt selle sisule on tehtud, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 480 lg 3 sätestab, et kui tühistatakse või muudetakse hagita menetluses tehtud määrus, millega isik saab õiguse teha tehingut või võtta vastu tahteavaldust, ei mõjuta see isiku poolt või tema suhtes enne tühistamist või muutmist tehtud tehingute kehtivust. Riigikohtus
4.novembril 2015 (st aasta ja seitse kuud hiljem) määruse tühistamine ei muutnud väljamakseid ebaseaduslikuks ega kehtetuks; teiseks oleks tulnud hagi jätta läbi vaatamata, sest pankrotiasjas vaieldi sama nõude üle (TsMS § 423 lg 1 p 4). Kostja esitas pankrotiasjas juba 14. märtsil 2019 ettekande, milles taotles kinnitada uuesti halduri tasu ja menetluskulud 11. veebruari 2014 määrusega kinnitatud suuruses või siis vähendada seda kuni 3,5%-ni; kolmandaks, menetluskulud tulnuks jätta hageja kanda, sest kostja ei tagastanud raha kohtuväliselt, vaid pankrotiasjas tehtud lahendi alusel (TsMS § 168 lg-d 2 ja 4); neljandaks, vähemalt osaliselt tulnuks kulud jätta hageja kanda, sest kostja ei tagastanud kogu nõutud summat, vaid sellest 83,75% (= 82 249,73 : 98 210,54).
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis hagejale tähtaja sellele vastamiseks. Hageja vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 12. jaanuaril 2023. 3 (4)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus jätab maakohtu määruse vaidlustatud osas muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659). Vaidlustamata osas on määrus jõustunud. Kostja kannab oma kaebusega seonduvad menetluskulud.
9.Ringkonnakohus kontrollib vaidlustatud määrust osas, mille peale on kaevatud, st hagist loobumise vastuvõtmise ja menetluskulude jaotuse osas, lähtudes kaebuse väidetest.
10.Õige on maakohtu seisukoht, et hagist loobumise vastuvõtmise takistusi käesoleval juhul ei esine. Hagist loobumine on hageja õigus ja selle vastuvõtmisest keeldumise alused nimetab TsMS § 429 lg 4 ammendavalt. Neile takistustele kostja ei tugine. Isegi kui asjas esineb alus jätta hagi läbi vaatamata, siis ei saa kohus vastavat otsustust enam teha pärast hagist loobumise avalduse saamist (TsMS § 428 lg 1 p 3). Kostja õigused on kaitstud seeläbi, et üldjuhul jäävad hagi läbi vaatamata jätmisel menetluskulud hageja kanda (TsMS § 168 lg-d 2 ja 4). Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et käesoleva vaidluse ese kattub pankrotiasja menetluse esemega. Neil kaalutlustel pole kaebuse teine väide põhjendatud.
11.Kaebuse ülejäänud väited käsitlevad sisuliselt menetluskulude jaotust. Ka selles osas ei näe ringkonnakohus põhjust maakohtu määrust muuta.
11.1.Maakohus kohaldas õigesti TsMS § 168 lg 5, sest käesoleva kohtuvaidluse ese langes ära menetluse ajal toimunud asjaolude muutumise tõttu, mille risk oli kostja, mitte aga hageja kanda. Seega on tervikuna tegemist olukorraga, kus nõue on osaliselt rahuldatud (82 249,73 eurot) ja muus osas ära langenud (19 170,45 eurot) pärast hagi esitamist.
11.2.Ringkonnakohus ei nõustu kostja arusaamaga 11. veebruari 2014 määruse õigusjõu kohta vaidlusaluste 14. ja 20. veebruari 2014 maksete tegemise ajal. Õige on hageja käsitlus, et viidatud määrus oli pankrotimenetluse lõpetamise määrus (PankrS § 157 p 5), mis PankrS § 41 teise lause järgi on kehtiv ja kuulub täitmisele alates jõustumisest. TsMS § 478 lg 4 esimese lause üldreegel ei kohaldu, sest eriseadusest tuleneb teisiti. Seega ei olnud kostjal õiguslikku alust teha määruses märgitud summades ülekandeid enne määruse jõustumist. Kuivõrd määrus üldse ei jõustunud, siis ei kujunenud sellest ka kehtivat õiguslikku alust vaidlusalustele ülekannetele. Käesolevas asjas hagi esitamise ajaks oli pealegi selge, et 11. veebruari 2014 määrus on tühistatud.
11.3.Sarnaselt ei ole õige kostja väide, et raha tagastamine toimus pankrotiasjas tehtud määruse alusel – selles asjas ei ole tehtud lahendit, mis kohustaks kostjat pankrotivarasse raha tagastama. Maakohtu 31. augusti 2021 määrus ei lahendanud käesolevas asjas tekkinud vaidlust, vaid üksnes lõi õigusliku aluse selleks, et kostja jätab 19 170,45 eurot pankrotivarasse tagastamata.
11.4.Samuti ei tekkinud kostjal õigust tasule pankrotiasjas 14. märtsil 2019 ettekande esitamisel. Seetõttu ei mõjuta käesoleva asja menetluskulude jaotust tõsiasi, et 19 170,45 euro ulatuses oli kostja tasu lõpuks põhjendatud. Õiguslik alus selles summas tasu saamiseks tekkis pärast käesolevas asjas hagi esitamist. Õiguslikult korrektse käitumise korral saanuks kostja nimetatud rahasumma enda (või oma tegevuskohaks oleva äriühingu) käsutusse pärast tasutaotluse jõustunud määrusega lahendamist. Neil kaalutlustel ei pea hageja kandma kulusid ka osaliselt.
12.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus (TsMS § 177 lg 2).
13.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse peale saab kaevata TsMS § 696 lg 1 teise lause alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.