Võlaõigus › Muud

lõpetada pooltevahelist töösuhet ning hüvitada hagejale tekitatud kahju osade kaupa. Kostja lubas kahju hüvitada kahe kuu jooksul võrdsetes osades. Samal päeval väljastas kostja hagejale võlatunnistuse, milles kinnitas, et võlgneb hagejale 15 650 krooni ning et nimetatud võlgnevus tekkis kostja poolt juhitud lintekskavaatori kokkupõrkel sõiduautoga, mille põhjustas kostja raske hooletus ja süüline ohutusjuhendite täitmata jätmine. Kostja ei ole võlgnevust tasunud. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja eitab toimunus oma süüd, leides, et ohutustehnika eeskirju rikkus firma töötaja Vladimir Beljakov, kes sõitis oma isikliku sõiduautoga ehitustööde tsooni ja parkis auto parklasse otse kostja ekskavaatori taha. Kostja, olles sel ajal ekskavaatori kabiinis, ei näinud ega kuulnud auto parkimist. Seetõttu riivas kostja ekskavaatoriga kergelt sõiduauto esituld. Vladimir Beljakov ignoreeris liikluspolitsei väljakutsumist ja määras ise kostjale trahvi. Kahju tuvastamiseks ekspertiisi ei tehtud. Väljapressimise ja ähvarduse abil sundis Vladimir Beljakov kostjat paberitele alla kirjutama. Samuti sunniti kostjat kirjutama lahkumisavaldus. Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja kinnitas 27.12.2005 võlatunnistuses, et võlgneb hagejale 15 650 krooni. Samas võlatunnistuses palub kostja muuhulgas pidada summa täies ulatuses kinni tema lõpparvest, arvestades see täies ulatuses võlgnevuse katteks. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta, et teda ähvardati ja sunniti tema tahte vastaselt alla kirjutama dokumentidele, s.h võlatunnistusele. 27.12.2005 võlatunnistuses andis kostja hagejale nõusoleku võlgnevus lõpparvest kinni pidada. Hageja ei tõendanud, et kostja lõpparvest ei jätkunud rahalisi vahendeid võlgnevuse kustutamiseks. Hageja ei ole ka tõendanud, et töösuhe kestaks edasi ja lõpparvet ei ole makstud. Kohus jättis hagi rahuldamata, sest jõudis järeldusele, et kostja võlgnevus summas 15 650 krooni on võlatunnistuse alusel hageja poolt kinni peetud kostja lõpparvest. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse terves ulatuses ning teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellant ei vaidlusta üksnes neid järeldusi, mis kohus tegi kostja väidete kohta, nagu oleks hageja sundinud teda väljapressimise ja ähvardusega kirjutama alla võlatunnistusele. Tuginedes TsMS § 631 lg-tele 1 ja 2 apellant leiab, et hageja esitatud asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus ja seda alljärgnevatel põhjustel. Kohus asus ebaõigele järeldusele, et hageja ei ole tõendanud, et kostja võlatunnistuse alusel kostja nõusolekul tema lõpparvest kinnipidamisel ei jätkunud võlgnevuse kustutamiseks rahalisi vahendeid. Kohus on asunud ebaõigele seisukohale, et võla mittetasumise tõendamise kohustus lasub hagejal. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-87-07 punktis 17 leidnud, et üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnistatud võlga ei ole või see on lõppenud. Hageja nõude ainsaks aluseks on kostja poolt hagejale antud võlatunnistus, milles kostja märgib, et kohustub võla tasuma igakuiste maksetena 15. kuupäevaks kahe kuu jooksul hageja arveldusarvele. Kostja ei ole seda teinud. Kohtu seisukohast jääb mulje, et hagejal oleks tulnud teha kostja lõpparvest kinnipidamisi ning temal tuleb tõendada, et lõpparvest ei piisanud võlgnevuse likvideerimiseks. Täiendavalt soovib apellant siiski märkida, et kostja lõpparvest kinnipidamisi ei tehtud. Hageja on kostjale tasunud kõik summad, mis kostjal oli väljateenitud töötasuna saada. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga, leidis, et kaevatav kohtuotsus tuleb tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hageja nõue tugines kostja poolt 27.12.2005 väljastatud võlatunnistusele, milles kostja kinnitab, et võlgneb hagejale 15 650 krooni (tl 9). Võlatunnistusele on kostja lisanud omakäeliselt, et kohustub tasuma võlgnevuse kogusummas 18 340 krooni (lisaks eelnimetatud võlgnevusele sisaldas kohustus 2690 kroonist võlgnevust kolmandale isikule). Võlatunnistuses on kostja ühtlasi kinnitanud, et võlgnevus tekkis tema poolt juhitud ekskavaatori kokkupõrkel sõiduautoga, mille tingis tema raske hooletus ja süüline käitumine ning ohutusjuhendite täitmata jätmine. Kohus, lähtudes võlakirjas sisalduvast kostja nõusolekust pidada võlgnevuse katteks kinni tema lõpparve, asus poolte väidetest sõltumata seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et seda tehtud ei ole. Sellisele seisukohale asumisel on kohus rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 435 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud, lg-st 2 tulenevalt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõendtele. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohtul ei olnud alust panna hagejale kohustust tõendada, et ta ei ole kostja lõpparvest võlgnevust kinni pidanud. Pealegi ei ole kostja sellist väidet kohtule esitanud. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et ta on võlakirjas nimetatud summa hagejale hüvitanud. Kostja vaidles hagile vastu põhjendusel, mille suhtes asus kohus seisukohale, et see on tõendamata. Kohus leidis, et kostja väide väljapressimise kohta on tõendamata. Kolleegium on seisukohal, et 27.12.2005 võlakirjas sisaldub VÕS § 30 järgne võlatunnistus. Nimetatud sättega reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust. Sel juhul luuakse võlatunnistusega iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse. Sellest tuleneva kohustuse täitmisega loetakse täidetuks ka algne kohustus. Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Kuna VÕS §-s 30 nimetatud võlatunnistus on abstraktne leping, ei saa sellest tulenevale nõudele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest. Küll on võlgnikul võimalik esitada vastunõue võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole või on see hiljem ära langenud (s.h täidetud). Kuna võlakirja sisust nähtuvalt on selles väljendatud võlgniku tahe võtta endale kohustus hüvitada tekitatud varaline kahju ning võlgnik ei ole esitanud nõuet võlatunnistuse tagastamiseks ega väitnud kohustuse täitmist, kuulub hageja vastav nõue rahuldamisele. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, p 6 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates võlgnevuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Alates 01.01.2006 on nimetatud intressimääraks 2,25%, millest tulenevalt on viiviseks 0,025% päevas. Võlatunnistusest nähtuvalt muutus hageja nõue sissenõutavaks 16.02.2006 (mitte 01.01.2006, nagu märgitud hagiavalduses), millisest ajast alates on hagejal õigus nõuda viivist. Hageja on esitanud viivisenõude summaliselt 108 päeva eest, s.o 422, 50 krooni (seega kuni 04.06.2006), mis tuleb rahuldada. Hageja taotlus TsMS § 367 kohaselt viivise saamiseks protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni tuleb samuti rahuldada ning viivis 0,025% päevas alates 05.06.2006 välja mõista. Kuna käesoleva otsusega rahuldatakse apellatsioonkaebus, tühistatakse esimese astme kohtu otsus ja rahuldatakse hagi tervikuna, jäävad kahes kohtuastmes poolte kantud menetluskulud kostja kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.