Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

1(4)

Tsiviilasi nr 2-08-23918 11.08.08.a. kohus lõpetas menetluse XXX osaühingu avalduses võlgniku pankroti väljakuulutamiseks seoses XXX osaühingu loobumisega. Võlausaldaja esitas Harju Maakohtule 26. juunil 2008.a. pankrotiavalduse Võlgniku vastu, milles avaldas, et Võlgnik võlgneb Võlausaldajale poolte vahel 07. novembril 2006.a. sõlmitud Töövõtulepingu nr. HRP 3/06 (edaspidi nimetatud Leping I) alusel seisuga 26. juuni 2008.a. 646 330,72 krooni.

Võlausaldaja on esitanud võlgnikule 12.06.2008 posti teel pankrotihoiatuse. Võlausaldaja kinnitab avalduses, et võlgnik ei ole pärast pankrotihoiatust võlga ära maksnud. 15.08.2008.a. esitas võlausaldaja nõude suurendamise avalduse, mille kohaselt on võlausaldaja 13.08.2008.a. omandanud OÜ-lt Betoonitoode võlgniku vastu nõude suuruses 269 276,00 kr. eelmainitud nõue tuleneb võlgniku ja OÜ Betoontoode vahel 07.11.2006.a. sõlmitud töövõtulepingust nr HRP 3/06 (Leping II), mille alusel teostas OÜ Betoontoode töid aadressidel Vahtra tee 1, 3, 5, 7, Peetri küla Rae vald.

VÕLGNIKU VASTUVÄITED

Võlgnik esitas pankrotiavaldusele vastuväited. Vastuväite kohaselt ei ole võlausaldaja nõue selge ning antud vaidlus tuleb lahendada üldmenetluses st hagimenetluse korras. Lepingu I osas leiab võlgnik, et võlausaldaja eksitab kohut, kuna on esitanud võltsitud lepingu. Võlausaldaja poolt viidatud leping on sõlmitud mitte võlgniku vaid OÜ Hesperid (äriregistrikood 10731259) vahel, mida kinnitab ka võlgniku poolt esitatud lepingu koopia ja originaal. Võlgnik juhib kohtu tähelepanu sellele, et tema poolt esitatud eksemplaril on poolte poolt allkirjastatud kõik lepingu lehed, kuid võlausaldaja poolt esitatud eksemplaril puuduvad poolte allkirjad esimestel kolmel lehel. Seega ei ole võlgnikul selle lepingu alusel kohustusi, kuna kohustused saavad tuleneda vaid lepingu pooltele. Asjaolu, et võlgnik on kinnitanud Lepingu I alusel esitaud arvete kohta saldokinnituse, peab võlgnik ilmseks eksimuseks, mida on kinnitanud ka võlgniku raamatupidaja. Lepingu II osas leiab võlgnik, et nõue ei ole samuti selge. Võlgnik on tasaarvestanud esitaud nõude oma nõudega OÜ Betoontoode vastu. Nimelt oli võlgnikul nõue OÜ Betoontoode vastu samast lepingud, mis tulenes sellest, et OÜ Betoontoode hilines tööde lõpetamisega 108 päeva ning lepingu järgi oli võlgnikul viiviste nõue summas 248 292,00 kr. Sellest teatas võlgnik OÜ-le Betoontoode 13.03.2008.a. vastava teatisega ning 29.05.2008.a. esitas nõuete tasaarvestusavalduse, milles tasaarvestad OÜ Betoontoode nõude 269 276,00 kr oma eelmainitud nõudega. Alternatiivselt leiab võlgnik aga, et Lepingust II tuleneva nõude osas ei ole võlausaldaja talle esitanud kehtivat pankrotihoiatust. Võlgnik palub kõik menetluskulud jätta võlausaldaja kanda.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et avaldus võlgniku pankrotimenetluse algatamiseks tuleb jätta algatamata, kuna esimesel juhul on esitatud nõue (lepingust I tulenev nõue) ebaselge ning teisel juhul ei ole esitatud kehtivat pankrotihoiatust. Lepingust I tulenev nõue

2(4)

Tsiviilasi nr 2-08-23918 PankrS § 15 lg 2 p 1 kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlgnik on esitanud pankrotiavaldusele vastuväited, mille kohaselt on võlausaldaja esitanud ekslikult pankrotiavalduse võlgniku vastu tuginedes Lepingul I, kuna võlgnik ei ole lepingu pooleks. Kohus leiab, et võlausaldaja nõue on ebaselge. Vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldaja ja võlgniku vahel on vaidlus juba sellest kas poolte vahel on lepingulised suhted või mitte. Seejuures on esitatud kaks redaktsiooni lepingust, mis sisuliselt kujutavad kahte erinevat lepingut, kuna on sõlmitud kas võlgniku ja võlausaldaja või võlausaldaja ja kolmanda isiku vahel. Seejuures on võlgniku versiooni kinnitab redaktsioonis lepingupoolte poolt allkirjadega kinnitatud kõik lehed, aga võlausaldajal on kinnitamata esimesed kolm lehte, millest aga selgubki lepingupoolte koosseis. Sellises olukorras, kus vaidlus käib lepingulise suhte olemasolu/puudumise üle, kohus leiab, et mistahes võlausaldaja selgitused ei võimalda pankrotimenetluse algatamise staadiumis välja selgitada tegelikku õiguslikku olukorda ning seega on tegemist ebaselge nõudega, mille üle tuleb vaidlus pidada üldmenetluses. Lepingust II tulenev nõue PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel peab võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks võlausaldaja muu hulgas tuginema sellele, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Vaidlust ei ole pooltel selles osas, et võlausaldaja ei ole esitanud pankrotihoiatust võlgnikule nõudega tasuda Lepingust II tulenev nõue. Võlausaldaja on seisukohal, et piisav on kui ta on teinud pankrotihoiatuse Lepingust I tuleneva nõude alusel. Kohus leiab, et Lepingust II tuleneva nõude alusel puudub alus pankrotimenetlust algatada, kuna võlausaldaja ei ole tõendanud võlgniku maksejõuetust PankrS § 10 lg 2 tähenduses. Pankrotiseaduse kohaselt on võlausaldaja kohustus tõendada PankrS § 10 lg 1 kohaselt võlgniku maksejõuetus. Kuna sisulise maksejõuetuse tõendamine võlausaldajal on võimatu, kuna eeldab võlgniku raamatupidamise ja kogu varalise seisundiga tutvumist, siis selleks on võlausaldajale antud võimalus formaalsetel tunnustel tõendada võlgniku maksejõuetust tuginedes PankrS § 10 lg 2 toodud vähemalt ühele asjaolule. Pankrotiseaduse mõte sellise regulatsiooni kehtestamisel on selles, et võlausaldaja väites, et tal on kehtiv nõue, on hoiatanud/„ähvardanud“ võlgniku, et selle nõude mittetäitmisel kavatseb ta pöörduda kohtusse pankrotiavaldusega ja kui võlgnik seda nõuet ikka ei täida, siis oleks ta formaalselt maksejõuetu. Kohtule peaks see tõendama, et võlgnik on pankrotimenetluse algatamiseks maksejõuetu, kui ta ei ole tasunud võlausaldaja põhjendatud nõuet peale pankrotihoiatuse saamist.

3(4)

Tsiviilasi nr 2-08-23918 Antud juhul oleks Lepingu I nõude alusel tehtud pankrotihoiatuse kohaldamine ka Lepingust II tulenevale nõudele vastuolus pankrotiseaduse eelosundatud mõttega. Võlgniku seisukohalt alusetu/vaidlustatud nõude (Lepingust I) tasumata jätmine pankrotihoiatuse peale ei ole kuidagi seostatav teisel isikul (OÜ Betoonitoode) sissenõutavaks muutunud nõude tasumata jätmisega. See ei tõenda kuidagi võlgniku formaalset maksejõuetust PankrS § 10 lg 2 tähenduses. Nendel asjaoludel kohus leiab, et võlausaldaja pole tõendanud võlgniku maksejõuetust. Kuna võlausaldaja ei ole tõendanud võlgniku maksejõuetuse formaalseid aluseid, siis ei pea kohus vajalikuks analüüsida võlausaldaja Lepingust II tulenevat nõuet, võlgniku poolt esitatud vastuväiteid Lepingu II nõudele ega võlausaldaja vastuväiteid sellele.

MENETLUSKULUD

PankrS § 15 lg 4 kohaselt kui kohus ei algata võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetlust, kannab avalduse läbivaatamisega seotud kohtukulud pankrotiavalduse esitaja. Seega tuleb avalduse läbivaatamisega seotud kulud, s.h võlgniku õigusabikulud, jätta võlausaldaja kanda. PankrS § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatut, kui PankrS ei tulene teisiti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Hannes Olev Kohtunik

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.