Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Töövõtulepingu p-s 2.6.6 sätestati, et juhul, kui kostja viivitab hagejale tasu maksmisega üle lepingus sätestatud tähtaja, on hagejal õigus nõuda viivist 1 000 krooni iga viivitatud päeva eest. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse 19 448 krooni ja viivised 81 000 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja põhjendas viivise suurust asjaoluga, et ta on kandnud kahju. Hageja oli rahaliste vahendite puudumisel sunnitud ostma kaablit kallimalt, 5,24 krooni/m asemel hinnaga 7,22 krooni/m, mille tõttu sai kahju 3 266,12 krooni. Samuti jäi hagejal sisseostu- ja väljamüügi hindade vahest tulenevalt saamata ühe nädala jooksul tulu 2 832 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ületas kokkulepitud tööde valmimistähtaega, millega rikkus töövõtulepingut. Töövõtulepingu p 1.3.1 kohaselt oli tööde lõpetamise tähtajaks 30.11.2006 ja hageja esitatud 11.12.2006 akti nr 2 kohaselt pikendati tööde teostamise tähtaega kuni 28.12.2006, tööd võeti vastu 15.01.2007. Kostjal oli töövõtulepingu p 2.6.3 kohaselt õigus nõuda hagejast tuleneva viivituse korral iga töö üleandmisega viivitatud päeva eest 1 000 krooni. Kostja jättis hagejale tasumata osaliselt teostatud tööde eest, tuginedes töövõtulepingu p 2.5.4, mille kohaselt on kostjal õigus pidada kinni 10% lepingu hinnast garantii ajaks. Kostja põhjendas kahtlust, et garantiiperioodil on vajalik teostada garantiitöid asjaoluga, et hageja ei koostanud ega andnud üle Niinesaare tee põik 4 elektritööde teostusjooniseid ning kaetud tööde akte. Seetõttu puudub kostjal teave, kas hageja tehtud tööd on kooskõlas projektiga, samuti ei tea kostja, kus asub hageja poolt maasse kaevatud kaabel. Kostja põhistas garantiitööde teostamise võimalust ka asjaoluga, et hageja hilines korduvalt tööde teostamisega ning teostas töid kiirustades, millest võisid tulla ehitusvead. Hageja vigastas kaabli paigaldamisel, mille tõttu tuvastati 08.02.2007 Niinesaare tee 2 ridaelamu boksi nr 6 juures gaasileke. Kostja oli gaasilekke likvideerimiseks sunnitud tellima tööd OÜ-lt Gerold Company, kes väljastas teostatud tööde eest arve summas 14 536,42 krooni, mis on käsitletav kostjale tekkinud kahjuna. Hageja ei tõendanud kahju tekkimist. Hageja väited on ebaselged, ei ole usutav, et hageja ei olnud võimeline ostma kaablit hetkel pakutava hinnaga. Kostja ei saanud ette näha, et tasudes hagejale 100 000 krooni ja pidades töövõtulepingu p 2.54 alusel kinni 19 448 krooni, tekib hagejal, vaatamata positiivsetele majandusaasta näitajatele, nimetatud summas puudujääk. Viivis on ebamõistlikult suur võrreldes põhinõude, seaduses sätestatud viivise määra ja hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga. Kui kohus hagi rahuldab, taotles kostja viivise vähendamist. Kohtu põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus mõistis OÜ-lt Põhjamaa OÜ Eveselen kasuks välja 38 896 krooni. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Puudub vaidlus, et pooled sõlmisid 12.07.2006 töövõtulepingu, mille kohaselt hageja kohustus tegema elektritöid Niinessaare põik 4, Peetri külas Rae vallas Harjumaal. Tööd anti faktiliselt üle 09.01.2007, s.o hiljem, kui pooled algselt töövõtulepingu p-s 1.3.1 kokku leppisid. Kostja ei vaidlusta hageja tehtud töö mahtu, kvaliteeti ega 15.01.2007 hageja esitatud arve suurust. Vaidlus on selles, kas hageja poolt tööde teostamine kokkulepitust hiljem oli hagejapoolne lepingurikkumine, mis tingis kostja poolt oma kohustuse mittetäitmise; selles, kas Niinesaare 2 ridaelamuboksi nr 6 juures gaasitrassile tekitatud kahjustus on omistatav hagejale ja kas see õigustab kostjapoolset kohustuse mittetäitmist; samuti selles, kas kostjal oli õigus pidada kinni hagejale makstavast tasust 19 448 krooni, kuna kostjal oli põhjendatud kahtlus garantiitööde teostamise vajalikkuse osas; ning selles, kas hageja viivisenõue on vastuolus heade kommetega või mitte. 12.07.2006 töövõtulepingu nr 02/06 p 2.5.4 sätestab, et tellijal on õigus hoida lepingu eritingimuste

2(8)

p-s 1.2.3.2 märgitud tasu osa lepingu eritingimuste p-s 1.3.3 märgitud garantiiperioodi aja kinni, kui tellijal on põhjendatud kahtlus, et garantiiperioodil on vajalik teostada garantiitöid. Eeltoodust järeldub, et osa tasu kinnipidamine ei ole kostjale lepinguga antud automaatne õigus, vaid realiseerub ainult garantiitööde vajaduse kohta põhjendatud kahtluste olemasolul. Kostja ei tõendanud põhjendatud kahtluste olemasolu, kostja vastuväited selles osas on paljasõnalised. Kostja viide gaasitrassi vigastamisele hageja poolt ja tööde teostamisega hilinemise kohta ei ole põhjuslikus seoses kostja lepingujärgselt teostatud tööde kvaliteediga ega anna iseseisvalt alust põhjendatud kahtlustele garantiitööde teostamise vajalikkusele. Üleandmise-vastutõtu aktiga nr 7 on tõendatud, et hageja võttis 09.01.2007 kostjalt tööd vastu. Töövõtulepingu p 2.4.3 kohaselt oli tellija kohustatud ehitustööd üle vaatama 10 päeva jooksul ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamisest. Töövõtulepingu p 2.4.4 kohaselt loetakse ehitustöö vastuvõetuks, kui on möödunud lepingu p-s 2.4.3 sätestatud tähtaeg ja tellija ei ole esitanud töövõtjale kirjalikku pretensiooni seoses puudustega ehitustöödes. VÕS § 644 lg 1 kohaselt peab tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. VÕS § 644 lg 3 sätestab, et kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kostja ei teatanud mõistliku aja jooksul hagejale töö lepingutingimustele mittevastavuseset. Seetõttu on kostja hagejalt tööd vastu võtnud ja kostja on minetanud õiguse tugineda väidetavatele puudustele. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja tõendanud enda õigust pidada kinni osa hagejale tasumisele kuuluvast summast. Kohus ei analüüsinud kostja vastuväiteid selle kohta, et tal on hagejale vastunõuded tulenevalt väidetavalt tekitatud kahjust või lepingutähtaegade rikkumise osas rakendatavast leppetrahvist, kuna kostja ei esitanud nimetatud vastunõudeid tasaarveldusavalduse või vastuhagina. Kostja taotles viivisenõude vähendamist mõistliku suuruseni. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada hagejal, kui kostja nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab hageja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Hageja ei tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses kui põhivõlg 19 448 krooni. Hageja ei põhjendanud, et ostetud kaabli hind oli kõrgem ja et kostja poolt 19 448 krooni tasumata jätmisel ja kaabli soetamisel väidetavalt kallima hinnaga vahel on põhjuslik seos. Kohus leidis, et leppetrahv ja viivis on ebamõistlikult suured, kui nad ületavad põhivõlgnevust. Hageja esitas põhinõude 19 448 krooni ja viivisenõude 81 000 krooni. Kohus nõustus kostjaga, et viivisenõue on ebamõistlikult suur ja vähendas viivise põhivõla suuruseni 19 448 krooni. Kohus arvestas sealjuures kostjapoolset kohustuse täitmise ulatust – kostja on tasunud 119 448 kroonist 100 000 krooni. OÜ Eveselen apellatsioonkaebuse põhjendused OÜ Eveselen palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hageja nõue 100 448 krooni täies ulatuses. Apellant palus tagastada maakohtu menetluses tasutud riigilõivu kõrvalnõuetelt. Viivise vähendamine ei ole seaduslik ega põhjendatud. Kohus leidis vääralt, et ainuüksi kahju puudumine suuremas ulatuses on aluseks viivise nõude vähendamiseks kuni põhinõude suuruseni.

3(8)

Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-66-05, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kahju puudumine või selle olemasolu väiksemas ulatuses ei saa olla leppetrahvi alandamise aluseks, kui leppetrahvi sellises ulatuses õigustab leppetrahvi tagatisfunktsioon, st võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu, mida ei pea mõõtma ainuüksi tekitatud varalise kahjuga. Hageja viitas, et kostja on korduvalt rikkunud rahalisi kohustusi lepingu täitmisel ning esitas selle kohta tõendid. Kokku moodustas viivitamine arvete tasumisega 28 päeva. Kohus jättis nimetatud asjaolu ja esitatud tõendi põhjendamatult tähelepanuta. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-108-02, et sanktsiooniliste viiviste arvestamine võib olla asjaolusid arvestades ebaproportsionaalselt kõrge. Hageja vähendas oma viivisenõuet 162 000 krooni 81 000 krooni võrra. Riigikohus aktsepteeris lahendis nr 3-2-1-80-99 ringkonnakohtu otsust, millega mõisteti välja 150 000 krooni viiviseid, mis ületas põhivõlga kahekordselt. Kohus tegi otsustuse, et viivisenõue tuleb rahuldada vaid põhivõla ulatuses, teisi asjaolusid arvestamata. Kohus ei arvestanud, et kostja nõudis enne käesoleva asja läbivaatamist 03.01.2006 töövõtulepingu alusel kolmandatelt isikutelt viiviste tasumist 76 000 krooni, mida kostja ei lugenud ebamõistlikult suureks. Selle tõendamiseks esitas hageja kostja pretensiooni OÜ-le Remind. Kohus märkis arusaamatult, et viivised ja leppetrahv on ebamõistlikult suured. Hageja leppetrahvi nõuet ei esitanud, kuigi tal oli selleks lepingu p 2.6.5 kohaselt õigus. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu põhinõudelt. Kohus kohustas hagejat tasuma riigilõivu ka kõrvalnõuetelt, kuigi TsMS § 133 lg 2 kohaselt ei arvestata kõrvalnõuetena esitatud nõudeid intressidele, mh viivistele. Apellant tasus täiendavalt riigilõivu 8500 krooni. 14.12.2007 hageja vähendas viivisenõuet 50% võrra ja palus tagastada riigilõivu 4 000 krooni. Kohus jättis 11.03.2008 määrusega taotluse rahuldamata. Kohus rikkus täiendava riigilõivu nõudmise ja enamtasutud riigilõivu tagastamisest keeldumisega menetlusnorme. Kui ringkonnakohus leiab, et kõrvalnõuetelt täiendava riigilõivu tasumise nõudmine ja riigilõivu tagastamise taotluse rahuldamata jätmine ei olnud õiguspärased, palus hageja tagastada riigilõivu kõrvalnõuetelt. Vastus apellatsioonkaebusele Põhjamaa OÜ ei nõustunud OÜ Eveselen apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Põhjamaa OÜ apellatsioonkaebuse põhjendused Põhjamaa OÜ palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud OÜ Eveselen kanda. Hageja poolne töövõtulepingu rikkumine andis kostjale põhjendatud kahtluse, et garantiiperioodi jooksul on vajalik teostada garantiitöid. 18.09.2007 kirjalikus vastuses märkis kostja, et 12.07.2006 töövõtulepingu järgsete tööde teostamise käigus tekitas hageja piki Niinesaare teed (Niinesaare tee 2, ridaelamu boks nr 6) jooksvale gaasitrassile mehaanilise kahjustuse, mille tulemusena hakkas lekkima gaas. Gaasitrassile mehaanilise kahjustuse tekitamine fikseeriti 08.02.2007 aktis, mille allkirjastas ka hageja esindaja. Kostja tellis OÜ-st Gerold Company gaasilekke likvideerimiseks vajalikke töid, teostatud tööde kohta väljastas OÜ Gerold Company kostjale arve summas 14 536,42 krooni. Hageja ei vaielnud vastu, et gaasitrass paigaldati maasse enne, kui hageja hakkas sinna paigaldama elektrikaablit ja gaas lülitati trassi sisse pärast seda, kui hageja oli kaevetööde teostamisel ekskavaatoriga kahjustanud gaasitrassi. Kuna muid kaevetöid piirkonnas ei teostatud, on selge, et gaasitrassi kahjustas hageja. Hageja poolt töövõtulepingu täitmisel põhjustatud

4(8)

gaasilekkega rikkus hageja head ehitustava ega teavitanud nõuetekohaselt kostjat ehitustööde teostamisel tekkinud probleemist (gaasileke). Hageja pidi olema teadlik gaasilekke tekkimisest, kuna see oli tajutav õhus leviva iseäraliku lõhna kaudu ja arusaadav kopaga gaasitoru riivamisel. Hageja rikkus töövõtulepingu p 2.3.1.1 ja 2.3.1.2. Hageja 19.10.2007 kirjaliku vastuse lisas 1 toodud aktidega pikendati tööde valmimise aega. Töövõtulepingu p 1.3.1 kohaselt oli tööde lõpetamise tähtajaks 30.11.2006 ja 11.12.2006 akti nr 2 kohaselt pikendati tööde teostamise tähtaega kuni 28.12.2006. Kostja esindaja võttis ehitustööd vastu 15.01.2007, seega hageja hilines ehitustööde teostamisega 18 päeva, rikkudes töövõtulepingu p 1.3.1. Hageja kohustuseks oli lepingu p 2.3.1.12 ja ehitusseaduse § 31 lg 1 ning lg 2 p 5 kohaselt ehitustööde käigus tehtavate tööde dokumenteerimine. Hagejal tuli koostada teostusjoonised ja kaetud tööde aktid, mis käsitlesid hageja teostatud elektritöid. Hageja pole siiani koostanud ja andnud kostjale üle Niinesaare põik 4 elektritööde teostamise teostusjooniseid ja kaetud tööde akte. Nimetatud asjaolu tõendab 15.02.2008 üleandmise-vastuvõtu akt, mille vastuvõtmist dokumentaalse tõendina apellant taotleb. Kuivõrd pärast viimase kohtuistungi toimumist saavutasid apellant ja vastustaja täiendavaid kokkuleppeid ja vormistasid need üleandmise-vastuvõtmise aktis, polnud kostjal võimalik akti esitada varem kui koos apellatsioonkaebusega. 15.02.2008 üleandmisevastuvõtu aktis märgib hageja esindaja, et hagejal oli töövõtulepingu järgi teostamata kohustuseks teostusjooniste koostamine. Samuti kinnitas hageja esindaja, et pooled sõlmisid 15.01.2007 suulise kokkuleppe selle kohta, et hageja koostab teostusjoonised mõistliku aja jooksul. 15.02.2008 üleandmise-vastuvõtuaktis leppisid pooled kokku mh, et töövõtulepingust tulenevad kohustused loetakse hageja poolt täidetuks pärast seda, kui hageja annab kostjale üle teostusjoonised. Teostusjooniste teostamata jätmisega rikkus hageja töövõtulepingu p 2.3.1.1 ja 2.3.1.12 ning jättis dokumenteerimata tema poolt teostatud tööd, millest tulenevalt puudub kostjal teave selle kohta, kas ja millises mahus kaldus hageja ehitusprojektist kõrvale ning kas hageja teostas kõik tööd vajalikus mahus. Kostja ei nõustunud kohtu järeldusega, et kostja ei tõendanud, et tal oli põhjendatud kahtlus, et garantiiperioodil tuleb teostada garantiitöid. Kohus ei arvestanud, et hagejapoolne lepingurikkumine seisnes lisaks gaasitrassi lõhkumisele ja tähtaja ületamisele ka selles, et hageja ei koostanud ega esitanud kostjale teostusjooniseid. Kostja ei nõustunud kohtu järeldusega, et gaasitrassi vigastamine ja tööde teostamisega hilinemine ei saanud kostjas tekitatud põhjendatud kahtlusi garantiitööde teostamise vajalikkuses. Olukorras, kus hageja teostatud tööde kohta ei ole teostusjooniseid, saab parandus- või garantiitöid teostada üksnes hageja. Kui hageja keeldub garantiitööde teostamisest, on garantiitööde teostamine teostusjoonisteta äärmiselt keerukas ja kulukam. Kostjal oli õigus pidada hagejale tasumisele kuuluvast summast kinni kuni 10% tööde maksumusest garantiiperioodi ajaks. Töövõtulepingu alusel väljastas hageja kostjale 15.01.2007 arve nr 03 summas 119 448 krooni. Töövõtulepingu p 2.5.4 kohaselt oli kostjal tellijana õigus hoida 10% töövõtulepingu p-s 1.2.3.2 märgitud tasust garantiiperioodi ajaks kinni. Kostja tasus hageja 15.01.2007 arve osaliselt summas 100 000 krooni 26.01.2007 ja jättis tasumata 19 448 krooni, pidades selle summa garantiiperioodi ajaks kinni lähtuvalt töövõtulepingu p-st 2.5.4. Kostjal oli õigus pidada kinni kuni 82 890 krooni, kuid arvestades võimalikke garantiiperioodil tekkivate parandustööde ulatust, pidas kostja kinni vaid 4,3% lepingu hinnast. Seega käitus kostja lähtuvalt VÕS § 7 lg-s 1 sätestatud mõistlikkuse põhimõttest. Kuna poolte vahel oli töövõtulepingu p-s 2.5.4 kokku lepitud võimalus kinni pidada 10% töövõtulepingu hinnast ja töövõtulepingu puhuks VÕS ei sätesta keeldu ega muud tasu maksmise imperatiivset sätet, olid lepingupooled vabad leppima kokku töövõtulepingu hinna tasumise tingimustes sh tasu maksmises töövõtulepingu p-s 2.5.4 toodud

5(8)

kujul. Töövõtulepingu p 2.5.4 sätestab, et tellija tasub lepingu eritingimuste p-s 1.2.3.2 märgitud tasu osa 10 päeva jooksul pärast lepingus sätestatud garantiiperioodi möödumist. Seega pole tähtaeg töövõtulepingu maksumuse osa tasumiseks veel möödunud ja hageja ei saa nõuda kostjalt vastava kohustuse täitmist ega pöörduda nõudega kohtusse. Eeltulenevalt puudus hagejal alus ka viivise nõudmiseks. Hagi tuli jätta täies ulatuses rahuldamata. Hageja ei saa tugineda väidetavale kohustuse rikkumisele kostja poolt ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid vastavalt VÕS § 101 lg-le 3, kuna hageja ise rikkus töövõtulepingut. Pooled leppisid töövõtulepingu p-s 2.5.4 kokku, et kostjal tekib õigus pidada 10% lepingu maksumusest kinni garantiiaja lõpuni, seega ei saanud hageja tugineda väidetavale kohustuse rikkumisele kostja poolt ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid, kuna hageja ise rikkus töövõtulepingut (gaasitorustikule mehaanilise vigastuse tekitamine, tööde üleandmisega viivitamine, teostusjooniste tegemata jätmine). Hagiavaldusega kohtusse pöördumiseni puudusid hagejal pretensioonid kostja poolt arve maksmise osas ning hageja ei esitanud kostjale kirjalikke meeldetuletusi, kordusarveid ega viivisenõudeid. Hageja tegevus kostja vastu nõude koos põhivõlgnevust ületava viivisenõudega esitamisel on hea usu vastane ja viivisenõue on kostja suhtes ülekohtune. Hageja väitis oma 19.10.2007 kirjalikus vastuses, et ta pööras korduvalt kostja tähelepanu töövõtulepingu rikkumistele ning palus tasuda 19 448 krooni. Hageja pole vastavate nõuetega kostja vastu pöördunud. Hageja pöördumine kohtusse oli kostja jaoks üllatuslik. Hageja viivitas hea usu põhimõtte vastaselt hagiavalduse esitamisega, et saaks nõuda kostjalt suuremat viivist. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-102-07, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Õiguste kuritarvitamine võib toimuda erinevalt, sh vastuolulise käitumisega. Seega ei saa kohaldada töövõtulepingu p 2.6.6, kuna hageja viivitas hea usu vastaselt kostja vastu nõude esitamisega ega teinud midagi selleks, et nõuda võlgnevust sisse kohtuväliselt. Riigikohus märkis otsuses nr 3-2-1-41-07, et põhimõtteliselt võib viivisenõue, sh seadusjärgne viivisenõue, olla vastuolus hea usu põhimõttega. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Hageja viivisenõue on ülekohtune, kuna hageja ei tegutsenud nõude esitamisel heas usus. Ülekohtuseks on viivisenõude suurus ka seetõttu, et see on võrreldes põhinõudega ja kostja poolt kohustuse täitmise ulatusega ebamõistlikult suur. Vastus apellatsioonkaebusele OÜ Eveselen ei nõustunud Põhjamaa OÜ apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud vaidluse aluseks olevad asjaolud ja kohaldanud neile õigesti seadust. Maakohtu järeldus hagi osalise rahuldamise kohta on õige. Kuna kolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata ja järgib maakohtu otsuse põhjendusi, siis TsMS § 654

6(8)

lg 6 alusel ei korda kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi. Poolte vahel oli töövõtuleping ja pooled vaidlesid selle üle, kas kostja oli kohustatud hagejale tasuma 15.01.2007 arve alusel 19 448 krooni. VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub tellija kokkulepitud töö eest tasuma. Lepingu p-s 2.5.4. on pooled kokku leppinud, et tellijal on õigus 24-kuulise garantiiperioodi jooksul hoida kinni 10% lepingu järgi tasumisele kuuluvast summast juhul, kui tellijal on põhjendatud kahtlus, et garantiiperioodil on vajalik teostada garantiitöid. Kolleegiumi arvates on õige maakohtu järeldus, mille kohaselt kostja ei ole tõendanud, et tal oli tööde vastuvõtmisel ja maksekohustuse tekkimise ajal põhjendatud kahtlus garantiitööde teostamise vajaduses. Samuti on õige maakohtu järeldus, et väidetav gaasitrassi vigastamine töö teostamise käigus ja töö teostamise hilinemine ei viita hilisemale garantiitööde teostamise vajadusele. Juhul, kui hageja töö teostamisel vigastas gaasitrassi ja tekitas sellega kostjale kahju, oli kostjal õigus hagejalt nõuda kahju hüvitamist. Kostja ei ole esitanud hagejale vastavasisulist nõuet ega nõude tasaarvestamise kohta avaldust. Kostja apellatsioonkaebuse väide, et hageja pidi teadma tööde üleandmisel gaasitrassi vigastamisest trassist leviva gaasihaisu tõttu, on vastuolus kostja enda väitega, et gaas lasti trassi alles 2007 veebruaris ja pärast seda avastati leke. Õige on kostja kaebuse väide, et hageja andis teostatud tööd üle 28.12.2006 asemel 09.01.2007 (mitte 15.01.2007 nagu on märgitud kaebuses), kuid ka sellest asjaolust ei saa järeldada põhjendatud kahtlust garantiitööde teostamiseks. Vastavalt lepingu p-le

pidevalt ja viivitus on moodustanud eri arvete eest tasumisel kokku 28 päeva. Kolleegium leiab, et eeltoodu ei ole aluseks, et mõista välja põhivõlast suuremat viivist. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule oli hagejal õigus maksete tasumisega viivitamisel nõuda kostjalt iga kord viivist, kuid hageja seda teinud ei ole. Asjaolule, et kostja on ise oma lepingupartneritelt nõudnud viivist põhivõlga ületavas määras, ei ole hageja maakohtu menetluses tuginenud ega pole ka apellatsioonkaebuses selle esitamist põhjendanud. Tulenevalt TsMS § 652 lg 4 2. lausest jätab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väite tähelepanuta. Õige on hageja kaebuse väide, et maakohus on vaidlustatud otsuse põhjendustes kirjutanud, et nii leppetrahv kui ka viivis on ebamõistlikult suured. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti menetlenud viivise vähendamise taotlust, kuid kuna viivise vähendamist reguleerivad leppetrahvi kohta käivad normid, siis on ilmselt ebatäpsuse tõttu märgitud otsusesse lisaks sõnale „viivis“ ka sõna „leppetrahv“. Hageja taotles kaebuses enammakstud riigilõivu tagastamist. RLS § 12 lg 1 kohaselt tagastab riigilõivu selle võtja, seega maakohus. Järelikult ei kuulu taotlus maakohtu poolt võetud riigilõivu tagastamiseks ringkonnakohtu pädevusse. Lisaks sellele märgib ringkonnakohus, et TsMS § 150 lg 1 p 1 ega RLS § 15 ei anna alust riigilõivu tagastamiseks nõude vähendamisel. Maakohtu poolt viivise nõudelt riigilõivu nõudmine on kooskõlas TsMS § 133 lg 2 teise lausega, sest kõrvalnõude summa oli suurem kui põhinõue. Kuna mõlemad apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, siis tulenevalt TsMS § 162 lg 1 mõttest tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Margo Klaar

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.