Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

on nii müügi – kui ka töövõtulepingu puhul samaväärne. Olulise lepingurikkumise korral on aga tellijal või ostjal õigus lepingust õiguskaitsevahendina taganeda. Hageja on tagastanud kostjale mööblidetailid, kuid kostja ei ole tagastanud makstud rahasummat. Lisaks õigusele nõuda kostjale makstud rahasumma tagastamist on hagejal õigus nõuda kostjalt ka kohtuväliselt kantud õigusabikulude kui otsese varalise kahju hüvitamist. Hageja on õigustatud nõudma kostjalt ka rahalise kohustuse kohase täitmata jätmise tõttu viivist VÕS § 113 sätestatud alusel suuruses 9, 75% (kuni 1. jaanuarini 2007. a. on võlasuhetes kasutatav Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide intressimäär 2, 75%, VÕS § 94 intressimäär 7%). Hageja lähtub viivise nõudes ajavahemikust 8. veebruarist 2006. a., mis oli hageja poolt kostjale rahalise kohustuse täitmiseks antud täiendav tähtaeg, kuni kohtuotsuseni. Kostja olnud võlgnevuses 324 päeva, mis 17.500 kroonilt teeb hagiavalduse kuupäeval viivise suuruseks 1514, 60 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejal puudus õiguslik alus sõlmitud müügilepingust taganemiseks. Hageja ostis kostjalt Marika köögikomplekti (tellimuse kinnitus T-85). Kostja vahendusel tellis hageja ka mööbli paigaldaja. Kui paigaldaja kohale läks ja soovis töödega alustada, teatas hageja, et tema seda mööblit ei soovi. Sellele järgnes pretensioon 4. novembril 2005. a., nõudeavaldus/taganemine ja seejärel pöördumine Tarbijakaitseameti tarbijakaebuste komisjoni poole. Kostja on müüjana täitnud kõik kohustused, sealhulgas õigeaegselt köögikomplekti hagejale üle andnud. Taganemisavalduse alusel on vaidlus selles, kas müüdud köögimööbel vastas lepingutingimustele. Tulenevalt VÕS § 116 lg. 1 on lepingust taganemise õiguse kasutamise eelduseks oluline lepingutingimuste rikkumine. Müüdud köögikomplekt vastas lepingutingimustele. Hagejal ei olnud pretensioone ülemiste kappide osas. Hageja esialgse pretensiooni sisu seisnes selles, et köögikomplekti alumised kapid polnud tema arvates õigete mõõtudega. Hageja ei ole ostnud alumisi kappe sügavusega 60 cm. Kappide peal asuv tööpind on 60 cm laiune. Müügilepingu sõlmimisel esitas hageja kostjale vaid oma köögi mõõdud 1650 x 1650 mm. 60 cm sügavusega kapid on tellitavad ainult eritellimusena. Juhul, kui hageja oleks tellinud 60 cm sügavused kapid, oleks mööblikomplekti hind muutunud ja muutunud oleksid ka teiste kappide mõõdud. Kui alumised kapid oleksid olnud 60 cm sügavused, siis ei oleks saanud olla sahtlitega alumise kapi laius 60 cm. Alumiste kappide näidised on kaupluses väljas ja hageja oleks saanud nende mõõtudega tutvuda. Hageja ei tellinud mööblit, vaid ostis kapid vastavalt oma köögi seinte mõõtudele. Alumiste kappide sügavusest lepingu sõlmimisel ei olnudki juttu. Hageja teiseks pretensiooniks on mööblikarkassi ja seina vahele jääv vahemik, see on aga möödapääsmatu. Jäävad ju köögimööbli taha pistikud, torud. Hageja ei viidanud sellele, et tema köök on väike. Juhul, kui kappide sügavus oleks suurem, oleks ka tööpind laiem. Väär on see, et hageja soovis jõuda kompromissile. Hageja soovis ainult mööbli äraviimist ja raha tagastamist. Kostja esindajaga ei sõlminud keegi suulist kokkulepet tema tuleku kohta 17. aprillil 2006. a. kell 14. 30 hageja korterisse mööbli ülevaatamiseks ja lahenduse leidmiseks. Seega ei võimaldatud kostjal osaleda ja anda selgitusi kohapeal. Veel tarbijakaitseametis hagejaga kohtudes pakkus kostja esindaja advokaadi juuresolekul välja mööbli asendamise võimaluse, kuid hageja loobus nii mööbli asendamisest kui ka mingil muul viisil parandamisest. Hageja taganemisavalduses ei ole esitatud ühtegi pretensiooni mööbli kvaliteedi kohta. Kostja ei tegele teenuse osutamisega. Kostja müüb juba valmis kaupa ja sõlmib tarbijatega müügilepinguid. Lepingu sõlmimise ajal on mööblikomplektid juba valmis, nende näidised on kaupluses olemas. Need tuleb ainult kohale transportida. Hageja ei ole kostjale esitanud müügilepingust taganemise avaldust. Hageja on ekslikult seisukohal, et tegemist on töövõtulepinguga, kuigi talle on korduvalt selgitatud, et

OÜ Mikaad müüb (ei tooda) mööblikomplekte, mis komplekteeritakse standardmõõtudega kappidest. Esitatud taganemisavalduse kohaselt ei vasta köögimööbel lepingu tingimustele. Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe, et alumised kapid on sügavusega 600 mm. Kapi sügavus peab olema väiksem, kuna tööpinna sügavus on 600 mm. Kuna kapid on standardmõõtudega, siis komplekteeris kostja hagejale köögimööbli komplekti, arvestades köögiseinte parameetreid. Kompromissina pakkus kostja hagejale kahe alumise kapi asendamist tema soovitud mõõduga – 600 mm, ehk kapp ulatub siis seinani, kuid hageja keeldus. Kuna mööbli paigaldamist ei toimunud, järeldab kostja, et hageja lihtsalt mõtles ümber ja pretensioonide põhjused on otsitud. Hageja tõi 1. septembril 2006. a. mööbli kostja kauplusesse, kuid ei ole koostanud kahepoolset akti. Seega mööbel on hageja laos hoiul. Mööbli fotodest on näha, et seda ei ole asutudki paigaldama.

vastavuse hindamise aluseks. Hageja selgitas, et joonise järgi on pretensioon mööbli pikkuses vasaku poole osas. Ülemiste kappide vasaku tiiva pikkus on mitte 1650 mm, nagu tellimuses kokku lepiti, vaid 1540 mm. Hageja ei olevat mööbli vasaku tiiva mõõtmeid kokku arvestanud ja avastas selle alles siis, kui mööbel oli talle üle antud. Joonisel on vasakpoolse seina pikkuseks märgitud 1650 mm, samuti köögimööbli vasaku poole iga kapi pikkus on ära märgitud (640 mm, 600 mm, 300 mm, kokku 1540 mm) ja arvutusi tegemata joonist vaadates on võimalik eksimatult näha ja on arusaadav, et köögimööbli vasaku poole kapid ei ulatu seina lõpuni välja. Tunnistaja J. A ütluste kohaselt räägiti hagejaga läbi köögi pikkuse ja kappide pikkuse mõõdud ja see fikseeriti joonisel. Hagejale üleantud köögimööbel vastas eeltoodule. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja selles osas mööbli lepingutingimustele mittevastavust tõendanud. Hageja põhjendused objektiivsetele tõenditele tuginemata selles osas asja lepingutingimustele mittevastavaks tunnistamiseks on ebapiisavad. Hageja on seisukohal, et köögimööbel ei vastanud lepingutingimustele seetõttu, et alumise kapi sügavus oli 600 mm asemel 510 mm, mille tõttu jäi kapi ja seina vahele 9 cm kasutut ruumi (kogu alumise kapirea pikkuses). Tunnistaja J.A ei kinnita, et ta oleks ka lepingu sõlmimisel hagejale selgitanud, et kapi ja seina vahele jääb vaba ruum, ja see ühtib hageja samasisulise väitega. Viimasest saab teha järelduse, et ka suuliselt joonise koostamisel ei ole hagejale midagi muud peale joonisel märgitu selles osas selgitatud. Kostjal tulnuks selgitada, mida hageja tegelikult osta soovib. Tunnistaja J. A ütlustega on tõendatud, et ta ei näidanud hagejale arvutis eraldi kappide variantjooniseid, kus on näha seina ja kapi vahel vahe. Nii väitis ka hageja ise. Samuti ei tõendanud tunnistaja kappide jooniste (mööbli paigaldamise joonis) hagejale näitamist. Sama tunnistaja ütlustega on ka tõendatud, et ainult mõnede näidiste puhul on kohe näha, et kapi taha jääb vaba ruum. Tunnistaja ei kinnitanud, et see on nii Marika mööblikomplekti puhul ja hageja ka ise seda ei tunnista, mistõttu ei ole leidnud tuvastamist faktiline asjaolu, et hageja oli teadlik sellise asjaolu olemasolust. Tellimuse kinnitusel on märgitud kauba nimetuse all “Marika köögikomplekt”, kuid arvestades, et kostja on tunnistanud võimalust seinani ulatuvate kappide ostmiseks ja joonis on ka selliselt vormistatud, ning kohtu poolt eelpool märgitud analüüsi, siis asja lepingutingimustele vastavust tuleb kontrollida lähtudes joonisest, mitte kostja poolt viidatud mudeli järgi, kus kapi ja seina vahele jääb vaba ruum. Seega lepingutingimuste kohaselt kapi ja seina vahele 9 cm laiust vaba ruumi alumise kapirea pikkuses ette nähtud ei olnud, s. t. kapid pidid asetsema vastu seina. Hagejale anti üle köögimööbel, kusjuures kapi ja seina vahele jäi 9 cm (kogu alumise kapirea pikkuses), mistõttu selles osas köögimööbel ei vastanud lepingutingimustele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et alumise kapi tööpinna laiuseks oli kokku lepitud 600 mm (kuigi joonisel ei ole seda märgitud). Joonise järgi pidid kapid asetsema vastu seina. Hageja eeldus, et kappide sügavus tööpinna laiusest tulenevalt pidi olema 60 cm, ei saa olla õige vähemalt 2 cm ulatuses, arvestades uste paksust (2 cm), kuid kappide sügavus pidi olema suurem kui 510 mm kapi ja seina vahel jääva 9 cm arvel (tööpind ulatub kapi tagumisest äärest üle, tekitades kapi ja seina vahele vahe). Samuti on kostja tunnistanud, et on nõus isegi kapid hageja poolt soovitud mõõtudega asendama nii, et kapid ulatuvad seinani. Seega, kui kappide sügavus oleks olnud kokku lepitud tööpinna laiuse mõõdu alusel, arvestades uste paksust (2 cm) ja ulatunud tööpinna lõpuni, tekitamata kapi ja seina vahele vahet, siis vastanuks kapi sügavus lepingutingimustele. Nii see ei olnud, mistõttu juba seetõttu ei vastanud köögimööbel selles osas lepingutingimustele. Tunnistaja D.Š andis üldisi ütlusi tellimuste vormistamise kohta, kuid asja lahendamisel tuleb lähtuda selle juhtumi asjaoludest. Kontrollakt on selgitav, kuid ei ole antud asjas asjaolude tuvastamisel kasutatav.

Kohtuistungil hageja ei tuginenud köögimööbli lepingutingimustele mittevastavuse osas selle, et kappide tagasein ei läinud ettenähtud soontesse, mistõttu kohus seda ei hinda. VÕS § 218 lg. 1 kohaselt müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks; lg. 2 kohaselt vastutab müüja tarbijalemüügi puhul asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Kostja andis hagejale 18. oktoobril 2005. a. üle eelpool märgitud lepingutingimustele mittevastava mööbli. VÕS § 220 lg. 1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. Hageja avastas köögimööbli lepingutingimustele mittevastavuse

mistõttu pani toime müügilepingu olulise rikkumise VÕS § 223 lg. 1 järgi ja hagejal tekkis VÕS § 223 lg. 3 alusel müügilepingust taganemise õigus (VÕS § 101 lg. 1 p. 4). VÕS § 188 lg. 1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele; lg. 2 kohaselt, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust; lg. 3 kohaselt taganemine ei mõjuta kokkulepet lepingust tulenevate vaidluste lahendamise kohta, samuti muid lepingutingimusi lepingupoolte õiguste ja kohustuste kohta pärast lepingust taganemist.

eespool tuvastatud. Kahju kohta on hageja esitanud arve. Kostja lepingurikkumine põhjustas hagejale vajaduse endal juriidiliste teadmiste puudumiste tõttu taganemisavalduse koostamiseks juristi poole pöörduda ja õigusabikulud kanda. Seega eeltoodu ja VÕS § 101 lg. 1 p. 3 ning VÕS § 128 lg. 3 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka tekitatud kahju 1600 krooni. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata. Hageja taotles ja kohus kohaldas otsuse tegemisel VÕS § 217 lg. 1 ja lg. 2 p. 1, mille kohaselt asi ei vasta lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Kohus leidis ekslikult, et pooled leppisid kokku ja seda kajastab tellimuse juures olev joonis, et alumiste kappide sügavuseks on 60 cm, kuid tegelikult anti hagejale üle kapid sügavusega 51 cm. Joonisel ei ole alumiste kappide sügavust märgitud ja seda põhjusel, et kostja kaupluses on müügil standardmööbel standardmõõtudega (reakapid sügavusega 51 cm, lõu- või nurgakapid 56 cm), millest komplekteeritakse ostjale tema köögi mõõtudele sobiv mööblikomplekt. Kuidas kapid välja näevad, näeb müügisalongis, kus asuvad näidised. Hageja vaatas näidiseid, kuid ei näinud, et kappide ja seina vahele jääb vaba ruum, ja eeldas, et kapid on 60 cm. Näidised on paigaldatud salongis vastu spetsiaalselt ehitatud seinalõiku ning mõlemalt poolt olid mööbli küljed näha. Kohus hindas tunnistajate ütlusi valikuliselt ja arvestas üksnes osa, mis rääkis hageja kasuks. Hageja ei ole tõendanud, et pooltel oli kokkulepe, et alumised kapid on sügavusega 600 mm. Lepingu oluliseks tingimuseks on tellimuse kinnitusel ja joonisel kajastuvad tingimused (lepingu ese, ostuhind ja selle kujundamine, tarnetähtaeg, joonisel vajalikud mõõdud). Kui mõõt on joonisel märkimata, siis tähendab see, et mõõt oli hagejale teada või talle ei olnud see tähtis. Kui hageja sai tellimuse kinnituse koos joonisega kätte, võis ta kohe märgata, et mingi asi ei vasta tema soovile või on valesti märgitud. Ostja lihtsalt eeldas, et kapi sügavus on 60 cm, tema ekslik ettekujutus aga ei saa endaga kaasa tuua müüja vastutust. Samas ei ole olnud ka vaidlust, et tööpinna laius on 60 cm. Kui aga tööpind on lai 60 cm, ei saa kappide sügavus olla 60 cm, kuna sellele lisandub ukse paksus 2 cm, mis sellisel juhul väljuks tööpinna alt. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hageja tutvus näidistega mitmeid kordi ja oli teadlik, et mööbel on standardne moodulmööbel ja tellida saab vaid sellist, mis on näidisena väljas. Hageja tellis mööbli ja oli joonisega nõus. Hiljem esitas ta pretensiooni, et tellis teise sügavusega kapid. Kuna mööbel on standardne, ei oleks hageja teistsuguse sügavusega kappe tellida saanud. Joonisele märgitakse kapi laiused ja seina mõõdud, kapi sügavust ei märgita. Seega ei ole hageja tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe, et alumised kapid on sügavusega 600 mm ning et müüja on kokkulepet oluliselt rikkunud ja müünud teistsugused kapid. Maakohus rõhutas, et tellija jaoks oli eriti oluline optimaalne ruumikasutus, kuid ei selgita, miks ta leiab, et seda ei ole antud juhul saavutatud. Kappide rida oli niikuinii 60 cm lai tööpinna tõttu ja see ei muutuks isegi siis, kui kapid tööpinna all oleksid vastu seina. Kui oletadagi, et asjal ei olnud kappide sügavuse osas kokkulepitud omadusi, siis ei ole tegemist lepingu olulise rikkumisega, mis annaks võimaluse lepingust taganeda. Kohus on märkinud, et kostja oleks pidanud mõistliku aja jooksul asja parandama või asendama, kuid ei ole märkinud, milline oleks olnud mõistlik aeg. 4. novembri 2005. a. pretensiooni ei lugenud kohus taganemisavalduseks, kuna selle esitamise ajaks ei olnud veel möödas mõistlik aeg asja parandamiseks või asendamiseks. Kostja on seisukohal, et hageja taganes müügilepingust 4. novembri 2005. a. avaldusega, kuna nõudis selgelt mööbli äraviimist ja raha tagastamist. Seega ei olnud kostjal kahtlust, et hageja ei soovi asja parandamist või asendamist, soovib vaid raha tagastamist. Hageja kirjutas, et mööbel on

absoluutselt sobimatu, korrates seda ka 30. novembri 2005. a. kirjas kostjale. Kostja teatas, et loeb nõudmised põhjendamatuks, kuna müüja poolt oli kliendile antud kogu vajalik informatsioon nii selgituste põhjal koos joonise näitamisega arvutis ja salongis olevatel näidistel. VÕS § 222 lg. 1 järgi, kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist. Nimetatud õiguse realiseerimine nõuab vastavasisulise tahteavalduse esitamist müüjale. Kui seda ei ole tehtud, siis on ebaõige kohtu järeldus, et

olema 60 cm. Kolleegium leiab, et maakohus on osundatud tunnistajate ütlustele andnud õige hinnangu ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda muuta. Tunnistajad kinnitasid küll, et hageja tutvus kaupluses väljapandud mööblinäidistega, ja seda ei ole vaidlustanud ka hageja, tunnistajate ütlused ei anna aga alust järeldusele, nagu oleks hageja olnud teadlik sellest, et tegemist on standardse mööbliga ning et tellida saab vaid selliste mõõtudega mööblit, mis on näidistena välja pandud. Mõlemad tunnistajad väitsid, et tavaliselt nad annavad klientidele teada, et mööbel on standardne, kuid kumbki ei väitnud kindlalt, et ka hagejat oleks sellest teavitatud, nagu kumbki ei väitnud sedagi, nagu oleks ta hagejat teavitanud sellest, et tellida saab mööblit üksnes kaupluse ruumides asuvate näidiste mõõtudes. Samas kinnitas tunnistaja J. A, et koostas hageja soovi järgi joonise, mis kuulub tellimuse juurde ja mille näol on tegemist tellimuse lõppvariandiga, mille klient kätte saab (tl. 138). Tunnistaja poolt hageja soovi järgi koostatud joonisest ei ole võimalik järeldada, et alumise kapi tagaseina ja köögiseina vahele jääb tühi ruum: joonise kohaselt ulatub alumise kapi tagasein köögiseinani (tl. 79). Seda möönis ka tunnistaja J. A, kes samuti möönis võimalust, et seda, et kapi taha jääb tühi ruum, ta hagejale ei selgitanud (tl. 139). Tunnistaja D. Š kinnitas seoses hagejaga konkreetselt vaid seda, et hageja oli joonisega nõus, aga samuti, et hageja käis mitu korda mööblinäidiste stiili vaatamas; joonise koostamisel tunnistaja ei osalenud ja ta ei mäletanud, kas hageja on tema käest midagi küsinud (tl. 140). Kolleegium leiab, et maakohus järeldas tunnistajate ütlusi arvestades õigesti, et lepingutingimuste määratlemisel tuleb lähtuda hageja soovi järgi koostatud joonisest, sellest nähtub aga, et alumiste kappide tagaseina ja köögiseina vahel ei pidanud tühja ruumi olema. Meelevaldne ja eespool käsitletud tõenditega vastuolus on apellandi väide, nagu nähtuks sellest, et joonisele ei ole alumiste kappide sügavust märgitud, et see mõõt oli hagejale teada või ei olnud oluline. Joonise järgi ei saanud hageja märgata, et miski ei vasta tema soovile või on valesti märgitud, nagu apellant on väitnud, sest just joonisest ongi maakohus poolte kokkuleppe sisu tuvastamisel lähtunud ja tuvastatud ei ole, et joonise andmed oleksid ebaõiged. Nõustuda tuleb maakohtu poolt tõendite alusel tuvastatud asjaoludest tehtud järeldusega, et hagejale üleantud köögimööbel ei vastanud alumiste kappide sügavuse osas kokkulepitud tingimustele. Maakohus ei ole pidanud lepingutingimustele mittevastavate kappide üleandmist hagejale iseenesest müügilepingu oluliseks rikkumiseks, vaid on leidnud, et olulise lepingurikkumisega on tegemist sellest tulenevalt, et kostja puudusega lepingueset mõistliku tähtaja jooksul ei parandanud ega asendanud. Seega ei ole asjakohased apellatsioonkaebuse väited selle kohta, mis puudutavad rikkumise olulisust tulenevalt optimaalsest ruumikasutusest või sellest, kas väiksem sügavus asja rikub või mitte. Nõustuda ei saa ka selle väitega, nagu ei oleks maakohus otsuses märkinud, milline oleks olnud mõistlik aeg lepingueseme asendamiseks: otsuse kohaselt on kohus pidanud selleks lepingukohase tarnimisaja 4 – 8 nädalaga võrdset aega (otsuse lk. 9). Maakohus leidis, et 4. novembri 2005. a. avaldusega ei saanud hageja müügilepingust taganeda, sest selleks ajaks ei olnud möödunud mõistlik tähtaeg asja asendamiseks. Kostja apellatsioonkaebuse väited selle avalduse kohta on vastuolulised, sest ühest küljest loeb kostja hageja selle avaldusega müügilepingust taganenuks, leides teisest küljest, et taganemist ei ole aset leidnud, sest taganemisavaldus on tühine. Apellatsioonkaebusest ei ole võimalik mõista, millist järeldust kostja 4. novembri taganemisavaldust puudutavas osas maakohtule täpselt ette heidab. Samas ei nähtu kaebusest, miks kostja ei nõustu selle maakohtu järeldusega, mille kohaselt hageja taganes lepingust kehtivalt vastavalt 3. veebruari 2006. a. avaldusele: seda otsuse osa ei ole kostja apellatsioonkaebuses käsitlenud. Hageja poolt mööbli asendamise nõudmist on kostja käsitlenud vastuoluliselt, sest ühest küljest on ta hagejale ette heitnud, et nimetatu ei ole lepinguobjekti parandamist või asendamist nõudnud, teisest küljest on kostja aga väitnud, et ta ei oleks saanud lepinguobjekti parandada või asendada, sest müüb üksnes

standardmõõtudega mööblit. Lisaks on kostja esitanud ka mööbli parandamise või asendamise kohta erinevaid väiteid, sest kohtumenetluses on ta muuhulgas kinnitanud ka, et on hagejale mööbli parandamist või asendamist pakkunud (tl. 65, 182). Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 223 lõikeid 1 ja 3, apellatsioonkaebusest ei nähtu aga, kuidas oleks kostja arvates tulnud osundatud sätteid kohaldada. Ka viivise osas otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebus alust. Et keelduda hageja poolt makstud raha tagastamisest VÕS §-st 111 tulenevalt, pidi kostja sellele vastuväitele eelkõige tuginema. Enne apellatsioonimenetlust ei ole kostja vastavat tahteavaldust teinud: kostja ei ole ei kohtuvälises ega eelnevas kohtumenetluses väitnud, nagu oleks ta keeldunud hageja poolt makstud raha hagejale tagastamast seetõttu, et hageja ei tagastanud talle lepingu alusel tarnitud mööblit. Vastupidi, kostja on keeldunud hagejale raha tagastamast põhjendusel, et hagejal ei ole õigust seda saada, kuna kostja ei ole lepingut rikkunud. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatut, et 3. veebruari 2006. a. taganemisavalduses nõudis hageja ühtlasi, et kostja mööbli ära viiks, kui kostja seda aga ei teinud, siis toimetas mööbli ise kostja kauplusesse, kus kostja keeldus seda vastu võtmast. Seega ei tulene ka kostja käitumisest tahet mööbel tagasi saada ja siduda hagejale raha tagastamine hageja poolt kostjale mööbli tagastamisega. Nii ei olnud esimese astme kohtul võimalust kostja eespoolnimetatud väidet omal algatusel käsitleda (TsMS § 4 lg. 2 ja § 5 lg. 1) ning TsMS § 651 lõikest 1 tulenevalt tuleb see väide jätta apellatsioonimenetluses tähelepanuta. Maakohus on teinud otsuse esitatud tõendite ja tuvastatud asjaolude alusel, põhjendades oma järeldusi. Tarbijakaitsekomisjoni otsusele ei ole maakohus andnud mingit iseseisvat tähendust ja otsuse loogikast järeldub, et maakohus on maininud seda vaid kostja käitumise illustreerimiseks. Mis hageja poolt hagetavat kahjuhüvitist puudutab, siis ei nõustu kolleegium ka selle kostja väitega, nagu ei oleks lepingu sõlmimisel ettenähtav, et lepingu rikkumise puhul vajab vastaspool õigusabi, mis toob kaasa kulutusi. Et niisugused kulutused on iseenesest ettenähtavad, tuleneb ka VÕS § 128 lõikes 3 sätestatud näidisloetelust, kus muuhulgas on otsese varalise kahjuna peetud muuhulgas eelkõige silmas ka just kulutusi kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Et hagi kostja suhtes on rahuldatud õigesti ja kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kostjal vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 ja § 171 mõttele kanda apellatsioonimenetluse menetluskulud.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.