Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

ASJAOLUD JA ASJA VARASEM KÄIK

AS Kohtla-Järve Soojus esitas 24. mail 2006.a Viru Maakohtule hagi O R ́i vastu tasumata teenustasude võlgnevuse 17 817,77 krooni nõudes. 1(7)

26. mai 2006.a Viru Maakohtu kohtumäärusega jäeti hagiavaldus käiguta ja anti hagejale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks - kostja andmete esitamiseks- 20 päeva, alates määruse kättesaamisest. Hageja 26. juunil 2006.a kohtule esitatud vastuses selgitab, et tal puuduvad andmed kostja tegeliku viibimiskoha kohta. Rahvastikuregistri andmebaasis on kostja registreeritud KohtlaJärve linna. Politseisse tehtud järelpäringule ei ole hageja vastust saanud. Eelnevat arvesse võttes palus hageja kostjale hagimaterjalid avalikult kätte toimetada. Kohtu poolt esitatud järelpäringule vastas politsei, et neile on O R ́i tegelik viibimiskoht teadmata.

HAGIAVALDUS

AS Kohtla-Järve Soojus esitas 24.05.2006 Viru Maakohtule hagi O R ́i vastu tasumata teenustasude eest 17 817,77 krooni nõudes (tl 3). Hagiavalduse kohaselt jättis kostja õigeaegselt tasumata tarbitud soojusenergia eest talle kuuluvas korteris asukohaga xxx. Hageja saatis igakuiselt kostjale arve, millel on kirjas tarbitud soojusenergia kogus ning teave teenustasu võlgnevuse kohta. Seisuga 01.03.2006 on kostja hageja arvel alusetult säästnud 17 817,77 krooni. Kostja on jätnud oma kohustused õigeaegselt täitmata. Hageja palub kostjalt välja mõista alusetult säästetud 17 817,77 krooni ja hageja poolt kantud menetluskulud.

KOSTJA VASTUS

Kostja esindaja esitas 05.05.2008 vastuse AS Kohtla-Järve Soojus hagile (tl 71). Vastuses hagile kostja hagi ei tunnista ja esitab hagile omad vastuväited. Hagiavalduse kohaselt on nõude aluseks kostja poolt korteris aadressil xxx ajavahemikul detsember 1999 kuni jaanuar 2004 tarbitud soojusenergia eest esitatud arved. Hagiavaldusele lisatud tõenditest nähtub, et alates 11.08.2003 on antud korteriomand kinnisasjana kantud kinnistusraamatusse ja et alates 16.02.2004 on kinnisasja omanikuks saanud OÜ Eesti Internet. Kostja leiab, et hagi on osaliselt aegunud. Kostja leiab, et nõude aluseks olevad kohustused tuleb jagada kolme perioodi: 1) arved perioodil detsember 1999 – 01.07.2002 summas 9 464,43 krooni 2) arved perioodil 01.07.2002 – 31.12.2002 summas 1 261,74 krooni 3) arved perioodil 01.01.2003 – 07.01.2004 summas 7 091,60 krooni Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 154 kohaselt aegusid 01.01.2006 kõik nõuded, mis tekkisid enne 01.01.2003. Seega, selle sätte kohaselt on aegunud punktis 2 toodud nõuded summas 1 261,74 krooni. Kolmeaastane aegumistähtaeg algas 01.07.2002 ja lõppes 30.06.2005 nõuetel, mis senikehtinud seaduse järgi ei olnud uue seaduse kehtimahakkamisel veel aegunud. Selle sätte järgi oli hagi esitamisel aegunud punktis 1 märgitud hageja nõuded summas 9 464,43 krooni. 2(7)

Punktis 3 märgitud nõude aluseks olevad kohustused tekkisid kinnisasja tekkimise ajal ning on lahutamatult seotud kinnisasjaga tulenevalt korteriomandiseadusest. Seega võttis OÜ Eesti Internet üle 09.12.2003 enampakkumisel korteriomandi omandamisega üle kõik kostja vastu esitatud kohustused, mis ei ole aegunud, summas 7 091,60 krooni. Kostja palub jätta hagi rahuldamata osaliselt aegumise tõttu ja osaliselt seetõttu, et hagi on esitatud ebaõige kostja vastu. Kostja palub tema menetluskulud välja mõista hagejalt.

HAGEJA TÄIENDAV SEISUKOHT

Hageja esitas 16.05.2008 kostja vastusele omapoolse seisukoha (tl 76). Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega. Kostja võlgnevus on tekkinud perioodil, mil kostja oli korteriomanik. Kostja väide, et võlgnevuse tasumise kohustus läks üle OÜ-le Eesti Internet, on väär ja põhjendamata. Kostja ei ole viidanud ega lisanud ühtegi tõendit tõendamaks kostja kohustuste üleminekut järgmisele omanikule, kes ostis korteri kohtutäituri poolt korraldatud oksjonil. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-05-1650 on tuvastatud, et kostja oli korteri aadressil xxx valdaja kuni septembrini 2004. Hageja selgitab, et tal tekkis kohustus kütta elamut asukohaga xxx linn hageja ja elamu haldaja vahel sõlmitud lepingust. Hageja ja kostja vahel leping puudus. Korteriomanikust kostja kohustus tasuda korterile kulutatud kütte eest tulenes AÕS-st 26 ja KOS §-ist 13. Seega tuleneb kostja kohustus hageja ees seadusest mitte tehingust. TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega ei ole hageja nõue aegunud. Hageja jääb hagiavalduses toodud nõude juurde ja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 17 817,77 krooni.

ASJA KÄIK

Kohus saatis menetlusosalistele teated, milles teatas, et lahendab asja kirjalikus menetluses, avalduste ja dokumentide esitamiseks andis kohus tähtaja. Menetlusosalised kohtule vastuväiteid ega täiendavaid tõendeid ei esitanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt. Kohus tuvastas, et hageja õiguseellane sõlmis 01.03.1994.a. AS-ga EKME lepingu nr 1303 soojusenergia kasutamises kaugkütte veega (tl 101-106). Lepingu lisa kohaselt (tl 107) varustas hageja soojusenergiaga ka elamut xxx. Lepingu p.10 kohaselt hoonetes paiknevate eluruumide (korterite) poolt kasutatud soojusenergia eest arveldab hageja vahetult nende ruumide (korterite) üürnikega. Lepingu p. 16 kohaselt arved kasutatud soojusenergia eest kuuluvad tarbijate poolt tasumisele hiljemalt iga kuu 25-ks kuupäevaks eelmise kuu eest. Kohus tuvastas, et O R oli korteri asukohaga xxx omanik kuni 16.02.2004.a (tl 7). AS KohtlaJärve Soojus esitatud arvete kohaselt võlgneb kostja hagejale tarbitud soojusenergia eest 17 817,77 krooni (tl 9, 78-79). Võlaperiood hõlmab ajavahemikku 12.1999 kuni 30.10.2002 summas 9 198,52 krooni ja 07.11.2002 kuni 07.01.2004 summas 8 619,25 krooni (t lk 9-12,7894) Kostja palub võlgnevuse suhtes kohaldada osaliselt aegumist ja osaliselt arvestada, et hagi on esitatud vale kostja vastu.

3(7)

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumis-tähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutmisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest; lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud, sest seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest ning korteriomanikust kostja kohustus tasuda korterile kütte eest tulenes seadusest. Hageja juhindub oma nõudes AÕS § 26 ja KOS § 13. Kohus leiab, et hageja viited AÕS §-le 26 ja KOS §-le 13 on ekslikud. Kuni 30.06.2002.a kehtinud AÕS § 26 lg 1 kohaselt peab asjast kasu saamiseks õigustatud isik kandma asjaga seotud kohustused ja kulutused. KOS § 13 järgi tasub korteriomanik kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. AÕS § 26 viidatud redaktsioon ei loo alusetu rikastumise kõrvale iseseisvat lepinguväliste suhete liiki, vaid kordab TsK § 477 lg 1 regulatsiooni. KOS § 13 on kohaldatav vaid korteriomanike omavahelistes suhetes. Kostja oli korteri asukohaga xxx omanik kuni 16.02.2004.a (tl 7). Kuna hageja on kulutanud kostja korteriomandi reaal-ja mõttelise osa normaalseks säilimiseks vajalikku soojusenergiat (vajalikud kulutused), nõustub kohus hageja arvamusega, et mingil määral võib hageja nõuet vaadelda ka seadusest tuleneva nõudega. Samas on kohus arvamusel, et hageja nõude võib esitada ka tehingust tuleneval alusel. Hageja ise on hagiavalduse täpsustuses viidanud, et hagejal tekkis kohustus kütta elamut asukohaga xxx, Kohtla-Järve linnas, kus asus ka kostja korter, hageja ja elamu haldaja AS EKME vahel sõlmitud lepingu alusel. Lepingu kohaselt elamus paiknevate korterite poolt kasutatud soojusenergia eest arveldas hageja vahetult tarbijatega, esitades neile arveid. TsÜS § 152 lg 1 kohaselt kui samasisulise nõude võib esitada nii seadusest kui tehingust tuleneval alusel, kohaldatakse nõude aegumisele TsÜS 9.peatükis 2.jaos sätestatut (tehingust tuleneva nõude aegumine). Hagi on kohtule esitatud 24.05.2006. a. Võlaperiood hõlmab ajavahemikku 12.1999 - 30.10.2002. a (9 198,52 krooni) ja 07.11.2002-07.01.2004 (8 619,25 krooni). Kostja palub kohaldada aegumist enne 01.07.2002. a tekkinud võlgnevuse 9464,43 krooni ja ajavahemikus 07.11.2002 – 31.12..2002 tekkinud võlgnevuse 1261,74 krooni suhtes. Kostja võlgnevus on osaliselt tekkinud ajavahemikul, mis eelneb 01.07.2002. a. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § - le 2 asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1 juulit 2002. a. kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Võlgnevuse, mis eelneb 01.07.2002. a, osas kuulub käesolevas vaidluses kohaldamisele enne 01 07.2002 kehtinud TsK § 477 lg 1, mille kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui vara ei ole võimalik tagastada tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Enne 01. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Alates 01. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 151 lg 1 järgne aegumistähtaeg on 3 aastat ja see on varasemas seaduses sätestatud aegumistähtajast lühem. TsÜS § 151 lg 2 järgi aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sama paragrahvi 1. lõikes 4(7)

sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Vaadeldavas asjas on rakendatavad VÕSRS § 9 lg 1 ja 2. Viidatud paragrahvi 1. lõike järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne

5(7)

TsÜS § 3 kohaselt tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste sätetega (süstemaatiline tõlgendamine). Korteriühistuseaduses ei ole sätteid, mis vabastaksid võõrandaja majandamiskulude ja muude maksete eest tasumise kohustusest. On mõistlik arvata, et kui seadusandja oleks soovinud võõrandajat tema kohustustest vabastada, oleks see selgesõnaliselt seaduses sätestatud. Seega võib järeldada, et võõrandaja kohustus majandamiskulud ja muud maksed tasuda jääb kehtima ka korteriomandi võõrandamisel. Esmapilgul võib tunduda, et vaidlusalusesse suhtesse puutub KÜS § 51, mis sätestab, et korteriühistu olemasolul lähevad korteriomandi võõrandamisel või pärimisel korteriomandi võõrandajale või pärandajale kuuluvad korteriühistu liikme õigused ja kohustused üle korteriomandi omandajale korteriomandi ülemineku hetkest. Seega tekib küsimus, kas KÜS § 51 peab silmas ka tasu soojusenergia eest nõuet korteri omaniku/võõrandaja vastu? Kohtu arvates tuleb asuda seisukohale, et KÜS § 51 muude maksete nõuet silmas ei pea. Korteriühistuseaduses tuleb eristada ühistu liikme ühinguõiguslikel ja võlaõiguslikel õigustel ja kohustustel. TsÜS § 6 lg 1 sätestab, et tsiviilõigused ja -kohustused võivad üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. See tähendab, et mõned ühistu liikme õigused ja kohustused saavad kuuluda ainult ühistu liikmele. Ühinguõiguslikud õigused ja kohustused on sellised, mida tuleneval juriidilise isiku organisatsioonist saab teostada ainult selle juriidilise isiku liige, mistõttu need õigused ja kohustused ei ole üleantavad. Võlaõiguslikud kohustused seevastu on üleantavad, näiteks võib ühistu müüa endale kuuluva varalise nõude mõne korteriomaniku vastu. Selline nõue võib olla ka näiteks korteriühistule teenuseid osutanud liikme tasu nõue ühistu vastu. Samamoodi on võlaõiguslik nõue ja seega üleantav ühistu majandamiskulude nõue korteriomaniku vastu. Ebaloogiline oleks olukord, kus korterimandi võõrandamisel lähevad omandajale üle ka kõik võlaõiguslikud nõuded. Seega tuleb asuda seisukohale, et KÜS § 51 alusel võlaõiguslikud nõuded üle ei lähe ja KÜS § 51 peab silmas vaid ühinguõiguslikke õigusi ja kohustusi. Võttes aluseks KÜS § 2 lg 1 ei saa väita, et KÜS § 7 lg 3 eesmärgiks on kehtestada regulatsioon, mille kohaselt majandamiskulude ja muude maksete võlgnevus „käib korteriga kaasas“. Seaduse eesmärgiks TsÜS § 3 mõttes võib olla sotsiaalse suhte ühe poole kaitse. Kui asuda seisukohale, et KÜS § 7 lg 3 eesmärgiks on ühistu huvide tagamine, ei saa samal ajal asuda seisukohale, et võõrandaja oma kohustustest vabaneb. VÕS § 175 lg 2 sätestab üldise põhimõtte, et kohustus võib üle minna vaid siis, kui võlausaldaja sellega nõustub. Ilma võlausaldaja nõusolekuta võlgnik võlasuhtes vahetuda ei saa, sest võlausaldaja on huvitatud sellest, et võlgnik oleks majanduslikult võimeline oma kohustusi täitma. Kostja kohustuse tasuda korterile tehtavad kulud aja eest, mil ta oli korteri omanik, sätestab KÜS § 15 1 lg1 , mille kohaselt peab korteri omanik tasuma korteri majandamiskulude, veevarustuse, kanalisatsiooniteenuse ja soojusenergia eest ning maksma maamaksu. Sega tuleb asuda seisukohale, et KÜS § 7 lg 3 kohaselt korteriomandi võõrandamisel ei vabane võõrandaja vastutusest korteriomandi võõrandaja poolt tasumata jäänud majandamiskulude ja muude maksete eest. Korteriomandi võõrandaja jääb võõrandamisel võlausaldaja ees vastutavaks solidaarselt omandajaga. Võõrandaja ja omandaja omavaheline suhe reguleeritakse võõrandamislepingu või selle puudumisel seadusega (VÕS § 65 lg 4). Tulenevalt VÕS § 65 lg-st 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt ajavahemikus 07.01.2002. kuni 07.01.2004 esitatud arvete tasumata jätmisega tekkinud võlgnevust summas 7517,05 krooni.

6(7)

Kohus, hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele võlgnevus 7517,05 krooni Ülejäänud osas, so 10 300,72 krooni nõudes, kuulub hagi rahuldamata jätmisele. Eeltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 434, § 436, § 442, § 456, § 632 lg 1 rahuldab kohus hagi osaliselt.

Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning lg 3 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kuna kohus rahuldas hagi 42 % ulatuses, jäävad vastavalt TsMS § 163 lg 1 hageja menetluskulud kostja kanda 42 % ulatuses ning kostja menetluskulud hageja kanda 58% ulatuses. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates (TsMS § 174 lg 1).

Helgi Vinni Kohtunik:

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.