Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

18_DOMINOS (fassaad) p-le 12.5. Sissenõutavaks muutunud viivise üldsummaks on hagiavalduse esitamise seisuga 2 538 784 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista 1 370 594,69 krooni põhivõlgnevuse katteks ja 1 370 594,69 krooni sissenõutavaks muutunud viivisena. Hageja ei ole võtnud mingit seisukohta ettevõtte ülemineku konkreetse kuupäeva osas. Ettevõtte üleminek on antud juhul toimunud rea eraldi vormistatud tehingute tulemusena. 01.03.2007 omandas kostja Trevelle Arenduse AS-ilt autosid. Ettevõtte ülemineku aeg on hinnanguliselt määratletav. Kostja väited, justkui oleks ettevõtte üleminek toimunud 16.01.2007 ning pärast seda OVS Ehituse AS-ile esitatud arved justkui ei olekski saanud üle tulla, on katse formalistlike arutluste kaudu vastutusest vabaneda. On ilmne, et kostja püüdiski ettevõtet niimoodi üle võtta, et ülevõtmist oleks vormiliselt raske tuvastada. Teadmata ettevõtte ülevõtmisest või niisuguse protsessi toimumisest, jätkas hageja suhtlemist sama ettevõttega senise nime all. Väide, et arve esitamine OVS Ehituse AS-ile pärast ettevõtte üleminekut ei ole arve esitamine üle läinud ettevõttele, sisaldab endas ebaselget väidet. Hageja oli teinud lepingu alusel tööd, mis seondus vaidlusaluse ettevõttega, sellest tööst tulenevalt tekkis nõue, mis kohustusena kuulus lahutamatult ettevõtte juurde ja hageja esitas vastava arve. See, et kostja tegeles samal ajal ettevõtte ülevõtmisega, kuid ei soovinud seda korrektselt vormistada, selgus hiljem. Hageja on seisukohal, et kostja taotlus vaheotsuse tegemiseks on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele. Õiguse lünka, võlausaldajate ebavõrdset kohtlemist pole ning samuti pole vajadust rakendada õiguse analoogiat, kuna vastavad normid on kehtivas õiguses täiesti olemas. VÕS § 182 lg 2 kohaselt lähevad ettevõtte üleandmisel üle kõik ettevõttega seotud kohustused. VÕS § 183 lg 1 kohaselt vastutab ettevõtte üleandja ettevõtte niisuguste kohustuste eest, mis on muutunud sissenõutavaks enne üleandmist, solidaarselt ettevõtte omandajaga. Solidaarvastutuse korral võib võlausaldaja VÕS § 65 lg 1 kohaselt nõuda täitmist igalt solidaarvõlgnikult, kusjuures seda igalt võlgnikult, mõnelt võlgnikult või kõigilt ühiselt ning seejuures täielikult või osaliselt. Pankrotiseaduse(PankrS) § 96 kohaselt võib solidaarvõlgniku pankroti korral võlausaldaja esitada pankrotivõlgniku vastu nõude kas tervikuna või osaliselt. See tähendab, et solidaarvõlgniku pankroti korral kitsendatakse võlausaldaja nõudevabadusi, mis tal on VÕS § 65 lg 1 kohaselt ning võlausaldaja peab otsustama, millises osas ta esitab oma nõude

pankrotistunud solidaarvõlgniku vastu. PankrS § 96 ilmneb selgelt seadusandja poolt ette nähtud olukord, kus pankrotivõlgnik on mingis võlasuhtes solidaarvõlgnik, järelikult on olemas ka vastavad võlausaldajad ning järelikult on vastaval võlausaldajal endiselt õigus valida, millise solidaarvõlgniku poole ja millises ulatuses nõudega pöörduda. PankrS § 96 sätestab küll teatud kitsendused, kuid ei muuda kohustuse solidaarsust ega vabasta teisi solidaarvõlgnikke vastutusest, suunates millegipärast kõik võlausaldajad üksnes pankrotistunud solidaarvõlgniku juurde. Ettevõtte üleandmine toob kaasa solidaarvastutuse, s.t omandades konkreetse ettevõtte, omandab isik ka solidaarvastutuse ettevõttega seotud paljude õigussuhete alusel. Ühe solidaarvõlgniku pankroti korral võivad võlausaldajad pöörduda oma nõuetega ettevõtte omandaja kui solidaarvastutaja poole. Juhul, kui selgub, et solidaarvastutust ei ole, on hageja käesoleva hagi esitanud ekslikult, solidaarvastutuse puudumisel on tegemist üksnes ühe võlgnikuga ning selleks on pankrotipesa. Selleks, et tähtaegselt oma nõue ka sellisel juhul pankrotimenetluses esitada, esitaski hageja pankrotihaldurile nõude, milles selgitas õiguslikult lahendemata olukorda. VÕS § 68 lg 1 räägib solidaarkohustuse rikkumisest tulenevast vastutusest. Antud juhul tekkis kohustus solidaarkohustusena alles ettevõtte üleminemisel ja kuni selle ajani oli tegemist tavapärase võlasuhtega. Võlgnik rikkus kohustust, jättes raha õigeaegselt maksmata. Sellest tulenevalt tekkis kohustus viiviste tasumiseks. Kostja võttis võlgniku ettevõtte üle ning ettevõttega seotud kohustuste osas tekkis VÕS § 183 lg–st 1 tulenevalt solidaarvastutus kõigi kohustuste osas, k.a nende kohustuste osas, mis tulenesid lepingute rikkumisest vms. Kostja on jätnud tähelepanuta asjaolu, et tema poolt viidatud norm kehtib solidaarkohustuse rikkumise suhtes, hagi esemeks olev viivisenõue on aga olemuselt küll rikkumisest tulenev kohustus, kuid rikutud pole solidaarkohustust, vaid sellele eelnevat kohustust. Kostja seisukoht

töövõtulepingutel nr TIV 53-12 ning TRV61-18_DOMINOS (fassaad). Töövõtulepingu TIV 53-12 punktist 2.1 tuleneb, et nimetatud töövõtulepingu objektiks on Viimsis Kõrgemäe 9 asuva korterelamus tehtavad ehitustööd. Kostja ei ole Viimsis Kõrgemäe 9 asuva korterelamu objektil töid teinud. Nimetatud objekti ehitustööd Trevelle Arenduse AS-i ja OÜ Artig KV vahelise lepingu kohaselt lõpetas Trevelle Arenduse AS. Kohtule esitatud tõenditest tuleneb, et ehitustöid Kõrgemäe 9 objektil jätkas ka pärast väidetavat ettevõtte üleminekut Trevelle Arenduse AS. Kõrgemäe 9 korterelamu ehitusobjektiga puudus kostjal igasugune side ning selle ehitamist jätkas Trevelle Arenduse AS. Seega töövõtuleping nr TIV 53-12 kostjale üle ei ole läinud. Viivis on tekkinud sellest, et hageja on nõudnud Trevelle Arenduse AS-ilt kohustuse täitmist ning viimane ei ole kohustust täitnud. Kostja vastu esitas hageja nõude esmakordselt alles 11.01.2008 esitatud hagiavalduses, mistõttu ei saanud kostja maksekohustust enne hagiavalduse esitamist rikkuda. Viivis, mida hageja kostjalt nõuab, on tekkinud Trevelle Arenduse AS-i tegevusest tulenevalt ning isegi solidaarvõla olemasolu eeldades ei saaks hageja kostja vastu viivisenõuet esitada. Seega on hageja nõue viivise osas ilmselgelt põhjendamatu. Hagiavaldusest nähtub, et hageja kogunõudest moodustas töövõtulepinguga nr TIV 53-12 seotud nõue 684 742 krooni. Arvestades hageja poolt hagiavalduses väljendatud printsiipi, et hageja nõuab viivist võrdselt põhinõudega, moodustas töövõtulepinguga TIV 53-12 seotud viivisenõue samuti 684 742,30 krooni suuruse osa kogu viivisenõudest. Seega kokku moodustavad töövõtulepinguga nr TIV 53-12 seotud nõuded 1 369 484,60 krooni hageja kogunõudest. Nimetatud summa osas on haginõue ilmselt alusetu, sest hageja faktiväidete tõesust eeldades ei ole selles osas hageja õiguste rikkumine kostja poolt üldse võimalik. Seega tuleb hageja nõue selles osas jätta vastavalt TsMS § 423 lg 2 p 1 läbi vaatamata. Hageja ülejäänud nõue on ilmselt alusetu. Hagiavalduse kohaselt moodustub hageja ülejäänud nõue summas 1 371 704,78 krooni nõuetest, mis seonduvad Rannamõisas Andruse põik 2 asuva kortermaja ehitustöödega. Konkreetsemalt tuleneb nõue esitatud arvetest nr 163/06 ja 167/07. Pärast Trevelle Arenduse AS-i ja OÜ Artig KV vahelise töövõtulepingu lõpetamist 15.01.2007 sõlmis kostja 16.01.2007 OÜ-ga Artig KV töövõtulepingu, mis hõlmas muuhulgas ka Andruse põik 2 asuva

kortermaja ehitamist. Sellest on hageja tuletanud, et kostjale on üle läinud Andruse põik 2 kortermajaga seotud Trevelle Arenduse AS-i ettevõte. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtub, et arve nr 163/07 ja selle aluseks olev teostatud tööde akt on koostatud 17.01.2007 ning Trevelle Arenduse AS-i esindaja poolt allkirjastatud 19.01.2007 ja arve nr 167/07 ning selle aluseks olev teostatud tööde akt on hageja poolt allkirjastatud 31.01.2007. Seega on mõlemad teostatud tööde aktid koostatud ja arved esitatud Trevelle Arenduse AS-ile pärast väidetava (16.01.2007) ettevõtte üleminekut. Ettevõtte üleminekul lähevad ettevõtte omandajale üle need õigused ja kohustused, mis olid olemas ettevõtte ülemineku hetkel. Asjaolu, et ettevõtte üleandja teeb pärast ettevõtte üleandmist kolmandate isikutega tehinguid ei mõjuta kuidagi ettevõtte omandaja õigusi ja kohustusi. Seega on hageja nõue kostja vastu summas 1 371 704,78 krooni, mis tuleneb töövõtulepingust nr TRV61-18_DOMINOS (fassaad), ilmselt alusetu ning selles osas ei saa kostja hageja õigusi kuidagi rikkuda. Kostja ei ole Trevelle Arenduse AS-i ettevõtet üle võtnud. Tegemist on hageja tõendamata ja paljasõnalise väitega. Kostjal oli töövõtuleping hoonete omaniku OÜ-ga Artig KV. Kostja andmetel oli hageja ja Trevelle Arenduse AS-i vahel sõlmitud seoses Tina tn ja Rannamõisa tn objektidega töövõtulepingud TIV 53-12 ja TRV61-18_Dominos, mis lõpetati seoses Trevelle Arenduse AS-i majandusraskustega. Hageja oli Trevelle Arenduse AS-iga alltöövõtjasuhtes ning töid teostati OÜ Artig KV kasuks. Kostja ja OÜ Artig KV vahel sõlmitud töövõtulepingutest nr 16-01.2007/1 ja 16-012007/2 selgub, et Tina ja Rannamõisa tn objektide ehituse tellis 16.01.2007 kostja käest kõnealuste hoonete omanik OÜ Artig KV. Töövõtulepingud nr 16-01.2007/1 ja 16-01-2007/2 ei oma Trevelle Arenduse AS-iga mingit puutumust. OÜ Artig KV sõlmis vastavad lepingud kostjaga pärast seda, kui oli selgunud, et Trevelle Arenduse AS-il on majanduslikud raskused ning ta ei suuda oma kohustusi täita. Seega ei vasta hageja väide kostjapoolsest Trevelle Arenduse AS-i ettevõtte ülevõtmisest faktilistele asjaoludele. Seetõttu tuleb TsMS § 423 lg 2 p 1 kohaselt jätta ka see nõue läbi vaatamata ning selles osas menetlus lõpetada. TsMS § 162 ning § 168 lg 2 tulenevalt tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja möönab, et tema juures töötab endisi Trevelle Arenduse AS-i töötajaid. Samas ei vasta tõele väide, et need töötajad oleksid võetud tööle ettevõtte üleminekul. Asjaolu, et kostja sõlmis töölepingud töötajatega ise, tähendab, et ettevõtte üleminekut ei ole toimunud. Tulenevalt Trevelle

Arenduse AS-i makseraskustest lõpetas OÜ Artig KV töövõtulepingu ja sõlmis kostjaga uue lepingu. Uute töötajate töölevõtmise puhul oli tegemist tavapärase konkurentsi küsimusega. Antud juhul puudub vaidlus, et kostja ei ole üle võtnud töövõtulepinguid TIV 53-12 ja TRV61-18_Dominos. Kostja vajas laienemise käigus ja seoses uute töötajate töölevõtmisega uusi tööruume. Kuna kostja emafirma Eesti Vesiehituse AS oli müünud oma kontorihoone Kopli 81 ja oli sõlminud uue asjaõiguslepingu Akadeemia tee 20 soetamiseks 01.04.2007, siis leppis kostja OVS Ehituse AS-iga kokku Pääsküla 8 ühe ruumi ajutise kasutamise kaheks kuuks. Ruumide ajutine kasutamine üürisuhte alusel ei ole seostatav ettevõtte üleminekuga. Tegemist oli ajutise lahendusega, kuni uutesse ruumidesse kolimisega. OVS Ehituse AS (nüüd Trevelle Arenduse AS) pakkus seoses äriühingu majandusraskustega oma firma sõidukeid ja muud vara müüa, et rahuldada alltöövõtjate nõudeid. Seoses kostja tegevuse laienemisega oli kostjal vaja seadmeid juurde soetada ja seetõttu osteti neid OVS Ehituse AS-ilt. Müügitehing sisaldas endas ainult seadmete soetamist. Mingeid nõuete ja kohustuste üleminekut pooled kokku ei leppinud. Seega ei ole seadmete müügitehing vaadeldav ettevõtte üleminekuna. Kuigi OÜ Artig KV sõlmis Tina ja Rannamõisa tn objektide suhtes töövõtulepingud kostjaga, siis Trevelle Arenduse AS jätkas oma tegevust Kõrgemäe objektil ja omas riigihanget Rakvere Kooli ehitustöödeks. Trevelle Arenduse AS tegeles puistevillaga, millega kostja ei tegele. Juhul, kui oleks toimunud ettevõtte üleminek, siis oleks kostja kindlasti võtnud üle ka kasumlikud objektid: Rakvere Kooli ehituse ja Kõrgemäe objekti. Trevelle Arenduse AS jätkas seal töid, mis näitab, et antud ettevõte, sattudes majanduslikesse raskustesse, loobus vähemtasuvamatest objektidest (Tina ja Rannamõisa), müüs oma võlgade likvideerimiseks vara (näiteks autod). Seega mingit ettevõtte üleminekut ei ole toimunud. See, et Trevelle Arenduse AS-i alltöövõtjast hageja ei ole saanud enda nõudeid antud äriühingu vastu rahuldatud, ei puutu kostja õigustesse ja kohustustesse. VÕS § 182 lg 1 kohaselt antakse lepingud üle lepingute ülevõtmise sätete järgi. VÕS § 179 lg 1 kohaselt võib lepingupool teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostjal puudub igasugune puutumus antud lepingutesse. Kostja esitas 23.04.2008 taotluse teha vaheotsus, millega tunnustada nõude põhjendamatust. Alternatiivselt taotles kostja hagi läbivaatamata jätmist,

kuivõrd hageja esitatud faktiväidete õigsust eeldades ei ole hageja õiguste rikkumine üldse võimalik. Käesoleval juhul on üks hageja käsitluse järgsetest solidaarvõlgnikest pankrotis ning üks Trevelle Arenduse AS-i võlausaldajatest on esitanud kohtule hagi kostja kui solidaarvõlgniku vastu, tuginedes väitele, et ettevõtte ülemineku tõttu vastutab kostja kõikide Trevelle Arenduse AS-i kohustuste eest solidaarselt pankrotivõlgnikuga. Kui eeldada, et hageja väide ettevõtte ülemineku ja solidaarvastutuse kohta vastavad tõele, siis tähendaks see seda, et kõikidel Trevelle Arenduse AS-i võlausaldajatel oleks õigus esitada nõudeid otse kostja vastu. Seega tekiks võlausaldajatel võimalus pankrotimenetlusest ja selle põhimõtetest kõrvale kaldudes oma nõudeid rahuldada. Sellises olukorras võivad saada kahjustatud nende võlausaldajate huvid, kes ei esita piisavalt kiiresti oma nõudeid kostja vastu, kuivõrd kiiremate võlausaldajate nõuete rahuldamise järgselt ei pruugi kostja varast piisata ülejäänud võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Samas on kaheldav, kas kohtuotsuse alusel täidetud nõue kostja vastu oleks hüpoteetilises tulevikus tekkivas kostja pankrotimenetluses tagasivõidetav. Eelnevast tulenevalt on tõenäoline, et nõuded hiljem esitanud võlausaldajad saavad oma nõude rahuldatud osaliselt kui üldse. Seega satuksid Trevelle Arenduse AS-i võlausaldajad sisuliselt ebavõrdsesse olukorda, kus ühed võlausaldajad saavad oma nõude täielikult rahuldatud ning teised kaotavad igasuguse võimaluse oma nõude rahuldamiseks. Kehtivas õiguses puudub norm, mis otseselt keelaks pankrotis oleva isiku võlausaldajal esitada otse nõudeid isikute vastu, kes vastutavad võla eest pankrotis oleva isikuga solidaarselt. Alates 01.01.2004 kehtiva PankrS § 97, mis reguleerib nõuete esitamist äriühingu kohustuste eest isiklikult vastutava osaniku vastu, on sätestatud põhimõte, et osaniku vastu saab nõuet esitada üksnes pankrotihaldur. Sealjuures on sätestatud ka, et nõude rahuldamisest saadu kuulub pankrotivara hulka. 01.01.2004 jõustunud pankrotiseaduse eelnõu seletuskirjas on § 97 regulatsiooni kehtestamise eesmärgina nimetatud asjaolu, et see säte võimaldab vältida võlausaldajate nn „võidujooksu”, saamaks täitedokumenti isiklikult vastutava osaniku vastu. Seletuskirja kohaselt tooks sellise „võidujooksu” lubamine kaasa kõrvalekaldumise võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttest, sest sellisel juhul õnnestuks mõnedel võlausaldajatel rahuldada kogu oma nõue ning seda just nimelt isiklikult vastutava osaniku vara arvel, teised aga peaksid endiselt piirduma üksnes jaotisega pankrotivarast.

Käesoleva kohtuvaidluse olustikuga sarnane on ka olukord, kus äriühingu võlausaldaja esitab nõude äriühingu juhatuse liikme vastu. Kuni 01.07.2002 kehtinud ÄS § 315 redaktsioon võimaldas võlausaldajal nõuet esitada otse aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu ja nõuda täitmist iseendale, siis täna kehtiv ÄS § 315 lubab pankrotimenetluses nõuet aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitada üksnes pankrotihalduril. Ka väljaspool pankrotimenetlust saab võlausaldaja tänase regulatsiooni järgi juhatuse liikmelt kahju hüvitamist nõuda üksnes aktsiaseltsile. ÄS § 315 sarnane muudatus on tehtud ka osaühingu juhatuse liikme vastutust sätestava ÄS § 187 osas. Seadusandja tahe õiguskorra kujundamisel on olnud suunatud sellele, et olukordades, kus äriühing on pankrotis, ent äriühingu kohustuste täitmist saab nõuda kolmandalt isikult, esitaks nõude kolmanda isiku vastu pankrotihaldur ning nõude täitmisel saadu laekuks pankrotivarasse. Puudub mõistlik põhjendus, miks käesoleva vaidluse asjaoludel peaks seadusandja tahe olema vastupidine analoogsete olukordadega. Seetõttu on ilmne, et seaduses esineb lünk, mille ületamise kõige tavapärasemaks viisiks on analoogia kasutamine. Käesoleval juhul on mitmest õigusnormist tuletatav seadusandja ühesugune tahe ning printsiip, millise alusel tuleks käesolev lünk ületada. Seega võib rääkida õiguse analoogia kohaldamisest lünga ületamiseks. Seadusandja tahteks PankrS § 97 sätestamisel ning ÄS § 315 ja § 187 muutmisel on olnud tekitada olukord, kus pankrotimenetluse puhul ei saaks pankrotivõlgniku võlausaldajad minna iseseisvate nõuetega isikute vastu, kes vastutavad pankrotivõlgniku võlgade eest solidaarselt pankrotivõlgnikuga. Selle asemel peaks nõudeid kolmanda isiku vastu esitama pankrotihaldur, kes tagab, et nõude rahuldamisel saadu laekub pankrotivarasse ja see jaotatakse võlausaldajate vahel vastavalt pankrotiõiguse põhimõtetele. Nõudeid kolmandate isikute vastu esitab üksnes pankrotihaldur ning võlausaldaja ise ei ole õigustatud kolmanda isiku vastu nõuet esitama. Hagejal puudub õigus nõuete esitamiseks kostja vastu. Hageja kui võlausaldaja õigused on tagatud ka olukorras, kus hageja ei saa nõudeid otse kostja vastu esitada. PankrS § 55 lg 1 kohaselt kaitseb pankrotihaldur kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagab seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse. PankrS § 55 lg 3 p 1 alusel selgitab haldur välja võlausaldajate nõuded, valitseb pankrotivara, korraldab selle moodustamise ja müügi ning pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamise. Seega on halduri

ülesandeks kõigi võlausaldajate, s.h hageja, õiguste kaitse ning pankrotivara moodustamine ja tagasivõitmine. Kui pankrotihaldur jätab oma pankrotiseadusest ja muudest õigusaktides tulenevad kohustused täitmata, vastutab ta sellega kaasnevate võimalike negatiivsete tagajärgede eest (PankrS § 63 lg 1). PankrS § 96 sätestab, et kui pankrotivõlgnik vastutab võlausaldaja ees solidaarselt teise isikuga, võib võlausaldaja esitada pankrotivõlgniku vastu nõude kas tervikuna või osaliselt. Kui solidaarvõlgnik on osa võlast tasunud, arvatakse see osa nõudest maha. Nimetatud sättest tuleneb võlausaldaja jaoks eriolukord, kus ta peab valima isikuliselt, kelle vastu ja kui suures ulatuses ta oma nõude esitab. Kui ta otsustab esitada nõudeid nii pankrotis oleva kui ka pankrotis mitteoleva isiku vastu, siis peab ta määrama, kui suures osas ta kummagi isiku vastu nõude esitab ning vastava otsuse järgselt tuleb senist ühtset nõuet käsitleda analoogselt kahe nõudega – ühe menetlemine, rahuldamine ja rahuldamise ulatus selgub pankrotimenetluses ning teise nõude menetlemine ja rahuldamine toimub nõude mittevabatahtliku täitmise korral hagimenetluse kaudu vastava kohtulahendi sundtäitmisega. Käesolevaks hetkeks on hageja oma nõude täies mahus Trevelle Arenduse AS-i pankrotimenetlusse esitanud ning seda nõuet on ka pankrotimenetluses tunnustatud. Seega hiliseim hageja tahe on selgelt suunatud sellele, et hageja nõue rahuldada pankrotimenetluses. Seega on hageja teinud valiku ja otsustanud esitada nõude Trevelle Arenduse AS-i vastu. Seetõttu ei ole hagejal enam võimalik esitada nõuet kostja vastu. Lisaks PankrS § 96 tuleneb hageja nõude osaline põhjendamatus ka VÕS § 68 lg 1, mille kohaselt ei vastuta solidaarvõlgnik solidaarkohustuse rikkumise eest teise solidaarvõlgniku poolt. Riigikohus on tsiviilasjas nr 32-1-111-04 leidnud, et VÕS § 68 lg 1 järgi vastutab ka solidaarvastutuse puhul lepingu rikkumise eest üksnes see solidaarvõlgnik, kes on lepingut rikkunud, s.t õiguskaitsevahendeid lisaks kohustuse täitmise nõudele saab rakendada esmajoones selle võlgniku suhtes. Nii saab viivist nõuda üksnes sellelt solidaarvõlgnikult, kes on täitmisega viivituses. Maakohtu otsus ja põhjendused Maakohus tegi vaheotsuse, milles tunnistas hageja nõude põhjendamatust ja luges selle TsMS § 449 lg 2 kohaselt lõppotsuseks. Vaidlus on poolte vahel selles, kas kostja on solidaarvõlgnik pankrotivõlgnikuga ja kas Trevelle Arenduse AS-i ettevõte on üle antud kostjale.

Pankroti väljakuulutamisega loetakse PankrS § 42 kohaselt võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks. PankrS § 44 lg 1 kohaselt pärast pankroti väljakuulutamist võivad pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. Nõuete rahuldamine toimub pankrotiseaduses sätestatud korras. Kohus asus seisukohale, et pankrotimenetluses tuleb võlausaldajaid kohelda võrdselt. Seega peab võlausaldajatel olema võimalus saada pankrotimenetlusest oma nõudele rahuldust võrdsetel alustel arvestades nõude rahuldamisjärku. Argumenteeritud on kostja seisukoht, et kui kõikidel Trevelle Arenduse AS-i võlausaldajatel oleks õigus esitada nõudeid otse kostja vastu, siis tekiks võlausaldajatel võimalus pankrotimenetlusest ja selle põhimõtetest kõrvale kaldudes oma nõudeid rahuldada. Sellises olukorras võivad saada kahjustatud nende võlausaldajate huvid, kes ei esita piisavalt kiiresti oma nõudeid kostja vastu. Asjakohane on kostja osundamine PankrS § 55 lg 1, mille järgi haldur kaitseb kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagab seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse. PankrS § 55 lg 3 p 1 kohaselt selgitab haldur välja võlausaldajate nõuded, valitseb pankrotivara, korraldab selle moodustamise ja müügi ning pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamise. Seega on halduri ülesandeks kõigi võlausaldajate, s.h. hageja, õiguste kaitse ning pankrotivara moodustamine ja tagasivõitmine. Seetõttu kui hüpoteetiliselt olekski kostja ja Trevelle Arenduse AS-i vaheliste suhete näol tegemist ettevõtte üleminekuga, peaks haldur esitama vastavad nõuded ettevõtja omandaja vastu ning tagasivõidetud vara lisanduks pankrotivarale, mille arvel rahuldataks võlausaldajate (s.h. hageja) nõuded. Ebaõige on hageja viide PankrS § 96, mille kohaselt kui võlgnik vastutab võlausaldaja ees solidaarselt teise isikuga, võib võlausaldaja esitada pankrotivõlgniku vastu nõude kas tervikuna või osaliselt. Kui solidaarvõlgnik on osa võlast tasunud, arvatakse see osa nõudest maha kuna hageja on esitanud sama nõude nii Trevelle Arenduse AS-i pankrotimenetluses kui ka käesolevas asjas kostja vastu. Kuna hageja nõue 2 741 189,38 krooni on tunnustatud Trevelle Arenduse AS-i pankrotimenetluses, siis töövõtulepingutest nr TIV 53-12 ja nr TRV6118_DOMINOS (fassaad) tuleneva sama nõude 2 741 189,38 krooni

esitamine kostja vastu on põhjendamatu, tuginedes PankrS § 42 ja § 44. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Poolte vahel on vaidlus selles, kas ettevõtte ülevõtmise korral on võlausaldajal õigus solidaarvastutuse alusel esitada nõue ettevõtte ülevõtja vastu ka juhul, kui ettevõte (ettevõtte endine omanik) on pankrotistunud. Kohus on asunud seisukohale, et kuna pankrotimenetluses peab võlausaldajaid kohtlema võrdselt ning kuna pankrotimenetluses kaitseb võlgniku ja võlausaldajate huve pankrotihaldur, siis seetõttu ei saaks võlausaldaja esitada ettevõtte üleminekust tulenevat nõuet ettevõtte ülevõtja kui solidaarvõlgniku vastu, vaid peab selle tingimata esitama üksnes pankrotimenetluse kaudu pankrotivõlgniku vastu. Kohtu selline seisukoht ei põhine seadusel. Kuna kohus on leidnud, et hagi on õiguslikult põhjendamatu, ei ole apelleeritavas otsuses käsitletud vaidluse sisulisi asjaolusid. Seetõttu on apellatsiooniastmes poolte vahel vaidlus üksnes õiguse tõlgendamise/rakendamise osas. Kohus on kehtiva materiaalõiguse rakendamise asemel asunud õiguse analoogiaga ja aruteluga täitma olematut lünka. Hageja leiab, et pankrotimenetluses peab võlausaldajaid kohtlema võrdselt ja et pankrotimenetluses kaitseb pankrotivõlausaldajate huve pankrotihaldur. Kohus on eksinud selles, et on ilma seadusest tuleneva aluseta, tuginedes üksnes nendele põhimõtetele, jätnud kõrvale seaduses otse kirjas olevad normid. Hageja leiab, et VÕS § 182 lg 2 kohaselt lähevad ettevõtte üleandmisel üle kõik ettevõttega seotud kohustused. VÕS § 183 lg 1 kohaselt vastutab ettevõtte üleandja ettevõtte niisuguste kohustuste eest, mis on muutunud sissenõutavaks enne üleandmist, solidaarselt ettevõtte omandajaga. Solidaarvastutuse korral võib võlausaldaja VÕS § 65 lg 1 kohaselt nõuda täitmist igalt solidaarvõlgnikult, kusjuures seda igalt võlgnikult, mõnelt võlgnikult või kõigilt ühiselt ning seejuures täielikult või osaliselt. Pankrotiõiguse normid niisugust solidaarvastutust ei tühista, nagu kohus on sisuliselt väitnud, vaid üksnes toovad sisse teatud piirangud. PankrS § 96

kohaselt võib solidaarvõlgniku pankroti korral võlausaldaja esitada pankrotivõlgniku vastu nõude kas tervikuna või osaliselt. Praktikas tähendab see, et solidaarvõlgniku pankroti korral kitsendatakse võlausaldaja nõudevabadusi, mis tal on VÕS § 65 lg 1 kohaselt ning võlausaldaja peab otsustama, millises osas ta esitab oma nõude pankrotistunud solidaarvõlgniku vastu. PankrS §-st 96 ilmneb seadusandja poolt ette nähtud olukord, kus pankrotivõlgnik on mingis võlasuhtes solidaarvõlgnik, järelikult on olemas ka vastavad võlausaldajad ning järelikult on vastaval võlausaldajal endiselt õigus valida, millise solidaarvõlgniku poole ja millises ulatuses nõudega pöörduda. PankrS § 96 sätestab küll teatud kitsendused, kuid ei muuda kohustuse solidaarsust ega vabasta teisi solidaarvõlgnikke vastutusest, suunates millegipärast kõik võlausaldajad üksnes pankrotistunud solidaarvõlgniku juurde. Seega ei ole seaduses lünka ning olemasolevate normide asemel ei saa kasutada õiguse analoogiat. Kohtu asus seisukohale, et juhul, kui kõikidel pankrotivõlausaldajatel oleks võimalus esitada nõudeid otse ettevõtja ülevõtja vastu, oleks võlausaldajatel võimalus rahuldada oma nõudeid ka pankrotimenetluse väliselt ning võiksid saada kahjustada nende võlausaldajate huvid, kes ei esita oma nõudeid ülevõtja vastu piisavalt kiiresti. Arutluskäik on õiguslikult ka ebatäpne. Kõigil pankrotivõlausaldajatel ei pea olema pankrotivõlgniku ja ettevõtte ülevõtjaga solidaarse vastutusega võlasuhet. Võimalik on ka olukord, kus pankrotivõlausaldajal ongi nõue üksnes pankrotivõlgniku vastu. Samas ei ole midagi ebaõiget, kui need võlausaldajad, kelle ees vastutavad solidaarselt nii pankrotivõlgnik kui ka ettevõtte ülevõtja, ei esita oma nõudeid pankrotivõlgniku vastu, vaid üksnes ettevõtte ülevõtja kui solidaarvõlgniku vastu. Kohus on olnud arutluses ebaloogiline, väites, justkui võiksid pankrotivõlglaseks mitteoleva solidaarvõlgniku vastu nõuete esitamise korral saada kahjustatud nende võlausaldajate huvid, kellel võiks olla õigus pöörduda ettevõtte ülevõtja kui solidaarvõlgniku vastu, kuid kes ei esita niisuguseid nõudeid piisavalt kiiresti. Olukord kus isik, kellel on õigus nõue esitada, kuid kelle nõude esitamise aega piirab näiteks aegumistähtaeg, on kehtivas õiguskorras tavapärane ja õiguspärane. Seda, kui üks või teine või paljud võlausaldajad ei esita oma nõudeid õigeaegselt, ei saa mingil juhul käsitleda kui nende õiguste kahjustamist.

Kohus on leidnud, et kuna pankrotivõlausaldajaid esindab pankrotihaldur, siis peab ka hagejat esindama haldur, kes esitab ettevõtte üleminekust tulenevad nõuded pankrotivõlgniku nimel ettevõtte ülevõtja vastu ning tagasivõidetud vara lisanduks pankrotivarale. Jääb ebaselgeks, kas kohus on silmas pidanud, et pankrotihaldur peaks esindama kõiki võlausaldajaid, kellel on pankrotivõlgniku ja ülevõtja kui solidaarvõlgnike vastu nõue, või ainult neid, kes on oma nõude esitanud pankrotimenetluses. Kui niisugune võlausaldaja pankrotimenetluses oma nõuet ei esita ning esitab nõude üksnes ülevõtja vastu otse, siis ilmselt ei saaks pankrotihaldur teda esindada. Kui selline võlausaldaja esitab PankrS § 96 kohaselt nõude osaliselt pankrotivõlgniku vastu ja osaliselt pankrotivõlgnikuks mitteoleva solidaarvõlgniku vastu, ei ole selge, kas kohtu arvates peaks pankrotihaldur esindama võlausaldajat siis mõlemas menetluses. Arutelu alt on väljas olukord, kus solidaarvõlgnevus ei tulene mitte ettevõtte ülevõtmisest, vaid mingist muust õigussuhtest. Ei ole selge, kas ka sel juhul peaks ühe solidaarvõlgniku pankroti korral kõik võlausaldajad esitama oma nõuded just tema vastu. Kohtu arutelust ei selgu, miks ja mille alusel peaks ühte konkreetset tüüpi solidaarvastutus ühe solidaarvõlgniku pankroti korral ära kaduma ning kõik võlausaldajad peaksid oma nõuded just pankrotivõlgniku vastu suunama, samas kui mõnda teist tüüpi solidaarvastutus jääks alles ning sellise õigussuhte alusel võiks esitada nõudeid nn tavakorras arvestades PankrS § 96 sätestatud piirangut. Samas kui võlausaldaja esitab oma nõude pankrotivõlgniku vastu, tekiks pankrotivõlgnikul teatud tagasivõitmise võimalus solidaarvõlgniku vastu ning olukord ei erineks ettevõtte ülevõtmisest tuleneva solidaarvastutuse olukorrast. Seega jääb arusaamatuks, mida kohus oma arutluskäiguga siiski on tahtnud väljendada. Arusaamatu on, miks on hageja viide PankrS §-le 96 ebaõige. Ebaselgeks jääb, miks kohus arvab, et hageja on esitanud sama nõude nii pankrotimenetluses kui ka kostja vastu. Oluline on mõista hageja poolt pankrotimenetluses ja antud kohtuvaidluses esitatud nõuete omavahelist vahekorda. Tuleb eristada olukorda, kus pankrotivõlgniku ja kolmanda isiku solidaarvastutus on ilmne ja vaieldamatu ning kus võlausaldaja saab PankrS § 96 kohaselt teha teadliku valiku, kelle vastu ja kui suures osas nõue esitada, olukorrast, kus pole selge, kas solidaarvastutus on olemas või ei ole. Juhul, kui leiab kinnitust kostja solidaarvastutus, siis pankrotimenetluses hageja oma nõuet vastavalt sellele tingimusele ei

realiseeri, s.t solidaarvastutuse olukorras on hageja teinud valiku suunata nõue täielikult kostja vastu. Juhul kui selgub, et solidaarvastutust ei ole, ei ole hagejal põhimõtteliselt võimalik valida ning nõue tuleb suunata ainuvastutaja ehk pankrotivõlgniku vastu, mida selliseks puhuks käesoleval juhul ongi vastava tingimusega tehtud. Eeltoodust tulenevalt on arusaamatu ja ebaõige kohtu üldine arutelu ning seisukoht, et kuna hageja nõuet on pankrotimenetluses tunnustatud, peaks olema välistatud nõude esitamine solidaarvõlgniku vastu viidates PankrS §-le 42 ja §-le 44. Hageja kui pankrotivõlausaldaja ongi esitanud oma nõude pankrotivõlgniku vastu PankrS sätestatud korras. Solidaarvõlgniku vastu esitatavaid nõudeid ei reguleeri pankrotiseadus rohkem kui §-i 96 kaudu ning solidaarvastutuse tuvastamise korral on nõue esitatud korrektselt. Nõue on esitatud vastavalt PankrS §-le 96 üksnes pankrotivõlgnikuks mitteoleva solidaarvõlgniku vastu. Apellatsioonkaebuse vastus Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu täies ulatuses ja palub jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ning asi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Poolte vahel oli vaidlus selles, kas on toimunud ettevõtte üleminek kostjale ja kas kostja on solidaarvõlgnik pankrotivõlgnik Trevelle Arenduse AS-ga. Pärnu Maakohtu 28.11.2007 otsusega on välja kuulutatud Trevelle Arenduse AS-i (eelmine ärinimi OVS Ehituse AS) pankrot. Hageja on esitanud 25.01.2008 Trevelle Arenduse AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses tingimusliku nõudeavalduse 2 741 189,38 krooni, millest põhivõlg moodustab 1 370 594,69 krooni ja viivis 1 370 594,69 krooni. Vaidlust ei ole selles, et OVS Ehituse AS ja hageja olid sõlminud 15.03.2006 töövõtulepingu nr TIV 53-12 ja 11.10.2006 töövõtulepingu nr TRV61-18_DOMINOS (fassaad) ning hageja poolt pankrotimenetluses esitatud nõue tulenes eelnimetatud lepingu alusel esitatud arvete tasumata

jätmisest ja viivisest. Hageja nõue on 13.03.2008 tunnustatud Trevelle Arenduse AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses tingimusliku nõudena teises rahuldamisjärgus. 14.01.2008 (postitatud 11.01.2008) esitas hageja käesolevas asjas kostja vastu nõude 2 741 189,38 krooni, milline tulenes töövõtulepingutest nr TIV 53-12 ja nr TRV61-18_DOMINOS (fassaad). Hageja on nõudes tuginenud asjaolule, et kostja on omandanud ettevõtte ja VÕS § 65 lg 1 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt kui solidaarvõlgnikult enne üleandmist sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmist. Kostja taotles maakohtult vaheotsuse tegemist nõude põhjendatuse tuvastamiseks. Kohus rahuldas taotluse. Ringkonnakohus leiab, et esmalt tuli kohtul nõude põhjendatuse hindamisel lahendada küsimus ettevõtte üleminekust ja tuvastada, kas on olemas nõude rahuldamise esimene eeldus. VÕS § 180 sätestab ettevõtte tehingulise üleandmise lubatavuse ning määratleb ettevõtte koosseisu. Hageja leiab, et toimus ettevõtte üleminek, mis on teda kui võlausaldajat kahjustanud. Hageja on nõude aluseks olevaid asjaolusid põhjendanud ja selgitanud ettevõtte ülemineku momendi, s.t ajahetke tuvastamisega seonduvat, millal oli tema arvates üle antud piisavalt õigusi ja lepinguid ning kostjal oli võimalus üleantud õiguste ja lepingutega ettevõtte senist tegevust jätkata. Kohtul tuli hinnata hageja väiteid kinnitavaid tõendeid, et kostja juures töötab endisi Trevelle Arenduse AS-i töötajaid, et kasutati üleandja ruume ja sõidukeid ja muud vara jne. Hageja leiab, et tema nõue tuleneb üle võetud ettevõttega seotud kohustustest, millised olid ettevõtte üleandmise ajal olemas. VÕS 183 lg 1 kohaselt enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad kohustuse täitma solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt neist või mõnelt neist. Kostja vastuväitel solidaarkohustust ei eksisteeri. Kui kohus ettevõtte üleminekut ei tuvasta, on alus jätta hagi kui õiguslikult põhjendamatu rahuldamata ja hageja saab oma nõude realiseerida pankrotimenetluse kaudu. Kui ettevõtte üleminek on leidnud tuvastamist, on kostja ettevõtte omandajana solidaarvõlgnik VÕS § 183 lg 1 järgi koos

üleandjaga. Õige on apellandi väide, mille kohaselt pankrotiseaduse normid solidaarvastutust ei välista, vaid üksnes toovad sisse teatud piirangud. PankrS § 96 ei muuda kohustuse solidaarsust ega vabasta teisi solidaarvõlgnikke vastutusest. PankrS § 96 kohaselt võib juhul, kui võlgnik vastutab võlausaldaja ees solidaarselt teise isikuga, esitada võlausaldaja nõude võlgniku vastu kas tervikuna või osaliselt. Kui solidaarvõlgnik on osa võlast tasunud, arvatakse see osa nõudest maha. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtul tuvastada, milline on solidaarkohustuse suurus, kui suures ulatuses on see esitatud pankrotimenetluses ning millises ulatuses on nõue pankrotimenetluses rahuldatud. VÕS § 65 lg 2 kohaselt vabastab üksiku solidaarvõlgniku kohustuse osaline või täielik täitmine vastavas ulatuses täitmise kohustusest teise solidaarvõlgniku. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusnormide olulise rikkumise tõttu, mis seisnes puudulikus eelmenetluse läbiviimises ja TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud ülesannete täitmata jätmises. Ringkonnakohus leiab, et maakohus oleks pidanud selgitama menetlusosalistele asjaolude tõendamise vajadust ja tegema ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Esitatud tõenditest aga ei nähtu, kas ja millises ulatuses on tegemist sama nõudega. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja lahendamiseks olulist tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise tagamiseks juhinduma TsMS §-dest 348 ja 351. TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võib kohus vajadusel teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Hagejal tuleb tõendada solidaarkohustuse suurus ja kui suures ulatuses on ta sellest esitanud nõude pankrotimenetluses ning millises ulatuses on tema nõue pankrotimenetluses rahuldatud. Nimetatud puudust ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada ja seetõttu tuleb tsiviilasi saata TsMS § 656 lg 2 alusel maakohtusse uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel.

I.Nõmm

U.Loonurm A.Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.