Muud › Muud hagiasjad

Jätta Harju Maakohtu 08.01.2008 otsus tsiviilasjas nr. 2-05-361 muutmata, apellatsioonkaebused rahuldamata ja apellantide kohtukulu nende endi kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Asjaolud Aime Ploom esitas 07.02.2005 kohtule hagi hageja Tallinna linna ja Xxxxxxxxxx xx elamu korteriomanike vastu nende vahel sõlmitud korterite erastamise müügilepingute ja asjaõiguslepingute tühisuse tuvastamiseks. Hagiavalduse kohaselt esitas Alma-Marie Bloom 11.11.1991 Võru Maavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks, taotledes enda isa vennale Otto Elšteinile kuulunud Tallinnas Xxxxxxxx xx (praegune aadress Xxxxxxxxxx xx) asuva elamu tagastamist. Võru Maavalitsus võttis A.-M.Bloomi nimetatud avalduse vastu, täiendavaid dokumente ei nõudnud ning saatis selle 05.01.1998 Tallinna Linnavalitsusele vara tagastamise otsustamiseks. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise komisjoni (ÕVVTK) 17.08.1998 otsusega nr 10124 loeti Tallinnas Xxxxxxxxxx xx endisel kinnistul nr 4636 asunud ehitised ja krunt suurusega 1358 m2 omandireformi objektiks, kuna leidis tõendamist, et õigusvastase võõrandamise ajal kuulus vara A.-M.Bloomi onule Otto Elšteinile. Tema vara suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks A.-M.Bloom, kes suri xx.xx.xxxx Seadusjärgse pärimise korras läks nõudeõigus üle tema tütrele Aime Ploomile. Tallinnas Xxxxxxxxxx xx elamu korterite omanikud esitasid 07.02.2002 Tallinna Maa-ametile taotluse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 17.08.1998 otsuse nr 10124 tühistamiseks põhjusel, et Tallinna Ringkonnakohtu 10.10.2000 otsusega haldusasjas II-3/237/00 tuvastati, et Xxxxxxxxxx xx elamu oli õigusvastase võõrandamise ajal Alma ja Otto Elšteini ühisvara. Kõnealuses taotluses leiti samuti, et A.-M.Bloom ei taotlenud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist, vaid esitas avalduse ainult elamu tagastamiseks. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon muutis 08.04.2002 otsuse nr 12375 punktiga 3 oma 17.08.1998 otsuse nr 10124 punkte 3 ja 4 ning jättis rahuldamata A.-M.Bloomi taotluse Xxxxxxxxxx xx asuvate ehitiste ja maa tagastamiseks. Komisjoni arvates ei kuulunud taotleja Eesti Vabariigi ORAS § 8 nimetatud õigustatud subjektide hulka ja ei ole esitanud maareformi seaduse (MRS) § 5 lg 1 p 2 nõuetele vastavat vormikohast avaldust maa tagastamiseks. Hageja Aime Ploom esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega tühistada ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 08.04.2002 otsuse nr 12375 punktid 3 ja 4, kuna leidis, et ema taotlust elamu tagastamiseks tuleb vaadelda kinnistu tagastamise taotlusena, mis hõlmab nii maa kui ka hooned. Tallinna Halduskohus jättis 10.10.2002 otsusega Aime Ploomi

kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 08.09.2003 otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu eelnimetatud otsuse muutmata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule. 14.01.2004 otsusega haldusasjas 3-3-1-82-03 rahuldas Riigikohus Aime Ploomi kassatsioonkaebuse. Riigikohus tühistas nimetatud otsusega Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 08.09.2003 otsuse ja Tallinna Halduskohtu 10.10.2002 otsuse ning rahuldas Aime Ploomi kaebuse osaliselt, tühistades ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 08.04.2002 otsuse nr 12375 punkti 3. Riigikohtu halduskolleegium asus nimetatud lahendis seisukohale, et A.-M. Bloomi avaldust tuleb tõlgendada heas usus ja kooskõlas A.-M.Bloomi tegeliku tahtega. Mõistlikult ei ole võimalik eeldada, et isik esitaks taotluse elamu tagastamiseks ilma selle juurde kuuluva maata (krundita). Kuigi A.-M.Bloomil enne 19.01.1993 hoonete tagastamise nõudeõigus puudus, tuli tema avaldust selle hetkeni käsitleda Xxxxxxxxxx xx maa tagastamise avaldusena, vastasel juhul puudunuks avalduse esitamisel ja selle vastuvõtmisel igasugune mõte. Arvestades Riigikohtu ülalnimetatud lahendit haldusasjas 3-3-1-82-03 vaatas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon uuesti läbi A.-M.Bloomi taotluse Xxxxxxxxxx xx elamu tagastamiseks. Komisjon otsustas, et A.-M.Bloomil oli õigus taotleda Otto Elšteinile kuulunud maa ja 1⁄2 mõttelise osa ehitiste tagastamist ja otsustas 01.03.2004 otsusega 12664 muuta komisjoni 17.08.1998 otsuse 10124 p 3 ja tunnistada A.-M.Bloom omandireformi õigustatud subjektiks Tallinnas, Xxxxxxxxxx xx asuva maa ja 1⁄2 mõttelise osa ehitiste suhtes. Tallinna Linnavalitsuse 25.08.2004 korralduse 1616 p 1 alusel tagastati hagejale Xxxxxxxxxx xx endisel kinnistul 4636 asuvast elamust 271/4690 mõttelist osa, millele vastab keldrikorrusel olev mitteeluruum üldpinnaga 27,1 m2. Sama korralduse p 4 jäeti rahuldamata õigustatud subjekti taotlus Xxxxxxxxxx xx asuva elamu 2074/4690 mõttelise osa tagastamise kohta, kuna nimetatud varaosa oli füüsiliste isikute heauskses omandis vastavalt ehitisregistri 01.06.2004 väljavõttele. Korralduse p 5 otsustati mitte alustada kompenseerimise menetlust, kuna endise omaniku õdedel ja vendadel või nende alanejail sugulastel on õigus nõuda endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja rajatiste tagastamist. Aime Ploom esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Linnavalitsuse 28.08.2004 korralduse 1616-k p 4 ja 5, teha ettekirjutus Xxxxxxxxxx xx asuva maa tagastamiseks ning teha kindlaks Tallinna linna poolt Xxxxxxxxxx xx elamu korterite erastamise ostu-müügilepingute tühisus. Kaebuses leidis Aime Ploom, et korralduse vaidlustatud p 4 on õigusvastane, kuna sellega jäeti talle tagastamata elamu 2074/4690 mõtteline osa, millele tal oli õigus kui endiste omaike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse kohaselt MRS § 5 lg 1 p 2 kohase avalduse esitanud isik. Tallinna Halduskohtu 22.11.2004 määrusega haldusasjas 3-2422/2004 võeti kaebus korralduse tühistamise ja maa tagastamiseks kohustamise nõuete osas menetlusse, kuid korterite erastamise ostu-müügilepingute ja asjaõiguslepingute tühisuse tuvastamise nõudes tagastati kaebus läbivaatamatult. Tallinna Ringkonnakohtu 04.01.2005 määrusega haldusasjas 2-3/404/05 jäeti nimetatud Tallinna Halduskohtu määrus muutmata kaebuse tagastamist puudutavas osas. Tuginedes muu hulgas Riigikohtu erikogu lahenditele kohtuasjades nr 3-3-1-8-01 ja 3-3-1-15-01 asus ringkonnakohus oma lahendis seisukohale, et selliste lepingute peale halduskohtule kaebust esitada ei saa ning tühisuse tuvastamise avalduste läbivaatamine kuulub üldkohtute pädevusse.

Eeltoodust lähtudes esitas Aime Ploom toonasele Tallinna Linnakohtule käesoleva tsiviilasja esemeks oleva hagiavalduse. Tallinna Halduskohtu 07.03.2005 määrusega on peatatud Aime Ploomi kaebuse läbivaatamine Tallinna Linnavalitsuse 25.08.2004 korralduse 1616-k p-de 5 ja 6 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks haldusakti väljaandmiseks maa kohta kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. AÕSRS § 2 lg 2 kohaselt toimub omandireformi käigus vara tagastamine ORAS-e ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud korras. ORAS § 18 lg-st 1 tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud vara oli keelatud võõrandada kuni selle tagastamise otsustamiseni. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 5 p 4 kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõestatud kirjaliku loobumiseni vara tagastamise nõudest. Sellist õigustatud subjekti loobumist käesoleval juhul ei ole. Taoliste lepingute tühisus tulenes ka lepingute sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg-st 2. Hageja on viidanud oma seisukohtade põhjendamisel muu hulgas Riigikohtu otsusele tsiviilasjades 3-2-1-108-01, 3-2-1-95-01, 3-2-1-130-01, 3-2-1-158-00 ja 3-2-1-44-03. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kõnealuse praktika kohaselt on ORAS § 18 lg 1 eesmärk vältida tehinguid, millega kaasneks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimatus. Selle eesmärgi saavutamiseks näeb seadus tagajärjena ette keeldu rikkuvate tehingute kehtetuse. Õiguslikku huvi vaidlusaluste lepingute tühisuse tuvastamise vastu põhjendas hageja PS § 15 lg-st 1 tulenevaga, mille kohaselt peab isikul olema võimalus end kaitsta ka juhul, kui avaliku võimu kandja tehtud eraõigusliku tehinguga on rikutud tema subjektiivseid õigusi. Õigused, mis omavad absoluutset iseloomu kõigi isikute suhtes võivad olla selles vaidluses hageja õiguslikuks huviks. Hageja palus kohtul tunnustada Tallinna linna ja Xxxxxxxxxx xx elamu üürnike Maris Alasi-Ojaveeru, Galina Lapukhina, Guido Laini, Greta Puhmi, Annleena Reieri, Rudolf Tenno, Bernhard Lõhmuspuu, Tiiu Akmaeli, Priidrik Birkfeldi, Saima Kelleri, Artur Tammiku ja Liia Algvere vahel sõlmitud korterite erastamise müügilepingute ning asjaõiguslepingute tühisust. Kostjad hagi ei tunnistanud. Tallinna linn märkis, et A.-M.Bloom esitas 11.11.1991 Võru Maavalitsusele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, milles taotles muu hulgas Tallinnas Xxxxxxxx tänaval (praegune Xxxxxxxxxx tänav) asuva elamu tagastamist. Avalduse esitamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord. Korra p 4 teisest lõikest tuleneb, et kui avaldus on saadetud maakonna või vabariikliku linna valitsusele posti teel, on avalduse vastuvõtja kohustatud viie päeva jooksul avalduse saabumisest arvates selle edasi saatma maakonna või vabariikliku linna valitsusele vastavalt Korra punktile 1 ning ühtlasi teatama sellest kirjalikult taotlejale. Korra mõtte kohaselt tuli Tallinnas asuava õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldus esitada Tallinna Linnavalitsusele ning kui avaldus oli esitatud maa- või linnavalitsusele, kelle haldusterritooriumil taotletav õigusvastaselt võõrandatud vara ei asunud oli see maa- või linnavalitsus kohustatud saabunud avalduse edastama maa- või linnavalitsusele hiljemalt viie päeva jooksul avalduse saabumisest arvates. Võru Maavalitsus edastas A.-M.Bloomi avalduse Xxxxxxxxxx xx elamu tagastamiseks Tallinna Linnavalitsusele rohkem kui kuus aastat hiljem. Ka ei tundnud avalduse esitaja varem huvi Tallinnas asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluse kohta.

Kuna Tallinna Linnavalitsusele ei olnud esitatud avaldust Xxxxxxxxxx xx elamu tagastamiseks, puudus ka õiguslik takistus eluruumide erastamiseks. Tallinna linn oli eluruumide erastamise ajal veendunud, et puuduvad takistused eluruumide erastamise läbiviimiseks. Samuti puudus kohustus teha kindlaks vara omanikku vara õigusvastase võõrandamise ajal. Kõik Xxxxxxxxxx xx elamu korterite erastamise ostu-müügi lepingud, v.a leping kostja Guido Lainiga on sõlmitud mitu aastat varem kui A.-M.Bloomi avaldus Tallinnas Xxxxxxxxxx xx asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks saadeti Tallinna Linnavalitsusele menetlemiseks ning mille olemasolust Tallinna linn eluruumide erastamise läbiviimisel linnast sõltumatutel põhjustel teadlik ei olnud. Tallinna Linnavalitsuse 25.08.2004 korraldusega 1616-k p 4 jäeti rahuldamata hageja taotlus Xxxxxxxxxx xx elamu mõtteliste osade tagastamiseks, kuna nimetatud varaosa oli füüsiliste isikute heauskses omandis. Tallinna linnal ei ole võimalik vara reaalselt tagastada, kui see ei ole kohustatud subjekti omandis. Sama korralduse p 5 mõte seisneb aga selles, et endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste seaduse kohaselt oli endise omaniku õdedel ja vendadel või nende alanejatel sugulastel õigus taotleda endise omaniku maal asuvate hoonete ja rajatiste tagastamist, mitte aga kompenseerimist. Omandireformi õigustatud subjektiks Tallinnas Xxxxxxxxxx xx asuva maa ja 1⁄2 mõttelise osa ehitiste suhtes tunnistatud A.-M.Bloom oli ehitise 1⁄2 mõttelise osa endise omaniku venna tütar, kellele laienes endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste seadus. Arvestades korralduse p 4 toodud asjaolu, puudus Tallinna Linnavalitsusel seaduslik alus nimetatud varaosa kompenseerimise menetluse alustamiseks. Tuginedes AÕS § 92 tekkis ostjatel omand erastamise ostu-müügilepingute objektiks olnud eluruumidele lepingute sõlmimise päeval. Samuti AÕS § 95 lg 1 ja 2 kohaselt on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustaud omandit üle andma ning omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Õiguslikult asjakohased ei olnud hageja viited PS § 32 ja AÕS § 68, millest tulenevalt ei saa omandit ära võtta teisiti kui õiguslikul alusel, kuna hageja ei ole kunagi olnud Xxxxxxxxxx xx elamus asuvate korterite omanik. Seetõttu ei saa ka tõusetuda küsimust omandi äravõtmisest hagejalt. Samadel põhjustel olid asjakohatud hageja viiteid Riigikohtu praktikale. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Samas ei ole hageja selgitanud, milles seisneb tema õiguslik huvi vaidlustatud lepingute tühisuse tuvastamiseks. Hagi ei tunnistanud ka ülejäänud kostjad. ORAS § 18 lg 1 nimetatut saab vara võõrandamise ja koormamise takistusena arvestada üksnes juhul, kui erastamistehingu pooled olid või pidid olema erastamise ajal teadlikud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamisest. Käesoleval juhul aga pooled ei saanud ega võinudki olla teadlikud korterite erastamise ja ostu-müügilepingute sõlmimise ajal A.-M.Bloomi avaldusest. Tallinna Linnavalitsusel puudus seaduslik alus jätta Xxxxxxxxxx xx elamus asuvad eluruumid üürnikele erastamata.

Tulenevalt AÕS § 92 lg 1 on heauskse omandamise eelduseks eelkõige omandaja ja võõrandaja vaheline omandiõiguse üleandmise kokkulepe ja omandaja poolt valduse saamine asjale. Heauskse omandamise võimalus ja selle kaudu tsiviilkäibe kaitse tugineb vallasasjade puhul valdusele. Käesoleval juhul oli tegemist korterite heauskse omandamisega. Lisaks AÕS § 95 lg 1 kohaselt on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. ORAS § 12 lg 3 p-st 3 tuleneb, et füüsiliste isikute heauskses omandis olevat vara ei tagastata. PS § 32 ei välista heauskset omandamist AÕS § 95 lg 1 alusel. Maakohtu otsus Harju Maakohus oma 08.01.2008 otsusega rahuldas hagi, s.o. otsustas tuvastada Tallinna linna poolt järgmiste erastamise ostu-müügilepingute tühisust, sealhulgas lepingutes sisalduvate asjaõiguskokkulepete tühisust, mille objektiks olid korterid Tallinnas Xxxxxxxxxx xx asuvas elamus koos nendele vastava muu osadega elamust: 12.12.1995 sõlmutd leping Artur Tammikuga (krt.x), samal kuupäeval sõlmitud leping Galina Lapukhinaga (krt.x), samal kuupäeval sõlmitud leping Bernhard Lõhmuspuuga (krt. x), samal kuupäeval sõlmitud leping Priidik Birkefeldiga (krt.x), samal kuupäeval sõlmitud leping Rudolf Tennoga (krt.xx), samal kuupäeval sõlmitud leping Saima Kelleriga (krt. xx), 20.12.1995 sõlmitud leping Maris Alasi-Ojaveeruga (krt.x), 21.12.1995 sõlmitud leping Tiiu Akmaeliga (krt.xx), 28.02.1996 sõlmitud leping Annleena Reieriga (krt.x), 06.06.1996 sõlmitud leping Liia Algverega (krt.x), 25.06.1996 sõlmitud leping Grete Puhmiga (krt.x) ja 27.03.1998 sõlmitud leping Guido Lainiga (krt.x). . Otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selles, et A.-M.Bloom oli tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks Tallinnas Xxxxxxxxxx xx asuva maa ja 1⁄2 mõttelise osa ehitiste suhtes. Nimetatud asjaolu kinnitab ka ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 01.03.2004 otsus nr 12664. A.-M.Bloomi surma tõttu on kõnealuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise nõudeõigus läinud üle tema seadusjärgsele pärijale Aime Ploomile. Hageja ei ole vaidlustatud ostu-müügilepingute pooleks. Senises kohtupraktikas on tunnustatud maakohtute pädevust otsustada omandireformi õigustatud subjekti või eluruumide erastamise õigustatud subjekti hagi alusel tehingute kehtivuse üle, mille pooleks nimetatud isikud ei ole. Seega oli hagejal õiguslik huvi vaidlustatud erastamise ostu-müügilepingute ja asjaõiguslepingute tühisuse tuvastamise vastu. Õiguslikku huvi tehingute vaidlustamiseks ei välista ka hilisemalt toimunud korteriomandite seadmine Xxxxxxxxxx xx elamus erastatud korterite suhtes. Lisaks puudus pooltel vaidlus asjaolu üle, et Tallinna linn on sõlminud erastamise ostumüügilepingud Xxxxxxxxxx xx elamus asuvate korterite erastamiseks koos vastava muu osaga elamust. Ostu-müügilepingute p 6 nägi ette, et lepinguobjekti üleandmine ostjale loetakse toimunuks lepingu allakirjutamisega lepinguosaliste poolt. Samuti puudus pooltel vaidlus selles, et 05.01.1998 edastas Võru Maavalitsus Tallinna linnale otsustamiseks A.M. Bloomi esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, milles A.M.Bloom taotles muu hulgas enda isa vennale Otto Elšteinile kuulunud Tallinnas Xxxxxxxx xx (praegune Xxxxxxxxxx xx) asuva elamu tagastamist.

Tallinna linn asus seisukohale, et 11.11.1991 esitatud avaldusele on Tallinnas Xxxxxxxxxx xx asuva vara osas tehtud juurdekirjutus hiljem, tõenäoliselt 1997 detsembrikuu viimastel või 1998 esimestel päevadel. Seega on tähtaegselt esitatud avaldust hilisemalt täiendatud. Pooled vaidlesid veel selle üle, kas Tallinna linna poolt Xxxxxxxxxx xx elamus asuvate korterite erastamise ostu-müügilepingud ja vastavad asjaõiguslepingud on tühised nende vastuolu tõttu EES § 5 lg 3 p-s 4 ja ORAS § 18 lg-s 1 sisalduvate normidega. Korterite erastamise ostu-müügilepingute sõlmimise ajal kehtinud EES § 5 lg 3 p 4 ja ORAS § 18 lg 1 kohaldamisel on kohtupraktikas leitud, et eluruumide erastamise kohustatud subjekti poolt erastamise korras omandiõiguse üleandmine eluruumile, mis ei kuulu erastamisele, on tühine. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohus 28.11.2001 otsuses tsiviilasjas 3-2-1-95-01. Nimetatud seisukohta on Riigikohtu tsiviilkolleegium hilisemates lahendites ka korranud. Oma lahendites on Riigikohus selgitanud, et ORAS § 18 lg-s 1 sisalduva regulatsiooni eesmärgiks on vältida tehinguid, millega kaasneks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimatus. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestab seadus ka tagajärje: keeldu rikkuvate tehingute kehtetuse. Riigikohtu 14.01.2004 haldusasjas 3-3-1-82-03 tehtud otsuses punktis 10 on märgitud, et A.-M.Bloom taotles 11.11.1991 avalduses muu hulgas tema isa vennale O.Elšteinile kuulunud "elamu Tallinnas Xxxxxxxx tn" tagastamist. Täiendavat avaldust A.-M.Bloom hiljem ei esitanud, sest leidis, et varasem avaldus on esitatud kogu õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Vastavalt TsMS § 272 lg-le 2 on kohtuotsus vaadeldav dokumentaalse tõendina. Seetõttu ei saa Tallinna linna päringule Võru Maavalitsuse 04.12.2007 vastuse põhjal lugeda tõendatuks, et Tallinnas Xxxxxxxxxx xx asuvat vara on hageja õiguseellane sisuliselt asunud tagasi taotlema alles 1997 lõpus või 1998 alguses. Kõnealune vastus sisaldab Võru Maavalitsuse pädeva ametniku selgitusi ja oletusi. Asjaolust, et A.-M.Bloomil oli põhimõtteliselt õigus oma avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks täiendada ja et 11.11.1991 avaldus on Võru Maavalitsuse poolt edastatud Tallinna Linnavarade Ametile 05.01.1998, ei saa teha järeldust avalduse hilisema täiendamise kohta A.-M.Bloomi poolt. Riigikohtu 14.01.2004 otsusest haldusasjas 3-3-1-82-03 nähtuvalt oli tegemist nõuetekohase avaldusega. Ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjon mõistis avaldust samamoodi, sest tunnistas 17.08.1998 otsuse 10124 p 3 vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks A.-M.Bloomi. Seega oli vaidlusaluste ostu-müügilepingute ja asjaõiguslepingute sõlmimise hetkeks esitatud ettenähtud korras avaldus Xxxxxxxxxx xx korterite tagastamiseks või kompenseerimiseks ning vara tagastamise küsimus oli lahendamata. Puudus vaidlus selles, et õigustatud subjekt ei ole teinud ka mistahes avaldust vara tagastamise nõudest loobumise kohta. Seega oli Xxxxxxxxxx xx elamus asuvate eluruumide erastamine vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal kehtinud EES § 5 lg 3 p 4 ja ORAS § 18 lg 1 mõttest tulenevalt keelatud. Seetõttu on kõik perioodil 12.12.199527.03.1998 sõlmitud ning hageja poolt vaidlustatud erastamise ostu-müügilepingud Tallinnas Xxxxxxxxxx xx asuvate korterite erastamiseks vastavalt sõlmimise ajale kehtinud TsÜS § 66 lg-le 2 tühised. Kuivõrd EES § 5 lg 3 p-s 4 ja ORAS § 18 lg-s 1 sisalduvate keeldude eesmärk on tagada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimalus, on tühiseks ka ostu-müügilepingute alusel sõlmitud asjaõiguskokkulepped. Tähtsust ei oma asjaolu, et Tallinna linn ei teadnud erastamise ostu-müügi lepingute sõlmimisel õigustatud subjekti olemasolust ega A.-M.Bloomi 11.11.1991 Võru Maavalitsusele esitatud avaldusest. Asjaolu, et Võru Maavalitsus ei edastanud avaldust Tallinna linnale seadusest tuleneva tähtaja jooksul, ei pea kohustust õigustatud subjekt

kandma kohtu hinnangul riigi haldussuutlikkusest tulenevaid võimalikke riske. Pädevate asutuste võimalikud minetused A.-M.Bloomi avalduse menetlemisel, ei saa mõjutada hageja seadusest tulenevate õiguste ja kohuste mahtu. Samuti ei omanud tehingute tühisuse tuvastamise seisukohast õiguslikku tähtsust kortereid erastanud isikute teadmatus A.-M.Bloomi poolt Võru Maavalitsusele esitatud avaldusest ning usk sõlmitud lepingute seaduspärasusse Heauskse omandamise instituut (AÕS § 95) võimaldab omandamist n.ö õigusnäilisuse alusel, s.t võimalik on omandamine (valdaja omandi eelduse põhjal) ka juhul kui valdajal tegelikult puudub asja käsutamise õigus. Samas asendab nimetatud õigusnäilisus vaid käsutaja puuduvat õigust käsutamiseks ning ei kõrvalda muid õigusvigu, mis tehingu tegemisel võivad esineda (s.h tehingu vastuolu seadusega). Käesoleval juhul on sõlmitud ostu-müügilepingud kui asjaõiguslepingud tühised vastuolu tõttu seadusega. Heauskne omandamine seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu kehtetu tehingu alusel ei ole võimalik. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma praktikas korduvalt leidnud, et AÕS § 95 lg 1 ei ole kohaldatav seaduse nõuetele mittevastava tehingu kehtetuse puhul. Kostjate Maris Alasi-Ojaveeru, Liia Algvere, Grete Puhmi, Annleena Reieri, Bernhard Lõhmuspuu, Jüri Kelleri, Guido Laini, Lambit Noore ja Tiiu Akmaeli apellatsioonkaebus Kostjad paluvad tühistada Harju Maakohtu 08.01.2008 otsuse, teha antud asjas uus otsus ja jätta hagi rahuldamata. Kostjate arvates ei ole kohtu järeldus Tallinna linnal Xxxxxxxxxx xx korterite erastamise õiguse puudumise osas õige. Kostjad on korduvalt väitnud, et erastamislepingute sõlmimise ajal ei teadnud kumbki erastamise ostu-müügilepingu pool, et võivad esineda EES § 3 lg 5 p 4 ja ORAS § 18 lg 1 nimetatud õiguslikud takistused. Kostjate arvates antud asjas tuleb lugeda välistavate asjaolude teadmist oluliseks, mistõttu ei ole erastamislepingute tühisuse tuvastamine õigustatud. Kohus ei ole märkinud, millise õigusakti alusel oleks Tallinna linn saanud keelduda Xxxxxxxxxx xx korterite erastamisest. Kostjad on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud 11.11.1991 Võru Maavalitsusele üleantud avaldusel Xxxxxxxxxx xx asuva vara tagastamise taotluse olemasolu. Kohtu viidatud Riigikohtu 14.01.2003 otsuse 3-3-1-82-03 kohaselt esitas hageja kaebuse omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise varasema otsuse muutmise peale. Haldusasjas menetluosalised ei vaidlustanud ja seega halduskohtud ei kontrollinud seda, kas tegelikkuses sisaldas 11.11.1991 avaldus esitamise hetkel Tallinnas Xxxxxxxx xx asuva vara tagastamist või lisati see hiljem. Kohus on tuginenud ainult nimetatud Riigikohtu lahendile. Samas ei ole kohus sellest teavitanud kostjaid, mistõttu ei olnud neil võimalust oma arvamust avaldada. Kohus asus seisukohale, et hageja vajab seaduse kaitset ning seetõttu tõlgendas kohus kõiki asjaolusid hageja kasuks. Kostjad on veendunud, et ka nende omanikuõigused peavad olema samavõrdselt seaduse kaitse all. Arusaamatu on, miks kohtuotsuses viidatud haldussuutmatus on hageja nõuet õigustav asjaolu, kuid kostjate suhtes sama põhimõtet kohaldama ei pea. Kohus ei selgitanud, miks hageja huvid on kaaluvamad kui kostjate omad.

Kostja Tallinna linna apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 08.01.2008 otsuse ja teha uus otsus, jättes hagi rahuldamata. Tallinna linn esitas kohtule Võru Maavalitsuse 04.12.2007 kirja, millest nähtub, et Tallinnas, Xxxxxxxx tn paikneva elamu osas on avaldusele avaldaja teinud 1997 viimastel või 1998 esimestel päevadel juurdekirjutuse. Tallinna linn on seisukohal, et avalduse hilisem täiendamine ei ole lubatud. Isik ei saa peale avalduste esitamise tähtaja möödumist täiendada tähtaegselt esitatud avaldust taotlusega tagastada õigusvastaselt võõrandatud kinnistuid, mida ta ei ole esialgses avalduses nimetanud. Sellisel juhul muudaks vara tagastamise taotluste esitamiseks seaduses tähtaja kehtestamine sisuliselt mõttetuks ning tulenevalt ORAS § 18 määratlemata ajaks võimatuks tehingud igasuguse õigusvastaselt võõrandatud varaga sõltumata sellest, kas omandireformi õigustatud subjekti tunnustele vastav isik on avaldanud seaduse ettenähtud tähtajaks soovi konkreetset vara tagasi saada või mitte. Samuti oleks see vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Apellant on seisukohal, et A.-M.Bloomi avaldus Tallinnas, Xxxxxxxxx xx paikneva vara tagastamiseks ei ole esitatud nõuetekohaselt. ORAS § 16 lg 2 kohaselt kehtestab avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra Vabariigi Valitsus. Vastava Korra punkti 1 ja 3 tulenevalt pidanuks taotleja nõuetele vastava avalduse esitamiseks edastama selle otse Tallinna Linnavalitsusele. Korra punkt 5 sätestab, et taotleja peab avaldusele märkima vara asukoha enne õigusvastast võõrandamist ja käesoleval ajal. A.-M. Bloom avalduses ei esinenud andmeid, millest saaks tuletada seoseid Xxxxxxxxxx xx hoonega. Erastamistoimingute teostamise ajal toimisid nii Tallinna Linnavalitsus, kui eluruumide omandajad heas usus ja mõistlikkuse põhimõtetest lähtuvalt. Omandireformi läbiviimisel ei kehti reegel, et sõltumata avalduse esitamise ajast ja nõuetekohasusest kuulub küsitud vara igal juhul tagastamisele. See põhimõte kehtib ka nõuetele mittevastaval viisil esitatud avalduste suhtes, mistõttu ei ole Aime Ploomil õigus tagasi saada Xxxxxxxxxx xx vara. Apellant nõustub kohtu väitega, et õigustatud subjekt ei pea kandma riigi haldussuutlikkusest tulenevaid riske. Samas eesmärki, et subjekt ei kannaks kahju maavalitsuse haldussuutmatusega seonduvalt, on võimalik täita ka muul ning erastamise ostu-müügi- ja asjaõiguslepingud sõlminud iskutele vähemkoormaval viisil. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et kaebuste rahuldamiseks puudub alus. Apellandid esitavad kaebustes samu väiteid, mis esimese astme kohtu, ja maakohus on nendele oma otsuses juba vastanud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata.

Maakohus on tõndeid kogumis hinnates põhjendatult leidnud, et õigustatud subjekti poolt oli Tallinna, Xxxxxxxxxx xx asuva vara tagastamise taotlus esitatud Võru Maavalitsusele 11.11.1991 kehtestatud korras esitatud avalduses, ning et väide, mille kohaselt õigustatud subjekt esitas tähendatud vara osas tagastamise taotluse juurdekirjutusena Võru Maavalitsusele 1991.a. esitatud avaldusel alles 1997.a lõpus või 1998.a. alguses, ei ole tõendatud. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ta ei loe viimast asjaolu tõendatuks Võru Maavalitsuse järelpärimisele 04.12.2007 esitatud kirjaliku vastusega. Seega vastab otsus TsMS § 436 lg.2, 3 ja 4 sätetele. Samuti on maakohus õigesti osundanud ja põhjendanud, miks Tallinna linna teadmatus esitatud vara tagastamise avaldusest ja elamus korterid erastanud isikute heausksus lepingute sõlmimisel ei oma võõrandamistehingute tühisuse tuvastamise (tuvastushagi) hagi lahendamisel õiguslikku tähendust. Riigikohtu 14.01.2003 otsus nr. 3-3-1-82-03 oli tõendina kohtule esitatud, mistõttu on põhjendamatu apellantide väide, mille kohaselt ei olnud neil võimalust selle tõendi suhtes oma arvamust avaldada ega kohtul õigust sellele tugineda. Tõendina oli esitatud ka õigustatud subjekti 1991.a. avalduse koopia. Kostjad ei teinud kohtule taotlust avalduse originaali väljanõudmiseks. Kohus ei kogu eravaidluses ise tõendeid: tõendeid peavad esitama (või tõendi väljanõudmist kohtult taotlema) pool, kes seda soovib. Seega on alusetu apellantide väide, mille kohaselt oleks maakohus pidanud tegema hagejale ettepaneku avalduse originaali väljanõudmiseks. Seega jätab kolleegium apellatsioonkaebused rahuldamata apellatsioonkaebustega seoses kantud kohtukulu nende enda kanda.

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

ja

apellantide

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.