Arvo Hõraku hagi SCAN HOLZ HELME AS-i vastu töötasu, kahjuhüvitise ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Apellatsioonkaebuse hind 910 eurot 85 senti Vastuapellatsioonkaebuse hind 611 eurot 8 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 16. juuni 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Arvo Hõraku apellatsioonkaebus SCAN HOLZ HELME AS-i vastuapellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/vastuapellatsioonkaebuse menetluse vastustaja (hageja) Arvo Hõrak (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Kaisa Lumiste Vastustaja/vastuapellant (kostja) SKAN HOLZ HELME AS (registrikood 10172328), lepinguline esindaja Mihkel Nukka
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 16. juuni 2022. a otsus osas, millega maakohus jättis Arvo Hõraku hagi SKAN HOLZ HELME AS-i vastu rahuldamata. Teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult. Samuti tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas ja teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud SKAN HOLZ HELME AS-i kanda.
2.Rahuldada Arvo Hõraku apellatsioonkaebus. Jätta SKAN HOLZ HELME AS-i vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:
3.1.Rahuldada hagi.
3.2.Mõista SKAN HOLZ HELME AS-ilt Arvo Hõraku kasuks välja saamata jäänud töötasu 755 eurot 86 senti (netosummas).
3.3.Mõista SKAN HOLZ HELME AS-ilt Arvo Hõraku kasuks välja kahjuhüvitis kohtueelsete õigusabikulude eest 709 eurot 33 senti.
3.4.Mõista SKAN HOLZ HELME AS-ilt Arvo Hõraku kasuks välja 90 euro 75 sendi suurune viivis tasumata kahjuhüvitiselt (709 eurot 33 senti) ajavahemiku 7. juuli 2021 kuni 31. jaanuar 2023 eest, samuti edasiulatuv viivis alates 1. veebruarist 2023 kuni kahjuhüvitise tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kuid koos sissenõutavaks muutunud viivisega kokku mitte enam kui kahjuhüvitise põhisumma (709 eurot 33 senti).
3.5.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus SKAN HOLZ HELME AS-i kanda.
3.6.Mõista SKAN HOLZ HELME AS-ilt Arvo Hõraku kasuks välja menetluskulud 4397 eurot. Menetluskulude hüvitis tuleb tasuda Advokaadibüroo GAVER OÜ kontole nr EE262200221072283401.
3.7.SKAN HOLZ HELME AS peab temalt välja mõistetud menetluskuludelt tasuma viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Arvo Hõrak (hageja) esitas 7. juulil 2021 hagi ja 7. septembril 2021 selle täpsustuse SKAN HOLZ HELME AS-i (kostja) vastu. Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja vähem makstud töötasu 755 eurot 86 senti, kohtueelsele õigusabikulule vastava kahjuhüvitise 709 eurot 33 senti ja viivise kahjuhüvitiselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni hüvitise tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2. oktoobril 2003 töölepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juures tööle valvurina. Hageja ja kostja lõpetasid töölepingu 13. oktoobril 2020 töölepinguseaduse (TLS) § 79 alusel poolte kokkuleppel. Töölepingu p-de 3.1–3.3 ja 4.1 järgi oli hageja kohustatud tegema tööd täiskoormusega (8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas) ning talle maksti kogu aeg vähemalt miinimumtöötasu. Pooled leppisid kokku kuutöötasus. Vastavalt töölepingu p-le 4.3 maksti töötasu üks kord kuus järgneva kuu 6. kuupäevaks. Lisaks töölepingule reguleerisid tööajakorraldust kostja töökorralduse reeglid ja vahetusega töökohtadele ettenähtud tööaja korraldus (erikord). Võttes arvesse töökorralduse reeglite p 3.3, 3.10 ja 4.3 ning erikorra p 1 ja 2, erines valvurite tööajakorraldus töölepingus kokku lepitust. Tööpäevad olid 24-tunnised ja seepärast ei ole kostja maksnud hagejale töölepingu kehtivuse ajal õigesti töötasu. Kostja ei ole arvestanud hagejale töötasu maksmisel seaduses sätestatud ületunnitöö, öötöö ning riigipühade ajal töötamise tasustamise nõudeid. Hageja esitas kostjale
3.märtsil 2021 saamata jäänud töötasu hüvitamise nõude ja palus kanda võla üle hiljemalt 13. märtsiks 2021. Kostja seda ei teinud. Hageja nõuab saamata töötasu 2018. a juuni eest ning ajavahemiku 2018. aasta augustist kuni 2019. detsembrini eest. Hagejal on kostja vastu ka kohtueelselt kantud õigusabikulude hüvitamise nõue. Hageja pöördus nõude maksmapanekuks advokaadi poole ja talle osutati õigusteenust. Hageja advokaat esitas kohtueelse nõude ja suhtles tööandjaga. Kulud on tõendatud kuluarvestusega.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hageja 2018. a juuni töötasu nõue on aegunud. See nõue muutus sissenõutavaks
7.juulil 2018 ja aegus seega 6. juulil 2021. Hagi on esitatud 7. juulil 2021. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Tööleping lõpetati tegelikult sellepärast, et hageja oli 12. oktoobril 2020 tööl tugevas alkoholijoobes. Hagejal oli õigus ja kohustus ise oma tööaega reguleerida ja hagejal ei olnud ligikaudu 20 aastat tööandjale pretensioone makstud töötasu kohta. Hageja ei ole esitanud töösuhte ajal, selle lõpetamisel ega lõpparve väljamaksmisel mingeid pretensioone. Hea usu põhimõttest tulenevalt tuleb jätta kohaldamata õigusnormid, mis võimaldavad hagejal lisatasu nõuda. Hagejal ei ole õigust nõuda ületunni töö eest tasu ka seepärast, et ta ise korraldas selle, et tal tekkisid ületunnid (võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 3). Tööajagraafikutest ei tulene, et vahetused kestsid 24 tundi. Päevikusse on tehtud vaid hageja enda sissekanded. Hageja ei ole võtnud arvesse ka tööaja sisse mittearvestavaid vaheaegasid, samuti on lähtutud ebaõigetest ja vastuolulistest töötasuandmetest. Kahju hüvitamise nõue on põhjendamata ja kahjunõude eeldused on tõendamata. Töötasu nõude esitamiseks ei ole vaja advokaadist esindajat. Kuludokumendid on tõenäoliselt loodud käesoleva kohtuasja jaoks. Kohtueelse nõude esitamisel väitis hageja, et saamata jäänud töötasu on 2755 eurot 24 senti ja hagis väidab ta, et kostja on talle vähem maksnud 755 eurot 86 senti. Hageja on oluliselt muutnud ka nõude arvutuskäike.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 16. juuni 2022. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 228 eurot 4 senti (netosumma), kahjuhüvitise kohtueelsete õigusabikulude eest 354 eurot 67 senti, 26 euro 82 sendi suuruse viivise kahjuhüvitiselt ajavahemiku 7. juulist 2021 kuni 16. juunini 2022 eest, samuti viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 17. juunist 2022 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus märkis, et viivis ei või kokku ületada põhinõuet (354 eurot 67 senti). Maakohus jättis kostja menetluskulud tema enda kanda ja 40% hageja menetluskuludest kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 594 euro suurused menetluskulud ja viivise menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja 2018. a juuni töötasu nõue aegunud, sest töötasu maksti iga kuu, see oli korduv kohustus ja aegumisele kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154. Hageja leiab, et ta on teinud ületunnitööd ning nõuab selle eest lisatasu. Ületunnitööd saab teha vaid poolte kokkuleppel ning üldjuhul tuleb ületunnitöö tegemine hüvitada vaba aja andmisega (TLS § 44 lg 1, 6 ja 7). Hageja ja kostja vaheline töösuhe kestis ca 18 aastat. Kohtule ei ole esitatud ületunnitöö ja selle eest raha maksmise kokkuleppeid. Hageja enda tegevusetuse tõttu ei ole nõude eeldused täidetud. Hageja ei saa nõuda ületunnitasu, kuna ta töötas kaua aega kostja juures etteheiteid tegemata. Seega tuleb ületunnitöö tasu nõue jätta rahuldamata. Ööajal ja riigipühadel tehtud töö eest makstavat tasu reguleerivad TLS § 45 lg-d 1–3. Kostja ei ole tuginenud sellele, et hagejaga oleks sõlmitud kokkulepe, et tema töötasu sisaldab ka tasu öösel ja riigipühade ajal tehtud töö eest või et hagejale hüvitatakse selline töö vaba aja
andmisega. Seega tulnuks töösuhtes kohaldada seaduses sätestatud kõrgema töötasu nõudeid. Maakohus leidis, et arvestades öösel ja riigipühadel töötatud aja eest maksmisele kuuluvat lisatasu, pidanuks kostja tasuma hagejale ajavahemikus 2018. a juunist kuni 2019. a detsembrini töötasu kokku rohkem 228 eurot 4 senti (netosummas). Maakohus arvutas tasumata summa välja esitatud tõendite ja hageja välja pakutud arvestuspõhimõtete alusel. Maakohus märkis, et tõenditest nähtuvalt on hageja mõnel kuul eksinud tegelikult töötatud tundide arvuga. Nii oli tööajagraafikute kohaselt hageja väidetust tööpäevi ja seega ka töötunde vähem augustis 2019 (hageja töötas 168, mitte 192 tundi), novembris 2019 (hageja töötas 144, mitte 168 tundi) ja detsembris 2019 (hageja töötas 168, mitte 192 tundi). Tööajagraafikutega on tõendatud, et valvurid töötasid graafiku alusel 24-tunnistes vahetustes. Vaheaegu graafikutest ei nähtu. Maakohus leidis, et hagejale 2018. a ja 2019. a juunis makstud lisatasu tuleb arvata hageja saadud töötasu hulka, kuna hageja ei ole tõendanud, et need lisatasud ei olnud ööajal ja riigipühadel tehtud töö ning ületundide eest. Asjaolu, et töötaja ei ole varem nõudnud seaduses ettenähtud lisatasu ööajal ning riigipühadel tehtud töö eest, ei tähenda, et tööandja ei peagi seda maksma. Isegi kui töölepingu lõppemise põhjustas hageja tegu, ei välista see tema õigust saada seaduses sätestatud töötasu. Hageja nõuab ka 709 euro 33 sendi suuruste kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist. Maakohus leidis, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Kostja maksis hagejale seaduses ettenähtust väiksemat tasu ja hageja võis pöörduda advokaadi poole. Hageja esindaja koostas nõudekirja, pöördus nõudega kostja poole ja pidas kostjaga kirjavahetust. Hageja on esitanud tõendina teenuse osutamise lepingu juurde kuuluva kuluarvestuse, mille kohaselt olid hageja kohtueelsed õigusabikulud 1064 eurot (s.h käibemaks). Hageja on piisavalt tõendanud, et esitatud arved on seotud kostja vastu esitatud nõudega. Maakohus leidis aga, et õigusabikulu on liiga suur, arvestades mh seda, et kohtumenetluses on tuvastatud, et hageja nõue ei ole täies ulatuses põhjendatud. Maakohus pidas seda kulu põhjendatuks kolmandiku ehk 354 euro 67 sendi ulatuses (s.h käibemaks). Maakohus mõistis selle summa kostjalt ka välja. Arvestades hagi osalist rahuldamist ja õiglust ning poolte suhtumist teineteisesse (s.h asjaolu, et kostja ei soovinud leida kohtuvälist lahendust ja püüdis lükata oma vastutuse tööajarežiimi tagamisel töötajale, samuti väiteid, nagu saaks see, et töötaja oli üks kord tööl olles joobes, välistada kõik tema õigused seaduses sätestatud töötasu saada), jättis maakohus kostja menetluskulud kostja enda kanda ja hageja menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusele 40% ulatuses kostja kanda. Maakohus luges hagejale osutatud õigusabi mõistlikuks mahuks kokku 9 tundi ehk 1260 eurot, millest 40% on 504 eurot (sealhulgas käibemaks). Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 40% tasutud riigilõivust ehk 90 eurot. Kokku mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 594 euro suurused menetluskukud ja vastavalt hageja taotlusele ka viivise menetluskuludelt.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hageja nõuded rahuldamata. Samuti vaidlustab hageja menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja maakohtus kantud menetluskulud 3682 eurot 98 senti või alternatiivselt 1737 eurot. Ringkonnakohtu menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus ebaõigesti rahuldamata ületunnitöö tasu nõude. See nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Sellest lähtuvalt on maakohus ebaõigesti vähendanud ka väljamõistetud kahjuhüvitist. Lisaks on maakohus rikkunud
menetlusõiguse norme, kui jättis pooltele teatamata otsuse tegemise aja ega andnud neile tähtaega, et esitada menetluskulude nimekiri. Hageja töötas 2019. a augustis 192 tundi, mitte 168 tundi, 2019. aasta novembris 168 tundi, mitte 144 tundi ja 2019. aasta detsembris 192 tundi, mitte 168 tundi, nagu leidis maakohus. Kostja ei vaielnud maakohtus hageja esitatud töötundide arvule vastu, seega pidi maakohus lähtuma hageja esitatust. 2018. ja 2019. a juunis makstud lisatasud on preemia, mida ei saa arvestada tavapärase töötasu hulka. Kostja ei esitanud nende ülekannete kohta ühtegi raamatupidamislikku tõendit. Kui tööandja oleks tasunud hagejale juunikuus öösel ja riigipühadel töötamise eest, oleks seda tehtud koos juunikuu palgaga, s.o juulikuus tehtud maksega. Lisaks on ebaloogiline, et tööandja maksab ühe korra aastas töötajale lisatasu ööajal ja riigipühadel töötatud aja (ning ületundide) eest, kuid ülejäänud aasta jooksul mitte. Usutav ja tõenditega kooskõlas ei ole ka olukord, kus tööandja maksab töötajale ühe korra aastas kõik vaidlusalused tasud välja. Seejuures on makstud tasude suurus ka liiga väike (2018. aasta juunis 119 eurot 68 senti ja 2019. aasta juunis 120 eurot). Hageja saamata jäänud töötasu nõue on 755 eurot 86 senti ja see tuleb kostjalt välja mõista. Kuna maakohus on ebaõigesti vähendanud hageja saamata jäänud töötasu nõuet, tuleb kahjuhüvitisena välja mõista 709 eurot 33 senti ja sellele vastav viivis. Maakohus jättis menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel arvestamata hageja täiendava menetluskulude nimekirja, mille ta esitas 16. juunil 2022. Hageja esitas selle enne, kui kohus otsuse tegi. Kuna hageja ei teadnud, et kohus teeb otsuse 16. juunil 2022 ehk kõigest kaks päeva pärast pooltele seisukoha esitamiseks antud tähtaega, ei teadnud hageja, et ta peab esitama täiendava menetluskulude nimekirja. Hageja palub, et ringkonnakohus võtaks hageja maakohtus kantud menetluskulude väljamõistmisel arvesse ka 16. juunil 2022 esitatud menetluskulude nimekirja ja mõistaks kostjalt välja menetluskulud 3682 eurot 98 senti. Isegi kui ringkonnakohus seda menetluskulude nimekirja ei arvesta, tuleb hageja menetluskulusid suurendada, kuna maakohus eksis käibemaksu arvutusega. Maakohus leidis, et põhjendatud menetluskulud on õigusabikulud 1260 eurot ja riigilõiv 225 eurot. Kohtu arvutuste kohaselt oleksid õigusabikulud pidanud olema 1512 eurot (koos käibemaksuga) + 225 eurot ehk kokku 1737 eurot.
5.Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja jätta hageja kanda. Hageja ei ole tasude arvutamisel võtnud arvesse töökorralduse reeglites sätestatud tööaja sisse mittearvestavaid vaheaegasid, vaid on lähtunud alusetust eeldusest, et hageja töötas puhke- ja lõunapausideta 24 tundi järjest. Ainuüksi sellest, et kostja on maksnud juunis hagejale nominaaltöötasust suurema summa, ei saa järeldada, et see oli preemia. Kui hageja leiab, et kostja oleks pidanud öötöö ja riigipühade eest maksma iga kuu lisatöötasu ja kostja viivitas selle maksmisega, siis saanuks hageja esitada viivisenõude. Maakohus tuvastas 2019. a augusti, novembri ja detsembri tööpäevade arvu õigesti. Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamine pole põhjendatud, sest asi ei ole keeruline ja hageja nõue oli ülepaisutatud Lisaks ei ole hageja tõendanud kahju tekkimist ega kahju suurust. Põhjendamatu on ka hageja etteheide, et maakohus oleks pidanud mõistma hageja kasuks välja 3682 euro 98 sendi suurused menetluskulud.
6.Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja palub jätta kõik menetluskulud
hageja kanda. Lisaks leiab kostja, et ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse ekslikult menetlusse võtnud. Öösel ja riigipühade ajal töötamise eest tasu nõudmine on samamoodi vastuolus hea usu põhimõttega nagu ka ületunnitöötasu nõue. Hageja ei esitanud töösuhte ajal ühtegi pretensiooni. Äärmiselt ebaõiglane oleks võimaldada hagejal saada tasu, milles pooled ei ole kokku leppinud ja mille suhtes hagejal ei saanud olla õiguspärast ootust. Maakohus ei arvestanud, et hageja ja teised vahetusega töötajad soovisid ise oma tööaega paindlikult korraldada. Seepärast anti neile õigus leppida omavahel kokku töötamise ajagraafik ning ise tööaega koordineerida. Hageja pidi ise järgima seaduses sätestatud tööaja piiranguid. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 154 ja jättis TLS § 29 lg 9 ekslikult kohaldamata. Kuigi töötasu makstakse perioodiliste maksetega, ei kohaldu töötasu nõude aegumisele TsÜS § 154, vaid TLS § 29 lg 9. Seega aegus 2018. a juuni töötasu nõue 6. juulil 2021. Hagi esitati kohtule
7.juulil 2021 ja nõue on aegunud. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise nõudeid. Hageja esitatud tööajagraafikud on hageja enda koostatud. Vaheaegu ja puhkepause märkmikusse ei kantud, kuid see ei tähenda, et vaheaegasid ja pause ei olnud. Sellest tulenevalt on ekslik maakohtu järeldus, et tasustatud tööaeg oli 24 tundi vahetuse kohta. Kohtuväliste õigusabikulude hüvitise nõue on põhjendamatu, sest töötasu nõude esitamiseks ei ole advokaati vaja. Lisaks ei ole õigusabikulu kohta esitatud õigeid kuludokumente. Kuluarvestus on koostatud 6. juulil 2021 ehk päev enne hagi esitamist, mitte 25. juunil 2021 nagu kuluarvestuses kirjas. Maakohus jaotas menetluskulud valesti, lähtuda tulnuks hagi rahuldamise proportsioonist ja jätta 60,23% menetluskuludest hageja ja 39,77% kostja kanda. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei lähtunud hagi rahuldamise proportsioonist.
7.Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja leiab, et vastuapellatsioonkaebus ei ole õigesti menetlusse võetud. Tööandja seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmist ei õigusta see, et töötaja ei nõudnud varem selle täitmist. Töötasu hüvitamise nõuet ei mõjuta see, et töötajad võisid ise oma tööaega koordineerida. Tööandja peab tagama kokkulepitud töö- ja puhkeaja ning pidama tööaja arvestust. Hageja 2018. a juuni töötasu nõue ei ole aegunud. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et hageja töövahetus oli 24 tundi. Kuna hageja töötas valvurina ja oli vahetuses üksi, siis ei saanud hageja töö iseloomust tulenevalt vaheaegu teha. Seega kuulusid tööpäevasisesed vaheajad tööaja hulka. Hagejal oli nõude maksmapanekuks vaja advokaadi abi. Kohtueelse õigusabi suurus ja nõude suurus ei ole omavahel sellises seoses, et neid tuleks vähendada samas proportsioonis. Hinnata tuleb nõude esitamisega seotud töömahtu. Hageja ei pidanud esitama arveid ja kuluarvestus on kahju tekkimise tõendamiseks sobiv tõend. Kuluarvestus ei ole koostatud 6. juulil 2021, pdffail on loodud sel päeval. Maakohus jaotas menetluskulud õigesti ega ületanud menetluskulude väljamõistmisel diskretsioonipiire.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis hageja nõuded rahuldamata. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab hagi ja mõistab kostjalt koos maakohtus väljamõistetud summadega hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu kokku 755
eurot 86 senti (netosummas) ning kahjuhüvitise kohtueelsete õigusabikulude eest kokku 709 eurot 33 senti. Samuti mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 90 euro 75 sendi suuruse viivise tasumata kahjuhüvitiselt (709 eurot 33 senti) ajavahemiku 7. juuli 2021 kuni 31. jaanuar 2023 eest ja edasiulatuva viivise alates 1. veebruarist 2023 kuni kahjuhüvitise tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kuid koos sissenõutavaks muutunud viivisega kokku mitte rohkem kui põhisumma (709 eurot 33 senti). Tulenevalt sellest, et hagi rahuldatakse täielikult, tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse, vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
9.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud ulatuses (TsMS § 651 lg 1). Kuna hageja vaidlustab maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmist ja kostja hagi rahuldamist puudutavas osas, siis on apellatsiooniastmes vaidluse all kõik hageja nõuded. Pooled ei ole vaidlustanud üksnes seda osa maakohtu otsusest, millega maakohus märkis, et kostjalt hageja kasuks välja mõistetud viivis ei või ületada põhivõlga.
10.Ringkonnakohus käsitleb oma otsuses kõigepealt apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmisega seonduvat (I), seejärel hageja ületunnitöö tasu nõuet ning öösel ja riigipühade ajal töötamisest tulenevat tasunõuet (II), hageja 2018. a juuni töötasu nõude aegumist (III) ja muid hageja töötasunõudega seotud kostja vastuväiteid (IV). Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus hageja kahjunõuet ja viivisenõuet (V) ning lõpetuseks jaotab ja määrab kindlaks menetluskulud (VI). I
11.Tsiviilkohtumenetluse seadustik annab ringkonnakohtule teatud juhtudel võimaluse keelduda menetlusökonoomia kaalutlustel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest. TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on oma otsuses andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
12.Kuna maakohus ei ole praeguses asjas andnud TsMS § 442 lg 10 järgi luba oma otsust edasi kaevata, oli ringkonnakohtul TsMS § 637 lg 21 järgi iseenesest õigus keelduda apellatsioonkaebust menetlemast. Siiski saanuks ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda vaid juhul, kui kaebus olnuks tervikuna ilmselgelt põhjendamatu (vt selle kohta nt Riigikohtu 13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11; 17. jaanuari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-101031, p 12). Praegusel juhul ei olnud kaebusest tulenevalt ilmne, et maakohus ei ole ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või et maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse normi, mistõttu oli ringkonnakohtul õigus ja kohustus kaebust menetleda.
13.TsMS § 637 lg 3 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus võetakse menetlusse, võib vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda üksnes sama paragrahvi lg 1 p-des 2– 4 ja lg-s 2 nimetatud juhtudel ehk juhul, kui vastuapellatsioonkaebus on formaalsete puudustega. Kuna ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse menetlusse ja vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise alused ei olnud, on ringkonnakohus ka vastuapellatsioonkaebuse õigesti menetlusse võtnud. II (A)
14.Hageja on esitanud esiteks saamata jäänud töötasu nõude. Ta soovib saada töötasu, mis tal jäi väidetavalt saamata 2018. a juunis ning 2018. a augustist kuni 2019. a detsembrini. Saamata jäänud töötasu on hageja käsitluse järgi tasu, mida kostja pidanuks hagejale maksma lisaks tavalisele töötasule selle eest, et hageja tegi ületunde ning töötas osa ajast ka öösel ja riigipühadel. Maakohus rahuldas osaliselt öösel ja riigipühadel töötamise eest nõutava tasu nõude, kuid jättis rahuldamata ületunnitöö tasu nõude, leides, et hageja ei saa ületunnitöö tasu nõuda seepärast, et ta jättis ise kostjaga sõlmimata ületunnitöö kokkuleppe ja et ta ei nõudnud seda tasu töösuhte ajal. Teisiti öeldes leidis maakohus, et hageja ületunnitöö tasu nõude maksmapanek on vastuolus hea usu põhimõttega.
15.Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis ületunnitöö tasu nõude rahuldamata. Hageja arvates ei ole tema nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja seletuse kohaselt ei nõudnud ta töösuhte ajal tööandjalt ületunnitasu seepärast, et ei tahtnud töösuhtes endale probleeme tekitada.
16.Ringkonnakohus nõustub hagejaga ja leiab, et hagejale ei saa ette heita seda, et ta ei nõudnud ületunnitöö eest tasu töösuhte kehtivuse ajal või vahetult pärast selle lõppu. Töötaja on töösuhtes nõrgem pool ja sellest tulenevalt ei pruugi ta olla töösuhte ajal valmis tööandja vastu nõudeid esitama. Samal põhjusel ei saa hagejale kui töötajale ette heita seda, et ta ei ole kostjaga sõlminud ületunnitöö tegemise kirjalikke kokkuleppeid. Nõuete esitamiseks näeb seadus ette aegumistähtajad ja vaid väga erandlikel juhtudel saaks olukorras, kus nõue on esitatud aegumistähtaja jooksul, pidada nõude maksmapanekuga viivitamist hea usu põhimõtte vastaseks. Praeguses olukorras selliseid erandlikke asjaolusid ei esine.
17.Kostja töökorralduse reeglite (I kd, tl 12–17) p 3.5 näeb ette, et kui töötingimuste tõttu pole võimalik kinni pidada tööpäeva või töönädala üldisest normist, on lubatud kohaldada tööaja summeeritud arvestust. Tööaja summeeritud arvestuse korral koostab tööandja tööajakava kogu arvestusperioodi kohta ja teeb selle teatavaks töötajatele vähemalt viis päeva enne arvestusperioodi algust. Viidatud reeglite p 3.7 järgi korraldatakse vahetustega töö korral tööaega vahetuste ajakavaga, mille koostab töölõigu juht ja kinnitab ettevõtte juht. Reeglite ps 3.10 on märgitud, et tööandja peab ületunnitöö arvestust iga töötaja kohta eraldi.
18.Töökorralduse reeglitele lisaks kehtis kostja juures vahetustega töökohtadele ettenähtud tööaja korraldus ehk erikord (I kd, tl 17, pöördel). Selle p-s 1 on märgitud, et erikord kehtestatakse selleks, et töötajad saaksid oma tööaega ise paindlikult korraldada. Erikorra p 2 kohaselt tuleb tööajakava kokkuleppimisel järgida töökorralduse reeglites ja töölepingu seaduses ettenähtud puhkeaja nõudeid. Erikorra p 4 järgi on vahetustega töötajaks erikorra tähenduses mh ka valvurid.
19.Tööaja korraldamine on tööandja ülesanne. Kostja on selgitanud, et ta andis hagejale ja teistele valvuritele võimaluse kehtestada endale ise tööajakorraldus. See ei tähenda aga, et tööandja saanuks delegeerida töötajatele (sh hagejale) ka kohustuse jälgida ise tööaega selliselt, et ei tekiks ületunde. Hageja ületunnid tekkisid sellest, et tema tööleping nägi ette kaheksatunnise tööpäeva ja 40-tunnise töönädala. Tööandjal olnuks lihtne ületunde vältida – selleks tulnuks tal kehtestada tööaja summeritud arvestus ja hageja töölepingus sätestatust erinev arvestusperiood (TLS § 6 lg 6 ja § 43 lg 3). Selliselt saanuks tööandja tagada, et ületunnitööks saanuks lugeda kokkulepitud tööaega ületavat tööd nädalast pikema arvestusperioodi jooksul.
20.Maakohus leidis, et asjas ei saa tuvastada, et hageja ja kostja vahel oleks olnud sõlmitud ületunnitöö tegemise kokkulepe. Samas nähtub tõenditest, et hageja ja teised valvurid korraldasid oma tööaega ise ja täitsid valvegraafikuid (I kd, tl 18–181 ja pöördel). Kostja ei ole väitnud, et ta ei teadnud, kuidas hageja ja teised vahetustega töötajad oma tööd korraldasid või kui palju nad töötasid. Ringkonnakohtu arvates ei saaks kostja mitteteadmisele ka tugineda, sest
tööandja ei saa vabaneda oma seadusest tulenevate kohustuste täitmisest, pannes need kohustused töötajatele. Kuna hageja ja teised valvurid töötasid sama töökorraldusega pikka aega ja see toimus kostja teadmisel, siis võis hageja kostja käitumisest järeldada, et kostja nõustub hageja enda korraldatud tööajast tulenevate tagajärgedega.
21.Hageja on esitanud tööaja arvestuse aluseks olevad graafikud (I kd, tl 18–181 ja pöördel). Ta on muu hulgas välja toonud ka selle, mitu ületundi ta iga kuu tegi. Kostja on hageja esitatud tööaja arvestusele vastu vaieldes väitnud vaid seda, et hageja ei töötanud iga vahetuse jooksul 24 tundi, kuid muus osas ei ole kostja hageja arvutustele vastu vaielnud.
22.Ringkonnakohtu arvates tuvastas maakohus õigesti, et hageja esitatud tööajagraafikutega on tõendatud, et valvurid töötasid graafiku alusel 24-tunnistes vahetustes. Kostja väidab, et hageja esitatud graafikutes olid sissekanded, mis näitasid, et viimased toimingud tegid valvurid oma vahetuse ajal mitte kell kaheksa järgmisel hommikul, vaid kella seitsme ja poole kaheksa vahel. Graafikutest nähtub aga selgelt, et vahetuse jooksul tehtud kellaajalised sissekanded tähendasid vahetuse ajal tehtud toiminguid (klotside purustamine, uste sulgemine, ringkäigud jmt) ning isegi kui vahetuse viimane toiming tehti näiteks kell pool kaheksa hommikul, ei tähenda see seda, et valvur oleks saanud enne järgmise vahetuse töötaja saabumist töökohalt lahkuda. See, et tööandja lubas töötajatel ise oma tööaega korraldada, ei ole praegusel juhul oluline. Töökorralduse üle oli kontroll kostjal ja ta saanuks kehtestada vajalikud reeglid, kuid ei teinud seda. Ringkonnakohus märgib, et lisaks on ka eluliselt usutav, et kui kõik valvurid tulevad tööle kell kaheksa hommikul ja töötatakse vahetustes, siis kestabki iga vahetus järgmise päeva kella kaheksani hommikul. Hageja esitatud tööajagraafikutest nähtub, et see nii ka oli. Kuna tööajagraafikuid täitsid kõik valvurid, mitte ainult hageja, siis on nendes kajastatud andmed ka usaldusväärsed.
23.Kostja väidab mh seda, et valvuritel pidid 24 tunni pikkuse vahetuse jooksul olema ka sellised vaheajad, mida ei arvata tööaja sisse. TLS § 47 lg 2 teine lause näeb ette, et tööpäevasiseseid vaheaegu ei arvestata tööaja hulka, välja arvatud juhul, kui töö iseloomu tõttu ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja loob töötajale võimaluse puhata ja einestada tööajal. Üksi töötava valvuri töö on eelduslikult selline, et ta ei saa puhkamiseks ega einetamiseks töökohalt lahkuda. Seda, et hagejal oli faktiliselt niisugune võimalus, ei ole kostja tõendanud.
24.Seega ei lükka kostja vastuväited ümber hageja väidet, et ta on vaidlusalusel ajavahemikul mõnel kuul teinud rohkem töötunde, kui ta töölepingu järgi oleks pidanud tegema.
25.TLS § 44 lg 6 kohaselt hüvitab tööandja ületunnitöö vaba aja andmisega, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas. Kuna hageja ja kostja töösuhe on lõppenud, siis ei ole võimalik hageja ületunnitööd hüvitada vaba aja andmisega, vaid see tuleb hüvitada rahas (TLS § 44 lg 7).
26.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja ületunnitöö tasu nõude maksmapanek ei ole hea usu põhimõttega vastuolus ja hagejal on õigus seda tasu nõuda. Tasu suuruse ja väljamõistmise kohta võtab ringkonnakohus seisukoha allpool (vt otsuse p 44). (B)
27.Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus seda osa hageja nõudest, milles hageja soovib saada saamata jäänud töötasu öösel ja riigipühadel töötamise aja eest. Maakohus rahuldas selle nõude osaliselt. Selle nõudega seoses on apellatsiooniastmes vaidluse all esiteks see, kas see nõue on kooskõlas hea usu põhimõttega. Teiseks on vaidluse all öösel ja riigipühade ajal töötatud tundide arv ning kolmandaks see, kas 2018. ja 2019. a juunis hagejale lisaks tavapärasele kuutöötasule makstud summa oli preemia või lisatasu öösel ja riigipühade ajal töötamise ning ületundide eest.
28.Kostja arvates on hageja töötasunõue öösel ja riigipühade ajal töötamise eest samamoodi vastuolus hea usu põhimõttega nagu ka ületunnitöö tasu nõue. Kostja põhjendab nõude maksmapaneku vastuolu hea usu põhimõttega sellega, et hageja ei esitanud töösuhte ajal pretensioone, et hagejaga lõpetati tööleping tegelikult sellepärast, et ta oli tööl joobes, et ta pöördus kohtu poole alles aasta pärast töösuhte lõppu, et tal ei saanud olla ootust sellist tasu saada ja et tööandja võimaldas töötajatel endal oma tööaega korraldada ning hageja kasutab seda nüüd pahatahtlikult ära.
29.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ja on seisukohal, et maakohus leidis õigesti, et hageja ei ole kaotanud nõudeõigust põhjusel, et see oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Samamoodi nagu ületunnitöö eest makstava tasu puhul, ei pea töötaja ka öösel ja riigipühade ajal töötamise eest saadaolevat lisatasu nõudma töösuhte ajal. Kostja ei saa väita, et hageja kasutab talle antud tööaja korraldamise õigust ära, kuna nii seaduse kui ka kostja enda kehtestatud töökorralduse reeglite järgi oli just kostjal kui tööandjal kohustus pidada kõigi töötajate tööaja üle arvet.
30.Kostja ei ole vaielnud vastu sellele, et hageja töötas osa ajast öösel ja riigipühade ajal. Kostja on üksnes väitnud, et hageja ei oleks tohtinud oma tööd ise korraldades lasta tekkida olukorral, kus ta töötab ka öösel ja riigipühade ajal. Selline väide on asjakohatu, kuna kostja andis ise vahetustega töötajatele õiguse oma tööaega korraldada ja sellise töökorralduse puhul pidi kostja olema valmis selleks, et kui töötajad töötavad öösel või riigipühade ajal, tuleb see neile kompenseerida.
31.Hageja on hagiavalduses esitanud arvestuse selle kohta, millise osa ajast töötas hageja vaidlusalusel perioodil ööajal (TLS § 45 lg 1) ja millise osa ajast riigipühade ajal (TLS § 45 lg 2). Kostja ei ole sellele arvestusele vastu vaielnud. Seda, et pooltel olnuks kokkulepe, et selline töötamine kompenseeritakse töötajale vaba aja andmisega või et hagejale makstavas töötasus juba sisalduks tasu eelnimetatud ajal töötamise eest, ei ole asjas esitatu põhjal võimalik tuvastada. Seega kohaldas maakohus pooltevahelisele töösuhtele õigesti TLS § 45 lg-s 1 ja 2 sätestatud kõrgema töötasu nõudeid.
32.Hageja leiab, et maakohus eksis, kui leidis, et hageja töötas 2019. a augustis 7 päeva ehk 168 tundi, novembris 6 päeva ehk 144 tundi ning detsembris 7 päeva ehk 168 tundi ja et tegelikult töötas hageja 2019. a augustis 8 päeva ehk 192 tundi, novembris 7 päeva ehk 168 tundi ning detsembris 8 päeva ehk 192 tundi. Hageja on seisukohal, et maakohus ei saanud tugineda otsuse tegemisel teistsugusele arvestusele, kuna kostja ei vaielnud hageja esitatud arvestusele vastu.
33.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja ei ole maakohtu menetluses hageja esitatud tööaja arvestusele vastu vaielnud. Kostja on üksnes väitnud, et vahetused ei kestnud 24 tundi ja et vahetuse ajal olid valvuril puhkepausid, mis ei olnud tasustatav tööaeg (vt kostja vastuse pd 2.30–2.33). Lisaks on kostja väitnud, et hageja ei ole arvestuse aluseks võtnud õiget töötasu (kostja vastuse p 2.34). Kostja ei ole seega väitnud, et hageja oleks töötanud teistsuguse arvu tunde või et hageja ületunnitöö tasu ja öösel ning riigipühade ajal töötatud aja eest maksmisele kuuluv tasu peaks olema teistsugune kui hageja arvestuses.
34.Kostja ei ole hageja arvutustele vastu vaielnud ka 14. juuni 2022. a menetlusdokumendis. Selle dokumendi eesmärk oli vastata kohtu 31. mai 2022. a küsimusele. Nimelt küsis maakohus pooltelt, mille eest maksis kostja hagejale iga aasta juunis lisatasu. Kostja esitas koos 14. juuni 2022. a vastusega küll omapoolse töötundide arvutuse, kuid tema selgitusest nähtub, et kostja soovis sellega näidata, et hageja tööpäevad ei kestnud 24 tundi, vaid vähem. Seega ei olnud maakohtus vaidlust selle üle, mitu päeva hageja iga kuu töötas.
35.Kuna kostja ei vaielnud maakohtu menetluses hageja töötasu arvutustele vastu, siis tulnuks maakohtul hagi rahuldamisel lähtuda nendest arvutustest (TsMS § 4 lg 2 ning § 5 lg-d 1 ja 2).
III
36.Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus kostja vastuväidet, et hageja 2018. a juuni töötasunõue on aegunud. Kostja leiab, et maakohus kohaldas aegumise norme valesti, kui leidis, et see nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ja on seisukohal, et maakohus leidis õigesti, et hageja 2018. a juuni töötasunõue ei ole aegunud.
37.Töötasu nõude aegumist reguleerib TLS § 29 lg 9, mille kohaselt on töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat arvates nõude sissenõutavaks muutumisest. Maakohus leidis, et vaatamata eeltoodud sättele kohaldub praegusel juhul ka TsÜS § 154, mille teine lause näeb ette, et korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.
38.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja 2018. a juuni töötasu nõude aegumisele ei kohaldu TsÜS § 154. TLS § 29 lg 9 kui töötasu nõude aegumist reguleeriv norm lisati seadusesse töövaidluste lahendamise seaduse vastuvõtmisega ja see jõustus 1. jaanuaril 2018. Enne seda reguleeris töötasunõude aegumist individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 3, mis nägi ette, et töötasu nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. Seejuures ei reguleerinud ITVS aegumise algusaega. Seega kohaldusid töötasu nõude aegumise alguse arvutamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätted ja juhul, kui töötasu maksti perioodiliselt (nagu ka hagejale), algas aegumine TsÜS § 154 teise lause järgi selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks.
39.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb selleks, et kindlaks teha, kas praegu kehtiva TLS § 29 lgga 9 koos kohaldub ka TsÜS § 154, analüüsida TLS § 29 lg 9 muutmise põhjendusi ja eesmärke. Töövaidluse lahendamise seaduse eelnõu 407 SE seletuskirja kohaselt oli muudatuste eesmärk viia õigusloome ühtlustamiseks töövaidluskomisjonile või kohtusse esitatavate nõuete aegumise tähtajad töölepingu seadusesse, mille kohaselt täiendatakse töölepingu seadust §-ga 31 ja § 29 lõikega 9. Tegemist on nõuete aegumist puudutavate sätete väljavõtmisega menetlust reguleerivast seadusest ning nende viimisega materiaalõigust reguleerivasse seadusesse. Sisulised põhimõtted aegumistähtaja osas on jäänud kehtiva õigusega võrreldes samaks.
40.Kuna seadusandja eesmärk ei olnud muuta töötasunõuete aegumise põhimõtteid, tuleb asuda seisukohale, et töötasu nõude aegumise algusele kohaldub lisaks TLS § 29 lg-le 9 ka TsÜS § 154. Seega leidis maakohus õigesti, et kui hageja 2018. a juuni töötasu nõue muutus sissenõutavaks 7. juulil 2018, siis hakkas hageja nõue aeguma 2018. a lõppedes ning see oleks aegunud 31. detsembril 2021. Hagi esitamise ajaks ehk 7. juuliks 2021 ei olnud hageja töötasunõue seega aegunud. IV
41.Hageja vaidlustab maakohtu otsust mh osas, millega maakohus arvas kostjalt väljamõistetud töötasust maha 2018. ja 2019. a juunis lisaks kuutöötasule makstud summad. Üks kostja vastuväiteid on menetluses olnud ka see, et hagejale iga aasta juunis makstud lisatasu oligi tasu ületunnitöö ning öösel ja riigipühade ajal töötamise eest. Maakohus nõustus kostjaga ja märkis otsuses, et hageja pidanuks tõendama, et juunikuus makstud lisatasu oli preemia, mitte lisatasu ületunnitöö ning öösel ja riigipühade ajal töötamise eest.
42.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jaotas tõendamiskoormuse valesti, kui leidis, et hageja pidanuks tõendama, et makstud summad olid preemia, mitte lisatasu ületunnitöö ning öösel ja riigipühade ajal töötamise eest. Ringkonnakohus leiab, et kostja oleks pidanud tõendama, et see tasu oli lisatasu ületunnitöö ning öösel ja riigipühade ajal töötamise eest, mitte aga preemia. Kostjal olnuks lihtne näidata, mille eest ta seda tasu maksis ja kuidas ta seda arvutas. Kostja ei ole seda tõendanud ega ka selgitanud, kuidas kõnealused lisatasud kujunesid. Maakohtu järeldus, et tegu oli lisatasuga ületundide ning öösel ja riigipühade ajal töötamise
eest ei ole ka kooskõlas vaidlusaluse lisatasu maksmise asjaoludega – seda maksti üks kord aastas juunikuus ja makstud summad ei vastanud aasta jooksul tehtud ületundide ning öösel ja riigipühade ajal töötamise eest makstavale lisatasule. Seega oli see eelduslikult preemia ja kostja ei ole vastupidist tõendanud.
43.Eeltoodust tulenevalt tuleb saamata jäänud töötasu kostjalt väljamõistmisel jätta 2018. ja 2019. a juunikuised lisatasud väljamõistetavast summast maha arvamata.
44.Kuna hageja töötasunõude maksmapanek ei ole üheski osas vastuolus hea usu põhimõttega ja kuna eelnevast nähtuvalt ei ole põhjendatud ükski kostja vastuväide sellele nõudele, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kogu hageja nõutud saamata jäänud töötasu 755 eurot 86 senti. V
45.Hageja teine nõue on kohtueelsete õigusabikulude kui kahju hüvitamise nõue. Hageja on palunud mõista kostjalt välja 709 euro 33 sendi suuruse kahjuhüvitise. Maakohus mõistis kostjalt välja poole sellest ehk 354 eurot 67 senti.
46.Kostja leiab, et see nõue tulnuks jätta rahuldamata, kuna töötasu nõude esitamiseks ei olnud hagejal advokaati vaja. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga. Kuigi tegu on lihtmenetluse asjaga, ei tähenda see, et vaidlusküsimused oleksid olnud lihtsad. Seda näitab mh ka vaidluse ulatus apellatsiooniastmes. Seega võis hageja kasutada lepingulise esindaja abi selleks, et püüda panna oma nõuet maksma kohtuväliselt. Asjaolude kohaselt on hageja lepinguline esindaja pidanud enne kohtusse pöördumist kostjaga kirjavahetust (I kd, tl 188–192; II kd, tl 26–33) ja sellest nähtub, et kostja ei ole soovinud anda hageja esindajale teavet ega pidada hageja nõude suhtes läbirääkimisi. Kuid sellest ei saa järeldada, et hageja ei võinud kohtuvälist õigusabi kasutada.
47.Kahju hüvitamise eesmärgi sätestab VÕS § 127 lg 1, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab kahjuhüvitis mh kahju tekitamise tagajärjel kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikke kulusid hüvitise saamiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja võis vaidluse kohtuvälise lahendamise lootuses kasutada õigusabi juba enne hagi esitamist ja õigusabile kulunud mõistlik summa on hageja kahju VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 mõttes.
48.Kostja on hageja kahjunõudele vastu vaieldes leidnud ka seda, et hageja ei ole esitanud tõendeid, et tal kohtueelne õigusabikulu üldse tekkinud on, ja et hageja esitatud kuluarvestus ei ole asjakohane tõend. Kostja leiab ka seda, et hageja esitatud kuluarvestuse faili meta-andmete järgi on see koostatud 6. juulil 2021 ehk päev enne hagi esitamist, mitte 25. juunil 2021 nagu kuluarvestuses kirjas.
49.Ringkonnakohtu arvates ei anna need kostja väited alust jätta temalt kahjuhüvitist välja mõistmata. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kuluarvestus on asjakohane tõend ja leiab, et pdf-faili koostamise kuupäev ei mõjuta dokumendis sisalduvate kulude põhjendatust ega vajalikkust. Isegi kui kuluarvestus oleks koostatud päev enne hagi esitamist, on advokaat hagejat kohtueelsetes läbirääkimistes esindanud.
50.Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse hageja töötasunõue täielikult, siis on hageja kohtueelsed õigusabikulud suuremas osas olnud põhjendatud ja vajalikud. Hageja esitatud kuluarvestuse kohaselt (I kd, tl 210 ja pöördel) on hageja lepingulise esindaja enne kohtusse pöördumist tehtud toimingud olnud mõistlikud. Hagejale on osutatud õigusabi 6 tundi ja 20 minutit tunnitasuga 140 eurot + käibemaks. Kokku on hageja kohtueelne õigusabikulu olnud 886 eurot 67 senti + käibemaks ehk koos käibemaksuga 1064 eurot. Hageja on palunud
sellest kostjalt välja mõista 709 eurot 33 senti (koos käibemaksuga). Arvestades seda, et hageja kohtueelsed nõudearvestused olid veidi teistsugused kui need, mis ta on esitanud kohtumenetluses, on 709 eurot 33 senti kohtueelsele õigusabile kulunud mõistlik summa VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 mõttes ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
51.Hageja on palunud mõista kostjalt lisaks välja kahjuhüvitise tasumisega viivitamise eest viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest (7. juulist 2021) kuni põhivõla tasumiseni.
52.VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
53.Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusel mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja 709 euro 33 sendi suurune kahjuhüvitis, siis tuleb kostjalt vastavalt viivisekalkulaatorile mõista hageja kasuks välja 90 euro 75 sendi suurune viivis ajavahemiku 7. juulist 2021 kuni 31. jaanuarini 2023 eest. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista edasiulatuv viivis alates 1. veebruarist 2023 kuni kahjuhüvitise (709 eurot 33 senti) tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
54.Maakohus märkis viivise väljamõistmisel, et kostjalt hageja kasuks väljamõistetav viivis ei või koos juba sissenõutavaks muutunud viivisega olla suurem kui kostjalt väljamõistetud kahjuhüvitis. Kuna pooled ei ole seda maakohtu otsustust vaidlustanud, siis märgib ka ringkonnakohus oma otsuses sama. VI (A)
55.Kostja on mh vaidlustanud menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi täielikult, siis tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Sellest tulenevalt ei käsitle ringkonnakohus oma otsuses poolte väiteid seoses maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotusega.
56.Hageja vaidlustab ka maakohtus väljamõistetud menetluskulude suurust ja seda kahel põhjusel. Esiteks eksis maakohus hageja arvates väljamõistetavate menetluskulude arvutamisel ja teiseks jättis maakohus tähelepanuta hageja 16. juuni 2022. a menetluskulude nimekirja.
57.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui ei teatanud pooltele otsuse avalikult teatavaks tegemise aega ega andnud võimalust esitada lõplik menetluskulude nimekiri.
58.Asjaoludest nähtuvalt märkis maakohus 9. juuli 2021. a menetlusse võtmise määruses, et menetleb asja lihtmenetluses ja määras hagejale menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja.
29.aprillil 2022 saatis maakohus pooltele kirja, milles selgitas, et asjas on kavas teha peagi kohtulahend. 31. mail 2022 saatis maakohus pooltele uue kirja, kus küsis mõningaid täpsustusi asjaolude koha ja andis pooltele kuni 14. juunini 2022 tähtaja selgituste, täpsustuste ning tõendite esitamiseks. Mõlemad pooled esitasidki selleks ajaks oma selgitused. 16. juunil 2022 esitas hageja ka täiendava menetluskulude nimekirja, kuid samal päeval tegi maakohus asjas juba otsuse.
59.Ringkonnakohtu arvates ei pidanud pooled maakohtu 31. mai 2022. a kirja ja selles antud tähtaega mõistma nii, et 14. juuniks 2022 tuleb esitada ka lõplikud menetluskulude nimekirjad. Maakohus menetles asja küll lihtmenetluses (TsMS § 405), kuid ka lihtmenetluses peab pooltele tagama peamised menetlusõigused. Selliseks oluliseks menetlusõiguseks on ka võimaluse andmine esitada menetluskulude nimekiri kõigi asjas kantud menetluskulude kohta.
60.Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja menetluskulude kindlaksmääramisel arvesse võtta ka hageja 16. juuni 2022. a menetluskulude nimekirjas märgitud menetluskulusid. Ringkonnakohus saab selles osas teha ise uue lahendi.
61.Esmalt on õige hageja väide, et tema lepingulise esindaja tunnitasu on olnud 140 eurot ilma käibemaksuta, mitte käibemaksuga. Koos käibemaksuga oli hageja lepingulise esindaja tunnitasu seega 168 eurot. Kuna hageja ei ole käibemaksukohustuslane, siis on tal õigus saada menetluskulud hüvitatud koos käibemaksuga. Maakohus pidas esialgses menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabikuludest põhjendatuks 9 tunnile vastavaid menetluskulusid ja pooled ei ole seda vaidlustanud. Seega olid hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud kulud hageja esimeses menetluskulude nimekirjas toodud toimingute osas 9 × 168 = 1512 eurot ja menetluskulud koos riigilõivuga kokku 1512 + 225 =1737 eurot.
62.Arvesse tuleb aga võtta ka hageja 16. juuni 2022. a menetluskulude nimekirjas märgitud menetluskulusid. Need kulud olid tingitud sellest, et hageja koostas vastuse kostja vastusele, samuti sellest, et kohus küsis pooltelt 14. juuniks 2022 täiendavaid seisukohti, ning sellest, et hageja vastas ka kostja 14. juunil 2022 esitatud seisukohtadele ning koostas ja esitas kohtule täiendava menetluskulude nimekirja. Viidatud teise menetluskulude nimekirja järgi osutas hageja lepinguline esindaja hagejale õigusabi veel 11 tundi 50 minutit ja hageja täiendav õigusabikulu oli sellest tulenevalt 1656 eurot 65 senti, millele lisandus käibemaks ehk koos käibemaksuga 1987 eurot 98 senti.
63.Ringkonnakohtu hinnangul on hageja teise menetluskulude nimekirja järgi taotletav lepingulise esindaja kulu ülepaisutatud. Osa menetlusdokumente on olnud sellised, mille koostamist kohus ei ole nõudnud, samuti on toimingutele kulunud aeg liiga pikk. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ja vajalik õigusabikulu on hageja 16. juuni 2022. a menetluskulude nimekirjas toodud toimingute eest 5 tunnile vastav õigusabikulu ehk 5 ×168 = 840 eurot (koos käibemaksuga).
64.Kokku tuleb kostjalt seega hageja kasuks välja mõista maakohtu menetluses kantud menetluskulu 1737 eurot (esimese menetluskulude nimekirja järgi) + 840 (teise menetluskulude nimekirja järgi) = 2577 eurot. (B)
65.Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusena rahuldatakse hagi tervikuna, jäävad ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).
66.Hageja on esitanud ringkonnakohtus kantud menetluskulude nimekirjad 13. jaanuaril 2023 ja 17. jaanuaril 2023 ning nende kohaselt on hageja menetluskulud apellatsiooniastmes olnud kokku 5215 eurot. Sellest 245 eurot on riigilõiv ja 4970 eurot (sh käibemaks) lepingulise esindaja kulu. Ringkonnakohus märgib, et hageja on tasunud apellatsiooniastmes liiga palju riigilõivu. Kuna töötasunõue on riigilõivuvaba, siis pidi hageja tasuma riigilõivu üksnes kahju hüvitamise nõude vaidlustatud osalt ja selle riigilõivu suurus on 140 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et hagejal on TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel õigus taotleda enam tasutud riigilõivu tagastamist.
67.TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise
esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS § 218 kohaselt. Hagejat on apellatsioonimenetluses esindanud TsMS § 218 nõuetele vastav esindaja.
68.Hageja esindaja tunnitasu (140 eurot ilma käibemaksuta ja 168 eurot koos käibemaksuga) on mõistliku suurusega.
69.Küll aga on hageja apellatsiooniastme õigusabi maht mõnevõrra ülepaisutatud. Lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi kokku 29 tundi 35 minutit. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole ringkonnakohtu menetluses esitanud uusi seisukohti, vaid on peamiselt korranud juba varasemas menetluses esitatut. Sellest tulenevalt on põhjendatud ja vajalik menetluskulu apellatsioonimenetluses 10 tundi ehk 10 ×168 = 1680 eurot (koos käibemaksuga). Lisaks on hageja menetluskuluks apellatsiooniastmes 140 euro suurune tasumisele kuulunud riigilõiv ja kokku tuleb kostjalt hageja kasuks apellatsioonimenetluse kuludena välja mõista 1680 +140 = 1820 eurot. (C)
70.Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja mõista 2577 eurot (maakohtu menetluskulu) + 1820 (ringkonnakohtu menetluskulu) = 4397 eurot.
71.Hageja on füüsiline isik ja ta on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu on põhjendatud hüvitada talle menetluskulu koos käibemaksuga. Hageja on kinnitanud, et kõik tema taotlustest nähtuvad lepingulise esindaja toimingud ja kulutused on tehtud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
72.Hageja on palunud kanda menetluskulude hüvitise Advokaadibüroo GAVER OÜ kontole nr EE262200221072283401.
73.TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise taotluse ka esitanud ja seega tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin
/allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.