Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-68-08 Tartu, 13. oktoober 2008. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull AS Velo HK (pankrotis) hagi Ege Hirve vastu rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks ja kostja kohustamiseks tagastama pankrotivarasse 654 000 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-7790 Ege Hirve kassatsioonkaebus Hageja AS Velo HK (pankrotis) (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Kersti Kägi Kostja Ege Hirv (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Juho-Enn Aule 15. september 2008. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-7790 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Ege Hirvele kassatsioonkaebuselt 14. mail 2008. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni ja 4. juunil 2008. a tasutud kautsjon 2940 (kaks tuhat üheksasada nelikümmend) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Tallinna Linnakohus kuulutas 17. veebruari 2004. a otsusega välja AS Velo HK pankroti. Aktsiaselts Velo HK (pankrotis) (edaspidi hageja) esitas 4. aprillil 2005 Harju Maakohtule hagi Ege Hirve (edaspidi kostja) vastu, paludes tunnistada kehtetuks hageja poolt kostjale kui võlgniku lähikondsele ajavahemikul 22. märts 2003 kuni 17. november 2003 täidetud rahalised kohustused ning kohustada kostjat tagastama hageja pankrotivarasse 654 000 krooni. Nende summade tasumisel võlgniku lähikondsele on kostjat kui üht võlausaldajat teistele eelistatud ning viidatud kohustuste täitmise tõttu võlgniku lähikondsele muutus hageja maksejõuetuks. Tallinna Linnakohtu menetluses oli juba 2001. a suvel Katrin Tomsoni hagi hageja vastu 150 000 krooni nõudes. Kohus mõistis 28. veebruaril 2003 hagejalt välja 150 000 krooni. Kostja teadis 150 000 krooni nõude olemasolust hageja vastu.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ning palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja sõlmis hagejaga 1997. a laenulepingu, mille alusel ta laenas hagejale 780 000 krooni. Laenu tagasimakse tähtaeg oli 30. september 1999. Hageja tegi kostjale laenu tagastamiseks väljamakseid ajavahemikul 22. märts 2003 kuni 17. november 2003 summas 654 000 krooni. Kuni 17. novembrini 2003 ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu ja tema vara ületas pärast väljamaksete tegemist kostjale tunduvalt selleks hetkeks tekkinud kohustusi. Katrin Tomsoni kasuks tehtud kohtuotsus jõustus
3.jaanuaril 2004 ja kohtutäitur nõuet ei esitanudki. Samuti ei ole LMP Grupp OÜ-l nõuet, kuna nõue
rahuldati enne pankrotimenetluse algatamist ja kõik vajalikud dokumendid esitati pankrotihaldurile. Hagiavalduse on pankrotihaldur esitanud omavoliliselt, kooskõlastamata seda pankrotitoimkonnaga.
3.Harju Maakohus rahuldas 12. jaanuari 2007. a otsusega hagi ja tunnistas kehtetuks hageja poolt kostjale ajavahemikul 22. märts 2003 kuni 17. november 2003 tasutud laenu tagasimaksed ning kohustas kostjat tagastama hageja pankrotivarasse 654 000 krooni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib pankrotiseaduse (PankrS) § 45 p 3 kohaselt tagasi nõuda pankrotivõlgniku poolt viimase kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist lähikondsele tasutud võla, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks võla tasumise tõttu. Pankrotiseaduse § 49 lg 2 p 1 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku lähikondseks juhatuse või seda asendava organi liige. Maakohus leidis, et hageja muutus võla tasumise tõttu maksejõuetuks ning võla tasumisega kahjustati teiste võlausaldajate huve. Kostja vastuväite kohaselt jõustus Katrin Tomsoni kasuks tehtud kohtuotsus alles 3. jaanuaril 2004. Kohtule on esitatud 28. veebruari 2003. a kohtuotsus, millega kohus mõistis hagejalt välja rendivõla 141 950 krooni ning kohtukulud 9000 krooni Katrin Tomsoni kasuks. Maakohus leidis, et kostja vastuväide tõendab üksnes seda, et iseendale laenu tagastamisega muutis kostja kohtumenetluse ajal äriühingu maksejõuetuks. Kostja pidi arvestama, et negatiivse kohtulahendi puhul on võlausaldajal hageja vastu 150 950 krooni suurune nõue. Laenu tagastamise tulemusel sattus võlausaldaja olukorda, kus kohtuotsuse täitmine muutus raskendatuks. Kostja väitel polnud tegelikkuses LMP Grupp OÜ-l nõuet, kuna see oli rahuldatud enne pankrotimenetluse algatamist. Maakohus leidis, et LMP Grupp OÜ nõue ei olnud rahuldatud. Kohtule on küll esitatud 8. novembri 2003. a kokkulepe selle kohta, et LMP Grupp OÜ saab hageja laost 20 jalgratast võla tagatiseks (I kd, tlk 75), kuid 15. märtsi 2004. a e-kirjast selgub, et LMP Grupp OÜ-l jäid rattad saamata, kuna kostja oli rattad laost ära viinud (I kd, tlk 72). Kohtule on ka esitatud LMP Grupp OÜ nõudeavaldus (I kd, tlk 19-20) ja 25. novembri 2004. a kohtumäärus, mille kohaselt on LMP Grupp OÜ nõuet 94 161 krooni 25 senti pankrotimenetluses tunnustatud. Seega on väär kostja väide, et LMP Grupp OÜ-l nõuet ei olnud. Maakohus leidis, et kuivõrd rahalise kohustuse täitmine kostjale on kehtetu, siis on hageja õigustatud tagasi nõudma kostjale ülekantud 654 000 krooni. Alates 1. jaanuarist 2004 kehtiva PankrS § 119 lg 1 kohaselt on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. jaanuari 2008. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt kostjalt 320 000 krooni väljamõistmise ning kohtukulu jaotuse osas ning rahuldas apellatsioonkaebuse
osaliselt. Ringkonnakohus tunnistas kehtetuks hageja poolt kostjale ajavahemikul 24. september 2003 kuni 24. detsember 2003 tasutud laenu tagasimaksed ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 334 000 krooni. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja vastu ajavahemikul 22. märts 2003 kuni 24. september 2003 tasutud laenu tagasimaksete (kokku 320 000 krooni) kehtetuks tunnistamiseks ja pankrotivarasse sissenõudmiseks. Ringkonnakohus mõistis kostjalt täiendavalt Eesti Vabariigi kasuks välja 4750 krooni riigilõivu. Poolte ülejäänud menetluskulud jättis ringkonnakohus nende endi kanda. PankrS § 45 p-de 2 ja 3 kohaselt nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik tahtlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui seda tehti üht võlausaldajat teistele eelistades, või viimase kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku lähikondsele ja kui lähikondne või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks võla tasumise tõttu. Maakohus ei ole põhjendanud, mis alusel ja arvandmetel kohus likviidsusastme määras ja maksejõulisust hindas. Maakohus on viidanud asjaolule, et 2003. aasta novembris laekus hageja kassasse 380 000 krooni hageja tervikvara müügist saadud raha, kuid ei ole sellele kostja vastuväidete hindamisel tähelepanu pööranud. Hageja ise on hagiavalduses kinnitanud, et 2003. a novembris laekus hageja kassasse 380 000 krooni hageja tervikvara müügist OÜ-le Reactive, ja tõendina esitanud seda kinnitava arve. Kuivõrd aga ajutise pankrotihalduri 3. veebruari 2004. a aruande kohaselt oli hagejal pärast pankrotistumist võlgu kokku 346 971 krooni, siis oleks 7. novembril 2003 laekunud 380 000 kroonist üksi jätkunud kõigi pankrotimenetluses nõude esitanud võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, arvestamata veel võlgniku säilinud vara väärtust 245 153 krooni. Seega varem kui kolm kuud enne pankrotimenetluse algatamist oli hageja maksejõuline, arvestades temal likviidse tervikvara olemasolu sellel ajal. Tõendatud on, et varem kui kolm kuud enne pankrotimenetluse algatamist oli hageja maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kuni selle ajani kostjale tasutud laenu tagasimaksete tõttu. Seega laenu tagasimaksete osas 320 000 krooni ulatuses (need maksed tehti ajavahemikul 22. märts 2003 kuni 24. september 2003) on hagi rahuldamine PankrS § 45 p 3 järgi alusetu ja selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ning jätta hagi selles osas rahuldamata. Ajavahemikul 24. september 2003 kuni 24. detsember 2003 kostjale tasutud laenu tagasimaksete (kokku 334 000 krooni) sissenõudmise osas vastab maakohtu otsus kehtinud PankrS § 45 p-le 2, kuivõrd need maksed tehti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja kostjat kui võlausaldajat teistele võlausaldajatele eelistades. Kostja vastuväited on alusetud ja asjakohatud. Tallinna Linnakohus kuulutas hageja pankroti välja 17. veebruari 2004. a kohtuotsusega ja pankrotimenetluses on vastuväidetes nimetatud nõudeid tunnustatud. PankrS § 45 kohaselt nõuab kohus selles paragrahvis näidatud alustel sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli teiste võlausaldajate huvide
kahjustamisest teadlik. See tähendab, et PankrS § 45 lg 2 järgi tasutud võla tagasinõudmisel ei oma tähtsust, kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli üldse teadlik võlgniku kohustustest, mis ilmnevad pankrotimenetluses ja leiavad seal kaitsmist. Muu hulgas jätab kostja arvestamata hageja maksuvõla, mille olemasolust ta hageja juhatuse liikmena oli teadlik kas või juba seetõttu, et novembris 2003 oli maksuamet hageja kontod blokeerinud. Samuti oli kostja võlgniku seadusliku esindajana, s.o juhatuse liikmena teadlik Katrin Tomsoni poolt hageja vastu kohtusse esitatud nõudest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja lõpetada menetlus või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja leiab, et ringkonnakohtu 14. jaanuari 2008. a otsuse on teinud kohtukoosseis, kuhu kuulusid T. Kollom, U. Loonurm ja I. Nõmm, aga kohtuotsusele on alla kirjutanud Tiit Kollom, Ulvi Loonurm ja Ülle Jänes. Seega on kohtuotsuse allkirjastanud kohtunik, kes ei olnud kohtu koosseisus ega võtnud osa kohtulikust arutamisest. 13. novembri 2007. a kohtuistungi protokollist on näha, et kohus koosseisus T. Kollom, U. Loonurm ja I. Nõmm arutas seda asja. Sellega on rikutud TsMS § 441 lg-t 1 ning selline otsus ei saa olla seaduslik. Otsus vormistatakse kirjalikult eesti keeles ja otsuse teinud kohtunik allkirjastab selle. TsMS § 654 lg 1 kohaselt kohaldatakse ringkonnakohtu otsusele esimese astme kohtu otsuse kohta sätestatut. Tallinna Ringkonnakohus on otsuse põhjenduses eksinud, väites et asjas tuleb tagasivõitmise suhtes kohaldada kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud pankrotiseaduse § 45 p 2 ja p 3. 1. jaanuaril 2004 kehtima hakanud PankrS § 193 lg 1 sätestab: �Enne käesoleva seaduse jõustumist alanud pankrotimenetluses kohaldatakse nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mida tehakse pärast käesoleva seaduse jõustumist, käesolevas seaduses sätestatut." Kuna tagasivõitmist kui pankrotitoimingut asuti kohaldama 2006. a, siis kehtib nende toimingute suhtes uus seadus, mille § 113 sätestab laenu tagasivõitmise ainult juhul, kui see maksti tagasi enne täitmise tähtpäeva või pärast menetluse algatamist. PankrS § 45 kohaldamisel on tähtis, kas teiste võlausaldajate huvid on kahjustatud. Pankrotiavalduse esitamise hetkel ei olnud hagejal mitte ühtegi võlausaldajat. Seetõttu on väga tähtsad nii laenuleping kui ka audiitori arvamus, mille aga nii maa- kui ka ringkonnakohus jätsid pankrotihaldurilt välja nõudmata ja toimikusse võtmata. See omakorda on kaasa toonud seaduse ebaõige kohaldamise. Hagiavalduses ülesloetletud nõudeavaldustest peaks olema näha, et võlausaldajad ilmusid alles 2 kuud pärast pankrotiavalduse esitamist. Määrava tähtsusega on asjaolu, kas võlgnik oli rahalise kohustuse tasumise hetkel maksejõuetu või mitte. Kohus pole arvesse võtnud kostja väiteid, et hiljem ilmnenud rahalised kohustused olid tasumise hetkel veel teadmata nagu ka fakt, et Tomsoni otsust ei kaeba vandeadvokaat Eipre edasi Riigikohtusse, vaid laseb otsusel jõustuda. Kuni viimase laenu tagasimakse toimumiseni kostjale ei olnud jõustunud Harju Maakohtu otsuses viidatud kohtuotsus Katrin Tomsoni kasuks hageja vastu 150 000 krooni nõudes. Otsus jõustus alles 3. jaanuaril 2004 ehk pärast pankrotiavalduse esitamist. Ringkonnakohus on oma otsuses asunud seisukohale, et kostja väide, et tegelikkuses polnud
LMP Grupp OÜ-l nõuet, kuna see oli rahuldatud enne pankrotimenetluse algatamist, on alusetu ja kohatu. Kohus oma seisukohta ei põhjenda ega lükka umber ka maakohtu seisukohta. Ringkonnakohus on jätnud hindamata maakohtu valesti hinnatud tõendid, kuivõrd e-kirjast ja kohtu protokollist selgub üheselt, et LMP Grupp OÜ ja hageja vaheline 8. novembri 2003. a kokkulepe sai täidetud ja LMP Grupp OÜ sai kostja laost 20 jalgratast, kuid esitas võlanõude teist korda ja kaks korda suurema viivisega kui põhinõue.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata või otsuse tühistamisel teha uus otsus, millega tunnistada kehtetuks hageja poolt kostjale ajavahemikul 24. september 2003 kuni 24. detsember 2003 tasutud laenu tagasimaksed ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 334 000 krooni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. TsMS § 20 lg 1 kohaselt arutatakse asja algusest peale, kui asja menetluse käigus kohtukoosseis vahetub. TsMS § 441 lg 1 kohaselt vormistatakse otsus kirjalikult eesti keeles ja otsuse teinud kohtunik allkirjastab selle. TsMS § 669 lg-st 2 tulenevalt võib Riigikohus lugeda menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks ka § 669 lg-s 1 nimetamata rikkumise. Tsiviilasja arutamisel osalesid ringkonnakohtu istungitel kohtunikud Tiit Kollom, Ulvi Loonurm ja Iko Nõmm (I kd, tlk 161 ja 179). Kohtukoosseisuks on ringkonnakohtu otsuse päises märgitud samuti Tiit Kollom, Ulvi Loonurm ja Iko Nõmm (I kd, tlk 195). Kohtuotsusele on alla kirjutanud aga Tiit Kollom, Ülle Jänes ja Ulvi Loonurm (I kd, tlk 201). Seega on kohtuotsuse allkirjastanud kohtunik, kes ei ole asja arutamisel osalenud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on sellega oluliselt rikkunud TsMS § 20 lg-t 1 ja § 441 lg-t 1, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muud kassatsioonkaebuse väited jätab kolleegium tähelepanuta. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.