Tsiviilasja number
2-04-1129
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Malle Preimer ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
02.detsember 2008, Tallinn
Tsiviilasi
Vaidlustatud kohtulahend
OÜ Kraamer hagi A-Selver AS-i vastu rahalises nõudes ja A-Selver AS-i vastuhagi OÜ Kraamer vastu rahalises nõudes Harju Maakohtu 09.06.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Kraamer apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
10.11.2008
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ Kraamer (registrikood 10497711, asukoht Püssirohu 6, Tallinn), seaduslik esindaja juhatuse liige Kaupo Püüa ja lepinguline esindaja Lembit Auväärt Kostja A-Selver AS (registrikood 10379733, asukoht Pärnu mnt 238, Tallinn), esindaja adv. Villu Otsmann
Jätta Harju Maakohtu 09.06.2008 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Välja mõista OÜ-lt Kraamer A-Selver AS kasuks kohtukuluna tasu õigusabi eest 23600,00 (kaksümmend kolm tuhat kuussada) krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest. Asjaolud ja menetluse käik 09.09.2004 esitas kohtusse hagi, milles nõudis koristusteenuse osutamise lepingu ebaseadusliku lõpetamisega tekitatud kahju hüvitamist. 04.05.2005 esitas kostja vastuhagi, mille raames nõudis koristusteenuse lepingu raames enammakstud tasu tagastamist.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 14.12.2001 koristusteenuse osutamise lepingu 5 aastaks, mille kohaselt kohustus hageja koristama kostja kauplusi ja bürooruume. 03.07.2003 edastas kostja hagejale teate lepingu erakorralise ülesütlemise kohta alates 01.08.2003. Lepingu erakorraline ülesütlemine oli õigusvastane ja seetõttu nõudis hageja äriplaani koostamisega seotud kulutuste hüvitamist summas 455 000 krooni ja koristusmasinate kapitalirendiga seotud kulutuste hüvitamist summas 820 340,74 krooni. kokku summas 1 248 340,74 krooni. Lepingu täitmiseks tellis hageja äriplaani ning töötas välja projektijuhtimise metoodika. Äriplaani eest kohustus hageja tasuma FIE Agur Piirsillale 5% projekti koguväärtusest, seega 600 000 krooni viie aasta jooksul. Seoses uue koristusteenuse lepingu sõlmimise eesmärgiga pidasid pooled 2003 aasta veebruaris läbirääkimisi ning hageja pidi koostama uue äriplaani ja muutma projektijuhtimise metoodikat. Kostja pidas läbirääkimisi pahatahtlikult ära kasutades hageja tööd, eesmärgiga välja selgitada usaldusväärne, minimaalsete kuludega teenuse hind. Kuna kostja ütles lepingu õigusvastaselt üles on hageja saamata jäänud tulu 2 706 278,86 krooni. Lepingu kogumaksumus moodustas 13 963 380 krooni, millest 31 lepingukuu jooksul laekus kostjalt 6 068 518 krooni ja laekumata jäi 7 894 862 krooni. Lepingu täitmisega seotud hagejapoolsed kulutused perioodil, mis jäi esialgselt kokku lepitud lepinguperioodi lõpu ja lepingu tegeliku lõppemise vahele, moodustasid hageja arvestuste kohaselt 5 188 583,14 krooni. Tänu hageja tõhusale projektijuhtimise metoodikale osutas hageja kostjale keskmisest turuhinnast madalamat teenust. Kostja korraldatud lepinguvastase hinnakonkursi käigus võimaldas kostja tutvuda hageja konkurentidel hageja projekti põhialustega ning hiljem sõlmis kostja lepingu samadel või väga sarnastel tingimustel EES Puhastuse AS-ga, saades konkurendilt teenust 4 krooni soodsama hinnaga ruutmeetri eest, kui seda on turu keskmine hind. Kuivõrd hageja lõpetas kostjaga lepingu 29 kuud varem, kui algses lepingus kokku lepitud, ja koristatav pind oli 32711 m2 ning korrutades selle summa 4 krooniga, on alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu 3 604 752,20 krooni. Kostja vaidles hagile vastu. Lepingu erakorraline ülesütlemine oli õiguspärane ja põhjendatud. Oli kujunenud väljapääsmatu olukord, kus pooled ei suutnud omavahel enam esialgsetel tingimustel koostööd teha. Lepingupooled pidasid ka aktiivselt läbirääkimisi lepingu lõpetamiseks. Viimasel hetkel nõudis hageja täiendavat kompensatsiooni ja teatud tingimuste eemaldamist koristusteenuse osutamise lepingu lõpetamise kokkuleppest, mistõttu oli kostja sunnitud lepingu erakorraliselt üles ütlema. Äriplaani koostamisega seotud kulutusi ei ole hageja veenvalt tõendanud ja kostja ei nõustu hageja esitatud saamata jäänud tulude arvestusega. Hageja algses äriplaanis olid esitatud teistsugused andmed ning põhjendamatu on, et hageja 54% tuludest teenitakse 60 kuulisest perioodist viimase 29 kuu jooksul. Kostja esitas 07.03.2005 vastuhagi. Vastuhagi kohaselt on hageja rikkunud vaidlusaluse lepingu p 9.2 sätestatud kokkulepet, jättes Mai, Krooni, Männimäe ja Torupilli Selverite hoolduskoristuse arvete koostamisel arvestamata lepingus fikseeritud tariifid. Seetõttu tasus kostja alusetult 91 466,98 krooni rohkem , mille väljamõistmist kostja nõudis. Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Hageja ei ole esitanud alusetuid arveid. Kõik arved olid kindlasti sisuliselt põhjendatud, sest muutunud olid koristatavate pindade suurused ja koristamisteenuse osutamise asjaolud. Hageja hinnangul on vastuhagi tõendamata ning selles esitatud arvandmed arusaamatud ning tegelikkusele mittevastavad. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohtus jättis 09.06.2008 otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata ning mõistis menetluskulud proportsionaalselt hagis ja vastuhagis esitatud nõuete suurusele.
2(5)
Kuna vaidlusaluse leping sõlmiti 14.12.2001, seega TsK kehtivusajal ning tegemist oli kestvuslepinguga, siis VÕSRS § 12 lg 1 alusel kuulus kohaldamisele VÕS-s ja TsÜS-s sätestatu. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et nendevaheline koristusteenuse osutamise leping on lõppenud 31.07.2003 ülesütlemise tõttu 29 kuud enne seda, kui see algse lepingu kohaselt oleks pidanud lõppema ning kostja tegi hagejale lepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, millise hageja on kätte saanud. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal oli õigus leping hageja poolse lepingurikkumise tõttu lõpetada või mitte. Kostja on toetunud ülesütlemise avalduses VÕS § 196 ja lepingu p 5.3, kuid vastava lepingulise kokkuleppe sõnastusest ei tulene, et see kokkulepe oleks suunatud mingite seadustest tulenevate õiguste välistamisele. Kokkuleppe eesmärgiks oli anda pooltele erakorraliseks ülesütlemiseks täpsem õiguslik alus, mis ei välista VÕS § 196 lg 2 lauses 2 sätestatud ülesütlemisalust kui esineb mõni VÕS § 116 lg 2 p 2-4 sätestatud olukord. Kohtule esitatud meilivahetusest nähtuvalt on hageja teatanud, et ei kavatse enam kostjaga suuliselt sõlmitud kokkuleppeid täita ja kavatseb ühepoolselt asuda jälle algselt, kirjalikult sõlmitud lepingu täitmise juurde. Hageja kavatses lõpetada kostja jaoks mitmed olulised tööd ilma milleta ei saa toidukaupu müüv ettevõte kohaselt toimida. Samuti oli kostjale oluline, et kaupluste koristamisega tegeleks üks töövõtja. Sellisest hageja käitumisest tuli asuda seisukohale, et tegemist oli lepingurikkumisega VÕS § 116 lg 2 p 2, 3 ja 4 tähenduses. Põhjendatud ei olnud hageja ühepoolne pöördumine algse kirjaliku lepingu juurde. Hageja ei saanud tugineda ka lepingu sättele, mille kohaselt saavad lepingu muudatused kehtida üksnes juhul, kui vastavate muudatuste tegemisel on järgitud kirjalikku vormi. Hageja oli juba asunud suuliselt muudetud lepingut täitma, millest kostja võis aru saada, et hageja aktsepteeris ka muus vormis kui kirjalikus vormis lepingu muutmist. Sellest tulenevalt said suulised lepingu muudatused lepingu osaks. Seega oli hageja toime pannud olulised lepingurikkumised VÕS § 196 lg 1 ja 2 tähenduses, millele VÕS § 196 lg 2 lause 2 kohaselt ei tule anda rikkumise lõpetamiseks täiendavat mõistlikku tähtaega. Eeltoodust tulenevalt on hageja ja kostja vahel sõlmitud koristusteenuse osutamise töövõtuleping lõppenud alates 31.07.2003 kostja poolse erakorralise ülesütlemise tagajärjel. Sellest tulenevalt ei saa hageja nõuda kostjalt VÕS § 655 lg 1 sätestatud lepingu rikkumisest tulenevat otsest varalist kahju ega ka saamata jäänud tulu. Kohus jättis hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude rahuldamata, kuna hageja ei tõendanud oma sellekohaseid väiteid. Menetluse käigus ei leidnud tõendamist, et hageja väljatöötatud erakordne metoodika oli see, mis võimaldas hagejal 4 krooni võrra ruutmeetri kohta teenust odavamalt osutada. Samuti jäi tõendamata, et hageja poolt väljatöötatud vastavat informatsiooni ka kostja kasutas. Isegi kui nõue eksisteeriks, oleks nõue aegunud. Hageja pidi vastavast rikkumisest teada saama hiljemalt 01.08.2003 kui lõppes hageja ja kostja vaheline leping, kuid nõude esitas 14.05.2007. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on aegumistähtaeg 3 aastat. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et kostja oli välja kuulutanud uue koristustööde lepingu sõlmimise konkursi pidades ise samal ajal hagejaga läbirääkimisi lepingu muutmiseks ning põhjendas uue konkursi väljakuulutamist üksnes turuolukorra selgitamise vajadusega. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi täies ulatuses rahuldamata. Vastuhagi raames nõudis kosja hagejalt alusetult esitatud arvete alusel tasutud summade osalist tagastamist. Menetluse käigus ei leidnud tuvastamist millisel määral ja millistes konkreetsetes küsimustes pooled lepingut muutsid. Samuti ei tõendanud kostaja tegelikku koristatud pinda, mille eest kostja oleks saanud arveid esitada. Vastuhagi tõendina ei lugenud kohus kostja varasemaid pöördumisi hageja poole, kuivõrd tegemist oli ühepoolsete pöördumistega, millega hageja ei olnud nõustunud. Samuti ei lugenud kohus tõendiks kostja e-kirjavahetust, sest need ei tõendanud asjaolu, et kostja esitatud andmed oleksid õiged.
3(5)
Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 09.06.2008 otsuse osaliselt ja teha uus otsus, millega rahuldada OÜ Kraameri hagi täielikult ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. Vaidlusaluse lepingu puhul on tegemist kestvuslepinguga, mida on võimalik vaid erakorraliselt üles öelda, seega tuleb lähtuda VÕS § 196. Täiendavalt ei saa kasutada VÕS § 195, mis sätestab lepingu korralise ülesütlemise ega ka § 116 lg 2 p 2-4, sest tuleb lähtuda lepingu p 5.3. Ka VÕSRS § 12 lg 2 tuleneb, et leping on primaarne ja kohus ei saa seda ignoreerida. Maakohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid ega põhjendanud omi järeldusi. Arusaamatu on, mille alusel kohus leiab, et pooled on sõlminud algse lepingu muudatused. Poolte vahel oli vaid suuline eelkokkulepe asuda läbirääkimistesse nende muudatuste tegemiseks. Viimane oli ajutine ja sellele pidi järgnema uus kirjalik leping. Kuna olemasolevasse lepingusse ei õnnestunud muudatusi sisse lülitada, siis hageja lõpetas suulises kokkuleppes kokkulepitu. Kuna kostja ei maksnud suulises kokkuleppes ettenähtud täiendavaid summasid, siis lepingu rikkujaks oli hoopiski kostja. Maakohus ei ole TsMS § 656 lg 2 kohaselt vaidlustatud kohtuotsuse puhul võtnud arvesse Tallinna Ringkonnakohtu juhiseid loobudes põhjendamatult lepingu p 5.3 ning VÕS 196 lg 1 analüüsist. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 09.06.2008 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täiesti maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. TsMS § 6512 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole asja arutamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Kaebuse p-s 1 leiab hageja, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Nimelt leiab hageja, et maakohus tugines hagi lahendamisel VÕS §-le 195 lg 1. Selline seisukoht ei ole põhjendatud. Maakohus on otsuses andnud põhjaliku hinnangu sellele, kas kostja poolne lepingu erakorraline ülesütlemine alates 31.07.2003 on kehtiv ja õiguspärane. Maakohus on õigesti tuginenud VÕS §-dele 196 lg 2 ja 116 lg 2 p 4 ning tuvastanud õigesti kõik eeldused nimetatud sätete kohaldamiseks. Maakohus on andnud otsuse p-s 17 hinnangu ka lepingu p-le 5.3 ja selle seosele VÕS §-ga 196 lg 2. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, mille kohaselt lepingu p-s 5.3 sätestatu ei välista VÕS § 196 lg 2 lauses 2 sätestatud ülesütlemise alust. Kaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu otsust selles osas muuta. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuses toodud väide, mille kohaselt tuleneb Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2006 otsusest nagu võiks vaidluse lahendamisel tugineda VÕS §-le 127 lg 3 ja 4. Midagi sellist nimetatud ringkonnakohtu lahend ei sisalda. Ringkonnakohus on vaid märkinud, et on vastuoluline, et maakohus asus kohaldama VÕS § 127 lg 3 ja 4, milles nähakse ette lepingulist kohustust rikkunud poole vastutuse ulatus. Kuivõrd maakohus kaevatavas lahendis leidis, et pooltevaheline leping on üles öeldud õiguspäraselt ja hageja
4(5)
kahju hüvitamise nõuded rahuldamisele ei kuulu, siis puudus vajadus nimetatud sätetele eraldi hinnangut anda. Otsuse p-s 19 on maakohus andnud hinnangu asjas esitatud tõenditele ja tuvastanud õigesti, et ka suuline kokkulepe kujutas endast lepingu osa. Kaebuses on esitanud hageja vaid paljasõnalisi väiteid ega ole nimetanud, milliseid tõendeid maakohus ebaõigesti hindas. Otsuse p 20 on seotud p-ga 19, kuna viimati nimetatud punktis on hinnatud kõiki asjas esitatud tõendeid ja tuvastatud, et suulised kokkulepped olid lepingu osaks, siis on maakohus vaid p-s 20 eraldi rõhutanud, et hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kohus tuvastas õigesti tuginedes VÕS §-le 13 lg 3, et käesoleval juhul võis kostja aru saada, et hageja aktsepteeris muus kui kirjalikus vormis lepingu muutmist, kuna hageja hakkas suuliselt muudetud lepingut täitma. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole otsuse tegemisel eiranud TsMS §-is 656 lg 2 sätestatut. Kolleegium leiab, et maakohus tuvastas õigesti asjas esitatud tõendite alusel, et just hageja pani toime olulised lepingurikkumised VÕS § 196 lg 1 p 2 tähenduses ja seetõttu on poolte vahel sõlmitu koristusteenuse osutamise töövõtuleping lõppenud alates 31.07.2003 kostja poolse erakorralise ülesütlemise tagajärjel ja sellest tulenevalt ei saa hageja nõuda kostjalt ei lepingu rikkumisest tulenevat otsest varalist kahju ega ka saamata jäänud tulu. Samuti on maakohus õigesti otsuse p-s 23 leidnud, et hageja ei ole tõendanud oma võimalikku rikastumisõiguslikku nõuet, mille hageja esitas alles 14.05.2007. Hageja ei ole tõendanud, et kostja kasutas hageja intellektuaalset vara, mida kasutada poleks tohtinud. Kostja hageja väidetega ei nõustunud. Peale selle leidis ka maakohus õigesti, et hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud, kuna hageja pidi vastavast rikkumisest saama teada hiljemalt 01.08.2003. TsÜS § 151 lg 1 alusel on aegumistähtaeg 3 aastat. Kostja esitas maakohtule nõude aegumise vastuväite. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostja AS A-Selver taotleb kohtukulude hüvitamist õigusabi eest summas 23 600 krooni. Kolleegium leiab, et kuni 01.01.2006 kehtinud TsÜS § 60 lg 1 ja 61 lg 1 p 1 alusel tuleb OÜlt Kraamer välja mõista tasu õigusabi summas 23600,00 krooni. Kulutused õigusabile on arvestades asja keerukust ja mahtu põhjendatud. Hageja OÜ Kraamer taotlus kohtukulude hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata.
R. Allikvere
M. Preimer
U. Reinola
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.