G.F-i (G.F) hagi R.V.S vastu tulemustasu ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.09.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
G.F-i 30.10.2023 apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
Apellatsioonkaebuse hind 109 161 eurot 29 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja G.F (isikukood XXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Kadri Michelson ja vandeadvokaadi abi Dina Tanaga Kostja R.V.S (Soome registrikood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Albert Linntam
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 22.01.2025 kohtuistungil poolte lepinguliste esindajate osavõtul
RESOLUTSIOON
Jätta G.F-i 30.01.2025 protokolli parandamise taotlus rahuldamata. Jätta Harju Maakohtu 29.09.2023 otsus muutmata. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus G.F-i kanda. Mõista G.F-ilt välja menetluskulude hüvitis 5231 eurot 78 senti R.V.S kasuks. R.V.S-ile hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb G.F-il tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-21-18549 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.G.F (hageja) esitas 25.11.2021 Harju Maakohtule R.V.S (kostja) vastu hagi tulemustasu 92 400 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 30.04.2018 töölepingu, mille alusel asus hageja 01.05.2018 kostja juures tööle finantsjuhina. 30.06.2019 lõpetasid pooled töölepingu. Töölepingus leppisid pooled kokku hagejale tulemustasu maksmises. Hageja oli seisukohal, et kõik eeldused hagejale 2018. a ja 2019. a tulemustasu maksmiseks olid täidetud ja tulemustasu nõue on muutunud sissenõutavaks. Tulemustasu välja arvutamisel lähtuti nii ettevõtte kui ka töötaja personaalsetest tulemuslikkuse eesmärkidest proportsioonis 50%– 50%. Hageja täitis sellised eesmärgid.
2.1.Kostja pidi töölepingu järgi määrama tulemustasu maksmiseks eeloleva aasta eesmärgid, kuid kostja ei seadnud hagejale 2018. a ja 2019. a vastavaid eesmärke. Eesmärkide seadmata jätmisega rikkus kostja oma kohustust. Töötajat ei saa panna vastutama tööandja kohustuse (eesmärkide seadmine) täitmata jätmise eest. Kostja ei saa õigustada oma kohustuste rikkumist või keelduda oma kohustuste täitmisest olukorras, kus kostja ise on jätnud täitmata selle kohustuse täitmiseks vajaliku ning kostja enda poolt täitmisele kuuluvad eeldused. Tulemustasu kokkulepe on tühine ulatuses, millega välistatakse kostja vastutus tulemustasu maksmise eelduste seadmise kohustuse rikkumise eest ja eraldiseisvalt võimaldatakse kostja enda töölepingu rikkumise ettekäändel jätta tulemustasu maksmata. Tulemustasu kokkulepet ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et leping ei anna hagejale õigust nõuda tasu pärast töölepingu lõppemist.
2.2.Tulemustasu tasumise eelduseks oli Poola, Soome ja Rootsi ettevõtete majandusaasta aruannete kinnitamine ja ka see tingimus oli täidetud. Tulemustasu nõude eelduseks ei olnud ettevõtte head majandustulemused (kasumlikkus). Hageja teadmine ettevõtte ja X grupi „halbadest“ majandustulemustest ei välista tulemustasu nõude olemasolu. Asjaolu, et tulemustasu nõue oli muutunud sissenõutavaks ja kuulub tasumisele, kinnitas X grupi juhatuse ja nõukogu arutelu, mis näitas, et tulemustasu nõuete olemasolu on tunnistatud grupiüleselt. Kostjal ei oleks õigust keelduda tulemustasu maksmisest ka siis, kui kostja oleks võtnud vastu otsuse, et teatud perioodi eest tulemustasu ei maksta. Kohtupraktika järgi on tööandja kinnitatud tulemustasu juhend tööandja kehtiva palgakorralduse osa. Seega kuulub tulemustasu väljamaksmisele nagu töötasu ning kostja ei saanud selle maksmisest ühepoolselt keelduda. Kostja on 25.06.2021 seisukohas kinnitanud, et hagejal on tulemustasu nõue. Hageja ei ole 10.07.2019 kokkuleppe sõlmimisega nõudest loobunud.
2.3.Hageja palus välja mõista kostjalt tulemustasu 2018. a eest 52 800 eurot ja 2019. a eest 39 600 eurot, kokku 92 400 eurot ning viivise põhinõudelt seaduses sätestatud määras alatees
2-21-18549 20.08.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Kuna pooled ei ole kokku leppinud muus tulemustasu ulatuses kui 60% aasta töötasust, siis oli hagejal õigus nõuda tulemustasu 60% ulatuses tema 2018. a ja 2019. a töötasust. Kostja väited, et viivise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega ja kuulub vähendamisele, on alusetud. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda
4.Kostja hinnangul ei olnud täidetud tulemustasu maksmise eeldused. Ainuüksi X grupi ettevõtete (Poola, Soome ja Rootsi) majandusaasta aruannete kinnitamine ei anna õigust nõuda tulemustasu maksmist. Tulemustasu arvestamine ja maksmine sõltus tulemuslikkuse eesmärkide täitmisest. Eesmärkide seadmine oli kostja õigus mitte kohustus. Tulemuslikkuse eesmärke ei seatud 2018. a ega 2019. a, kuna oli kostja maksejõuetuse oht ja X grupi ühingute majandusolukorra osas esines tavapärasest oluliselt suurem prognoosimatus.
4.1.Hagejal poleks tekkinud õigust tulemustasule ka eesmärkide seadmise korral, sest X grupi ühingute majandustulemused olid väga halvad. Tulemustasu maksmine oli sõltuvuses ettevõtte ja grupi headest ärilistest tulemustest. Kokkuleppe eesmärk ja kostja tahe ei saanud olla tulemustasu maksmine, kui äriühingul on halvad majandustulemused. Grupi ühingutel puudus kasum, mille arvelt tulemustasusid maksta. Tulemustasu kokkuleppe järgi sõltus tasu maksmine üksnes X grupi ühingute objektiivsete majanduseesmärkide täitmisest, mitte hageja personaalsest tööpanusest. Tõendamata on asjaolu, et ainuüksi personaalsete eesmärkide täitmine oleks tekitanud kohustuse maksta tulemustasu.
4.2.Töölepingust ei tulenenud, et tulemustasu võrdus 60% brutopõhipalgast. Tulemustasu saab olla kuni 60% majandusaasta brutopõhipalgast ning selleks on vajalik juhatuse (või nõukogu) otsus tulemustasu suuruse osas. Tulemustasu maksmiseks peaks olema ka juhatuse ja nõukogu otsus, kuid praegu see puudus. Tulemustasu kokkulepe ei välista ebamõistlikult kostja vastutust, mistõttu olid alusetud hageja väited kokkuleppe tühisuse kohta. Tööleping ei näinud ette ka tööandja absoluutset kohustust maksta tulemustasu ega andnud hagejale õigust nõuda aastast tulemustasu maksmist pärast töölepingu lõpetamist.
4.3.Hageja nõude sissenõutavaks muutumist ei tõenda hageja viited sellele, et X grupi siseselt arutati tulemustasu. X grupi juhtkond ei kinnitanud hageja tulemustasu nõuet. Kostja ei ole 25.06.2021 kirjas hageja nõuet tunnistanud. Hageja on ise loobunud tulemustasu nõudest. 10.07.2019 sõlmisid pooled töölepingu lõpetamise kokkuleppe seisuga 30.06.2019. Kokkuleppes kinnitas hageja, et kostja tasus talle lõpparve ja hagejal puuduvad nõuded kostja vastu. Kokkuleppe järgi kostja hagejale täiendavaid tasusid maksma ei pidanud. Hagejal ei ole õigust nõuda viivist, sest tema nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Alternatiivselt oleks viivise nõue vastuolus ka hea usu põhimõttega ja seda tuleks vähendada. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus jättis 29.09.2023 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määras kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruse 23 361,85 eurot (käibemaksuta). Maakohus määras, et kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Maakohus tuvastas järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:
2-21-18549 -
hageja ja kostja sõlmisid 30.04.2018 töölepingu, mille alusel asus hageja 01.05.2018 kostja juures tööle X grupi/kontserni finantsjuhina;
-
hageja ja kostja lõpetasid 10.07.2019 töölepingu kokkuleppel ja lugesid viimaseks tööpäevaks 30.06.2019. Töölepingu lõpetamise järel asus hageja tööle X grupi finantsjuhina X S.A.-s.
Maakohus märkis, et pooled on asunud menetluses vaidlema tulemustasu maksmise tingimuste üle ja nende arusaam selles osas on olnud erinev. Selle tõttu tuli kokkulepet tõlgendada VÕS § 29 alusel.
7.Maakohus leidis, et tõlgendades töölepingu p-i 8.3 VÕS § 29 lg 4 kohaselt oli tulemustasu kokkuleppe sisu järgmine:
7.1.Tasu maksmise tingimuseks oli see, et:
7.1.1.Ülemus määrab kalendriaasta alguses kindlaks eeloleva aasta tulemuseesmärgid, mida kasutatakse aasta tulemuspreemia summa kindlaksmääramisel;
7.1.2.Saavutatud on järgnevad eesmärgid ning aastase tulemuspreemia kindlaksmääramisel kasutatavad kaalud on seotud iga riigi tulemustega ning on: -
Poola puhul 45%, Soome puhul 45%, Rootsi puhul 10%;
-
seotud kontserni äriühingu teguriga, mis hõlmab muu hulgas laenude bilansilist väärtust, kogutulu, tegevustulemust, äritegevuse netorahavoogu ja viivislaenude keskmist osakaalu laenude väljastamise aastate kaupa.
7.1.3.Tulemustasu suuruseks oli kuni 60% põhipalga raamatupidamisaruannetes käsitletud majandusaastal.
brutosummast
asjaomastes
7.1.4.Tööandja arvutab ja maksab tulemustasu 21 päeva jooksul pärast kontserni äriühingute raamatupidamise aastaaruande lõplikku valmimist, st: Poola, Soome ja Rootsi puhul pärast audiitorite kinnitamist.
8.Eeltoodust nähtus maakohtule, et tulemustasu maksmise tingimuseks oli tulemuseesmärkide määramine tööandja poolt. Pooled ei vaidle, et tööandja ei ole 2018. a ega 2019. a määranud hagejale kindlaks tulemustasu eelduseks olevaid tulemuseesmärke. Tuvastades hagejale tulemuseesmärkide kindlaksmääramata jätmist peaks tunnistama, et tulemustasu maksmise eeldus ei olnud täidetud. Hageja on siiski menetluses väitnud, et tulemustasu välja arvutamisel lähtuti nii ettevõtte kui ka töötaja personaalsetest tulemuslikkuse eesmärkidest proportsioonis 50%–50% ning et hageja on need eesmärgid täitnud. Sellest järeldub, et tulemustasu maksmise eelduseks olevad tulemuseesmärgid olid 2018. a ja 2019. a ikkagi olemas (st eesmärgid olid seatud) ja et hageja oli need täitnud. Järeldus eesmärkide olemasolu/seadmise kohta läheb vastuollu mh hageja poolt vaidlustamata asjaoluga, et tööandja ei ole hagejale tulemuseesmärke määranud, kuid maakohus pidas vajalikuks seda väidet käsitleda.
9.Tõendamata on, et pooled oleksid töölepingus leppinud kokku hageja väidetud tulemuslikkuse eesmärkide proportsioonide jaotamises. Isegi juhul, kui möönda vastava kokkuleppe sõlmimist, oli tõendamata eesmärkide saavutamine hageja poolt. Kohtule ei esitatud andmeid selle kohta, millised võiksid olla hageja isiklikud eesmärgid vaidlusalusel
2-21-18549 ajal ja et hageja oleks neid täitnud. Puudusid andmed ka selle kohta, millised võiksid olla ettevõtte tulemuslikkuse näitajad ja et need olid saavutatud. Kui möönda, et ettevõtte tulemuslikkuse näitajateks olid töölepingus välja toodud ettevõtte majandustegevust iseloomustavad tunnused, siis tõendamata oli, et ettevõtte tegevus vastaks vaidlusalusel ajal nendele tunnustele. Maakohus jättis ebausaldusväärse tõendina arvestamata Q 12.03.2023 e-kirja, kuivõrd kirjast nähtub, et Q ei pruukinud mäletada tulemustasu maksmise seisukohalt tähtsust omavaid asjaolusid. Lisaks on hageja esitanud Qle suunavaid küsimusi, mistõttu puudus võimalus veenvalt tuvastada, kas vastates küsimustele andis Q selgitusi faktiliste asjaolude kohta, mida ta tõesti mäletas, või kas tema vastused olid mõjutatud talle esitatud küsimustes sisalduva teabe poolt. Maakohus märkis, et X kontserni juhtivtöötajate vahel oktoobris–novembris 2018 toimunud kirjavahetus ei olnud asjakohane, sest kirjavahetus puudutab teist ettevõtet, kes ei olnud praeguses vaidluses hageja tööandja ning tulemustasu maksti perioodi eest (2017. a), mis erines praeguses asjas vaidluse all olevast ajast (2018. ja 2019. a). Hageja esitatud Y 05.05.2023 kirjalikud selgitused puudutavad 2017. a tulemustasu. Hageja asus kostja juures tööle 2018. a, mistõttu aasta varem toimunud väljamaksetega ei ole võimalik sisustada tulemustasu maksmise tingimusi hageja töölepingu kehtivuse ajal. Sealhulgas möönis oma ütlustes hageja ise, et kui ta tööle tuli, ei olnud ettevõtte eesmärgid seatud. Kostja ei ole menetluse kestel nõustunud, et tulemustasu kokkuleppe järgi pidi tulemustasu olema arvestatud hageja väidetud tulemuseesmärkide proportsioonis ning et tasu arvestamisel pidi arvestatama isiklikke eesmärke.
10.Maakohus leidis, et hageja tulemustasu saamise nõude eeldused ei olnud täidetud. Hageja väitel oli X grupi üleselt tunnistatud tulemustasu nõuet. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et kostja oleks tunnistanud hageja nõuet tulemustasu saada ning grupi tasemel toimunud arutelud ei ole kostjale kui eraldi juriidilisele isikule siduvad. Kostja 25.06.2021 vastus ei sisalda kostja selget tahet tunnustada hageja tulemustasu nõuet. Tööandja on üksnes nentinud, et teeb töötajale kõik väljamaksed, kui vastav kohustus tekib. Tõendeid ei ole esitatud selle kohta, et kostja oleks jätnud vaidlusalusel ajal tulemuseesmärgid seadmata eesmärgiga (st tegutsedes tahtlikult (VÕS § 104 lg 4) vältida tulemustasu maksmist. Analoogia korras ei kohaldu hageja viidatud VÕS § 101 lg 3 ja § 106 lg 2, sest käesolev vaidlus erines olukorrast, mida reguleerivad mainitud sätted. Praegu ei tuginenud võlausaldaja kohustuse rikkumisele võlgniku poolt olukorras, kus rikkumise põhjustas võlausaldaja tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus. Samas oli maakohus seisukohal, et töösuhtes kehtib üldine põhimõte, mis paneb tööandjale kohustuse täita töölepinguga võetud kohustused, lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 1 lg 1 ja § 76 lg-d 1 ja 2). Praegu ei ole kostja täitnud töölepingust tulenevat kohustust määrata hagejale 2018. a ja 2019. a tulemuseesmärgid tulemustasu saamiseks. Sellises olukorras saanuks hageja nõuda kohustuse täitmist ehk eesmärkide seadmist. Eesmärkide seadmata jätmine ei andnud aga hagejale õigust nõuda tulemustasu maksmist. Kui eesmärgid on jäänud seadmata, ei ole võimalik kontrollida nende täitmist, mis on tasu maksmise eelduseks lepingu järgi. Sealhulgas on tasu täpne suurus tööandja kaalutlusotsus, mille tegemisel võtab ta arvesse lepingus kokkulepitud tingimusi. Kohus ei saa enda otsusega tööandja kaalutlusotsust asendada. Ka sellepärast, et täpse tulemustasu suurus jääb tööandja otsustada, ei ole põhjendatud hageja käsitlus, et tal oli õigus nõuda tulemustasu kõige maksimaalsemas ulatuses.
11.Maakohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud hageja kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel ning määras kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 23 361,85 eurot.
2-21-18549 Apellatsioonkaebus
12.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega rahuldatakse hagi täies ulatuses. Hageja palub jätta kõik menetluskulud, sh apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda ning määrata kostja poolt hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus kindlaks vastavalt hageja maakohtus esitatud 31.07.2023 menetluskulude nimekirjale ja ringkonnakohtus esitatavale menetluskulude nimekirjale.
13.Esiteks on hageja seisukohal, et kohus jättis põhjendamatult arvestamata olulised hageja esitatud tõendid. Maakohus jättis põhjendamatult kõrvale või hindas ebaõigesti hageja vande all antud selgitusi, mis kinnitavad hageja tulemustasu nõude olemasolu, X grupi tasemel aset leidnud arutelusid ja suhtlust, mis kinnitavad, et töötajate tulemustasu nõuded eksisteerivad ja grupi tasemel on teadvustatud kohustust neid maksta ning kostja asjakohase perioodi ainsa juhatuse liikme Q selgitusi, mille kohaselt lähtuti tulemustasu kindlaks tegemisel mh töötaja personaalsetest eesmärkidest, hageja eesmärgid olid täidetud ning hageja asjakohase perioodi tulemustasusid ei tühistatud. Seejuures ei esitanud kostja ühtegi tõendit, mis kinnitaks hageja tulemustasu nõude puudumist või lükkaks ümber hageja esitatud tõenditest nähtuvat.
13.1.Väär on maakohtu seisukoht, et X grupi juhtivtöötajate oktoobris–novembris 2018 toimunud kirjavahetus ei ole asjakohane tõend. Hageja on kogu menetluse kestel läbivalt selgitanud ning kostja ei ole vaidlustanud, et kõigi X grupi ühingute juhtimine toimus grupi üleselt, mistõttu kohaldus X grupi ettevõtete juhtkonna poolt arutatu ja otsustatu võrdselt kõigi X grupi ettevõtete, sh kostja suhtes. Seda ei muuda ka asjaolu, et kirjavahetus puudutab tulemustasuga seonduvaid küsimusi perioodil enne hageja tööle asumist. Kõnealune kirjavahetus tõendab kogu X grupis kehtivaid ja aktsepteeritud põhimõtteid, tavasid ja praktikat (sh tulemustasu maksmise süsteemi ja nõuete osas), mis kuulusid ja olid kohaldamisel kõigis kontserni ettevõtetes ja seega ka kostjas. Selliselt võimaldab see tõend läbi aastate kehtinud praktika ja põhimõtete tuvastamisel sisustada poolte arusaama tulemustasu kokkuleppest ja X grupis (st ka kostjas) kehtinud praktikat selliste kokkulepete järgimise ja täitmise osas. Järelikult on tõend igati asjakohane ning kohtul puudus alus selle tõendina arvestamata jätmiseks.
13.2.Maakohus on põhjendamatult pidanud ebausaldusväärseks ja jätnud tõendina arvestamata kostja endise juhatuse liikme Q e-kirja. Alusetu on kohtu järeldus, et Q ei mäletanud täpselt asjaolusid, mille kohta paluti tal vastused anda. Asjaolu, et tunnistaja on pannud kirja oma vastused, mis mh sisaldasid väljendeid „ma usun“ ja „ma arvan“, ei tähenda, et ta ei ole neid asjaolusid mäletanud või mäletas valesti. Tegemist on suhtluse/kirjastiiliga, millest ei saa järeldada ebausaldusväärsust. Neile küsimustele, mille asjaolusid Q ei mäletanud, avaldas ta selgelt, et ei mäleta. Seega vastavad Q e-kirjas antud ütlused tema parimale mälule ning puudub alus kahelda nende vastavuses tegelikkusele. Hageja esitatud küsimused ei olnud suunavad, vaid konkreetsed küsimused, mille eesmärk oli saada võimalikult lühikesed ja täpsed vastused hagejat huvitavate ja käesolevas vaidluses tähtsust omavate asjaolude kohta. Ilma küsimuste esitamiseta ei oleks Q saanud asjakohaseid selgitusi anda, vaid tegu oleks olnud üldise laialivalguva seletusega. Kohtus saab tõendina esitada aga üksnes tõendeid, mis tõendavad asjaolu ehk väidetut, mida hageja küsimused ja neile antud vastused just kajastasid. Q oli ainus, kes vastavaid asjaolusid mäletama/teadma pidi ning oli seega pädev ütlusi andma. Q oli asjakohasel perioodil kostja ainus juhatuse liige ning hageja ainus vahetu töölepingu järgne ülemus. Ainuüksi tema vastuste sõnastusest ei ole võimalik tema ütluste ebausaldusväärsust tuletada.
2-21-18549
14.Teiseks on hageja seisukohal, et kohus hindas vääralt tõendeid ja eksis asjas tähtsate asjaolude tuvastamisel.
14.1.Väär on maakohtu seisukoht, et tõendamata on asjaolu, et pooled oleksid töölepingus leppinud kokku hageja väidetud tulemuslikkuse eesmärkide proportsioonide jaotuses. Kostja kinnitas ise oma vastuses hagile, et töölepingu p-i 8.3. järgi sõltus tulemustasu arvestamine ja maksmine tulemuslikkuse eesmärkide täitmisest (nii firmaülesed kui ka personaalsed). Hageja leiab, et kostja ei ole oma väiteid täpsustanud, vaid asus väitma hagivastuses väidetuga võrreldes otse vastupidist. Kostja tuginedes oma seisukoha kujundamisel mitme vasturääkiva seisukoha vahel suvaliselt valitud ühele ilma sellist valikut nõuetekohaselt ja veenvalt põhjendamata on kohus selgelt eksinud asjas tähtsust omava asjaolu tuvastamisel. Sellisest jaotusest lähtumist on kinnitanud kostja juhatuse liige Q. Muuhulgas on Q kinnitanud, et sellisest jaotusest lähtumist kommunikeeriti suuliselt hagejale ja asjakohastele võtmetöötajatele. Sellisest jaotusest lähtumist on kinnitanud ka kostja endine juhatuse liige Y ning sellele jaotusele on läbivalt tähelepanu juhtinud suhtluses grupi juhtkonnaga ka hageja ning mitte keegi grupi (sh kostja) juhtkonnast ei ole hagejat parandanud, sellisele jaotusele vastu vaielnud või muul viisil sellega mittenõustumist väljendanud. Seega, kuigi töölepingust ei nähtu poolte vastavasisulist sõnaselget kokkulepet, nähtub hageja välja toodud tulemustasu välja arvutamisel nii ettevõtte kui ka töötaja personaalsetest tulemuslikkuse eesmärkidest proportsioonis 50%–50% lähtumise põhimõte nii kostja enda menetluses väidetust, kostja enda esitatud tõendist ning hageja esitatud kahest tõendist. Lisaks nähtub viidatud tõenditest, et selline jaotus eesmärkide seadmisel ja täitmise hindamisel on olnud aastate vältel kehtinud praktika ning sellest oli teadlik ja sellega päri kogu X grupi juhtkond.
14.2.Väär on maakohtu seisukoht, et isegi kui möönda eeltoodud kokkuleppe sõlmimist, siis on tõendamata eesmärkide saavutamine hageja poolt. Q kinnitas, et hageja tegi oma tööd edukalt vastavalt tema ja aktsionäride ootustele, mistõttu nähtub Q e-kirjast, et ootused hageja töö suhtes olid täidetud, st olukorras, kus vastavad eesmärgid oleksid ametlikult ja nõuetekohaselt seatud. Eesmärkide seadmata jätmine ei olnud kunagi tulemustasu määramise ja maksmise takistuseks. X grupi juhtkonna heakskiidul maksti 2018. a välja tulemustasusid töötajatele, kelle personaalseid eesmärke ei olnud seatud ning nende täitmist ei õnnestunud seega kindlaks teha, mistõttu lähtuti eeldusest, et need on täidetud 100% ulatuses vältimaks võimalikke juriidilisi vaidlusi. Tõenditest nähtub selgelt, et mistahes eesmärkide seadmata jätmine ei olnud tulemustasu maksmise takistuseks. Lisaks on hageja menetluse jooksul läbivalt selgitanud ja tõendanud, et ettevõtte halvad majandustulemused ei olnud tulemustasu määramise ja maksmise takistuseks. Tulemustasu kokkuleppe sõnastus ei näe tulemustasu nõude eeldusena ette ettevõtte häid tulemusi. Kostja sõlmis tulemustasu kokkuleppe olukorras, kus kostja (ja X grupi) majandusseis oli juba kehv ning tulemustasu maksti välja ka aastate eest, kui kostjal (ja X grupil) olid halvad majandustulemused.
14.3.Hageja esitatud tõendid tõendavad, et tulemustasu nõuete olemasolu tunnistati nii grupiüleselt kui ka kostja poolt isiklikult. Hageja on esitanud hulgaliselt tõendeid, millest nähtub, et tulemustasu nõudeid, nende rahuldamise vajadust ja selle tegemata jätmisega kaasneda võivaid riske (sh aastatel 2018–2021) on grupiüleselt tunnistatud hoolimata kostja ja X grupi halbadest majandustulemustest. Asjaolu, et selliste arutelude käigus ei ole kostja midagi isiklikult tunnistanud ei oma tähtsust. Arutelud toimusid X grupi juhtkonna poolt grupiüleselt ning kui juhtkond möönab, et nõuded on üleval, siis see objektiivselt nii ka oligi, sõltumata sellest, et kostja juhatus selle arutelu käigus miskit ise kostaks. Tulemustasu nõude olemasolu on siiski tunnistanud kostja isiklikult. Kostja 25.06.2021 vastuses sisalduv kinnitus sai olla antud vaid tulemustasu, mitte ühegi muu kohustuse/rahalise makse kohta. Nõudekirja esitamise hetkeks ei olnud hageja ja kostja vahel olnud peaaegu kaks aastat töösuhet ega
2-21-18549 muud lepingulist suhet ning ainus kostja kohustus hageja ees, mis nõudekirja esitamise seisuga eksisteeris oli hageja tulemustasu nõue. Kostja ei vaidlustanud ka hageja esitatud tulemustasu nõude aluseid ega suurust, mistõttu oli kostja nõus mitte ainult hageja esitatud nõude olemasoluga, vaid ka selle aluse ja arvutuskäiguga. Asjaolu, et tulemustasu suuruse kindlaks tegemine on algselt kostja kohustus, ei tähenda, et kostja enda poolsete selle eelduseks olevate kohustuste täitmata jätmisel ning kaalutlusotsuse vastu võtmata jätmisel oleks hageja nõue täielikult põhjendamatu ja kuulus rahuldamata jätmisele täies ulatuses.
15.Kolmandaks leiab hageja, et maakohus on otsuse tegemisel rikkunud materiaalõiguse norme. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta, et töötajal kui töösuhte nõrgemal poolel on väiksemad võimalused tööandja käitumise mõjutamiseks ning tööandja kohustuste täitmise nõudmiseks, liiatigi ei saa hagejalt, kui töötajalt, seda töösuhte kestel oodata ega nõuda (TlnRnKo 31.01.2023, 2-21-10662, p 16). Sellegi poolest pöördus hageja korduvalt kostja poole meeldetuletustega ja üleskutsetega, et tulemuseesmärgid on seadmata ning et tulemustasu nõuded on üleval, samuti pakkunud välja alternatiivseid kompromisslahendusi nõuete rahuldamiseks. Kostja ei täitnud vaatamata sellele oma kohustust ning on piirdutud üksnes juhtkonna tasemel arutamisega olukorra lahendamiseks. Isegi tööandja ühepoolse otsusega kehtestatud tulemustasu juhend muutub töölepingu osaks ning selles välja toodud tulemustasu töötaja palga osaks, mistõttu kuulub tulemustasu välja maksmisele nagu töötasu. Tulemustasu maksmisest tööandja ühepoolselt keelduda ei saa. Töölepingu seaduse (TLS) § 129 lg 2 näeb ette, et kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kokkulepet ei suudeta tõendada, siis on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Seega oleks tööandja pidanud maksma sellise töö eest tavaliselt makstavat tasu, võttes mh arvesse kostja ettevõttes ja X grupis varasemalt kehtinud põhimõtteid ja praktikat. Lisaks lasus tööandjal kõrgem tõendamiskoormus, mida kostja ei täitnud (RKTKo 27.02.2012, 3-2-1-143-11, p 12).
16.Viimaseks on hageja seisukohal, et maakohus eksis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel. Kostja menetlustoiminguid perioodil 23.05.2022–31.01.2023 ei saa pidada mõistlikuks ajakuluga 17 tundi. Hageja viidatud menetlusdokumentide ja tõendite sisuline maht ei ületa 12 lehekülge ning kostja 31.01.2023 menetlusdokumendi sisuline osa ei ületa kuute lehekülge. Kostja menetluskulude nimekirja koostamisega seotud menetlustoimingute ajakulu kaks tundi ei olnud põhjendatud. Hageja lepingulistel esindajatel kulus samasisulise menetluskulude nimekirja koostamiseks üks tund. Hageja 13.03.2023 menetlusdokumendi maht (sisuline osa 13 lk) ning kostja 13.04.2023 esitatud seisukoha maht ja sisu (üksnes kuus lk) ei anna alust pidada põhjendatuks kostja perioodil 13.03.2023– 13.04.2023 tehtud menetlustoimingute ajakulu kokku 20 tundi. Kostja perioodil 08.05.2023– 19.05.2023 menetlustoimingutega seotud ajakulu ei ole põhjendatud 15 tunni ulatuses. Maksimaalselt saab põhjendatuks lugeda vastavat ajakulu kümne tunni ulatuses. Maakohus oleks pidanud kontrollima menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust ka osas, millele hageja ei ole käesolevas menetlusdokumendis eraldi tähelepanu juhtinud. Maakohus ei ole seda nõuetekohaselt ja piisava põhjalikkusega teinud. Lisaks ei ole arvestatud asjaoluga, et menetluskulud on välja mõistetud töötajalt, kes on töösuhtes nõrgemaks pooleks ja enda õiguste maksma panekuks oli sunnitud pöörduma kohtu poole. Menetluskulude sellises ulatuses töötaja kanda jätmine ei ole põhimõtteliselt õige ega õiglane. Vastustaja seisukoht
17.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-21-18549
18.Kostja hinnangul on selge, et menetluses kogutud tõendid ei sea nõuetest loobumise kokkuleppe kehtivust kahtluse alla. Hageja väide, nagu ta oleks sõlmimisel pidanud silmas mingeid töösuhtest eraldiseisvaid nõudeid, ei ole eluliselt usutav, kuna poolte vahel puudusid muud õigussuhted, millest tulenevaid nõudeid oleks hageja saanud silmas pidada. Hageja on enda 2020. a jaanuaris ja veebruaris saadetud e-kirjades tunnistanud, et ka tema enda arvates ei olnud kostjal tulemustasu maksmiseks juriidilist kohustust. Hageja oli tulemustasust ilmajäämisest teadlik ning oli sellega arvestanud nii töösuhte lõpetamisel, mille käigus ta kõikidest nõuetest kostja vastu loobus, kui ka peale seda. Hageja asus kostjalt tulemustasu maksmist nõudma alles 17.06.2021, s.o ligi kaks aastat pärast töösuhte lõppemist. Töölepingu p-i 8.3 eesmärk oli vajadusel võimaldada tööandjal motiveerida töötajat täitma eelolevaks aastaks määratud eesmärke. Kui ettevõte mingil põhjusel finantseesmärke ei seadnud, siis ei olnud ka võimalik töötajat nende eesmärkide saavutamiseks motiveerida (nt ettevõtte majanduslikud raskused). Analoogsed tulemustasu (raam)kokkulepped on Eestis sõlmitavates töölepingutes tavapärased. Endise töötaja tulemustasu nõude rahuldamine üldsõnalise kokkuleppe alusel olukorras, kus puuduvad tasu arvutamise aluseks olevad eesmärgid ning kus ka töötaja ise pole töösuhte jooksul nende seadmise vastu huvi üles näidanud, vähendaks tööõigussuhtes oluliselt õiguskindlust. Tavapärasest töötasust erinevalt on tööandjal tulemustasu maksmisel reeglina ulatuslik kaalutlusruum, v.a kui pooled on tulemustasu tingimused ja eesmärgid niivõrd suure konkreetsusastmega kokku leppinud, et töötajal tekib selle alusel nõudeõigus. Käesoleval juhul sellist konkreetset kokkulepet ei eksisteerinud ning sellise kokkuleppe tingimusi (sh mõistlikke eesmärke) pole võimalik antud juhul tagantjärgi tuletada – vastupidist pole väitnud ka hageja. Kostja laiale diskretsioonile viitab sealjuures ka töölepingu p. 8.3. viimane lõik, mille kohaselt ei saa tulemustasu maksmist pidada hagejale tagatud õiguseks. Hagejale ei ole töölepingu p 8.3 alusel kunagi tulemustasu määratud, mistõttu ei kinnita hageja tõlgendust ka varasem pooltevaheline praktika.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
19.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ka ringkonnakohtus.
20.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siinsel juhul vaidlustas hageja maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise, menetluskulude hageja kanda jätmise ning kindlaksmääramise osas. Seega on maakohtu otsus vaidlustatud tervikuna nii asja sisulise lahendamise kui ka menetluskulusid puudutavas osas.
21.Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 6 refereeritud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1).
22.Käesolevas asjas leiab hageja, et kostja on pooltevahelisest töölepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, kui jättis hagejale tulemustasu maksmata.
22.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja tulemustasu saamise nõude eeldused ei ole täidetud. Seejuures vastas maakohus esmalt õigesti lepingu tõlgendamise teel küsimusele, millise sisuga poolte vahelisest töölepingust tulenevad vaidlusalused tingimused olid tulemustasu maksmise eelduseks ning seejärel hindas, kas need olid täidetud. Maakohus ei eksinud, kui leidis, et vastavate tingimuste täitmata jätmise tõttu kostjal tulemustasu
2-21-18549 maksmise kohustust ei tekkinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks kaebuse väidetele tuleb märkida järgmist.
22.1.1.Maakohus tuvastas õigesti, et töölepingu p-is 8.3 sisalduva tulemustasu puudutava kokkuleppe tingimuste järgi makstakse tulemustasu kuni 60% põhipalga brutosummast asjaomastes raamatupidamisaruannetes käsitletud majandusaastal juhul, kui töötaja ülemus (inglise keeles supervisor – kontserni tegevjuht ja äriühingu juhatus) on määranud kindlaks eeloleva aasta kontserni ühingute majandustulemustega seotud tulemuseesmärgid (lepingu tekstis viide seosele kontserni äriühingu teguriga, mis hõlmab muu hulgas laenude bilansilist väärtust, kogutulu, tegevustulemust, äritegevuse netorahavoogu ja viivislaenude keskmist osakaalu laenude väljastamise aastate kaupa), mida kasutatakse aasta tulemuspreemia summa kindlaksmääramisel; määratud eesmärgid oleks täidetud; kontserni ühingud on kinnitanud majandusaasta aruanded ning hageja ülemus, st kontserni tegevjuht ning äriühingu juhatus on hinnanud, kas ja millises ulatuses (kuni 60%) boonuseid makstakse (erikokkuleppe puudumisel). Vaidlust ei ole, et X grupi ühingud on kinnitanud majandusaasta aruanded, millega on täidetud aga vaid üks tulemustasu maksmise üks tingimustest.
22.1.2.Maakohus leidis õigesti, et tulemustasu maksmise tingimusena oli töölepingus kokku lepitud ka tööandja poolt tulemuseesmärkide seadmine, mida kasutatakse aasta tulemuspreemia summa kindlaksmääramisel, st tasu arvutamise alusena pidid olema seatud kindlad eesmärgid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõendatud ei ole poolte vahel tahteavalduste vahetamine, milles sisuks on tulemuseesmärkide seadmise jaotus selliselt, et eesmärkidest 50% moodustab ettevõtte tulemuslikkus ja 50% isiklikud tulemused ega vastava kokkuleppe sõlmimine konkludentselt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seejuures õigesti kohaldanud materiaalõigust ega ole rikkunud menetlusõigust või valesti hinnanud tõendeid.
22.1.3.Vaidlust ei ole, et tööandja 2018. a ega 2019. a töölepingu p-is 8.3 viidatud tulemustasu eelduseks olevaid tulemuseesmärke kindlaks ei määranud. Kolleegium leiab, et TsÜS § 75 ja VÕS § 29 ei võimalda hageja soovitud tõlgendust, mille kohaselt juhul, kui tööandja jätab p 8.3 kohased eesmärgid seadmata, tuleb aastane tulemuspreemia igal juhul välja maksta arvestades hageja väidetud eesmärkide jaotusest tulenevat 50% individuaalset komponenti (dtl 2586). Kuivõrd poolte ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda VÕS § 29 lg-st 4. Järelikult tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kohus leiab, et arvestades töölepingu p-is 8.3 kirjalikult avaldatut ei saa lepingupooltega sarnane mõistlik isik tõlgendada lepingut nii, et tööandja on kohustatud maksma lisaks töötasule tulemustasu sõltumata ettevõtte üldistest majandustulemustest ka olukorras, kus tasu arvutamise aluseks olevad eesmärgid on jäänud mingil põhjusel seadmata. Kostja näol on tegemist kasumit taotleva äriühinguga, kelle eesmärgiks on oma majandustegevuse kaudu suurendada tulu, turuosa vms. Arvestades, et tulemustasu on stiimul, mis motiveerib töötajaid paremate tulemuste saavutamiseks ning on reeglina seotud mõõdetavate eesmärkidega, eelkõige kasumlikkusega, ei saa mõistlik isik eeldada tulemustasu maksmist, kui vastavaid eesmärgid on seadmata ja täitmata. Antud tõlgendust toetab ka p-s 8.3 sätestatu, et aastase tulemuspreemia või mis tahes muud liiki preemia korrapärast ja pidevat maksmist, olenemata nende aastate arvust, mille jooksul sellist hüvitist on antud, ei saa pidada juhtivtöötajale tagatud õiguseks ei järgnevatel aastatel ega juhtivtöötajale makstava mis tahes hüvitise arvutamisel.
22.1.4.Seega leidis maakohus õigesti, et eesmärkide määramata jätmine ei anna hagejale õigust nõuda tulemustasu maksmist. Kui eesmärgid on jäänud seadmata, ei ole võimalik
2-21-18549 kontrollida nende täitmist, mis on tasu maksmise eelduseks lepingu järgi. Kostja väitel oli eesmärkide seadmata jätmine tingitud eelkõige kostja maksejõuetuse ohust ja X grupi ühingute majandusolukorra tavapärasest oluliselt suuremast prognoosimatusest. Seda kinnitab W`i kohtule esitatud kinnituskirjas, Q 12.03.2023 vastuskirjas hagejale ja hageja vande all antud ütlustes avaldatu (dtl 2155, 2099, 2433). Seejuures saab hageja enda arusaamast järeldada, et 2018. a teisest poolest sai kostja strateegiliseks eesmärgiks olla vaid maksejõuetuse vältimine (...//“2018 aasta teisest poolest alates oli tegelik suur eesmärk kuidagi ettevõtte jätkusuutlikkuse tagamine ja erinevate ettevõtte kreeditoridega tasakaalu leidmine selliselt, et ettevõte kui grupp ei läheks pankrotti“ // [dtl 2433]). Arvestades, et töölepingu p-s 8.3 eeldas tulemustasu arvestusena kontserni ettevõtete tulemuslikkust sh kogutulu ja tegevustulemuse arvestamist, st tulemustasu oli seotud kasumlikkusega ning seda, et kostja majandusliku olukorra tõttu ei olnud võimalik kasumlikkuse kasvule suunatud eesmärke üldse seada, ei olnud eeldus töötaja aastase tulemustasu maksmiseks täidetud.
23.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus hindas vääralt tõendeid ja eksis tähtsate asjaolude tuvastamisel. Maakohus on asjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamisel tõendeid nõuetekohaselt hinnanud ega ole eksinud TsMS § 232 tõendite hindamise reeglite vastu.
23.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et tema ja kostja on töölepingus kokku leppinud, et tulemustasu arvutamisel lähtutakse nii ettevõtte kui ka töötaja personaalsetest eesmärkidest proportsioonis 50%-50%. Selliste tahteavalduste vahetamist tõendatud ei ole. Sellisele tahtele ei osuta ka töölepingu tekst (p 8.3, dtl 1692), milles ei ole viidatud sellele, et töötajale seatakse personaalselt eraldi tulemuseesmärgid, mille täitmisel makstakse talle tulemustasu. Kolleegium leiab, et ka lepingut mõistliku isiku positsioonilt tõlgendades ei saa järeldada, et tulemustasu maksmine sõltunuks 50% ulatuses töötaja personaalsest tulemuslikkusest ning ainuüksi talle seatud eesmärkide täitmisel saaks lugeda tulemustasu maksmise eeldused täidetuks.
23.2.Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuigi kostja märkis 04.04.2022 hagivastuses, et tulemustasu arvestamine ja maksmine sõltus tulemuslikkuse eesmärkide (nii firmaülesed kui ka personaalsed) täitmisest, on kostja oma seisukohti hilisemalt täpsustanud ning selge on kostja tahe vastavat asjaolu vaidlustada (TsMS § 231 lg 2 ja 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus, kui leidis, et Y kirjalikud selgitused ja X grupi juhtivtöötajate kirjavahetus ei näita, et pooled sõlmisid kokkuleppe tulemuslikkuse eesmärkide proportsiooni jaotamise kohta. Kaebuse väited ei anna alust muuta ka maakohtu hinnangut Q kirjalike selgituste usaldusväärsuse kohta. Maakohus märkis õigesti, et viidatud selgituses vastas Q hageja küsimustele, mis olid enamikus suunavad (st enamik on kas-küsimused). Maakohtu põhjendused tõendite hindamisel on jälgitavad ja piisavad.
23.3.Kolleegium märgib, et ka juhul, kui lugeda hageja kaebuses viidatud tõendite alusel tuvastatuks, et aastane tulemuspreemia arvutamisel lähtuti lisaks ettevõtte tulemuslikkuse eesmärkidele ka 50% personaalse tulemuslikkuse eesmärkidest, leidis maakohus õigesti, et kohtu ette ei ole toodud, millised olid otseselt hageja individuaalsetele tulemustele suunatud eesmärgid vaidlusalusel ajal ja et hageja oleks neid täitnud. Asjaolu, et Q avaldas oma selgitustes (dtl 2096), et usub, et hageja tegi oma tööd edukalt vastavalt Q ja aktsionäride ootustele, ei viita eraldiseisvate personaalsete eesmärkide seadmisele ega täitmisele tulemustasu maksmise kontekstis. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et teise äriühingu töötajale tasu maksmine ei kinnita hageja õigust saada tulemustasu hageja väidetud tingimustel.
2-21-18549
24.Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kaebuse p 2.2.3.1 viidatud tõenditest, et kostja oleks hageja tulemustasu nõuet kinnitanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kirjavahetusest nähtuvalt arutas X grupi nõukogu ja juhatus tulemustasu küsimusi, kuid sellest dokumendist ei nähtu, et kostja oleks tunnistanud hageja nõuet tulemustasu saada või, et hageja tulemustasu nõude osas oleks mõni otsus vastu võetud. Samuti ei saa üldistest grupi tasemel toimunud aruteludest tuleneda kostjale õiguslikult siduvaid kohustusi, nagu märgib õigesti kostja.
25.Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja 17.06.2021 nõudekirjale 25.06.2021 esitatud vastuses avaldatu ei sisalda kostja tahet hageja tulemustasu nõuet tunnustada, vaid kinnitatakse väljamaksete tegemist juhul, kui vastav kohustus mingil õiguslikul alusel tekib. See aga ei välista kohtulikult maksma pandud nõudele vastuväidete esitamist.
26.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohtu otsuses on järeldatud, et tööandja ei pea töötasu maksma, kui töötasu suuruses või arvestamise metoodikas ei ole kokku lepitud. Praegusel juhul ei ole poolte kokkuleppes sätestatud tingimused hagejale lisatasu maksmiseks täidetud (eespool p 22.1).
27.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et töötaja kui töösuhte nõrgema poole seisundi tasakaalustamiseks kohtumenetluses on töövaidlusasjades ette nähtud eelkõige kohtu kõrgendatud selgitamiskohustus ja erisused tõendamiskoormuses (RKTKo 06.12.2021, nr 220-5834, p 16). Hageja viitab, et tema esitas hulgaliselt tõendeid, kostja piirdus aga äärmiselt väheste tõenditega. Kaebusest ei nähtu aga, kuidas ainuüksi poolte esitatud tõendite erinev maht mõjutas asja lahendust.
28.Hageja leiab, et maakohus eksis kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 18.12.2012, 3-2-1-171-12, p 13). Menetluskulude hindamisel tuleb eelkõige arvestada sellega, milliseid vajalikke menetlustoiminguid pidi esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi esindaja töötama selleks, et menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud ning kas väljamõistetav esindaja kulu on vastavuses tegelikult kostja esindamiseks tehtud tööga. Kohtul on võimalik menetluskulude suuruse põhjendatuse ja vajalikkuse osas hinnang anda lähtudes toimikus sisalduvatest materjalidest, kui palju on esitatud, koostatud, analüüsitud erinevaid menetlusdokumente või tõendeid, kui kaua on kestnud kohtuvaidluse ajal kohtuistungid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel kaalumispiire ületanud. Maakohtu otsustus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel on jälgitav ning maakohus on hagejalt kostja kasuks välja mõistnud menetluskulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
29.Kuivõrd ringkonnakohus eeltoodust tulenevalt ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud etteheidetega maakohtu otsusele ning ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust ega ole rikkunud menetlusõigust või valesti hinnanud tõendeid, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
30.Hageja esitas ka protokolli parandamise taotluse, milles palub täiendada protokollis kajastatud hageja esindaja öeldut tõendi viite kohta. Ringkonnakohus märgib, et istungi protokoll ei pea kajastama poolte seisukohti sõna-sõnalt, vaid see sisaldab üksnes nende
2-21-18549 põhisisu. Hageja hinnangul ei ole tõendi viide korrektne, kuid ei väida, et protokollis oleks midagi valesti. Seetõttu jätab kohus hageja taotluse rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
1.Kuna kolleegium jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
2.Kostja lepinguline esindaja esitas 23.01.2025 menetluskulude nimekirja. Sellest nähtuvalt on kostjale osutatud õigusabi kogusummas 6691,50 eurot (käibemaksuta) 35,6 tunni ulatuses. Teenust osutasid vandeadvokaat Albert Linntam keskmise tunnihinnaga 261,48 eurot (käibemaksuta), vandeadvokaat Rety Estorn tunnihinnaga 230 eurot (käibemaksuta), vandeadvokaat Marcus Niin tunnihinnaga 230 eurot (käibemaksuta) ning juristid keskmise tunnihinnaga 132,21 eurot (käibemaksuta).
3.TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Kostjat on esindanud kolm vandeadvokaati ning juristid.
4.Menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostjale osutati õigusabiteenust tunnihindadega 261,48 eurot (käibemaksuta, vandeadvokaat Albert Linntami poolt) ning tunnihinnaga 230 eurot (käibemaksuta, vandeadvokaat Rety Estorni ja Marcus Niine poolt). Kohus leiab, et arvestades vaidluse asjaolusid, käesoleva vaidluse sisu, mahtu ja keerukust ning kostja lepinguliste esindajate kvalifikatsiooni tuleb mõistlikuks, põhjendatuks ning vajalikuks lugeda tunnitasumäära 230 eurot (ilma käibemaksuta). Nimetatud tunnitasu määr vastab vandeadvokaadi keskmisele tasumäärale sarnase keerukusega vaidluste puhul. Mõistlikuks ja vajalikuks tunnitasu määraks tuleb lugeda käesolevas vaidluses 230 eurot (käibemaksuta) kõigi lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalike menetlustoimingute osas (st nii esindaja Albert Linntami, Rety Estorni kui ka Marcus Niine osutatud õigusabi osas).
5.Lisaks on menetlustoiminguid teinud ka advokaadibüroo juristid keskmise tunnihinnaga 132,21 eurot (käibemaksuta). Kohtu hinnangul on kostjat esindava advokaadibüroo juristide osutatud õigusabi tunnihind 132,21 eurot (käibemaksuta) mõistlik, vajalik ja põhjendatud. Kohus leiab, et lepingulisel esindajal ei ole keelatud kasutada õigusteenuse osutamisel sama advokaadibüroo töötajate abi ning ainuüksi põhjusel, et nimetatud kulud ei ole otseselt seotud menetlusdokumentides kajastuvate esindajatega, ei ole põhjendatud nende kohtumenetluses esindamise kulude välja mõistmata jätmine. Advokaadibüroo teise advokaadi või juristi poolt tehtud töö on sellisel juhul omistatav esindajale, kes lõppastmes esindatava nimel vastavad dokumendid kohtule esitas. Lisaks on väiksema tunnihinnaga advokaadibüroo töötajate poolt lihtsamate menetlustoimingute tegemine menetluskulude suuruse mõttes kasumlikum ka vastaspoolele.
6.Menetlustoimingutele kulunud aega peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks osaliselt. 01.11.2023 menetlustoiming on seotud täiendava seisukoha koostamisega kohtule. Hageja on esitanud vastavale menetlustoimingule vastuväite. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et sellist menetlusdokumenti ei ole kostja menetluses esitanud, mille tõttu ei saa pidada nimetatud menetlustoimingut põhjendatuks ja vajalikuks. 08.03.2024 menetlustoimingud seonduvad nõu andmisega seoses kostja võimaliku likvideerimisega ning kostja asendamisega. Hageja on 08.03.2024 menetlustoimingutele esitanud vastuväite.
2-21-18549 Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist siiski mõistliku ja vajaliku kuluga, kuivõrd see seondub käesoleva menetluse käiguga. 14.12.2023 menetlustoiminguna on välja toodud dokumendi tõlkimine eesti keelest inglise keelde kliendile läbivaatamiseks ja kliendile saadetava e-kirja koostamine. Hageja on esitanud nimetatud menetlustoimingu osas vastuväite. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kliendi ja esindaja vaheliseks suhtluseks dokumentide tõlkimine ei ole menetluskulu, mille peaks vastaspool hüvitama. 06.09.2024 menetlustoiminguna on välja toodud kohtuotsuse analüüsimine otsuse tähtaja edasilükkamise kohta. Hageja on esitanud nimetatud toimingu osas vastuväite. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et toimingu sisu ja seos kohtumenetlusega on ebaselge, mistõttu ei saa pidada vastavat menetlustoimingut põhjendatuks ja vajalikuks. 05.11.2024 menetlustoiminguna on kostja välja toonud menetluse seisu kontrollimise, menetluse kiirendamise taotluse koostamise ja kliendiga suhtluse, millele on kulunud 0,6 tundi. Hageja on esitanud selle menetlustoimingu osas vastuväite. Kostja on selgitanud, et koostas ja oli esitamas kohtule vastava taotluse vahetult enne 19.11.2024 kirja laekumist. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd vastav dokument oli koostatud juba 05.11.2024 ning seda siiski menetlusse ei esitatud, tuleb vastavatele toimingutele kulunud aega vähendada 0,4 tunnini. 22.01.2025 kohtuistungil osalemise ajakulu tuleb vähendada 1,6 tunnini, kuivõrd kohtuistung kestis kokku 1 tund ja 34 minutit. Kostja menetluskulude nimekirjas on välja toodud kulu transpordile kohtuistungil osalemiseks. Riigikohus on märkinud, et sõidukulu hüvitamist saab nõuda eelkõige siis, kui esindaja tegutsemiskoht ei ole asja menetleva kohtu tööpiirkonnas (RKTKm 03.06.2013, 3-21-65-13, p 17). Kuna kostja lepingulise esindaja tegevuskohaks olev advokaadibüroo asub Tallinnas ja ka istung toimus Tallinnas, ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust sõidule kulutatud aja eest hüvitist vastaspoolelt välja mõista. Ülejäänud osas loeb ringkonnakohus menetlustoimingud vajalikuks ja põhjendatuks.
7.Tulenevalt eespool märgitust on kostja põhjendatud ja vajalik ajakulu apellatsioonimenetluses 30,4 tundi, millest juristi tööle 18 tundi ning vandeadvokaatide tööle 12,4 tundi. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 5231,78 eurot (18 x 132,21 + 12,4 x 230).
8.Kostja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada hagejat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus rahuldab taotluse. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.