Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-70-08 Tartu, 8. oktoober 2008. a Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik Aktsiaseltsi RGR hagi Balti Terase Osaühingu vastu võlgnevuse tasumiseks Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-23589 Aktsiaseltsi RGR kassatsioonkaebus Hageja aktsiaselts RGR (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Andres Aavik Kostja Balti Terase Osaühing (registrikood xxxxxxxx) 8. september 2008. a Hageja esindaja vandeadvokaat A. Aavik.
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-23589 osas, millega tühistati osaliselt Harju Maakohtu 2. novembri 2007. a otsus ja jäeti uue otsusega rahuldamata aktsiaseltsi RGR hagi Balti Terase Osaühingu vastu viivisevõla nõudes, ning osas, millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda.
2.Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
4.Kassatsioonkaebus rahuldada.
5.
Tagastada aktsiaseltsile RGR kassatsioonkaebuselt 22. aprillil 2008. a tasutud kautsjon 697 (kuussada üheksakümmend seitse) krooni 81 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.21. juunil 2007 esitas aktsiaselts RGR (hageja) Harju Maakohtule hagi Balti Terase Osaühingu (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 135 548 krooni 20 senti, sh võlasumma 80 400 krooni ja viivis 55 148 krooni 20 senti. 17. septembri 2007. a avaldusega suurendas hageja viivisenõuet 69 781 kroonini. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 31. augustil 1999 transporditeenuste lepingu, mille kohaselt oli lepingu ese raudteeliikluse alalhoidmine kostja ja hageja raudtee vahel. Kostja oli kohustatud tasuma iga kaubavaguni läbisõidu eest 200 krooni. 1. jaanuari 2001. a lisakokkuleppega pikendati lepingut kuni 31. detsembrini 2001. a. Hageja leidis, et poolte lepingulised suhted jätkusid endistel tingimustel, sest kostja tasus hageja esitatud arveid kuni 2002. aasta oktoobrikuuni. Lepingu järgi kohustus kostja edastama hagejale informatsiooni saabunud vagunite kohta, mis läbisid hageja raudteed transiidina. Kuna kostja ei teavitanud hagejat vagunite arvust, siis järeldas hageja, et vaguneid ei olnudki, ega esitanud seetõttu ka arveid tasumiseks. 2006. a sai hagejale teatavaks, et kostja on kasutanud hageja raudteed. AS BLRT Grupp andmetel sõitis hageja raudteel 2003.?2005. a kokku 402 vagunit. Kuni 31. märtsini 2004 kehtinud raudteeseaduse (RdtS) § 27 lg 2 ning 1. aprillist
2004 kehtima hakanud RdtS § 8 lg 2 kohaselt lepivad ettevõtjad kokku tasus infrastruktuuri ühenduse võimaldamise eest. Olenemata sellest, et hageja tegevus raudteeinfrastruktuuri valdkonnas ei ole äriregistris registreeritud, vastab hageja RdtS § 3 nõuetele ja on seega õigustatud nõudma kostjalt tasu. Asjaolu, et kostja tasus hageja arveid pärast 31. detsembrit 2001, näitab seda, et 31. augusti 1999. a leping kehtib ka praegusel ajal. Samuti ei ole kostja teavitanud hagejat lepingu lõpetamisest. Ajavahemikul 1. jaanuarist 2003 kuni 31. detsembrini 2005 on kostja raudteele antud ette transiidina AS BLRT ja hageja raudtee kaudu kokku 402 vagunit. Lepingu järgi oli kostja kohustatud tasuma vagunite läbisõidu eest hiljemalt järgmise kuu 7. kuupäeval. 31. augusti 1999. a lepingus leppisid pooled kokku viivises 0,1% tasumata summast päevas iga viivitatud päeva eest.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata. Kostja väidete kohaselt on 31. augusti 1999 transporditeenuste leping lõppenud tähtaja möödumisega. Hagejal, kes polnud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, puudus õigus nõuda tasu vagunite läbilaskmise eest (RdtS § 27 lg 2). Asjaolust, et hageja ei ole nõudnud kostjalt lepingu täitmist kolme aasta jooksul pärast vagunite kohta andmete andmist ning nende läbilaskmise tasumist, nähtus, et hageja nõustus sellega, et leping oli lõpetatud ning temal ei olnud õigust tasu saada. Usutav ei ole hageja väide, et ta ei teadnud, et kostjale toimetati tema raudtee kaudu vaguneid. Hageja nõutud tasu on põhjendamatult suur, kuna ületab hageja kõiki võimalikke kulutusi, mis on seotud raudteeinfrastruktuuri majandamisega. Hageja taotluse võib rahuldada ainult ajavahemiku 11. mai 2006 kuni 27. juuli 2007 eest, kuna alles siis pöördus hageja kostja poole tasu saamiseks.
3.Harju Maakohus rahuldas 2. novembri 2007. a otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja tasus hageja arveid ka 2002. a. Arvestades asjaolu, et kostja vagunid läbisid hageja raudteed, et hageja ei takistanud kostja vagunite läbilaskmist oma raudteel, ning seda, et kostja tasus hagejale selle eest ka pärast 31. detsembrit 2001, asus kohus seisukohale, et poolte faktiline käitumine oli suunatud lepingu jätkamisele, st poolte tegelikuks tahteks ei olnud vaidlusaluse lepingu lõpetamine. Seetõttu luges kohus lepingu kehtivaks. Hagejat ei saa pidada nõustunuks lepingu lõppemisega, kui ta ei nõudnud lepingu täitmist kolme aasta jooksul. Lepingujärgne võlausaldaja võib nõuda lepingu täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1). Lepingu sõlmimise ajal 31. augustil 1999 on pooled kooskõlas RdtS § 27 lg-ga 1 kokku leppinud tasus, mis on 200 krooni iga kaubavaguni läbisõidu eest. Lepingut selles osas muudetud ei ole. Kuivõrd pooltevahelises lepingus on tasu kindlaks määratud ja seda pole muudetud, tuleb lepingut täita samadel tingimustel, kuni pooled pole kokku leppinud teisiti või kui kohus vastavalt nõudele on kindlaks määranud mõistliku tasu. Hageja on tõendanud, et hageja raudteed läbis ajavahemikul 1. jaanuarist 2003 kuni 31. detsembrini 2005 kokku 402 kostja vagunit. Seega oli põhjendatud tasunõue 80 400 krooni. Hageja õigus nõuda tasu tuleneb 31. augusti 1999. a lepingust, mis kehtib ja mida ei ole tühistatud. Seega ei oma tähtsust, kas hageja tegevusalana oli äriregistrisse kantud infrastruktuuri majandamine ÄS § 251 p-st 1 tulenevalt või mitte. Kooskõlas VÕS §-ga 113 palus hageja kostjalt välja mõista viivise. Lepingu järgi on õigus nõuda
viivist 0,1% tasumata jäänud summalt iga viivitatud päeva eest. Hageja nõudis kostjalt viivist iga aasta 8. jaanuarist lihtsustatult aasta kaupa, mitte igakuiselt, kokku 69 781 krooni ajavahemiku
8.jaanuarist 2004 kuni 2. novembrini 2007 eest.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. märtsi 2008. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega mõisteti kostjalt välja viivisevõla katteks 69 781 krooni, ja menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega jättis hagi viivisevõla nõudes rahuldamata. Poolte menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidlusta kostja asjaolu, et ajavahemikul 1. jaanuarist 2003 kuni
31.detsembrini 2005 on kostja raudteele antud ette transiidina AS BLRT ja hageja raudtee kaudu kokku 402 kaubavagunit. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt tasu ülalnimetatud ajavahemikul vagunite läbilaskmise eest 31. augustil 1999 kirjalikult sõlmitud ja
31.detsembrini 2001 pikendatud transporditeenuste lepingu alusel. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et 31. augusti 1999. a transporditeenuste leping on tähtajatu kestvusleping. Asjas tõenditena esitatud transporditeenuste lepingust ja lepingu lisast nähtuvalt on lepingut pikendatud kuni 31. detsembrini 2001. a (tl 9-14). Vaidlusalune kirjalik transporditeenuste leping oli lõppenud tähtaja möödumisega. Tähtajaliselt sõlmitud lepingut ei muuda tähtajatuks lepinguks asjaolu, et hageja ei takistanud oma raudteel kostja vagunite läbilaskmist ning kostja tasus selle eest hagejale ka pärast 31. detsembrit 2001. a. Teist kokkulepet pooled sõlminud ei ole ning hageja ei ole taotlenud lepingu pikendamist ega tõendanud lepingu pikenemist tähtajatult. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 104 lg 1 kohaselt on tähtaeg kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja väitega, et hagejal, kes polnud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, puudus õigus nõuda tasu vagunite läbilaskmise eest RdtS § 27 lg 2 alusel ja kuna lepingu kehtivuse tähtaeg oli möödas, oli vagunite läbilaskmise eest tasu maksmise lõpetamine 2002. a õiguspärane. Transporditeenuste lepingu p 4.1 kohaselt kohustus kostja tasuma iga kaubavaguni läbisõidu eest 200 krooni, kaasaarvatud käibemaks. Ka lepingu lisakokkuleppe järgi ei ole pooled tasu suurust muutnud ning kostja on maksnud hagejale pärast lepingu tähtaja möödumist talle esitatud arvete alusel iga kaubavaguni läbisõidu eest lepingus kokkulepitud tasu ega ole vaidlustanud selle suurust. Kostja esindaja ütlustest ringkonnakohtu istungil nähtub, et vagunite läbisõidu eest maksmine lõpetati, kuivõrd pooltel oli erimeelsusi maa ja raudteelõigu kuuluvuse osas. Seega kehtis poolte vahel uus suuline leping hageja raudtee kasutamise kohta. Asja materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud hagejale kuuluva raudtee tasuta kasutamises. Kostja on möönnud, et kasutamise eest tuleb maksta. Asjakohane ei ole väide, et lepingus kokkulepitud tasu oli määratud pikema raudteelõigu eest. Tulenevalt RdtS § 8 lõikes 2
sätestatust on hagejal õigus tasu nõuda ja on põhjendatud mõista kostjalt välja tasu 402 kaubavaguni läbisõidu eest hageja raudteel, sest kostja kasutas ajavahemikul 1. jaanuarist 2003 kuni
31.detsembrini 2005 hageja raudteed. Viivise osas tuleb kohtuotsus tühistada, jättes kostjalt hageja kasuks viivisevõla välja mõistmata. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Pooltevahelise kirjaliku transporditeenuste lepingu lõppemisel tähtaja möödumise tõttu ei kehti kirjalikus lepingus kokkulepitud viivisemäär. Eeltoodust tulenevalt puudub kostjal kohustus hageja raudtee kasutamise eest viivist maksta ja hagejal ei ole õigust eespool nimetatud aja eest lepingu alusel viivise tasumist nõuda. Hageja ei ole esitanud enne hagi esitamist kostjale tasumiseks ühtegi arvet raudtee kasutamise eest 1. jaanuarist 2003 kuni 31. detsembrini 2005, mistõttu ei ole kostja kohustuse täitmisega viivitanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse osaliselt viivisevõla ja menetluskulude jaotuse osas tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hageja viivisevõla nõue, mõista kostjalt välja 69 781 krooni ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, et 1999. a leping on lõppenud. Kuna kostja jätkab vara kasutamist praeguse ajani, ei ole leping lõppenud, vaid muutunud tähtajatuks. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et kostja ei ole viivitanud oma kohustuste täitmisega, kuna hageja ei ole esitanud talle arveid. See seisukoht on vastuolus VÕS § 82 lg-ga 7, mille kohaselt kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hagejal tekkis see õigus siis, kui kostja asus kasutama tema vara. Maakohus on tuvastanud kostja viivitusse sattumise aja. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta raudteeseaduse § 8 lõikes 2 sätestatu. Selle lõike kohaselt nähakse tasu raudteeühenduse kasutamise eest ette pooltevahelises kokkuleppes. Kui kokkuleppele ei jõuta, on huvitatud poolel õigus pöörduda kohtusse. Kostja kasutab hageja raudteed ka praegusel ajal ja ei ole pöördunud tasu määramiseks kohtusse. Raudtee kasutamine on tähtajatu.
8.Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
9.Riigikohtu istungil jäi kassaator kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde, lisades täiendavalt, et põhimõtteliselt on võimalik tunnustada ka uue suulise lepingu sõlmimist poolte vahel.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel osas, millega tühistati osaliselt Harju Maakohtu
2.novembri 2007. a otsus ja jäeti uue otsusega rahuldamata aktsiaseltsi RGR hagi Balti Terase Osaühingu vastu viivisevõla nõudes, ning osas, millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata.
11.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega, et 31. augusti 1999. a tähtajaline transporditeenuste leping ei muutunud selle tähtaja möödudes 31. detsembril 2001 tähtajatuks lepinguks ega pikenenud. Õigusaktides ei olnud sellist võimalust lepingu tähtajatuks muutumise kohta ette nähtud. Pooled võisid põhimõtteliselt ka ise kokku leppida lepingu pikenemises või tähtajatuks muutumises, kuid ringkonnakohus on hinnanud poolte käitumist ja muid faktilisi asjaolusid pärast 31. detsembrit 2001 ja leidnud selle põhjal, et leping ei muutunud tähtajatuks. Muu hulgas on ringkonnakohus märkinud, et hageja ei ole tõendanud lepingu pikenemist. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi asjaolusid tuvastada.
12.Kassatsioonimenetluses on vaidluse all üksnes küsimus, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist. Ringkonnakohus on leidnud, et poolte vahel kehtis uus suuline leping raudtee kasutamise kohta. Viivise kohta märkis ringkonnakohus otsuses, et 1999. a transporditeenuste lepingu alusel ei saa hageja viivist nõuda, kuna see leping on tähtaja möödumise tõttu lõppenud. Samuti leidis ringkonnakohus seda, et hageja ei ole kostjale esitanud ühtegi arvet raudtee kasutamise eest ajavahemikus 1. jaanuarist 2003 kuni 31. detsembrini 2005 ja seetõttu ei ole kostja kohustuse täitmisega viivitanud.
13.Kassatsioonkaebuses peetakse ebaõigeks ringkonnakohtu järeldust, et kostja ei olnud viivituses, kuna hageja ei esitanud arveid. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on jätnud tuvastamata uue suulise lepingu tingimused ning võib olla selle tõttu jõudnud viivise osas ebaõigele järeldusele. Ringkonnakohtu otsus ei vasta seega TsMS § 654 lg 4 nõuetele. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et ta on heitnud hagejale ette arvete esitamata jätmist, mistõttu kostja ei olnud viivituses. Samas ei selgu otsusest, millisel alusel hagejal nimetatud arvete esitamise kohustus tekkis. Võib eeldada, et ringkonnakohus on selle kohustuse tekkimise tuletanud hageja käitumisest, kes jätkas kostjale raudtee kasutamise eest arvete esitamist ka pärast
31.detsembrit 2001, s.o pärast lepingu tähtaja möödumist. Samas on ringkonnakohus jätnud otsuses selgesõnaliselt tuvastamata ja põhjendamata, mis hetkest tuleb suuline leping lugeda sõlmituks, millal saabusid uue suulise lepingu kohaselt kostja jaoks raudtee kasutamise eest tasumise tähtpäevad, samuti selle, milliste ja kellelt saadud andmete alusel vagunite arvu kohta oskas hageja esitada kostjale arveid 2002. aastal, mil 1999. a leping oli juba lõppenud. Viimane küsimus on oluline seetõttu, et kui kostja ka 2002. aastal teatas hagejale vagunite arvu (tl 30 olevast hageja kirjast kostjale võib järeldada, et alates 2002. a novembrist kuni kirja koostamise ajani ei ole kostja hagejale vagunite arvu teatanud, seega enne 2002. a novembrit on teatanud), on võimalik seda lugeda kostja kohustuseks ka uue suulise lepingu järgi, mida tulnuks täita ka 2003-2005. Eelmainitud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks. Kui asja uuel arutamisel tuvastatakse, et suulise lepingu järgi oli kostja kohustatud hagejale teatama hageja raudteed läbivate vagunite arvu ja teatamine oli eelduseks, et hageja saaks esitada arveid, ning kostja seda kohustust ei täitnud, siis võib see olla aluseks hagi rahuldamiseks ka viivisevõla osas. Selleks tuleb täiendavalt tuvastada, kas suulise lepingu järgi oli kokku lepitud viivises ja viivisemääras. Kui suulises lepingus sellist kokkulepet ei ole, tuleb lähtuda seadusjärgsest
viivisemäärast (VÕS § 113).
14.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustatakse asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest. Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.