Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

makstud alates 01.12.2006 hagejale välja arveid. 15.12.2006 tegi hageja kostjale hinnapakkumise hageja töö tasustamise osas, kuid esitatud hinnapakkumisele ei järgnenud käsunduslepingu muudatust ja ka mingit hinnapakkumist aktsepteerivat kirja kostjalt. Seega leidis hageja, et hinnapakkumine ei ole kehtiv, ja töötas edasi kehtivast käsunduslepingust juhindudes. Hageja on seisukohal, et täitis oma ülesandeid täie hoolsusega, kuid kuna hageja volikiri lõppes 01.02.2007 ja kostja hagejale uut volikirja ei väljastanud, samuti ei maksnud välja hageja poolt osutatud teenuste eest tasu arvete nr 83 ja 84 järgi, otsustas hageja 01.03.2007 ühepoolselt lõpetada käsunduslepingu. Hageja tugines VÕS §-des 619, 621 sätestatule ja palus kostjalt välja mõista 11 500 krooni käsunduslepingu alusel osaliselt väljamaksmata jäetud arvetest nr 83 ja 84. Arve nr 83 järgi on hageja osutanud kostjale asjaajamise teenust OÜ Marandela osas summas 2 000 krooni. Arve nr 84 järgi on hageja osutanud kostjale asjaajamise, dokumentide koostamise ja konsultatsioonide teenust OÜ Rannu Oil suhtes summas 11 500 krooni. Kummagi arve alusel on kostja tasunud hagejale 1 000 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Vaidlus puudub selles, et hageja väidetav tasunõue tuleneb pärast 15.12.2006 teostatud toimingute tegemisest. Kostja väitel saavutasid pooled alates 15.12.2006 käsunduslepingu regulatsioonist erineva kokkuleppe hageja teenuste tasustamise süsteemis. Olenemata sellest, kas 01.02.2006 käsundusleping kehtib või mitte, lähtusid pooled alates 15.12.2006 hageja enda poolt koostatud hinnapakkumisest, mille kohaselt kostja kohustus hagejale tasuma menetluskulu 500 kuni 1 000 krooni ja 7 % tulemustasu võla laekumisest. Lähtudes hinnapakkumisest, tasus kostja hagejale arvete nr 83 ja 84 alusel menetluskuluna 1 000 krooni kummagi arve pealt. Kuna nõuded on võlgnike poolt seniajani rahuldamata, ei ole sissenõutavaks muutunud hageja tulemustasu nõue. 15.12.2006 hinnapakkumise esitamist ning selle aktsepteerimist käsundi andmise läbi võib vaadelda uue lepingu sõlmimisena hageja ja kostja vahel. VÕS § 13 lg 2 sätestab, et kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 13 lg 3 täpsustab, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Seega võib 15.12.2006 hinnapakkumise esitamist ning selle aktsepteerimist käsundi andmise läbi vaadelda ka 01.02.2006 sõlmitud käsunduslepingu muutmisena. Kostja arvates on ilmne, et pooled ei juhindunud pärast hinnapakkumise tegemist mingitest muudest kokkulepetest või 01.02.2006 sõlmitud lepingus sätestatust, kuna käsundisaaja tasustamise aluseid muudeti olulisel määral. 15.12.2006 kokkulepe ei näe ette muude tasude maksmist hagejale, mistõttu on arvetele nr 83 ja 84 kantud summad alusetud ning kostjal puudub kohustus nende tasumiseks. Kostja leidis, et hagejal ei oleks hagiavalduses märgitud tasunõuet ka siis, kui pooltevahelisi suhted reguleeriks 01.02.2006 sõlmitud käsundusleping. Hagiavaldusest ega arvetest ei selgu, milliseid toiminguid on hageja poolt tehtud ning mis annaks aluse tasuda sedavõrd suures ulatuses tasu hagejale. Alternatiivse vastuväite raames palus kostja hageja nõuet vähendada 1 000 kroonini kummagi arve pealt.

2(6)

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 15.11.2007 otsusega ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 11 500 krooni. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel vaidlus selles, kas hageja poolt 15.12.2006 kostjale esitatud hinnapakkumine võlgade sissenõudmisel on kostja poolt vastu võetud või mitte, seega, kas on muudetud 01.02.2006 pooltevahelise käsunduslepingu tingimusi. VÕS § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 621 lg 1 kohaselt käsundisaaja peab käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid. Kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele ja võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt, kui juhistest kinnipidamisega kaasneks käsundiandjale ilmselt ebasoodus tagajärg, võib käsundisaaja järgida juhiseid alles siis, kui ta on juhtinud käsundiandja tähelepanu ebasoodsale tagajärjele ja käsundiandja ei muuda juhiseid. Poolte vahel oli 01.02.2006 sõlmitud tähtajatu käsundusleping, mille punkti 1.1.1. kohaselt hageja kohustus osutama kostjale igasugust õigusabi, vormistama õigusalaseid dokumente, andma konsultatsiooni, esindama volikirja alusel kostjat. Sama lepingu punkti 2.1.3. kohaselt kohustus kostja aktsepteerima hageja poolt teenuste osutamisel tehtud tehinguid, mis on tehtud kooskõlas lepinguga, ning punktide 2.1.5. ja 4.1. kohaselt maksma hagejale lepinguga etteantud alusel ja korras hageja poolt esitatud arvete alusel tasu teenuste osutamise eest. Tulenevalt lepingu punktist 3.1.1. hageja kohustus osutama kostjale lepinguga kokkulepitud teenused isiklikult ja lepingu punkti 3.2.1. järgi oli hagejal õigus määrata kindlaks teenuste osutamise viis ja kord, arvestades kostja juhiseid ning kostja antud juhistest kõrvale kalduda, kui see on vastavalt asjaoludele põhjendatud, vajalik ja mõistlik. Selliselt toimis poolte vahel 01.02.2006 sõlmitud käsundusleping kuni 01.12.2006, mil hageja osutas kostjale vajalikke õigusalaseid teenuseid ja kostja aktsepteeris hageja poolt osutatud teenuseid ning tasus hagejale vastavalt tema esitatud arvetele. 15.12.2006 tegi hageja kostjale hinnapakkumise võlgade sissenõudmisel, mille järgi on menetluskulu 500 kuni 1 000 krooni, olenevalt töömahust, milline oleneb omakorda võlasumma ja viiviste suurusest ning võlgniku poolt maksmata arvete arvust, millele lisandub võla (ka ositi, näiteks maksegraafiku alusel) laekumisel 7 % tulemustasu. Nimetatud hinnapakkumine oli adresseeritud kostjale ja tema postiaadressil. 01.02.2006 sõlmitud käsunduslepingu punkt 6.1. nägi ette, et lepingu muudatused ja täiendused vormistatakse kirjalikult ja kirjutatakse alla mõlema poole poolt (tlk 9). Hageja hinnapakkumine sisaldas endas hageja poolt kostjale osutatavate teenuste eest tasumise korra muutmist, mis tulnuks vastavalt lepingu punktile 6.1. poolte poolt läbi vaadata ja mõlema poole poolt alla kirjutada. Kuivõrd kostja ei pidanud vajalikuks vastata esitatud hinnapakkumisele ega läbi vaadata hagejaga 01.02.2006 sõlmitud käsunduslepingus ettenähtud hageja poolt kostjale osutatud teenuste eest tasumise korda, kehtis 01.02.2006 sõlmitud leping edasi kuni hageja volituste lõppemiseni. Hageja volikiri oli kehtiv kuni 01.02.2007. Kostja seisukoht, mille kohaselt ta võttis hageja hinnapakkumise suulises vormis vastu, on vastuolus lepingu punktiga 6.1. Pärast volituste lõppemist hageja koostas 05.02.2007 kaks arvet; nr 83 ja nr 84, kuna oli teostanud pärast 01.12.2006 oma kehtivate volituste ajal arvetel nimetatud tööd. Arve nr 83 järgi on hageja osutanud kostjale asjaajamise teenust OÜ Marandela osas, kogus 2 ühikut, ühiku hind 1 000 krooni, summas 2 000 krooni. Arve nr 84 järgi on hageja osutanud kostjale 3(6)

asjaajamise, dokumentide koostamise ja konsultatsioonide teenust OÜ Rannu Oil suhtes 11,5 ühikut, ühiku hind 1 000 krooni, summas 11 500 krooni. Kokku esitas hageja kostjale arved nr 83 ja 84 summas 13 500 krooni, millest kostja hüvitas hagejale kummastki arvest 1 000 krooni. Seega hageja nõue kostjale osutatud teenuste eest on 11 500 krooni, mistõttu hagi tuleb rahuldada. Eeltoodust tulenevalt ei nõustunud kohus kostja alternatiivse vastuväitega, et hageja tasunõue kuulub vähendamiseni 1 000 kroonini kummagi arve pealt, mis on kostja poolt hagejale tasutud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 15.11.2007 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palub kindlaks määrata menetluskulude jaotuse ning jätta poolte menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kaevatava kohtuotsuse järeldus, et hageja koostatud 15.12.2006 hinnapakkumist ei saa käsitleda 01.02.2006 sõlmitud käsunduslepingu lõpetamise või muutmisena, on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Kohus on tuginenud asjaolule, et 01.02.2006 sõlmitud käsundusleping nägi ette selle muutmise või lõpetamise kirjalikus vormis, mistõttu ei oma 15.12.2006 hinnapakkumine asja lahendamisel tähtsust. Kostja jääb siiski esimese astme kohtumenetluses esitatud väite juurde, et alates 15.12.2006 saavutasid pooled algse käsunduslepingu regulatsioonist erineva kokkuleppe hageja teenuste tasustamise süsteemis. Isegi kui 15.12.2006 hinnapakkumise aktsepteerimist ei saa vaadelda varasema lepingu muutmisena, võib seda käsitleda uue eraldiseisva lepingu sõlmimisena. Seega ei saa välistada olukorda, et poolte vahel oli samaaegselt kaks kehtivat lepingut, mistõttu oleks tulnud hageja tasunõuet hinnata ka 15.12.2006 sõlmitud lepingu kontekstis. Eeltoodud kostja väidetele on kohus jätnud otsuses hinnangu andmata, mida apellant käsitleb menetlusõiguse normide (TsMS § 348 lg 2 ja § 436 lg 1) olulise rikkumisena. TsMS § 348 lg 2 kohaselt kohus peab hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus on jätnud põhjendamatult kohaldamata kostja viidatud VÕS § 9, hindamaks, kas 15.12.2006 hinnapakkumist, selle põhimõttele vastavat hageja poolt väljastatud arvet ning hinnapakkumisele tuginemist kostja poolt saab käsitleda uue lepingu sõlmimisena, millega muudeti käsunduslepingus kokkulepitud tasustamise põhimõtet. Samuti on kohus jätnud andmata igasuguse hinnangu kostja alternatiivsele vastuväitele, mille kohaselt hageja ei ole tõendanud toimingute tegemist, mis annaksid aluse käsundustasu nõudeks 13 500 krooni ulatuses. Arve väljastamine iseenesest ei tõenda teenuse osutamist. Kostja vaidles vastu teenuse osutamisele ja väitis, et ta ei ole osundatud ulatuses teenust saanud. VÕS § 624 lg 2 sätestab, et käsundisaaja peab käsundi täitmisel esitama käsundiandjale ka ülevaate käsundi täitmisega seotud kuludest ja tuludest koos selle aluseks olevate tõenditega. Kohus on jätnud otsuses VÕS § 624 lg 2 põhjendamatult kohaldamata ja leidnud, et teenuse osutamise võib tõendatuks lugeda arve alusel, ilma käsundi täitmist kinnitavaid tõendeid vahetult uurimata ning isegi küsimata hageja selgitust. Antud olukorras on kohus eksinud TsMS § 436 lg-s 2 sätestatu vastu, mille kohaselt rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Isegi kui kohus tuvastas, et 01.02.2006 lepingut ei olnud muudetud, oleks hagi tulnud jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja leiab, et Harju Maakohtu 15.11.2007 otsus on 4(6)

seaduslik ja põhjendatud ning ei kuulu tühistamisele. Hageja palub jätta kohtukulud apellandi (kostja) kanda. Vastuses apellatsioonkaebusele leiab hageja, et pooltevaheline käsundussuhe toimus 01.02.2006 sõlmitud käsunduslepingu alusel ning tema käsundisaajana esitas arved reaalselt osutatud õigusabiteenuse eest vastavalt lepingule. Käsunduslepingut ei muudetud, kuna hageja esitatud hinnapakkumisele nõustumust ei saabunud ja alates 01.12.2006 toimus asjaajamine isikuga (Rein Küttim), kellel puudus kuni 07.02.2007 AS Saurix Petroleum volitus õigustoimingute tegemiseks kostja nimel, mistõttu tema sõlmitud tehingud ja käsundiandja nimel antud juhised on tühised. Käsunduslepingust ja seadusest (VÕS § 621 lg 1) tulenevalt ei olnud käsundiandjal õigust sekkuda käsunduslepingu täitmisesse, kuna hageja osutas õigusabiteenust oma erialastele teadmistele tuginedes kutsetegevuse raames. Hageja täitis käsunduslepingut nõuetekohaselt, s. o teatas käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest ning esitas arved vastavalt tehtud tööle. VÕS § 624 lg 2 ei ole asjassepuutuv norm, kuna käsundi täitmise eest tasu maksmine ei ole kulu ega tulu, millest käsundisaaja peab aru andma. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles tutvunud toimikus olevate materjalidega, leiab, et otsus kuulub tühistamisele menetlusõigusnormide olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel asjaoludel. Maakohus tuvastas, ning selle üle puudub vaidlus, et pooltevaheline õigussuhe tuleneb käsunduslepingust. Vaidlusküsimuseks oli hagejale kui käsundisaajale maksmisele kuuluva tasu suurus ning asjaolu, kas käsunduslepingu tingimust tasu suuruse osas saab lugeda muudetuks või mitte. Maakohus asus seisukohale, et käsunduslepingu tingimusi tasu maksmise osas ei ole muudetud ning kostja on kohustatud maksma esitatud arvete järgi. Apellandi väidetel kostjale osutatud teenuse maht on jäänud tõendamata ning kohus on lähtunud üksnes esitatud arvest. Kolleegium nõustub apellandiga, et arve esitamine iseenesest ei tõenda teenuse osutamist ega selle mahtu. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud, mis esitab kohtule otsuse põhjendamise kohustuse. See tähendab ka seda, et kostja väidete osas peab kohus võtma seisukoha. Selline nõue on sätestatud TsMS § 442 lg-s 8. Toimikust ilmneb, et vaidlusalustes arvetes nr 83 ja 84 (tlk. 10) on hageja toonud välja mõõtühikud ja hinnad ning märkinud arves nr 84, et teenusena oli asjaajamine OÜ Marandela osas. Arve nr 83 kohaselt on teenust osutatud OÜ-le Rannu Oil (asjaajamine, dokumentide koostamine, konsultatsioonid). Toimiku materjalide kohaselt kostja ei pidanud esitatud arveid piisavaks osutatud teenuse tõendamiseks ning nõudis hagejalt aruande esitamist tehtud töö kohta (t.lk 11,13). Kohtule esitatud vastuses on kostja märkinud, et hagiavaldusest ega arvetest ei selgu, milliseid toiminguid on hageja poolt tehtud ning mis annab aluse nõuda esitatud ulatuses tasu (t.lk. 26). 16.oktoobri 2007 kohtuistungi protokollist ilmneb, et kostja vaidles hagile vastu ning väitis, ei hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit töö kohta, mille eest arve järgi tasu nõuab (t.lk. 45). Seega osutatud teenuse maht ja sellest tulenevalt tasu suurus oli vaidlusküsimuseks. Maakohus, rahuldades hagi, on jätnud kostja vastuväited tähelepanuta ning seisukoha võtmata, 5(6)

kas arvetel olev summa vastab faktiliselt teostatud tööde mahule, mis oli vaidlusküsimuseks. Vaidluse olemasolu korral ei saa hagi rahuldamise aluseks olla üksnes arvetes nr 83 ja 84 näidatud summad. VÕS § 624 lg1 järgi käsundisaaja peab teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet käsundi täitmise kohta.. Toimiku materjalidest ilmneb, et kostja soovis hagejalt saada vastavat teavet teostatud tööde kohta, kuid viimane ei pidanud vajalikuks seda esitada . Seega on käesolevas tsiviilasjas jäänud esimese astme kohtu poolt kontrollimata, kas hageja nõue on põhjendatud või mitte. Kolleegium leiab, et tegemist on olulise menetlusõigusnormi rikkumisega TsMS § 656 lg 2 mõttes, mida ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ning tsiviilasi tuleb saata esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotus tuleb lahendada uuel tsiviilasja läbivaatamisel.

Iko Nõmm

Mare Merimaa

Malle Seppik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.