Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

jätmise korral võib kohus kohaldada sundtoomist või aresti kuni kolmeks kuuks.

Ajutine haldur on tutvunud võlgniku raamatupidamises kajastatud varade seisu, nende kajastamise ning nõuete aluseks olevate dokumentidega ning hindab OÜ L (likvideerimisel) vara turuväärtuseks pankrotimenetluse algatamise seisuga hinnanguliselt 208 100,00 krooni.

E AS.

objektide ehitustööde mahtu ja maksumust. Lähtudes tasumata arvete tähtaegadest algasid võlgniku makseraskused 2008 aasta kevadel. Võlgnik ei olnud suuteline täitma sõlmitud suuremahulist ehituslepingut kokkulepitud hindadega, mis tekitas maksehäireid. Makseraskused süvenesid ja 2008 aasta augustis oli selge, et planeeritud vahenditega pole enam võimalik senist majandustegevust jätkata. ÄS § 180 lg 51 sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Võlgniku juhatus võttis aga 2008 aasta augustis vastu otsuse alustada likvideerimismenetlust. Likvideerija on esitanud Harju Maakohtule võlgniku pankrotiavalduse alles 13. oktoobril 2008.a. Võlgniku maksejõuetuse põhjustest ei leia ajutise halduri arvates käesoleva esialgse informatsiooni põhjal kuriteo tunnustega tegusid. Ajutine haldur leiab, et täiendavalt on vaja analüüsida võlgniku ja temaga seotud äriühingu OÜ L (Lisa 9) vahelisi tehinguid, kuna võlgniku pangaväljavõtetest nähtuvalt on endise juhatuse liikme M V ́iga seotud osaühingu ja võlgniku vahel toimunud mitmeid tehinguid (k.a. laenutehinguid), mille alusdokumente ei ole võlgnik haldurile esitanud. Lisaks vajab analüüsimist alltöövõtuleping nr. 74PIR/L AS-iga O, kuna pangaväljavõtetest nähtuvalt ei ole AS O tasunud kogu lepingust tulenevat maksumust. Olemasoleva informatsiooni põhjal on ajutine haldur esialgsel seisukohal, et võlgniku majandustegevuse raskused ning pankrotimenetluse algatamine on tingitud eelkõige juhatuse poolsest väärast rahavoogude prognoosimisest ja riskide hindamisest. Ajutise halduri töö tulemusena on selgunud, et võlgnikul puudub võimalus käesoleval ajal oma majandustegevust senisel kujul jätkata. Võlgniku kohustused ületavad tema varasid. Pankrotiseaduse § 31 lg. 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Ajutine haldur on arvamusel, et võlgnik on maksejõuetu, kuna tema olemasolevad kohustused ületavad vara turuväärtust rohkem kui 1,57 miljoni krooni võrra ning pankrot on vaja välja kuulutada. Kohtuistung Kohtuistungil 24.11.2008. a jäi võlgniku esindaja esitatud avalduse juurde, võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Ajutine pankrotihaldur kandis ette koostatud aruande. Võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Võlgniku seaduslik esindaja nõustus ajutise halduri aruandega. Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et pankrotiavaldus kuulub rahuldamisele ja välja tuleb kuulutada L OÜ pankrot. Pankrotihalduriks nimetab kohus I Lepsoo. PankrS § 1 lg 2 kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kohus leiab, et kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgniku maksejõuetus ei ole ajutine ja põhjendatud on välja kuulutada võlgniku pankrot. PankrS § 31 lg 1 kohus kuulutab pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgnikul vara väärtuses 208 100 krooni. Ajutine haldur hindab võlgniku teadaolevate kohustuste mahuks 1 779 419 krooni. Võlgniku olemasolevad kohustused ületavad tema vara rohkem kui 1,5 miljoni krooni võrra. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tõendatuks, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, mistõttu tuleb pidada võlgnikku maksejõuetuks. PankrS § 31 lg 4 kohaselt kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik, siis eeldatakse, et ta on maksejõuetu. Ajutine haldur on tuvastanud, et äriühingu omakapital on alla seaduses sätestatud piiri alates 2007. aastast, võlgniku makseraskused algasid 2008. a kevadel ning püsivalt maksejõuetu oli äriühing 2008. a augustis. Võlgniku juhatus võttis 2008. augustis vastu otsuse alustada

likvideerimismenetlust. Vastavalt äriseadustiku §-le 176 oli osaühingu tegevuse jätkamine õiguspärane seni, kuni osaühingu omakapital ehk netovara oli vähemalt pool osakapitalist, kuid mitte vähem kui 40 000,- krooni. Sellest hetkest alates, mil võlgniku netovara vähenes alla 40 000 krooni, oli võlgniku juhatuse liikmetel vastavalt äriseadustiku §-le 171 lg 2 p 1 kohustus kutsuda kokku osanike koosolek. Kohtu hinnangul on nimetatud sätte üheks eesmärgiks osaühingu võlausaldajate kaitse olukorras, kus kahjumiga tegevuse jätkamine võõrkapitali ehk sisuliselt võlausaldajate raha arvel võib vähendada võlausaldajate väljavaateid oma nõuete rahuldamisele. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et võlgniku juhatuse liikmed M V , J K ja I on rikkunud äriseadustiku § 171 lg 2 ja § 180 lg 51 sätestatud kohustusi. Makseraskuste ilmnemisel on juhatuse liikme kohustus käituda korraliku ettevõtja hoolsusega ning kooskõlas äriseadustikus sätestatuga. Võlgniku juhatuse liikmed seda teinud ei ole. Ajutine haldur on tuvastanud, et olukorras, kus äriühing oli makseraskustes, maksti 2008. a märtsis osanikele dividende 30 000 krooni ulatuses. Pankrotimenetluse käigus vajab võlgniku majandustegevuses lähemalt uurimist ning hinnangu andmist ka eelnimetatud dividendi väljamaksetele. Võlgniku maksejõuetuse põhjustest ei leia ajutise halduri hinnangul esialgse informatsiooni põhjal kuriteo tunnustega tegusid. Võlgniku majandustegevuse raskused ning pankrotimenetluse algatamine on tingitud eelkõige juhatuse poolsest väärast rahavoogude prognoosimisest ja riskide hindamisest. PankrS § 86 lg 1 kohaselt kohus võib kohustada võlgnikku kohtus vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. Kohus on seisukohal, et vande andmiseks on kohustatud endised juhatuse liikmed M V , J K ja IK. Ajutine pankrotihaldur I Lepsoo on esitanud tasunõude 13 töötunni eest kokku summas 13 000 krooni ja vajalike kulutuste eest summas 797.50 krooni. Võlgnik ajutise halduri tasunõudele ja kulutustele vastu ei vaidle. PankrS § 23 lg 1 kohaselt ajutisel halduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi. Justiitsministri 18.12.2003. a määruse nr 71 „Pankrotihalduri ja ajutise pankrotihalduri tasude piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord” § 2 punkti 6 kohaselt on ajutise pankrotihalduri tunnitasu ülemmäär on 1 500 krooni. Kohus leiab, et arvestades ajutise halduri töö mahtu, keerukust ja kutseoskust on põhjendatud määrata ajutise pankrotihalduri tasuks brutosumma 13 000 krooni ja hüvitiseks tehtud kulutuste eest 797.50 krooni. PankrS § 150 lg 1 ja 2 kohaselt kui pankrotiavaldus rahuldatakse tasutakse ajutise halduri tasu pankrotivarast.

Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.