Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

maksekäsu kiirmenetluses makseettepanek avalduses esitatud nõude ja avaldaja menetluskulude tasumiseks. 31.03.2008.a. saabus tähtaegselt võlgniku vastuväide makseettepanekule, mistõttu anti maksekäsu kiirmenetluse esemeks olev A T ’i nõue K P vastu üle vastavalt kohtualluvusele Viru Maakohtu kohtunikule tsiviilasja menetlemise jätkamiseks hagimenetluses. Avaldajat kohustati TsMS § 487 lg 1 kohaselt esitama enda nõue ja põhjendus hagiavaldusele ettenähtud vormis 14 päeva jooksul. 21.04.2008.a. esitas A T ’i esindaja tähtaegselt hagi K P vastu põhivõlgnevuse 47 640 krooni ja viiviste 46 000 krooni, kokku 93 640 krooni nõudes. Hagiavalduse kohaselt sai kostja 16.09.1998.a. hagejalt laenu 4000 USD-d ja 5000 krooni ning andis omakäeliselt kirjutatud võlakirjale allkirja. Kostja valis ise laenu tingimused ning fikseeris need omakäeliselt võlakirjas, mida hageja aktsepteeris. Võla tagastamise tähtaeg oli 29.09.1998.a. Võlgnik kohustus maksma ühtlasi intressi 0,5% summast iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Kokkulepitud päevaks kostja laenu ei tagastanud. Hageja püüdis kostjat üles otsida, kuid tulemusteta. Alles 2007.aasta lõpus leidis hageja juhuslikult internetist kostja asukoha aadressi ning esitas vastava avalduse kiirmenetluses. Avaldaja soovib välja nõuda põhivõla summas 47 640 krooni ning viivise summas 46 000 krooni. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud ning palub kohaldada TsÜS § 146 lõiget 4, mille kohaselt on aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult.

Kostja vastuväited Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning leiab, et haginõude osas tuleb kohaldada aegumist. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (edaspidi VÕSRS) § 9 lg 1 kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses (edaspidi TsÜS) ning võlaõigusseaduses (edaspidi VÕS) aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002.a. tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002.a.. Laenulepingu sõlmimise ja laenu tagastamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal, 29.septembril 1998.a. kehtinud vana TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, v.a. nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002.a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002.a. Alates 01.07.2002.a. kehtiva TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kuna kehtiva TsÜS-i järgne aegumistähtaeg on lühem varem kehtinud seaduse järgsest aegumistähtajast, tuleb arvestada 3-aastast aegumistähtaega alates 01.07.2002.a. Seega tuleb laenulepingust tulenev võlgnevuse tagastamise nõue lugeda aegunuks 01.07.2005.a. Vastavalt kehtiva TsÜS §-le 144 aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, seega on aegunud ka hageja viivisenõue. Kostja taotleb vaidlusasjas aegumise kohaldamist ning palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega.

Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Poolte vahel on sõlmitud laenuleping 16.09.1998.a., tagasimakse tähtajaga 29.09.1998.a. Kehtinud vana TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt TsÜS-is ning VÕS-is aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002.a. tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002.a. kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002.a Kehtiva TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg kolm aastat. VÕSRS § 9 lg 2 järgi kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002.a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002.a. TsÜS § 146 lõikes 4 toodud 10 aastast aegumistähtaega kohaldatakse siis, kui kohustatud isik on rikkunud oma kohustusi tahtlikult. Hageja leiab, et antud juhul kohaldub TsÜS § 146 lõige 4, kuna kostja on tahtlikult oma kohustusi rikkunud. Seejuures viitab hageja VÕSRS §-le 11. Süü, sh. tahtluse olemasolu eeldab eraldi tuvastamist lisaks rikkumise tuvastamisele. Tahtlus kohustuse rikkumisel on sisustatud VÕS § 104 lõikes 5, so õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Hageja, kes soovib tugineda kostja poolt kohustuse tahtlikule rikkumisele, peab põhjendama ja tõendama, et lepingut sõlmides või täites tegutses kostja teadlikult selle nimel, et hagejal jääksid lepingu järgi tasumisele kuuluvad summad saamata. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust järeldusele kostja niisuguse käitumise kohta. Kohus leiab, et kohustuse rikkumine, sealhulgas võla tasumata jätmine, ei ole automaatselt kvalifitseeritav tahtlusena jätta oma kohustus täitmata. Kui rikkumise tagajärg oleneb süüst, tuleb süü olemasolu eraldi tuvastada lisaks kohustuse rikkumise tuvastamisele. TsÜS-is sätestatud aegumise regulatsiooni eesmärk on käibekindluse ja õigusrahu tagamine ning nõude aegumine ei vabasta põhimõtteliselt võlgnikku kohustuse täitmisest, vaid seab nõude esitamisele ajalise piiri, millal riigi vahendusel nõude maksmapanemisele saab võlgnik aegumise vaide esitada. Kuna aegumise regulatsiooni eesmärgiks on ka võlausaldaja sundimine oma nõudeõiguse mõistliku aja jooksul maksma panemiseks, siis on põhjendatud aegumise puhul tahtluse kitsam sisustamine, kui seda näeb ette VÕS. Kuna TsÜS § 146 lg-st 4 ei tulene tahtluse eeldust, peab hageja esitama faktilised asjaolud, millest tuleneb konkreetsel juhul rahalise kohustuse täitmata jätmisel võlgniku tahtlus (Tartu Ringkonnakohtu 27.03.2007.a. otsus tsiviilasjas nr. 2-06-28149 p.8). Hageja poolt viidatud põhjendus, „ei saa laenuks võetud raha mittetagastada kogematuse tõttu“, ei ole aga kostjapoolse kohustuse tahtliku rikkumise põhjendusena sisuliselt mõistetav ning seega ka aktsepteeritav. Hageja on viidanud hagiavalduses, et püüdis hagejat üles otsida, aga tulemusteta, kuni juhuslikult leidis internetist kostja asukoha. Kohus leiab, et asjaolu, et hageja ei suutnud kostjat üles leida ei ole piisavad, et kohaldada TsÜS § 146 lg-t 4, mis eeldab, et oleks tuvastatud kohustatud isiku tahtlus kohustuse täitmata jätmiseks. Vastavalt TsÜS § 138 lg-tele 1 ja 2 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Tahtlik kohustuse rikkumine oleks ilmses vastuolus hea usu põhimõttega, kuid kostja pahauskset käitumist tuleks tõendada hagejal. Hageja seda teinud ei ole.

Kohus leiab, et aegumise regulatsioon kaotab tähenduse, kui lugeda hageja poolt esiletoodud asjaolusid automaatselt tahtlikuks tegevuseks ja kohaldada sellele kümneaastast aegumistähtaega. Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks eeldused puuduvad, sest hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul kohaldada kümneaastast hagi aegumise tähtaega. Järelikult kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning VÕSRS § 9 lg 2 alusel oli hageja nõude esitamise tähtpäevaks 01.07.2005. a. Hageja on nõude esitanud 20.11.2007. a., mistõttu on hageja nõue kostja vastu aegunud. TsMS § 173 lg.1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg.1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Kohus selgitab hagejale, et TsMS § 174 lg.1 kohaselt menetluosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/ /

M.Leimann

I.Golubev

Kohtuotsus jõustus Viru Ringkonnakohtu määrusega 10.septembril 2008.a Kusjuures Viru Ringkonnakohus määras: Jätta A T apellatsioonkaebus Viru Maakohtu 01.07.2008 otsuse peale menetlusse võtmata võtmata.. Nooremreferent

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.