Võlaõigus › Kommunaalteenuste osutamise lepingud (sh soojusenergia, elektrienergia ja veevarustuse lepingud)

Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.

I Asjaolud

II Hagiavalduse sisu L Z esitas kohtule 14.07.2005. a hagiavalduse Viru Vesi AS vastu kostja poolt allkirjastamiseks pakutava veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse müügilepingu seadusega vastuolus tunnistamiseks ja kostja kohustamiseks jätkama läbirääkimisi lepingu kooskõlastamiseks ja sõlmimiseks ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVKS) § 13 ettenähtud alustel. Hagiavalduse kohaselt on alates 2003. aasta novembrikuust kostja ja xxx korteriomanikud (kaasa arvatud hageja) pidanud läbirääkimisi lepingu, mida kostja nimetab veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuste müügileping, sõlmimiseks. Kostja on korduvalt nõudnud seda, et xxx korteriomanikud peavad vee- ja kanalisatsiooni teenuste saamiseks sõlmima lepingu, mida pakub kostja. Kostja on ÜVKS § 2 ning § 8 lg 1, korteriomandiseaduse (KOS) § 1 lg 1 ning Kohtla-Järve linna ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumise ja nende kasutamise eeskirja punkti 3.1.13 alusel tulnud järeldusele, et korteriomanikel ei teki Viru Vesi AS-i ees mitte palju erinevaid (korteriomanike kaupa) kohustusi, vaid üks ühine kohustus. Kostja kinnitab, et „vee-ettevõtja kliendiks saavad olla korteriomanikud ühiselt ja teenuste arvestust peetakse ühise veearvesti alusel...“ Kostja leiab, et lepingu tekst on muutmatu, põhjendades seda eespool toodud kinnituste ja järeldustega. Hageja leiab, et sellise tekstiga leping on vastuvõtmatu võlasuhtes kostja ja xxx korteriomanike (kaasa arvatud hageja) vahel, kuna majas xxx eksisteerivad kinnistud, millele on kehtestatud teenuste tarbimise eest vastavalt Kohtla-Järve Linnavalitsuse määrusele 20.10.2000 nr tasumisel erinevad tarbijagrupi tariifid. Hageja leiab, et leping kostja redaktsioonis ei vasta Kohtla-Järve Linnavalitsuse määrusele 20.01.200 nr 6 kinnitatud eeskirja punktidele 3.1.1 ja 3.1.2, Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 76 lg 1, ÜVKS § 8 lg 5 ja Asjaõigusseaduse (AÕS) § 75 lg1 ja § 71 lg 4. Hageja leiab, et viies läbi läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks rikkus kostja võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 ja TsÜS § 138. III Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista. Kirjalikus vastuses hagile leiab kostja, et hageja poolt hagis toodud väited on paljasõnalised ja põhjendamatud.. Hageja on aadressil xxx korterelamus asuva korteri nr xx omanik, majas on 40 korterit. Korteriomanikud saavad olla kostja kliendiks ühiselt. Vastavalt KOS § 15 lg1 valitsevad korteriomanikud kaasomandi eset ühiselt. Seega puudub hagejal, kui ühe korteri omanikul ilma kõigi korteriomanike volituseta õigus nõuda kõigi korteriomanikega ühiselt sõlmitava müügilepingu projekti seadusega vastuolus olevaks tunnistamist ja eraldi temaga läbirääkimiste pidamist. Hagiavalduse kohaselt ei vasta allkirjastamiseks pakutud müügileping Kohtla-Järve Linnavalituse 10.01.2000 määrusele nr 6. Nimetatud määrusega kehtestatakse veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise hinnad erinevatele tarbijagruppidele. Hagiavaldusele lisatud müügilepingu punkti 4.1 kohaselt kehtivad klientidele linnavalitsuse poolt kehtestatud hinnad, millest tulenevalt ei ole Viru Vesi AS-i poolt pakutav müügileping kliendi õigusi rikkunud. Eeskirja punkt 3.1.1 näeb ette teenuse osutamise linnavolikogu poolt määratud veeettevõtja poolt lepingu alusel ja punkti 3.1.2 kohaselt sõlmitakse teenindusleping siis, kui on täidetud eeskirja ja liitumislepingu tingimused. xxx korteriomanikud ei ole ÜVKS ja eeskirja alusel koostatud müügilepingut sõlminud. Viru Vesi AS ei ole õigusaktidele vastava müügilepingu sõlmimisest keeldunud ning on käesoleva ajani vaatamata hageja võlgnevusele hagejat teenusega varustanud. Kostja on korduvalt kutsunud hagejat

müügilepingut sõlmima. xxx korterelamu on juba enne Viru Vesi AS-i vee-ettevõtjana tegevuse alustamist liitunud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga. Seega jääb arusaamatuks, kuidas on kostja rikkunud hageja poolt viidatud eeskirja punkte 3.1.1 ja 3.1.2. vastupidiselt hageja väidetele on tegelikult nimetatud eeskirja punkte rikkunud hageja jättes müügilepingu sõlmimata ja tarbides seega eeskirja punkti 3.5.1. alapunkti 3.5.1.1 kohaselt teenust omavoliliselt. TsÜS § 76 lg1 reguleerib tehingulist eseme käsutusõiguse piiramise keeldu. Kostja poolt pakutavas müügilepingus puudub eseme käsutusõigust piirav regulatsioon ning seega on hageja viide müügilepingu vastuolule TsÜS § 76 lg1 alusetu. ÜVKS § 8 lg 5 kohaselt sõlmitakse juhul, kui maa on kaasomandis ühisveevärgist vee võtmise ja reovee ühiskanalisatsiooni juhtimise leping vastavalt AÕS §-ile 72 kaasomanike kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse alusel. Müügileping ei piira kaasomanike õigust lepingu sõlmimises kokku leppida või vastav otsus vastu võtta. Vastupidiselt hageja väidetele on kostja alates läbirääkimiste alustamisest soovinud sõlmida kaasomanikega ühist müügilepingut. AÕS § 75 lg1 reguleerib kaasomanike vahelisi kohustusi ühise asjaga seotud kulutuste, kahjude ja koormatiste osas. AÕS § 71 lg 4 kohaselt on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. Kostjal hagejaga ega ka teiste L.Koidula 8 korteriomanikega kaasomandis olevaid asju ei ole ning seega jääb täielikult arusaamatuks nimetatud AÕS sätete seos müügilepinguga. Hagiavalduse kohaselt on hagejale kostja müügilepingu tekst vastuvõetamatu, kuna xxx korterelamus asuvad erineva tariifiga tarbijad. Vee-ettevõtja kliendist selgitab kostja järgmist. ÜVVKS § 8 lg1 järgi on vee-ettevõtja klient kinnistu omanik või valdaja, hoonestusõiguse alusel maakasutaja või ehitise kui vallasasja omanik või valdaja, kelle veevärk või kanalisatsioon on ühendatud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga. Vastavalt KOS § 1 lg 2 on kaasomandi esemeks seaduse tähenduses maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis ei kuulu korteriomandi reaalosa hulka ega ole kolmanda isiku omandis. xxx korterelamu kanalisatsiooni ja veevärgi omanikuks on korteriomanikud ühiselt ning kinnistu veevärk ja kanalisatsioon on ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga ühendatud korteriomanike kaasomandis oleva torustiku kaudu ning seega saavad korteriomanikud olla kostja kliendiks ühiselt. ÜVKS § 16 lg 2 kohaselt peab olema kliendile müüdud vesi mõõdetud veearvestiga. Vastavalt eeskirja punktile 4.1.2. peab kinnistu piires tarbitav vesi üldjuhul tulema ühe veemõõtesõlme kaudu. Enam kui ühe veemõõtesõlme rajamine kinnistule ühisveevärgist vee võtmiseks võib toimuda erandina vee-ettevõtja loal ja tingimustel. Eeskirja punkti 4.1.3. kohaselt peab veemõõtesõlm asuma hoones selle peatorupoolsel küljel, kohe peale sisendustoru suubumist hoonesse või veemõõtekaevus, kohe peale sisendustoru suubumist kinnistule. Vastavalt eeskirja punktile 4.4.1. loetakse kliendilt ühiskanalisatsiooni ärajuhitava heitvee kogus võrdseks ühisveevärgist tarbitud vee kogusega. Seega mõõdetakse korteriomanike poolt tarbitava vee ja vastu võetava reovee kogus üldjuhul ühismõõturiga, milles võib vee-ettevõtja otsusel teha erandeid. Veevarustus- ja kanalisatsiooniteenuse arvestus erinevate tariifidega tarbijate kaupa on reguleeritud müügilepingu projekti punktis 3.1, mille kohaselt teatab erineva tariifiga tarbija poolt tarbitud teenuse koguse ostja ning teatatud teenuse kogus ei tohi olla väiksem, kui kostja poolt paigaldatud veearvestiga mõõdetud kogus välistamaks valeandmete esitamist. Samuti on müügilepingu punktis 4.2 reguleeritud erineva tariifiga tarbija poolt ostetud teenuse arvel esitamise kord. Vee-ettevõtjal puudub kohustus jaotada tarbitud veevarustus- ja kanalisatsiooniteenust korteriomanike vahel.

Hageja palub kohustada kostjat jätkama läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks ning väidetavalt on kostja rikkunud läbirääkimisi pidades VÕS § 14 ja TsÜS § 138. Kostja on alates novembrist

pidanud korteriomanikega läbirääkimisi veevarustusja kanalisatsiooniteenuse müügilepingu sõlmimiseks ja jätkab neid kuni müügilepingu sõlmimiseni. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks nõuab hageja läbirääkimiste jätkamist. VÕS § 14 kohaselt peab lepingulisi läbirääkimisi pidav isik arvestama mõistlikult üksteise huvide ja õigustega ning teatama teisele poolele lepinguga seotud olulised asjaolud. Samuti on keelatud pidada läbirääkimisi pahauskselt. Kostja on teavitanud xxx korteriomanike esindajat kliendi ja vee-ettevõtja õigustest ja kohustustest ning on olnud valmis sõlmima õigusaktidele vastavat müügilepingut, millest tulenevalt on hageja väited TsÜS § 138 ja VÕS 14 rikkumise kohta alusetud.

IV Kohtuistung Kohtuistungil 02.07.2008.a hageja esindaja loobus veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse müügilepingu kooskõlastamise ja sõlmimise läbirääkimiste jätkamise kohustamise nõudest Ülejäänud osas hageja esindaja toetas hagi, selgitades, et leping, mida kostja neile allkirjastamiseks pakkus, oli vastuolus seadustega, mis kehtisid hagi esitamise ajal. Antud leping rikub TSÜS § 7, § 8, § 76 lg1 , § 108 ( lepingu poolteks pidid olema mitu isikut, 40 isikust ei saa rääkida kui ühes isikust, kuid lepingu tekst oli just selline), § 109, § 115, § 138, VÕS § 6, § 7,§ 34, § 42 lg3, § 208 ning AÕS § 71 lg 4 ja § 75 lg1. Ühine leping tuli koostada selliselt, et igaüks oleks saanud väljendada oma tahet ja igaüks oleks saanud osaleda lepingus enda nimel. Igaühel oli õigus lepinguga liituda. Keegi ei nõudnud individuaallepingut, selle lepingu oleks pidanud kooskõlastama mõistlikkuse põhimõttel Lepingu punktis 2.1. seisab, et müüja müüb vett olmevajadusteks, olmevajadused võivad olla ainul inimesel. See punkt on ainult selleks, et ostjaks on inimene. Kuidas saab olla nii, et ostjaks on 40 füüsilist ja juriidilist isikut ? Hageja keeldus seda lepingut allkirjastamast. Lepingul puudus allkiri, see on vastuolus ÜVKS-ga, veeettevõtja kannab vastutust lepingu sõlmimise eest. Füüsilistele ja juriidilistele isikutele on kehtestatud erinevad tariifid ja neid nimetatakse ostjaks, siis on võimatu seda lepingut täita. . Kostja esindaja hagi õigeks ei võtnud ja jäi oma kirjalike vastuväidete juurde, selgitades, et ainuke vastuolu poolte vahel oli selles, et kostja nõudis ühislepingu sõlmimist, aga hageja ja teised korteriomanikud soovisid lepingut iga korteriomaniku kohta eraldi. Korteriomand ei ole kinnistu. Tegemist on lepingu projektiga. Kostja esindaja ei vaidlusta asjaolu, et seisuga 14.07.2005 olid xxx asuvatel juriidiliste isikutel eraldi veemõõturid ja neil olid erinevad tariifid, kui hagejal. Kõik korteriomandid kuulusid eraisikutele , välja arvatud korter nr xx. Erinevad tariifid on reguleeritud lepingu punktis 4.2. Lepingu projekti edastamine oli pakkumine, kas sel oli allkiri all või mitte, ei oma mingit tähtsust. Kostja jääb oma seisukoha juurde, et esitatud lepingu projekt vastas 2005 a. kehtivate seaduse nõuetele. Hageja esindaja palus vastavalt TsMS § 386 lg 4 tühistada hagi tagamise määrus.

V Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ning tutvunud asja kirjalike materjalidega, leiab, et hagi allkirjastamiseks pakutava veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse müügilepingu seadusega vastuolus tunnistamiseks on põhjendamatu ja kuulub rahuldamata jätmisele.

L Z hagis Viru Vesi AS-i vastu veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse müügilepingu kooskõlastamise ja sõlmimise läbirääkimiste jätkamise kohustamiseks kuulub asja menetlus lõpetamisele, kuna hageja on nõudest loobunud ja kohus võtab loobumise vastu. TsMS § 428 lg 1 p 3 kohaselt kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 432 kohaselt kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Hageja on esitanud nõude Viru Vesi AS vastu kostja poolt allkirjastamiseks pakutava veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse müügilepingu seadusega vastuolus tunnistamiseks. Käesolevas vaidluses on tuvastatud järgnevad asjaolud: Viru Vesi AS on alates novembrist 2003 pidanud xxx korteriomanike läbirääkimisi veevarustus- ja kanalisatsiooniteenuse müügilepingu sõlmimiseks ja esitanud neile nimetaud lepingu projekti allkirjastamiseks. Lepingut, mille üheks pooleks oleksid kõik xxx korterelamu korteriomanikud ühiselt, sõlmitud ei ole, kuna ei ole saavutatud kokkulepet lepingu olulistes tingimustes. Xxx majas korteriühistut asutatud ei ole; korteriomandite valitsemist korteriomanikud ühiselt (korteriomanike ühisus); valitsejat nimetatud ei ole.

teostavad

10.05.2005. a peatas kostja xxx asuvale elumajale veevarustuse teenuse osutamise. Järgnevalt käsitleb kohus seda, kes on vee-ettevõtja kliendiks ning sõlmitava müügilepingu pooleks Kohus märgib esmalt seda, et ÜVVKS (analoogiliselt elektrituruseaduse, kaugkütteseaduse ja telekommunikatsiooniseaduse vastavate sätetega) sätestab erinevalt lepinguvabaduse printsiibist lepingu sõlmimise kohustuse, samuti reguleerib ÜVVKS imperatiivselt ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenuse osutamise lepingute tingimusi (sh seda, kes saavad olla ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenuse osutamise lepingu poolteks), seda, kellega veeettevõtja on kohustatud ühisveevärgi ja kanalisatsiooniteenuse lepinguid sõlmima ning seda, kuidas toimub seaduse rakendamine (ÜVVKS § 16). Vastavalt ÜVVKS § 7 lg 1 vee-ettevõtja on käesoleva seaduse tähenduses eraõiguslik juriidiline isik, kes varustab kliendi kinnistu veevärki ühisveevärgi kaudu veega, mis peab vastama kehtestatud nõuetele, või korraldab kliendi kinnistu kanalisatsioonist reovee ärajuhtimist (sõnastus alates 01.01.2006. a). / lg 1 sõnastus kuni 31.12.2005. a: klientide nõuetekohase ühisveevärgist veega varustamise ning ühiskanalisatsiooni abil reovee ärajuhtimise ning puhastamise tagab vee-ettevõtja/. ÜVVKS § 7 lg 2 kohaselt kui ühisveevärk ja -kanalisatsioon on kohaliku omavalitsuse omandis, määratakse vee-ettevõtja kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega konkurentsiseaduse § 14 lõikes 2 sätestatu alusel (sõnastus alates 01.01.2006. a). /lg 2 sõnastus kuni 31.12.2005. a: vee-ettevõtja määratakse kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega konkurentsiseaduse § 14 lõike 2 alusel Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras/.

ÜVVKS § 8 lg 1 kohaselt vee-ettevõtja klient käesoleva seaduse tähenduses on kinnistu omanik või valdaja, hoonestusõiguse alusel maakasutaja või ehitise kui vallasasja omanik või valdaja, kelle kinnistu veevärk või kanalisatsioon on ühendatud ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga vastava torustikühenduse kaudu ja kellega vee-ettevõtja on sõlminud lepingu ühisveevärgivee võtmiseks või reovee ärajuhtimiseks (sõnastus alates 01.01.2006. a). / lg 1 sõnastus kuni 31.12.2005. a: vee-ettevõtja klient käesoleva seaduse tähenduses on kinnistu omanik või valdaja, hoonestusõiguse alusel maakasutaja või ehitise kui vallasasja omanik või valdaja, kelle veevärk või kanalisatsioon on ühendatud ühisveevärgi ja – kanalisatsiooniga/. ÜVVKS § 8 lg 3 kohaselt ühisveevärgist vee võtmine ja reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni toimub vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel. ÜVVKS § 8 lg 4 kohaselt sõlmitakse leping ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja alusel ning eeskirja kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. VVKS § 8 lg 5 kohaselt kui maa on kaasomandis, sõlmitakse ühisveevärgivee võtmiseks või reovee ühiskanalisatsiooni juhtimiseks üks kirjalik leping kaasomanike enamuse otsuse alusel nende volitatud esindajaga vastavalt asjaõigusseaduse §-le 72. Lepingu üheks pooleks on vastav vee-ettevõtja ja teiseks pooleks kõik kinnistu kaasomanikud volitatud esindaja kaudu (sõnastus alates 01.01.2006. a). /lg 5 sõnastus kuni 31. 12. 2005. a: kui maa on kaasomandis, sõlmitakse ühisveevärgist vee võtmise ja reovee ühiskanalisatsiooni juhtimise leping vastavalt asjaõigusseaduse §-le 72 kaasomanike kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse alusel/. Eeltoodust tuleneb, et ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga liitujaks ning sellest tulenevalt ka vee-ettevõtja kliendiks saab olla kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omanik või valdaja. Kostja selgituste kohaselt on kinnistu xxx veevärk kanalisatsiooniga (ÜVVKS § 5).

liidetud linna ühisveevärgi ja –

KOS § 1 lg 1 järgi on korteriomand omand ehitise reaalosale, millega on ühendatud mõtteline osa kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kaasomandi esemeks maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka ega ole kolmanda isiku omandis. Seega on kinnistut moodustava maatüki osas korteriomanikud kaasomanikud. TsÜS § 54 lg 1 ja § 55 lg 1 järgi saab kinnistu veevärki ja kanalisatsiooni lugeda ehitise ja ehitise aluse kinnisasja oluliseks osaks, mis ei saa olla eri isikute omandis (TsÜS § 53 lg 2). Hageja leiab, et ühine leping tuli koostada selliselt, et igaüks oleks saanud väljendada oma tahet ja igaüks oleks saanud osaleda lepingus enda nimel ning igaühel oli õigus lepinguga liituda. Kohtu arvates on selline seisukoht ekslik. Riigikohus on 30.11.2005. a lahendis nr 3-2-1-106-05 (AS Narva Vesi vs KÜ Daumani 18) märkinud: „Kolleegium leiab, et ÜVVKS § 3 lg 1 tähenduses mõeldakse korteriomandite korral kinnistu all maatükki, mitte aga iga korteriomandit. Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse § 8 lg-st 1 ei tulene, et vee-ettevõtja kliendiks on korteriomanike kaasomandis oleva kinnistu mõttelise osa iga omanik eraldi. Korteriomandite (korterite) omanikud saavad ÜVVKS § 5 lg 2 mõtte kohaselt olla ühisveevärgiga ja kanalisatsiooniga liitujateks ja seega ka vee-ettevõtja kliendiks ühiselt, sest üldteadaolevalt ei ole korteriomandite reaalosade hulgas tavaliselt eraldi veevärki ja kanalisatsiooni, mille nad saaksid ühendada

ühisveevärgiga ja kanalisatsiooniga kuni /kaks meetrit/ kinnistu piirist väljaspool nagu sätestab ÜVVKS § 3 lg 1“. Viidatud riigikohtu lahendis leidis Riigikohus, et korteriomanikud saavad vee-ettevõtja kliendiks olla üldjuhul ühiselt, sealhulgas korteriühistu tegevuse kaudu, kaasomandiga seotud õigussuhteid võivad korteriomanikud (korteriomanike ühisus) KOS § 8 lg 1 järgi korraldada kokkuleppe alusel. Kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni mõiste on sätestatud ÜVVKS § 11: kinnistu veevärk ja kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem kinnisasja veega varustamiseks ühisveevärgist ja reovee juhtimiseks ühiskanalisatsiooni. Kinnistu veevärk ja kanalisatsioon ei kuulu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka. Riigikohus on 30.11.2004. a lahendis nr 3-2-1-111-04 (KÜ Kalevi 16 korteriomanikud vs AS Kohtla-Järve Soojus) analüüsinud seda, kas korteriomanikud saavad olla soojusvõrguga sõlmitava liitumislepingu ja soojuse müügilepingu pooleks. Kohus märkis, et kaugkütteseadus ei reguleeri selgelt isikute ringi, kellega võrguettevõtja võib ja saab sõlmida liitumislepingu ja müügilepingu. Riigikohus märkis otsuses: „kuna liitumislepingu täitmiseks peab olema kõigi kaasomanike nõusolek, on võrguettevõtja kohustatud liitumislepingu sõlmima üksnes kõigi korteriomanikega kui tarbijapaigaldise kaasomanikega ühiselt. Kuna kaasomandi käsutamise õigus on vaid omanikel, saavad liitumislepingust tulenevaid kohustusi täita üksnes omanikud“. Müügilepingu sõlmimise võimalikkuse ja kohustuslikkuse osas märkis kohus järgmist: „müügilepingu nagu iga muu võlaõigusliku lepingu võib sõlmida põhimõtteliselt iga isik, kes soovib müügilepingu alusel kohustusi võtta. Lepingu täitmise võimalikkus või võimatus ei oma võlaõigusseaduse (VÕS) § 12 lg 1 järgi lepingu kehtivusele tähendust. Kolleegium teeb eelnevast järelduse, et seadus ei keela võrguettevõtjal sõlmida soojuse müügilepinguid ka kortermajade puhul korteriomanikega eraldi. Kolleegiumi arvates ei tähenda aga korteriomanikega eraldi soojuse müügilepingu sõlmimise võimalus seda, et võrguettevõtja oleks selleks ka kohustatud. Võrguettevõtja peab KKütS § 8 lg-te 1 ja 2 ning § 14 lg 1 järgi tagama tarbijatele soojusenergia müümise. Seadus ei sätesta aga võrguettevõtjale kohustust sõlmida müügilepinguid tarbijatega igal võimalikul viisil nagu tarbijad seda soovivad. /---/ Kui müügilepingud oleksid sõlmitud muude isikutega kui liitumisleping, ei pruugi liitumistingimused tarbijaid siduda. Korteriomanikega eraldi sõlmitud müügilepingute järgi soojuse eest tasumata jätmisel ei saaks võrguettevõtja tehnilistel põhjustel (tarbijapaigaldis on terviklik süsteem) kasutada talle seadusega antud õigust katkestada soojuse andmist võlglase suhtes, kui teised korteriomanikud on lepinguid täitnud. Seega asub kolleegium erinevalt ringkonnakohtust seisukohale, et kuigi võrguettevõtjal on õigus sõlmida soojuse müügileping hagejatega kui korteriomanikega eraldi, ei saa teda selleks kohustada. Müügilepingu sõlmimist võivad esmajoones nõuda korteriomanikud ühiselt või seda saab teha ka maja haldav korteriühistu“. Riigikohus on 30.04.2008. a lahendis nr 3-2-1-25-08 ( AS Narva Vesi vs korteriühistu 26.Juuli 27) samuti analüüsinud seda, kes saab olla lepingupooleks ÜVKS alusel ning jäänud Riigikohtu 30.11.2005.a otsustes tsiviilasjas nr 3-2-1-106-05 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04 esitatud seisukohtade juurde ning leidnud, et „ Seega saavad ühisveevärgist vee võtmise ja reovee ühiskanalisatsiooni juhtimise lepingu poolteks olla vee-ettevõtja ühelt poolt ja teiselt poolt korteriomanikud ainult ühiselt, sh volitatud esindaja kaudu või ka korteriühistu kui korteriühistu liikmete, kes on KÜS § 5 lg-st 1 tulenevalt samal ajal ka korteriomanikud, huvide esindajana omal nimel.“

Tallinna Ringkonnakohtus on menetletud korteriomaniku vaidlust vee-ettevõtjaga veevarustuse ja kanalisatsiooni individuaalse lepingu sõlmimise õiguse tunnustamiseks (tsiviilasi nr 2-2/96/03; Pals vs AS Tallinna Vesi). Nimetatud vaidluses soovis enamus korteriomanikest sõlmida vee-ettevõtjaga lepingu ilma vahendajata (korteriühistu). Ringkonnakohus märkis: „Kuivõrd korteriomandi omanikele kuulub mõtteline osa kinnistu veevärgist ja kanalisatsioonist, siis ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni omanikul ei ole võimalik mõttelist osa sellest süsteemist juba tehnilistel põhjustel ühendada. Lisaks sellele ÜVVKS § 15 sätestab müüdava vee ja ärajuhitava heitvee arvestuse korra, mille lõike 1 järgi ühisveevärgist klientidele müüdav vesi peab olema mõõdetud kinnistu veevärgile vee-ettevõtja paigaldatud veearvesti abil, kui vee-ettevõtja ja klient ei ole kokku leppinud teisiti. Ka sellest sättest tuleneb, et kinnistul peab olema üks veearvesti. Teistsuguse korra sisseseadmine oleneb tehnilistest võimalustest ja poolte kokkuleppest.“ Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja oli kuni 31.12.2007.a ettevõtja, s.o. Viru Vesi AS, kliendiks ühiselt koos kõigi teiste xxx korteriomanikega ning ta oleks saanud veeettevõtjaga veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenuse müügilepingu sõlmida teiste korteriomanikega ühiselt, sh volitatud esindaja kaudu (TsÜS § 115). Seega on põhjendamatu hageja väide, et igaühel (sh hagejal) oli õigus lepinguga liituda ning lepingusse ei oleks saanud märgida teenuse ostjana 40 korteriomaniku asemel märkida üht isikuna „korteriomanikud“. Korteriomanikud (sh ka hageja) oleks igaüks saanud väljendada omatahet koosolekul, kus nad oleksid valinud endale esindaja, kes oleks lepingu pidanud nende huvisid arvestama. Asjas puuduvad tõendid, et xxx korteriomanikud oleksid volitanud hagejat nende nimel lepingueelseid läbirääkimisi pidama, sh lepingu tingimusi vaidlustama ning veevarustuse ja – kanalisatsiooniteenuse lepingut sõlmima. Seega puudub hagejal, kui ühe korteri omanikul ilma kõigi korteriomanike volituseta õigus nõuda kõigi korteriomanikega ühiselt sõlmitava müügilepingu projekti seadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Kuigi hagejal, kui ühe korteri omanikul, puudub nõuda kõigi korteriomanikega ühiselt sõlmitava müügilepingu projekti seadusega vastuolus olevaks tunnistamist, käsitleb kohus lühidalt kostja poolt allkirjastamiseks pakutud veevarustuse ja –kanalisatsiooniteenuse müügilepingu vastuolu seadustega. Hageja leiab, et pakutav veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse müügileping (tl 16- 19) on vastuolus PS § 3, § 12, § 26, § 32, TSÜS § 7, § 8, § 76 lg1 , § 108, § 109, § 115, § 138, VÕS § 6, § 7,§ 34, § 42 lg3, § 208 ning AÕS § 71 lg 4 ja § 75 lg1. Asjas ei ole tuvastamist leidnud, et kostja poolt allkirjastamiseks pakutud müügileping oleks vastuolus PS §-iga 2, st et hagejat oleks koheldud võrreldes seadusega ebavõrdselt (PS § 12), et rikutud oleks hageja perekonna- ja eraelu puutumatust (PS § 26) ning hageja õigust oma omandit vallata, kasutada või käsutada. Kostja poolt pakutud müügileping ei piira hageja õigusvõimet (TsÜS § 7) ega teovõimet (TsÜS § 8) TsÜS § 76 lg1 reguleerib tehingulist eseme käsutusõiguse piiramise keeldu. Kostja poolt pakutavas müügilepingus puudub eseme käsutusõigust piirav regulatsioon ning seega on hageja viide müügilepingu vastuolule TsÜS § 76 lg1 alusetu. ÜVKS § 8 lg 5 kohaselt sõlmitakse juhul, kui maa on kaasomandis ühisveevärgist vee võtmise ja reovee ühiskanalisatsiooni juhtimise leping vastavalt AÕS §-ile 72 kaasomanike kokkuleppe või

kaasomanike enamuse otsuse alusel. Müügileping ei piira kaasomanike õigust lepingu sõlmimises kokku leppida või vastav otsus vastu võtta. Vastupidiselt hageja väidetele on kostja alates läbirääkimiste alustamisest soovinud sõlmida kaasomanikega ühist müügilepingut. AÕS § 75 lg1 reguleerib kaasomanike vahelisi kohustusi ühise asjaga seotud kulutuste, kahjude ja koormatiste osas. AÕS § 71 lg 4 kohaselt on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. Kostjal hagejaga ega ka teiste xxx korteriomanikega kaasomandis olevaid asju ei ole ning seega jääb arusaamatuks nimetatud AÕS sätete seos müügilepinguga. Kohus müügilepingu projektis võimatuid tingimusi, mille kohta on tehingu tegemise ajal teada, et see ei saabu (TsÜS § 108), ei tuvastanud. Kuna lepingupooleks said olla kõik korteriomanikud ühiselt, võis lepingu projekti märkida lepingupoolena “korteriomanikud“ (sh nii füüsilistest kui ka juriidilistest isikutest korteriomanikud) ühe ühise nimetuse all. Kohus märgib samuti vastuseks hagejale, et vett olmevajaduseks võivad osta nii juriidilised kui ka füüsilised isikud. TsÜS § 115 sätestab tehingu tegemise esindaja kaudu. VÕS § 6 sätestab hea usu põhimõte ning VÕS § 7 mõistlikkuse põhimõtte. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõte on sätestatud ka TsÜS § 138 lg 1 ja lg 2. VÕS § 34 sätestab tarbija mõiste, VÕS § 41 lg 3 millised lepingus olevad tüüptingimused on ebamõistlikult tarbijat kahjustavad ning § 208 müügilepingu mõiste. Hagiavalduse kohaselt ei vasta allkirjastamiseks pakutud müügileping Kohtla-Järve Linnavalituse 10.01.2000 määrusele nr 6. Nimetatud määrusega kehtestatakse veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise hinnad erinevatele tarbijagruppidele. Veevarustus ja – kanalisatsiooniteenuse müügilepingu projekti (tl 16- 17) punkti 4.1 kohaselt kehtivad klientidele linnavalitsuse poolt kehtestatud hinnad, millest tulenevalt ei ole Viru Vesi AS-i poolt pakutav müügileping kliendi õigusi rikkunud. Kohtla-Järve Linna ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumise ja nende kasutamise eeskirja (edaspidi eeskirja) (tl 23, 71-78) punkt 3.1.1 näeb ette teenuse osutamise linnavolikogu poolt määratud vee-ettevõtja poolt lepingu alusel ja punkti 3.1.2 kohaselt sõlmitakse teenindusleping siis, kui on täidetud eeskirja ja liitumislepingu tingimused. xxx korterelamu on juba enne Viru Vesi AS-i vee-ettevõtjana tegevuse alustamist liitunud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga. Hagiavalduse kohaselt on hagejale kostja müügilepingu tekst vastuvõetamatu, kuna xxx korterelamus asuvad erineva tariifiga tarbijad. ÜVKS § 16 lg 2 kohaselt peab olema kliendile müüdud vesi mõõdetud veearvestiga. Vastavalt eeskirja punktile 4.1.2. peab kinnistu piires tarbitav vesi üldjuhul tulema ühe veemõõtesõlme kaudu. Enam kui ühe veemõõtesõlme rajamine kinnistule ühisveevärgist vee võtmiseks võib toimuda erandina vee-ettevõtja loal ja tingimustel. Eeskirja punkti 4.1.3. kohaselt peab veemõõtesõlm asuma hoones selle peatorupoolsel küljel, kohe peale sisendustoru suubumist hoonesse või veemõõtekaevus, kohe peale sisendustoru suubumist kinnistule. Vastavalt eeskirja punktile 4.4.1. loetakse kliendilt ühiskanalisatsiooni ärajuhitava heitvee kogus võrdseks ühisveevärgist tarbitud vee kogusega. Seega mõõdetakse korteriomanike poolt tarbitava vee ja vastu võetava reovee kogus üldjuhul ühismõõturiga, milles võib vee-ettevõtja otsusel teha erandeid. Veevarustus- ja kanalisatsiooniteenuse arvestus erinevate tariifidega tarbijate kaupa on reguleeritud müügilepingu projekti punktis 3.1, mille kohaselt teatab erineva tariifiga tarbija poolt tarbitud teenuse koguse ostja ning teatatud teenuse kogus ei tohi olla väiksem, kui kostja poolt paigaldatud veearvestiga mõõdetud kogus välistamaks valeandmete esitamist. Samuti on müügilepingu projekti punktis 4.2 reguleeritud erineva

tariifiga tarbija poolt ostetud teenuse arvel esitamise kord. Vee-ettevõtjal puudub kohustus jaotada tarbitud veevarustus- ja kanalisatsiooniteenust korteriomanike vahel. Kohus, hinnanud müügilepingu projektis olevaid lepingutingimusi, leiab, et lepingu projektis olevad tüüptingimused ei ole VÕS § 42 lg 3 nimetatud tühiste tüüptingimuste loetelus, mis on igal juhul tühised. Kohus asjaolusid, mis annaksid alust väita, et kostja poolt pakutud lepingu tingimused kahjustavad kostjat ebamõistlikult, samuti, et tüüptingimustega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu xxx korteriomanike kasuks oluliselt rikutud või, et tüüptingimus ei vasta headele kommetele, rikutud oleks hea usu ja mõistlikkuse põhimõtteid (VÕS § 14 lg 1), ei tuvastanud. Asjaolu, et lepingu projektis puudus kostja esindaja allkiri, ei muuda nimetatud lepingu projekti seadusega vastuolus olevaks. VÕS § 9 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida ka muul viisil vastavate vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Lepingu sõlmimiseks on vaja vähemalt kahte tahteavaldust. Tahteavaldused võivad olla tehtud samaaegselt või ka üksteise järel. Pooled võivad ise kokku leppida, millal leping jõustub. Lepingu jõustumine võib olla kindlaks määratud ka seaduses. Lepingu jõustumise momendiks võib olla lepingu allkirjastamine, lepingu notariaalne vormistamine, mingisuguse sündmuse või tähtpäeva saabumine, tingimuse täitmine, heakskiit jne. VÕS-s loetakse kõik eriosas reguleeritud lepingud, sh müügileping, sõlmituks alates kokkuleppe saavutamisest. Seega sai müügilepingut allkirjastada xxx korteriomanike poolt pakkumisega nõustumisel mõlema lepingupoole esindajate poolt kas eraldi või üheaegselt. Eeltoodust lähtudes, arvestades asjaolu, et hagejal puudub teiste korteriomanike volitus lepingutingimusi vaidlustada, leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamata jätmisele. TsMS § 386 lg 2 kohaselt asjaolude muutumise korral, eelkõige hagi tagamise aluse äralangemisel või tagatise pakkumisel, või muul seadusega sätestatud alusel võib kohus poole taotlusel hagi tagamise tühistada. TsMS § 386 lg 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata /.../. Kuna kostja ei osuta alates 01.10.2008.a hagejale veevarustuse – ja kanalisatsiooniteenust, puudub kostjal võimalus 23.08.2005.a hagi tagamise määrust täita. Nimetatud asjaolu ning kohtu poolt hagi rahuldamata jätmist arvestades, leiab kohus, et 23.11.2005 hagi tagamise määrus kuulub tühistamisele. Eeltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 434, § 436, § 442, § 456, § 632 lg 1 jätab kohus hagi rahuldamata. VI Menetluskulude jaotus TsMS ja TMS rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagi on esitatud kohtule 14.juulil 2005. Kooskõlas enne 01. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1, mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud.

Kostja kohtule kohtukulude nimekirja esitanud ei ole. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Helgi Vinni Kohtunik:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.