Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

tasumata rendimaksed kokku 36 697, 80 krooni, liisingueseme omandamisega tekkinud hüvitamata kulu ehk vara jääkmaksumus 246 088 krooni ja vara valduse taastamise ja realiseerimisega kantud otsesed kulutused 8800 krooni. Lepingust nr 972933L liisingueseme omandamisega tekkinud hüvitamata kulu ehk vara jääkmaksumus 246 087, 97 krooni ja vara valduse taastamise ja realiseerimisega kantud otsesed kulutused 10 500 krooni. Lepingust nr 972930L liisingueseme omandamisega tekkinud hüvitamata kulu ehk vara jääkmaksumus 706 104, 25 krooni ja tasumata rendimaksed kokku 143 137, 82 krooni. Pärast valduse taastamist asus hageja vara võõrandama, kuid vara võõrandamisest saadud hind ei katnud liisingulepingutest tulenevat võlgnevust, mistõttu nõudis hageja kostjalt lepingu nr 972931L järgi võlgnevust 178 774, 24 krooni, kuna vara realiseeriti 150 000 krooni eest; lepingu nr 972932L järgi võlgnevust 71 585, 80 krooni, kuna vara realiseeriti 220 000 krooni eest; lepingu nr 972933L järgi võlgnevust 31 587, 97 krooni, kuna vara realiseeriti 225 000 krooni eest; lepingu nr 972930L järgi võlgnevust 319 242, 07 krooni, kuna vara realiseeriti 530 000 krooni eest. Hageja palus välja mõista kostjalt kokku 601 190, 08 krooni. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole tõendanud kahju suurust ega kostja õigusvastast käitumist. Kostja taotles aegumise kohaldamist. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja mõistis välja hagejalt kohtukulu 15 000 krooni kostja kasuks. Kohus leidis, et hagi on põhjendamata ja tõendamata. Kohus tugines vaidluse lahendamisel tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg-le 1, §-le 174, § 222 lg-le 1 ja 2. Aegumise vastuväite osas leidis kohus, et hagi ei ole aegunud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1). Pooled sõlmisid 21.-22.08.1997 neli kapitalirendi lepingut, mis on lõpetatud ja vara hagejale tagastatud. Hageja esitas kohtule lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude. Kohus asus seisukohale, et lepingu mittenõuetekohase täitmise, kahju olemasolu ja suuruse tõendamise kohustus on hagejal. Kapitalirendilepingute lõpetamise aktidest nähtuvalt lõpetas hageja kostjaga lepingud nr 972932L ja 972933L 05.10.1998 ning lepingu nr 972931L 06.10.1998 põhjusel, et kostja rikkus kõikide aktis märgitud kapitalirendilepingu p-de 2.4, 2.5, 5.10.6 nõudeid. Aktis ei ole esile toodud, milliste konkreetsete tegudega kostja aktis märgitud lepingu punkte rikkus, millisel perioodil ja summas esines maksete võlgnevus või kuidas ja millisel määral oli vara säilimise ja korrashoiu kohustust rikutud. Kostjale adresseeritud 07.09.1999 kirjast pealkirjaga „lepingu lõpetamise teatis“ nähtuvalt ei olnud kostja hageja raamatupidamise andmetel lepingute nr 972930P ja 972929L, mille alusel sai kostja hagejalt enda valdusse veoautod MB 1840 LS Actros ning 971532L, mille alusel sai kostja hagejalt enda valdusse arvutustehnikat vastavalt AS-i MIH arvele nr 9/97 (mis ei ole käesoleva vaidluse ese), tasunud hagejale kohaselt makseid ja võlgnevus 204 kalendripäeva eest oli 331 893, 77 krooni. Seejuures ei ole lepingu lõpetamise kirjas märgitud, kas kostja oli maksed jätnud tasumata kõikide lepingute alusel või ühe lepingu alusel, ega esile toodud iga lepingu järgset võlgnevuse summat ega perioodi. Kirjast nähtuvalt teatas hageja kostjale, et ta loeb lepingu ühepoolselt ennetähtaegselt lõpetatuks alates 23.09.1999, juhul kui selleks kuupäevaks ei ole maksevõlgnevuse summa hageja märgitud arvelduskontole laekunud. Esitatud tõendist jääb ebaselgeks, kas hageja luges kirjaga lõpetatuks kõik kolm kirjas märgitud lepingut või üksnes ühe või kaks kirjas märgitud lepingut, sest lepingu nr 972929L oli kostja lõpetanud juba 06.10.1998 aktiga. Seejuures ei tõenda antud kiri lepingu 972930L lõpetamist ega lepingu rikkumist maksete võlgnevuse tõttu, sest hageja väited selle kohta, et lepingut 972930L muudeti poolte kokkuleppel ning see sai

numbriks 972930P on paljasõnalised ja tõendamata ning kirjas on võlgnevust ette heidetud ka lepingute osas, mis ei ole käesoleva vaidluse esemeteks. 13.05.2005 kirjas kostjale, mida hageja peab ühtlasi pankrotihoiatuseks, on loetletud üles võlgnevus lepingute nr 972930L, 972931L, 972933L ja 972932L alusel summaarselt 591 560, 35 krooni, eristamata iga lepingu alusel kujunenud võlgnevust. Ka nähtub kirjast, et lepingu nr 972930L numbrit muudetud ega tähte „L“ tähega „P“ asendatud ei ole. Kapitalirendilepingu nr 972930L lisast nr 3 detsembrikuust 1997 nähtub, et lepinguosaliste kokkuleppel vähendati väljaostmata vara maksumust 965 699, 68 kroonile, kuid ei muudetud seejuures lepingu numbri juurde kuuluvat tähte. Tõendamata on, et pooled koostasid ja allkirjastasid kooskõlas lepingu p-dega 16.1 ja 16.1.1 eelnimetatud lisale 3 lisa 1 ehk uue maksegraafiku ning uue maksegraafiku periood ja tasumisele kuuluv summa. Hageja kohtuistungil antud seletustest nähtuvalt oli lepingute lõpetamise aluseks kostjapoolse maksekohustuse rikkumine lepingu nr 972930L osas ja kõik lepingud lõpetati 23.09.1999. Kostja vastuväidete kohaselt andis ta lepingu nr 972930L esemeks oleva vara valduse üle hagejale hiljemalt 05.10.1998, mille tõendamiseks on ta esitanud 09.03.1998 kirja poolte läbirääkimiste kohta 1998. aastal veokite riiklike numbrimärkidega 078 AMO (leping nr 972930L) ja 992 AMD (ei ole hõlmatud käesoleva vaidlusega) kasutamise üle. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalused lepingud on käesolevaks ajaks lõpetatud ja vara üle antud, kuid hageja ei ole tõendanud seoses esitatud tõendite puudulikkuse ja vastuolulisusega lepingute tegeliku lõpetamise ja liisitud vara üleandmise aega. Vara müügi ja nõude arvestuse kohta on esitanud hageja 30.05.2005 õiendid, millest nähtuvalt oli kostjal debitoorne võlgnevus lepingu nr 972932L osas 36 697, 80 krooni ja lepingu nr 972930L osas 143 137, 82 krooni, kuid võlg puudus lepingute nr 972931L ja nr 972933L alusel. Sama vara müügi ja nõude arvestuse kohta on esitanud hageja uued 19.04.2007 õiendid, millest nähtuvalt puudus kostjal debitoorne võlgnevus ka lepingu nr 972932L osas, mis varasema õiendi järgi pidi olema 36 697, 80 krooni. Seega ei olnud kostja liisingulepingute nr 972931L, nr 972932L ja nr 972933L osas lepingu p 2.4 ja 2.5 rikkunud ning puudub TsK § 222 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldus - kohustise mittenõuetekohane täitmine. Pooltevahelistes lepingutes ei ole kokku lepitud selles, et liisinguandja võib lõpetada kõik liisingulepingud kogumis, kui rikutakse ühte lepingut, mistõttu antud vaidluses pidi hageja tõendama iga lepingu rikkumist eraldi. Hageja tõendid lepingu nr. 972930L rikkumisega tekitatud kahju kohta on vastuolulised. Nii nähtub vara müügi ja nõude arvestuse kohta esitatud hageja 30.05.2005 õiendist, et lepingu nr 972930L osas on hagejal kostja vastu nõue kokku 319 242, 07 krooni, kuid 19.04.2007 õiendist, et hagejal on kostja vastu nõue kokku 376 747, 19 krooni. Sama lepingu esemeks oleva veoauto MB 1840 LS Actros reg.nr. 078 AMO realiseerimisest saadud 530 000 krooni puhul on tõendamata, et see oli vara tagastamise aegne turuväärtus ja asjaolu, et liisinguvara müüdi hariliku väärtuse ehk turuhinnaga avalikul autoturul. Mitte müües veokit avalikul autoturul võidi veok müüa alla selle hariliku väärtuse, mistõttu ei saa hinnata, kas realiseerimisest saadud summa ehk müügihind on põhjendatud. Kuna nii õiendid ja teatised kui ka tabelid võlgade ja vara arvestamise ning vara üleandmisevastuvõtmise kohta on hageja koostanud tagantjärele kohtule esitamiseks ning nende aluseks olevaid algdokumente - esialgselt kostjale väljastatud arveid, liisinguvara müügilepingut, vara üleandmise-vastuvõtmise akti, vara hindamisakti vms, tõenditena esitatud ei ole, siis ei ole võimalik kontrollida kostja debitoorse võlgnevuse ega ka vara realiseerimisest saadud summade vastavust tegelikkusele.

Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada osaliselt ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt välja 248 106, 64 krooni suurune debitoorne võlgnevus. Menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud protsessiõiguse norme, ebaõigesti hinnanud tõendeid ning jätnud kohaldamata õiged materiaalõiguse normid. 25.04.2007 toimunud kohtuistungil esitas hageja kohtule 19.04.2007 kirjaliku õiendi ning teatise, mille kohaselt jättis kostja lepingu nr 972930L eest tasumata rendimaksed perioodil 15.12.1998 kuni 15.09.1999, mistõttu on kostja lepingust nr 972930L tulenev debitoorne võlgnevus 248 106, 64 krooni. Ülalmainitud summa tasumise kohustus tuleneb lepingu nr 972930L lisaks olevate üldtingimuste p-dest 2.4 ja 2.5 ning TsK § 173 lg-st 1 ja §-st 174. Maakohus on jätnud vastavad sätted arvestamata ning võlgnevuse välja mõistmata. Maakohus on pannud TsK §-s 227 fikseeritud põhimõtet arvestamata süü (kostja poolse debitoorsete maksete tasumata jätmise) tõendamiskoormuse kohustust rikkunud kostja asemel hagejale, viidates, et hageja ei ole esitanud oma debitoorse nõude algdokumente (nt kostjale väljastatud arveid) ja kohus ei saa kontrollida debitoorse võlgnevuse vastavust tegelikkusele. Samas ei ole kohus selgitanud, miks ta on jätnud tähelepanuta või pidanud tõendamiskõlbmatuks hageja poolt esitatud õiendit ning teatist debitoorse nõude arvestusega. Kuigi kostja on menetluse käigus väitnud, et ta lepingust nr 972930L tuleneva hageja debitoorse võlaga ei nõustu, ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et ta on debitoorses võlgnevuses sisalduvad kuumaksed osaliselt või täielikult tasunud või esineb muu asjaolu, mis võtaks talt kohustuse mainitud debitoorset võlgnevust tasuda. Hageja on esitanud lepingu nr 972930L lõpetamise tõendamiseks hagiavalduse lisana 07.09.1999 väljastatud lepingu lõpetamise teatise, mille kohaselt on kõik vastavas teatises fikseeritud lepingud, sh leping nr 972930L lõpetatud 23.09.1999. Asjaolu, et vastavas teatises on lepingu nr 972930L viimase tähe asemel hageja arvutiprogrammi ülesehitusest tulenevalt täht „P”, ei muuda fakti, et tegemist oli reaalselt lepinguga nr 972930L ning ühe ja sama lepingu objektiga. Kostja pole tõendanud ning puudusid ka muud näitajad, mis oleksid viidanud, et hageja ning kostja vahel oli sõlmitud kaks erinevat lepingut: leping 972930L ja leping 972930P. Leping nr 972930L varasemale lõpetamisele ei viita ning seda ei tõenda ükski kostja poolt esitatud tõend, sh kostja väidetavalt 09.03.1998 hagejale esitatud kiri, mis peaks näitama, et hiljemalt 05.10.1998 andis kostja lepingu nr 972930L objektiks olnud rendiobjekti valduse hagejale tagasi. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse kas läbi vaatamata või rahuldamata. Vastustaja väitel on apellatsioonkaebus esitatud hilinemisega, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata. Kaebus tuleks läbi vaatamata jätta ka seetõttu, et hageja on muutnud kaebuses hagi eset (TsMS § 637 lg 1 p 6). Vastustaja vaidleb hageja nõudele vastu ka sisuliselt, jäädes oma seniste vastuväidete juurde. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kaevatav kohtuotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 kohaselt jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 kolleegium ei korda otsuse põhjendusi, sest nõustub nendega. Apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks, nagu soovib vastustaja, ei ole alust (kaebus on tähtaegne, hagi eset ei ole selles muudetud).

Hageja on apellatsiooni korras vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis rahuldamata nõude seoses 22.08.1998 kapitalirendi lepingu nr 972930L rikkumisega (lepingu esemeks oli veoauto Mercedes-Benz 1840 LS Actros): debitoorse võlgnevuse - rendimaksete – summas 248 106, 64 krooni osas. Kaebuse kohaselt on kohus jätnud arvestamata TsK § 227 põhimõttest tuleneva tõendamiskoormuse ning on leidnud, et nõude rahuldamiseks oleks hageja pidanud esitama kohtule nõude algdokumendid. Selle käsitlusega kolleegium ei nõustu. Hageja nõue tugines asjaolule, et kostja on rikkunud kapitalirendi lepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu hageja lõpetas lepingu ühepoolselt ennetähtaegselt ning lepingu ese tagastati, kusjuures vara realiseerimisest saadud raha ei katnud võlgnevust. Oma nõude, s.h rendimaksete võlgnevuse, tõendamiseks tuli hagejal hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendada. Kuna kostja vaidles hageja nõudele vastu muuhulgas ka seetõttu, et ei nõustunud hageja väidetega lepingu lõpetamist tinginud asjaolude, lepingu lõpetamise aja, lepingu esemeks olnud vara üleandmise aja ning tagastatud vara väärtuse kohta, tuli hagejal oma nõude põhjendamiseks neid asjaolusid tõendada. Maakohtul ei olnud võimalik rendimaksete võlgnevust pidada tõendatuks üksnes hageja esitatud õiendi põhjal, millega kostja ei nõustunud. Kohus märkis õigesti, et hageja väidetud asjaolude ja lisatud tõendite põhjal ei olnud võimalik hageja nõuet rahuldada: nii väited kui tõendid on vastukäivad ja puudulikud. Hagiavaldusest nähtuvalt oli lepingu nr 972930L järgseks rendimaksete võlgnevuseks nimetatud 143 137, 82 krooni (tl 7), 19.04.2007 õiendi kohaselt oli vastava võlgnevuse suuruseks aga juba 248 106, 64 krooni (tl 132-133). Rendimaksete tegelikku suurust ei tõenda ka hageja lisatud 07.09.1999 teatis (tl 70) kolme lepingu, s.h lepingu nr 972930L (märgitud küll nr 972930P, kuid lepingu esemest nähtuvalt on tegemist ilmselt sama lepinguga), lõpetamise kohta, millest tulenev võlgnevus 204 kalendripäeva eest on kokku 331 893, 77 krooni. Milline summa puudutab vaidlusalust lepingut, ei ole võimalik tõendist järeldada. Sama ebajärjekindel on hageja olnud ka lepingu esemeks olnud vara jääkväärtuse nimetamisel: hagiavalduses on selleks 706 104, 25 krooni (käibemaksuta), 19.04.2007 õiendis (tl 134) on aga märgitud 658 640, 55 krooni (käibemaksuta). Lepingujärgseks koguvõlaks oli selles õiendis märgitud 376 747, 19 krooni, hagiavalduses aga oli selleks 319 242, 07 krooni. Tõendeid selle kohta, millal veoauto hagejale tagastati, milline oli vara väärtus selle omanikule tagastamise ajal ning kuidas toimus vara realiseerimine, kohtule esitatud ei ole. Kahju olemasolu (selle suuruse) tuvastamiseks vajasid need asjaolud tõendamist. See, et lepingu esemeks olev vara võõrandati väidetavalt 02.11.2000 hinnaga 530 000 krooni (käibemaksuta), ei võimalda teha järeldust kostja poolt hüvitamisele kuuluva kahju kohta. Eeltoodu tõttu leidis maakohus õigesti, et ilma tõenditeta, mille alusel saaks tuvastada asjas tähtsust omavaid asjaolusid, ei ole võimalik hageja nõuet, s.h ka vaidlustatud osas, rahuldada. Seadusest tulenevalt lasus kostjal kohustus hüvitada hagejale esmajoones lepingu eseme ostuhind, s.o ostuhinna finantseerimise kulud. Kuna lepingu lõppemisel jäi lepingu ese pärast lepingu ülesütlemist hagejale, tuleb tema kulutuste määramisel arvestada tagastatava eseme väärtust. Selliseid tõendeid, kus oleks määratletud vara maksumus selle tagastamise ajal, kohtule esitatud ei ole. Seetõttu ei ole ka võimalik hinnata vara hilisema müügihinna põhjendatust ega tuvastada hüvitamisele kuuluva kahju suurust. Hageja ei ole tõendanud, et vara müügihind oligi vara turuväärtus: et vara müüdi hariliku väärtuse ehk turuhinnaga avalikul autoturul. Pealegi oli kostja vaielnud vastu ka lepingu lõpetamise põhjustele ning väitnud, et lepingu esemeks olnud veoauto (ja veel üks sama tüüpi auto) oli puudustega. Kostja väitel pöördus ta pretensioonidega tootja Daimler Chrysler AG, müüja MB Veoautokeskus AS ja tehingu finantseerija ehk hageja poole. Kostja lisatud tõendiga haakub osaliselt ka asjaolu, et lepingu lisaga alandati lepingu esemeks oleva vara jääkväärtust, viidates omakorda probleemidele pooltevahelistes suhetes. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse, lg 8 kohaselt jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Õigusabikulude väljamõistmisel arvestatakse ka TsMS §-s 61 sätestatut. Kuna ringkonnakohus jättis esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäetakse apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Vastustaja taotlusele lisatud õiendi kohaselt on ta teinud apellatsioonimenetluses õigusabile kulutusi kokku 6195 krooni (5250 krooni + käibemaks 945 krooni). Nimetatud summa tuleb apellandilt välja mõista.

Ü. Jänes

U. Loonurm

A. Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.