Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. jaanuar 2023, Tartu
Tsiviilasja number
2-22-7551
Tsiviilasi
Eston-V OÜ hagi Borg Kinnisvara OÜ vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
16 321 eurot 3 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 26. oktoobri 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eston-V OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
10. jaanuar 2023
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Eston-V OÜ (registrikood 12319801), esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja (kostja): Borg Kinnisvara OÜ (registrikood 12901628), esindajad vandeadvokaat Liis Könn ja vandeadvokaadi abi Kristi Traagel
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 26. oktoobri 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta Eston-V OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud Eston-V OÜ kanda. Mõista Eston-V OÜ-lt Borg Kinnisvara OÜ kasuks menetluskulude katteks välja 525
eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Eston-V OÜ (hageja) esitas 20. mail 2022 Tartu Maakohtule hagi Borg Kinnisvara OÜ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 14 154 eurot 66 senti, viivise 20. mai 2022 seisuga 1034 eurot ja viivise alates 21. maist 2022 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja ja kostja sõlmisid 2. septembril 2020 töövõtulepingu, mille alusel tegi hageja erinevaid töid Tartumaal Veibri külas Aasavälja tee 19 ja 21 asuvatel kinnistutel. Hageja on ehitustööd kostjale üle andnud, kostja on tehtud tööde eest tasunud arved osaliselt. 23. juuli 2021. a arvest nr 38 summas 49 154 eurot 66 senti on kostja tasunud 35 000 eurot, tasumata on 14 154 eurot 66 senti. Tööde kvaliteedi osas ei ole kostja mõistliku aja jooksul pretensioone esitanud. Alles kohtueelse nõudekirja vastuses (8. aprillil 2022) on kostja asunud väitma, et arve nr 38 on alusetu ja pooled on kokku leppinud selle osalises tasumises. Kostja ei ole tõendanud kokkuleppe sõlmimist. Kostja on arvet nr 38 osalise tasumisega tunnustanud. Pooltevahelise töövõtulepingu p 5.1. kohaselt oli fikseeritud töövõtu hinnaks 239 066 eurot 20 senti + käibemaks, kokku 286 879 eurot 44 senti. Kostja esitatud pangaväljavõtte kohaselt on kostja tasunud hagejale arvete nr 4, 5, 8, 11, 12, 18 19, 99 ja 38 alusel kokku 317 590 eurot. See tähendab, et kostja on maksnud 30 710 eurot 56 senti enam, kui oli esialgu töövõtulepingus hinnakokkuleppena fikseeritud. See kinnitab, et pooled leppisid pärast töövõtulepingu sõlmimist kokku lisatöödes ja –hindades. Isegi, kui kohus leiab, et hageja nõue arvest nr 38 tulenevalt ei ole piisavalt tõendatud, tuleneb hageja nõue kostja vastu kas alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Hageja ehitatud hooned on saanud kasutusloa. Kasutuslubade väljastamine kinnitab, et hooned on valmis ehitatud ja kostjale üle antud.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Tartumaal Veibri külas Aasavälja tee 19 ja 21 kinnistute ehitustööde maksumuse 239 066 eurot 20 senti on kostja hagejale tasunud. Hageja nõue on alusetu. Vastab tõele, et majad on valmis ehitatud ning vastavad lepingutingimustele.
Üksnes arvest ei tulene nõudeõigust. Hageja ei ole tõendanud ega selgitanud, milliste tööde eest ja millise lepingu alusel ta tasumist nõuab. Arve nr 38 osaline tasumine ei tähenda, et kostja tunnustab kogu arvel näidatud summa tasumise kohustust. Kohtupraktikas on leitud, et nõude tunnistamine ei loo iseseisvat nõude alust ega piira nõudele vastuväite esitamist. Kostja on arve nr 38 tasunud vastavalt sellele, kuidas pooled kokku leppisid. Hageja vastupidist tõendanud ei ole. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleks kokku leppinud lisatöödes ja nende eest tasumises. Kasutusload, ehituspäevikud ja kaetud tööde aktid ei tõenda hageja nõuet.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 26. oktoobri 2022. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda ja maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1760 eurot. Töövõtulepingust (VÕS § 635 lg 1) tuleneva tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda (Riigikohtu 3. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-16). Vaidlust ei ole, et hageja on teinud kostjale töid kahel kinnistul ja tööde eest on kostja tasunud 30 710 eurot 56 senti (317 590 - 286 879,44) rohkem, kui pooled töövõtulepingus tööde maksumusena kokku leppisid. Vaidlusi on tekitanud see, kas pooled leppisid kokku ka lisatöödes ning kas kostja on hagejale tasunud kõigi kokkulepitud tööde eest, sh lisatööde eest. Hageja leiab, et kostja ei ole tasunud kõigi tööde eest, mis pooled täiendavalt kokku leppisid. Kostja on seisukohal, et pooled rääkisid lisatööde hinna osas läbi ning hageja pidi tegema kostjale kreeditarve. Seega kostja justkui tunnistab, et hageja on teinud lisatöid, mis ei olnud
2.septembri 2020. a töövõtulepinguga hõlmatud. Kohtu hinnangul on mõlema poole väited paljasõnalised. Hageja ei ole esitanud tõendeid lisatööde kokkuleppe kohta ning kostja ei ole esitanud tõendeid hinnaläbirääkimiste toimumise kohta. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja hagejale tasunud rohkem, kui pooled töövõtulepingus kokku leppisid. Seetõttu möönis kohus, et pooltel ilmselt oli täiendavaid ja töövõtulepinguga mitte hõlmatud kokkuleppeid lisatööde osas, kuid ainuüksi arvete alusel ei teki kostjal kohustust hagejale tasuda. Hageja ei ole tõendanud ega selgitanud, millised olid need lisatööd, mis väidetavalt kokku lepiti ning millal ja kelle vahel see kokkulepe sõlmiti. Ka hageja esitatud ehitusdokumentatsioon ei tõenda võimalikku lisakokkulepet. Seega ei ole hageja tõendanud kokkulepitud lisatööde sisu ega mahtu, mistõttu ei ole kohtu hinnangul võimalik asuda seisukohale, et kostja ei ole kõigi tellitud lisatööde eest tasunud. Kohus märkis, et hageja esitatud kostja esindaja S. Säinastiga peetud kirjavahetuses on küll juttu Aasavälja tee 19 lisatöödest hinnaga 18 000 eurot (+ käibemaks, s.o kokku 21 600 eurot) ja Aasavälja tee 21 muudatustöödest, mille hinda ei ole märgitud, kuid hageja ei ole hagis avaldanud, et just nende lisatööde eest on kostjal tasumata. Seda, et pooled oleks kokku leppinud veel täiendavates lisatöödes, ei ole hageja tõendanud. Arvestades, et kostja on hagejale tasunud lepingus kokkulepitust 30 710 eurot 56 senti rohkem, oli kohus seisukohal, et kostja on tasunud ka Aasavälja tee 19 lisatööde ning Aasavälja tee 21 muudatustööde eest. Asjassepuutumatu on hageja seisukoht, et kuna kostja ei ole mõistliku aja jooksul pretensioone tööde kvaliteedi osas esitanud, on arve nr 38 täielikust tasumisest keeldumine põhjendamatu. Kostjal tööde kvaliteedi osas pretensioone ei ole.
Hageja on asunud seisukohale, et kostja on arve nr 38 osalise tasumisega arvet tunnustanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 2 mõttes. Kohus sellega ei nõustunud. Nimetatud säte on seaduses aegumise peatumist ja katkemist puudutavas jaos, mistõttu ei ole hageja sellekohane viide kohane. Kohtule avaldatud asjaoludest nähtuvalt ei ole kostja kohtu hinnangul käitunud viisil, mis annaks alust asuda seisukohale, et kostja on kogu hageja arvel nr 38 märgitud nõuet tunnustanud. Hageja viide, et kostja on tasunud pärast meeldetuletusi ümmargusi summasid, ei ole piisav selleks, et nõustuda väitega, justkui oleks kostja nõuet tunnustanud. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et meeldetuletused on saadetud kostjale
23.oktoobril 2021 ja 29. oktoobril 2021, kuid kostja on teinud arve nr 38 katteks makseid
6.augustil 2021 (enne meeldetuletuste saatmist) ja 22. detsembril 2021 (ligikaudu kaks kuud pärast viimase meeldetuletuse saatmist). Et hageja ei ole nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud, ei ole kohane ka hageja seisukoht, mille kohaselt kostja vastutab alusetu rikastumise või käsundita asjaajamise sätete alusel. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja on 20. oktoobril 2022 esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. Kohus on
27.septembri 2022 a määruse resolutsiooni punktis 1 määranud tähtaja järgmiselt: „Anda pooltele tähtaeg lõplike seisukohtade esitamiseks 10. oktoober 2022 ning vastaspoole esitatu osas vastamiseks 20. oktoober 2022. Samadeks kuupäevadeks esitada menetluskulude nimekirjad ning seisukohad vastaspoole menetluskulude kohta.“ Maakohus nõustus hagejaga, et kostja on menetluskulude nimekirja esitanud hilinenult. Kuivõrd TsMS § 174 lg 1 võimaldab määrata menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui seda (õigeaegselt) ei taotleta, määras kohus toimikumaterjalide alusel kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse. Kostja on kohtule esitanud neli esindaja poolt allkirjastatud menetlusdokumenti. Vaidluse olemust, menetluse kestust ja kohtule esitatud dokumentide sisu ning mahtu arvestades pidas kohus mõistlikuks kostja esindaja ajakuluks kokku 11 tundi. Kohus pidas põhjendatuks määrata kostja esindajate tunnitasu suuruseks 160 eurot. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1760 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja esitatud kontoväljavõtetelt nähtub, et kostja on maksnud kokkuvõttes 30 710 eurot 56 senti enam kui oli töövõtulepingus kokku lepitud. Seega on kostja vastuväide rangelt siduvast hinnakokkuleppest ebaõige. Maakohus on möönnud, et pooltel oli täiendavad kokkuleppeid lisatööde osas. Vaidluse all ei ole see, et nii Aasavälja 19 kui Aasavälja 21 objektidel tehti lisatöid, kusjuures mõlema objekti lisatööde kohta on olemas e-kirjad (hageja 29. augusti 2022. a seisukoha lisad 4 ja 5), mille kohaselt maksid Aasavälja 19 lisatööd 18 000 eurot ja Aasavälja tee 21 lisatööde hind oli nimetamata. Hagis nõutav tasumata arve nr 38 summas 14 154 eurot 66 senti on neilt objektidelt saamata raha, st nii töövõtulepingus kui lisatöödena kokku arvestatud summadest tasumata osa. Hageja arvates ei ole kostja positsioon olnud heauskne, mistõttu peaks tõendamiskoormis lisatööde osas olema ümberpööratud. Kui hagi vastuses ei kinnitanud kostja mingite lisatööde tegemist, siis hiljem on kostja lisatööde tegemist möönnud, kuid väidab, et ta on tehtud lisatööde eest maksnud. Riigikohus on mitmes lahendis toonud esile, et kui mingi asjaolu
tõendamiseks saab tõendid olla kostjal endal ja arvestades, et protsessiosalised on kohustatud kasutama oma protsessiõigusi heauskselt, siis tuleb selliste asjaolude puhul tõendamiskoormis ümber pöörata. Kui kostja väidab, et ta on teatud osas tasunud ka lisatööde eest, siis peaks ta suutma kohtule põhjendada, millise kalkulatsiooni alusel on ta teatud lisatööde eest maksnud, sh mis rahalises ulatuses on kostja lisatöid aktsepteerinud ja milliste konkreetsete lisatööde eest maksnud. Kostja peab põhjendama, miks ta on jätnud arve nr 38 osaliselt tasumata. Hageja on seisukohal, et arve nr 38 kahel korral tasumine ja seda pikemate perioodide tagant, viitab selgelt arve mittevaidlustamisele, st arvest tuleneva tasunõude tunnustamisele. Kostja on tunnustanud arvet nr 38 täies ulatuses. Tasunõude tunnustamine tähendab kostja nägemuse kohaselt seda, et ta ei pea täiendavalt esitama ja tõendama arve nr 38 aluseks olevate (lisa)tööde tegemist. Menetluslikult tekib sama olukord nagu deklaratiivse võlatunnistusega – pool, kes on võlga tunnistanud, peab hakkama ise tõendama, et võlga ei ole. Kostja peaks tõendama, et hoolimata tasunõude tunnustamisest ei ole hageja arve aluseks olevaid töid teinud. Kostja ei ole selliseid tõendeid esitanud. Ei ole mingit õiguslikku vahet, et TsÜS § 158 lg 2 on normitehniliselt sätestatud TsÜS-i aegumise peatükis olles siin seotud aegumise katkemise regulatsiooniga. Tähtis on see, et seadusandja on käsitlenud võlgnetava osalist tasumist nõude tunnustamisena. Maakohus ei olnud õigustatud kostja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrama, kuna kohus tuvastas, et kostja esitas menetluskulude nimekirja hilinenult. Kohus on TsMS § 174 lg 1 teist lauset valesti kohaldanud. Kostja menetluskulude nimekirjast lähtuda ei saa, kuna see esitati hilinemisega. Kohus saab lähtuda tsiviilasja materjalidest, kuid see ei saa puudutada õigusabikulusid, sest toimikus puuduvad andmed õigusabikulude kohta.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude hageja kanda jätmist. Arve esitamine ei tekita arve saaja vastu nõuet. Ühtegi muud tõendit ei ole hageja oma nõude tõendamiseks ega põhjendamiseks esitanud. Tõendamiskoormis on hagejal. Hageja ei ole tõendanud ega selgitanud, milliste konkreetsete tööde eest on kostja hageja arvates tasumata jätnud ja milliste tööde eest hageja väljastas arve nr 38 – tööde kirjeldust arvest ei nähtu. Kõik lepingus kokkulepitud summad on kostja tasunud ja kostja ei ole pahauskselt käitunud. Isegi kui hageja tegi lisatöid, mille eest on kostja jätnud väidetavalt tasumata (millega kostja ei nõustu), siis peab hageja tõendama, et need tööd olid töövõtulepinguga hõlmatud. Hagiavaldus on esitatud töövõtulepingu täitmise nõudes, st muude lepingute ja kokkulepete alusel tekkinud väidetavaid nõudeid hageja antud menetluses esitada ei saa. Kostja on tõendanud, et ta on tasunud töövõtulepingu alusel kokkulepitud summad. Kostja ei ole nõuet tunnustanud. TsÜS § 158 lg 2 ei ole asjakohane. Maakohus on otsuses õigesti leidnud, et TsÜS § 158 lg 2 on asjakohane ainult aegumise kontekstis. Kostja ei nõustu, et maakohus ei saanud menetluskulusid kindlaks määrata. TsMS § 138 lg 1 ja § 144 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks ka menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Toimiku materjalide pinnalt on võimalik hinnata menetlusdokumentide koostamiseks kulunud mõistlikku aega ja tunnihinda. Maakohus oleks pidanud kostja menetluskulude nimekirja vastu võtma ja see polnud esitatud hilinenult. Isegi kui kostja oleks pidanud 27. septembri 2022. a määruse kohaselt esitama menetluskulude nimekirja 10. oktoobril 2022 ja kulude nimekiri esitati hilinenult, siis on tähtaegselt esitatud kostja täiendav menetluskulude nimekiri alates 10. oktoobrist 2022 tehtud toimingute osas. Menetluskulude nimekirja vastuvõtmine poleks menetlust venitanud (TsMS § 331 lg 1).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega.
7.Hageja on esitanud kostja vastu töövõtulepingust tuleneva töövõtja tasunõude. Maakohus on tuvastanud, et kostja tasus hagejale töövõtulepingu alusel 317 590 eurot ning töövõtulepingus oli tasuks kokku lepitud 286 879 eurot 44 senti. Seega on kostja hagejale tasunud 30 710 eurot 56 senti rohkem, kui lepingudokumendis märgitud tööde hind. Neid asjaolusid apellatsioonimenetluses vaidlustatud ei ole. Hageja väitel on ta teinud lisaks kirjalikus töövõtulepingus kokkulepitud töödele ka lisatöid. Hageja peab TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 5 lgte 1 ja 2 kohaselt välja tooma tema nõude aluseks olevad asjaolud ning neid TsMS § 230 lg 1 kohaselt ka tõendama. Seega pidi hageja välja tooma ja tõendama, millistes lisatöödes ja millise hinnaga pooled kokku leppisid. Praegu ei ole hageja seda teinud. Lisatöid, mis kajastuvad hageja esitatud e-kirjades (tl 35 ja 36) on maakohus hinnanud ja õigesti leidnud, et ka nende eest kokkulepitud tasu on hõlmatud rahaga, mille kostja on hagejale maksnud. Aasavälja tee 19 objekti puudutanud e-kirjas oli lisatööde maksumuseks märgitud 18 000 eurot + käibemaks, st 21 600 eurot. Aasavälja 21 objekti puudutavas e-kirjas ei ole lisatööde hinda märgitud. Hageja ei ole esitanud muid tõendeid lisatööde hinna tõendamiseks.
8.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et praeguses asjas pidanuks tõendamiskoormis tulenevalt hea usu põhimõttest ümber pöörduma. Töövõtusuhtes ei ole üldjuhul tegemist olukorraga, kus ainult tellijal oleks ülevaade ja tõendid tehtud töödest ja sõlmitud kokkulepetest. Hageja kui töövõtja pidi töid tehes teadma, millised on poolte kokkulepped ja milliseid töid ta teeb. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest võiks järeldada, et praegusel juhul oleks poolte suhe olnud kuidagi erinev. Ringkonnakohus märgib, et isegi juhul, kui tõendamiskoormis olnuks kostjal, pidanuks hageja ikkagi välja tooma asjaolud, millele ta nõue tugineb. Praegu ei ole hageja seda teinud, st selgelt välja toonud, millistes lisatöödes pooled kokku leppisid ja millise hinnaga. Kuivõrd hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, milles väidetavad lisatööd seisnesid, siis ei saa hageja nõuet rahuldada ka käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Ka lepinguväliste nõuete puhul peab hageja välja tooma nõude aluseks olevad asjaolud ja neid tõendama.
9.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga ka selles, et kostja on tema nõuet arve osalise maksmisega tunnustanud või, et arve osalist maksmist saaks pidada võlatunnistuseks. Võlatunnistus on oma olemuselt tehing, millest peab nähtuma poole selge tahe kohustuse olemasolu tunnistada ja sellega loobuda enda vastuväidetest nõudele. Ainuüksi raha maksmine ei ole üldjuhul selleks piisav. Ringkonnakohus leiab, et hageja viidatud TsÜS § 158 lg 2 käsitab nõude tunnustamist kitsalt aegumise kontekstis. Nimelt lähtub see säte eeldusest, et võlausaldaja võib loota, et olukorras, kus võlgnik võlga osaliselt tasub, siis see tasumine võib jätkuda ning võlausaldaja ei pea aegumise peatamiseks kohtusse pöörduma. Seetõttu on aegumise kontekstis nõude tunnustamise definitsioon ka laiem kui pelgalt võlatunnistuse andmine ning hõlmab ka mittetehingulisi toiminguid (vt ka Riigikohtu 16. veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-8699, p 15).
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsust ei ole alust tühistada ka menetluskulude kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus leiab, et kostja maakohtus hilinenult esitatud menetluskulude nimekirja saab menetleda TsMS § 331 lg 1 alusel, kuna see ei venita menetlust. Asjaolu, et maakohus ei ole sellele sättele viidanud, ei välista selle kohaldamist. Maakohus on kostja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust hinnanud. Hagejal on olnud võimalus kostja
menetluskuludele vastuväiteid esitada hiljemalt apellatsioonimenetluses. Hageja ei ole väitnud, et kostja esindajakulud ei olnud TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud.
11.Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kostja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja menetluskuluks ringkonnakohtus esindajakulu 1108 eurot (938 eurot, millele lisandub ringkonnakohtu istungil osalemise kulu tunnihinnaga 170 eurot ca 0,5 tunni eest, s.o 85 eurot). Esindaja ajakulu enne istungit on 1,1 tundi tunnihinnaga 250 eurot ja 3,9 tundi tunnihinnaga 170 eurot. Kostjal on olnud menetluses kaks esindajat. TsMS § 175 lg 3 kohaselt hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Ringkonnakohus leiab, et praegune asi ei olnud ei mahu poolest ega õiguslike küsimuste poolest keerukas, mistõttu ei ole alust kostjale mitme esindaja kulu hüvitada. Seetõttu ei kuulu hüvitamisele esindaja Liis Könni kulu tunnihinnaga 250 eurot 1,1 tunni eest. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus vastaspoolelt esindajakulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja kulu ei ole ka ülejäänud osas tervikuna põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on ebamõistlikult suur esindaja ajakulu istungiks ettevalmistamisele, arvestades asja väikest mahtu ja õiguslikku lihtsust, samuti ei ole mõistlik, et menetluskulude nimekirja koostamisele kulub pool tundi. Ringkonnakohus peab kostja esindaja põhjendatud ajakuluks kokku 3,5 tundi. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ka esindaja tunnitasu määra. See ületab oluliselt keskmist advokaadist esindaja tunnitasu määra, mis ringkonnakohtus on umbes 130 eurot. Iseenesest on poolel õigus sõlmida esindajaga leping vabalt valitud tingimustel, sh vabalt valitud tunnihinnaga. Samas on TsMS § 175 lg 1 ülesandeks mh tagada, et vastaspoole menetluskulude suurus oleks menetluses mingil määral ettenähtav. Seetõttu ei saa pidada vastaspoolelt keskmist tasu oluliselt ületava tasu väljamõistmist pidada põhjendatuks. Siiski ei saa eeldada, et kõik esindajad osutavad tunnitasu sama hinnaga, mistõttu mõningast keskmise tasu ületamist saab pidada põhjendatuks. Ringkonnakohus loeb kostja esindaja põhjendatud tunnitasu määraks 150 eurot. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu hüvitamiseks 525 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.