Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud AS RGR esitas 21.06.2007.a Harju Maakohtule hagi Balti Terase OÜ vastu võlgnevuse tasumiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista võla summas 80 400 krooni ja viivise seisuga 02.11.2007.a. summas 69 781 krooni. Poolte vahel oli 31.08.1999.a. sõlmitud transporditeenuste leping, mille kohaselt lepingu esemeks oli raudteeliikluse alalhoidmine kostja ja hageja raudtee vahel. Kostja oli kohustatud tasuma iga kaubavaguni läbisõidu eest 200 krooni, kaasaarvatud käibemaks. 01.01.2001.a lisakokkuleppega pikendati lepingut kuni 31.12.2001.a. Hageja leidis, et lepingulised suhted poolte vahel jätkusid endistel tingimustel, sest kostja tasus hageja poolt esitatud arveid kuni 2002. aasta oktoobrikuuni. Vastavalt lepingule kohustus kostja edastama hagejale informatsiooni saabunud vagunite kohta, mis läbisid hageja raudteed transiidina. Kuna kostja ei teavitanud hagejat vagunite arvust, siis järeldas hageja, et vaguneid ei olnudki, ega esitanud seetõttu ka arveid tasumiseks. 2006.a sai hagejale teatavaks, et kostja on kasutanud hageja raudteed, AS BLRT Grupp andmetel sõitis läbi hageja raudtee 2003-2005.a kokku 402 vagunit. Vastavalt kuni 31.03.2004.a kehtinud Raudteeseaduse (RdtS) § 27 lg 2 ning vastavalt peale 31.03.2004.a kehtima hakanud RdtS § 8 lg 2 ettevõtjad leppivad kokku tasus infrastruktuuri ühenduse võimalikkuse suhtes. Hageja oli seisukohal, et olenemata sellest, et ta tegevus raudteeinfrastruktuuri valdkonnas ei ole äriregistris registreeritud, vastab hageja RtdS § 3 nõuetele ja on seega õigustatud nõudma kostjalt tasu. Asjaolu, et kostja tasus hageja arveid peale 31.12.2001 näitab seda, et 31.08.1999.a leping kehtib ka käesoleval ajal. Samuti ei ole kostja teavitanud hagejat lepingu lõpetamiseset. Ajavahemikul 01.01.2003 - 31.12.2005.a. on kostja raudteele antud ette transiidina AS BLRT ja AS RGR raudtee kaudu kokku 402 vagunit on hageja põhinõue kostja vastu 80 400 krooni. Vastavalt lepingule oli kostja kohustatud tasuma vagunite läbisõidu eest hiljemalt järgmise kuu 7. kuupäeval. Vastavalt 31.08.1999.a lepingule leppisid pooled kokku viivises 0,1% ulatuses päevas iga viivitatud päeva ees. Hageja viivisenõue kokku moodustab 69 781 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et poolte vahel 31.08.1999.a. sõlmitud transporditeenuste leping on lõppenud tähtaja möödumisega. Leping oli sõlmitud tähtaega kuni 01.01.2001. Lepingu kohaselt vormistatakse lepingu muudatused ja täiendused kirjalikult. Pooled sõlmisid 01.01.2001 täiendava kirjaliku kokkuleppe, millega pikendati lepingu tähtaja kuni 31.12.2001. Teist kokkulepet poolte vahel ei ole sõlmitud ning hageja ei ole kunagi taotlenud lepingu pikendamist. Hagejal, kes polnud raudteeinfrastruktuuriettevõtja, puudus õigus nõuda tasu vagunite läbilaskmise eest (RdtS § 27 lg 2) ja seetõttu, kuna lepingu kehtivuse tähtaeg oli möödas, oli vagunite läbilaskmise eest tasu tasumise lõpetamine 2002.a. õiguspärane. Asjaolust, et hageja ei ole nõudnud kostjalt lepingu täitmist kolme aasta jooksul pärast vagunite kohta andmete andmist ning nende läbilaskmise tasumist, nähtus, et hageja nõustus sellega, et leping oli lõpetatud ning temal ei olnud õigust tasu saada. Hageja väide, et ta ei teadnud, et kostjale toimetati tema raudtee kaudu vaguneid, ei ole usutav. Hageja poolt nõutud tasu on põhjendamatult suur, kuna ületab hageja kõiki võimalikke kulutusi, millised on seotud raudteeinfrastruktuuri majandamisega. Hageja taotluse võib rahuldada ainult ajavahemiku 11.05.2006 – 27.07.2007 eest, kuna alles siis pöördus hageja kostja poole tasu saamiseks. Kuna hageja vara kasutab AS Eesti Raudtee, kes

veab kaupu vagunites kostja jaoks hageja raudtee kaudu, siis tuleks mõistlikku tasu maksta mitte võõra vara kasutamise eest, nagu väidab hageja, vaid kahe raudtee ühenduse eest, mis otseselt tuleneb raudteeseaduse § 8 lg 2. Kostja on seisukohal, et hageja ei saa rajada oma nõuet ammu lõppenud lepingule raudteeteenuste kohta, vaid tuleb leppida sellest uuesti kokku, lähtudes RdtS § 8 lg 2 sätestatust ja Raudteeameti peadirektori 21.12.2000 käskkirjaga nr 227 kehtestatud Raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu arvestamise metoodikast. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus 02.11.2007 otsusega rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kogu ulatuses kostja kanda. Pooled sõlmisid 31.08.1999.a. transporditeenuste lepingu, mis kehtis kuni 01.01.2001.a. Pooled pikendasid lepingut kuni 31.12.2001.a. Ennetähtaegsest lepingu lõpetamisest pidid pooled kirjalikult ette teatama 1 kuu. Vaidlus puudus selles, et kostja tasus hageja arveid ka 2002.a. Arvestades asjaolu, et kostja vagunid läbisid hageja raudteed, et hageja ei takistanud kostja vagunite läbilaskmist oma raudteel kui ka seda, et kostja tasus hagejale selle eest ka peale 31.12.2001.a., asus kohus seisukohale, et poolte faktiline käitumine oli suunatud lepingu jätkamisele st poolte tegelikuks tahteks ei olnud vaidlusaluse lepingu lõpetamine. Seetõttu luges kohus lepingu kehtivaks. Hagejat ei saa pidada nõustunuks lepingu lõppemisega kui ta ei nõudnud lepingu täitmist kolme aasta jooksul. Lepingu võlausaldaja võib nõuda lepingu täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1). Lepingu sõlmimise ajal 31.08.1999.a. on pooled kooskõlas RdtS § 27 lg 1 kokku leppinud tasus, mis on 200 krooni kaasaarvatud käibemaks iga kaubavaguni läbisõidu eest. Lepingut selles osas muudetud ei ole. Kuivõrd pooltevahelises lepingus on tasu kindlaks määratud, seda pole muudetud, tuleb lepingut täita samadel tingimustel, kuni pooled pole kokku leppinud teisiti või kui kohus vastavalt nõudele on kindlaks määranud mõistliku tasu. Hageja on tõendanud, et kostja vaguneid veeti ajavahemikul 01.01.2003-31.12.2005 infrastruktuuri kaudu kokku 402 vagunit. Seega oli põhjendatud raudtee infrastruktuuri valdaja tasu nõue summas 80 400 krooni. Hageja õigus nõuda tasu tuleneb 31.08.1999.a. lepingust, mis kehtib ja mida ei ole tühistatud. Seega ei oma tähtsust, kas hageja tegevusalana oli äriregistrisse kantud infrastruktuuri majandamine ÄS § 251 p 1 tulenevalt või mitte. Kooskõlas VÕS § 113 palus hageja kostjalt välja mõista viivise. Vastavalt lepingule on õigus nõuda viivist 0,1% tasumata jäänud summalt iga viivitatud päeva eest. Hageja nõudis kostjalt viivist iga aasta 8. jaanuarist lihtsustatult aasta kaupa, mitte igakuiselt, kokku summas 69 781 krooni perioodi 08.01.2004-02.11.2007.a. eest. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 02.11.2007 otsus täies ulatuses ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellant leiab, et väär on kohtu seisukoht, et poolte vahel sõlmitud transporditeenuste leping on tähtajatu kestvusleping. Lepingu punkti 6.1 sätestab, et lepingu muudatused ja täiendused vormistatakse kirjalikult. Pooled on sõlminud kirjaliku kokkuleppe, mille kohaselt pikendati lepingut kuni 31.12.2001. teist kokkulepet pole poolte vahel sõlmitud ning hageja ei ole kunagi taotlenud lepingu pikendamist. Asjaolu, et kostja faktiliselt jätkas tasumist, ei muutunud leping tähtajatuks, kuna seda ei tulenenud tol ajal kehtivast seadusest ega poolte tahtest.

Kohus on jätnud tähelepanuta kostja väite, et juhul kui ka kostja on kohustatud maksma raudtee ühendamise eest, ei või tasu olla võrdne lepingus määratud hinnaga, kuna see hind oli määratud pikema raudtee eest. Selle tõendamiseks esitas kostja AS BLRT Grupp ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppe, mille kohaselt on kostja hüvitanud AS-le BLRT Grupp 65 000 krooni. Kuna nimetatud summa ületab 80% põhinõudest on see antud asjas oluline asjaolu, kuid kohus ei ole antud asjaolu analüüsinud, rikkudes TsMS § 442lg 8. Apellant leiab, et transporditeenuste leping on lõppenud tähtaja möödumisega ja kohtuotsus on ebaõige põhivõla osas, siis ei kuulu rahuldamisele ka viivisenõue. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et kohtuotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada viivisenõuet puudutavas osas, jättes uue otsusega kostjalt hageja kasuks viivisvõla 69 781 krooni välja mõistmata. Põhivõla nõuet puudutavas osas otsuse tühistamiseks apellatsioonkaebus alust ei anna. Menetluskulu tuleb jaotada vastavalt ringkonnakohtu sisulisele lahendile. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et ajavahemikul 01.01.2003.a - 31.12.2005.a on kostja raudteele antud ette transiidina AS BLRT ja AS RGR raudtee kaudu kokku 402 kaubavagunit. Vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt tasu vagunite läbilaskmise eest ülalnimetatud perioodil poolte vahel 31.08.1999.a kirjalikult sõlmitud ja kuni 31.12.2001.a pikendatud transporditeenuste lepingu alusel. Kolleegium leiab, et maakohtu seisukoht selles, et poolte vahel 31.08.1999.a sõlmitud transporditeenuste leping on tähtajatu kestvusleping, ei ole õige. Asjas tõenditena esitatud transporditeenuste lepingust ja lepingu lisast nähtuvalt on lepingut pikendatud kuni 31.detsembrini 2001.a (tl 9-14). Kolleegium nõustub apellandi väitega, et vaidlusalune kirjalik transporditeenuste leping oli lõppenud tähtaja möödumisega. Tähtajaliselt sõlmitud lepingut ei muuda tähtajatuks lepinguks asjaolu, et hageja ei takistanud oma raudteel kostja vagunite läbilaskmist ning kostja tasus selle eest hagejale ka peale 31.12.2001.a. Teist kokkulepet poolte vahel sõlmitud ei ole ning hageja ei ole taotlenud lepingu pikendamist ega tõendanud lepingu pikenemist tähtajatult. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 104 lg 1 kohaselt on tähtaeg kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et hagejal, kes polnud raudteeinfrastruktuuriettevõtja, puudus õigus nõuda tasu vagunite läbilaskmise eest Raudteeseaduse (RdtS) § 27 lg 2 alusel ja kuna lepingu kehtivuse tähtaeg oli möödas, oli vagunite läbilaskmise eest tasu maksmise lõpetamine 2002.a õiguspärane. Transporditeenuste lepingu p 4.1. kohaselt kohustus kostja tasuma iga kaubavaguni läbisõidu eest 200 krooni, kaasaarvatud käibemaks. Ka lepingu lisakokkuleppe järgi ei ole pooled tasu suurust muutnud ning apellant on maksnud hagejale peale lepingu tähtaja möödumist talle esitatud arvete alusel iga kaubavaguni läbisõidu eest lepingus kokkulepitud tasu ega ole vaidlustanud selle suurust. Apellandi esindaja ütlustest apellatsioonikohtu istungil nähtub, et vagunite läbisõidu eest maksmine lõpetati, kuivõrd pooltel oli erimeelsusi maa ja raudteelõigu kuuluvuse osas. Seega kehtis poolte vahel uus suuline leping hageja raudtee kasutamise kohta.

Asja materjalidest ei nähtu, et pooltel oleks olnud kokkulepet kostja poolt hagejale kuuluva raudtee tasuta kasutamiseks. Apellant on möönnud, et kasutamise eest tuleb maksta. Väide, et lepingus kokkulepitud tasu oli määratud pikema raudteelõigu eest, ei ole asjakohane. Kolleegium leiab, et tulenevalt RdtS § 8 lõikes 2 sätestatust on hagejal õigus tasu nõuda ja on põhjendatud mõista kostjalt välja tasu 402 kaubavaguni läbisõidu eest hageja raudteel, sest faktiliselt ajavahemikul 01.01.2003.a - 31.12.2005.a kostja hageja raudteed kasutas. Viivise osas tuleb kohtuotsus tühistada, jättes kostjalt hageja kasuks viivisvõla välja mõistmata. VÕS § 113 lg 1 lause 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Pooltevahelise kirjaliku transporditeenuste lepingu lõppemisel tähtaja möödumise tõttu ei ole kehtiv kirjalikus lepingus kokkulepitud viivisemäär. Eeltoodust tulenevalt puudub kostjal kohustus 01.01.2003.a - 31.12.2005.a hageja raudtee kasutamise eest viivist maksta ja hagejal ei ole õigust selle aja eest lepingu alusel viivise tasumist nõuda. Hageja ei ole esitanud enne hagi esitamist kostjale tasumiseks ühtegi arvet raudtee kasutamise eest 01.01.2003.a - 31.12.2005.a, mistõttu ei ole kostja kohustuse täitmisega viivitanud. Menetluskulude jaotus Kooskõlas TsMS § 163 lg 1 lausega 1 ja arvestades hagi rahuldamise ulatust, tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.

Gaida Kivinurm

Jüri Paap

Urmas Reinola

Otsus on osaliselt tühistatud Riigikohtu 08.10.2008 otsusega nr. 3-2-1-70-08 Riigikohtu 08.10.2008 otsus

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.